Robinsoni

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

20 juuli 2024 leidis Anna, geosemud & [kallo]

Sama laiu teise aarde juurest me ei hakanud mööda maad jalutama, vaid tulime ikka meritsi. Õigesti tegime, kuna siin oli vaat, et päeva mugavaim ja lihtsaim randumine. Madala süvisega paadiga sai sõita otse randa ning sealt mööda rada aardeni. Aarde juures valdas meid muidugi tükk aega ikaldus, kuna me ei silmanud aardekarpi õige nurga alt. Lõpuks siiski, jäi see sinine karbikaas silma ja leitud ta saigi. Kõrval laagriplatsil oli telke hulgim, samuti hulgim muud varustust, aga ei hingelistki. Kui võtta arvesse, et saabusime siia keskpäeva paiku, siis võis vabalt olla, et kogu laager nägi alles magusat und. Kuigi oma retkel siia ja ka siit lahkudes piilusime ikka ringi, et kas õnnestub mõnda hüljest ka näha, ei õnnestunud. Täname aarde eest!

25 juuni 2024 leidis Anne [nuffi]

Robinsonide filmi vaatasin ühe silmaga, meelest ei olnud midagi peale saate nime.

Tänud kutsumast, metsmaasikad ja muulukad olid nämmad!

25 juuni 2024 leidis Tiit [tram]

Oli tore meeldejääv merereis ja laidudel matkamine. Suured tänud Anule korraldamise eest ja kõigile kes osalesid. Siin laiul tegime lõunapausi. Aardega kõik korras. Aitäh peitjale aarde eest!

25 juuni 2024 leidis 10 väikest ja suurt geopeiturit [kleone]

Kuues aare Hiiumaa laidude vallutuste reas. Tulime naaberaarde juurset jalgsi üle laiu. Logisime aarde ja peale seda oli aeg lõunaseks kehakinnituseks lõkkeplatsi ääres. Aitäh!

25 juuni 2024 leidis Seltskond vahvaid merekarusid [roosinupp]

Päeva neljas laid ja kuues aare. Laiu teiselt küljelt tulles jõudsime siia nagu täitsa asustatud külla - WC, lõkkekoht, kus süsi alles hõõgus (kajakidega saksa turistid tulid meile enne laiule jõudmist vastu, seega polnud midagi imestada) ja (väidetavalt küll lammast jaoks püstitatud) pirakas varjualune. Aare ilmutas end kiirelt.

Kõigist kuuest sel päeval külastatud laiust oli see minu lemmik. Hea meelega veedaksin siin mõnel suvel mõned päevad või isegi terve nädala.

Aitäh kogu seltskonnale ja suur-suur tänu aarete peitjatele!

25 juuni 2024 leidis 9 geopeiturit & [ann]

Meie seltskonna nimed ja natuke pikem jutt on Saarnaki postituses. Mõnus jalutuskäik Kõrgelaiu sääre poolt juhatas lõkkeplatsini. Logisime, kinnitasime keha. Osad võtsid päikest, osad ujusid. Puhkepaus tehtud, suundusime pikemale sõidule Heinlaiu suunas.

22 juuni 2024 leidis Mikk, Jaanika ja teised [silmsirkel]

Lõpuks üks laid, kus saab liikuda ka nii, et näeb ümbritsevat! Tore puhkekoht imeilusa vaatega. Loomi näha polnud, pabulaid seevastu oli rohkelt. Aitäh!

28 veebruar 2024 hooldas Carolina [caro]

Kuna aarde omanik pole ammu lehel käinud, siis võtsin vabaduse aardekirjeldust täiendada.
Siiski vastutab liikumispiirangutega aladel liikumise eest iga aarde otsija ise.

28 veebruar 2024 soovis hooldamist . [kaits747]

Lisatud lingid ei tööta. Aarde info vajab uuendamist

22 juuli 2023 leidis Anne-Ly, Indrek, Gerli ja sõbrad [anninni]

Tänane plaan oli külastada nelja laidu, leida neilt üles kuus aaret, vaadelda veidi hülgeid ja nautida paadisõitu heas seltskonnas. Veidi peale kella kümmet startisime Salinõmme sadamast kaheksase seltskonnaga pluss paadimees, kohe Kõrgelaiu suunas. Lained olid päris korralikud ja saime mõnusalt üles alla kiikuda. Nii mõnedki said riided varakult märjaks, aga õnneks päike ja tuul kuivatasid need kiirelt. Vahepeal jälgisime ka hülgeid, nende selgasid nägime küll mitmes kohas, aga pea vee peale pistsid vaid paar. Nende jaoks vist oli täna tuul liiga tugev ja vesi kõrge ehk et see piirkond, kus nad pidavat tavaliselt lesima, oli vee all. Kui olime ennast hüljestele ära näidanud, randusime Robinsoni aarde läheduses. Paadilt sulpsti vette ja peagi olimegi aarde juures. Väga mõnus puhkeplats siin. Panime nimed kirja ja edasi suundusime tipa-tapa laiu teise otsa. Aitäh peitjale!

