Peitis 18.08.14 [jooseptrumm], adopteeris 21.06.22 [sansam]
Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Võrumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kord ennemuistsel aal olevat inimesed uhkeks läinud ning Vanajumala ja Vanajuuda ära unustanud. Seda aga ei saanud ju ometi kannatada- sestap istusid asjaolised maha plaani pidama. Mõtlesid, mis nad mõtlesid, aga lõpuks võttis Vanajumal ühelt poolt ja Vanajuudas teiselt poolt kinni ning kahekesi lükkasid maa kõveraks ja künklikuks- täpselt niisuguseks nagu see Haanjamaa meil praegu on. Niiviisi oli ju aga palju raskem põldu künda! Kõigepealt pidi hobust mäkke piitsutama, küll siis vannuti Vanajuudast taga. Kui siis aga hobusega mäe otsa jõuti, pühiti laubalt higi ja lausuti „Jumalaletenno!“ Nüüd olid mõlemad suured rahul, et neid ikka meeles peeti. Eks ole näha, kas Tsälbämäele ronides saab mõni jälle loo läbi elada!
Eestimaa kaheksatuhandelised on aardesari, mille eesmärgiks on huvilistele tutvustada meie muidu nii tasase kodumaa kõige taevapoolsemaid piirkondi. Aare on peidetud Eestimaa kahekümne kõige kõrgemaleulatuva mäe otsa, millest kõik asuvad eranditult Kagu-Eestis Haanja kõrgustikul, üksteisest enam-vähem jalgsimatka kaugusel. Kuplitel hulkudes soovitan üles otsida ka valge sildike, mis mäe kõige kõrgemat paika tähistab- leiate sealt numbrid, mis näitavad, kui mitu meetrit te merepinna suhtes parasjagu ülalpool seisate. Märgistused on rajatud seoses niinimetatud lumeilvese initsiatiiviga, mis kutsub kõnealuseid mägesid vallutama talvel kahepäevase matka jooksul. Huvilistele ka reklaam: http://www.haanjamatkad.ee/index.php?page=5&hikings_id=17
Looduses liikudes palun arvestage igameheõiguse põhimõtetega- eramaal viibides jälgige, et te maaomanikke ei häiriks ning vältige taluõuel kõndimist.
Meeleolukat matka!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
maasturiga_huvitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5BBYK
Logiteadete statistika:
79 (100,0%)
0
2
1
1
0
0
Kokku: 83
Neid selle seeria aardeid oleme varem paaril korral juba otsimas käinud, kuid päris kõikideni veel jõudnud ei olnud. Nüüd võtsime plaani, et otsime need kõik üles. Nii saigi. Tänud aarde eest!
Ilma radadeta lumel vajub ikka kohati põlvini sisse.
Tänan peitmast.
Noonii mägedest viimne sai täna tehtud.. Kõik need mäed olnud omamoodi toredad ning huvitavad. Küll sai nautida võsa kui ka loodust ja toredaid aardeid. Mõnes kohas tulid leiud kergemalt kui teistes kus pidi ikka ragistama ning navigeerima, et kust kõige paremini/lihtsamalt kohale saab. See mägi jäigi viimaseks ning võib ka öelda, et tuli see kõigist 50. aardest kõige raskemalt. Alustan siis kõige algusest.. Esimene katse sai tehtud juba üpris ammu, kui mäe aarete karbid olid mis nad olid enam jaolt vedelesid maas, vett täis. Aga see selleks proovisime siis kerekunnust siia ragistada, kuid andsime üpris kiirelt alla sest sadas seenekat ning riided jätsid soovida, sääski oli ka ülepea palju tol momendil. Täna võtsime eesmärgiks ikka see jupstükk ära teha. Lähenemis viisiks valisime olgluiõmäe juurest otse läbi võsa. Saigi siis mindud. Alguses oli kõik hästi, sai lumes veidi sumbatud. Jõudsime siis oja juurde mida oli vaja ületada.. Siis tundus küll, et üle sellest ei pääse, kuna lund oli palju ning igalepoole kuhu astusid vajusid põlvini ning sammud täitusid veega. Veidi mõtlemist, okse korjamist ning ehitasime mini silla ja jätkasime matka selle mäe tipuni. Tuli siis see esimene tõus millest said üle, vaid vapramad siis teine väiksem tõus ning veidi võsa ja olimegi mäge tutvustava sildi juures. Kerge otsimine ning aare ennast kaua ei peitnud.. Nimi kirja ning matk tagasi. Tagasi valisime veidi teistsuguse tee mismööda jõudsimegi geomobiili juurde tagasi. Oli see vast üks seiklus. Raskeks tegi asja tegelikult lumi sest iga samm mis astusid olid vähemalt 10cm lumes. Tehtud ta sai ning ka sellega tuleb kurvalt tõdeda, et kõik mäed on vallutatud ja siia poole enam pikalt asja pole.. vist.. Meie täname :))
Oo, see oli mõnus vallutusretk. Kahe mäe vaheline niiske lohk pakub igas olukorras ja materjalis erutavaid elamusi, see teekond oli aga eriline väljakutse. Mina pressisin peale, et otse ja otse... noh, saime siis isohüpse täie raha eest!
See tipp jäi päeva viimaseks, kuna mingit konkreetset lähenemisplaani polnud, siis läksime Kerekunnu mäge tutvustava sildi juurest otse. Kuna tõuskuks sattusime võsastunud raiesmiku serva, siis oli päris korralik ragistamine, aga üles me jõudsime ja aarde leidsime. Tänud peitjale!
Ega kuskilt seda teed võtta ei ole. Tuleb lihtsalt vaadata endale kõige parem koht välja ja lihtsalt minna. Kuumus ja sääsed.. Alati on kusagil mujal parem. Keegi ei sunni, omast vabast ajast ja tahtest otsid Tänud
Vahetasin karbi ja logiraamatu.
Uued koordinaadid on 57.697676, 27.05768
Karp on puru ja keegi võiks vahetada. Aga logitud saime kuskile
Seisin ja vaatasin, et mu ees on järsk langus ja siis veel järsem tõus ja seal kuskil kaugel tõusu tipus on koordinaat :S. Eks võtsin matka ette mööda "kõige otsemat teed", mis kahjuks eriti kiireks ei osutunud. Aarde leidsin kiiresti, aga pai tahab see karp saada.
