Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Viti järve matkarada algab väikeselt parkimisplatsilt, mis on ühtlasi ka metsanduse õpperaja algus- ja lõpp-punkt. Tegu on kaitseala kõige rahutuma reljeefiga alaga – Vitipalu mõhnastikuga, mis hakkas kujunema viimase jää-aja lõpul (ligi 12 600 aastat tagasi).
Künkanõlvu pidi üles ja alla liikudes leiad end väikse maalilise Viti järve äärest, mida suvekuudel ehivad Elva–Vitipalu kaitseala sümbolid – vesiroosid ehk rahvakeeli ka näkineidude lilled.
Viti järve juurest põhja suundudes ja mäkke tõustes ristub rada Tartu maratoni rajaga. Suvekuudel kasutavad seda matkajad, talvel suusatajad. Mäe otsast avaneb vaade Viti järvele.
Kaheksandal oktoobril 2003. a. avati Elva-Vitipalu maastikukaitsealal ~24 meetrine vaatetorn, kuhu ongi aare peidetud.
Aaret tagasi pannes palun jälgige, et see jääks korralikult püsima!
Peitmise ajal nägin ka järve ääres elavat mäkra, ärge teda siis väga ära ehmatage :)
Mõnusat leidu!
Vihje: pole
Lingid: http://www.eestiloodus.ee/artikkel146_135.html
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Raja algus | 58° 9.5116' 26° 24.9067' |
Aarde sildid:
soovitan (13), ilus_vaade (7), piknikukoht (3), matkarada (2), lumega_leitav (2), lühem_matk (1), lõkkeplats (1), lahe_teostus (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC57R8A
Logiteadete statistika:
130 (97,7%)
3
14
4
2
0
0
Kokku: 153
Kõrguste vahe matkal oli nauditav, kuigi torni kõrgus mitte nii väga. Lahe ümbris konteineril. Tänud aarde eest!
Aare korras, kàisime ilusat suurt Kuud vaatamas, Väga äge koht, edasi kuuvalgel jàrve ujuma Mis vôiks veel parem olla.
Tänast geopäeva alustasin enda jaoks väga varakult Viti järve matkaraja alguse parklas - juba pool 7 olin rajal. Võtsin rahulikult ning veetsin enne torni juurde minekut natukene aega ka Viti järve platvormil. Ka vesiroosid olid oma päeva alustamas. Osad lumivalged õied olid kenasti lahti, teised avanemas.
Torni juures selgus, et sellel läheb juba 21 eluaasta. Puidust torni kohta on seda ilmselt päris palju, vähemalt välimusest jäi selline mulje. Loodetavasti püsib veel mõnda aega, peidab see ju hea teostusega aaret.
Pärast logimist jalutasin veel enamuse matkarajast läbi. Aitäh aarde eest!
Siin kandis ja sellel matkarajal me veel käinud ei olegi, seega parandasime selle vea. Matkasime ringi, vaatasime vaateid ja selle kõige käigus otsisime ka aardekarbi üles. Tänud kenasti paika kutsumast!
Kahe pika sõidu vahel oli vaja korra jalga sirutada ja koera jalutada. See 2,5km matkarada sobis selleks ideaalselt. Nautisime kaunist loodust, üles-alla liikuvat rada ja teel noppisime ka aarde. Tornist oli kena vaade. Leid tuli kiiresti, loogiline koht.
Leitud. Torn on kõrge ja otsas on meeldivalt vähe putukaid.
Otsisime oma KKK kambaga seda mõni aasta tagasi , tollal oli kehv ilm ja jäi asi poolikuks. Seekord tahtsime Egle tõmmata ka geohaigusesse ning leid oli kiire :)
Päike paistis ja matkasime tornini. Kaesime torni ümbruses puulatvu lähedal ja kaugel. Tänud peitjale.
Puud ümbruskonnas nii kõrgeks kasvanud, et ei olnudki tornist suurt midagi näha. Vähemalt sai aare logitud. Tänud!
Kui kruusateedel oli eilne vihm korralikult kahju teinud ja tõsised vaod sisse jooksnud, siis metsarajal oli kõik korras, olgugi et see käis ikka mõnusalt üles ja alla. Torn ise parajalt kõrge, aga ega tipust peale metsa suurt näha pole. See-eest oli seal mõnus sääsevaba tuuleõhk - ilmselt ainus sääsevaba kants tänasel tiirul. Logiraamat oli risti rästi kõiksugu kraami täis, oma nimed torkasime kuhugi vahele, kus tundus veidi loogilisem. Aitäh kutsumast!
See logi on siin juhuslike leidjate poolt ikka otsast otsani “väntasid” täis joonistatud. Panin oma nime kuskile kus paistis vastu mingi reaalsem varasem logi. Aga tänud vaate eest! Putuka võtsin ka kaasa … las liigub natuke
Lõpuks see kodulähedane aare ka logitud. Peitjale aitäh!
Lõkkekohast otse siia ja hea, et katus peakohal... Ikka ilus vaade hoolimata vihmast.. Super. Tänud peitjale!
Jälle olin siin rattaga, seekord oli aarde peidukoht vaba ja sain logi kirja. Siiski peaks vist mõtlema aardele muu koha sest mingid nõdrameelsed on peidiku avastanud ja terve logiraamat oli roppusi täis joonistatud ja kirjutatud :-(
45km pikkuse rattasõidu 4. aare. Tuvastasin aarde asukoha aga kahjuks tegelesid 2 inimliigi heledama karvkattega isendit seal just selfineerimisega ja ei ilmutanud mingit lahkumise märki. Nende häälitsused kostusid ka tükk aega hiljem kui ma juba Viti järves ujusin. Seal on muide uus sild aga kahjuks on jäänud tegemata redel, seega veest välja saamine nõuab päris suurt akrobaatilist pingutust.
Logiraamat on kõigile suht nähtav, kahju, et sealt roppused vastu vaatasid. Õnneks aga pole seda minema viidud. Torn on kõrge. Tänud
Olgugi, et Henrik meiega vaid pool tundi tagasi liitus, oli meil juba aeg lõunaks. Istusime siis kõigepealt maha ning pidasime kiire lõunasöögi, peale mida asusime jalutama. Ma oma rumaluses polnud korralikku geojalanõud kaasa võtnud, seega Javeritega üles-alla käimisest on mul nüüd korralikult varbad haiged. Aga koht on muidugi äge. Vaade suurepärane ning aarde peidukas ka tore. Ei peagi mööda torni väliskülgi ronima :) Aitäh kutsumast ja kohta tutvustamast!
Projekti "ringiga Elvasse" minu jaoks teine peatus. Natuke piinlik, et sellise raja ja sellise koha olemasolust seni ei teadnudki. Mõnus rada ja uhke vaade. Aare püsib praegu kenasti, kuigi leidmine on vast mõnevõrra lihtsam kui algselt mõeldud. Parklast lahkudes trehvasime, kui õigesti aru sain, [yksk6ik] tiimi. Aitäh.