24 juuni 2023 leidis Katri, Reet, Meriliis, Raimo [katri]

Veetsime jaanipäeva Kõrgelaiu ja teiste Hiiumaa laidude vahel kajakiga sõites ja päris lõpuks otsisime üles ka "kodusaare" laagripaigale lähima aarde.

26 august 2022 leidis Merike [lendorav]

Leitud

19 august 2022 leidis Maris, Marit, Triin ja Kairi [kairijrv]

Teiste reisikaaslaste logides pikemad ja põhjalikumad kirjeldused meie laiude külastusest ja aarete otsimisest:)

19 august 2022 leidis Kapten Endel, Triin, Marit, Kairi, Indy ja [puutetundlik]

Viimane saar tänasel ringil ja enne veel käisime hülgeid vaatamas :). Saarele maabusime kohe aardekoha juures, hoidsime endid “savivabrikust kaugemal” nii nagu käsk oli ja varsti peale seda Marit saigi meie nimed logiraamatusse kribida :). Seejärel jätsime kaasas olnud koti ja Indy vesti aarde juurde ning koos kapteniga liikusime laidudetuuri viimast karpi leidma.

19 august 2022 leidis Marit&co [kryssu]

Meie laidude tripi viimaseks sihtkohaks oli Kõrgelaid. Teel laiule, tegi paadimees merel peatuse, et saaksime hülgeid vaadelda. Paar tükki isegi pistsid pea välja ja tulid meid uudistama. Pinokliga oli nende ujumist eriti põnev jälgida. Maabudes liikusime nulli ja panime nimed kirja. Aitäh laiule kutsumast!

9 august 2022 leidis Priit [peakas]

Kordus sama muster, mis eelmise laiu juures, mul vanem aare logimata ja nii sai suund sellele võetud. Ega ma kaugele ei jõudnudki, kui juba kuulus kitsekari vastas oli. Vaatasin siis nendega natuke tõtt ja kui see tehtud, jätkasin teekonda Robinsoni suunas. Eks see esimene ots oli natuke ebamäärane, aga mingi hetk sain korralikult mineeritud kitserajale ja see viis kenasti aardepaika. Topsi leidmisega läks aega omajagu, täpp tiirutas ümber kemmergu, mina selle sabas, aga lõpuks sai ta ikka leitud. Tänud aarde eest!

22 juuli 2022 leidis Klaar, Maire, Karl, Laur & [satiire]

Aitäh!

22 juuli 2022 leidis Klaara, Kristel, Maire, Karl ja [laur]

Uuema aarde juurest sõitsime paadiga selle poole. Enne aaret tervitasid kaldal meid veel hobused, küll sellel laiul ikka jagus loomi :) Esimene kord pidime ka vähe ettevaatlikumalt sõitma kuna rohelust oli vesi täis ja sügavust polnud ka enam eriti palju. Õnneks õnnestus kõiki kive vältida ja paadile me kordagi liiga ei teinud. Aarde asukoht oli küll väga põnev, ei oodanud seal miskit peale võsa aga täitsa elamiseks sobilik ümbrus ju :) Suured tänud!

16 juuli 2022 leidis Krissu ja Dauno [yksk6ik]

Tegime siin söögipeatuse. Peale seda otsisime ka aarde üles. Kui ära hakkasime minema, tulid hobused kaema, mis toimub. Tänud

28 august 2021 leidis Miko-Erko [mikoerko]

Alustasime laidude tuuriga selle saarega ja edasi läheme põhja poole seilama. Paadiga sõites tervitas meid vastu kitsed ning paari minutiga olid nad plehku pannud. Tore koht, aitäh!

15 juuli 2021 leidis Piret, Mart, Krista, Merle [meteta]

Kõrgelaiule tulime ööbima eile õhtul. Pärast pikka päeva merel ja laidudel sättisime üles oma laagri, aarded otsustasime jätta hommikuks, kuigi nagu hommikul selgus, oli see karp ju kõigest mõnede meetrite kaugusel.
Õhtu oli aga vahva ning aarded peaaegu ununesid. Ausalt öeldes mina olin sellest paadiretkest juba nii vaimustuses, et oleksin võinud vabalt täna hommikul siit paati istuda ning karbid unustada:). Õnneks kaaslased ei unustanud, nii vormistasime pärast jalutuskäiku saare teise serva ka siin leiu.

Kahe eelneva päeva jooksul külastatud üheteistkümne saare ja laiu hulgas paigutasin mina Kõrgelaiu kindlasti top 5 hulka, natuke mõeldes võib-olla isegi top 3 hulka, sest meil oli siin väga tore õhtu, öö ja hommik.

Aitäh peitjale!

