Peitis 02.07.16 ergodragonegg [geocaching]
Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aarde on peitnud geopeitur ergodragonegg, kes kajastab enda tegemisi geocaching.com lehel. Antud aarde peitja ei mängi ise geopeitus.ee lehel ning aarde info ei pruugi seetõttu 100% täpne olla. Vaata kindlasti infot ka geocaching.com lehel, samuti saab aarde omanikuga sealtkaudu ühendust! Kui märkad erinevusi geopeitus.ee ja geocaching.com lehtede vahel, siis anna sellest palun teada geopeitus.ee lehel "Kiri administraatorile" (lehe vasakul pool või allservas) kaudu.
Tule sektor: valge 0° - 360°
Ehitus ja rekonstrueerimisaeg: 1760; 1951;1998
Tule nähtavuskaugus: 12 miili
Tuletorni kõrgus alusest: 22 m
Tule kõrgus merepinnast: 68 m
Tule iseloom: 15s (1.5+4.5+4.5+4.5)
1759.a tegi kontraadmiral Mordvinov Admiraliteedi Kolleegiumile ettepaneku ehitada Suurupi poolsaarele tuletorn. 1760.a hakkas tuletorn tööle ilmselt lahtise tulega. 19.sajandi lõpul valmisid tuletorni kompleksi elamu, saun, õliait, kelder ja lauda hoone, kompleks oli ümbritsetud kõrge paekivi alusel plankaiaga. Teises maailmasõjas, Saksamaa vägede taganemisel, hävis tuletornivahi elamu, tuletorn suudeti halvimast päästa, kuid vajas kapitaalseid uuendusi. 1951. a rekonstrueeriti tuletorn 22 m kõrgusena varasemast veidi erineval kujul. Kompleksi rajati ka uus generaatorite hoone ja ehitati hävinenud hoone asemele uus eluhoone. 1998.a paigaldati tuletornile uus laternaruumi osa ja moderniseeriti valgusseadmeid. 2011. a paigaldati laternaruumi katusele uus LED- tüüpi valgusseade, tule kõrgust tõsteti 2 meetri võrra ja tule sektorilisus kadus, olles nähtav 360⁰.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
drive-in (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6MR35
Logiteadete statistika:
90 (100,0%)
0
6
1
1
1
0
Kokku: 99
Tänase väikese rattatuuri käigus käisime ka siinset kontrollimas. Tegelikult juba eelmine aasta käisin kontrollimas kui ära kadus ja komplekteerisin uue karbi aga läx ennem arhiivi. Ei teagi kuidas see karp sinna tagasitee leidis aga lõpp hea kõik hea. Lisasin mängujuhendi, nac viisakama logiraamatu ja enda kontakti jic.
Aare arhiveeriti GC lehel kauge maa peitja poolt ju ainult seetõttu, et olevat kadunud. Kui nüüd tänuväärselt selgus, et aare polegi kadunud, saab selle ju arhiividest taas välja tuua. Peitjale vaja ka GC lehe vahendusel kirjutada ja rõõmusõnumist teatada. GC lehel las taastab peitja staatuse ise (lisasin viis minutit hiljem GC lehel aardele rõõmusõnumi, et taasaktiveeritaks), siin lehel paluda seda teha vajutades iga lehe lehe all olevale "Kiri administraatoritele".
Tubli, et kontrollisid, Erko! Väga tore, et alles on :-)
Karp endiselt looduses alles! Et siis küsimus, mida sellega ette võtta?!
Vähemalt tundub, et on jalutama läinud. Vajaks kohalolekukontrolli.
Vedasin oma põnnid kodust välja ja peitust mängima! Otsisid ja ka leidsid. Ühesendise ja kommi leid hüvitasid igati selle, et emme ei lasknud terve pühapäeva iPad-iga või WII-ga mängida :) V: 1 sent ja Mamba komm J: punane auto ja roheline patsikumm
No mina ei tea kuidas me seal üldse peatusime kui olime just prototüüp 3 tähistamas. Tikker ütles näe seal, mine võta kivi all. No kobisin autost välja, sai jälle loodust paitada, kive silitada. Üks kisab autos, noh leidsid we? jätkasin tuhnimist. Kui kivi all siis kivi all...lõpuks tuli tikker ka kaema, võttis ise sihikule hoopis teise kivi ja naksti. Ilus suur ja ROOSA. Awww. :) tänan!