Mnjah, oleks teadnud, et karp puru on, oleks ära hooldanud. Praegu seis selline, et aare ootab järgmistelt leidjatelt nõks suuremat kui rusikasuurust tervet karpi. :)
Tippu jõudmine valitud mäeküljelt oli päris korralik katsumus. Oli näha paju vaarikaid aga sel aastaajal neist veel abi ei olnud.
Minu selle poole mägede viimane! Äikesepadukas loputas mu läbinisti märjaks aga võtmata ka ei jätnud. Kõige keerulisem mägi, sest püüdsin leida Jõulurada ja sattusin tont teab kuhu! Ah, nagunii märg ja läbi märgala ja üle kraavi ja käes! Tagasi ka jätkuvas vihmavalingus. Aare oli korras! Aitäh! See mu eelviimane. Üks veel teisel pool Munamäge! Jäb järgmiseks korraks.
Hakkasime siis Hannesega lastelaagri juurest liikuma ja plaan oli otse läbi metsa aarde juurest aardeni liikuda. Kokku siis 6tk ringina. No hea, et veel puud ja põõsad lehes polnud. Kaardil olev jõulurada kadus ka pidevalt ära ja nii me ekslesime kuue aarde nimel 3h. Ikka läbi ühe soo ja mäest üles ja alla ja veel ja veel. Nägime kahte paksu jänest, sookurgesid, põtrade pesitsuspaika ja palju punaseid seeni, millele nime ei osanud anda. Igatahes, soovitus- otse aarde juurest aarde juurde liikumine kõige nutikam idee polnud- powertraili siin teha ei saa. Aarded olid kõik lihtsasti leitavad, läbitud maa tuli kokku 7km. Aitähh teistsugust liiki ehtsa matkatundega matka ja aarete eest!
Tõudrumäelt laskusin metsarajale ja mööda seda liikusin pealambi valgel Tsälbämäe (4.; 292.8m) jalamile. Otse ei hakanud üles pressima vaid tegin väikese tiiru läänenõlvale, kust tõus on vähe leebem. Tipus aarde leidmisega probleemi ei tekkinud, esimesest kohast tuli otsitav välja. Kahekümne üheksas tipp, 21 veel minna :) Jätsin aardesse ka uue mängujuhendi. Mäletan, et 2010 aastal ja aasta hiljem teisel Lumeilvese matkal olles oli selle mäe tõus eriti karm. Siis sa lähenetud Kerekunnu mäe poolt. Sisuliselt olid nõlval võõni lumes ja samm eriti edasi ega üles ei viinud. Nüüd on siia nõlvale räme raielank tekkinud. Ja üles tulemise asemel sai siit laskuda.
--
Tippude läbimise järjestus:
8 - 44 - 20 - 6 - 16 - 26 - 48 - 28 - 35 - 29 - 31 - 14 - 10 - 43 - (Siumägi) - 18 - 42 - 46 - 36 - (Kunn'mägi) - 30 - 25 - 24 - 45 - 40 - 19 - 17 - 12 - 4 - 3 - 38 - 32 - 41 - 47 - 49 - 34 - 32 - 2 - (Kunnimägi) - 33 - 22 - 27 - 7 - 9 - 15 - 13 - 21 - 39 - 37 - 11 - 5 - 1
Kui esimest korda üritas vähemalt osa meist siia jaanipäeval tulla, siis vedas jäärapäine matkajuht seltskonna mäest mööda Tõudrõmäele. Pool aastat hiljem, teisel pühal ja teise matkajuhiga sai see aare ka kirja.
Vau, oli siia alles ronimine Kerekunnumäe poolt. Kõrguse poolest suhteliselt samad aga kahe tipu vahel oli nagu lõputu org. Mööda metsaveoteed liikusime mäest alla ja pärast mäest üles. Ei mõista kuidas nii järsust kohast üldse ükski masin liikus või veel vähem siin metsa suutis teha. Lihtsam oleks buldooseriga lükata mägi orgu siledaks ja sinna mets istutada. Kohale jõudsime ja ka aarde leidsime. Maskeeringuks oli väikene tormikahjustus. Väga just ei maskeerinud aga kelle eest seal ikka neid peitu vaja pista.
Uhh, oli siia vast ronimine. Mäe küljelt leidsime harvesteri raja, mida mööda oli küll mugav roniga, aga västitav.
Vat-vat, ma mõtlesingi just, kuidas see Haanjamaa nõnda kühmuliseks on saanud. Aitüma Joosepile, et mõistatuse lahti seletas! :o) Vanduma ei võtnud, aga Kivestmäelt siia tulek oli üks tuntavamaid tõuse kogu seerias. Püüdes eelmise aarde juures pika otsimisega kaotatud aega liikumistempoga tasa teha, võttis selja märjaks küll. Olgu öeldud, et langus Kerekunnu poole edasi pürgides tuli mõne koha peal veelgi järsem, sisaldades muuhulgas hüpet järsakuservalt varisevale kaldpinnale, kus sai väikse pehme liivaliu teha.
Kaheksatuhandeliste aardeseeria punktide läbimise strateegia, variant 10: kauguse järgi Munamäe tipust mõõtes. Kui võtta nii, et Munamäe torn on enam-vähem kaheksatuhandeliste seeria keskel, siis saaks alustada kõige kaugemast, edasi linnulennul järgmisest ja lõpetada Munamäel. Pikliku tsooni tõttu tuleb Munamäest mööda pendeldamist päris palju, aga torni ei või enne ronida kui kõik kõrvalkünkad läbi käidud! :o)
2 - 20 - 16 - 7 - 12 - 5 - 1 - 6 - 8 - 4 - 3 - 19 - 11 - 15 - 10 - 18 - 17 - 13 - 14 - 9
Mitu aastat läks aega,aga nüüdseks kõik mäed alistatud :) Aitüma laheda seeria eest!
Puhkuseaegse kulu üheks hommikuäratuse lauseks oli saanud mõte, et "Äratus, hakkame liikuma, aarded ei oota, lähevad arhiivi". Eks ma ennekõike neid tippe siin silmas pidasingi.
Kunagi mitu aastat tagasi oli meil plaan jutti kõik ära vallutada, siis tuli aga 30 tundi kestev paduvihm ja see ajas meid metsast välja, samamoodi nagu metsavaht ajas metsast välja partisanid ja nende vastased.