...
Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond.
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid

15 juuli 2021 leidis Piret, Mart, Krista, Merle [sylli]

13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Kolmanda päeva teine aardeleid (26/30). Olime teekonda paadiga alustanud eelmisel päeval Rohuküla sadamast ja olime jõudnud leida aarded Hobulaiul, Seasaarel, Väike-Tjukal, Tjukal, Harilaiul, Heinlaiul, Saarnakil ja Hanikatsil.

Kõrgelaiule olime jõudnud eelmisel õhtul üliväsinutena. Krista teadis seda saart ja siinset puhkekohta. Kõigepealt kinnitas kapten paadi ja siis vedelesime kõik pikalt soojas merevees ja taastusime. Küll oli hea ja mõnus nagu kusagil spaas. :) Pärast tegime priimustel söögi ja panime üles vaid telgi sisemise võrgu, et öö saaks putukate vabalt veeta. Küll oli mõnus pikali visata!

Laidu ise ja selle aardeid läksime aga alles hommikul vaatama. Väga tore laid! Vahvad kitsed olid ka sellel laiul.

Aitäh aarde peitjale!

4 juuli 2021 leidis Simone&Kristjan&Liis&Kaupo [lepalind]

Järjekordne aare, mida on mitmeid aastaid vaadatud ning mõeldud nii talvel kui suvel külastamist. Lõpuks sai plaan teoks ja saime kohale. Kõrgelaiu aarde juurest jalutasime paadiga põlvini vees, sest tundus kiirem lahendus kui mootoriga sõitmine, sest kivide tõttu oleks pidanud väga suure ringi tegema. Nüüd sai mõistlikult lähedale ning kui kalda lähedal tundus ka sügav vesi, siis hüppas paadist vette. Ei olnud parim mõte, sest tagumikuga panin hea matsu vastu põhja, enam polnudki sügav vesi. Aarde leidmine läks väga kiiresti ja taaskord oli rõõm otsida normaalset karpi. Ka koht tundus palju mõnusam kui lihtsalt võsast ronimine, aga kahjuks polnud aega pikemaks peatuseks. Nüüd oli vaja kärutada 25km järjest Rohukülla. Vahepeal oli laine tekkinud, mida siiani polnud. Seetõttu enam gaaspõhjas ei saanud sõita ja sai korralikult loksuda. Kuigi maa oli koguaeg alla nõutud 9km läheduses, oli ikkagi ebameeldiv sõita nii kaugelt kaldast ja eriti kui sõidusuunas ei paista mitte midagi. Nüüd andis päiksepõletus hästi tunda ja sadamasse jõudes sai veendutud, et lühikestes riietes olijatel on bompšupäevitus olemas. Kui paat väljas, sai tehtud viimane suplus ning hakkasime tagasi koju autoga kärutama. Oli igati tore geotuur, mis veel mõne päeva nahal tunda annab.

4 juuli 2021 leidis Kristjan, Simone, Kaupo, Liis [luurebuss]

Aare, milleni ma arvasin, et ma kunagi ei jõua. Aga vot, õige aeg, koht ja seltskond ja saab seegi leitud. Läbi laiu ei hakanud rammima, vaid kulgesime hoopis mööda vett lähemale. Mina istusin paadis nagu kuninganna ja jagasin käske. Mu kolm sulast teenisid mind rõõmuga ja jalutasid paadiga mööda vett. Kui aarde lähistele jõudsime, siis ei saanud eriti otsima hakatagi, kui karp juba leitud. Hea kerge vaheldus muudele pähklitele.

Sellega sai aardetiir tehtud, võtsime suuna tagasi Rohukülla. Hea mitu tundi kulgemist ning lõpuks olime tagasi mandril. Põlenud, maltsast tüdinenud, kuid väga rahul. Kui see Hiiumaa käbikuningas ka tehtud saaks, siis oleks lootust kogu maakond puhtaks lüüa.

24 veebruar 2021 leidis Margus ja Airi [airce]

Heinlaiult sõitma hakates tundsin pisut jahedust kiivri all, kuna olin just loobunud mütsist, kuid püüdes Allanit ja Ovet mitte silmist lasta andsime hea hooga minna ja külm mul kohe kindlasti ei olnud. Ühel hetkel oli Margus, kelle vedada oli ka kelk end sõitmisega kinni tõmmanud ja ta palus, et ma ka natuke kelku järel veaks. Siit edasi sain mitmeid kordi ka enda rattale "saba taha". Allani ja Ove kogud silmapiiril jäid aga iga kilomeetri järel aina väiksemaks, kuni kadusid üldse. Nüüd tuli orientiiri hoida laiu järgi. Lähemale jõudes osutusid vahepeal kaduma läinud täpid taas täitsa inimsuuruses geokaaslasteks, keda me tänasel laidude teekonnal siin ka viimast korda nägime. Ovel oli aga plaanis vallutada veel täna ka paar teist saart, mis oli meie algne plaan ja millest ma kirjutasin Kaevatsi logis. Meie aga nii nobedad ei olnud ning siit edasi liikusime Margusega kahekesi. Kõigepealt tõusin kõrgustesse, tutvusin kohaga, mis oli mulle suureks üllatuseks ja mul tekkis kohe soov aeg maha võtta ja väike piknik pidada aga see jäi siiski tegemata. Seejärel imetlesin vaadet ja alles siis hakkasin uurima, kuhu see aare siin pistetud on. Savivabriku vihje meid kuidagi targemaks ei teinud ja siin kulus meil aarde otsimisega üsna mitu aega. Kui logima sain hakata näitas kell ajaks 10:16 Igati loogilise jätkuna suundusime siit edasi uuema Kõrgelaiu aarde poole.