Leitud tänan .leidsin aarde avalikult ,vajab hädasti tööriistadega tegelemist
Käisin kontrollimas - keegi heategija oli aarde juba õigesse kohta tagasi pannud. Aitäh märku andmast ja aitäh ka sellele, kes aarde tagasi koju juhatas :)
Täna käisid lapsed tornis ja väidetavalt leiti aare nö laua pealt. Ise pole seal käinud a vast on siis peidikust välja pudenenud ja vajab ülevaatamist, enne kui kaduma läheb.
Elva jõe ürgoru matkarada oli kevade esimesel päeval uskumatult uhke - viiesentimeetrise sulalume all kiilasjää. Aga päike paistis ja rada on ju üks kenamaid siinkandis, isegi kui mõne korra ninuli sajad. Tornist paistis peaaegu Võrts ära. Topsiku asukoht on kinni küll ja täiesti püsiv, aga huvitavalt täiesti kõigi silma all. Kui kevadega terviseradade külastamine aktiveerub ja logiraamatusse veel mõni möödujate joonistus lisandub, saab raamat täis. Samas, Vilsandil oli topsik sadamas aknalaual ja ei olnud logisse mdagi soditud. Kuidas kuskil. Kõik kuiv ja korras, aitäh peitjale.
Aarde otsimisest ehk isegi toredam oli väike lumine metsavahetee ja jalutuskäik matkarajal üle mõnusate mõhnade. Torni kõrval kulges kutsuv maratonirada aga seda mõnu lähen nautima alles nädala pärast. Oli selline 50:60 tunne, et aaret ei leia nagu tornide puhul ikka juhtub aga seekord läks õnneks. Kõrgust kartvalele inimesetele sobiks aarde otsimine hästi, jälgid muudkui konstruktsioone ja alla vaatamiseks pole mahtigi.
Olin ilusa ilma puhul üle hulga aja aarete jahil. Tahtsin minna kiirelt seda aaret võtma aga sattusin mõnusale matkarajale ja ei kahetse. Torni vaatasin korralikult üle, sest ajapikku on igasugu peitmisviise nähtud aga see, mis ees ootas , oli kummaline. Näen aga kätte ei saa! Lõpuks kuidagi õnnestus. Ehk ei osanud ma õigesti avada?
Kui palju ma siin erinevatel põhjustel käinud olen! Alles täna taipasin aarde järele ka vaadata. Aitäh meeldetuletuse eest, et koduukse ees on ka seiklusi!
Vaatasime puude tipud torni otsast üle ja kirjutasime nimed logiraamatusse. TFTC!
See oli ilusa päikeselise geopäeva (eel)viimane aardeleid. Matkarada oli tõesti vaheldusrikas ja alguses ka üsna palju põhjalikke infotahvleid. Kui kõik oleks algusest lõpuni läbi lugenud, siis oleks ikka pimeda peale jäänud. Vaatasime üle ilusa järvekese, mis varsti vist kinni kasvab. Praegu oli nõlvadest üles-alla rühkimisest mõnus teha puhkepeatus väikesel ujuvplatvormil. Edasi liikusime piknikuplatsilt läbi ja imestasime, et kuidas reede õhtul ühtegi matkajat ja telkijat seda veel hõivanud pole. Ja siis vaatasime, et kus see torn siis on? Õnneks sai objekt puude vahelt leitud. Alt vaadates tundus vägagi kõrge, aga polnud midagi teha. Ronisime üles sest aaret tahtsime leida. Aardekarpi märkasime kohe, lausa ime, et ta seal niimoodi püsib. Logisime ettevaatlikult, et midagi alla ei kukuks, sest mitu korda üles-alla ronida küll ei viitsinud. Tore oli, et ülal oli ka kaart, kuid kahjuks vaatas igalt poolt vastu mets ja ühtegi asustatud punkti meie silm märgata ei suutnud. Lõpuks ronisime ettevaatlikult alla ja liikusime ringiga auto juurde tagasi. Päevane palavus hakkas järgi andma, kuid nii kui hetkeks liikumises pausi tegid, oli miljon näljast parmu ümber. Kätega vehkides jalutasime metsast välja ja võtsime suuna Elvasse, et teha õhtune suplus järves. Täname toredate Elva ümbruse aarete eest!
Rahvusvaheliselt lehelt tuli teade, et karp on kadunud. Läksin vaatama. Vaatasin torni ümber maas ringi - ei leidnud. Vaatasin prügikasti - ei leidnud. Ronisin üles, karp vaatas vastu. Peesitas loojuva päikese käes ja oli rõõmsalt mugulogisid täis. Muidu igati puhas ja korras. Panin õigesse kohta tagasi ja tegin ühe mõnusa 14 km matka terviseradadel.
Geojaanilt lahkudes ühildasime kodutee. Lasime lahkelt Karlil aardeid valida, sest teiste geokaart oli nii tihe, et neist piiratud valiku tegemisega oleks läinud aega. Pärast kahte karjäärikat jõudsime ühe peamise eesmärgini Vitipalus. Oli mõnus tõeliselt suvisene jalutuskäik. Torn oli juba pisut kahtlane, eriti pudedaid palgiotsi nägime õnneks alles siis kui juba peaaegu tipus olime. Nautisime vaadet, pusserdasime konteineriga, ei saanudki lõplikult aru, kuidas selle kättesaamine oleks pidanud toimima, aga logiraamatu sikutasime välja ja karp jäi meist nii nagu oli.
Vahva koht. Aitäh!
Pärast geojaani paradiisis, ühildasime sealsel platsil oma kodutee Merlega. Kuna Mairel ja Merlel olid peaaegu kõik aarded Käärikult Tartuni tegemata, siis võtsime eesmärgiks minu 2 ainsat leidmata aaret antud vahemikul. Vahepalaks noppisime ka mõned boonused. Vitipalu aare on neist minu esimene.
Parkisime autod matkaraja algusesse ja suundusime jalutama. Uudistasime paviljoni veesilma ääres ja sipelgapesaga puhkekohta. Aardega tähistatud vaatetorni juures paistis, et selle torni parim enne on küll möödas ja kõlblik kuni tähtaeg võiks olla umbes 2021. Olen näinud paremas seisus vaatetorne, mis on külastajatele kinni pandud ja maha lammutatud. Vaadet nautima ja aaret leidma oli ikka soov minna ja üles me läksime. Ei saanud täpselt mehhanismist aru ja lammutada ei tahtnud. Maire peenikesed sõrmed aitasid meid hädast välja. Vaade oli uhke ja nüüd tuleb oodata uut ja uhket vaatetorni, et oleks põhjust siia jälle tagasi tulla. Aitäh aarde eest!
