Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Kevadkoristus 2023.

Tagasi läksin teiselt poolt üle heinamaa, võimalikult kaugelt aiaga ümbritsetud majast. Aga sealt tuli omanik oma kahe koeraga välja ja hakkas järgi tulema mulle. Arvan, et rahulikult see vestlus ei oleks käinud ja ei hakanud teda järgi ootama.
Väga ebameeldiv igatpidi ja läheb ignoori.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Karp on ilmselt ikkagi alles. Omanik pole ammu lehte külastanud. Kodurahu huvides panen siiski ajutiselt kinni. Pole vist vaja järgmist logiteadet, et keegi sai koera käest hammustada.

Jalgrada sinna läks, aga karp mulle silma ei hakanud. Väga ebameeldiv oli seal otsida küll ja tegin sellise kiire peatuse.

Teadsime, et siin lihtne ei saa olema. Peale esimest haugatust ütles Dauno,et lähme minema. Aga ma ei ole allaandja tüüp. Koerale ei tohi välja näidata, et teda kardad. Sammusin edasi, Dauno vaikselt loivas järele, koer haukus kõrval. Kui see maaomanik pidevalt seda haukumist kuuleb ja mitte miskit ei võta ette, et see karp sealt minema saaks, siis on see ju tema probleem. Maapiir jookseb täpselt sängi keskelt ja kuniks nemad vaidlevad, kelle maal me siis oleme, on meil juba nimi kirjas ja autos tagasi. Eksole. Tänud aarde eest.

Kurb, et vett ei näinud. Kohale viis kuivanud jõesäng. Tänud.

Leitud :)

Sama probleem oli meil ka siis kui leidmata ta jäi.

Juga on tore aga asub eraomandis ja aarde juhendis pole mingit viidet kas maaomanikuga on kokkulepe aarde külastamiseks. Kohalikud 2 koera saatsid mind valjult haukudes kogu tee aardeni. Aardele tuleks lisada kas kokkulepe info maaomanikuga või siis aare arhiveerida. Probleemi ebameeldiva ligipääsuga aardeni kirjutavad pea kõik leidjad ja selline aare ei ole sobilik.

Tänan aarde eest!

Hommikune esimene aardepeatus. Külateelt algava raja leidsime ilusti, vahepeal astusime mööda kuiva jõesängi ka, kuid ühel hetkel pidi ikka peaaegu kellegi maja kõrvalt läbi jalutama. Jõudsime õnneks joani ilusti, siis hakkas hull klähvimine. Kohalik peni ei jätnudki meid omapead, kogu otsimise aja andis teada, mis asjadest arvab. Aega meil ikka natuke läks seal, aga õnneks oli varsti karp käes. Kui järsakust üles ronisime, siis peni taandus ja saime ilma vahejuhtumiteta auto juurde tagasi liikuda. Aitäh!

Uus päev, uued tuuled. Tänane plaan oli rahulikus tempos kulgeda Narvast Sillamäele ja muidugi otsides ka teekonnale jäävaid aardeid. Esimeseks otsitavaks see juga siin. Esialgu panin sobilikust tee otsast mööda, kuna polnud lisapunkte vaadanud ja ega see seal praegu ilma punktita väga silma torkagi. Kuni eramaa sildini tundus asi põnev, siis aga hakkasin pelgama koeri ja tulin teele tagasi. Peale pisikest mõttepausi läksin aga uuele katsele ja hoidsin võimalikult jõe serva. Kohapeal oli raske aru saada, kuhu see null nüüd täpselt juhatab. Ühtki vihjet ka abistamiseks pole jäetud. Lasin end sääskedel õgida ega tahtnud leiuta lahkuda. Lõpuks haarasin õlekõrrest. Inge andis lisaks aarde asukohale ka head nõu, kuidas koertega hakkama saada, kui nad peaksid oma uudishimu sinna rahuldama tulema. Logi sain kirja, koerad mind õnneks kiusama ei tulnud, juga ise oli kena aga üldine tunne jäi sisse, nagu oleks kellegi tagahoovis vargil käinud. Hea, et uuesti ei pea minema. Aitäh.

Paar kuud tagasi proovisin läheneda, ees kostus koerte haukumine ja kohe suht alguses eramaa silt... Sinna see proovimine jäigi. Nüüd kuna narva suht puhtaks tõmmatud siis ei tahtnud ka seda nii jätta. Sai kummarid jalga tõmmatud kohale tatsatud, jõudsin juba päris nulli ja ise veel imestasin mis koerte haukumistest siin kõik kirjutavad... Ja just siis läks pidu lahti neil, 1 koer ketis, teine puhta lahti ja jooksis mulle külje alla ja haukus kõrva. Kuna väga otsida rahulikult ei saanud siis kiire kõne kolleegile. Tegelt oli leid imelihtne aga lihtsalt pole võimalik rahus vaadatagi. Peale logimist tagasi teel küll oli koer ees, küll taga, haukumine ja urisemine lõppesid alles peale eramaa silti. Õnneks päris kallale ei tuldud. Koht ise lahe aga samas päris õudne.

Üritasime ennast igasugustest siltidest ja koertest mitte häirida lasta. Õnneks aare peitu ei jäänud.

Jalutasime jõesängi mööda kohale ja koerte haukumise taustal panime nimed kirja. Tänan.

Leitud. Aitäh aarde eest.

No on alles tüütud koerad siin, õnneks on koht vähemalt kaunis ja vaatamist väärt. Kohapeal hakkasid mulle koerad juba närvidele käima ja aare ei tahtnud ka ennast ilmutada, seega tegin kiire kõne geokolleegile ja sain väikse vihje. Seejärel ilmutas ka ennast aare. Tänud aarde eest ja siia kohta kutsumast.

