Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Sipelgamägi kuhjati kokku 1979.aastal tolle aja Euroopa suurima mammutekskavaatori ESKU 1 noole remondiks. Kuna noolt ei olnud võimalik maapinnale lasta, siis ekskavaator ise kuhjas kokku mäe, sõitis noolega selle vastu ja alles siis ulatuti kraanade ning muu tehnika abil mäele sõites noolt remontima.
Sipelgamäeks hakati Aidu vaateplatvormi kutsuma seetõttu, et kaevandajad päästsid raielangilt sipelgapesa, mille toimetasid kartulikotiga vaatemäe jalamile. Nüüd, aastakümneid hiljem, on sipelgad endiselt mäe kindlad asukad.
Pikemalt võib kaevetööde kohta teada saada mäel asuvalt infotahvlilt.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
ilus_vaade (10), soovitan (1), lumega_leitav (1), lõkkeplats (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6PTFB
Logiteadete statistika:
116 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 117
Nii mõnus aare, mida jalutuskäigul kenas paigas otsida, tänud!
Leitud. Parandasime veidi maskeeringut, sest aare tõesti kaugelt näha.
Siin sai korralikult üles ja alla ja põigiti ronida. Soovitasin kaaslastel otsida midagi tehislikku, mis on inimtekkelise vihjega. Pidevalt hüüdis keegi meist "Leidsin!" ja tõdesime üksmeelselt, et kogu see mägi on üks laotud kivikuhil, mis jätab mulje nagu tahaks miskit varjata. Aare on tõepoolest väga avalikult, aga meil kulus seal korralikud 40 minutit vist. Aitäh!
Vägev mägi aga aare oli küll väga väga avalikult - ehk püsib aga võibolla vajaks ehk mingit maskeeringut.
Enne valgusparve matkale minekut, käisime logimas. Selle mäe otsas olime esimest korda, kuid Aidu piirkonnas oleme seigelnud korduvalt. Tänud aarde eest!
Äge koht see Aidu karjäär - kindlasti põhjust tagasi tulla ja rohkem avastada :) Hoopis teistsugune Eesti loodus... Täname peitmast!
Tegime sipelgamäel oma lõunapeatuse. Söömise ajal noppisin ka kiirelt aarde ära. Aitäh!
Geps viskas natuke villast ja sai päris palju mäenõlvasid nühitud. Ja sipelgaid ei näinud seekord ühtegi. Ju pidasid siestat.
Huvitav kant.. hoopis teistsugune Eesti maastik..
Tänan peitmast.
Lisaks sipelgatele olid mäe vallutanud ka koolilapsed, aga nad püsisid ilusti pinkide juures ja läksid ka kiirelt bussi juurde tagasi. Me tegime veel põike aarde juurde ja panime nimed kirja. Kaasa võtsin paar põdrakärbest.. polnudki veel see aasta neid enda peal siblamas tundnud (:
Tore oli naasta matkarajale, kus aasta tagasi muguna aardest mööda sai matkatud. Toona kukkus Sipelgamäel peakohal kägu.
Järsk see Sipelgamägi aga jäin püsti. Ilus vaade tõesti.
Kahjuks mäel enam infotahvlit ei ole, aastatega muutunud veel seegi, et kõrguvad tuulegeneraatorid. Sellegipoolest koht väga vahva ja eriti tore, et aaregi sealsamas.
Huvitav tekkelugu mäel. Ronisime üles ja alla, vaatasime pisut hirmutavat värvi vett. Aitäh peitjale.
See oli nüüd küll täiesti juhuslik. Eelmisel õhtul lugesin puhkaeestis.ee lehelt Ida-Virumaa looduslike vaatamisväärsuste kohta, et leida midagi, mida me veel külastanud ei ole. Aidu karjääriga seoses mainiti Sipelgamäge, aga kuidagi sellises toonis nagu kõik peaksid teadma, kus see asub - olin suht pettunud, sest tahtsin toda küngast külastada, aga juhiseid ei leidnud. Ringsõidul pidasime niisiis suht juhuslikus kohas Kohtla-Nõmme taga kinni, et sinist vett ja postapokalüptilise moega tuulikuid vahtida, kui tuli meelde geopeitust ka kontrollida. Noh... vastus küsimusele, kus Sipelgamägi on, on nüüd olemas. Nagu ka logi. Aitäh!
