Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Seljajärv, ka Selja järv, endine Selja liivakarjäär, asub Lääne-Virumaal Rakke vallas Koluvere külas, kuulub Ida-Eesti vesikonna Peipsi alamvesikonda. Järve pindala on 2,2 ha, sellest veepeegli pind 2,1 ha, järve lääneosas on saar. Järves leidub vähki, peamised kalad on haug, ahven ja särg.
Seljajärv paikneb Pandivere kõrgustiku kagupiiril looduskaunis kohas. Seljajärve puhkepiirkonda on atraktiivne, järv on populaarne ujumiskoht. Ala asub Riigimetsa Majandamise Keskuse maadel.
Vihje: kolme erineva puu sõprus
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
ujumiskoht (4), soovitan (2), kalastuskoht (1), ilus_vaade (1), väikesaar (1), telkimiskoht (1), piknikukoht (1), lõkkeplats (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5YDEQ
Logiteadete statistika:
107 (95,5%)
5
1
1
1
0
0
Kokku: 115
Kaldalt vaadates tundus veetase madal, vb sääreni. Hakkasin siis paljajalu astuma kuni mingi hetk oli veetase üle kube, sai ikka aardeni välja mindud ja hiljem riided vahetatud. Tänan
See koht meeldis kogu meie kambale. Sai jalgu leotada, aaret otsida ja nimed kirja panna. Aitäh peitjale!
Ihu nõudis pisut jahutust ja mis oleks parem kui see väikese aardeotsinguga siduda. Leid kiire ja kerge ning vesi soe. Tänud!
Tulime vaatama kas saame täna ära võtta. Sõitsime mööda kahest isikust, kes tundusid olema geopeiturid. Autost väljudes saime tuttaaks Liisi ja Kaupoga. Viskasime koerad vette, vahetasin tavariided ujumis riiete vastu ning ujuma. Kaupo oli minust kiirem ja leidis aardekarbi. Vesi oli super mõnus ja soe. Aitäh!
Kui Kaupol vähegi võimalust oleks, siis elaks ta ainult vees. Täna oli täpselt paras hetk väike eesmärgipärane suplus teha. Varsti oli karp käes ja panime nimed kirja.
Tee remondi tõttu jäi see aare teele. Kohale jõudes alles avastasin, et polegi lihtsalt kraba ja logi. Lugesin mõne logi ja olin juba valmis paremat aega või abivahendit ootama jätma, kuid otsustasin siiski vähemalt vaadata. Vaatamine lõppes muidugi eduka logimisega sest veetase oli nii piisavalt madal, et piisas vaid pikkade pükste eemaldamisest ja vaprast sammumisest.
Tänan peitmast.
Kevadise ereda päikese ja jägri toetaval jõul tehtud aitäh peitjale Panen mõned pildid kah
Lugedes eelmist logi tekkis huvi minna vaadata kas jää ka praegu veel kannab. Kohale jõudes tundus vaatepilt kahtlane, kuid 10min pärast oli aare käes ja nimed kirjas.
Leitud. Oli kindlalt oma pesas, aga peale mõningast hella meelitamist lubas end lähemalt uudistada ja nimed raamatusse kirjutada. Tänud!
Kui me paar nädalat tagasi ühelt aarderetkelt Mustveest suuna kodu poole võtsime, viis meie tee just siit mööda. Kaardi peal vaatasime, et kui just mõni aare veel hästi tee äärde ja lihtsalt ligipääsetavasse kohta jääb, siis võib peatuse teha ja otsida. Nii tegime ka siin peatuse, ilma kirjeldusse väga süvenemata. Jõudsime siia järve äärde, oli selge, kus aare asus. Seega, tollal oli mitteleid, kuna ei otsinudki.
Täna olime taas siin liikumas ja mõtlesime, et peale selliseid külmasid ilmasid on täitsa lootust, et võib aarde juurde pääseda. Muidugi oli kogu järv kinni kaanetatud. Küsimus oli aga et kui paks see jää siin on ja kas see kannab. Peale astudes kandis, hüppates ka kandis. Et aga päris kindel olla, võtsin kivi, toksisin jää sisse augu, et saaks jää paksust mõõta. Üllatus oli suur kui kätt jääauku pistes ja jää alumist serva katsudes sai tõdetud, et see jää paksus on siin ca 7-8cm. Uskumatu, et sellise lühikese külmaperioodiga, mil tegelikult väga palju külma polegi olnud, on nii paks jää siia järvele tekkinud.
Nüüd polnud enam mingit hirmu ning sai muretult mindud aarde järgi. Logimine käis siis juba kiirelt. Täname mõnusa aarde eest!
Vaest aaret pole juba tükk aega keegi leidnud. Tänase imeilusa ilmaga mõtlesime, et lisaks mõnusale suplusele teeme ka väikse avastusretke teisele poole kallast. Pastakas hambusse ja ega väga kaua ei läinudki. Aitäh aarde eest!
