Peitis 18.08.14 [jooseptrumm], adopteeris 21.06.22 [sansam]
Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Võrumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
NB! Kuuseistanduse alal mitte trampida kuuseistikuid ja võimalusel minna aardeni metsa äärest.
Mustikamägi on üks kolmest suurest voorest, mis Haanjast põhja poole jäävad. Siit, 286,2 meetri kõrguselt võib hea õnne korral näha kuidas võimas Vällämägi pilvi kahele poole „lakja ajab“. Mustikamäe nimi ei tohiks kellelegi eriti küsimusi tekitada, võib ainult loota, et koht oma nime väärib!
Eestimaa kaheksatuhandelised on aardesari, mille eesmärgiks on huvilistele tutvustada meie muidu nii tasase kodumaa kõige taevapoolsemaid piirkondi. Aare on peidetud Eestimaa kahekümne kõige kõrgemaleulatuva mäe otsa, millest kõik asuvad eranditult Kagu-Eestis Haanja kõrgustikul, üksteisest enam-vähem jalgsimatka kaugusel. Kuplitel hulkudes soovitan üles otsida ka valge sildike, mis mäe kõige kõrgemat paika tähistab- leiate sealt numbrid, mis näitavad, kui mitu meetrit te merepinna suhtes parasjagu ülalpool seisate. Märgistused on rajatud seoses niinimetatud lumeilvese initsiatiiviga, mis kutsub kõnealuseid mägesid vallutama talvel kahepäevase matka jooksul. Huvilistele ka reklaam: http://www.haanjamatkad.ee/index.php?page=5&hikings_id=17
Looduses liikudes palun arvestage igameheõiguse põhimõtetega- eramaal viibides jälgige, et te maaomanikke ei häiriks ning vältige taluõuel kõndimist.
Meeleolukat matka!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
maasturiga_huvitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5BA9R
Logiteadete statistika:
94 (98,9%)
1
2
2
1
0
0
Kokku: 100
Parkisime kunagise põllumajanduskompleksi juurde ja kohe tuli koht tuttav ette. Olin siin mingil aastal südasuvel juba olnud ja siis edasi liikumise siiski pooleli jätnud sest nõgeste ja muu rohelise mass jalutama ei kutsunud. Tänasel kevadpäeval selliseid muresid polnud. Päev oli küll suviselt soe, kuid loodus pole veel täistuuridel rohetama hakanud. Jalutasime üle pokuvälja ja võtsime suuna justkui mäe poole. Aga siis tulid eramaa sildid vastu ja selgus, et aare hoopis kuskil madalamas kohas. Eks ta jäi nüüdki nn keelualasse aga külastatud see kast sai. Täname!
Õkva piki sihti sai Kulliperält siia, mõni sammuke ainult tuli lageda serva pidi ümber istandiku minna. Jällegi eeskujulik topsik ja kindel logiraamat. Aitäh peitjale.
Jaa, siin oli tegemist hetkel nõgeste ja väikeste kuuskede, mitte niivõrd mustikatega. Aga varsti. Varsti.
Siia jõudmiseks sai lausa kaks korda oja ületatud, sest eramaalt ei tahtnud minna, tagasi tulles sai siiski selgeks, et vist poleks tohtinud nii ka, sest keelavaid silte oli igas suunas, minnes lihtsalt õnnestus neid mitte märgata...Aitäh aarde eest!
Selle aardeni jõudmine vajas ikka tõeliselt pingutust. Tulin otse läbi metsa ja alles lõpus sattusin mingi raja peale. Aare ka ennast kohe ei ilmutanud. Lumekamo oli peal.
Tulime Haanja mägedesse uute aarete pärast seiklema, aga külastasime sekka ka mõnda lähedusse jääva mäe tippu, et leida sealne varem peidetud aare. Aitäh.
Vahetasin konteineri ja logiraamatu. Uued koordinaadid on 57.725602, 27.061411
Ega palju valida pole, sõidad kuni saad ja siis annad taldadele valu. Võtad otse suuna ja ükskord ikka kohale jõuad. Tänud
Sai mõned lumeilvese matkaraja aarded logitud. Tundub, et osad kaardil olnud rajad on pigem vaid talvel kasutatavad, osasid aga toimunud uuenduste tõttu ei tohiks üldse kasutada, näiteks seda, mis läbi kuuseistanduse läheb.