Sellest aardest sõitsin kaks korda mööda ja pidin lõpuks ikka tagurdama. Esimese hooga sõitsime Prototüüp3 poole ja teine kord kodu pole. Ilmselt tagasi tulles olid emotsioonid eelmisest aardest nii laes, et ei suutnud süveneda. Tagurdasin, käsutasin Krabimuti välja aaret otsima, otsisin pastaka autost ja läksin järgi ning võtsin loogilisest kohast karbi. Nii ilus roosa :) Aitäh!
Vahelduseks kõigile trikiga aaretele hea ja lihtne klassikaline karp. Tänud aarde eest.
Tulin Suurupit vallutama 7/7 aare. Imelik küll aga ainuke aare Suurupis kus tekkis mugude probleem. Nulli kõrval viidi läbi tõsissemat fotosessiooni. Esimese hooga põrutasin mööda ja läksin uudistama mida Suurupil veel pakkuda on. Leidsingi ühe toreda koha kuhu peaks vast oma järgmise aarde tooma, teile seal kindlasti hakkab meeldima. :D Aga eks elu näitab mis saama hakkab. Uuel katsel nulli rünnata olin ikka sama probleemi ees. Õnneks oli seltskond vähe nurga taha taandunud ja ma sain siiski kiirelt oma logi kirja. Tänud peitjale.
Enne käisin läbi tuletornist ja siis sai ka aarde logi kirja. Tänud peitjale.
See oli nii kiire draivinn, et ununes lausa veebis logimata. Tänud!
Polnudki kunagi selle torni kõrvale sattunud, kuigi tuld korduvalt imetletud. Kiire leid.
See kõik oli nii hirmsasti roosa. Roosa ja roosa. Minigripp ja karp ja .... Natuke halle varjundeid ei teeks paha :) Aga samas kui püsib sellisena , siis pole ju ka häda midagi. Majakas on lahe - sinna tasub ikka ja jälle tagasi minna - see on ajalugu ja arhitektuur ja niisama ka kena vaadata. Aitähh
Tegelikult olime teel lehma juurde. Tee mida mööda me liikusime, ei kannata mitte mingit kriitikat. Nägin, kuidas Sven aeglaselt edasi liigub ja proovin temaga sammu pidada. Ühel hetkel vajusin roopasse ja enam ma sealt välja ei saanud. Proovisin tagurdada ja see oli kõige suurem viga. Oleksin peaaegu auto esiotsast ilma jäänud. Esiots jäi alles, aga midagi sealt lahti tuli. Lõpuks saime sealt mülkast ikka kuidagi välja. Ühel hetkel peatusime kuskil järsaku all ja tundus nagu hea mõte olevat, kiirelt mäest üles ronida ja see aare ära logida. Ainuke, kes pidurit pani oli Juts, aga tal vist mingi sisemine tunne ütles, et see üles ronimine ei olegi nii kerge. Kui panna sisse esimene sild, võtta appi hambad, siis saab üles küll. Autasuks leidsime poole mäe peal tunneli. Ei teagi milleks seda nüüd kunagi kasutati, aga praegu oli see tühi. Üles me jõudsime pea samal ajal, kui Juts oma autoga ja koos saime ilusti ära logitud. Nüüd oli küsimus, kes see siit alla kavatseb minna. Sven va susser hiilis Jutsiga koos minema. Nii me siis neljakesi jäime. Alla liikumine tundus kuidagi kergem. Hoiad ühte kätt maas, seisad nagu pea aegu sirgelt ja libised aegamööda mäest alla. Ega ta nii kerge ka olnud, aga midagi sinna kanti. Tänud aarde eest.