Eile sai planeeritud Tallinn-Tartu marsruuti ja hakkas silma see tore aare. Kohe tekkis mõte, et peaks seda kindlasti külastama. Järve juurde suunasid vastavad viidad ja kuna ilm vist polnud kohalikele rannamõnudeks sobiv, siis ümbruskond oli inimtühi. Meile see sobis. Trikoo selga ja ujumisjalatsid jalga. Vette minekuks sai valitud koht, kus ei olnud veetakistus kõige kitsam vaid kõige mõnusam vette minna. Päris järsku läks sügavaks aga vesi oli suplemiseks mõnus. Saarekese peal kaua otsima ei pidanud, aare oli päris nähtaval. Peale logimist taas sulpsti vette ja ujutud sai rohkemgi kui hädapäraselt vaja oleks. Tühi kõht aga andis märku, et peaksime edasi liikuma, kuigi oleks selle järve ääres veelgi aega võinud veeta. Suured tänud peitjale sellist toredat kohta tutvustamast! Soovitan soojalt seda aaret kõigil suvel logimas käia.
"Mis järgmine on?"
"Mmm...Mingi Seljajärv tuleb siin..."
"Jääb tee peale või?"
"Ei, mõned km maha sõita, lähme võtame ära..."
"Jaa, muidugi!"
"Ega see mingi saare peale ei ole?"
"Ei ole, ei ole siin mingit saart, nii lamp koht ju, ole nüüd pffff..."
"Sest mingi siin oli..."
"Ei usu...Ei ole ikka...Kaardil ka pole"
"Kaua veel?"
"Kuskil siin ongi...Stopp!"
Hellekas jättis auto keset teed, ohukad peale. Kaks blondi väljusid autost, uksed kinni, pilgud ekraanidel. Saime kümme sammu autost eemale astuda, tõstsime ninad gepsust üles ja...enam-vähem üheaegselt otsustasime, et tegelt me ikka ei viitsi seda aaret täna logida :P
Leitud. Vesi on üsna jahedaks muutumas. Ühesõnaga, kes on lühemad kui 188cm siis kahtlen et nad hetkel sealt kuivade bokseritega üle saavad. Vesi on hetkel ~95cm ja pikemad inimesed ei pea ujumisriideid kaasa võtma.
Karp on täiesti terve, niiet aare oli seest märg tänu hoolimatutele otsijatele. Käisin kuivatasin kõik ära ja panin uue veekindla logiraamatu, niiet saab edasi ka märgade kätega logida. Korjasin ka seest kogu roostetava nänni. Paluks siis sinna mitte jätta asju mis veega läbi ei saa. Vesi oli päris jahe :D
Üks mu lõbusamaid aardeotsinguid. Õnneks oli käterätt autos olemas. Aitäh seikluse eest! P.S. Aare on üsna niiske, varsti enam logiraamatut täita ei saa. Vajab hooldust.
See oli mõnus värskendus ka 18 kraadi juures - vesi oli mõnusalt soe ja teekond lühike. Tänud!
Tore värskendus 32-kraadises kuumuses ja väga ilusa selge veega järv, mida silmailuks kaunistamas kümned ja kümned vesiroosid. Meie saime positiivse elamuse, aitäh!
Mulle ka väga sobis talvine külastus. Nii tore on ju vahel veepinnal kõndida;). Aitäh!
Olud soosisid kiiret logimist. Paari sammuga saarele ja tagasi. Mul küll kahju ei olnud et üle jää see logitud sai. Ujuma ma jõuan tihemini kui kaanetatud veekogule uitama ikkagi. Keset teed veel kärme lõunasöök ja edasi uutele jahimaadele.
Tänud.
Päeva 12. aare. Vahepeale jäi varemleitud lubjaahjuvalgusti. Sõitsime nii lähedale kui sai ning logisime aarde. Puhta veega aarded mulle meeldivad, aga kui siin kandis juba oldud, ei ei jõudnud suveni oodata.
Tahtsime ära kasutada talveprivileege ja käia jääl. Siin see oli ilusti tehtav. Jää oli täitsa tugev.
Tänud!
Üks mõte oli pikendada Seljamäe matkarada siia ja siit edasi mööda oosi Vägevani välja. Aga noh, pärast 8 km matka Endlas ei olnud keegi selliseks seikluseks eriti valmis. Järve katab endiselt tugev jääkate, seega oli saarele saamine käkitegu. Aare vedeles üsna avalikult oma kohas. Üritasime seda siis natukenegi maskeerida. Logiraamat oli kergelt niiske.
Sulistasime saarele ja logisime leiu. Vesi soe ja parajalt läbitav. Tänud
See oli ammu oma korda oodanud. Nüüd oli soodne ilm ning sai ära käidud.