Loodus oli saavutanud oma kõrglopsakuse ja ma ennustasin ette. et läheb meeletuks setuvõsa ragistamiseks. Algus oligi paljutõotav aga siis saime aru, et metsas on korraldatud rattavõistluseid, mis on jätnud maha radasid, mida kaardil pole aga millel puudub kõrge kohi. Samuti proovisime tippuliikumiseks otsida teravamaid kallakuid ja nii leidsime vähemvõsastunud pindasid. Vahepeal käisime ka Vaskna järve juures telkimas ja hommikul jätkasime kuni kõik viis vallutamata tippu lõpuks kõik läbitud sai.
Siin saime pisut pikema kulgemise. Lagendikul kõndides oli tunne ilmselt suht sarnane vorstiga praepannil. Õnneks aga keegi meid nahka ei pistnud. Puude varjus saime eelviimase tipu vallutatud ja selle kohta ka aarderaamatusse jälje jäetud.
Täname!
Mõnusal soojal kevadpäeval oli lust Haanja mägesid vallutada. Tänud peitjale toreda mägedeseeria eest!
Mul on heameel,et ma sattusin toredasse seltskonda kellega mägesid vallutada.Täna oli neid 20 ja üks jäi neist leidmata.Alustasime Vänni kõrgomäest ja lõpetasime vällamäega,mis mulle oli juba raskevõitu aga kõik see meeskond ootas mind seal üleval.Tänud peitjale ja kaaslastele.
Küll lumel, siis põlvini lumes, siis vees ja siis... mäel!
Aitäh peitjale, toredatele kaaslastele ja eriti kummikulaenutusele:)
Oli tore päeva Haanja küngaste vahel ja otsas. Poleks uskunud, et siin nii palju lund on, mõned korrad sai põlvini sisse vajutud. Aardeid jagus täpselt parajalt, saime korraliku trenni aga rohkem poleks täna jõudnud.
Kolmas tänane tipp. Kummikutega matkajad said teel siia end pisut eelisseisus tunda, aga ülejäänud tegid end liblikateks ja pääsesime mõninga trikitamisega ka kuivade jalgadega. Etteruttavalt kuulsime täna veel nii mõneski kohas rohelise kummiku promo..:)
Tänasel matkapäeval külastatud 20 tippu: esimene kell 10:40 Vänni Korgõmägi-> Olgluiõmägi-> Tsälbämägi-> Tõudrõmägi-> Viinamägi-> Kerekunnu mägi-> Plaani Jaanimägi-> Kivestmägi-> Haragamägi-> Rohtõsuu mägi-> Iisraelimägi-> Suur Munamägi-> Luku mägi-> Kulliperä mägi-> Mustikamäe lõunatipp-> Mustikamägi-> Papisöödü mägi-> Kaldõmägi-> Tsärdsõmägi-> viimane kell 18:05 Vällämägi.
Oli vahva päev. Tänud peitjale ja kaaslastele.
Päeva seitsmeteiskümnes mägi. Peitja soovib meeleolukat matka, seda see oli. Saime erinevat maastikku tunda ja ekselda mäest üles ja alla. Kulgemine mööda teed, raiet, vesist ala ja lõpuks metsa. Tagasi samamoodi. Tänu aardele see mägi ka külastatud, aitäh!
Ja oligi kätte jõudnud Lõuna Eesti mägede vallutuse viimane mägi. Viimane on ikka kirss tordil. Lähenemisel saime igasugust huvitavat maastikku. Tundub, et tegime ise asja huvitavamaks ja keerulisemaks enda jaoks. Kaardil oleks nagu tee isegi olemas. Meie saime märga maastikku, mis õnneks oli külmunud maakamar ja kandis hästi. Oli meeldejääv lõpetus ühele toredale päevale. Erle silkas kiirelt viimsele mäele, kui mina alles kallaku all mõtlesin, et mis suunas läheneda. Ja siis sedasama huvitavat maastikku mööda tagasi autoni.
Tänane kohtumispaik oli Vännis, et mitmekesi siinseid välja valitud tippe vallutada. Päike paistis, metsateed kohati jääs või porised, mäed olid lumised. Tipud said läbitud järgmiselt: Korgõmägi, Olgluiõmägi, Tsälbämägi, siis Tõudrõmägi, Viinamägi, Kerekunnu mägi, Plaani Jaanimägi, Kivestmägi, Haragamägi, Rohtõsuu mägi, Iisraelimägi, Suur Munamägi, Luku mägi, siis Kulliperä mägi, Mustikamäe lõunatipp, Mustikamägi, siis Papisöödu mägi, Kaldõmägi, siis Tsärdsõmägi ja viimasena Vällämägi. Tänud tublidele kaaslastele.
Olgluiõmäelt matkasime otse siia. Lumekoorikul oli hea astuda -laskuda ja jõudsime tänase päeva küsimärgiga kohani. Päike paistis ja kevadised veed olid valla. Rõõm oli näha, et siin oli kõik kontrolli all, üle vee oli vaja saada ja igaüks leidis selleks omase ja turvalise variandi. Jätkasime edasi kandval lumekoorikul tipu poole edasi. Karp oli siin lihtsalt ühe oksaga, lisasime mõne oksa lisaks. Tagasi autodeni astusime mööda toredat metsarada, siis lageraie alal, siis oli veetakistus vaja ületada. Teiselt poolt Kõrgõmäed jõudsime hommikul nähtud mesiniku toimetuste alale ja mööda liini alust autodeni. Tänud peitjale.
Mägede ekspeditsiooni vol 2 neljas vallutus. Tulime siia Olgluiõmäe poolt ja see oli ilmselt tänase päeva üks kõige raskemini läbitud 600 meetrit. Mingit rada alguses ees ei olnud, lumi ulatus kohati pea poolde säärde ja sadas okstelt kaela, lisaks tuli läbida arvestatav võsa ja vaadata, et jalge all valitsevatesse urkidesse ei vaju. Järgnes ühest tänase päeva järsemast nõlvast üles ronimine, aga lõpuks me kohale jõudsime. Õnneks aarde enda otsimiseks eriti aega ei kulunud, aga vihje ajas küll segadusse, sest meie arust polnud seal miskit valesti. Aitäh peitjale!
Vänni Korgõmägi poolt sai otse tulema hakatud ja hiljem tundus, et see polnud kõige õigem mõte. Sai üle puude ronitud, jõge forsseeritud, mäest üles ronitud ja siis avastatud, et rada siinsamas. No küll võttis kiruma :P. Aga ilma selleta poleks ka kukekaid saanud. Tänud!