Mägede manu olles sai nimed siiagi aardesse poetatud.
Tänan peitmast.
Peale Papisöötu silkasin läbi metsa siia. Aare tuli kiiresti välja ning hakkasin otsima teed lõunatipu poole. Kui padrikust vähe välja tulin, siis olid juba eramaa sildid ees. Kõndisin siis hallil alal, kuhu minu parimate teadmiste kohaselt märgi kui sellise mõjuala ei ulatunud.
Aardele lähenemise on teinud maaomanik keelusiltidega päris keerulieks .Ringi minnes sai see ikkagi teoks ja ka eraomand hoitud.
Aarde kõrvale oli loodud istandus, nii et aardele ligipääs seega natuke keerulisem, eriti tulevikus. Samas oli aare ise lihtsasti leitav. Aitäh!
Jätkasime eelmise aarde juurest. Siin tuleks teha tiir ümber istanduseks muudetud põllu, et mitte väikseid kuusekesi tallata. Leidsime kiiresti, aare korras. Tänud peitjale
Papisöödul vaated imetletud suundusin Mustikamäe (9.; 287.2m) tipu poole. Täpselt trajektoorile jäi vana suusahüppenõlv, mis nüüdseks on ikka väga täis kasvanud. Laskusin oru põhja, ületasin kraavi ning võtsin tõusu tippu. Neljakümne neljas, 6 veel minna :) Seejärel üritasin aaret leida. Jällegi ei olnud eelmiste leidjate jälgi enam ollagi, kraapisin siit ja sealt ning liikusin edasi. Aarete otsimise motivatsioon oli täiesti kadunud aga nullist täitsa läbi käimata ka ei tahtnud teekonda jätkata.
--
Tippude läbimise järjestus:
8 - 44 - 20 - 6 - 16 - 26 - 48 - 28 - 35 - 29 - 31 - 14 - 10 - 43 - (Siumägi) - 18 - 42 - 46 - 36 - (Kunn'mägi) - 30 - 25 - 24 - 45 - 40 - 19 - 17 - 12 - 4 - 3 - 38 - 32 - 41 - 47 - 49 - 34 - 32 - 2 - (Kunnimägi) - 33 - 22 - 27 - 7 - 9 - 15 - 13 - 21 - 39 - 37 - 11 - 5 - 1
Tulime siia Kulliperä mäe poolt. Tundus lihtne astumine olevat, kuigi eeskõndija vajus paar korda sügavasse lumme. Mingil hetkel kargasid vastu eravalduse sildid teatega, et siin on istandus ja liikumine keelatud. Tõepoolest oli küngas pisikesi kuusekesi täis tipitud. Tegime siis ringi pikemaks ja läksime metsa serva mööda. Kohapeal õnneks kuigi palju aega otsimiseks ei kulunud, kuigi alustasime haukumist vale puu all. Et juba tuldud teed ei soovinud uuesti läbida, läksime Kulliperä mäe jalamile jäetud autoni tagasi või pigem edasi läbi metsa. Õnneks oli siin lumi madal ja astumine kobedam ning peagi jõudsime ka lahtilükatud teele. Veel natuke auto välja upitamist lumehangest ja saimegi viimase mägede kaksiku ette võtta. Aitäh peitjale!
Vedeles rahulikult lagedal platsil, panime oletatavasse õigesse peidukasse tagasi.
Aitäh!
Läksime alguses mingisugust X teed pidi läbi vett täis lohu. Carl siis ulatas meile matkakepida tasakaalu hoidmiseks. Iga samm okstel ähvardas meid ninuni vette kallutada. Päris ekstreemne kogemus. Peale seda vett täis lohku ehmusime ühe kollase hernehirmutise peale, mis oli hoopis inimene. Tagasi läksime ikka paremat teed pidi ning nautisime kaunis kõrget vaadet. Aitäh!