Tänud!
Seljajärve olime varemgi piilumas käinud, aga kaaslane ei viitsinud siis ujuma hakata (oli vist kevad ka alles). Seekord tulime kindla plaaniga ujumine ikka ära teha, seda enam, et ilm seda kohe väga soosis. Kohapeal selgus, et polegi vaja ujuda, saab ka jalutades aardele järele minna. Poolpikad püksid said selle käigus küll märjaks, aga no mis see segas. Aarde avaldus hõlpsasti ja pärast leidu sai ikka ujumismõnusid ka nauditud. Väga tore koht, läks mõnusalt ruttu sügavaks. Meeldis mugudelegi, aga ei seganud nemad meid aaret leidmast ja loodetavasti minu nudistietteaste ka neid mitte. Aitäh!
Kahju, et ujuma ei pidanud. Kas on veetase madal või leidsin hea koha. Vesi oli soe ja poole reieni.
Palju huvitavam on aaret otsida öösel pimedas taskulambi valgel ihualasti. Õnneks on koordinaat piisavalt täpne, et ilma aparaadita ainult maaametist vaadatud mälupildi järgi otsida. Vesi oli nii soe, et pärast ei tahtnud sealt üldse välja tulla.
Sedapuhku tegin omale sünnipäeva aardeotsingu. Jõudsime sõbrannaga järve äärde õhtul poole üheksa paiku. Mugusi liikus tol hetkel veel üksjagu... Et otsimisaega parajaks teha, ajasime omi asju... ujusime (õigemini imiteerisime ujumist) ja tähistasime minu päeva :) Peale üheksat tekkis võimalus aardele läheneda... itsitades hiilisime aardeni ning oplaaa ... logimise pliiats oli ilma terata... niuks. Kuna tulime ju suure hurraaga ilma geoettevalmistuseta, siis mingit vahetuskraami ka ei olnud. Mõni hetk nõutust ja siis meenus, et mul autos selline 7 cm taskunoake. Egas midagi... tuldud teed tagasi. Pliiats terav, naasesime aarde juurde ja logi saime kirja natu enne kümmet. Tõeliselt mõnus oli hämaras ja soojas vees pladistada. Täiusliku sünnipäeva täiuslik lõpp! Tänud siia kutsumast :)
Sai veedetud meeldiva öö koos minioniga järvekese kaldal. Hommikul kui temake kala õngitsema hakkas (ei saanud ühtegi kala kätte), siis mina läksin aarde jahile (sain aarde kätte). Ilus kohake, ilusad mälestused. Tänud Seljajärvele kutsumast :)
Suutsime selle aarde noppimiseks ikka kõige külmema päeva valida. Tänud karastuse eest!
Tulime kiiret aaret noppima...kujunes palju huvitavamaks. Vesi oli täitsa soe ja parmud enneolemaltult suured. Tänud peitjale!
Leitud. Vedas meil, praegu veel jalutuskäik pargis ;). Tänud!
Siin sai veidi jalutada ja kuna just järveni jõudes vastasin mina pikemale telefonikõnele, ei mäletagi täpselt, kuidas see aare leitud sai - ju see jää ikka veel kannab :) Tänan!
Läksime üle jää aardeni. Veidi nokitsemist, et külmunud karp kätte saada. Tänud siia juhatamast, kena koht!
Lihtsalt ideaalne aeg selle aarde otsimiseks! Keegi oli raja auto jaoks ette sõitnud, järv oli idealselt jääs ja poolel teel leidsime ja aardeni viiva ilusa georaja. Kiire leid (talvel), aitäh!
Minul ei lubatudki riideid ära võtta ja logima minna. Võibolla oleks just see jahutus palavikku alandanud ja kena kopsupõletiku juurde toonud. Tubli perenaine kahlas ise gepsu ja pliiatsiga vette ja käis ära. Alles pärast ütles, et veidi jahe nagu oli aga tunne oli mega. Ilm oli ju ka mega päikseline. Suur aitäh. Siin ei olnud tänase päeva logisid ees :)
Pole siin toredas järvekeses esimest korda vees käia ja veel rohkem oleme siin imeilusaid vesiroose imetlemas käinud...seda küll ammustel aegadel, kes teab, mis on praegune seis. Kersti näitas suuna ja rajakese kätte, ma otsustasin seelikusaba veits üles kerida ja ära käia. Ei läinud nii kergelt (kuivalt). Tagasi auto juurde, triks selga, jalutuskäik läbi vee, logi kirja ja tagasi. Nägemise-logimise abivahendid kaldale ja paras suplus otsa! Ahhh, milline mõnus õhtu! Kuna logiraamatul pole minigrippkotti ja ta on natuke niiskumas, siis küllap ujun veel mõnel päeval tagasi:) Aitäh peitjale, vahva koht aarde jaoks!