8595.

Uurisime enne kaarti kuidas läheneda aga midagi tarka ei välja ei mõelnud ja seega otsustasime kohapeal uurida. Kohapeal leidsime ühe väikse teeotsa ja sealt pääses juba mõõda jõesängi ka aarde poole. Täna koerad ei maganud, vaid saatsid kisaga kuni aardeni. Leidmisega läks natuke aega kuigi alustasime õigest kohast. Nimed said igatahes kirja ja koerte saatel lahkusime aarde juurest. Ei jätnud väga head tunnet, nagu oleks kellegi tagahoovis vargil käinud. Aitäh.

See on aare, mille otsimist oleme mitmel korral siinkandis liikudes peljanud. Täna siiski otsustasime end kokku võtta ja aare üles leida. Teed mööda jõe poole liikudes märkasime ühte rada põõsaste vahele jõe poole minemas ja seda saigi kasutatud aarde poole liikumiseks. Jõesäng oli praktiliselt täiesti kuiv, vaid väike veenire seal voolas veel. Nii saigi mööda seda sängi nagu mööda põrandat kohale mindud. Kuna väljas oli ka muid hääli ja ise olime vaiksed, siis meid koerad ei kuulnud ja ei mingit haukumist nende poolt. Eelnevate logide põhjal võis karta, et otsimisega võib ka väga kaua aega minna, kuid meie jaoks oli null väga täpne ja nii tuli ka aardeleid kärmelt. Eks selle kohaga on nagu on. Juga on suurema vee ajal kindlasti kena ja külastamiseks kõigile, aga see ligipääs sellele on kehvavõitu. Naabruses elavad inimesed ka ei taha, et siin massid kogu aeg liiguks. Seega keeruline head lahendust leida. Täname aarde eest!

Koordinaadid on 20m mööda,see kohe üldse ahvatlev ei tundunud. aga no juga, no seda tahaks ikka näha,pikad püksid ja kummarid jalga ja minek. Heinamaale ei jõudnud,kõndisime mööda jõesängi. Koerad vist magasid päevast ilu-und. Ja rõõmus üllatus, koordinaadid olid täpsed.

Tänu Kaupsu heale eeltööle siit mitteleidu ei tulnud. Peni ajas meidki taga, kuid lähedale ei tulnud. Iseenesest väärt koht ära tähistatud.

 1 

Jalutasime aardeni ning olime õige lähedal, kui kaks koera haukuma hakkasid. Kallale ei tulnud ja läksime kohta, mida Kristel oli kirjeldanud. Selle abil oli leid üpris kiire. Mõõtsime koordinaadaks: 59 24.026 28 04.514

Ka seekord ei leidnud

Sõbralikud koerad tervitasid meid seegi kord. Õnneks oli ketita tegelasel julgust samapalju, nagu minul 120 m suusahüppemäele ronimisel. Hoidis teine meist samamoodi ohutule kaugusele , nagu minul jäi ronimine pooleli kui kuuseladvad allapoole hakkasid paistma. Juga oli kevadiselt imeilus ja aardekoordinaat praegu küll täpne ja leid kiire. Meiepoolt tänud julgustamast kõiki hirme trotsimast. Mulle meeldivad koerad samamoodi, nagu koerale kett

Tänud.

2018.aasta Narva Meet&Greeti ajal sai teise seltskonnaga Ida-Virumaa suhteliselt tühjaks tuuritatud, sai ka siin käidud, aga pärast pikka seltskondlikku otsimist tundus, et karp võib olla hoopis kadunud. Teisel seltskonnal õnnestus see karp siiski tuvastada, aga meie jaoks jäigi see tookord leidmata täpiks kaardil. Aga nagu Eestis ikka, november või jaanuar, üks sügis kõik :) Teavitus kurjast koerast oli endiselt puhas formaalsus, kutsu tegi häält mitme eest, aga talle lähenedes lidus see ükski kodu poole. Kaart ja kohapealne on siin kahjuks paigast ära ja ilmselt seetõttu on ka null ebatäpne, aga järgmistele otsijatele rohkem anda ei ole kui vaid soovitus otsida pigem silmade ja kätega, ning kinnitus, et see karp on seal kuskil olemas. Koht on ilus, tänan kutsumast ja aarde eest ka aitäh! :)

Minu kannatus katkes, koerte hääled mitte. Ei saanudki aru, et kummal pool siis see “põlvekõrgune” õige koht on.

koerad hauguvad, aga ei hammusta. vähemalt see, kes ketis ei olnud...

L., A. ja Tiit olid siin!

 1 

Jätsin auto mainitud teeraja algusesse ja hakkasin astuma. Ilus ja lai teerada, millel muidugi "eramaa" silt. Kohale jõudes tervitasid haukuvad koerad, kes korrakski vait ei jäänud. Ühegi inimhinge ei näinud kuigi ei välista ka nende pilku. Koerte haukumine tahtis kõrvakuulmist ära võtta. Ei tahtnud uskuda, kuhu gps suunab ja hakkasin kirjeldust/logisid lugema. Üpris pea jõudsin kohani, et koordinaat mööda ja siis läks juba lihtsamini. "Vanakooli stiilis" aarde leidsin pea 20 meetrilt eemalt. Aare kolis põlvekõrgusele, et seda annaks hea tahtmise juures leida ka talvel. Ja kes iganes TB sinna jättis, see tuli ka kaasa. Info koordinaadi ja vihje muudatuseks on adminile edastatud.