Karl tubli poiss. Vend leiab aardeid sama kiirelt nagu Kipchoge jookseb maratoni. Suhteliselt tihedalt murdunuid puid aga muidu mõnus koht. Mingi naisterahva pilgud olid kogu aeg pidevalt meil aga leitud aare siiski sai.
Mulle tänase kaheksatuhandeliste jalgsimatka viimane tipp. Hommikul Vällämäe parklas pidulikult oma viimast kangemat valuvaigistit sisse võttes teadsin, et see tuleb üks paras ähkimine, hingamistrenn kopsude tuulutamiseks ja vigastatud poole kiiremaks taastumiseks. Olin arvestanud, et kõiki aardeid ei pruugi leida, kuid lootsin vähemalt punktid päevamatkaga läbida. Õnnestus sajaprotsendiliselt, isegi planeeritud 20+2 logiraamatu sissekannet sai edukalt tehtud. Minu uue elu üks tähtsamaid päevi, ehkki tean, et see on tegelikult normaalne, kõik teevad nii...
Kaheksatuhandeliste aardeseeria punktide läbimise strateegia, variant 20: nagu peitja. Võta jalgratas kaasa, alusta Tummõlkalt, edasi loe juba ajalooürikutest.
2 - 20 - 16 - 7 - 12 - 5 - 1 - 6 - 8 - 4 - 3 - 19 - 11 - 15 - 10 - 18 - 17 - 13 - 14 - 9
Eelmise aarde juures otsustasime, et valime pikema kuid mugavama tee. Siin, jõudes mõnusale heinamaale, langesime pikali ja nautisime päikest ning puhkasime jalgu.
Vällämäe aaretega ühele poole saades mõtisklesime, et mida teha. Kas otsejoones läbi võsa või suure ringiga mööda matkateid ja ka autoteed. Otsustasime mugavuse kuid lisasammude kasuks. Teel mäest alla oli päris hirmuäratav maastikuratta tee. Järsk ja hüpekaid täis. Tundus suisa eluohtlik kui mäest peaks laskuma mõni vähekogenum rattur. Aga eks sinna tippu ole suhtkoht võimatu sattuda sellisel jalgratturil.
Teeots Mustikamäele oli igatahes väga pikk. Viimane tõus eramaast mööda ja piki heinamaad võttis täiesti läbi. Logisime aarde ja langesime väsimusest heinamaale pikali. Sooja päikese käes oli ääretult mõnus lesida. Pidi päris tõsiselt tagant suruma, et jalgu uuesti alla võtta ja edasi minna.
Mitu päeva pole saanud liigutatud ja keha nõudis turgutamist. Miks mitte siis mitu asja ühendada. Sõitsime Vällamäele ja alustasime jooksu/käiku tempos mägede vallutamist. Esimene tuli kergelt. Tänud peitjale.
Kulliperä mäelt siia läbi metsmaasikase künka oli lust tulla.Aare oli korras ja peale logi edasi lõunatippu.Aitäh.
Mõnusal soojal kevadpäeval oli lust Haanja mägesid vallutada. Teine päev ja viimased 7 mäge ühe jalutusega. Tänud peitjale toreda mägedeseeria eest!
Mustikamäe lõunatipust otse Mustikamäele ilma ühegi mustikata, aga ehk on mõnel teisel korral suvelgi siia asja. Nüüd siis ju teame. Aitäh peitjale ja vahvale reisiseltskonnale!
Mul on heameel,et ma sattusin toredasse seltskonda kellega mägesid vallutada.Täna oli neid 20 ja üks jäi neist leidmata.Alustasime Vänni kõrgomäest ja lõpetasime vällamäega,mis mulle oli juba raskevõitu aga kõik see meeskond ootas mind seal üleval.Tänud peitjale ja kaaslastele.
Oli tore päeva Haanja küngaste vahel ja otsas. Poleks uskunud, et siin nii palju lund on, mõned korrad sai põlvini sisse vajutud. Aardeid jagus täpselt parajalt, saime korraliku trenni aga rohkem poleks täna jõudnud.