Tundus paras aeg teha üks ujumispaus ja selleks sobis antud järv hästi. Vesi oli soe ja mõnus. Aare vaatas juba kaugelt vastu. Tänud peitjale.
Selle aasta esimene suplus. Kogu varustus jäi kaldale, kuid õnneks tuli leid kohapeal ruttu. Karbis olev harilik andis otsad viimase tähe logimisel, järgmistel kirjutusvahend või teritaja hambusse võtta. Uuh, mõnus oli, tänud.
Väga vinge koht, siia peab suvel tagasi tulema. Praegu jalutasime kergelt üle, leitud-logitud. Tänud juhatamast!
Sai samuti valitud selline aeg kus pole vaja vette minna.Karpi nägin kohe, kuid võta näpust-kinni külmunud.Lõpuks õnnestus ikka kätte saada, ning ära logida.Vaatan, et täna veel aardekütte liikvel ja vist läks napilt, et kokku ei jooksnud :)
Kuna ma ei ole eriline ujuja, siis olin juba varem plaaninud, et kasutan ära looduslikku iseärasust vastavalt aastaajale ja kõnnin nagu Mooses aardeni. Berit pabistas juba kümmekond kilomeetrit enne aaret, et äkki see Moosese värk ei toimi ja upud ära. Kohapeal selgus, et mõned olid lausa nii kõvad olnud, et oli lausa autoga järvel tiirutanud. Ok, forsseerisin järve ja (ca 10m) ja saarel olingi. Mis te arvate, et kohe aare käes ja lase jalga, ei! Aarde võimaliku asukoha tuvastasin ma juba eemalt vaatlusega. Nati mägironimist ja aare käega katsutav, aga... ei ole see elu nii kerge. Karp oli oma "pesasse" kinni jäätunud. Viimati oli teda ju Augustis liigutatud. Nati togimist erinevate jäsemetega ja karp käes. Logi kirjutasime autos. Kuna tegu oli plaanivälise aardega, siis polnud meil kaasas omi kindlaid vahetusaardeid. Pisut sorteerimist autos ja vahetuseks leidsime ühe kõrvarõnga. Võtsime teokarbi. (Vihkame seda, kui pole vahetusaaret ja jäetakse vahetuseks maast võetud kivi, kalasoomus või muud rämpsu!) Logitud. Tõeliselt lahe koht!
Kuna ma suurem asi veehuviline ei ole, siis minu panus antud üritusse piirdus vihje hõikamisega kaldalt, lõbus oli sellegipoolest. Tänud peitjale.
Olime oma toreda georetkega märkamatult jõudnud mu kodukanti, kus lähimaks leidmata aardeks oli Seljakas. Kuigi ilm oli mõnusalt soe, siis vee kohta seda öelda ei saanud. Algul proovisime pikema distantsiga, aga sealt ronisin kiirelt välja, brrr, külm oli, keskel oli sügav ja ei tundunud mõistlik minna. Mattias jäi edasi proovima ja lähenesin sealt, kus enamus enne mind, lühemat külge pidi. Vette minek käis häälekalt ja kiirelt, mõned tõmbed ja juba olingi saare külje all. Sealt ülesronimine aga oli omaette elamus, sest pinnas oli mudane ja veetaimi täis. Üles ma sealt lõpuks sain. Jalutasin vihjekohani ja otsisin aaret kui märkasin hoopis mõnusaid karvaseid riisikaid. Mu seenenõrkus on ülejäänud seltskonnale juba teada ja kui nad hüüdsid, et küsida, kuidas läheb, kas leidsin, vastasin ainult, et jaa, seeni. Sel ajal kui ma korilusega tegelesin, jõudis ka Mattias kohale, teiselt küljelt ujudes ja läbi võsa ragistades. Lõpuks kui seentega ühel pool, asusime ka aaret otsima. Selleks pikka aega ei kulunud ja panime nimed kirja. Seejärel aga tekkis küsimus, et kuidas ujudes koos sentega saarelt lahkuda. Selleks oli vaja ühte liibuvat toppi, kuhu sisse seened keerata, et kätega vabalt ujuda saaks ja seened olid ohutult kaldale toimetatud.
Aitäh peitjale, tore oli Seljakal taaskord käia :)
Oi, siin sai nalja... Kõige naljakam oli loomulikult kaldalt ergutajatel. Ujumismees/naiskond valis mitme erineva lähenemisviisi vahel. Lõpuks sai otsustavaks vee temperatuur ja läbimist ootava distantsi pikkus. Kohale jõudes selgus kurb tõsiasi, et aarde otsimisega läheb veidi kauem, sest otsimist segasid toredad riisikad :). Kui kuulsime rõõmuhõiset "Leidsin!" ei olnudki kohe selge, mis nüüd leitud sai, kas veel seeni või siiski juba aare :). Ujumiskoondise poolt tänud peitjale!