Tänud siia laiule aarde peitmise eest!

22 veebruar 2021 leidis Urmas, Hundu, Heldur [heldur]

Tänane päev oli laidude külastamiseks suurepärane, ilus ilm, tuult ei olnud, jää oli lumest puhas aga mitte libe vaid hea kare, väga mõnus astuda. Peale aardeleidu, mis oli peale eelmisi logijaid väga lihtne, tegime ka väikese lõunaeine ja edasi (tagasi) Kaevatsi laiu poole. Tänud aarde eest!

21 veebruar 2021 leidis   [tunk]

Ebaõnnestunud Harilaiu matk tähendas, et ennelõunaks oli 11.5 km niisama sooja tehtud :o) Arvestasin, et Robinson ja Istaki nah peaksid veel napilt päevavalges kõnnitavad olema - juhul kui jää nii enam-vähem tempoga astutav on. Kugistasin kiirelt lõunasöögi sisse ja sõitsin Kaevatsi laiu aarde soovituslikku parklasse. Seal olud ikka hoopis muud kui suvel, kahjuks tänase lobjakaga oli madalapõhjalisega kulgemine väga vaevaline. Parkla märgiga tähistatud koht polnud sel talvel küll kordagi sahka näha saanud, üpris kindlasti oleksin sinna kauemaks parkinud kui seda päriselt soovinuksin. Alternatiiv-variant oli auto kas sisuliselt kohaliku pererahva hoovi jätta või hoopis kuskilt mujalt merele minna. Ah, mis see lisakilomeeter siis ära pole, paremat kohta teadmata sõitsin Jäätee otsa juurde. Ega sealgi kannatanud madalat autot tegelikult mujale parkida kui laialt lahti aetud bussipeatusesse, üks peresõiduk seisis seal juba eeski.

Hakkasin reipalt astuma, Kaevatsi nuka peal oli seltskond kalastajaid saani ning kahe ATV-ga. Üks naine hõikas ja küsis, kuhu minek.
"Rob... Kõrgelaiule ... või Kõrgessaarele või mis ta on."
"Nii kaugele! Ööbima vä?"
"Loodetavasti mitte, tahaks ikka täna tagasi tulla."
Vist naljatamisi pakuti veel ATV-ga küüti, aga kuna mul puudus soov oma retke eesmärke täpsemalt selgitada ning jalgsimatka sugugi ei peljanud, siis võtsingi repliiki naljana - rehmasin vaid käega ja marssisin edasi. Võrreldes Harilaiu suunas laiuva libedama jääga, sai siin tõepoolest suhteliselt normaalselt astuda. Sügava lumega pinda oli merel vähe, samas jää pealispind ikka parasjagu kare, et kangete tikkjalgadega tibusammul tippimist harrastasin üldiselt vaid laidude läheduses. Temperatuur ehk pügala jagu plussis, kuid vähemalt vihm jäi lõunaks järele.

Aega võttis, viimaks kerkis silmapiirile ka päris otse ees paistev hallikas riba, mis pisitasa kasvama hakkas. Kõrgelaiu nimi peab paika - võrdlemisi järsult tõuseb pind seal nulli juures tõesti. Uhke nimega Suurmägi, tipp tervelt 7 m merepinnast :D Aaret otsisin vist kõva pool tundi, põõsastes ragistades, kivialuseid kepiga sonkides, lund teisaldades, savivabrikut silmitsedes, perimeetrit kasvatades, logisid lugedes. Lõpuks kui leidsin, siis pigem kobina peale, mitte mingi metoodilise millimeetri kaupa kammimise tulemusena. Koordinaadid on täitsa ok muide, paksu lumega leitavus siiski pigem raske. Küllap mulle tegi asja pisut lihtsamaks see, et alles kaks päeva varem tehti siin selle talve esimene sissekanne :o)

Aitäh peitjale, see laiuke on tõesti püsiasustusest kaugel ja täitsa sobilik koht, kus Eestis robinsonaadi mängida. Vähemalt minu kujutluspildis mitte nii hard core nagu Vaindloo või Keri, kuidagi pehme ja mõnusa auraga. Vahest osalt seetõttu, et Vareslaid ja Hanikatsi on ka suvel siit ilma paadita külastatavad. Vaba meri Hanikatsi ja Saarnaki vahel on juba tõsisem väljakutse, mida ma küll ei julgeks ujuda.