Jätsime autod parklasse ja võtsime tee peale nosimiseks õuna kaasa. Puude varjus oli natuke jahedam jalutada kui päikese käes. Jutustades jõudsime kiiresti tornini. Torn on natuke kahtlase väärtusega, aga saime üleval käidud. Veidi aega pusisime logiraamatu kättesaamisega.
Jälle kohaleid mis on koguaeg nii lähedal olnud, aga ei teadnudki. Aare vaatas kohe otsa, aga oli kenasti korras ja sai pandud sinna kus ta ilmselt olema olekski pidanud. Aitäh peitjale.
Kirjelduse lugemine on nõrkadele. Vahel loen hiljem, vahel kohapeal, vahel jääb lugemata. Seekord viskasin pilgu peale, lühike matk ja mõnus matkarada. Ja siis ühel hetkel leidsin end kõrge torni jalamilt. Nojah. Mitte et ma torni kardaks. Ma kardan torniaardeid, vahel ei õnnestu see poleerimine ja siis on meel nukker. Seekord oli vähemalt Ilmataat minu poolel. Tuule ja vihmaga ei kõikunud tornis mitte ühtki mugu. Ronisin ja logisin. Mina tänan. Aarde konstrui tundub veidi kipakas, aga kui ta sellisena püsib, siis on hästi. Oli tore leidmine.
Pisut asjatatud ja mugude järel oodatud. Kui liigsed silmapaarid olid oma teed läinud, siis ka leitud ning logitud. Aitäh aarde eest!
Saabudes jõudsid mugud napilt ette, seega tuli pisut oodata. Kui mugud lahkusid, oli aeg aardega tegeleda. Aare olemas ja leitav! Tänud!
Imeline - aare ilmub ise välja ja hooldab end ka ise :)
Aitäh abivalmitele jõududele!
Täna siis teine katse ja õnneks Taavi tõi kastanid tulest välja. Aare heas korras, aitäh! Hooldust ei ole vaja.
Tõnu suundus aaret otsima ja mina jäin lastega alla. Varsti tuli torni uus seltskond, kes kohe tippu hakkasid vallutama. Üsna ruttu tuli Tõnu tagasi ja ma arvasin, et ta ei jõudnudki aaret üles leida. Aga tuli välja, et tal juba logi kirjas. Täname!
Võtsin isegi hooldutarbed kaasa ja tegime ilusa matkaraja läbi. Aaret ei leidnud, aga tõele au andes minu julgus jäi umbes kolmveerandi torni peal väheks ja häid ideid ei tulnud ka. Tulen teinekord siia hea meelega tagasi, väga kena rajake.
Kaks inimest läksid Vitipalu aaret otsima. Üks otsis torni alt, teine aga torni tipust. Kumb leidis aarde?
Uskumatu lugu - poleks arvanud, et see karp kuskilt uuesti välja ilmub. Panen enda jaoks hooldusvajaduse üles.
Suur tänu heategijatele!
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Käisime täna vabariigi aastapäeva puhul natuke looduses. Valisime Vitipalu, sest pole siia ammu juhtunud ja Tartust väga kaugele kah minna ei tahtnud.
Kuna siin juba olime, otsustasime aarde ka üle vaadata. Enne torni ronimist tuli meile aare aga poolele teele vastu. Võtsime aarde siis torni kaasa ja paigutasime ta enamvähem sinna, kus mäletasime teda 4,5 aastat tagasi olema. Järgmised otsijad võiksid välja vahetada pliiatsi ja minigripi. Kui aega, võiks aaret veidi ka kuivatada...
Omanik võib aarde minu hinnangul uuesti kättesaadavaks teha, sest see on täitsa olemas. Viimane logi oli seal mälu järgi 2019 aasta augustist. Hooldada oleks muidugi aaret veidi vaja. Meil omal polnud vahendeid täna ühes.
Head kodumaa sünnipäeva! :)
Leidsime ootamatult kiiresti. Senised kogemused igasuguste tornidega on pigem vastupidised olnud. Aitäh meeldiva vahelduse eest.
Vist olen oma geopeiturikarjääri jooksul torniaardeid piisavalt otsinud. Seekord igatahes leidsin karbi esimesest kontrollitud kohast.
Tartu rattamaratoni käigus tegin ühe kõrvalpõike ja kulutasin natuke aega aarde otsimiseks. Õnneks tuli leid kiirelt ja palju väärtuslikku aega ei kulutanud. Ka maraton sai edukalt läbitud. Tänud peitjale.
Vau kui tore, kui keegi tuttavatest teatab, et tema sünnipäev möödub metsas ja tuldagu aga kaasa. Muidugi minnakse, eriti kui sessinases metsas ka mitu aaret peidus on:)
Plaan oli vägev: kogu 14,4-kilomeetrine Elva ürgoru matkarada läbida ja lõpetuseks pidulik piknikki pidada. Aga juba esimesel sajal meetril hakkas hulgi takistusi tulema: puravik, teine puravik, kolmas ka... ning esimesel kilomeetril uhke sirmik! Ja nõnda edasi. Nii ei jõudnud rohkem (kanda) kui 2,3-kilomeetrise Viti järve matkaraja jagu.
Kõik oli kümne palli vääriline - imeline ilm, mõnus matkarada, super seltskond, eriti maitsev proviant ja väga vahva aare... õhtusest seenesoustist rääkimata:) Aitäh!
Siin sai ikka omajagu otsitud, kuidas ja kas autoga viisakalt lähemale saab. Kaardil lõunast tulev olev tee osutus maratonirajaks ja põhjas karjäär oli tõkkepuuga suletud, seega parkisin matkaraja alguses olevas parklas ning sörkisin sealt torni ja tagasi. Koht tuli tuttav, kunagi 2009 sai siin radadel käidud matkavarustust testimas. Aardeleid tuli üllatavalt lihtsalt, kuigi lahendus on kaval.
Matkarada oli nauditav. Mäkra kahjuks ei kohanud. Vaatetornis puhus mõnus jahe tuul ja alla ei kiirustanud, kuigi Hellenurme poe sulgemiseni oli jäänud alla tunni ja mu veevarud alla kriitilise piiri (loe: päris otsas). Tänan!
Täiesti kindlalt oleme seda aaret ka varem vaatamas käinud. Kas tookord sai leitud, enam ei mäleta. Nüüd igatahes sai. Suur tänu (jälle) torni juurde viimast.
Ka siin olen teistkordselt aaret otsimas. Seekord läks leidmisega üllatavalt kiiresti, üks-kaks ja logi kirja. Ilus loodus ja ilus ilm tegid väljasõidu mõnusaks. Aare heas seisus.