Minu 100. leitud aare! Ja elamus missugune. Kui eelmine tõsisem künkast üles minek oli väga märja ja libeda ilmaga Viimsi koopasse, siis siin oli veelgi parem. Eelmise aare juurest minnes nägid osad liikmed, et meile jääb just tee kõrvale veel üks aare. Autod jäeti siis kõige lähemasse punkti seisma ja vaatasin siis ringi, et kus see tuletorn on. Keegi kommenteeris (mälu järgi veidi norivalt), et kas läheks otse üles. Ja vaata hulle, otsustasidki minna. Läksime siis viiekesi otse üles, võideldes libeda muda ja klaasikildudega. Janar suutis vist ka paar puud maha murda. Juta oli muidugi vähem seiklushimuline ja otsustas puhtalt ja vaevata saada autoga ligi. Kui meie kergelt mudastena üles jõudsime (kusjuures leidsime ka ühe tunneli poole mäe pealt), jalutas Juta meile juba vastu. Aare tuli ise päris kiiresti välja. Kuna üks auto jäi alla, siis pidi vähemalt Janar mäest ka alla minema. Otsustasime tüdrukutega talle seltsi minna. Alla tulek sai lõpuks juba täitsa selgeks ja erilisi probleeme polnud. Korra jäi mu jalg vaid kuhugi kinni ja tekkis hirm, et nüüd väänan selle välja. Aga õnneks sain ikka jala enne alla libisemist kätte ja tervelt alla. Aias oleva koera ajasime küll närvi. Üle kraavi saamiseks vajasid kaks lühemat inimest (üks neist siis mina) julgustavat kätt. Kraavivees said need, kes kinnasteta tulid ka käed puhtaks. Väga hea elamus oma 100. aardeks. Tänan peitjat.
Selle aarde juures kehtib ikka see reegel, et lühim tee pole lihtsaim tee. Siiski 5 liiget kuuest kasutasid otseimat lähenemisteed ja sprintisid pangast otse üles. Mina alalhoidlikuma inimesena otsisin paremat lähenemisteed ning leidsin ka täiesti kasutatava teerajakese. Aardeni jõudsin aga kiireminigi, kui teised. Väljavõtmiseni ei jõudnud, suutsin vaid näpuga näidata, et seal, logige ära. Tänud peitjale, tuletorn on väga ilus vaatamisväärsus.
Kohale jõudes seisis peidukohast mingi 10 meetri kaugusel üks droonilennutaja, ootasime nats aga ära minna ta ei kavatsenud. Lõpuks läksime ikkagi logima ning droonimees saatis ka drooni meid jälgima. Kas ta miskit nägi või märkas ... ei tea. Täname igatahes!
Käisin droonifotograafiga tuletorni pildistamas ning küsisime selleks ka kohalikelt luba. Omanikud olid väga lahked ning andsid meile ühtlasi väärtuslikku infot, et kevadel (täpsemalt mais) tehakse tuletorn külastajatele lahti, nii et saab ka sees käia ja uudistada. Kutsuti tungivalt külla.
PS. Nende koera ei maksa karta. See on kohutavalt aktiivne ja lõbus sell, kes tundis meie sealviibimisest vaimustavat rõõmu. On näha, et neil seal praegu palju külalisi ei käi, kuna meid taheti pikali joosta ja koeramängudesse kaasa tõmmata.
Hoidsin paar kilomeetrit sõitu kokku sellega, et tulin mööda rajakest astangust üles. Okastraati oli kuidagi väga palju aarde kõrval. Aitäh!
Aasta esimese leiu tegin kohe omale hulka raskemaks, kui oleks pidanud. Marsruuttakso juht küll mainis Tuletorni peatuses, et seal peaks miski rada tuletornini viima, aga peale mõningast jalutamist vales suunas ei hakanud ühtegi rada silma. Kuna rada polnud ronisin siis puust puuni sprintides otse mäest üles. Mõnikümmiend meetrit teises suunas nägin lubatud raja ka ära. Aarde leidmisega läks oluliselt lihtsamalt. Tänud peitjale.
Mida uuel aastal esimesena teed, seda teed terve järgmise aasta. Kuidagi nii oli see vanasõna. Meie otsisime aardeid. Ei tahtnud pärast pidustusi veel lahku minna ja meelitasime Piia-Peetri endiga kaasa, koos on ikka toredam. Väljas oli paks udu, vaevu nägime tuletorni ära. Uue aasta esimene logi kirjas! Head uut!
no oli ikka "kalju" :) .okastraat tegi kurja.Aga logi saime kirja ja lisasime lelusid.