19 veebruar 2021 leidis Marko [markosu]

Pärast värske Kõrgelaiu aare leidu oli soov ka see aare üles leida.

Selliseid mugavusi nagu katusega ehitised ei osanud küll oodata. Sain teada mida siinmail savivabrikuks nimetatakse. Samuti seda, et aarde koordinaatide täpsus annab soovida. Vaatamata infole milliste objektide lähedusest otsida, ei läinud suuresti lume tõttu sugugi lihtsalt, olgugi et GC atribuut seda justkui lubas. Oli juba korralikult hämardunud kui aare lõpuks välja tuli. Panime ruttu nimed kirja, valgustasime korraks lambiga lähedalasuvat puhkekohta ja liikusime jääle tagasi, suunaga tagasi Hanikatsile, kus külmale vaatamata päris hubastes tingimustes öömaja saime.

Aitäh!

17 august 2020 leidis Krista, Mari, Sirje, Arne, Ants, Vahur ja [ky]

Eriti tore reis õigel ajal logimata jäänud. Õnneks head geokolleegid räägivad ka meie eest. Suur aitäh peitjale!

17 august 2020 leidis Külli,Mari,Sirje,Ants,Arne,Vahur,Krista [krista]

Eelmine suvi jäi see reis augustis tegemata, selle aasta reis augustis sai poolt hääled reedel. Seemnete korje saab toimuma esmaspäeval, nii oligi. Esmaspäeval paadimees Arne võttis meid lahkesti sõidule. Meri oli plekk, ei ühtki lainetust. Esimene peatus sai toimuma Kõrgelaiul. Randumise juures kivi pealt nägime, et veetase on jõudsasti alanenud, sestap oli paadist saareni vees kulgemist pikemalt. Niidetud rajad ja lõkkeplats ootas meid siin ees. Natuke jaurasime ämblikuvõrkudega asustatud alal ja leidsime otsitava. Mööda niidetud rada koos Arnega kulgesime kunagise kõrtsi platsile. Edasi veel vonkleval rajal matkates jõudsime saare teisele kaldale. Kadakate vahel kulgedes olime enamus aega putukate pilvede keskel, kes ei hammustanud. Esimene taim, mille seemned korjamiseks sobilikuks osutusid, oli kerahein. Teiseks leiuks oli timut, mida oli vaid mõne kõrre jagu sel laiul hülge vaatluskivi lähistel. Kõrtsi juures selgus, et laiul leiduvas kaevus vett ei esine. Väga vahva kulgemine oli saarel Arne vahvate pajatuste saatel. Tänud peitjale.

17 august 2020 leidis Krista, Külli, Sirje, Arne, Ants, Vahur ja [marx303]

See on väga tore, et mõned armsad geosõbrad armastavad erinevatest kohtadest seemneid korjata. Veel toredam on see, et meiegi nendega koos seninägematutesse paikadesse minna saame. Seekord korjati kõrrelisi Kõrgelaiult.
Paadimehega oli muidugi kõüik kokku lepitud. Hommikul ronisime paati ja saime imestada. Nii siledat vett pole sageli näha. Tasapisi popsutasime saarele ja randusime süstamatkajate piknikuplatsile. Natuke sai läbi vee käia. Esimene mineja kontrollis, kas märjad kivid on libedad. Olid küll. Kõigepealt korjasime aarde. Krista telefon oli seekord gps-idest täpsem ja tema aaret ka esimesena märkas. Nüüd asusime ekspeditsioonile uurima, kus kõrts paiknes, miks saarel enam lambaid pole ja millised kõrrelised siin leitavad on. Peagi levis lai naeratus üle Sirje näo ja selle põhjuseks oli timut. Rõõmustasime ühes temaga. Siis jalutasime saare teise otsa ja kuni keraheina korjati, said laisemad tüübid binokliga kividel lesivaid hülgeid jälgida. Vahva oli! Lõpuks matkasime laagriplatsile tagasi ja lobisesime veel jupp aega. Seejärel jätkasime oma sõitu peegelsiledal merel. Ohh, kui ilus see oli! Aitäh peitmast ja tänud kaasa kutsumast!