Kuna lõuna oli kätte jõudnud, siis haarasime autost kaasa ka söögid ning võtsimegi suuna mäkke. Tipus olevad pingid olid kahjuks läbimärjad ja istuda seal ei saanud. Otsustasime esmalt aarde üles otsida ja seda tegime muidugi kõige raskema lähenemissuuna valides. Õnneks sai topsik kiiresti märgatud ja tagasi läksime juba viisakamat rada mööda. Nautisime seal mäe otsas vaadet ja tegime kiire püstijala eine. Aitäh!
Otsisime jalutamiseks kohta, mis poleks liialt ülerahvastatud, aga oleks põnev, ilus ja vaikne ja rahulik. Siit leidsimegi. Samuti leidsime ka aarde. Aitäh!
Aarde kõrvalt läheb mööda üsna sõidetav tee. Panime auto proovile ja siis panime ennast proovile aarde otsimisega. Kõik oli nii nagu peab. Tänud.
Poistel oli leitud, aga kuna koht oli neile mõlemale väga meeldinud, siis olid nõus uuesti peatuse tegema. Aarde nimi tekitas minus peale Liiva-aa kivi leidu judinaid, aga polnud midagi parata, rohelist täppi oleks ikka väga tahtnud. Suureks rõõmuks aarde juures sipelgaid ei kohanud, vaid sain rahulikult toimetada.
Vaade ise oli põnev, meenutas mulle Rummut.
Mikk lõbutses autoroolis, mina surusin autonina kõvemini tee peale. Kõige hirmsam oli "parkla". Aardeni seekord ebageopeiturlikult mööda rada ja tagasi otse. Üksteise järel ei soovita! Jätsime ränduri. Aitäh!
Väike puhkepaus karjäärimatkal. Toredasti peidetud aare oli. Aitäh.
Parklas ei tundunudki see mägi nii suur, aga kui juba tippu sai jõutud, oli vaade võimas. Täitsa omapärane vaatepilt olid need uppunud puud. Nüüd oli aga aeg aare ka üles otsida. Ilmselgelt lähenesin valest suunast ja plätudes oli seda ikka väga keeruline teha. Paar korda panid need üldse jalast plehku ja siis oli ai ai kui valus. Kohale ma siiski jõudsin ja nime kirja sain. Tagasitee oli juba palju leebem.
Lahe koht, tänud.
Jõudsime parasjagu enne kanuusõidu algust kohale ja tegime väikese jalutuskäigu Sipelgamäele. Meie jalutasime aga üks linnuvaatleja, kellele oleks jalutuskäik kindlasti paremini mõjunud, sõitis autoga mäe otsa. Aare leidus kiirelt ja oligi aeg kanuudesse asuda. Aitäh.
Väga apokalüptiline tunne tuli siinset loodust vaadates. Leitud, logitud
Lähetati mind poolele teele Itta. Vaatasime siis ümbritsevale pisut ülevalt alla.
Loomulikult jäi ka Purtse tee peale. Plaadimeri loksus juba pikka aega mõtteis, kuid oleks peaaegu unistuseks jäänudki, kui sepapaja tanklas selle koha peal kuiv auk haigutas. Meie oli õnneks paremini varustatud.
Mammutekskavaator ESKU 1 - hehheh nimekaim :D Ei, aga see on tõeliselt tähelepanuväärne missugune Eesti mõistes soliidne mägi on kokku lükatud ühe masina poolt, et keegi teda üldse remontima ulataks - wow! Annab mastaapidest mõnigase ettekujutuse, kuigi kahtlustan, et ega ma päriselt ette ei kujuta kui suur see ESKU ikkagi oli. Artiklid räägivad Viru hotelli kõrgusest ja üle 4000-tonnisest hiiglasest, mis liikus neljal roomikul kiirusega 0.15 km/h, kusjuures roomiku iga legeeritud eriterasest valatud lüli kaalus ligi 200 kg :oO Masina ametlikuks nimeks oli EVG 35/65, kus 35 tähistas kopamahtu kuupmeetrites ja 65 noole pikkust meetrites. Peaaegu 50-tonnine kopp on tänapäeval Kaevandusmuuseumi eksponaat.
