Juhendajateks ja otsijateks olid nii varemleidnud, peitja isiklikult kui ka viimased leidjad teisel pool telefoni. Üle poole tunni otsimist edu ei toonud ja pidi tunnistama, et karp suutis enne arhiiviriiulile sattumist jooksu panna

Palun arhiveerida.

Tänu abivahendile saime aarde kätte ilma võimlemiseta! Aitäh peitjale!

Leitud

Päeval tuvastasin peidukoha, aga olusid arvesse võttes ei hakanud seal kohe lolli mängima. Isegi õhtul pimedas ei hellitanud lootust, et päris nähtamatuks jään. Aga vähemalt silda ületavate mugude pausi suutsin ära oodata. Kiirelt logi kirja ja minema, enne kui mõni piirivalvur siin ka minu vaba aja veetmise kohta küsimusi esitama tuleb :P

Paraku kaasneb pimedusega see miinus, et alati väga täpselt ei näe kuhu astud... Mingil hetkel tuvastasin spetsiifilise koerakaka aroomi, mis ei tahtnud kuidagi kahaneda. Ka mitte pärast korduvaid liiva ja muru protseduure. Meenus üks lomp, mida märkasin hommikul linna piiril tankla juures. See jäi sobivalt tagasiteele, oligi juba aeg vaikselt Tallinna poole suunduda. Narvas jätsin kolm kollast täppi seemneks, ikka et oleks jälle põhjust tagasi tulla. Elu esimene külastus jättis igatahes kokkuvõttes parema mulje kui enne loota julgesin - peamiselt jõekallas muidugi.

Kõigepealt tuvastasime aarde, siis tuli mõelda, kuidas ta kätte saada. Tegelikult ei midagi hullu. Natuke akrobaatikat+abivahend ja saigi logima asuda. Tegelikult oleks ka abivahendita saanud, aga lihtsalt laiskus oli kallal. Aitäh peitjale.

Lõpuks ometi, peale kella seitsmest ärkamist ning umbes kahteteist aardeleidu olime jõudnud oma geotiiru peaaegu kaugeimasse sihtpunkti. Vähemalt Narvas me nüüdseks juba olime, otse Tõrvajõe joa juurest.
Ilm oli siin kena, kuiv ja suhteliselt soe. Inimesed olid suhtelised muukeelsed. Aga mis meil sellest, peaasi et lasevad meil omi tegevusi teostada. Marje arvas ära, kus aare end peidab. Tuvastasime aarde, tuli väheke oodata ning taskutest kaalu vähendada, et selleni küündida. Ahvikiirusel oli aare Mooril peos ja logimine täies hoos. Eemalolevad raudteemugud ei saanud mõhkugi sotti.
Tagasi peitmine toimus sama kiiresti ja läinud olimegi. Mis siin ikka kauem endale tähelepanu tõmmata. Eriti kuna paar aaret siin linnas enne tagasiteed veel.
Aitäh Liisile ja Tanelile järjekordse raudteelaste topsi eest! Aare kuiv ja korras, evej.

Panin enda füüsilised võimed ja julguse proovile. Mängisin natuke ka kameeleonit. Vist õnnestus, kuigi üks mugu vahtis paar sekundit tõtt, kui posti kallistasin. Aare korras, aitäh.

 1 

Võimlemist ja leitud. Tänud peitjale.

Siin tuleb tänada metsalagendikku, et me öö peale jäime ja parajalt väheste pealtvaatajate ees turnida saime.

Kena peidukas aga kiirete vendade jaoks pole see probleem. Tänud peitjale.

 7 

Vanaema õrre peal - oli vähemalt ühele naljakas vaatemäng. Teame juba suvest saadik, kus on aare, kuid seni ei olnud sobivaid ronimisvõimalusi (kas liiga valge, või palju rahvast, või valed riided-jalatsid). Seekord lootsin saata noormehe üles. Kuna ristpuud / talad olid libedad, loobus noormees ronimisest ja ei jäänudki muud üle, kui oma 20-30-aasta tagust alpinisti vormi üles soojendada.