 1 

Koordinaat on ju kardinaalselt mööda ja näitab valele kaldale. Paluks muuta 54 24.025 28 04.516. Aitäh :)

 1 

Huh. Hea et eluga minema pääsesin. Lähenesin aardele mööda põldu. Sellega vist ärritasin kohalikud koerad üles. Kohapeal pidid sääsed mu elusast peast ära sööma. Ühel hetkel oli see haukuv koer jõe ääres. Õnneks olin mina all ja tema üleval. Tõmbasin varju ja ootasin, kuni ta haukumisest tüdineb. Otsisin veel hämaras, aga leidmata ta jäi. Kui tagasi tahtsin minna õiget teed pidi, siis peale pitsu külaskäiku sundusin mööda heinapõldu tagasi. Igatahes sain mõnusad märjad jalanõud, püksid ja palju sääse kuplaid. Aga äge oli. Teinekord jälle tagasi.

Külakoerte haukumise saatel sai aare üles leitud. Ega ta kergelt ei tulnud. Nullini jäi minul 19 m puudu. Aitäh.

Eelmisel õhtul põlgasime selle aarde otsimise ära, aga Mari kinnitusel tulime täna valges katsetama. Otsus valges siia tulla tasus ära, sest juga oli kena ja valvurkoerad ei hirmutanud. Väiksem oli väga vahva, ei tulnud oma territooriumilt ära, kuigi haukus tublisti. Otsimiseks kulus ikka kuhjaga aega ja kaks geokõne, aga lõpuks ta leitud sai. Aitäh peitjale ja Märdile [motma]!

Siin ikka läks aega ja leid tuli ainult tänu kõnele. Poolteist aastat loodust karbi peal teeb ikka oma töö. Loodan, et edaspidi leitakse tihedamalt ja ei kao see sinna nii ära. Koht aaret väärt aga aarde koht ikkagi kehva.

Algul otsisime nulli. Siis otsisime silmadega. Siis otsisime otsalambiga. Siis otsisime kümne küünega ja telefoniga. Aga kätte saime. Tänud peitjale.

Kõplasime seal kuuekesi kindlasti kõva pooltunni, sest karbi peitupanemiseks sobivaid uurdeid leidus seal oli kui palju… Vähemalt on nüüd teada, et aare on raudselt olemas :).

See on üks kohtadest, mida peaks külastama suurveega. Siis on siin vaade, mida imetleda. Nii et ajastusega oli meil väga hästi. Olime küll korraks mõelnud ka eelmisel õhtul pimedas tulla, aga väga hea et see mõte katki jäi. Tulime valges ja suurema kambaga, et proovida leida midagi, mis juba poolteist aastat vastu punnib ning ei allu otsijate soovidele. Meile punnis ka vastu. Ma ei tea, mis aeg meil kulus, aga seda oli palju. Lõpuks haarasime telefoni ja kui juba kaks varemleidjat rääkisid üsna sarnast juttu, siis keskendusime sellele piirkonnale ning Timmul õnnestuski kõrvale lükatud lehtede ja kivide alt karbike üles leida. Aarde leidmiseks oleks sobivamad koordinaadid 59 24,025 28 04,516. Eks läbi raskuste leitud aare ongi meeldejäävam. Tänud!

 7 

Peale korralikku otsimist võtsime viimase leidjaga ühendust ja tänu temale õnnestus karp leida. Karbiga kõik korras, lihtsalt nullist umbes 10-15 meetrit mööda. Maris võttis täpsemad koordinaadid, eks saab nüüd nulli aarde andmetes ka õigeks.

Omanik võis üle vaadata. Ammu pole leitud ning arvatavasti kas kadunud või paksu kihi all.

Tuuri teine mitteleid. Sündmusel saime infot, et see aare ei tohiks nii kergelt ära kaduda. Kui auto parkisime hakkasid koerad haukuma ja ega nad enne vait ei jäänud kui me autoga ära läksime. Otsisime mis me otsisime, aga aaret ei leidnud. Koht aga on väga ilus ning ilma geopeituseta ei sattuks sinna.

Käisime kaks korda erinevatel päevadel otsimas, ei leidnud.

Kohe mitte kuidagi ei leidnud, vajaks omaniku poolset kontrolli.

Mingil moel õnnestus ennast joani kohale nihverdada. Arvata on, et madal veeseis oli seekord abiks. Kõige turvalisem, kuivem ning kiirem tundus kohati olevat õkva mööda kivist jõepõhja astuda. Aga kohapeal paistsid aardeleiu võimalused kohe suhteliselt nadid olevat, neid võimalikke peidukohti oli lihtsalt sedavõrd palju. Tuulasin paar korda edasi tagasi kõike, mis ette sattus, aga näppu ei jäänud midagi. Ausalt öeldes need kohalikud koerad tegid ka oma tööd kvaliteetselt ning käisid päris korralikult närvidele. Nii et väga pikalt ei tekkinud tahtmist seal jokutada. Aga juga iseenesest oli ju päris kena kuigi vett oli vähevõitu.

 1 

Jõgi ja juga muidugi vaatamist väärt. Kohale jõudsin probleemideta. Edasi olin varsti ühe ketikoera poolt avastatud. No selle lõugamine oli vahelduv, kui asukohta muutsin ja veidi kolistasin läks jälle lahti. Mõned kohad said kontrollitud, kuid ega mul mingit veendumust küll ei tekkinud, kus aare paikneda võiks. Kui kaart pädeb siis kalda mõtleks veel välja, aga kas all või üleval? No ja siis tuli teine peni. Väiksem, kuid see eest aktiivne ja hullem kisakõri. Päris jõkke ta ei roninud, kuid häiris mind piisavalt. Mingi hetk sai villand ja murdsin ta piiraisrõngast välja. Koht nähtud, kas ka tagsi, ei ole kindel. Võibolla, kui midagi enam otsida ei ole, kuid see aeg on kaugel. Sellises kohas oleks minu arust vihje abiks, läheks kiiremini ja kõigile tüli vähem.