Kivestmäelt tulles tabas meid peagi kerge segadus, kui tee, mida plaanisime kasutada, tundus viivat kellegi hoovi. Kõrval haukus tore must koerake, kes meid ka sugugi ei julgustanud. Seisime siis parasjagu seal nõutult, kui selgus, et tegu oli väga heatahtliku koeraga, kes hoopis peremeest õue kutsus oma haukumisega. Edasi saime suure teejuhatamise, sõbralikkuse ja võro keele testi osaliseks. Isegi minusuguse võõraste pelgaja jaoks oli see üks päeva tipphetki. Saime loa mööda soovitud teed edasi minna ja tegime seda endisest rõõmsamalt. Tsälbämägi jõudis ka väga sujuvalt kätte ja aardeleid oli kiire. Suund Kerekunnu mäe poole.
Enne selle mäe vallutamise lähtepositsioonile jõudmist suhtlesime mõnede Haanjamaa inimestega. Kõik nad olid väga külalislahked ja jagasid selgitusi nõuandeid meeleldi. Vahva oli kuulda ehedat võromaa keelt. Üks proua mainis, et vanasti olevat Tsälbämäge peetud kõige kõrgemaks Eesti mäeks, isegi kõrgemaks, kui Suur Munamägi. See pidavat olema eelmise sajandi esimesepoole raamatutes ka nii kirjas. Sõitsime autoga autoga aarde suunas ja äkki olime kellegi taluhoovis. Peremees ladus küttepuid ja soovitas auto nende hoovi jättagi. Seejärel näitas meile matkaraja alguse kätte. See oli üks pikem jalutuskäik ja lõpus oli ikka mäkke ronimist ka. Siingi sai aare peatselt avastatud. Alla tulime mäest laugjamat nõlva mõõda. Tegelikult on need looduse jalutuskäigud seal täitsa mõnusad. Siia tulles kartsin mingi pärast hulka hullemat. Tänan loodusesse kutsumast.
Selle tipuni jõudmine võttis kõige rohkem aega ja vaeva, sest miks minna otse kui saab ringiga. Mitu mäge oli vaja ületada, leidsime kraave ja erinevates suurustes kopratamme. Lõpuks jõudsime ka õige tipuni ning aardeni. Vahetasime minigripi logiraamatu ümber. Siit ära saamine oli ka omamoogi seiklus, sest kaardilugemise errori tõttu keerasime vasakule parema asemel ja ronisime lihtsalt niisma väga järsust nõlvast üles, selleks et sealt jälle alla tulla. Oeh. Kui pea ei võta, siis peavad jalad kandma.
Kas olen nüüd mägironija (osa 7)? 18. tipu juurest siia tulek oli paras seiklus. Jõulumatkarada oli ainult aimatav. Veetakistus tuli ka vahepeal ette, algul jõeks seda küll ei pidanud, aga kopratamm oli teel, selle kõrval maha kukkunud puu. Nendest otsustasime ringiga mööda minna, kuni kohtusime suurema ja vanema kopratammiga, millest me ka selle veetakistuse ületasime. Aarde leidsime kah. Tagasi auto juurde liikuda otsustasime teist teedpidi. Täitsa viisakas tee oli teine, mõtlesime, et vähe kõrgema ja kitsama masinaga oleks neid mägesi siin vallutada päris mugav. Ühes teeristis tuli järgmine moment, kus mul orienteerumisvõime kadus ja ronisime asjatult päris järsust nõlvast üles, selleks et sealt uuesti alla ronida. Viimaks jõudsime ikka ilusti ka sõidutee peale tagasi ja suundusime järgmist mäge vallutama. Tänud!
Liikusin otse, nii palju kui võimalik. Alguses tuli järsakust laskuda, vahepeal poris ja vahepeal lumes, seejärel läbida poolkülmunud soo ja ületada paar kraavi. Siis oli mingi laugem ala, aga seal oli värskelt võsa lõigatud. Mingis kohas leidsin keset metsa kortsutatud auto. Ja järvekese. Ometi rogainikaart seal vett ei näidanud. Lõpp oli lihtne ronimine ja karp polnud õnneks külmunud. Mõnus kevadine matk oli. Aitäh!
Auto jäi talude juurde ja edasi tipa-tapa kuni aardeni. Polnud erilisi tõuse ega languseid, rada läks päris aarde juurde. EV, J: 3 autot, nööbid.
Algsed plaanid olid minna Aluksnesse, kuid kuna olin udupea ja unustasin ID-kaardi koju (trahv 210€), siis pidime plaanid ümber tegema. Kaheksatuhandelised mäed tundusid sobivat küll. Peamine, mis nendest retkedest meelde jäi ja ühisnimetajaks sobiks, oli pehmed teed, pidev põnevus parkimiskoha valiku suhtes, et kinni ei jääks ning aardeni otse ja laugemat teed tagasi tulek.
Juba hakkas kerge väss ja tühi kõht märku andma. Peame vastu!
Plaan need 20 mäeaaret jalgsimatka käigus ära külastada oli mul juba ammu, lihtsalt minekut ei saanud ma kuidagi ette võetud omapead. Või tegelikult, mis plaan niiväga… Valmis oli ainult mul mõeldud, et “tahan” ja “jala” aga see, milline peaks olema matkamiseks loogiline marsruut või kuhu oleks kõige targem auto jätta, kui palju aega peaks teekonna läbimiseks arvestama või kas ja kust otse saaks / ringi tuleks minna, kui märjad või mittemärjad reaalselt on maastikul märgitud vesised kohad ning milline oleks parim aastaaeg sellega seoses otsimiseks valida jnejne – ühesõnaga kõik need matka tegelikuks õnnestumiseks vajalikud küsimused alles ootasid enda peale mõtlemist ning kuna kogu see asi tundus igal juhul keerulisem olevat kui mu eelmise pikema matka planeerimine, siis kaheksatuhandeliste otsimine muudkui lükkus ja lükkus kuskile kaugemasse tulevikku… Mis tagantjärele tarkusena tegelikult oligi hea, et lükkus, sest esiteks suvel ja looduse täislehes olemise ajal oleks neid karpe olnud kordi ebamõistlikum jala harvendama tulla ning teiseks omapead poleks kogu see matk kindlasti ka nii mõnus saanud… Sest jah, üks hetk selgus, et nüüd vedas mul nii, et ainult kaasa on vaja matkata, kõik mõtlemine oli juba ära tehtud… :D
No ja 17. oktoober me siis läksimegi, kindla plaaniga kõik need 20 mäge ühe päevaga ära külastada. Laur oli kaardile vedanud marsruudiks meile midagi kaheksataolist ning alustamiseks valisime kahest ringist väiksema: tripi mööda Tsälbämäge (4), Olgluiõmäge (18), Vänni Korgõmäge (10), Plaani Jaanimäge (15), Tõudrõmäge (11), Viinamäge (19) ja Kerekunnu mäge (3). Auto jätsime kuskile puudealusesse ja hakkasime astuma, polnudki asi nii kontimurdev kui kaardi järgi ette võis karta, kuigi kohe esimese aarde poole liikudes jäi ette üsna arvestatav veeriba... Õnneks olid koprad siia täiesti sobiva silla meile langetanud ja saime kuiva jalaga üle; edasi oli ainult natuke veel vaja minna ja võiski esimese nime kirja panna. Mõnus värk ikka! :). Ning järgmiseks võtsime suuna siis Olg… Olg… No selle imeliku nimega mäe poole, mida ma siiani pean kolm korda enne veerima, kui suu ütlema paindub… :D.