Ööbisin mäe kõrval karjääriveekogu piiril, mäe otsa ja aarde juurde läksin hommikul. Võimsalt ägedad vaated ja omapäraselt võimas saamislugu, aitäh tutvustamast!
Sõit siia oli päris lahe. Aidu karjääri rajad on parajad motikaga sõitmiseks. Ja no vaated sinisele veele on kõike muud kui Eestipärased. Paarutasime mäest üles lõkkeplatsile ning parkisime sõiduvahendid järsakule. Jalutasime aardeni, tundus natuke liiga järsk see rada, et ühe ratta vedu siit pärast üles oleks kraapida suutnud. Mõne kergema putukaga vast ei oleks probleemi.
Olen varemgi mõelnud Ida-Virumaa mägesid võtta motikaga, aga üksinda on igav, kõik sõbrad sõidavad asfaldimasinatega ning Elva bande enam ei sõida. Märkasin logides Sookolli pilte ning tegin talle ettepaneku. Lõpuks leidsime sobiva kuupäeva ning nii me täna siia jõudsime. Start oli kell 7, kella 9 ajal kohtusime Kiviõli kaevanduse kraavi juures, et jalutades saaks maanteesõidust kangeks muutunud keha tagasi normaalseks. Väga õige otsus oli need mäed/künkad jätta varasematest geotuuridest välja, sest autoga poleks kas ligi saanud, ebameeldiv tee olnud, autot lõhkunud jne. Mootorrattaga oli siin mõnus ja elevust tekitav.
Päeva esimene lahe mägi. Asfalt tee siiani oli hull, aga vaatamata ühele suurest august läbisõidule õnnestus kohale jõuda. Kuna mäe tippu ei näinud, siis oli elevust küll, mis siin ees ootab. Läksime hooga peale ja kahjuks sai mägi ruttu läbi. Aarde poole alla viiv tee oli siiski liiga hull me jaoks ning sinna läksime jala. Nimi kirja ja sadulasse tagasi.
Suveseiklus tõi siia niisama, ka ilma aardeta, aga kui juba kohal, siis ... Tänud
Sarnaselt konkureerivale tiimile Speedy & Co, pidime meiegi Sipelgamäge külastama. Kuna see aare oli seni leidmata, otsisime sellegi üles. Aitäh.
Leitud Suveseikluse raames. Selle aarde kirjeldus aitas meid Suveseikluse legendi lahendada. Geopeituril ikka hea seigelda, kõik on ära tehtud.
Hea vaade, aitäh!
Hommik oli õhtust niipalju targem, et nüüd nägime ka Aidu karjääre. Vägev! Eriti rahul oli muidugi Hanno, kes sai lõpuks autot piinata kõigis variantides, käikude ja aeglustitega. Mulle meenutas maastik koos väävlilõhnadega veidi ühel Pärsia lahe saarel nähtud kivikõrbe ja ootasin, millal järgmise künka tagant nafta-nokad paistma hakkavad ja turistidele viimast elusolevat puud näidatakse. Aga õnneks järgnes siiski kodune Sompa, nii et kõige hullemini seekord ei läinud. Aitäh peitjale!
Liikusin läbi Aidu karjääri mööda uut RMK matkarada. Kogesin nii mõndagi uut. Näiteks parvekesed(kokku 3), millega sai veetakistusi ületada. Vahepeal juhatasid sildid rattamatkajad jalameestest lahku, aga ma jäin ikka jalgsimarsruudi peale, sest nii tundus huvitavam. Sain oma rattast igasugustest mäelaadsetest asjadest kümneid kordi üles ja alla vedada. Hea treening kogu kehale. Viimase 2 km läbimine võttis aega umbes kaks tundi. Vahepeal oli infotahvlilt väga põnev lugeda karjääri poolt hävitatud külade kohta. Aare ise oli heas korras, preemiaks super vaated. Aitäh!
Üles, alla, jälle üles, jälle alla. Tippkõrgus oli 63m. Vapustav vaade. Tänud peitjale.