 2 

See koht läheb statistikasse, kui lähim peidukas, mille kõrval olen ööbinud :) Paraku leidmiseni me ei jõudnudki, kuigi kogu seltskonnaga sai nii õhtul kui hommikul käidud jõe ümber kolamas. Kuna aga nüüd on teada, et seal tuttavad ees ja põhjust teinekordki tagasi minna, siis piisavalt ilmselt ei pingutanud.

Kirjutan selle logi info jagamise mõttes.

Peitja poolt pakutud lähenemissuund on täiesti adekvaatne. Maaomanik hoiab kallasraja niidetud ja kui just suurvett ei ole, siis on võimalik seal joani jõuda küll. Käisin ise ka selle tee läbi kontrolli mõttes. Eravalduse silt on informeeriva tähendusega, keelumärki ega keelavat sõna sellel kirjas ei ole. Arutlesime seltskonnaga ka pikalt, kuidas veel oleks võimalik raja algust tähistada, kuna peale georahva käib seal teisigi huvilisi. Võimalik, et kunagi tekib vastav viit sinna. Maaomanike jaoks on tegemist sama keerulise situatsiooniga, sest küla on seal olnud ammu aegu enne, kui looduskaitse tsoon välja mõeldi. Näiteks Narva poolsel kaldal joa kõrval olev maja on ehitatud 19. sajandi lõpukümnetel, siis kui talude vabaksostmine algas.

Kui sinna otsima lähete, siis võite julgelt Narva poolse kalda peremehega ka suhelda, ta on nüüd toimuvast informeeritud ja oleks isegi hea meelega näha tahtnud, milline see geo-aare välja näeb :D

Sain jalad märjaks, sääre marraskile, kohtasin suurt konna ja ajasin hulk aega nulli taga. Lõpuks tuli aare välja kohast, kuhu mina ei oleks osanud vaadata. Suured tänud.

Siin läks ikka kaua.Gps-ga ei olnud midagi peale hakkata.ei suutnud ta otsustada kus null on.Lõpuks Raul oma orienteerumis kogemustega selle karbi ka leidis.Tänud siia kutsumast.

Täna käisime Meritiga Ida-Virumaal sõitmas ning sai ka mõned aarded külastatud. Siin läks kõvasti aega. Tükk aega sai valel maastiku raskusastmel otsitud, lõpuks kui oli tahtmine juba ära minna tegin viimase katse. Võtsin välja trükitud must-valge kaardi ja hakkasin õigele kohale lähenema nagu KP-d otsides. See tõi edu. Tänud peitjale

 1 

Jälle üks väike Ida-Viru tuur heade kaaslastega.
Imelik jah, et see juurdepääs joale nii salajane ja keelatud on. Meid saatis vaid üks haukuv koer ning vastaskaldalt tehti meist naastes pilti. :D Eramaa silt iseenesest ei tohiks keeldu tähendada, seal võib viibida päikesetõusust -loojanguni.
Juga oli ilus, aare leidus ka lõpuks mõned meetrid nullist eemal, kuid siiski vea piires. Aitäh juhatamast!

Juga on tore. Aga jah, ühel kaldal on Valdur vahitronis ja teisel kaldal on lärmakas ja ründav truu kodude valvaja. Tänud peitjale.

Juga oli tõesti ilus, kuid aardeleid andis ikka oodata. Otsimist raskendasid haukuv koer ja joa tige naabrimees. Õnneks kallale ei tulnud kumbki, kuid ebameeldivaks tegid olemise küll. EVEJ. Tänud peitjale!

Olin siin juba teist korda, üle aastase vahega. Eelmine kord sai süü algaja geopeituri kaela aetud. Aga see oli vale, nüüd oli samasugune tohutu vaev ja otsijaid lausa kolm, ikka ei leia??? Hea meel on , et enam ei pea siia aarde pärast tagasi tulema. Juga on vähemalt kevadel ilus aga ligipääs on vilets.

Priit läks otse alla, meie Annabeliga ringi. Aga kätte ta saime. Võtsime ränduri.

Võibolla on ilus koht, võibolla on ka äge vaade, kuid lähenemisteed mis legaalne oleks olnud me ei leidnudki. Eramaallased on kõik ära vallutanud ja kurjad koerad valvama pannud. Veetase oli ka liiga kõrge, et sedamoodi üritada.

Esimese geoaastapäeva geotuur 17/17. Auto jäi kanepipõllu äärde ja alustasin soovitatud kohast. Ühtäkki muutus rada hekiks, siis trügisin jõe serva pidi edasi. Ilus rohke veega juga. Otsimisega läks aega. Logid aitasid suunda ja kaugust täpsustada. Tagasiteel avastasin eramaasildi, hea et minnes ei märganud. Selle geotuuriga oli rõõmsalt 900 leidu täis saanud. Tänud juhatamast.

Kuigi mõni meist oli siin varem käinud, siis suutsime ikka teevalikul veidi bambusesse panna. Lõpuks saime ikka kohale, täiesti inimlikul moel. Ilma koerte ja kurjade eramaalasteta.
Koht oli äge, voolas päris kenasti. Aitäh!

 1 

Parkisin teeotsa juurde ja matkasin mööda rada ja jõepõhja nulli. Seal, kus minu gps nulli näitas, ei uskunud ma aaret peituvat. Uurisin silmadega. Ühel pool oli katkematult haukuv koer ja teisel pool vana mees, kes piidles mind läbi traataia. Ma siis imetlesin seda langevat nõret ühelt poolt ja teiselt poolt ja pildistasin ka või mängisin, et pildistan... Lõpuks vanamees loobus mu jälgimisest. Vast 7 meetrit minu nullist oli aare peidus. Aga gps hüppas seal ikka hoolega ringi. Nii et mine tea.
Juga on lahe! Kindlasti tulen suurveega tagasi! Aitäh tutvustamast!