Tänane kuueteistkümnes tipp. Lihtne kulgemine Mustikamäe lõunatipust siia. Kaupo käskis eelmise seltskonna poetatud rändurid kaasa haarata, kuulasin sõna ja toppisin tasku.
Tänasel matkapäeval külastatud 20 tippu: esimene kell 10:40 Vänni Korgõmägi-> Olgluiõmägi-> Tsälbämägi-> Tõudrõmägi-> Viinamägi-> Kerekunnu mägi-> Plaani Jaanimägi-> Kivestmägi-> Haragamägi-> Rohtõsuu mägi-> Iisraelimägi-> Suur Munamägi-> Luku mägi-> Kulliperä mägi-> Mustikamäe lõunatipp-> Mustikamägi-> Papisöödü mägi-> Kaldõmägi-> Tsärdsõmägi-> viimane kell 18:05 Vällämägi.
Oli vahva päev. Tänud peitjale ja kaaslastele.
Mõnus tõus aardeni. Järgmisele mäele edasi läksime ühest talust mööda. Üle hoonete avanes küll hea vaade kaugusesse.
Tulime Kaldõmäelt ja edasi suundusime Kulliperä tippu. Mustikamägi oli üks paremas konditsioonis aaretest selles mägede seerias. Kuiv ja korras, jätsime siia karpi 2 rändurit järgmiseid ootama. Ja tegelikult - imede ime - suundus juba täna vaid lühike ajahetk meie järel siia juba suurem kamp geopeitureid. Vast läksid rändurid jälle rändama.
Tänane kohtumispaik oli Vännis, et mitmekesi siinseid välja valitud tippe vallutada. Päike paistis, metsateed kohati jääs või porised, mäed olid lumised. Tipud said läbitud järgmiselt: Korgõmägi, Olgluiõmägi, Tsälbämägi, siis Tõudrõmägi, Viinamägi, Kerekunnu mägi, Plaani Jaanimägi, Kivestmägi, Haragamägi, Rohtõsuu mägi, Iisraelimägi, Suur Munamägi, Luku mägi, siis Kulliperä mägi, Mustikamäe lõunatipp, Mustikamägi, siis Papisöödu mägi, Kaldõmägi, siis Tsärdsõmägi ja viimasena Vällämägi. Tänud tublidele kaaslastele.
Tulime otse Mustikamäe lõunatipust, liinitrass, siis rajakesel heinamaa lõuna nurka ja üle heinamaa aardeni. Tagasi autodeni turismitalu juurest. Tänud peitjale.
Võru Kubija SPAs sai ennast sisse seatud.Katre asus veemõnusid nautima,mina uusi tipuvallutusi tegema.Kolmandat korda siinseid kõrguseid vallutamas.Seekord sain kuuel mäel käidud.Tänud peitmast!
Mõnus matk peale lõunat ja leidsingi. Niidetud heinamaaga käimine lausa lust.
Oli tore lumes sumbata ja leida. Aare oli ilusti kodus. EVEJ Aitäh peitjale!
See jalutuskäik oli juba toredam kui Mustikamäe lõunatipu oma. Tänud!
Kui seni olime suutnud vaevata hoovidesse sattumist vältida, siis Vällamäelt siia tulles põikasime kõigepealt kellegi kartulimaa juurest läbi, mis õnneks küll päris hoovipeal ei asunud, ning seejärel pidime spetsiaalselt võssa keerama teelt, et inimesi vältida. Huh. On ikka väga hull, kui lähed loodusesse ja juhtud inimest kohtama. Kõrvalepõige õnnestus ja siis juba vana hea heinamaad mööda aarde juurde liikumine. Päeva parima vaate eest annaksin ka auhinna Mustikamäele. Aare oli peidetud täpselt sama kenasti kui kõik eelnevad. Edasi liikusime nende samade eelnevalt mainitud vaadete saatel Kulliperä mäele.
Kas olen nüüd mägironija (osa 17)? Tipp kiirelt vallutatud, sai suundutud aarde poole. Mina suundusin enda ära nägemise järgi ühte suunda, Anna natuke eemale. Kui olin asukoha tuvastanud soovitasin Annal natuke soojemast kohast otsida ja tuvastas temagi selle aarde. Tänud!