Pedja jõe sillale sai see olla siin ainult loogiliseks jätkuks. Täitsa ilus paik. Vihmasajus teisi mugusid ka kohal polnud ja sain seal rahulikult toimetada. Täitsa sügav oli see paik, kust mina aardeni lähenesin. Tänud!
Esimene kord ei viitsinud, aga nüüd tegime mõnusa supluse ja logitud ta saigi
Korra pidasin sügisel ühelt rabaretkelt tulles siin kinni. Konstanteerisin, et temperatuur nii vees kui õhus polnud sellel hetkel minu jaoks sobivad. Täna olid:)
Tänud peitjale! Aare oli heas korras ja ma polnud sel päeval esimene, kes aardeni jõudis.
Kahjuks oli vesi külm ja kummikutest kaugelt ei piisa. Jätsime teiseka korraks. Ehk satume siia kunagi veel.
Hindasin vee liiga külmaks ja liikusin edasi. Tänud peitjale kohta näitamast!
Ei mallanud suve oodata ja kasutasin ilmaolud ära, samas oleks peaegu autoga lumme kinni jäänud. Seda juttu nüüd lõunaeestlased muidugi ei usu, ma sealt just tulingi. Olin vihje juba varem avanud, seetõttu leidsin kohe, muidu oleks vist kauem läinud sest hästi oli peidetud, geokuhja ei olnud:-). EV, jätsin Koiva jõelt pärit laeva. Tänud peitjale!
Suvelõpus tsiklitiirul jäi noppimata. Ei viitsinud kostüümist lahkuda ja vesi ka kahte lehte ei läinud. Käisin täna vana võlga tasumas. Aitäh!
Tulime Äntust suplemast ja meenus, et siin ka üks kiuslik aare, mis esimesel katsel veetakistuse tõttu võtmata jäi. Seekord olid sukeldumisülikonnad kaasas ja sai muretult aardeni. Ainult parklas oli huvitav, auto liikumissuund ei tahtnud kohe üldse rooli asendiga korreleeruda. Võsa tuli järjest lähemale, aga õnneks siiski lõpuks sattus auto nina juhuse tahtel ka väljapääsu suunas ja saime minema. Aitäh peitjale.
Seda aaret ootasin ma täna kõige rohkem. :) Kahjuks valmistas see mulle väikse pettumuse. :P Koht oli ilus, suured tänud peitjale! :)
Oi seda rõõmu ühest väikesest veekitsusest! Mõnus, tõesti mõnus. Aitäh aarde eest! Leitud ennakesega.
Kosutav jalutuskäik saarele, Vahepeal oli tõesti keegi nagu georaja puhastanud. Hiljem ka väike ujumine karastavas vees. Tänud.
Täna sain kätte siis selle programmi, mis geojaanil vahele jäi… :D. Vesi oli mõnusalt soe ja pärast nägin, et järv on koduks ka nii lahedatele suurtele karpidele, ma isegi ei teadnud, et meil selliseid Eestis elab... Ilus koht ja lahe peidukas, aitäh näitamast :).
Sõitsin ümber saare nagu kass ümber palava pudru ning lõpuks vist õnnestus leida lausa veealune georada. Mamma ja Joss jäid suurele maale kükke tegema, mina ajasin ujukad jalga ning kulgesin saarele. Võttis paar minutit aega enne kui avastasin selle vanakooli peiduka vihjele vastavast kohast. Tänan, oli värskendav :)
Peale mõningast arupidamist tuli minul see ujumine ette võtta. Vesi oli virgutav ja märg. Võib vist ühe linnukese tehtud asjade nimekirja juurde panna, elus esimest korda sai aaret otsitud ihualasti :D
Teadsin, et siin on tegemist ujumisega, kuid igaks juhuks otsustasime vaatama minna. Tiirutasime ümber saare ja leidsime sobiva lähenemistee saarele. Vesi oli parajalt soe ning Anne ei mõelnud pikalt, kui pesu väele end kooris ja läbi natuke üle keskkoha ulatuva vee saarele kahlas. Vaevalt jõudis ta saarele, kui avastasime, et pliiats jäi teisele kaldale minu kätte. Vot nii kiire oli selle minekuga. Õnneks oli see aare kirjutusvahendiga varustatud. Lugesin veel enne puude vahele sukeldumist sõnad vihje kohta üle ja korraks ta kaduski mu silmist, et peagi uuesti nähtavale ilmuda, olles vahepeal nimed logiraamatusse kirjutanud. Tänud.