 1 

Kohal käidud ning aare leitud. Kinnisvara omanikule ka lühike geopeituse intro tehtud - härra kurtis et öösiti käivad taskulampidega, ei saanud aru miks. Praegusel ajal kummikutega on suht lihtne vihjes märgitud kohast jalgsi tulla, mina aga lähenesin Tlna maantee poolt, härra oli väga viisakas (samas ei usu et ta eesti keelt oskab), seletas kuidas pääseda "k vodopadu" (juga). Suht lihtne oli, mööda aeda. Ainult et okastraat on ohtlik, pimeduses ma sinna üldse ei soovita minna:)

Väga lahe koht. Tänud peitjale.

Olin õhtul juba mõned Narva- Jõesuu kandi aarded oma leitud aarete nimekirja kandnud. Oli juba üsna hämar, aga siiski otsustasin viimasena ka siin ära käia. Aaret ma kahjuks ei leidnudki. Pimeduse süüks ma seda ka ei tahaks ajada, ikka enda ... Aga ma nägin võimast veemöllu ja on mul väga hea meel, et ma siia tulin. Vett oli ikka väga palju ja vool kiire, seetõttu ei saanud ma ka teisele kaldale vaatama minna ja kuna oli juba pime ka siis ei hakanud pikka ringi tegama, et teisele kaldale saada. Tulen teine kord ja kõnnin siis mööda jõepõhja nagu siin varasematest logidest võib lugeda:-)

Praegu oli ojas vett küll, nii, et ega sealt läbi kõndimine väga tore tegevus ei olekski olnud. Minul seda õnneks ka tarvis ei läinud. Seda otsingut pelgasin ma eelnevalt loetud logide pinnalt kõige rohkem. Samas oli geojumal minuga ning aardetops jäi näppu teisest kohast, kuhu vaatasin. Kõik koerad siiski otsustasid minu peale haukuda, mis sest, et krantsid jätsin igaks juhuks autosse. Ka kõrval oleval õuel lahtiselt olev koer kisendas. Pärast läksin mööda teist rada tagasi ja pidin igaks juhuks pidevalt seljataha vaatama, et saadanas mul hambaid kanda ei löö. Ei tea, kas see tal plaanis oli või mitte, aga korra ta siis, kui ma tema poole ei vaadanud, mulle ebamugavalt lähedale oli tunginud. Sain siiski teele ilma vahejuhtumiteta tagasi ja jalutasin auto juurde tagasi. Tänud juga näitamast - kahju, et kohalik seal oma lõukoera kinni hoida ei oska.

Tänan aarde eest!

 1 

Terve päeva olid Miki ja Priit rääkinud aarete kohta mida targem vahele jätta, sest sügava lume ja ebatäpse koordinaadi tõttu peaaegu võimatu või väga ajamahukas leida. Minu väikese eeltöö tulemusel arvasin just sama Tõrvajõe joal pesitseva karbi kohta. Pimedas mööda jäist jõge jalutasime astanguni. Seni kuni osad turnisid ja otsisid, kõndis Miki otsejoones karbi juurde ja kaevas aarde lume ning muu loodusliku pahna alt välja. Ei tea kas Miki puhul tegemist selgeltnägijaga või siis oli lihtsalt puhas õnn aga nii lihtsalt saimegi sellistes keerulises olukorras nimed kirja. Tänud peitjale!

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

Sai jälle natuke turnida, järelikult mulle see aare meeldib. :D Suured tänud peitjale!

Huvitav koht on aardele leitud. Tänud peitjale!

Täitsa aknaalune aare :D Miki leidis aarde ruttu. Mõnus turnimine oli. Aitäh!

Koerte klähvides jõudsime kohale mööda jõe sängi ning Miki oli see õnnelik, kelle käe alt lõpuks karbi häält kostus. Vedas, et õiges kohas kaevetöö ette sai võetud. Aare korras, aitäh!

No mitu korda peab ühte aaret otsimas käima, aru ma ei saa. Samuti ei saa ma aru, kuidas kõik kohad on saanud korduvalt üle vaadata ja just see siis vaatamata jäänud või. Ma arva, teda pole lihtsalt seal olnud sel ajal ;) Vähemalt on juga iga korraga aina ilusamaks muutunud :D Aitäh!

Kas see maastik nüüd päris 1.5 on, aga ega see leidu sega. Meil läks kiirelt tänu logidest saadud lisavihjele koordinaatide täpsuse osas, see klapib. Pildistamiskohani jõudsime eravaldust riivates. Õnneks elab seal sõbralik pere - soovile juga vaatama minna saime lahke nõusoleku ja soovitused raja valiku osas. Mehed on kevadest saati puhastanud võsast joa ümbrust ja tulemus on hea. Oleme need õnnelikud, kes "töötavat" juga nägid - kuulsid. Tänud.

Üllatavalt kiirelt tuli leid, algpunktist 10-15m põhjapoole ca

Lõpuks leidsin ikka, kuigi aega kulus vist pea terve tund. Langenud lehed katsid kõik kohad nii ühtlase loomuliku vaibana, et iga ruutdetsimeeter oli potentsiaalne peidukas ja 3D maailmas saab seal neid ruutdetsimeetreid päris palju. Lehtedes sahistades panin mingil hetkel tähele, et kohalikud elanikud räägivad ülal omavahel vaikselt juttu ja ilmselt jälgivad minu tegevust. Hakkasin kameeleoniks ning tõmbusin vaateväljast looduse varju logisid lugema. Ootasin kuni nende huvi rauges ja mindi tagasi küttepuid saagima. Jätkasin metoodilist kontrolli, mis viiski viimaks sihile. Geps eriti stabiilset näitu ei andnud, aga null tundub laias laastus ikka enamvähem paigas olema. Juga ise oli taandunud pisikeseks lombiks, voolavat vett ei näinud, kuid seda paremini sain imetleda paekivist astmeid ja huvitavaid paljandeid kanjoni külgedel. Aitäh vaatamisväärsuse juurde juhatamast!