17 juuli 2020 leidis Inge [aunad]

Paar nädalat tagasi hankisin kajaki ja kohe panin end ka 17.-19.07 Saarnaki kajaki laagrisse kirja, et usinalt uusi oskusi omandada. Geokaart aga ahvatles samas kandis kättesaamatuna tunduva Robinsoni aardega. Ilm soosis igati algajat ja otsustasin enne laagrit kohe otse Salinõmme sadamast Kõrgelaiule aerutada. Kajaki sai igaks juhuks kõik eluks vajalik kaasa pakitud, et jaksu lõppemisel 3-4 päeva suvalisel laiul vastu pidada. Eks ikka enne veele minekut kõhklusi oli, kuid kui liikuma sain, siis need hajusid ja oli vaid rõõm liikumisest. Hanikatsi ja Vareslaiu vahel sain seltsiks 4 hüljest, kes algul kividel leidsid, kuid siis merest suvalistest kohtadest päid välja pistes mu liikumist jälgisid. Täitsa lõbus oli. Viimane laiu vahe oli külgtuul nii tugev, et Kõrgelaiule saamiseks pidin vaid ühe külje poolt arutama ja see oli üsnagi väsitav, nii et enam polnud oluline, kus ma täpselt randun, vaid piisas lihtsalt laiule pääsemisest. Laiu varju saades see ka õnnestus. Juhuu... 2,5h tahtejõuga aerutamist oli mu kohale toodud. Muidugi aarde suhtes olin laiu kõige kaugemas otsas. Õnneks leidsin peagi kadakate vahel vonkleva rajakese, mis viis otse puhke platsile. Seal olid end sisse seadnud 3 saksa kajaki sõitjat. Tervitasin ja vahetasin viisakusi ning siirdusin vasakule otsinguid läbi viima. Õnneks avaldas aare end peagi ja sain nime kirja panna. Hmm.. kell alles 5 ja tuule prognoos vaikselt tõusev. Jalutasin kajaki juurde tagasi ja peale mõningast kaalumist otsustasin siiski Kõrgelaiuga selleks korraks hüvasti jätta. Sihiks seadsin Hanikatsi ja hoolimata protestivatest õlgadest alustasin kerges vastu tuules teekonda uue sihtkohta poole.

Tänan väljakutse eest.

21 juuli 2019 ei leidnud Juhan ja Marit [randomize]

Sõitsime kahese kajakiga laidude vahel ja ööbisime Robinsonide (Kõrge)laiul. Lõkkeplats oli küll juba hõivatud, niisiis telkisime laiu lõunatipus ja hommikul kui liikuma saime, oli õhk puhas. Sai rahulikult uurida ja ka Maa-ameti aerofotot appi võttes koha üsna täpselt määrata, aga mis end veerand tunni jooksul kuidagi kätte ei andnud, see oli aare.

9 september 2018 kommenteeris Jan, Enn ja Mait [muhujan]

Piinlik mainida, et aare ise suhteliselt lähedal aga külastada tuleb seda meelde 10 aastase vahega. Ühesõnaga nüüd taas üle vaadatud ning nimed uuesti kirjas. Eks järgmine logi siis aastal 2028.

24 märts 2018 leidis Arvo [arvoaljaste]

See oli üks kummaline kant. Lükkasin tõukekelguga Kõrgelaiult otse siia ilma puhkamata, koer sai korralikult joosta.

Kohale jõudes oli vilu tuul suht kadunud selle saare külje peal. Ja esimese üllatusena vaatas mulle vastu korralik lõkkekoht koos pottide-pannide ja isegi lonksu kvaliteetviinaga. Päike paistis, oli +5 ja tuul siia ei jõudnud. Viskasin joped maha, võtsin võileivad välja ja esimest korda tundsin kevadet, sooja adru lõhna ja päikest oma nabal.

Sõime koeraga rahulikult võileibu ja järsku hakkab koer haukuma. Mõtlen, et mis jama. Ja järsku kargas kalda poolt üles matkaja. Lõpuks tuli neid 4, olid suusamatkal. Ma lihtsalt ei oleks kunagi osanud arvata, et sellises kohas satun inimeste peale. See oli kõige kummalisem koht, kus kellegiga kokku saada. Jõime ühiselt teed ja pajatasime juttu, geopeiturid nad ei olnud aga tõsised matkahuvilised ikkagi.

See koht oleks suvel täielik paradiis, kus üks nädalavahetus kõigest eemal veeta. Soovitan ikka kohe väga soojalt.

21 märts 2018 leidis Karl [zdrk]

Sel korral ma oma sülearvutit matkale kaasa ei suutnud mahutada aga mõtlesin, et ühe lühikese logi võiks ikka kirja panna.

Esmalt tänaksin elukindlustuse meeskonda tänu kellele on natukene julgem oma üksildasi hulljulgusi ette võtta. Tegemist oli kindlasti vaieldamatult minu kõige raskema matkaga nii füüsiliselt, vaimselt kui vigastuste rohkuse poolest. Matkaks on laidude vallutamine jalgrattaga. Poole matka peal jõudsin tänase päeva lõpuks Muhu ja Hiiumaa vahel olevatele laidudele. Siin Robinsonide saarel otsustasin ka robinsoni mängida ehk siis öö veedan ei kusagil keset merd. Loodetavasti pääsen hommikul siit minema. Siia saamine oli lõhede tõttu vähemalt võrdlemisi keeruline.