Mõtlesime Kleonega, et läeme korraks piilume, et missugust erivarustust nüüd siis vaja on! Ainuke, millest aru sain, oli, et "mida vähem sul riideid seljas on, seda vähem neid märjaks saab"! Pärast tekkis küsimus, mx ma raiskasin jälle oma raha uute päevitusriiete jaoks kui saab vabalt ilma hakkama. Kodus, alumises kapisahtlis on nad absoluutselt hädavajalikud ju sahtli ja kapi jaoks, ehhee! Ja nagu ikka, meie korraks vaatamine lõppes rohelise näoga, tänud, väga lahe oli!
Saatsin Peetri missioonile. Keegi peab ju autot ka valvama ;)
Aga koht ilus ja tasus külastamist. Täname!
Ka minu jaoks üllatus, et selline ujumiskohta selles kohas (olen teeotsast vähemalt 100x mööda sõitnud, korduvalt ka hääletades jalutanud) ju siis silmad kauguses olnud. Vesi oli soe, kuna aeg pigistas tagant, siis piirdusin logimas käimisega, ujuma ei asunud. Mingil põhjusel läks konteineri leidmisega veidi aega ja tuli kaldus pinnal üksjagu ukerdada. Küllap põhjuseks on enda rumalus ja uskumatule Peetrile omane käitumismudel
Kõigepealt aare ja siis ujumine. Tuleb välja, et selle aasta esimene ujumise moodi ujumine. Tänan motiveerimast:)
No siin polnud muud kui püksid maha ja aarde järele.... See aasta ongi vähe vees käidud..Tänud!
OI siin oli minul hea kuna Moonika mängis näkineidu ja mina ainult kometeerisin.Aitäh!
Seljajärv oli tõeline üllatus: selge ja puhas vesi, ilusad kaldad ja vetteminekukohad. Ausalt öeldes keerasime marsruudist kõrvale väikese eelarvamusega ja leppisime kokku, et vaatame koha üle, kuid mingeid soosaari me vallutama ei hakka. Kuid siinne vesi lausa kutsus sisenema ja oli soojem kui esma pilgul arvasime. Mõni kastis ennast, mõni püüdis kala, mõni pildistas vesiroose ja liblikaid. Aardeni jõudis siiski ainult Marlen, sest oli nõus kaelani märjaks saama. Mina oma fotokaga ja nännikotiga jõudsin vaid vööni vette. Võimalik, et ametlikus ujumiskohas on vesi madalam, kuid meile meeldisid enam kalapüügikohad. Päise päeva ajal kala mängis ja võttis isegi kuivatatud vihmausse. Järgmine kord tuleme tagasi „värskema“ söödaga.
Aardekonteiner (nagu aaregi) oli uus ja värske, viimane sissekanne 13.juulist, plaanisime esialgu seda päeva siiakanti tulekuks. Panime Simpsoni. Aitäh siia kutsumast ja ilusat järve tutvustamast! Tänud aarde eest!
Vesi oli märjem ja külmem kui eemalt vaadates tundus. Ettevaatust - teravaservalised kivid varitsevad jalgu! Aitäh!
... aega veel 25 minutit, 40 km sõita, aga aare siinsamas. Minna? MItte minna? St kumba minna, kumba mitte?. Nätsti rool vasakule. Tagapool passib kalamees, eespool pole kedagi. Vahetan endale veekõlblikud riided selga, lähen vaatan. Tõuseb - vesi st - püksivärvlini, siis hakkab madalamaks minema. Saar. Leian ühe sõpradekolmiku, siis kohe teise. Login, kähku tagasi, uuesti tõuseb püksivärvlini, vesi ikka. Ja siis - kukele kõik, paneme pastaka korraks kaldale ja avame hoopis ujumishooaja ära. Vähemalt prioriteedid on endiselt paigas - aitäh selle tõestamise eest! P.S. ja kohale jõudsin ka.
Tänavune esimene ujumine, külmavares nagu ma olen. Suvel on siin kindlasti suplejaid, praegu hõiskas ainult üks metsvint oma pirrutikku. Aitäh, oli põnev.
Kah esimene tõsisem veeskäik sel aastal :) Kuna alguses oli vaja sooja saamiseks kiiremaid liigutusi teha, siis ei märganudki, et Retti meile järgi tulema hakkas. Aga vaene koerake ei teadnud, et vesi on sügavam, kui tema käpakesed põhja ulatavad ja nii ta siis seal vees ehmatusest läkastama hakkas ja kaldale tagasi kiirustas. Tükk aega ta köhis kuni lõpuks sai kõik korda. Rohkem ta järgi tulla ei proovinud. Ootas kannatlikult, kuni aare leitud ja logitud sai ning pererahvas jälle tagasi oli. Aitäh vahva aarde eest! EVEJ
Kõigepealt viskasin pilgu saarele peale ja tundus, et saab ainult põlved märjaks kasta. Ujumispükse ei olnud aga tavalised lühkarid tundusid ka sobivat. Kuna vesi paistis minu silma jaoks madal olevat, siis võtsin kaasa igasugust träni. Vette minnes aga sain kohe aru milline silmapete see oli. Paar sammu ja olin juba 75% vees. Pärast logimist ja tagasi kindlale kuivale mandrile jõudmist nautisin rahu ja vaikust. Kuivasin, einestasin, võtsin läbi pilvede ka natukene päikest. Oli ka kerge lootus, et ehk tuleb ja teeb keegi mulle tsirkust aga jäi ära. Tänud kerge jahutuse eest. Kui mu tihe päevaplaan poleks peale surunud, siis oleks kohe kindlasti seal pikemalt ujunud.