V: Austraalia mündi, J: auto.

Aarde juurde kohale jalutada tundus kõige mõnusam mööda jõepõhja. Veesügavus jäi ka enamuses kohtades tugevalt alla millimeetri, mis nii viga jalutada. Aarde endaga läks aeg omajagu. No polnud seda lotoõnne. GPS pakkus erinevaid kohti ja peidukaid sealkandis ikka jagus. Aarde juurde ei sattunud null kordagi, GPS näitas logimise ajal 10 meetrit. Aga koht ise kena. Aitäh sellegi eest.

 1 

Parkisime auto ühe teise taha tee äärde, et soovitatud kohast joani astuda. Soovisime teise masina juures einestajatele head isu, mille peale Speedyt tervitati. Mina, vana mühakas, ei tundnud Tiiut ja Marti Lelo tiimist kohe äragi! Liiga ootamatu kohtumine oli vist, kuigi puhkepäeval, aarde lähistel ja puha. Nüüd saime hoopis geojuttu ajada ning kuulda, et nemad juba korra joa juures käinud, aga tühi kõht on sama hea kokk kui pikk aardeotsing.
Laskusime siis üles ja alla ning alla ja üles. Nulli näitas minu geps hetkel täitsa purukuiva oja keskele, sestap ei aidanud ka see kallast valida. Vahepeal liitusid meiega nüüdseks täis kõhuga geokaaslased, kuid ka neljakesi ei saanud me karbile küüsi taha. Nemad läksid edasi, meie jäime veel oma jonni ajama. Igatahes oli tore kohtumine :-)
Pärast veel oma kümmekond minutit andis jonn järele ja tõi aarde päevavalgele. Jess, ikkagi olemas ja leitav. Õnn oli meie õue peal, või noh, kellegi õue peal, kes seal kõrval elab.
Aare korras, koordinaatidelt vist nii kümmekond meetrit põhjakalda poole. Tegin ka mõned pildid praegusest "joast" ning nüüd ometigi võisime edasi Narva sõita. Aitäh Dimhessele laheda loodusliku koha eest!

Väga huvitav, hetkel puhkeasendis juga. Aare jäi meie eest peitu.

Kuna juhtusin tööasjus IdaVirusse, siis leidsin võimaluse tunnikeseks minna aardejahile. Seda siis jumala eksprompt, ilma taskulambita ja suht korralikes riietes :) Eelmised logid olid sellisedd kahtlased, et pimeneval ajal ei tahtnud enam eriti otsima minna, aga no kui aare on 400m marsruudi kõrval, siis ei saa ju minemata ka jätta. Kahjuks (lugejatele) ja õnneks (minule) vastab aarde kirjeldus täies osas tõele ja mingite ekstreemsusteni laskuma ei pidanud. Jões oli üldisi märke sellest, et mingil ajal võib seal ka vesi olla, aga üldiselt oli tegemist jalutuskäiguga metsa all. Kohalike, ka konni, ei näinud, aarde tabas vana geopeituri silm suhtkoht hetkega ja 10 minutiga olin autos tagasi, mille hulka jäi ka kunstilise foto tegemine.

 4 

Läksin korralikult mööda soovitatud rada, ehk siis jõe põhja mööda, ronides vahepeal üle sildade ja langenud puutüvede. Joast oli järel ainult üks väike tume lomp, kus mingi konn minu kohalejõudes peakat tegi ja siis konna ujudes teisele poole lompi läks. Ronimist oli seal üksjagu, kuid mu ind jahtus, kui ma järjekordsel turnimisel okastraati jooksin ja omal kõhu lõhki tõmbasin. Käega haavast kinni hoides ja kirudes helistasin lõpuks Triinule, kellel läks mõni aeg meeldetuletamiseks, millisest aardest ma üldse räägin. Lõpuks tuli välja, et ma olen siiani otsinud täiesti valelt poolt jõge. No minu geps ei üritanudki mind teisele poole saata. Ukerdasin siis sinna, kus fotograafid peaksid lahedalt pildistada saama ning otsisin edasi. Vahepeal tabasin end ühe koha peal seismas ja mõtlikult konna vaatamas aru saamata, et see üldse konn on, kuna oli kiviseinaga nii ühte värvi. Nagu mingi kameeleonkonn. Viimaks kui olin juba peaaegu loobumas, kuna haav ikka korralikult valutas, leidsin korraliku kuhja alt aarde. Uh, tänud kohta tutvustamast.
Tagasitee läks palju libedamalt. Seekord läksin jõe kallast mööda, kus korralik rada läks.

Joast oli järele jäänud vaid mustjas auk

 4 

Mul on nagu ilgelt hea meel lugeda, et teised siin otsivad mingi mega kaua aega ja üldse. Mina lonkisin kohale, hüplesin alla ja ... jalutasin aardeni:) Nii lihtne oligi. Vat oleks see peidukas pool palli kergem olnud, oleks ikka puhta pekkis olnud. Aitäh, peab siia ikka ükskord tulema vetemängu ka vaatama.