Rada Taevaskojast siia oli jälle nii mahe, siin võiks igapäev sõitmas käia. Ei osanud arvata, et nii kõrge torniga tegu, tee pealt tulles tabasime kogu selle rohelise vahelt vaevu ära õige ülesmäkke keeramise koha. Aarde leidsime me kahjuks põrandalt maast, otsimise rõõm jäi seekord ära. Peidukas iseenesest on vahva, aga vajaks ehk üht-kaht toetavat lisakruvi/naela. Paigutasime aarde tagasi peidikusse ning toestuseks putitasime seda pisut ka aardekarbis olnud haaknõelaga. Tundus, et jääb püsima, loodetavasti kauemaks kui järgmise tuuleiilini. Tänud! :)
Leitud ilusal päeval mõnusas seltskonnas. Taevas sinisinine, päike kõrgel ja vaade väga hea. Kena koht. Tänud siia juhatamast! Aare korras.
Teen logisid korda. Mõnus jalutuskäik. Tänud peitjale!
Ütleme siis, et hetkel enam otseselt hooldust ei vaja. Aitäh, Kersti ja Aare!
Vaatetorni jõudsime juba päris peerusüütamise ajaks - videvikus. Vaadet õieti polnudki. Kahju, tuleb vist uuesti külastada. Aarde logisime pealambi valgel. Esimene selline pimeduses võetud aare. Tänud
Kuniks valged jõulud veel ära ei olnud sulanud, oli vaja metsa minna ja Vitipalu vaatetorn tundus just õige paik olevat selle tarbeks. Mida kõrvalisemale teele maha keerasime, seda rohkem asi liuvälja meenutama hakkas. Õnneks püsis masin siiski teel ja välja lükkamist seekord ei vajanud.
Parklas seisis juba paar autot ees, kui meie üle mõhnastiku teele asusime. Matkarada on kavalasti paika pandud nii, et saab ikka üle iga müksu turnida. Poolel teel imetlesime järvekest ka. Torni ronimise ajaks olid õnneks mugud lahkunud ja järgmised alles teel sinnapoole. Karbi saime kiirelt kätte ja kuna mul oli kotis paras märkmik olemas, siis jätsin selle sinna logiraamatuks. Lähenevate mugude kilkeid kuuldes jätsime torni heaga neile ja matkasime üle küngaste tagasi auto poole. Mingid lihased jalgades avastasid, et nad pole ammu tööd teinud ja natuke protestisid, ei saanudki aru, kas torni või küngaste pärast :D
Peitjale suured-suured tänud nii võrratusse kohta juhatamise eest, see oli üks väga meeldiv jõulujalutuskäik!
Õhtu viimane aare. Väljas hakkas juba pimedaks minema ja soovisime enne pimedat metsast välja saada, seega pikalt ei otsinud, läksime kohale ja panime nimed kirja. Vaade oli tõepoolest ilus, aitäh :)
Rajale minnes tundus, et vihm äkki selleks korraks järgi. Aga kus sa sellega, torni jõudes hakkas jälle täiega ladistama. Panin nime juhendi teisele küljele ja lippasin märjas tagasi autosse. Tänud.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Käisime vaatamas. Meeldivaks üllatuseks oli erilahendus tegelikult alles, karp oli tõesti koos toega põrandalaua külge kinni tõmmatud ja seisis avalikult. Tegelikult sai selle ilusti õigesse kohta tagasi panna. Karp oli seest mugusodi täis, koristasime selle ära. Püüan lähiajal uuesti läbi käia ja viisakama sisu viia, aga kui keegi peaks sinna siiski sattuma, võib minu poolest juhendi tagaküljele logida. Peaasi, et kogu taastajate töö polnud luhta läinud.
Geopeituse suhtes täiesti suvalisel ajahetkel, täiesti suvalisest kohast täiesti suvalise seltskonnaga sai sinna torni ronitud. Kohale jõudes sõber viitas näpuga, et näe Silver, aare siin, pane nimi kirja. Ja vaatasingi, et täitsa geopeituse karbike, mängu juhendki sees, mida polnud oli logiraamat. Igal juhul panin põlenud tikuga mängujuhendi tagaküljele nime kirja. Aare oli nipukaga kinnitatud torni põranda külge, kiirelt leidsin kuskohast see oli maha pudenenud. Torkima ei hakanud aga ilmselt kaua ta seal sellisel kujul ei püsi. Aga täitsa huvitav esmakogemus lihtsalt aarde otsa koperdada.
Kurb lugu, aga aitäh kiire ja põhjaliku info eest. Paistab, et tuleb keerukam peidukoht leida ja ilmselt aaret kahandada.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Juba torni juurde jõudes tundus asi kahtlane, kohe trepi kõrvalt leidsime kotikeses infolehe geopeituse mängu kohta, mis ilmselgelt pärineb karbikesest. Mõtlesin et ehk on kellelgi tuulega käest lennanud vms. Üles poole jõudes avanes vaatepilt: karbike oli ühes platvormi nurgas maas ja lahti. Seest kõik kadunud :( Tegime veel torni all tiiru, et ehk leiab logiraamatu üles, aga kahjuks ei hakanud silma.
Torni juures askeldas mingi EMT vennike, kes oli üles mingid ajutised antennid ja kaablid vedanud, võibolla oli tema selle kogemata alla kopsanud kuskilt - ei tea. Igatahes praegu ei olnud kusagile midagi logida ja karbikese õiget kohta ka ei teadnud. Panin selle infosedeli karbi juurde ja jätsin selle sinnapaika.
Uhh, kõva tuul kõigutas.. 75% meist jõudis päris üles välja, mõnel jalg värises rohkem kui teisel. Jalutuskäigu tegime ka ikka korraliku järve juurest läbi - üles ja alla, üles ja alla..
Kodus mõtlesin pikalt, kas kõik vajalik sai kaasa, et 2 ööd telgis veeta. Tundus kõik kaasas olevat, aga vabakale keerates meenus, et passati jaoks jäid tööriistad maha. Mis saab, kui kütusefiltri lööb umbe nagu sügisel Elvasse sõites (õnneks lõi kodu lähedal ja sain kohe uue ostetud). Või järjekordne piduritoru lõhkeb, millega siis toru kinni pigistada? Või kui pooleks läinud starteri juhtme otsi kinni hoidev M12 polt minema lendab, millega uue poldi kinni keeran? Õnneks midagi ei juhtunud ja taeva abiga jõudis vana passat Pühajärvele. Tagasi sõitma hakates jäin puhumisreidi ja politseinik surus esiamorti alla ja ütles, et liiga pehme on. Õnneks rohkemat ei teinud ja sain edasi sõita. Antud aarde juurde oleks tahtnud rattaga sõita, aga Elva ööbimiskohast on siia liiga pikk tee, et rattamaratoni eelsel õhtul soendust teha. Aare pani muigama, hästi tehtud. Varasemad logilehed olid lahti tulnud.
Mõnus jalutuskäik imekaunis kohas. Valmistasin oma uusgeopeiturid hulluks otsimiseks ette ning tasa ja targu liikudes kuulsin äkki rõõmsat hüüdu, et leitud. Suurepärane, täname!