Kuidagi ei oska selle seeria logi kirjutada. Tavaliselt ikka login kiiremini aarded ära aga no see ei taha kuidagi tulla. Ei suutnud otsustada kas teen kõik eraldi või ühe koos. No lõpuks ikka jäi kõik koos variant. Ehk et login siia, meie esimese leiu juurde, terve matka ära. Vabandan kui keegi soovib näha iga aarde juures mingit asjaliku logi. Ehk sellega aitavad teid teised mängijad.
Meie matk sai alguse eelmisel õhtul kui laekusime Suure Munamäe lähedusse Vaskna Turismitallu ööd veetma. Väga mõnus kohake sõbraliku peremehega. Soovitan kõigile, kel vaja seal kandis ööbimist :)
Hommikul valmistati talus meile ka rohke hommikusöök ja peale seda saimegi teele asuda. Kaardi peal oli ring meil juba paika pandud. Kui kedagi huvitab, siis see oli numbrite järgi selline: 4, 18, 10, 15, 11, 19, 3, 6, 17, 13, 14, 9, 2, 20, 16, 7, 12, 5, 1 ja 8.
Auto parkisime kolmanda ehk Kerekunnu mäe lähedale. Täpsemalt koordinaatidele 57° 42' 9,23" 27° 04' 20,6". Esialgu sõitsime mööda teed küll taluni välja. See tundus maha jäetud, kuid siiski ei hakanud autot sinna jätma ja viisime eemale laiema koha peale. Tagasi tulles oli ka talus pererahvas kohal ja tegelesid aiatöödega, niiet läks hästi, et me neid kinni ei parkinud.
Kolmas mägi oli meil nn. esimese ringi pealt viimaseks jäetud ehk kõige esimesena seadsime sammud neljanda ehk Tsälbamäe poole. Ikka võimalikult otse läbi kõige muidugi. GPSi laetud TOPO kaart oli mingil määral abiks ikka maastiku hindamisel. Kuid ega Regio just väga head tööd teinud ei ole, kuna suuri radasid, mis olid kaardil märgitud, polnud kusagil näha, isegi hiire rada ei paistnud selles kohas kus seisime keset “teed”. Kohe esimese mäe poole suundudes tuli meil ette ka veetakistus. Õnneks täpselt seal kus me vesise koha juurde jõudsime, olid koprad head tööd teinud ja meil mõnusa suure puu üle oja langetanud. Natuke veel võsas ragistamist ja oligi esimene logi kirjas :) Algus ei tundunud üldse enam nii õudne kui see varasemalt peas oli välja kujunenud.
Kui ma nüüd ei eksi, siis oli see juba teine mägi millega kordus ka esimese oru õnn ja vesise koha saime kuiva jalaga ületatud tänu kopra tublile tööle.
Nagu iga punkt oli plaanis, siis järjest tulid võimalikult sirgelt mäed 18 ja 10. Peale kümnendat tuli ette võtta kõige pikem karbivaba jalutus. Aga õnneks seda ka väga suures osas mööda päris teid. Esialgu liikusime mööda suurt kruusateed, seejärel suundusime Kanepi talu poole. Seal pidime tegema väikse ringi, kuna lammastele oli karjustega üpris suur ala piiratud ja ei tahtnud üle kusagilt ronida. Teisel pool aedikut olid jälle ees juba metsarajad ja natuke suurem taludevaheline tee viis meid Plaani Jaanimäele. Väga ei tahtnud sama teed tagasi liikuda, kuid ümber Külajärve minemine tundus ajakulukam ja kuna valge aeg on sügisel juba piiratud, siis otsustasime ikka võtta uuesti sammud tagasi.
Olles tagasi suurel kruusateel, suundusime Tõudrõmäe poole. Tee selleni viis mööda vanast laagrist. Tee peal tuli vastu meile vanem härra, kes kes nägi välja nagu shokolaadiga seotud filmides oompa loompa. Üleni oranz. Ei tahtnud ta meile täpselt öelda, mis temaga juhtus aga ju ta mingit punast tellist oli hoolega lõiganud kusagil. Kus aga...see jäi arusaamatuks, sest meie suundusime sinna kus ta tuli ja seal oli ees laager, mis tundus maha jäetud, ja mets.
Laagri juures jalutasime selle hoovist läbi, mööda kämpadest ja edasi taas võsa mööda künka otsa. Peale leidu taas kõige sirgema teega järgmise ehk Viinamäe poole. Ja sealt saime juba selle sama raja peale, mille alguses meie auto ka oli. Vahepeal tuli ainult üks võsatiir veel teha, et Kerekunnu mägi ära logida. Edasi tegime natuke sohki. Kuna oli ikkagi hirm, et me ei jõua lihtsalt enne päevavalguse lõppu valmis, siis istusime auto peale ja nihutasime selle 1km edasi järgmisele mäele lähemale. Parkisime auto Haragamäe lähedal asuvale heinamaale ja tegime väikse tee ja võileiva pausi.