 5 

Et kõik ausalt ära rääkida, kuidas ma täna Ida- Virumaale sattusin, pean ma alustama sellest et sugulane Kaire rääkis me eelmise korra grillfestil grupist nimega OPEROG, mis tegeleb ühiskondlikel alustel kaotsiläinud inimeste otsimisega. Nimelt täna keskpäeva paiku andis Kaire teada, et on alanud üleeile metsaläinud ja eksinud marjulise otsing kuskil Narva- Jõesuu kandis. Mõeldud- tehtud- panin oma varustuse kokku ja jäin Kairet ootama. Sõit läks libedalt, teed olid korras ja mitte väga auklikud. Kui kohale jõudsime, oli ees ootamas tubli tosin, kui mitte rohkem inimest. Esimene ahelik oli just startimas metsa, meie, kui hilinejad, jäime uusi tulijaid ootama, et teist ahelikku moodustada. Aga oh õnne või õnnetust- politsei ja kaitsejõud olid inimese juba leidnud- ja meil ei jäänudki muud üle, kui törinal tagasi hakata tulema. Aga... Et asja mitte päris käest lasta, mõtlesime välja pisikese geotuuri. Kuna Supelvanker Enn- Jõesuus oli AK- seisundisse sattunud, siis otsustasimegi alustada Tõrvajõe joa vallutamisega. Mõeldud- tehtud- asusime asja kallale. Tuttavat teedpidi Suurele teele tagasi- ja siis kilomeetrijagu itta...Pööre. Lõpus tupik. No pole võimalik. Tulime tagasi, lähenesime teist teedpidi ja sattusime talumaale, kus suur ja kuri baskervill meid tervitas- õnneks siiski ketistatud kujul. Tuli välja ka peremees tiba pisema La Graanž- tõugu puhtaverelise peniga. Rääkisime tiba juttu, meie soov oli juga näha. Tema ütles, et sõitke ikka sinnapoole, kust me olime just tulnud. Me seletasime talle, et asi nii ja naa- ja ehk saab siitpoolt ka. No ei jäänudki peremehel muud üle, kui juhatas meid joa juurde, ise läks oma ehitustööd jätkama- ja meie saime rahus toimetada. Juga iseenesest on igavesti vahva, kahju vaid, et vett sääl vähemasti tänasel päeval kole vähe oli.... Tuhnisime siin ja tuhlasime säälpool kallast- muide jummala tõsijutt on see, et gepsud säälkandis võrdlemisi lolliks lähevad- minu oma näiteks näitas nulli vähemasti tosinas kohas kuskil 20 meetri raadiuses- seega võttis leid ikka tugeva tunni aega. Olime juba hakanud loobumismõtteid heietama, et OK- aeg hiline ja nii edasi, aga Kaire ütles veelkord, et kuule lähme vaatame veelkord sinnapoole. Ja siis juhtus ime- nii lihtne see oligi :) Karp sai leitud, nimed kirja pandud, Kaire geopisikuga nakatatud- ja võisime alustada koduteed. See aare ei jäänud meile aga viimaseks ;)

 6 

Juga ise on väga maaliline ja isegi meie külastuse ajal, kui vett peaaegu ei olnud ja astangult langesid ainult mõned väikesed veenired, oli selles midagi natuke ürgset ja ilusat.

Antud aare jääb mulle kahjuks aga meelde natuke teistel põhjustel, kuna otsides õnnestus teha üks üsna korralik õhulend, mis lõppes niigi veel üsna õnnelikult.

Miskipärast geps ei suutnud kuidagi ära otsustada, kus null olla võiks ja nii saigi ronitud küll alla, küll üles. Üks ülesronimine aga läks veidike viltu, jalaalune vajus ära ja nii õnnestuski plärtsatada oma kaks meetrit allapoole vette ja seal varitsenud kividele, millest üks kribis päris korralikult ära peopesa ja teisega õnnestus saada põlvele täistabamus. Oh pühade wägi, kui valus see viimane oli. Kiire olukorra hinnang andis siiski alust arvata, et midagi kapitaalselt katki ei ole, nii et mina jäin lihtsalt alla kividele mõneks ajaks lamama ja grimasse tegema.

Küll võis see alles olla huvitav vaatepilt lätlasele, kes lambist sellel ajal kohale sadas, samuti aaret otsima. Õnneks ei lasknud ta ennast minust segada ja otsis rahulikult omas tempos. Jääb üle vaid teoretiseerida, mis tema peast läbi käia võis...

Mõne aja pärast, kui esmane valu oli üle läinud, aga adrenaliin veel möllamas, võtsin ennast kokku ja ronisin vaevaliselt kõigi tuntud vägisõnade jõudu rakendades üles, et jälgida, kuidas Martin ja meie lõunanaaber otsivad. Lõpuks lätlasel vedas ja ta tõmbas aarde välja kohast, kuhu minu geps ei üritanudki suunata. Nimed kirjas, sai lonkida autoni ja kuigi õhtuks oli veel mõttes ujuma jõuda ja Vesiroti ning Udria vabadussõja mälestusmärgi aardeid külastada, olid minu jaoks selgelt päeva otsimised tehtud. Jäin laatsaretti oma haavu ja riivata saanud uhkust ravima. Sama päeva õhtul põlv igatahes eriti painduda ei tahtnud ja järgmisel päevalgi toimus autosse ja sealt välja saamine väga aegluubis. Samas paar päeva läks mööda ja juba sai ettevaatlikult uuesti tiimi orava töö üle võtta :)

Kokkuvõttes muud ei oskagi öelda kui et koht ise on väga tore, aga ronimisel maksab olla siiski ettevaatlik.

Aitäh!