Mustikamäe teisest otsast oli siia mõnus lühike jalutuskäik. Kõrgeim nukk on paljas kui mõne mehe pea, kuid puude varjust leidsin peaaegu tippu tähistava lipukese. Aare oli kuiv ja korras, vahetasin minigripi logiraamatu ümber. Egas muud midagi kui edasi.
Kulliperä mäelt otsejoones ja päeva teine tipp tehtud.Tänud!
Kulgesime siia läbi äikesevihma otse Kullipera mäelt. Ülemine ots ligunes läbimärjaks ülevalt saabuvast veest ja alumene osa vööni ulatuvast rohust. Saapad mis pidid olema veekindlad (Eestis toodetud Samelin) hakkasid üsna varsti vett sisaldama, varbad tegid "mõnusalt" selles häält. Nulli jõudes olid mul ka -8ne optika silme ees niivõrd niiske, et polnud enam vahet kas on prillid ees või ei. (Selline lühinägelikus reaalsuses tähendab seda et tegelikult pole mul vahet, kas olen meestega või segasaunas, kui ei katsu siis aru ei saa) Leidis seega Piia. Tagasi auto juures nägime ikka väga mannetud juba välja. Autosse istumise järel oli jälle aknad seest kohe sellised nagu minu prillid väljast. Kõik see viis meid sellisesse segadusse, et ei suutnud otsustada kus telkida. Külastasime korraks ka Kavadi järve puhkekohta ja lõpuks otsustasime ikkagi Vaskna RMK puhkekoha kasuks. Seal suutsime telgipüstitamise sättida loomulikult kõige suurema äikesevihmahoo ajaks. (Kasu oli sest niipalju et uus telk sai vihmapidavuse testi). Teadmiseks huvilistele, et selles puhkekohas pole varjualust. Õnneks olid aga eelnevad matkajad puukuuri pooltühjaks põletanud, seega saime õhtusöögi sealses vabas 1,5 ruutmeetrises alas nii valmistatud kui tarbitud (hommik oli täpselt sama, lisaks vihmale oli ka udu, seega oli see pooltühi puukuur meile suureks abiks. Kui hakkasime end magama seadma, siis korraks irvitas ka kuu pilvevahelt paari minuti jooksul meie üle (see oli seekorde Haaniakülastuse ainus hetke pilvitut ja mittesülgavat taevast näha)
Jätsime auto eravalduse sildi taha ja tegime kohe kolm mäge korraga. Aitäh!
Kulliperä mäelt peaaegu otse siia, kiire leid vihjele vastavast kohast. EV, J: märk Teeme ära, oravake.
Matkasin siia lõunatipult. Leid tuli kenasti. Inimesed olid juba majades, nii et kedagi näha ei õnnestunud, kui sääsed välja arvata. Aga õhtul oli neidki vähem kui varem. Aitäh!
Leitud! Proovisime kohalikke mitte häirida. Tänud!
Algsed plaanid olid minna Aluksnesse, kuid kuna olin udupea ja unustasin ID-kaardi koju (trahv 210€), siis pidime plaanid ümber tegema. Kaheksatuhandelised mäed tundusid sobivat küll. Peamine, mis nendest retkedest meelde jäi ja ühisnimetajaks sobiks, oli pehmed teed, pidev põnevus parkimiskoha valiku suhtes, et kinni ei jääks ning aardeni otse ja laugemat teed tagasi tulek.
Õkva teise aarde juurest selleni. Väsimus juba jalgades, terve päev siiski ringi trambitud.
Päike oli vahepeal juba looja läinud ning talvises õhtukumas jõudsime siis omadega lõpuks siia. Mööda mäge paarutas ringi keegi oma ATV-ga, nii et natuke pidime luurekat mängima, et mitte silma jääda, eriti kuna metsa vahel oli juba vaikselt vaja lampi. Aga hakkama me saime ja nimed kirjas, tatsasime päeva viimaseks jäänud lõunatipu poole.
Aitäh!
Jõulumatka käigus jäi ka mõni aare teele kuhu sai nimed üles täheldatud. Aitäh.