Edasi läks üpris lihtsalt: kõigepealt siis Haragamäe karp, siis Luku mägi, see järel mööda suurt teed Mustikamäe lõunatipu poole. Mäele pidime lähenema väikse ringiga kuna sirge tee peal oli ees taaskord talu karjuva koeraga. Edasi Kullipera mägi ja seejärel Mustikamägi ise. Selle juures tekkis korra kahtlus, et kas hakkame ikka Vällamäe poole jalutama, kuna see oli taas üpris kaugel teistest. Kuid edusammud olid olnud meil päris head, niiet ikka võtsime plaani. Mustikamäelt alla minnes jalutasime välja talu väravast kus peremees trimmerdas, teretasime ja jalutasime edasi. Ei kujuta ette mis ta peast läbi võis käia kui mingid suvalised järsku ta enda talu väravast väljuvad :)
Vällamäe poole jalutasime mööda täiesti sõidetavaid teid. Vahepeal oli lähedal üks talu, kus ka lahtine koer kohe meid uurima tuli ja karjuda ta ikka oskas, õnneks peale ülevaatust otsustas, et hammustada pole vaja ja lasi meil edasi minna. Järsku olimegi juba Vällamäe matkarajal. Aga no kaua sa ikka normaalset teed mööda liigud. Ühel hetkel vaatasime, et nüüd peaks tõusu peale trügima ja esmaslt jäi teele ka üks boonusaare. Selle mäe tõus oli vist kõige rängem. Vähemalt nii on mul meeles. Peale boonusaaret liikusime seeria aarde poole. Leid tuli lihtsalt nagu õnneks kõigi teistega. Edasi tegime väikse vea. Nimelt mäe otsas oli Vällemäe matkarada ja ka sama asi oli ju kusagil all. Nii siis otsustasime, et liigume mööda seda taas alla, lootes, et jõuame umbes sinna kust alustasime. Mõni aeg liikudes saime aga aru, et see tee viib ikka hoopis valesse suunda ja taas pidime võtma ette võsaretke (PS mitte ühtegi rada topo kaardi peal ei olnud, et oleks sellest siis abi). Kaardilt aga oli näha, et nüüd võib ees jamaks minna...raba...ja meie keset võsa suundume otse selle poole. Aga no kuidagi imeväel tegime täpselt õiged liigutused ja ühel hetkel olime raba ületava laudtee alguses :) See just kõige uuem välja ei näinud aga täiesti piisav, et meid kuivalt üle viia. Peale laudteed saime kõndida natuke mööda rada, kuid juba mõne hetke pärast oli vaja taas võssa keerata. Nii me siis Tsärdsõmäe poole trügisime, kuni lõpuks kohal. Peale seda otsejoones Kaldõmäe poole. Selle otsas tegime peale logimist ka väikese teepausi. Järgmine vahemaa oli retke kõige lühem. Ainult korraks mäest alla ja juba üles tagasi ja peale logimist taas alla :)
Iisraelimäe poole saime mingi aeg taas liikuda mööda teed. Kuid ega seda rõõmu kauaks ei olnud. Ees aga polnud õnneks seekord võsa vaid üpris tasane heinamaa ja traktorijäljed. Mööda neid saimegi aardeni. Tundub, et aaret varjavat kivi meeldib paljudel loomadel märgistada...niiet ärge seda siis väga käte vahel veeretage :P
Edasi sai natuke taas veel heinamaal jalutada ja siis taas orgu ja siis taas künka otsa. Rohtõsuu logi kirja ja peagi oli eelviimane aare läheduses. Tolleks hetkeks oli täitsa hea meel, et kõige kõrgema mäe aare kõige madalamal asus :D Taaskord kritseldused raamatusse ja oligi viimane aare ees. Viiks sinna siis mingi tee...muidugi mitte, ikka viimane võsa ragistus ja peagi saigi kõik 20 tippu vallutatud :) Aega võttis umbes täpselt seitse ja pool tundi. Päevavalgust jäi meil üle veel kuhjaga :) Retke pikkuseks sai 25km. Oleks 26 olnud, kui oleks auto jätnud algusesse.
Igatahes jaa...ei tundunud see idee mulle algul kõige meeldivam need aarded nii noppida. Aga peale läbi jalutamist tundub see ainuõige variant :) Ükshaaval tunduks need vist suht elamusvaesed ja hoolimata tipuvallutustest ei saa me siiski rääkida meeldivatest vaadetest jne.
Aastaaeg oli selleks ideaalne. Võsa oli rohelusevaba. Ilm oli kuiv olnud juba eitea mis ajast ja jalad ei saanud kusagil märjaks. Muda ei olnud. Libe ei olnud. Isegi öö hoidis meie jaoks sooja ja hommikul ei olnud ka mitte mingit härmatist, mis siis sulades oleks asja hullemaks teinud. Eelmine ja järgmine hommik oli ikka väga külm. Niiet kuidagi klappis kõik lihtsalt suurepäraselt. Ilm oli ilus. Kusagil 9 kraadi. Ei liiga külm, ei liiga palav. Täiesti ideaalne lihtsalt :) Suured tänud peitjale sellise raja tekitamise eest ja suured tänud Marisele, et mu ümber veenis ja arvas, et see on ikka hea idee :) Oli küll ja soovitan kõigil need aarded nii leida :)
Üheteistkümnes mägi. Algul proovisime üht väikest teed mööda läheneda peale Plaksi bussipeatust Ruusmäe poole minnes, kuid see sai varsti otsa ja nii läksime kergema vastupanu teed, sõitsime Plaksi külla sisse, küsisime kust matkarada läheb. Sõbralik proua juhatas võro keeles, läksin siis ka ise võro keele peale üle. Proua küsis kust me oleme. Minu vastuse peale, et Tallinnast, tegi ta imestunud näo, et kuidas ma siis seda keelt oskan. Sai siis seletatud, et tegelikult Võrumaalt pärit. Proua näitas suuna kätte ja sõitsime otse ühe talu hoovile. Imeväike kutsu kes tegi kurja häält tuli tervitama. Küsisin perenaiselt luba, et kas võib auto siia hoovi jätta, ilmselt oli seda varemgi tehtud, sinna traktori kõrvale pargitud. Perenaine oli lahkelt nõus. Oli mõnus matkarada, sõnajalamets ja äge ronimine. Tagasitulles see perenaine hakkas meile jumalast rääkima ja palvetas meie eest. Me tänasie viisakalt ja lasime jalga, äkki hakkab meid veel värbama kuhugi sekti. Aitäh peitajle seikluste eest.
Hommikul kell 11 olime geopeitusevalmis. Alustasime mägede vallutamist pikema matkaga mööda põllu- ja metsavaheteid. Üles surusime loomulikult ringiga, alla tulime mööda jalgrada. Aitäh!