Aarde leidmine probleeme ei valmistanud ja magamiskohaks leidsin planeeritud katusega laua asemel lilliputtide lavatsi

26 august 2017 leidis Signe ja [tomm]

Osalesime väiksel paaditripil kus lõunane piknik toimus väga sobivalt just sellel laiul. Muidugi kasutasime võimalust ja panime nimed kirja. Aitäh!

8 august 2017 leidis Madis, Liisu, Mihkel [rehepapp]

Leitud, EVEJ.

21 august 2016 leidis Ene, Lembitu koos rõõmsameelsete hiidlastega [lembitu]

Hanikatsi laiul Istaki nah! aare leitud jätkasime oma merereisi Endli merematkad abiga Kõrgelaiule Robinsoni aarde poole. Möödusime Vareselaiust. Laidude läheduses sageli viibivaid hülgeid me seekord ei märganud. Jälle kolisime suuremast paadist väiksemasse ja randumine läks viperusteta. Piknikukraam sai ka kaldale tassitud. Sealne laagri paik oli tõeliselt kaunis ja olime oma pikniku koha valikuga üli rahul. Kõigepealt rändasime siiski laiul ringi, nautisime sealseid vaateid ja loodust. Selgus, et sellel laiul oli kunagi isegi kõrts olnud. Nüüd on kõrtsihoonest järel vaid mõned vundamendi kivid ja ahju koht. Looduse imetlemise käigus küsis Valdo, kas see ongi see aare mida otsid? Ei saanud ju olla. Me olime hoopis laiu teises otsas. Uurisin asja ja Robinsoni aare see küll ei olnud, kuigi sarnasus aardega oli täielik. Karbi kaanel ilutses suur naerusuu silmadega. Isegi logiraamat oli sees , mis oli kunagi niiskust saanud ja me ei suutnud sealt välja lugeda, millega tegu on. Lisan pildi, ehk oskab keegi kommenteerida, millega on tegemist. Kui laid sai üle vaadatud alustasid teised grillimise protseduuridega. Mina suundusin aarde otsingule. No ei tulnud ikka kohe küll. Jupp aega keerutasin ringi. Käisin vahepeal sealses savivabrikus ja lisasin toorainet. Igati korralik koht on. Siin laiul võib otsida rahulikult, sest muguoht on minimaalne. Lõpuks siiski kandis minu pingutus vilja ja aare sai leitud. Seejärel maitses ka grillitud liha hoopis paremini. Tagasi Sarve sadamasse tõi meid laevuke juba ühe hooga. Oli väga meeldiv ja muljete rohke päev nauditava merereisiga. Tänud peitjale meid siia kutsumast. Ja veel peitjale – Hole in one!, kuid ka georajad ootavad.

25 juuli 2016 leidis Maarja, Aleksander, Mart [maarja]

Leitud ülemere kajakiretkel koos teiste retkelistega :)

25 juuli 2016 leidis Mikk ja grupp kajakitajaid [kimkuul]

Leitud :)

Tnx peitjale!

9 juuli 2016 leidis Helbe, Leo, Meriliis ja tema ema [helbez]

Siia sattusime 360 kraadi korraldatud Hiiumaa laidude kajakimatkaga. Kõrgelaiul ööbisime. Enne seda oli meil seal veel õhtusöök lõkke ümber istudes ja telksaun ujumisega. Vahepeal sai aare üles otsitud, tutvustasin geopeitust ühele kaasmatkalisele ja tema tütrele. Lastele ju meeldib peitust mängida :) ja mõnedele suurtele ka. Üliäge matk oli ja aitäh aarde eest!

25 juuli 2015 leidis K,B,L, A ja [mooritz]