Kumbki meist väga kaarti ega gepsu süveneda ei viitsinud, läksime rohkem hea nina peale, et küll kohale jõuame, sest õhtu oli ilus ja olime mõlemad valmis natuke pikemaks jalutuskäiguks kui hädavajalik. Mõned üleliigsed aasad ikka tegime, aga leidsime torni ilusti üles. Aitäh, meile sellised aarded väga meeldivad!
Üks kiire retk matkarajal. Mina ei osanud seda suurt torni metsas isegi näha, väga veider. Aare toreda küpsisega, ka vaade oli kena, kuid kuna puud ühel küljel kõrgemal, siis üle nende ei näinud. Tänud!
Kolmapäeva õhtul on ikka vaja veidi linnast välja saada ja teha üks väike aardetuur. Vaikselt hakkavad otsa saama need aarded, mis sellesse ulatusse jäävad. Täna oli mõnus õhtu torni ronimiseks, mitte ükski tuuleiilike ka ei liikunud, imelikult tasane õhtu oli. Rahulikult sai linnulaulu kuulata. Rajad olid kummaliselt tuttavad ja deja vu tunne saatis mind terve tee. Raudselt ühe öörännaku ajal olen siin lambivalgel metsas ringi kolanud. Tänud!
Tahtsin kindlasti enne päikeseloojangut Elva taevaskotta jõuda. Niisiis parkisin auto ja panin rada mööda jooksu. Paarisaja meetri pärast vaatasin gepsu. Ot, mismõttes numbrid on ainult suurenenud. Ahsoo, ma läksin valele poole. Nojah, läheb siis vaatetorni.
Jõudsin uhkes üksinduses tornini ja asusin just kõrgemale ronima, kui tuli auto ja punt noormehi vajus sealt välja ning pani hirmsa madinaga torni. Jäin siis allapoole, vaatasin ringi, uurisin potentsiaalseid peidukaid, kuigi olin üsna kindel, et aare on kõrgemal. Ja siis tuli järgmine punt inimesi, kes ronisid torni ja hakkasid seal piknikku pidama. Olgu siis, ma saan aru, kui ma olen üleliigne. Seega kunagi teine kord tagasi.
Elva pool tulles jäid vahele ahvatlevad Väikese väeraja multikas ja Illi aarded, aga siinsed kohad ahvatlesid veelgi enam. Vitipalust (nagu tegelikult ka Illist ja Elva väerajalt) olin kunagi jalgsimatka käigus läbi käinud ja teadsin, et tahan enne päikese loojumist kindlasti just siia torni jõuda. Kohapeal torkasid hoobilt silma palgid ning vints, mille abil torni renoveeriti - õnneks õhtul enam kedagi objektil polnud, sain rahus nautida nii vaateid, vaikust kui ka aaret. Lahe peiduviis, kui korralikult tagasi panna, siis peaks ju olema piisavalt märkamatu keskmise mugu jaoks - isegi renoveerijatest puuseppade logi polnud uues raamatus kirjas, minu leid läks sinna esimesks. Igatahes on mul hea meel, et ikka õige versiooni leidsin, lisatud sildid käivad kah selle kohta :o) Tänud autorile ning taastajatele samuti!
Nüüd hiljem tuli meelde, et unustasime karbi kaanele peale kirjutada (nagu minu puhul juba tavaliseks saanud). Nii et äkki järgmine leidja või keegi on nii kena ja markeerib karbi väljastpoolt ära.
Igavene aupaiste ja kuulsusesära ümbritsegu kalleid kaasgeopeitureid [tormit] ja [aimike], kes pakkusid omal initsiatiivil välja selle aarde erilahenduse taastamise ja selle ka edukalt lõpule viisid. Hurraa!!!
Kes pole käinud, minge ja vaadake - kevadel on seal ilus!
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Tegime vendade ja vanaemaga jõulumatka Viti järve matkarajal. Kuigi lund ei leidunud, oli tunne täitsa jõulune. Raja esimeses pooles ületatav mõhnastik pakkus veidi närvikõdi, mille maandamiseks tutvusime infotahvlitel pakutavaga.
Järvepinda kattis umbes viiesentimeetrine jää, mille kandevõime jätsime siiski targu katsetamata. Õõtsikut pidin siiski proovima ja selgus, et see peaaegu kandis. Mäkra ei kohanud, küll nägime aga teisi jõulumatkajaid, tutvusime piknikuplatsi täienenud võimalustega ja vaatasime torni üle. Üle-eelmisele logiteatele lisas iroonilise varjundi lähedusest maast leitud Sierra märk :)
Pika jutu kokkuvõte: kui keegi ette ei jõua, siis tuleval suvel on plaanis aare kindlasti taastada, et selle koha võlusid ka tulevikus geopeituritele tutvustada.
Kahjuks sel hooajal erilahenduse taastamiseni ei jõudnud ja tavalisele karbile head kohta ei leidnud. Kui keegi soovib ise peita, andke teada: vabastan koha.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Keegi on Sierraga seina maha sõitnud. Vaatab, mis saab.
Oi, kui kõrge torn. Plaan oli tornis piknikku pidada ja seejärel aaret otsida, kuid läks hoopis nii, et leidsime kogemata kõigepealt aarde. Tänud super vaate tutvustamise eest!
Tartu poolt hakkas teavas juba heledaks tõmbuma, kui selle leidsime. Võib lugeda aareteöö grande finaleks, kuigi me tegelikult jätkasime.
Kui te soovite üht tõelist adrekalaksu siis ronige torni tormise ilmaga nagu meiesugused topised ja uskuge mind- adrekalaks on garanteeritud.
Aga ega matkaraja alguses see tuul nii kõva olnudki, muidu poleks ehk tulnudki ;). Mööda rada astudes tutvusime infotahvlitega ja unistasime kõiksugu abistavatest vahenditest, nt eskalaatoritest ja iseliikuvatest teedest, mille ääres näitsikud karastavat jooki pakuvad. No seda kõike ikka sellepärast, et ega me siis ometi vett taibanud kaasa võtta, aga ootamatu soojuselaine oli meid siin mägede vahel kinni püüdnud. Ja mägesid oli siin juuuuuuuuuuubbbbe palju. A kahetses, et polnud oma propelleriga pükse ühes võtnud, nüüd ei jäänud mul muud üle kui teda mäest üles lükata :P. Ma ei saanud aga seejuures üldse aru, et miks tema ähkis, mina ju ronisin meie mõlema eest :D.
Lõpuks olime mingi puujalgadel asjanduse juures, mille lähemal vaatlusel pead kuklasse ajades torniks sai tituleerida. UUhh... ja sinna tuleb ronida... ee, lähme tagasi... Aga no kuhu sa lähed, nii palju vaeva nähtud, et siia kohale jõuda :D. Hakkasime siis vaikselt ronima ja mida kõrgemale ma ronisin... seda tugevamaks muutus tuul. Mingi hetk hakkas tuul niimoodi lõõtsutama, et pidasin targemaks allapoole punuda, sest muidu oleks tuul veel püksid jalast puhunud, käi siis püksata ringi seal metsade ja kuplite vahel. Kui tuul vaiksemaks muutus tegime järgmise katse ja ikka enne seda aarde märkamist tuli asi pooleli jätta ja all turvaliselt tuulevarjus toibuda, sest süda kippus pahaks minema ( jalgade tudisemisest hirmu pärast ma üldse ei räägi :P ). Viimaks suutsin käpuli aardeni ronida, sest muudmoodi tundus see lootusetu. Igaks juhuks hoidsin üht silma kinni, et siis nagu näen ainult poolt seda asja mis siin näha on.