 8 

Esimesel katsel õigelt poolt lähenedes vaatasime, et igal pool eravaldus ees. Proovisime teiselt poolt oja, kus kohalik Valdur soovitas siiski esimesest küljest läheneda. Proovisime uuesti ja seekord leidsime õiges suunas mineva rajakese.

Juga oli täitsa olemas, kuigi praegusel aastaajal moodustas vaevu nirekese. Nulli määramisega läks see üritus meil aga üsna lappama: näitas kord ühele, kord teisele poole vett, kord üles, kord alla. Eks siis otsisimegi ülevalt ja alt ja mõlemalt poolt, kuni eravalduse piirid vastu tulid.

Ühel ülesronimisel Rudolfi taga oodates jõudsin vaid mõelda, et nii pikka sammu ma küll teha ei taha ja lähen parem sissetöötatud kohast, kui tal jalg alt libises ja justkui aegluubis kahe meetri kõrguselt alla vette sadas. Õnneks suutis vähemalt õhus nii palju ringi pöörata, et selili ei langenud. Järgnesid ärevad hetked, käsi taskus telefoni pigistamas, et kas tuleb kohe kiirabisse helistada. Vaikselt jäi siiski mulje, et kuigi tema jaoks on selle päeva otsimised otsitud, saab pulmadeks kõik ise terveks. Tagantjärele võib öelda, et ülejärgmisel päeval ronis juba puude otsas.

Jätkasin üksi otsimist, kui ilmus veel üks nägu. Maaomanik ei paistnud olevat, näppis gepsu. Tervituse peale tuli vabandav nägu, "I'm from Latvia". No selge, otsisime siis kahekesi, kuigi tulemust ei paistnud tüki aja jooksul. Lõpuks, kui olin juba üsna alla andnud, ilmus lõunanaaber kusagilt hoopis kaugemalt ja teatas, et leidis. Ühise logimise käigus selgus veel, et eelmisel päeval käis Peipsi ümbruses ja nüüd puhastab Ida-Virumaad. Jätsime hüvasti ja suundusime laatsaretti.

Aitäh huvitavat kohta näitamast!

Langenu

Kena koht. Aare ka korras.

Siia teel olles soovitas Alex mul logisid lugeda ja end fotograafiks mõelda. No üritasin, mis ma üritasin, aga mina tegin pilte ikka teisest kohast :D. Ja vett oli täna ka nii vähe, et saime jõesängis lausa ringi kolada. Õnneks on Alexil hää nina aarete leidmiseks, nii ei pidanud me leiuta lahkuma. Kui Alex juba leidnud oli,sain raadiust vähendades ka ise nägijaks ja logi kirja. Naabri Vovad j Vasjad meid segama ei tulnud.
Tänud!

veevaene hetk keset suve

Natuke otsimist siinpoolsel kaldal ja natuke teisel pool ja siis veel nii siin kui seal ja saigi leitud. EVEJ.

Siin läks ka meil pikemalt, eks see null tahab ringi hüpelda. Järgmistele olgu vihjeks öeldud, et peidukas on valitud fotograafi pilguga. Kaunis vaade, aitäh!

Leitud. Tänud.

 1 

Oh jah. Turnisime ka hakatuseks mööda 2.5-maastikku nulli, vaatasime seal lollide nägudega ringi, midagi silma ei hakanud ja ronisime üles tagasi. Siis läksime viisipäraselt nulli, mööda 1.5 maastikku, ja pärast pisikest pikematsorti ringipiilumist saime karbi ka kätte. Koht on tõeliselt aus, sellise nire pealt niisugust kaskaadi ei oskakski oodata. Oleks need suvilad vaid kaugemal ... Ja valvab jah naabri-Vova, mitte Valve. Aitäh, tore asi!

 1 

Nulli saamisega polnud mingeid probleeme. Probleemid hakkasid nullis. Null istub nimelt keset jõge ja peidukohtadest seal puudust ei tule. Läks ikka päris kaua kuni õigesse kohta vaatasime. Aga juga oli vahva, kahju ainult, et sellistest hurtsikutest ümbritsetud. Aitäh!

 1 

No selle aarde maastik ei ole kindlasti 1,5 vaid 2,5. Ronida tuleb seal nii alla kui üles, muidu asja kätte küll ei saa. Gepsule see lehine mets ei meeldi. Pika ootamise peale juhatas lõpuks õigesse kohta ja siis polnud enam miskit keerulist. Jätke siis järgmised ikka juga alles ja katsuge kive mitte sealt kangutada. Koha eest 5 punkti peitjale! Lahe koht. PS! Kaldal elav meesinimene jälgib teie tegemisi, aga õigesse kohta tema pilk ei ulatu.

 1 

Einoh, kivisid sai katsuda ikka siit ja sealt. Mobla geps näitas kord üht, kord teist kohta. Siis jäi jälle seisma. Lõpuks leidsin ka õige koha üles. Aitäh.

Lisatud vihje

 1 

Selle aardega oli täielik anomaalia. Maa-ameti ja Google kaardid näitavad teine teisele poole jõge. Geps oli nõus Googlega, nii me siis läksimegi mööda potipõllundust ja aiamulkusid. Kohalikud maaharijad tegid suured silmad, kui jõudu soovisime ja teatasime, et tahame ainult juga näha. Need seletasid, et tavaliselt tullakse teiselt poolt. Edaspidi oligi põllumeeste töö pooleli ja luurati meid kahtlustavalt. Kes see normaalne inimene ikka vastu ööd ilu tuleb nautima, ju ikka mingid kaagid on. Kui õigele poole jõge saime, leidsime ka aarde. Järgmistele otsijatele soovitus aarde tervishoiu huvides läheneda Narva-poolselt küljelt, kuigi ka seal tundus olema eramaa. FTF kell 21.40. Aitäh!