Ronimine ei olnudki nii raske kui logimine: kõlkuda õrre peal ja kirjutada pimedas lehele, mis on vaevu eristatav. Midagi ma sinna ikka kirja sain ja tagatipuks kukkus karbist üks nänn alla. Olen seni igale logile lisanud vähemalt ühe pildi, seekord siis varasematest käikudest.

Tänud aarde eest!

 6 

No ikka juhtub minuga nii, et sõidan nulli ja alles siis hakkan lugema. Kui oleks algul aarde raskusastet vaadanud, siis ilmselt poleks kohalegi sõitnud. Kuna ma aga siin juba olin ja ringi komberdasin, siis otsustasin, et vähemalt üritan välja uurida, kus see kaval tegelane ennast peidab. Üsna ruttu jäi otsitav taskulambi vihku ja seejärel oli kiusatus juba selline, et pooleli jätta ei saanud. Nii, kui olin juba poolel teel ja rippusin seal nagu laiskloom eukalüpti otsas, möödus teiseltpoolt aeda üks vestis raudtee tegelane. Jätsin hingamise pooleli ja freez.. - õnneks üles ei vahtinud ja kõmpis edasi. Lõpuks peale seda, kui elu oli korduvalt silme eest mööda jooksnud, jõudsin ka karbini. Kuivõrd puudus igasugune huvi sinna taas tagasi ronida, üritasin seal kohapeal logi kirja panna. Õnneks see ka õnnestus. Kogu seda toimingut varjutas õnneks mingil määral hämarus ning mööduvad mugud minu toimingutest ka miskit numbrit ei paistnud tegevat. Huh - kätte sain. Tagant järgi ikkagi hea meel, et logi kirjas ja enam sinna minema ei pea. Tänud peitjale, sain eneseületusega - nii füüsilise kui moraalsega - hakkama :).

 1 

No ei ole minu maitsele aare. Sellegi poolest jalutasime nulli lähistele, vaatasime konstruktsioone ning turvakaameraid ja lahkusime. Kasvatan veel paar aastakest järeltulevat põlvkonda, kes aarde alla tooks.

Nonii. Käidavas kohas kaamerate all olev aare, mis eeldab ronimist. Nii võib kokku võtta eelnevad logid. Lisaks ei oska kohalike hulgas populaarset keelt. Saab huvitav olema. Õnneks siiski keegi minu tegevuse vastu huvi ei tundnud. Leitud-logitud.

 1 

Jalutasime Eesti hommiku juurest raudteejaama ning nautisime vaateid ja uudistasime Narvat. Väga kena raudteejaam on neil. Sookoll7 aitas meid hädast välja ja logis meid ka sisse. :) Tänud peitjatele!

 1 

Siin jätkus ikka otsimist küllaga. Muge vooris mis jube. Paar abistavat geokõnet kinnitasid lõppkokkuvõttes kahtlusi. Olin õiget asukohta kahtlustanud. Otsisin paraja hetke ning tõin karbi ära. Pärast samamoodi tagasi ka. Oli see vast aare! Tänud!

Leitud :)

Aitäh Tanel :)

Kaja, Bruno,Miki, Alex ja Mooritz

 4 

On olemas jäledus ruudus aardeid, aga see oli õudus kuubis! Peale seda, kui Kaja oli läinud Sinna ja tundis end nagu kala ookeanis(mitte akvaariumis), läksin mina tänavale. No ei ole minu "ebanormaalsus" veel saavutanud sellist otsimise taset. Miki muidugi tõestas kolm pilgutust hiljem, et mul ei olegi mingit taset ja mu koht ongi kuskil sügavas laanes...nüüd tean, miks Riia linna aarded, kus maastik kõrgem kui 2, jäid ja jäävad mul leidmata...oi, logimata. Selle ju saab logida...väga suurte mööndustega ainult. Puuri ei pandud, seega raskused klapivad( äi ole mõtet kõneleda, et kõiki aardeid ei pea leidma...peab ikka küll!) Tänud geolao ülemale, laohoidjatele ning peitjatele! Ettekuulutajana mainin, et küll üks peitur varsti puuri pannakse...elagu geopeitus! :D

p.s. ma oleks võinud ka Eesti Filmiarhiiviga turist seal olla...mida fotokast?