Tudisevate jalgadega ronisime alla ja isver kui hea tunne see oli, tummine maapind jalge all ja ei kõigu. Aru ei saa ma neist kodanikest kes torni ise veel lisaks kõigutavad, see peaks minu teada lausa keelatud tegevus olema, see torn siin on parasjagu ajahambast puretud ja ilmutab lagunemisemärke.
No ja tagasitee möödus samuti A-le abikätt pakkudes. Kaja tuli meile juba järele, et kus me nii kauaks jääme, aga nähes ,et me liigume siiski... punus minema... ilma et oleks aidanud A-d mäest üles lükata... oh jah... Õnneks oli autos vesi ja kaks pudelit tühjenesid nõiaväel.
Tänud peitjale, aga mõtle inimeste peale ka ;)!
Imeilus ilm ja künkad ja torn ja kõik muu, mis kaunis ja huvitav. Meie mõneteistkümnepealine kamp igatahes ronis tragisti torni, ka mõneaastased putukad ei peljanud. Minge kõik seda aaret otsima, tasub ära. Aitäh!
Ega kaugele eelmisest parklast ei jõudnudki. Siin oli parkla autosid täis aga huvitaval kombel me rajal ega järve ääres kedagi ei kohanud. Mina olin läbi kui läti raha, Taavi sai aaret otsida. Aitäh! EVEJ
Saime päikeseloojangust ilusaid pilte. Aitäh tutvustamast!
Koha peale kõndides oli tempo päris kiire, kuna kartsime liiga pimeda peale jääda. Siis avastasime, et seisame kõige kõrgema vaatetorni ees. Igal juhul on see väärt ronimist - pilte sai tehtud oma 50. Aitäh!
Parkisime auto karjääri juurde ja hakkasime vantsima. Kui torni tipp paistma hakkas pidime nentima, et nii kõrget vaatetorni polnud me kunagi varem külastanud. Aarde leidsime väga juhuslikult, sest olime --- kohta läinud teadmisega et pärast võtame ---- kohast aarde ka. Aitäh ilusa vaate eest!
Jalutasime kohale ja siis algas torni hingeelu uurimine. Pärast seda, kui olin tugevas tuules kiikuvas tornis ka ülemisel tasandil ringi ära teinud, ilmus aare ka välja.
Lähenesime aardele viisakalt, mööda matkarada, olenemata sellest, et Miki kangesti otse tahtis minna. Kohale jõudes ja objekti inspekteerides oli esimene emotsioon, et sinna ma ei roni. Igasugused lahtised, kahtlased ja mitte esimeses nooruses kõrgused, kus jalgealune pind pidada ei pruugi, ei meelita kuidagi. Vaatasime ja otsisime ümbrusest ja lõpuks läksin otsingute käigus ikka kuidagi sujuvalt torni, ise mõeldes, et no ehk ei ole vaja järgmisele korrusele minna. Iga korrusega läksid tugipalgid aina pehkinumaks ja ühel hetkel märkasin alla vaadates, keset torni ruutu, ühte kukkunud põrandalauda. Selge, kellelgi on õnneks läinud. Lõpuks ma sinna üles jõudsin ja vaade mis avanes oli igatpidi seda värinat väärt. Miki arvas üleval, et palju lõbusam on torni veidi kõigutada, mis ta ikka niisama seisab, eriti kui üks värisev peitur käsipuust hoiab ja kurdab, kuidas ta kõrgust kardab. Tagasi auto juurde sumasime edukalt juba otse läbi metsa. Aitäh peitjale, mõnus koht ja aare.
Leitud, logitud.
Torni juures hakkas lamp ära surema ja oma olekult meenutama SPUNK-i rännaku valgusallikat, mis tol korral suutis äratuntavalt valgustada vast umbes veidi enama kui käelaba suuruse ala maapinda. Õnneks oli varuaku ülesannete kõrgune ja päästis hädast. Mina oleks oma põhjaliku otsimisviisiga sinna vist hommikuni otsima võinud jääda.
Illi II aardega selle õhtu seiklused veel ei piirdunud.
Kuna Illi II juurest palju sõita polnud ja tee oli ka mõnevõrra tuttav, ei hakanud GPS-il end juhatada laskma (loe: olin liiga laisk, et koordinaati sisse taguda).
Aarde suunas sõites selgus, et see oli viga ja sai jällegi selgemaks, miks selline asi nagu kaart kasulik on. Kui kõik ristmikud ja teed oleks meeles, poleks ju kaarti vaja. Varem olin ju küll paaril korral seda teed sõitnud, aga pimedas ei tulnud kuidagi välja see orienteerumine.
Õnneks sõitis meie taga aardeomanik, kes oludega paremini kursis ja siis suunaga märku andis, et kuhupoole pöörata. Omamoodi situatsioonikoomiline üritus.
Masinad parklas, jalastusime. Vahepeal oli pimedaks läinud ja tuli lamp välja otsida. Pärast kerget otsemonisugemetega rännakut, tuli ka torn ja mägi nähtavale, kuhu siis turnima sai asutud.
Torni puhul on see hea asi, et on ainult kaks otsa, kustpoolt otsima hakata. Seekord sai siiski vale ots valitud, see sai muidugi selgeks alles pärast mõnigat otsimist ja kõikvõimalike kohtade näppimist.
Lõpuks saime õige otsa kätte ja ka aare ilmus nähtavale. Sai logitud ning seejärel suundutud tornitipust ümbruskonna mobiili- ja telemaste loendama.
Otsisime küll Luunja kurgikuma taustalt Soinaste masti tulesid, aga paraku tulutult, vist sai ikka kodust liiga kaugele selleks tuldud. Peab kunagi valges ja selge ilmaga tagasi minema, ehk siis.
Kokkuvõtteks tänud peitjale aarde ja seikluse eest!
Selle kandi metsades pole me varem uitamas käinud. Täna pakkisime kogu meeskonna kaasa ja läksime sügist imetlema.
Praegu on metsas ilus...:)
Tänu peitjale - selle aarde järele tasus mööda metsaradu jalutada ja torni otsa ronida.
Mäkra polnud vist kodus - vähemalt jäi mulle mulje, et me ei seganud teda...
Aare oli korras, ei võtnud midagi ega jätnud.