Vahelduseks sõitsime nüüd rannikust veidi kaugemale. Torn hakkas juba kaugelt paistma ja ega muud olnudki, kui sõida aga nulli ja pane nimi kirja. Aitäh torni näitamast!
Ülemise tuletorni juurde on minu jaoks alati raske olnud teed leida, nüüd oli see kuidagi nii lihtne.
Käisime enne EESTI - LÄTI võrkpallimängu närve ning rahutuid käsi-jalgu rahustamas. Tänud peitjale!
Suurupi tuletornid on mu meelest ühed Eesti ilusamad ja nullist avanes neist ülemisele ka suurepärane vaade :). Kahjuks unustasin oma pildiklõpsutaja koju, hea udupea, muidu lisanduks kohe kindlasti siia logi juurde mõni foto…
Polnud seda tuletorni vist kunagi nii lähedalt näinudki, niiet tänud vast selle eest. Ei usu, et plastik karbi peale panekuks on suur kivi just parim idee, niiet asetasin selle vähe rohkem varjavaks objektiks ja puukoore karbi peale. Näha on, et karbi tähistus on hiljem pandud ja peitjat see väga ei huvita. Hea on vähemalt, et karbi peal on kiri, et mängust rohkem infot leiate karbi seest aga seal pole midagi :P Kahjuks oli ka kogu varustus koju jäänud ja jäi juhend sinna viimata. Kui keegi loeb seda ja satub sinna, siis oleks vaja. Sama jutt ka teise sama seeria karbi kohta.
Alustasime oma matka sellest tuletornist. Paul hüüdis juba eemalt, et teie hoidke kaugemale, mina-mina-ise-ise. Ja siis laekuski meie juurde võidukalt karp peos. Päris torni juurde ei hakanud trügima, tundus kuidagi väga „era“ olevat. Tänan!
Kasutasime toredat võimalust, et Suurupi tuletornid olid külalistele avatud. Külastasime tuletorni ja logisime aarde.
Läkski hästi ning saime ka siin enne masside saabumist käidud ja geopeituritele vaatamiseks ka pildid tehtud. Mulle meeldis, et torn oli nii madal, et üleval liiga kõva tuul polnud nagu näiteks Pakris. Nautisime siis vaateid veidi kauem. Erakätes asuvatel tuletornidel läheb hästi, abihooned on kenasti korras ja ka õu tasub vaatamist. Aarde juurest avanes tornile igati korralik vaade.
Aitäh!
Uudistasime veidi aarde lähedal, taltsutasime rahutut geokoera ja samal ajal kui Ragne autost midagi otsis, oli mul karp näpus ja aare logitud.
Aitäh kohta näitamast.
Pärast kõiki eelnevaid mereäärseid seiklusi tundus see leid kuidagi erakordselt lihtne ja kiire ja kuiv. Ühesõnaga vahelduseks täitsa tip-top.
Ka siin olin varem käinud, aga siis polnud veel aaret. Aare jäi kiiresti silma. Igati korralik teine. Aitäh peitjale.
Aare jäi tee peale ja miks mitte ära logida. Autoga peaaegu nulli, uks lahti, kiire pilk õigele kohale, logi kirja ja suund edasi kodu poole. Kiire värk :).
Olin asjaolude sunnil üksikuks jäetud, võtsin sarnaselt kunagisele timixile jalgratta sõbraks(-nnaks) ja veetsin sellega 55km ja 3 tundi. Tore aega oli, alul oli vatsutuul ja sed tugev, hiljem oli teekaaslane mind jälle äraväsitanud. Koht selline mida polnudki külastanud, seega tänud suunamast
Siin läks ka ruttu. Mõnus suvine leid. Aitäh! EVEJ
Otsustasime Murastesse ratastel tööd tegema veereda. Siis saab kolm ühe hoobiga - sporti teha, aardeid otsida ja aiatööga kasulik olla. Kodukandi aardeid on praegu parim rattaga otsida. 35 km puhast rõõmu, eriti kui rattad poole peal, Murastes ära said õlitatud B)
Polegi aastaid siinse ülemise tuletorni juures käinud. Kunagi algusaastatel käisin ka ise rattaga kohta vaatamas, aga ei leidnud :-) Nüüd tuli külaline kaugelt maalt ja leidis koheselt, milline tubli mees.