Suund Kohtla-Nõmme kaevandusse jäi aare kenasti teele ja tegime väikese jalutuskäigu mäele. Tänan.
Esimene tänastest mägedest kuhu oskasin mööda teed minna. Nii mulle esmapilgul vähemalt tundus. Nautisin vaated ära ja suundusin aaret otsima. Lõpetasin ikka nii nagu minu tähtkujule omane. Aarde leidmise järel leidsin rajad. Ei kasutanud neid ka seejärel, sest ei teadnud kuhu need viivad. Lõpuks nägin väga täpselt kuhu ma sattunud oleksin. Sinna kuhu vaja. Terve protsessi jooksul ei kohanud ma mitteühtegi sipelgat. Vaated oli uhked nii alt kui ka vee äärest. Aitäh!
<_Eelmine |1.päev|2.päev|3.päev|4.päev|5.päev| Järgmine_>
Enne mäe otsa ronimist tegime pilte, üleval mängisime “Eesti 100 aaret” mängu ja siis asusime aaret vallutama. Miks läheneda alt ja ringiga, kui saab ülevalt ja otse? Aitäh!
Mulle meeldis mäe tekke lugu ja mägi hakkab ka juba mõnusalt metsa kasvama. Leidsin siit kastist endale vajaliku asja, õppesõidu märgi. Tegin siis väikse vahetus. Läheb kohe peres kasutusse. Tänud.
Vahva jah, et erinevad aarded seda karjääri mitmest nurgast tutvustavad. Alustasime Aidu karjääri aardest, Sipelgamägi oli järgmine. Tore lugu, imeline vaade ja hea lihtne aare. Tänud peitjale!
Mõnus ajalugu, stiilne koht, saad kohv juua ja puha. Ekskavaatorit ennast õnnestus 2002 aastal veel näha. Pildi peale ei mahtunud ta juba tookord, seega albumis on kõik ekskavaatori pildid osalised. Tegime sõpradega kopa sees pilte, kokku oli meid 10, vabalt oleks 20 inimest veel mahtunud. Nüüd peaks seesama kopp olema kaevandusmuuseumi juures, ülejäänu võeti tükkideks ja minema. Aitäh aarde eest!
TFTC. Leitud. Sai kohe 2 korda selle mäe otsa ronida - mõlemalt poolt. Aitäh. Ise poleks siia kuidagi sattuda osanud.
Ooohh, võimas koht!
Esiteks, väga nauditav peaaegu-draivinni-koht.
Teiseks, võimas vaade.
Kolmandaks, "tehisloodus". Võrrelda vanu pilte ja praegust seisu. Kui tausta ei teaks, ei oskaks pakkudagi, et see koht Eestis on.
Neljandaks, kui nüüd seista selle mäe otsas ja vaadata samal ajal pilti sellest ekskavaatorist, mille kopa remondiks see mägi kokku aeti. Ja siis püüda seda ekskavaatorit sinna järve ette kujutada. Ei ole ju võimalik :)
Viiendaks, aitäh peitjatele kogu seda ilu tutvustamast!
Ida-Virumaa on üks mu lemmikpaiku ja ikka ning ikka ja jälle leian siit niipalju avastamisväärset. Ümbritsevad aardeleiud on eelnevalt tehtud ja logitud, kuid siia ei olnud mingil põhjusel varem sattunud. Uhked vaated ning ümbritsev ilu paelus täielikult ning seegi kord pisteti mulle logiraamat nime kirja panekuks lihtsalt pihku. Loodusvaadete pildistamise kõrvalt jõudsin siiski märgata nii kohalikke sipelgaid, kui ka varakevadist päikest nautivaid kohalikke inimesi.
Sai tuldud Ida-Virumaa aardeid avastama. Esimene leid oli kiire ja korralik. Ei midagi rasket. Mäe tipust aga avanes võimas vaade kaevandustele ja ümbritsevale loodusele. Huvitav, kas mõnda kaunimat kohta võiks kah olla ... TFTC!
Tänu Esku ühele siis selline hea vaatega mägi tekitatud. Ümber mäe oli nii selge läbipaistev vesi. Tänud peitjatele siia kutsumast.