Pärast Illi telkimiskohas lõkkel soojendatud vorstikestega enda energia varude täiendamist oli võimalus veel enne õhtupimeduse saabumist üks aare vallutada. Valisime selleks Vitipalu ja see oli hea otsus. Meeldis nii teekond sinna, metsajärveke, kui ka vaade kõrgest tornist. Tänan.
Esimene aare meile, aga suhteliselt lihtsalt leidsime :)
Täna, 5+ aastat hiljem, aare veel logimata. Mis siis ikka, likvideerin selle võla :)
Täname õue kutsumast!
Kuipalju kordi siit suuskade aga veelenam rattaga mööda on sõidetu.. jala tegelikult siis esimest korda. Ei hakkanud kõiki korruseid läbi vaatama. leid tuli tegelikult esimesest vaadatud kohast. Vähemalt üks kord jäi obiekt tolmust puhastamata
Sellega läks alguses ikka ka aega, sest eks kohti jagub, aga lahenes mõnusalt ja loogiliselt. Aitäh. Unustasin õigel ajal siia logida, seepärast kuupäev praegu umbes pandud.
Ega me vist kõige lühemat teed mööda küll vaatetornini ei jalutanud, kuid selle eest saime toreda matka osaliseks. Lootsime järve ääres mäkra näha, kuid viimase asemel kohtusime mitmete inimestega, kes puhkepäeval kevadet nautisid. Torn ise oli võimas, vaade kaugustesse ka, aare ise – super! Tänud!
Väike jalutuskäik lõppes aardeleiuga.
Tänud peitjale :)
Mõnusalt väike ja kevadine jalutuskäik metsas. Vaatetorn oli võimas, samas ootasin sealt avanevast vaatest enamat. Ühte külge varjutas kõrgem vastasnõlv ja seal kasvavad puud. Kõik korrused otsisime läbi enne kui kavala peidiku leidsime. Tänud.
Radasid viis tornini mitu, tore jalutuskäik oli ja no see torn oli ikka võimas. No otsisime läbi kõik korrused, pole justkui kohtigi, kuhu peita! Hästi tehtud aare ja hästi valitud koht, ma tänan!
Mäkra ei näinud, atv-mehed panid küll mäkra. rajad üles küntud ja pidev undamine kõrvus. Muidu oli kõik imeline.
Viisin armsa abikaasa Otepääle maratoni starti ja kihutasin Vitipallu, sest kartsin, et hiljem on siin täielik ülerahvastatus. Parkla oli tühi, matkarada oli korralikult sisse libistatud. Suuskadega tasub läheneda Tartu maratoni rada pidi - matkarada oli suuskadetagi koordinatsiooni nõudev. Õnneks taipasin suusakepi kaasa võtta, sellest oli neil jääväljadel palju abi. Tornis leidsin aarde ja pärast nautisin vaateid nii ülevalt kui alt. Siin oleks olnud imeline koht maratonile kaasa elada, aga kus ma siis seda teha sain. Ega iga päev ole aega siinkandis mõni tund aardeid otsida. Tuli see aeg sihtotstarbeliselt ära kasutada. Õnneks stardis sai enamus tuttavaid niikuinii üle vaadatud. Aga aare oli lahe. Suur tänu! Soovitan!
Tänase päeva jooksul sai üks uus peitjanimi meelde jäetud: kõik kolm leitud aaret olid toredad ja ideaalselt vormistatud.
Jalutuskäik algas katusealuse juurest, kus radade skeem oli võrreldes gepsu pildiga 180 kraadi pööratud. Ka põhja-lõunasuunda polnud märgitud. Õnneks oli Mikk jõe asendis raudkindel ja see oli kooskõlas gepsu kaardiga. Läbisime ka veidi Tartu maratoni rada, Mikk sai esimesed trennimeetrid kirja panna ;). Torni trepp oli küll veidi libe, aga kiiret leidu ja vaate nautimist see ei seganud. Aitäh!
Illi II oli meie jaoks liiga väike seiklus ning järgmiseks valisime Vitipalu aarde. Selleni jõudmiseks harjutasime libedasõitu, saagisime ühe langenud puu ja uisutasime mööda matkarada tornini. Tornis sai silmad lahti hoitud ning aare silmatud :) Võimaste vaadete taustal valmis järgmine endel ning sai tõdetud, et hõbesaba läbib maratone kinnisilmi.
Tulime Illi II juurest, väike libedavõitu jalutuskäik ja nullis leidis saba kohe karbi, natuke pusimist ja logi oligi kirjas. Nautisime vaateid, mõtlesime et mis paneb küll inimesi metsa alla tassima telekat ja seda ära lõhkuma. Veider maailm, taskud olid selle prügi jaoks kaugelt liiga väikesed. Aitäh peitjale toredasse kohta meid juhatamast.
Sõitsin mingist teeotsast sisse ning nii kaugele, kuni reljeef liiga käest ära läks ning edasi läksin kand ja varvas. Kuna kõik oli endiselt jääga kaetud, oli paras tegu seal püsti püsida. Nullis mõtlesin, et peab nüüd ette vaatama, et treppida peal ei libise. Tegelikult libisesin juba enne, kui esimesele astmele jõudsin astuda. Aarde leidsin ka päris kiiresti, mõnus teostus jällegi :) Aitäh näitamast!
Parkisime nagu kästud. Paikkonna manuaal lubas sealsamas ka kena biohütti, kuid seda ei paistnud kusagilt. Ehk oli hooaja lõppedes hoiule viidud. Mõnesaja meetritagant jõudsime kena järveni. Veepeeglilt kumas vastu sügisene mets ja närbunud hundinuiarootsud. Vaikne oli seal. Ilus. Ja edasi rühkides paistis juba maratonirada. Kuniks üks nostalgitsedes ringi vaatas, kirjutas teine salamahti nimed logiraamatusse. Suurepärane teostus! Aitäh!
Kell juba tiksus ja tööasjad Alatskivil seadsid ennast ootevalmis. Sellegipoolest ei hakanud meie ka nulli trügima, vaid tegime kohusetundlikult pisukese matkakese. No alati tuleb siinkandis vana orienteerumine meelde - aga sellest on kuskil juba kirjutatud. Reljeef on endiselt rahutu, põhjaeestlasele eriti (samas liiklus teedel ja tänavatel on endiselt rahulik, põhjaeestlasele eriti. Tasakaal?). Järv oli kodus, mäger mitte. Või pigem oli aga ei näidanud ennast. Torniga läks lihtsalt, võtsime ka esimesest katsutud kohast. Toredalt peidetud, aitäh! Ja torni kutsumise eest ka aitäh! Nüüd jälle Elva kant puhas, näis siis, kauaks.