Save the best for the last. Miskipärast loobusin algselt plaanist põhja poolt minna ja seega proovisime Kerekunna juurest otse. Kurat, Sangaste mets tuli meelde - kes orienteerunud on, see teab. Sohu sattusime kuhugi sihukesse kohta, kus vesi lainetas. Käsi kobas juba telefoni, et paadiga mees kohale kutsuda - vat seal oleks paat kindlas kohas ;) Proovisime veel natuke, siis löntsisime uuesti sellest 40meetrisest seinast tagasi üles auto juurde ja läksime ringiga. Talu õue, nagu ikka. Peremees alguses natuke imestas, aga siis käskis sinna traktori kõrvale parkida, nii et ta ise mööda saab, ja lasi meid matkarada mööda minema. Hoopis teine tubakas, nagu polekski see mägi. Leidsime, logisime, jäime lõpuks kerge vihmakesegi kätte, kui tagasi tulime.
Hea seeria on, kas teate. Tuletab põhjaeestlasele palju asju meelde. Kui kortsus võib maapind olla. Kui palju uusi lihaseid võid avastada, kui nende kortsudega tegeled. Et inimestega tasub rääkida, saab nii mõnestki kohast head nõu või otse läbi. Et enne tasub mõelda ja planeerida, ja alles siis ründama minna. Et Eesti on üks ilus asi. Aitäh!
Selle aarde leidmine ei olnud meelelahutus. Kohati oli tunne, et olen sattunud jurassic parki kus sõnajalad on näo kõrgused ja metsaalune tõsiselt metsik. Nullis ootas mind peidikust väljas ootav konteiner. Logi kirja ja konteiner oma pessa tagasi ning geokuhi peale. Tagasitee oli samahull kui tulles. Hea oli lõpuks geomobiili istuda. Aare heas seisus.
Mägede vallutamise teise päeva neljas mägi. Siia tuleku planeerimine läks raskelt, kas läheneda põhjast või jala Kerekunnu mäelt. Lõpuks otsustasime jalgsi lähenemise kasuks. Algul ühest mäest alla, seejärel soine ala, millele järgnes oja ületus ja olimegi mäe jalamil. Tõus natuke hirmutas, aga nii hull ei olnud kui Vällamägi. Tänan meeldivat seltskonda ja peitjat.
Leitud ja logitud.
Tänud peitjale :)
Leitud, aitäh! Oli ronimist :)
See oli paras ronimine aga me olime ikka juba palju treenitud kah. Tore oli igaljuhul! Tänud seltskonnale ja peitjale!
Leitud.
Siia tulime viimase kolme aarde juurest jala ja see oli päris õudne pingutus. Aitäh aarde eest!
Kerekunnu mäe juurest otse siia tippu,see oli üks päeva tõsisem ronimine.Tänud!
Tänase matka tugevdatud koosseisuga 1 tipp võetud. EV J:20 senti.
Pärast Olgulöüõiuulöööö mäe vallutamist võtsime seltskonnaga suuna siia. Tee peale jäi ka üks väike jäätunud märgala, mis tuli loomulikult risti ületada (sest kamoon, kes ikka ringiga läheks). Ainult üks läbivajumine oli päris hea skoor, pärast mida veel natuke võsas rassimist ja jõudsimegi mäe otsa. Natuke tuli raiuda kinnikülmunud peidikut, aga lõpuks sai ikkagi karbile ligi.
Täitsa huvitav oli vaadata, et tegelikult on siinsetes võsades üsna palju aimatavaid endiseid teid, millest mõned on gepsu kaardil olemas, mõned aga täitsa unustuse hõlma vajunud. Mingi hetk leidsime lumest ka selgelt sissetallatud raja, mis viis peaaegu tippu välja. Kuna neid inimradu kohtas mujal tippude lähistel ka, mitte ainult siis, siis tagantjärele teooria kohaselt on äkki tegu mingite jooksusportlaste tegevusjälgedega, kes ennast sellega piinavad, et neid tippe joostes võtavad. Sport, sport, sport...
Aitäh!
Kerekunnu - Tsälbämägi oli üks kõige meeldejäävamaid otsi sel mäestikunädalavahetusel. Ühest nõlvast alla, teisest ja hulga järsemast üles... Juba ülevalt paistis, et org ja madalamad nõlvad on üsna tihedalt "tikke" täis puistatud. Lähemalt paistsid need muidugi rohkem palgid, risti-rästi üksteise otsas. Jälgede jälgi oli selgelt näha, kuidas kohalikud elanikud siin käituvad: suure kassi jäljed läksid hops-hops-hops ühelt palgilt teisele. Selge see, lumeilvese rada pole juhuslik nimi sellele rajale. Oleks siis meil ka nii kergelt läinud, oh ei. Turnisime libedate lehtedega kaetud nõlval samuti neljal jalal, aga mitte nii elegantsete hüpetega kui jäljeridade omanik. Alla tulles tegin lausa pika liu, õnneks millegi terava otsa ei maandunud ja matk jätkus kadudeta. Äge mägi!
Eelmise künka otsas teed lürpides uurisin kaarti ja meenutasin, mis mind siin teekonnal, kus ühtegi õiges suunas rada ei ole, ootab. Meenus orus olev oja ja märg ala. Nii oligi, õnneks on koprad siiski geopeituses enamasti sõbrad. Teekond kujunes kardetust lihtsamaks, korra alla ja siis üles. Pulsi sai ka tõusul kõrgemaks. Nüüd Haanja - Ruusmäe teest lääne pool kõik võetud ja suund läbi Plaksi küla järgmise mäe poole.
Maasturiga endiselt ei soovita - pole huvitav!
Meie gepsuga trassi koordinaator vangutas korduvalt pead ja ütles ette, et - see ei saa lihtne olema. Entusiasmi jätkus sellele vaatamata ja "jätsime" auto kaugemale. Esimene pool matkast oli ju kena sest kulges mööda kena metsateed. Siis tuli keerata kõrvale ja läkski võsaks. I-le pani täpi võsa vahel looklev ojake mille ületamisel mööda loodusliku purret tekkis väike äksident (libastumine purdelt maha). Vaatamata sellele jõudsime ilusti lõppu ja nagu meile tundus siis palju kiiremini tagasi :D
Ilmajaam oli meile selleks päevaks lubanud lauspäikest ja siin me selle ka lõpuks kätte saime. Kohast, kuhu oma mobiili jätsime, oli aardeni nii kilomeeter - kakssada. Lope. Teedmööda minek ju. Siis mingi ajapärast läks asi huvitavaks. Orientiiri otsemaks tõmmates sattusime kellegi sauna juurde, mida lahutas mäest kena tiik. Tallasime edasi ja diagonaalis läbi rohepehme vaibaga kaetud kuusiku. Veel üks rada. Ja siis tuli raba. Kraav keset suunda. No mis siis ikka. Proovisime minna. Keegi oli paar kaigast üle vee visanud, midamööda meie artistide trupp üle hakkas minema. Signe pidurituled polnud Tommile hästi näha ja otsasõit lõppes jalgapidi vees. Ei hullemat, kui väike põlvenikastus. Suuremate kaotusteta jõudsime künkale ja ähkisime edasi. Vitsad vorpisid kintsud triibuliseks. Viimases lõpus tuli püstloodis tõus võtta ja siis olimegi kohal. Signele see mägi väga ei meeldinud ja tagasitee osas oli ta valmis ka kilomeetreid ringi minema. Läbirääkimiste käigus jõudsime siiski konsensuslikule kokkuleppele minna siiski sama rada, midamööda tulime. Ja iga tagasitee läheb kiiremini. Hea, et tehtud sai, tagasi väga ei kipu.