Ilus vaade oli küll, aga mitte sellepärast ei olnud ma küüntega ukse küljes :) Lihtsalt mõned asjad tunduvad eemalt vaadatuna pisut vertikaalsemad kui nad tegelikkuses on ja olin auto pärast mures. Aare korras, aitäh kohta tutvustamast!
Siiamaani oli selline mõnus uimane hommik, kus ma olin jalgel oluliselt varem, kui tavaliselt ning see aare äratas lõpuks korralikult üles. Tiksusin vaikselt nulli poole ja ei saanud alguses arugi, mis see Merilin seal kõrval jalgadega trambib ja ukse käepidet küünistab. Siis viskasin pilgu küljeaknast välja ja "oih". Äratas üles küll. Lihtsalt nii ilus vaade. Aardeni ei kiirustanud väga, lihtsalt nautisime vaadet ja klõpsutasime pilte. Nüüd ma saan aru küll, miks Joonas sellise koha kihlumiseks valis. Aardeleid tuli ka mõistliku ajaga ning siis nautisime veel veidi ümbrust enne, kui edasi sõitsime. Huvitav lugu mäel, tänan peitjat tutvustamast!
Täitsa kogematta tegin nullili DraiVinni ja sõitsin lõkkeplatsile välja. Tops tuli välja peale väikest ronimist. Küll see ümbrus on ikka muutunud viimase paari aastaga. Isegi tehasest pole enam jälgegi.
Kui ma mäe otsa jõudsin, siis oli seal ees ootamas umbes paarkümmend erinevas mõõdus jalgratturmugu. Ilmselt oleks neid seal veel nelja võrra rohkem olnud, aga üks seltskond oli suure tee peale ära lagunenud. Kuna mugujutust võis aru saada, et varsti hakkavad nad mäest alla ukerdama, siis nautisin seal seni vaateid ja ootasin nende plaani teostumist. Umbes kümmekond minutit hiljem hakkasidki esimesed minema ja mõne minutiga oli plats puhas. Otsisin siis aarde üles ja liikusin K-J suunas edasi. Tänud juhatamast.
No on ikka lugu sellel mäel. Kujutasin endale ette kuidas inimesed end seal sipelgatena tundsid. Mina tundsin end taas mägikitsena :D. Tänud!
Minule need tehismaastikud väga meeldivad. Eesi jaoks ootamatud minnastruktuurid, sinna peale igasse prakku pugev ja kasvav loodus, rääkimata helesinise veega ja lbipaistvusega veekogudest. Jah loodus, inimeste kunagised kodud on segipaisatud. Aga lõputu nutt ja hala ka miskit paremaks ei muuda. Parem võtta tekkinust maksimum ja näha ka head. Siinsel maastikul kõndides tajud kõige muutumisi. Üleskuhjatud kalded muutuvad laugemateks, kivi ja muud hunnikud madalamaks, kõigele kasvab peale loodus ja parandab haavad. Valu ja vaev tuhmub. Justkui "aeg mis sõjatandrid tasandab ja hukkunud unustab ja laulu surnupealuu pataljonist teab vaid tuul". Nii ka siin on arvatavalt 10 aasta pärast hoopis teine pilt kui praegu. Nagu elus ja armastuses kuis kõik on muutuses ja loomises.
Aidu kanti ei ole mina veel sattunud. Seega tore, et siia tops tekkis. Koht ise oli huvitava looga. Maastik ka selline põnevalt omanäoline. Iga päev muidugi seda näha ei tahaks, kole palju halle toone.
Tükk aega ei kirjutanud netti logi, sest m6tlesin, kuidas ja mida kirjutada, et oleks eriline logiteade. Eriline sellepärast, et kihlusime joonasega seal mäe otsas. Oli meie ida-Virumaa reisi viimane leitud aare.
Selle päeva viimane leitud aare koos päikeseloojanguga. Aitäh vahvasse kohta juhtamast!
Meie otsustasime mäe ära vallutada. Üles jõudes tuli jälle alla minna. Tagasi minnes otsustas Merit veeremist katsetada. Tuli ja ei tulnud kah. Kõndides sai igatahes kiiremini. Tänud peitjale.