Päeva viimane enne Tartut. Ei hakanud autoga nulli trügima, jalutasime hoopis 2x600 meetrit. Piknikuplatsil oli perekond söögilaua laiali laotanud. Kui me torni jõudsime, olid nad juba all ja hakkasid ka ronima. Seepärast leidsime aarde kiiresti, kohe esimesest kohast üles :-) Väga viks peidik, ilus suur aare, kaunid vaated, mõnus ilm ja üldse oli kõik peale Eestimaa 20 kõrgeima punkti äsjast vallutamist väga hästi. Tegin pilte, vaatlesime niisama ja jalutasime teist kaudu tagasi. Soovitan seda ringi kõigile - nägime ära ka ujutava ja platvormiga rabajärve ning mõnusa väiksema metsaraja. Nii kena koht, et tee siin või geosündmus. Lõunaeestlased, ah? (-:
Aitäh suurepärase aarde eest! Meile meeldis. Kõik sujus ja ilmaelu oli soosiv. Aare väga heas korras, asju ei vahetanud.
Eilsest rabamatkast oli vähe, läksime täna ka jalutama. Mets on praegu hästi ilus, värviline. Aardekonteinerisse olid kärbsed tahtnud talveunne jääda. Niipea, kui karbi kätte võtsin, hakkas see mu käe peal elama ja sumisema. Võite ise kujutleda, kuhu see topsik lendas ;) Mitte kaugele, õnneks. Teist teed pidi jalutasime tagasi ja üldse oli kena olla. Aitäh!
Täitsa mõnus paik, kuhu polnudki varem sattunud. Aardeotsingud läksid edukalt ning tornist oli supperluks vaade. Tänud peitjale!
Olin nõutu päris mitu minutit. Siis tekkis mõte, mida kontrollida ning leid oligi näpus.
Kord sai siin teisele, jõe poole, mindud. Seekord mööda porist teed ja künkaid-orge pidi. Kohapeal varjas õnneks torn vihmasaju eest. Aeglase ja põhjaliku tornitõusu tulemuseks oli karp. Tänud peitjale! EVEJ.
Plaan oli minna torni päikeseloojangut vaatama,aga päiksel oli muud plaanid ja maandus enne kui meie üles jõudsime.Tänud juhatamast!
Kukeseened meelitasid kõrgustkartvama poole tiimist metsa alla. Aitäh!
Kirjeldust lugedes jäi mul jutt mägrast kahjuks kahe silma vahele, muidu oleksin röökinud nagu ratta peal, et põrguline ära ehmatada. Aare märgistab taas üht väga meeldivat paika, kuhu oli õnnis tunne naasta. Vaade ning teostus on mõlemad eraldi äramärkimist väärt, suured tänud peitjale!
Vaatamata kõrgusekartusele olin sunnitud üles ronima, et aare üles leida ja takistada Lõvil tegemast seda, mida varasemad logijad piltidel näitavad. Kaval peidik. Täname!
Lonkisime, ronisime, Kats leidis. Mõnele kõrgus ei sobinud :D Mäkra ei kohanud, küll oli matkarajal sõbralik herilasepesa kuuse küljes.
Kui hommikul (loe: keskpäeval) luugid lahti lüües päike silma säras, siis polnudki nagu rohkem mõelda vaja. Kiire pilk geokaardile andis mõista, et lõunaosariigid vajavad taasvallutamist. Vitipalu jäi esimesena ette.
Auto jätsime juba tuttavasse parklasse - ükskord talvel parkisime täpselt sama koha peale - deja vu tunne tekkis - kõiges on taas "süüdi" peitja :).
Nüüd sai sammud aga hoopis teises suunas sätitud. Tee oli plätudega täiesti läbitav - isegi väike matkaraja osa, mis suurema tee pealt ära keeras. Viimane ots maratonirajalt torni ronides oli vähe libedavõitu - aga saime ilma 4x4 kasutamata üles.
Alt tundus see torn kuidagi eriti kõrge, aga tippu ronimine võttis üllatavalt mitte läbi. Logi kirjas, ja sai tagasi matkata. Tänud siia lisaks kahele rattale ja kahele suusale ka kahel jalal kutsumast!
Ei saa öelda, et tänud uude ja huvitavasse kohta juhatamast... mingi paar kuud tagasi olid omalgi peale torni all telgitud ööd peitmismõtted peas. Tookord jäi asi sobiliku konteineri taha, aga maastik oleks küll kõrgem tulnud, kui on võimalus, tuleb ikka ära kasutada ;). Aitähh!
Lihavõttetripil ööbisime siin lõkkeplatsil ja korra käis peast läbi ka mõte torni aare peita :) Õnneks on Martin nüüd teinud hoopis parema, kui me kiiruga oleks suutnud. Seekord ei hakanud ümber järve sõitma ning lähenesime matkaraja parklast, nii sai ikka mõhnastikku ka tunda. Järvelt tõusis õhku haigur, mäger hoidus mõlemal külastusel siiski peitu. Kui 20. aprillil vaevas meid geopeitudes palavus, siis nüüd oli märksa jahedam - kummaline see ilm! Lemmikupunkt minu poolt nii koha kui teostuse eest!
Loogiline käik peale tähetarga külastust. Teel mingist august läbi sõites arvas GPS, et enam ei lae. Restart ka ei aidanud. Võtsin ta siis korraks küljest ära, et ehk selle peale saab aru, et ta laadijas on. Paraku järgmise konaruse peale pudenes GPS hoopis käest ja kukkus maha. Õnnkeks oli tootjapoolne info, et tegu on põrutuskindla asjaga, õige ja midagi hullu ei juhtunud. Jätsime tsikli matkaraja algust valvama ja jätkasime jala. Kuna tundus, et rada ei taha üldse õiges suunas minna, siis sai suundutud väiksemale teerajale. Paraku see lahustus ära metsas ja tuli ikka läbi võsa ragistada. Leidmine ise probleeme ei tekitanud. Vaade oli ka ilus :) Lisasime aardesse omalt poolt mikroskeemi. Aitäh peitjale.
Pärast Tähetarga külastamist suundusime edasi siia, kuna Postitee aaret polnud ikka veel avaldatud ja tegevust oli vaja. Torni juurde edestas meid seltskond, kes siiski ei osutunud geopeituriteks ja kelle lahkumist oli vaja veits oodata.
Torni all uudistades õnnestus tuvastada kellegi telefoni jäänused, mis selgelt ei kuulunud põrutuskindlale mudelile. Hakkasime siis teosammul liikuma ülespoole, uudistades iga uuret ja nurgatagust. Lõpuks leidsime Indrekuga ka aarde enda üles. Kiitsime kaasasolnud peitjat hea teostuse eest ja kribasime teistena oma nimed sisse - kiirreageerijad olid mitme tunniga ette jõudnud.
Mäkra meie ei näinud, küll aga on raja lähedal boonusaare inimestele, kes tahavad otsida: torni poole minnes keerake õigest kohast paremale ja paarisaja meetri pärast leiate üles metsamajakese, millele ei näita rajalt ükski teeviit. Katus, neli seina, pingid - kõik mis eluks vaja. Kus, seda ma aga ei ütle. Otsige ;)
Aitäh!