Kulliperält tulime otse Mustikamäele, sarnast mägede võtmise järjekorda on teised otsijadki kasutanud. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli siinne see karp, mille asukoht oli natuke võsas ja mina kõndisin selleni põllult ja Laur okste vahelt ning talukatused jäid täpselt künkakaare alla. Ma sellist asja polnud varem näinudki, ilmselt võimalik vaid Võrumaal :).
Mustikamägi oli teine mägi meie mägede vallutamise kavas. Tõkkepuu oli avatud aga keelumärk rääkis selget keelt, et võõrad pole siin vist väga oodatud. Mis siis ikka, tagurpidi käik sisse ja jätsime auto mingi lähedalasuva hoone juurde, kus polnud ühtki keelumärki. Hull järsak oli seal aga üles me ronisime ja leidsime end otse maja tagant. Hiilisime ümber talu metsa mööda. Peremees tuli ATW-ga põllult. Seal talu lähedal metsas leidus mitmeid loomade luid ja leidsime ühe veidra kooritud posti mille otsas oli mingi imelik kivi või luu. Ei tea, mis ohvitalitusi nad seal läbi viivad, veider värk. Logisime ära ja vaatasime kuidas sealt minema saime. Tagasi hiilides peremees lõhkus hoovis puid ja lennutas hoovi pealt ühe kivi metsa. No hea, et jahikat välja ei võtnud. Väike närvikõdi kuulub ikka geopeituse juurde. Tänud peitjale.
Auto jäi keelumärgi taha ootama ja kuna pererahvast ei kohanud, läksime pärast leidu kiiresti tagasi. Mine tea, mis sissetungijatega tehakse, kui need veel ka kõrvaltipule ronima hakkavad. Aitäh!
Siia tulin otse Kulliperä mäelt. Heinamaa aitas kergel sammul distantsi läbida. Aare heas seisus.
Korra juba üleval, ei siis tohi enam ainumastki liigset meetrit käest anda :) Tulime Kulliperä juurest otse üle heinamaa. Alt pererahvas võib ju kuri olla, aga vähemalt üleval mäe peal keegi niidab ja see tõmbab võsastumist ehk natukene tagasi. Muidu haavad, lepad ja kased juba tulevad. Karbiga läks tiba otsimist, aga Triinu sai vähemalt natuke niiti kätte. Tänud!
Ronisime eelmise aarde juurest siia ja siis laskusime lõunatippu.
Ilm soosis siia jalutamist naaberaarde juurest ning jalutasime ka edasi samanimelise lõunatipu juurde. Aitäh! EVEJ
Kevadine ilm keelitab üha magusamalt Haanja kuplite vahele põõsatsuklõmist harrastama. Võtsin siis lõpuks varukarbi kaasa ja käisin ka Mustikamäel ära. Mingi must kass istus keset niitu ja piidles mind kurjal pilgul. Kobigu koju, vana kõuts.
Leitud ja logitud.
Tänud peitjale :)
Aurav kaev oli tõesti, nagu muinasjutus, nõiad vaid puudusid! Kambaga jalutada on ikka tore, mägede vallutus läeb kui lepse reega! Mis ta siis läks? Lund oli ühes kohas palju ja loomulikult olin mina see, kes ootamatult lumeinglit tegi ja püsti enam ei saanud! Tänan, nii naljakas oli!
Mägede vallutamise esimese päeva kuues mägi. Siin löödi Priidu koostatud kava segi. Kahe mäe ründamise järjekord läks vahetusse. Autod jäid kaarhalli juurde ja edasi läbi võsa ja põlluserva mööda aardeni. Mäe peal oleva maja juures hämmastas aurav kaev, nagu keedaks keegi seal midagi. Tänan meeldivat seltskonda ja peitjat.
Leitud, aitäh!
Leitud.
Tuuri seitsmes aare. Aitäh!
Hea, et veel kaks aastat möödunud ei ole leiust, enne veebilogi. :D
Viimased kaks tippu pakkusid eriti kauneid avaraid vaateid, samm läks jälle aeglaseks ja koduigatsusest oli asi kaugel. Erinevad gepsud juhatasid siin millegipärast eri kohtadesse, aga aare oli ka kusagil nende vahel täitsa olemas, aitäh!