Meie läksime ikka otse üles, siis tagasi alla ja sutsu jälle üles. Kui kõik vajalik tehtud siis jälle üles. Uuesti alla minnes näidati ka sipelgapesa kätte. Mõni läks viimase lõigu püsti ,vähene rahvas pikali. Suured tänud aarde eest.
No saime me mäe tippu kui Märt teatas ,et nüüd jälle laskumine.Egas midagi saime natuke alla kui oli jälle vaja sutsuke üles.Õnneks siis ka aardekarp näitas end.Nimed kirja ja tagasi samuti ikka alla ja üles ja alla.Tänud siia kutsumast.
Sipelgamäe jalamile jõudes meenus täna muinasjutt kuningast, kes klaasist mäe laskis ehitada ning lubas kosilasele, kes kas hobuse seljas ratsa ehk oma jalgadel käies klaasmäe harjale jõuab, printsessi naiseks ja pool kuningriiki kaasavaraks. No ei hakanud mitte üritamagi, läksin ringiga ja noppisin geopurgi kaasavarata. Aitäh
Väike jalutuskäik taskulambi valgel mööda mäenõlva. Mõni aare kohe on taskulambiga leidmiseks parem, kui päevavalguses. Samas mõni koht on siiski päevavalguses parem vaadata kui pimedas. Eks vaatame järgmisel korral.
Aitäh :)
No pagan küll, juba teist korda satume me Aidu karjääri äärde pimedas... Aitäh!
See aare avaldus päev pärast seda, kui olime naaberaarete juures käinud. Mis teha, ebaõnn. Seekord siis järelnoppimine. Vaade aarde juurest oli igatahes võimas. Aitäh peitjale.
Jõudsime sipelgamäele, saime autost välja asutada ning kohe "orienteerumise politseinik" meil vastas. Täna siit läbi ei saa, endal suu muigel. Geopeitur tundis kohe teised geopeiturid ära :) Nimesid küll orienteerujatena kirja ei pannud, kuid nende teekonda sattusime küll. Ei saanudki palju orienteeruda, kui aare end juba kätte näitas. Peagi olime tagasi alguses. Vaade on küll võrratu ja koht igati lahe. Aitäh peitjatele.
Ühe teise ürituse raames sattusime sipelgamäele ja turgatas, et siin vist oli midagi.. Kiire kontroll ja selgus, et aare peidab ennast 20 meetri kaugusel. Egas midagi, otsitud-leitud! Aitäh!
Vahel on ikka hea, kui mõned asjad pekki lähevad. Milline vaade!
Naasesime Virumaa südamest natukene rohkema tsivilisatsiooni rüppe. Päris ohtra rahvastiku keskele lausa. Parkisime auto mäe alla. Üks jeep sõitis ka üles ja meiegi oleks saanud madalagagi, aga milleks. Samal ajal sõitis meist mäest üles mööda ka kümmekond enduro mootorratturit, kellel seal vist üsna lühike ring sõita oli, muudkui samad näod kordusid. Nägime ka viitasid enduro-test. Kui üles saime, ootasid rallibeibed juba ees.
Motikad muudkui tulid ja läksid, ikka alla sealt, kuhu meilgi vaja minna. Ootasime siis parasjagu vaiksema hetke ning kiirustasime aardeni. Leid kirjas, tuli sama tegu vastupidises suunas korrata. Ellu jäime.
Vaade on lahe. Mäe tekkelugu aga sellestki lahedam - teen endale mäe, et mind saaks selle mäe tegemisest parandama hakata :-D Aitäh Tiiale ja Einarile vägagi vahva künka ja aarde eest! Kõik korras, evej.
Oli asja itta ja tagasitee tõmbasin uue magistraali kaudu. Kunagi väga ammu olen mingeid kaevandustevahelisi teid pidi siitkaudu sõitnud nii ratta kui autoga, praegusel asfaldil aga mitte. Sipelgamägi oli minu jaoks seniteadmata koht. Boonuseks imelised vaated ning peegeldused. Suured kõrgustevahed ja sooja sügise lõhnad ning värvid. Suur tänu aarde eest! Palun veel Ida-Viru aardeid! Siinkandis on kohti sadu, kus aarded olla võiksid. Selline uskumatu killuke Eestimaad.