Heal lapsel mitu nime, nüüd loen , et olime hülged,hm ... kohapeal kutsuti meid küll hellitavalt pingviinideks :P.
Väike vaatlus kohapeal ja ei mingit pikka mõtlemist, see aasta saanud end juba karastatud küll, nii ei mõelnud pikalt ja olles kuulnud eelmisel päeval jutukatkeid vaid strateegiliste kohtade märgumisest jätsin kõik paljastamata ja sööstsin Reixi järgi vette. Ja siis kukkusin kiljuma, sest teadupärast on naistel ju neid strateegilisi kohti veidi rohkem kui meestel :P ja just selle ülemise kriitilise seisuni see vesi minusugusel jupil ulatuma kippuski. Kuna gps oli käes, ei tahtnud ujuma ka hakata ja nii pikendasin end kikivarvastel kõndides :D. Õnneks polnud seda märga takistust pikaks ajaks ja taas kindlal maapinnal seistes sai mööda sammalt tatsutut ja aare pesast üles leitud. Tagasiteel kaldusin tulekutrajektoorist veidi kõrvale ja mis te arvate ,mida tegi see seltskond kes kaldal ootas. Arvate õigesti kui pakute, et nad itsitasid mõnuga kui ma end taas pikemaks üritasin venitada ja tõstsin, mida tõsta andis :P. Täitsa soe vesi on hetkel ja hommikuseks värskenduseks oli just sobiv aeg, mina tänan :D!
Ja siin sai siis selle suvine esimene järvekülastus tehtud :) Tänud aardepeitjale! Vahel on seda karastust väga vaja.
Anni tänase päeva lemmik osa! Ei olnud tal see esimene selle hooaja vesi katsuda. Anni ja Piret sulistasid mõnuga vähivees edasi ja tagasi. Oi kui rahulolevate nägudega nad järvest väljusid. Tänud peitjale.
Hülged koorisid ennast paljaks ja läbisid karastava protseduuri. Ilus järv, tasub meelde jätta, et saaks kord tagasi tulla! Sobis ilusti Geojaanipäevajärgeks äratuseks. Aitäh!
See mõnus suplus kulus ära, pärast seda oli juba päris värske olemine. Suvel on lausa emotsionaalne selliseid aardeid võtta.;)
Tänane päev oli nagu loodud selle aasta välisuplushooaja avamiseks. Siim sulistas juba lõuna-osariikides, mina alustasin selle aarde järel käimisega. Ja siis ootasin pool tundi, kuni poisi välja sain. Aitäh!
Vesi oli üllatavalt soe ja polnud kuigi sügav – ujuda polnud vajagi. EVEJ.
Geojaanile suundumise viispaki eelviimane pärast Äntu tehisjärve esmaleidu. Minul olid gpsus vaid koordinaadid, sõitsime aardeid järjest läbi, kirjelduses puha lugemata. Siia jõudes läks suu naerule, saime pihta, mis saama hakkab :-) Valmistusime igaüks omamoodi ning lähenesime Eskoga aardele ühest mõistlikust suunast, mis polnud lühim tee.
Aardeleid ise tuli hõlpsasti nagu ka teekond sinna. Üllatus oli suur, kui logiraamatus Tartumaa tublisid tegijaid tervitada saime. Olime kell 12:09 aarde teised leidjad. Erkot ikka ei kusagil. Tervitused siiski ka talle!
Aarde juurest sõidukiteni lahkusime uut teekonda mööda, sest vaheldus on (minu jaoks) väga tähtis. Eskol jagus seda vaheldust kohe tükimaks ajaks, ta mängis oma jalatsiga omaette peitust, crocs-cachingut. Kui mõne hobi on Nude Caching, siis miks ka mitte :-D
Aitähid lähevad Laurile värskenduse eest, väga mõnus oli, ei tahtnud välja tullagi, kiiret polnud. Aare ka korras ja ootab järgmisi ja järgmisi värskeid leidjaid.
Nii oli. Pärast ööd lahedas mäekülje sisse ehitatud onnis molutasin ma autos, nokkisin tööasju ja ühel hetkel Geopeituse lehte vaadates avastasin, et tõsine aardesadu käib ja lähim täpike on meist vaid mõne kilomeetri kaugusel. See tõmbas pulsi kohe üles ja vaja Rudolf üles peksta, et esmaleidusid jahtima minna. Samas ülearu ei hakanud ka rabelema ja nii kulus stardini omajagu aega.