 2 

Ühe eduka aardeleiu eelduseks on kõigeks valmisolev geopeitur. Kui selline on kambas olemas ,siis tuleb vaid leida õige koht, passida õiget momenti ja õige tegelane objektile saata. Meil oli olemas kõik vajalikud nüansid, isegi nii hästi kohe, et soojendusvoor oli vaata , et põnevam kui see õige asi :D. Samuti ei juhtu eriti tihti, et rongid su kõhu alt läbi sõidavad , enamuses ronge armastavad pea pealt läbi kihutada. Huvitav kogemus, tänud kaaslastele ja peitjatele !

Algul ikka uurisime siit ja piilusime sealt. Peale seda kui Porgand oli Tallinna poole teele saadetud oli aega ka kirjeldust lugeda. Näpuga järge ajades saime ka aarde asukohast aimu ja edasi möödus juba kõik valguse kiirusel.

 3 

Sillamäe värskelt skooritud ja Ivan Denissovitš poolsurnuks ehmatatud, laekusin vaatlema. Kell oli pool kümme, pime, rahvast vähe. Need ronimiselogid tegid ettevaatlikuks, ja GCs nõuab üks lätakas sellele suisa 4.5 maastikku. Käisin üleval, panin nulli paika, siis seisin hulk aega trepi peal ja vaatasin ronge. Tuli meelde, kuidas me 1988ndal proovisime Bami'st Bahardeni kaubarongi vedruni peale hääletada, aga ei võetud - isegi Turkmeenias ei võetud. Siis võtsin lambi ja tegin nii pool tiiru - näe kus sunnik! Siis läksin trepi peale tagasi ja mõtlesin veel jupikese aega igasuguste asjade peale. Ja siis tegin mõned sammud - vähem kui 10 - ja nupsti oligi karp käes. Ilma igasuguste ekstsesside või pingutuseta. 4.5 maastiku võib lätlane omale mõne silla alla viia, ma pakuks, et see 3.5 on ka natsa palju ;) Hea lihtne aare, ainuke raske asi on ajastus :D Mina tänan!

Viisakuse piirides otsisime tükk aega, kuid ei leidnud.

Otsisime meiegi pärast Margiti lahkumist, kuid ei leidnud. Lõpuks tekkis mugu(lsibulate) üledoos ja lahkusime.

Oh, tund ja teine, kuid ei midagi :(

Veetsime sillal aega ja maastiku raskusaste pani kukalt kratsima. Meie hulgas oli küll tubli ronija, kes oleks kõik ideed olnud nõus ülekontrollima, aga kasvu on tal hetkel veel liiga vähe ja mugusid liikus liiga palju. Aitäh, timix, meid Ida-Virumaale kutsumast tulevikuski (õnneks jäi meil aare "Temaatiline (A05)" üldse kaheksa silma vahele) - 24.veebruar 2015 tuleme paraadile ;)

 2 

Pärast bastionikäikude vallutamist ja ühte kiiret mitteleidu liikusime edasi raudteejaama, et lähemalt järele vaadata, millega timix siin hakkama saanud on. Alguses võitlesime pidevalt möödavoorivate mugudega, kuid lõpuks saabus rahulikum hetk ja sai hakata konstruktsiooni iga nurga alt uudistama.