Jätsin tol hetkel viimase leidmata Virumaa aarde ka tee peale ja esimese hooga pidin peaaegu mätta otsa üles sõitma, päris viimasel hetkel tuli mõistus koju. Kolasin, uurisin, vaatasin, lugesin infot, leidsin tünni kah üles. Mingi konkreetne mõte oli ka seal selle aarde juures, aga mis konkreetselt - ei võta vananimese mälu enam jälge üles, liiga palju emotsioone viimastes päevades.
Misiganes, aga küllap tuleb siiakanti varsti jälle tagasi tulla, sõudekanal ja muud asjad ju röögivad aarete järele. Peitjale aitäh, mulle see kant sobib endiselt.
Tore, et otseteed on nüüd lahti ja sõit omal vastutusel. Lausa lust sõita, tee on rohkem korras kui ümbruskonna asulates kokku. Korraks tekkis meil isegi mõte sinna üles ööbima jääda, sest oli juba piisavalt hilja ja me otsisime kohta. Aga koha jätsime meelde siiski. Aitähh. Aare OK!
Märkamatult on 2017. suvi käes, ja minu viimane aardeleid kipub lausa aasta kaugusele jääma, logiks siis ära enne päris ümmargune arv mööda saab. Aidus on alati põnev ringi liikuda, olen seal peale avatuks muutumist igasugu teid ja radasid läbi sõitnud-käinud. Aga Sipelgamäele sain tõepoolest esimest korda, tänud juhatamast, olin küll kuulnud aga täpset asukohta ei olnud omale enne selgeks teinud. Leidmine minu mäletamist mööda väga keeruline ei olnud. Algul autoga üles, siis selgus et aare asub veidi madalamal, :) no mis siis ikka, jalgsi alla, väiksed võimlemisliigutused ja logi kirja. EVEJ Tänud peitjatele!
Täna jälle Ida-Virumaal ja otsustasin mõningaid kaevandusmägede vaateid nautida. Põnev teada saamine - selleks, et noolele remonti saaks teha, kraabib "kurg" ise sellise suure mäe kokku, mis see siis ära ei ole, lihtne ... :) Ja muidugi vaated on väga ilusad, kui just ei mõtle sellele kuidas siinkandis loodusega on vägivallatsetud. Aidu veespordikeskuse rajamise mõte on minu meelest superlux. Peitjatele tänud!
Sellised aarded mulle rabakate kõrval kohe väga-väga meeldivad. Neid vanu kaevandusmaastike ei oska ma pealinnalähedase tegelasena ise leida ning superluks, kui hobiga tegeledes neid teele satub. Vaated olid väga mõnusad, koht ilus. Täitsa teistmoodi Eesti ma ütlen. Suured tänud juhatamast!
Ei mäleta enam mis aastal ma siin mäel esimest korda käisin. Infotahvel oli juba olemas kuid karjääris käis veel kõva töö. Varem kui Kiviõli või Püssi kandis tööl juhtusin olema käisin ikka karjääri sööklas lõunal. Nüüd meenutab seda kohta vaid üksik kivi. Seda uut magistraali olen korduvalt sõitnud, peatunud varem mitte.
Kaardil paistis asukoht hullem, tundus et tuleb kõvasti ronida. Kohapeal oli asi lihtne. Aitäh!
Pole see Viljandi ainuke mägine kant. Siin kah, roni nii, et hing paelaga kaelas. Et ikka selle täielise ilu kätte saaks.
Ja mida kõike asjade parandamiseks ära tegema ei pea. Terve mäe kokku kandma...
Aitäh! Lääne-lõunakandi inimesena polnud mul aimugi siinse maastiku ilust ja valust.
Üle pika aja üks aare ka kodukanti. Vahepeal tekkis juba mõte, et millega peitjad küll tegelevad, et ühtegi uut aaret ei avaldu. Kui see aare õhtul avaldus, siis me ei hakanud ka hommikut ootama. Läksime kohe. Sipelgaid küll hämaras ei kohanud, aga vaated olid sellegi poolest ilusad. Aitäh peitjatele!
FTF 22.15