Kohale jõudes andis lootust, et ühtegi autot nulli ümbruses ei paistnud. GPS näitas teisele poole vett ja maastiku raskusastet vaadates järeldasime, et ju siis tuleb sellest lombist läbi jalutada. Miskipärast tuli aga märgumispiir väga kiiresti kõrgemale ja tuli plaan ümber mõelda. Või noh, Rudolf tõmbas ujukad jalga ja valmis. Minul aga ujukaid polnud... Vaimusilmast käis läbi kujutluspilt geopeituse ajaloo kõige piinlikumast teolt tabamisest, nii et otsustasin alukad ohverdada ja püüda natukenegi eneseväärikust säilitada. Ma ei saa küll kinnitada ega ümber lükata, aga Virumaal liikuda legendid ühest autost, millel pagasikummiga katuseraami külge kuivama tõmmatud aluspüksid väärikalt sajaga tuules plagisesid...
Igatahes läbi me saime, karbi leidsime ja pärast selle hingevärinal avamist oma autogrammid esimestena sisse kritseldasime. Kellaaeg on küll kahjuks vahepeal meelest läinud. Pärast oli pool päeva hea värske tunne (okei, tuul käis ka läbi). Aitäh peitjale!
Et enne geojaani natuke piirkonna aardeid noppida, tõmbasime juba eelneval õhtul siiasamma lähedale Emumäele, kus talvel käisime aaret otsimas ja kus asuva koopaonni juures sai antud lubadus, et siia peab kunagi ööbima tulema. Mõeldud-tehtud. Õhtul sai rahulikult veel head õlut rüübata ning lõkkekände sussutada ning kui vaikselt hakkas asi uneaja poole kiskuma, taandusime koopasse ja ei suutnud ära imestada, mis ajastu see selline on, kus me elame, et maa all saab telefonist ikka internetimuusikat kuulata...
Uni oli pimedas onnis hea, aga hommikune äratus väga üheselt mõistetav - nimelt kuulsin läbi une, et hunnik aardeid siiakanti tekkinud ja täitsa logimata veel teised. Noo, selle peale tuli käbedasti asjad kokku visata, kiired lappimisprotseduurid teha (nimelt paari päeva eest oli mul õnnestunud õnnetul kombel paras jupp nahka õla pealt saunaahju ukse abil eemaldada, mis vajas väheke meditsiinilist töötlust) ja saimegi tulema.
Käesolev aare jäi meile kõige lähemale, nii et alustasimegi oma teekonda siit. Kedagi eest ei leidnud, küll aga märkasime kohta, kust paistis olevat võimalus üsna kuivalt läbi jalutada. Saapad-sokid-püksid jalast ja...kolm meetrit hiljem hakkas veepiir jõudma ohtlikule tasemele. Ega's midagi, ujumisriided pole ju ilmaasjata kaasas. Pärast riidevahetust tuvastas inspektsioon, et meie esialgses kohas oli ikka vesi rinnuni.
Edasi juba sai tuvastatud vihjele vastav koht, kust tuligi välja täitsa uhiuus aardekarp, kuhu esimestena nimed kirja saime. Juhei-auu.
Sumpasime tagasi läbi vee ja mõtlesime veel, et oleks see vast teolt tabamine, kui keegi nüüd tuleks, aga ei...
Igatahes väga äge aare. Mõnusalt värskeks tõmbas ka :)
Aitäh!
Siin sai sooritatud suplus, mis Porkuni juures vahele jäi. Me Paavoga käisime nullis ära, Iti kastis ennast ka, Marje tegi seda juba ühe eelmise aarde juures samal hommikul. Kuna mõned saarekesed on vahest päris terava pinnaga, siis nii igaks juhuks lükkasin objektile suundudes Crocsid jala otsa. Tegelikult oleks võinud selle tegemata jätta, sest tagasiteel õnnestus veealustesse kasvudesse takerduda ja ühest sussist endale 4.0 / 4.0 tavaline aare tekitada :o) Vist ligi veerand tundi sukeldusin ja urgitsesin seal enne kui poolkogemata selja taga pinnale tõusnud jalanõud märkasin. Ei tea kaua see seal juba hulpis, kaldal olijad ka mingeid lisavihjeid ei andnud :P Niipalju oli asjast kasu, et mul tuli pähe vähemalt 3 erinevat loovat meetodit kuidas iseendale aaret peita. Ühesõnaga võin ideid jagada, kel peaaegu kõik leitud ja hirmus igav hakkab. Tänud peitjale ka, Geojaani eel käidutest kõige lõbusam leid!