Aare ise oli mitmekilose kivi all, kahandasin seda koormat. Kleepisin karbile GC+GP kleepsu. Mängujuhendit ega mahutuvat kirjapulka pole siiani (neid polnud ka mul rattaga paraku kaasas). Sellised kombed siis väljamaalastel. Küllap kohalike hoolijate abiga saavad needki puudused parandatud, aga see muidu ikka peitja ülesanne. Aitäh-njäh.
Tegime pisikese georingi, aardeleid tuli kiirelt, koht oli juba varasemast tuttav, aitäh!
Georajad olid võimsad ees. Tänud kohta tutvustamast, ma polnud siin kunagi käinud!
Selle ülemise tuletorni juurde polegi ma varem sattunud, kuigi piirkond on päris tuttav. Enim on siin rannikul tiirutatud rattaga. Seega aitäh, nüüd nähtud. Vihjes on nimetatud kaljut, nomaeitea? Sisse GC.
Peitja kasutajanimi ergodragonegg[geocaching] meenutab Top Geari Lap Times tahvlit, mille ülemises otsas laiutas vahepeal Koenigseggisseggggnignigsegigisegggg. Mis aardesse puutub, siis Eesti keskmist taset arvestades langeb siinne suhtmittemidagiütlev karbike pigem üsna tabeli alumise otsa lähedusse. Peidetud lihtsalt peitmise pärast ja eks ma otsisin kah lihtsalt otsimise pärast. Aga noh, koordinaatidega mängu mõistes JOKK.
Alumise tuletorni juurest võtsime suuna üles. Taas sain kuulda A noorpõlveseiklustest ja no sedasi itsitades jõudsime kiirelt pärale. Kalju juures olin hetkel segaduses kuid õnneks ainult hetke. Tänud!
Aardekarp kargas küll kohe näkku, paraku tegi sama ka aarde kõrval olev terva püstine oks. Õnneks vist just pilgutasin samal hetkel, igatahes silmalaug valutas pärast terve õhtu. Olge ettevaatlikud!
Kõigepealt suunas Google Maps mind pankranniku alla mõnesaja meetri kaugusele. Kuna ei viitsinud mingit võsasragistamist ja mägironimist ette võtta, siis tegime ringi ning sõitsime ikka aarde kõrvale. Ei tea, miks siis kohe sinna ei võinud tehnika meid sinna juhatada. Siin sai Liis mingi oksaga näkku, aga õnneks midagi hillu ei juhtunud.
Kõigepealt sai ikka mööda uhket georada mõned sammud tehtud ja siis tõdetud, et see on lahe peturada ja tegelikult saab ligi hoopis lihtsamalt. Huvitav vihje on aardel. Aitäh!
Sidur-pidur-gaas-gaas tüüpi aare. Ega siin polegi midagi kirjutada, skoorisime, piilusime majakat, katsusime, et käruga džiibil tee pealt eest saaks. Muu nagu ikka. Tänud ka, majakaid võib ikka näidata.
Ka see aare vanadel lapsepõlvemaadel. Siin õnneks muutused ülemäära suured ei olnud, tundsin koha ikka ilma GPS-ita ka ära. Tänud!
Mulle sõitis, pigem kihutas vastu prügiauto. Noorus tuli meelde, või noh, see kuidas Moel Hannese aaret taga ajades prügiauto eest põgenesin. Seekord päästis kiire tagurdus ja nina majaka teeotsale pööramine.
Aardesse jätsin aarde nime :-) aitäh!
Selle aarde juures enam Priitu ei näinud, kuid Inga ja VX sõitsid vastu küll.
Olime kolmandad. Tuletorni vilkuv ots paistis kohale sõites puude tagant kaugelt, siis ühtäkki oli kadunud, selgus et torn oli juba teisele poole teed saanud. Tänud juhatamast!