Vaevu olin ma aga aaret silmanud, kui meid tervitati ja ei jäänud üle muud kui tõdeda, et meid on siin Eestimaa nurgakeses, kuhu geopeituri jalg nii tihti ei astu, haledalt teolt tabatud. Tänu suuremale seltskonnale oli kohe mugavam seal askeldada ja sain rahulikult ette võtta väikese ronimisharjutuse. Kõik nimed kirjas, sai karbike oma kohale tagasi ja ohutult tagasi maa peale ronida. Peab tunnistama, et ma järjest enam kahtlen enda õppimisvõimes inimorganismina, kui ma leian ennast ikka ja jälle taolisi asju tegemas korraliku sileda tallaga kingaga.

Sai siis veel natuke juttu aetud, kuulasime kolleegide värsketest seiklustest Perjatsi rahvamaja juures ja asusime teele. Oli tore kohtuda, eriti veel sellises kohas!

Aitäh!

 4 

Eelmisel päeval korjasime küll Arvo siitsamast lähedalt peale, aga tõsiselt kahtlesime, kas me tahame seda aaret otsima hakata. Et noh, keset päeva mingi Timixi leiutis ja kaamerate all pealegi. Uudishimu sai aga võitu ja nii me ennast taas jaamast leidsimegi.

Esmasel vaatlusel hakkas silma üks kahtlane objekt, mis konstruktsiooni vahelt paistis. Hindasime lähenemisteid nii ülevalt- kui altpoolt, aga stabiilsete vahedega möödatiksuvad mugud ei lasknud isegi üritada. Leiutõenäosuse suurendamiseks proovisime veel kahtlaseid asju tuvastada ja nii jäi ka õige asi Rudolfile silma.

Järsku kostis aga nimeline tervitus ja pidime imestusest punnis silmadega tõdema, et oleme väga haledalt teolt tabatud ja veel sellises kohas. Nüüd oli aga seltskond juba nii suur, et mugud jäid pigem seda suurüritust vahtima ja Rudolf sai kiirelt vajalikud võimlemisliigutused ära teha. Ega sellises kohas pole vist väga ohtu ka, et keegi lambist aaret uudistama läheks :) Ilma Rudolfita oleks ilmselt jälle raskeks läinud, aga nüüd said kõigi nimed ilusti kirja.

Aitäh peitjale ja teolt tabajatele, oli tore kohtumine väga ootamatus kohas!

 3 

Ootamatult saabus see lubatud "hiljem" tunduvalt "varem" kätte, kui arvatud oli. :D
Olime Andresega teel Kreenholmi poole, et kohtuda Gerassimovi juures teistega. Neile jäi austav ülesanne ühe teise sillaga tutvuda vahepeal.
Juba raudteejaama juurest silla poole astudes ja kuiva moonisaia (mis kandis mingit imelikku nime) mugides, pidin peaaegu seemneid kurku tõmbama. Eemalt paistis mingi väga tuttavlik tegevus. Inimesed kõndisid veidras kohas, vaatasid tavainimeste kohta liiga kummalises suunas ja nende käitumine oli küll väga sünnis, kuid samas naljakas. ;) Mitte keegi teine ei uuri asju-konstruktsioone sellise pilguga, kui geopeiturid.
Nii me siis liikusimegi kindla sammuga vastu tulevikule, lootuses, et tegemist on maakeelt mõistvate tegelastega ja äkki on kambas ka mõni tuttav nägu. Nii on ju palju toredam kedagi teolt tabada. ;)

Õelutseda polnud tahtmist, muidu oleks võinud end kaugemal vaatama sättida ja siis ikka päris õigel ajal juurde astuda. ;) Nii leidsimegi objektilt tuttava näo Martini näol. Oleks Rudolfil peas olnud kaabu, oleks tema ka kohe ära tundnud. ;) Kahjuks ei olnud. Samas oligi Rudolf see tegija, kes peoking jalas tavatut tantsu harrastas, postitantsu viljeles ja köielkõndigi peaaegu oskas ette näidata. Lisaks oskas ta ka kirjutada. :P
Vahel on äärmiselt oluline osata olla õigel ajal õiges kohas. ;) Aitäh teile kenad inimesed! Oli tore kohtumine!
Meid ootas Gerassimov...