Kulliperält peaaegu õkva selleni. Tee oli üle niidetud heinamaa ja ei valmistanud mingit raskust. Kuna hakkas hämarduma siis sai otsustatud, et midagi jääb ikka järgmiseks päevaks ka. Tänud peitjale tippude tutvustamise eest!
Kulliperält liikusime otse Mustikamäele. Tegelikult oligi hea, et me lähenesime teise nurga alt - saime kaunima vaate osaliseks. Kurjad inimesed elavad seal aga no kellele meeldiks, kui tema aia tagant või õueaugust pidevalt mingeid imelikke voorib. Paavo ilmselt sattus mõne teise pereliikme otsa, kes nii tige polnud... Igatahes aarde me leidsime ja see jäi loojuva päikese kiirtes selle päeva viimaseks, kaheksateistkümnendaks. Meid ootas Ööbikuoru imearmas villa, õhtusöök ja soolakamber, samuti kaks vahuveini, millised me puuduoleva massööri asemel maja poolt saime. Oli hariv, tervistav ja igati mõnus sõpradega koos veedetud päev. Aitäh peitjale!
Teise tippude vallutamise mäepäeva viimane enne päris-päris viimast, lõpukolli - Vällamäge :-) Siia sammusime jalgsi mööda autoteed, mida palistasid maasse kaevatud autokummid. Üles minnes ei saanud ma sellest aru, aga alla tulles adusin, et nende funktsioon võib olla teel väljasõitmise takistamine :-) Jõudsime taluväravani ja küsisime rehitsevalt rehepapilt luba tema maaserva mööda tippu turnida. Muidugi saime loa ja soovisime jõudu sügistöödeks. Tipus oli väga hea vaade suurele talukompleksile, kõik nagu peo peal. Aardeleid tehtud, jalutasime sama teed tagasi ning tänasime pererahvast veel kord.
Aare korras-kuiv, sisu ei muutunud. Aitäh peitjale vägeva seeria eest! Siin oli hea vaade ja lihtne maastik. Naastes piilusime kanjonit, mida otse läbides oleks päris tappev olnud :-)
Tulime otse Kulliperä poolt, orienteerumiskaardi järgi sai kena lähenemistee leitud. Mustikaid ei olnud, olid hoopis maasikad. See on juba nagu muinasjutus, septembri lõpp ja metsamaasikad. Täname!
Lähenesime lõunatipu poolt ja kui olime metsa vahelt välja saanud, ootas ees lihtne ja ilusate vaadetega jalutuskäik üle aasa. Aare ise ka lausa naeratas oma peidukohast vastu. Peitja sai jälle natuke maskeeringut parandada. Turistikas :) Aitäh!
Kena jalutuskäik Kulliperä mäelt. Vahepeal küll oli nõges põlvini, kuid see ainult ergutas. Aare torkas juba kaugelt silma, lisasin veidi maskeeringut.
Sai otse eelmise juurest jala siia mütatud. Vahepeal võsa, siis jälle lagedat maad. Karpi välja võttes õnnestus phantomi seltskonnale vahele jääda. Ajasime tagasi kõmpides juttu ja jätkasime taas kumbki omateed, teadmata veel, et veel nii mõnegi järgmise aarde juures ninapidi kokku juhtume.
Lugu sai alguse 14. juurest, jätkus 13. juures.
330 meetrist mis eraldab seda ja 14. aaret sai kena 2 kilomeetrit. Õnneks on seni kõik aarded nii kenasti peidetud, et nendega pole probleeme. Tagasiteel tuli meelde see ütleung, et kui mõistus ei võta, siis peavadki jalad võtma - meil nii ongi.
Muide sellel heinamaal kasvavad karikakrad, mida ei soovitaks kellelgi nuusutada - oleks peaaegu pitsasaiast ilma jäänud.
Tänud igatahes mõnusa seikluse eest, mida polekski oodanud ühest üle viljapõllu rännakust.