Oli see vast teekond aardeni :) Pulss isegi kiirenes ja sai puhkepause tehtud. Hea treening looduses. Aare sai leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Alguses oli tee päris hea, aga läks järjest kahtlasemaks kuni lõpuks ühe asustamata talu juures arvas geomobiil, et tema enam kaugemale ei lähe. Jätsime ta siis sinna jonnima ja jätkasime tallataksoga. Esialgu sai veidi jalutatud mööda teed, aga siis oli paras aeg aarde suunas pöörata. Esimesed mõnisada meetrit häirist aina rohkem ja rohkem asjaolu, et me muudkui laskusime mäest alla, aga aardekirjelduse järgi oleks võinud oletada, et see mäe otsas võiks asuda. Lõpuks jõudsime suisa sohu välja ja nagu sellest veel vähe oleks oli ka kraav risti ees. Sellest sai õnneks pikema sammuga üle. Varsti hakkas ka maapind uuesti tõusma ja mida aardele lähemale seda järsemaks olukord muutus. Täitsa mitu puhkepausi tegime selle ronimise jooksul. Lõpuks siiski saime ähkides ja puhkides selle tipu vallutatud ja aarde logitud. Algas tagasitee mäest alla. Järgmisena sai sihikule võetud Kerekunnu mägi. Aitäh peitjale.
Meie kolmpaki viimane katsumus. Kui Viinämägi ja Kerekunnu mägi olid jalgsi ühe jutiga läbitud, sai see peljatud viimaseks osaks. Nagu Matugi oma logis tõdeb, soovitavad "targad" tulla seia otse Kerekunnu mäelt. Kuna meieaegnegi koolitarkus tõde, et lühim tee kahe punkti vahel on sirge, siis nii me tegimegi. Phäh, 600 meetrit, mis see siis ära pole. Kokkuvõttes läks üllatavalt lihtsasti. Ühest mäest padavai alla, hõlpsasti üle kraavi ning siis tasa ja targu teisest mäest üles. Higistada sai, aga üles me ka saime. Nüüd, soojas ja kuivas toas diivanil logides ei tundu see üldse mingi keerukus. Aga eks ta üks tore ettevõtmine looduses ikkagi oli ;-)
Tagasitee autoni, mis Kääraku spordibaasi lähistele mäejalamile jäi, oli ootamatult hõlbus, sest leidsime mingi metsaveotee, mida mööda kenasti tagasiteele suundusime. Kuni viimased paarsada meetrit oli vaja taas otse trügida. Kui auto paistis, oli rõõm suur. Sai riided autosse kuivama asetatud. Sest ilm oli ju na vihmane ja rohi-oksad märjad.
Suur aitäh Joosepile sellise müttamise eest! Sellega on vast raskemad täna selja taga. Või nii me vähemalt sel hetkel arvasime (-: Aare oli korras, kaupa ei teinud. Edasi huvitava nimega mäkke, Olglõiumäkke :-)
Juba vanarahvas (teate küll - need targad vanamehed, kes istuvad ringis ja aeg-ajalt habemesügamise vahele tarkuseteri pilluvad) ütles, et õige tee Tsälbämäele läheb ikka otse Kerekunnumäelt. Oleme varemgi selle tarkuse kohaselt talitanud, nii ka seekord.
Eks see tee ole ikka nii, et kõigepealt järsust nõlvast alla ja siis omadega täitsa sohu. Soo keskel peab ikka üks korralik kraav olema. Leidsime palgi, millest Joosep hõljus üle, justkui oleks otse pühakirjast välja karanud. Minu krooniline tasakaalupuudumatus andis aga tulemuseks, et kohe, kui oksast lahti lasin ja ühe sammu astusin, viis teine samm palgist mööda ja pinnasesse, mis tegi "pläts" ning jalavarju endasse neelas. Mitu katset hiljem sain kraavi ületatud äärmiselt graatsilise käpuliakrobaatikaga.
Edasi sattusime metsaveoteele ja jälgisin hämmastusega, kuidas masinad on üle sõitnud poolemeetristest kändudest ja tagatipuks peaaegu mäetippu välja roomanud. Sellel tõusul olin ka ise väga lähedal nelikveorežiimile, toigas tuli igatahes juba appi. Aarde endaga läks õnneks jälle lihtsasti, ei oleks väga tahtnud enam mingit nuputamisülesannet lahendada. Nimi kirja ja otse Olgluiõmäe (ptüi!) poole edasi! Aitüma!
Kuna vaikselt hakkas kellaaeg jõudma selleni, et hakkab hämaraks kiskuma, siis otse läbi metsa ei tihanud trügima hakata ja otsustasin, et lähenen aardele teiselt poolt, ka GPS näitas, et sealt peaks tee aardeligi minema. Aga no kui üritasin mäeni sõita, siis selgus, et tegelikult läheb üks tee otse taluhoovi ning kõrvale pöörab vaid üks väike nn põllutee, mis on ka kohe teeääres väikese kraaviga tõkestatud. Kuna keelavat märki polnud ning autoga kannatas teatud nurga alt sealt kraavikesest siiski ilusti läbi saada, trügisin sellele pinnasteele. Vaikselt sõites õnnestus mäest miski 600 meetri kaugusele saada. Sealt siis lidusin kand-varvas-kand-varvas aardeni, kuna õues hakkas juba pimenema. Aardeni jõudsin veel õnneks päevavalges ja topsi leidmisega raskusi polnud. Tänud ägeda seeria eest, kõik jutti ära võtta oli üsna väsitav ja sportlik, isegi kui autoga vahemaid läbida.