Nendel kitsastel tänavatel ma oleks ilma navita vist küll ära eksinud aga huvitav oli siin sõita küll, sest üks häärber oli uhkem kui teine, mõnel oli terrass suurem kui kogu mu korter kokku - mõnele meist tegi see kohutavalt nalja aga eks kahjurõõm pidavatki kõikse suurem rõõm olema.
Aarde juures tabasime teolt Priidu, kes juba lahkuma sättis. Vahetasime paar sõna ja ma astusin sissetrambitud georajale, mis tegi tiiru ümber põõsa. Sel ajal kui ma põõsa taga tiirutasin jõudis Inga juba karbi kätte saada. Hämmastavalt vähe logisid oli kõigi kolme uue aarde juures täna. Ma arvasin, et me jõuame heal juhul top 10-sse aga tundub, et suurem osa georahvast puhkab end veel nädalavahetusest välja.
Eelmisel õhtul tuli üllatus kolme uue aarde näol Suurupisse kelleltki võhivõõralt peitjalt. Tekkis küsimus, miks peideti võõrasse riiki? Kuigi see pole esimene ega kindlasti ka viimane kord, kui nii tehakse. Nagu geocaching-u lehelt näha, sai peitjale ajendiks tuletornide "tähistamine" (varem peitnud samamoodi Austraaliasse, Islandile ja Fääri saartele). Kahjuks sain täna väikse pettumuse aarete kvaliteedi poolelt. Saksa geopeitur, kes on leidnud üle 13000 (!) aarde ja peitnud sadu eritüübilisi aardeid, jätab meile päranduseks-hooldamiseks maha suvaliselt "põõsa alla" pillutud konteinerid. Miks küll? Ei mingit märgistust ei karbil ega logiraamatul. Sellega kogu inventar piirduski. Ei kirjutusvahendit ega juhendit. Ainuke hingega tehtud asi näib olema kirjeldus ja aarde nimi internetis. Füüsiline pool aga - niru! Muidugi ma sain oma looduselamused siiski kätte, aga aarde leidmine eriliselt särav emotsioon kahjuks polnud... Selle aarde puhul oli tehtud testleid - vist tiimikaaslase poolt. Jah koordinaadid ja vihje pädesid. Minu aardeleid läks kirja kell 9:40. Muidu oli mõnus jalgrattasõit. Ilm päikesepaisteline ja maru tuuline! :D
Rappusime nulli poole kui nägime eemal autot seismas. Ei jõudnud veel öeldagi, et nagunii geopeitur, kui keegi põõsast välja hüppas ja auto suunas kõndima hakkas. Lähemale jõudes sai Priidule lehvitada ja ka paar sõna juttu ajada, kuni Veiko autot ringi pööras. Siis aga suundusime aardeni - mina otse sinna, kust Priit välja tuli ja Veiko miskipärast ringiga. Pole kahtlust, kumb jõudis esimesena kohale ja nii sain ka mina täna ühe logi kirja panna.
Tulime vist sama teed pidi, mis Karl, kuna möödusime ka uhketest villadest. Ühel majal oli koguni kolm garaaži, mida nähes Veiko teatas, et ta tunneb end ikka tõsise kehvikuna.
STF 18:09. Suvilas hommikusöögi kõrvale geopeituse lehte avades nägin, et 3 uut aaret lähedal. Mingit soovi tõmmelda ja ruttu aarete juurde minna polnud plaanis. Panin hoopis plaani tallele, et kui viitsin, siis õhtul koduteel võiks läbi käia. Suurupi kant oma olemuselt mulle meeldib ja on väärt külastamist iga kell. Olin enda patareid päikese käes täis laadinud ja puhkuse lõpuks olen valmis nüüd taas tööle asuma. Kodutee otsustasin siis läbida mööda Rannamõisa teed ja käia need 3 aaret läbi.
Esimese juures panin õigest teeotsast suure hurraaga mööda. Nullist leidsin eest sellised rajad nagu oleks geopeituse kahurvägi juba üle käinud. Logiraamatust vaatas vastu aga üks testleid ja hommikul külastanud "jaapanlane".
Karp ise vajaks markeerimist, kirjutusvahendit ja GP õpetust.
Jätsin ühe Saaremaalt vähekülastatud aardest päästetud TB.