Ja rongid on niii pikad-pikad-pikkkad...

Isegi pisikesi porgandeid oli näha..

 1 

Narva piirile lähenedes sai võetud sihiks gepsus Narva Raudteejaam. Kõlab ju kenasti, ilusate detailidega maja ka pealekauba, mis seal ikka keerulist. Kuid kui geps vedas raudteejaamast hoopis kaugemale ja silmapiirile kerkis sild üle rööbaste, siis hakkas süda aimama halba. Kui uurisin veel kirjeldust ja peitja nime, kukkus viimanegi lootus püksisäärest kolks asfaldile...

Oli meid ju küll mitu, kaasas ka laps, kellega saab igasuguseid tsirkuseetendusi korraldada, kuid...
Kohapeal avanev pilt soovitas imesiva oma illusioonid purustada ja edasi astuda. Mujale, Narvaga tutvuma.

Nii suure arvu pealtvaatajate jaoks polnud meil lihtsalt pileteid kaasas. Ja kelle Sa siis ilma jätad või kellele esined? Tasuta etendus? Mkmmm, nii ka ei saa. Ohkasime, kirusime, teadagi keda ja astusime edasi. Et tulla tagasi. Hiljem...

Siinkohal müts maha teise tiimi ees, kes õigel ajal sattus õigesse kohta :)

Peab mainima, et väga külastatav sild. Rahvast vooris ohtralt küll ühele poole, küll teisele poole. Lisaks seisis lähedal üks auto, mille sohver tegi aega parajaks. No otsi või luura siis sedasi. Veidi sai vaadatud ja võimalik asukoht ka kindlaks tehtud, aga järele ronida ei söandanud. Tuleb poistega tagasi tulla, nende ronimise peale ehk nii viltu ei vaadata. Kui seda aga täismees teeb, keset päist päeva, see tunduks küll kummalisena. Et siis teinekord uuesti!

Läksime koordinaatidele ning kui kohe ei leidnud - õieti otsida ei saanud mugude pärast - lugesin ka logisid. Kaamerad? Nullis küll ükski kaamera ei segaks... Otsisime siis ka loogilisematest kohtadest ning nagu hiljem selgus, kohe ka õigest kohast, kuid geopimedus ei tahtnud järele anda. Lõpuks leidsime kümmekond meetrit nullist ja kõrvalt vaadates ei tundunud isegi akrobaatika liiga hull :)

 1 

Kui ise oled lohakas, peabki kaks korda ronima, mul polnud selle vastu muidugi midagi. Inimesed küll vaatasid imelikult ja paar kollases vestis asjapulka jalutas ka mööda, aga neile ei paistnud see üldse korda minevat ja mul oli ka suht ükskõik, kes siis veel kino teeb, kui mitte ise. Aitähh, sellel hetkel minu viimane leidmata aare Ida-Virus!

Ka siin läks kiirelt – veendusime, et neis kohtades, kust me midagi kätte saaks, pole midagi ja teistesse kohtadesse ei ulatanud.

Mul ei vedas :(

 5 

Meie seni kõige seiklusrikkam aardeotsing. Nullis topisime oma käsi igale poole, piilusime kõrgusesse ja ronisime alla. Mida pole on aare. Järsku vaatame, et tuleb mundris mees.Tševo išim. Aaret. Netu Aaret, jest Nikolai i Ivan.Läksin ka üle vene keelele. Nam Ivana ne naada, aaret naada.Peale mõningaid mõtevahetusi, kus lubasime objekti mitte kaasa võtta, mees lahkus kõhklevalt tagasi vaadates. Aare ise on vahvalt peidetud, nii et otsimisel jääd paratamatult vist valvurite turvakaamerasse. Hirmuga sai peitjaga konsulteeritud, kas turva on iga kord kohal, kui keegi nullis taidleb. Soovitus oli fotokaga turisti mängida. Aga ära tõime. FTF 10.45