Hanikatsil laineid uurides tekkis veendumus, et katsetame ka selle aardeni jõuda. Mida rohkem me laiu ääre tagant nö ulgumerele välja jõudsime, seda "huvitavamaks" lained muutusid, kuid kuna mingi maa tagant jõudsime taas laiu päästva tiiva varju siis maabumisega probleeme polnud, veidike mõlamist ja me olimegi rannas. Panin padavai päästevest seljas kaldast üles ja no gps näitab täpselt keset teed. Vihje ,et savivabrikus pole, andis aimu kust otsida pole vaja kuid kust otsida :P. Tegin siis väikesed uuringud siin seal ja Alex ja Bruno pakkusid,et vaata sinna ka . No jah, seal ta siis pikutaski. Logi kirja ja siis tundsime end kui tõelised Robinsonid, tutvusime laiu selle poole ehitistega, lambaid kodus hetkel polnud, kuid nende lõhna oli selgelt tunda. Katusealuse juures oli üllatusi , jätsime järgmistelegi midagi avastada. Maasikaid nosisime ka, need olid õite magusad. See tekitas teadmise, et õhtul tuleb ikka üks korilusele pühendatud tunnike veeta :).
Kui kõik olid oma luid liikmeid sirutada saanud siis algas tagasitee sadamasse. Ja muidugi oli merejumalal meile natike ekstreemi pakkuda. Saanud laidude päästvast varjust välja algas võitlus lainetega. No teistel polnud lugu selle märgumisega,sest kile ja kumm oli ju nende ümber, mina aga sain korraliku dušši, kõik see soolane vesi ,mis üle ääre paati pritsis, see mulle aga külge lõi. No ja Liis muidugi leotas oma varbaid vabatahtlikult merevees, terve sõidu vältel rippusid tal ju jalad üle paadinina ja merevesi hoolitses juba selle eest, et ta kenasti neid paitama ulatuks. Aga no mis märjaks saab, see ju kuivab ära ka, nii polnud põhjust nagu ette muretseda. Veidi muretsema pani see, kui laine aina kõrgemaks muutus ja paati oma harjale tõstma hakkas. Ok, aga järgmised laiud juba paistsid. Paistsid ka kaks kiirelt liikuvat kalapaati, mis suure hooga laineid murdsid ja kahe laiu vahelt sadama poole keerasid. Arvasime , et oleme kavalad ja poeme järgmise laiu taha peitu. Pugesimegi , laine oligi madalam ja siis sai Bruno jõumootorit mängida, sest no vesi oli nii madal, et mootor tuli n üles tõsta :P. Tegelikult oli nati koomiline see seis, Bruno mõlab täiest jõust, kuid tuul ja merejumal lükkavad paati ikka nii nagu nemad tahavad. Õnneks muutus vesi taas sügavamakas ja vaiksel käigul sai taas mootoriga edasi mindud. Kapten oli meil tasemel ja nii jõudsime kõik kenasti sadamasse ka.
Sadamas ootasid meid aga lambad, nendelgi oli ees meresõit, lähimatele laidudele muru närima. Aitasime kohalikke lambaid peale laadida kogu oma ego laiali ajades ;) ja vastu saime ka tänuliku "mää". Siis saime ka oma veesõiduki veest välja. Kui see tehtud, oli meil sadamast lahkumisega selline tuli takus, et alles umbes 9 km sadamast eemal koitis, et päästevestid ja Alexi veeülikond olid ju röömsalt kaldal olnud paadikärule lebama jäänud. Krm no on ikka mälu ...egas midagi, väike pidurite krigin, ümberpöörd ja sadamasse tagasi. Lambad triivisid juba laiu poole ja meie päästevestid "karjusid kaugelt silma " . Peitsime oma varanduse kindlalt autosse ja tegime tuleviku tarbeks töökorralduse plaani , kes mille eest vastutab :P.
Kala polnud täna mahti püüdagi , aga korilusele sai tegelikult ka pühendatud nii mõnigi magus minutike sest õhtust.
Tänud peitjale!

13 juuli 2014 leidis Maire ja Kristjan [ftf]

Leitud.

13 juuli 2014 kommenteeris Triin [trine]

Mõned fotod Robinsonisaare taaskülastusest.

13 juuli 2014 leidis Maire, Rita, Kristjan, Lauri [algaja]

Selle aarde pärast saigi kogu reis ette võetud. Oli teine ikka überkaua minu jaoks leidmata asjade hulgas. Talvel oli niipalju tegemist, et geo läks üldse meelest maha. Ja kui nüüd küsiti, et kas ... siis polnud üleüldse midagi mõelda. Panime juba päev varem mandrilt minekut, et kohe kindlasti paadist maha ei jääks. Ei jäänudki. Paadisõit oli äge, vähemalt minu jaoks. Siiani on enamus olnud ikka nii rahuliku ilmaga, et võib vabalt magama jääda. Seekord oli Hanikatsilt edasi minnes mõnus tuuleke ja igast küljest vedelik. Aga täpselt niipalju, et see tüütuks ei muutunud. Saarekese peal oli aga aega vähe ja kohalikest ehitistest õnnestus vaid pelleriga tutvuda. Seejärel sai natuke tooli küljes istuda ja juba oligi vaja hakata tagasi liikuma. See vahepealne nabani vettehüppamine oli väga mõnus. Aitäh nii kaptenile kui ka kaaslastele.

13 juuli 2014 leidis Liis, Tanel, Hannes, Triinu, Lauri, Maire ja Kristjan [sportlane]

Leitud.

13 juuli 2014 leidis Hannes, Triinu, Lauri, Rita, Kristjan, Maire, Liis ja Tanel [timix]

Hanikatsilt siiapoole tulles läks asi jamaks. Vihma hakkas sadama ja laine õõtsutas paati päris korralikult. Kaasa võetud pusa oli läbimärg ning sooja ta enam vaevalt andis. Õnneks jõudsime ikkagi kohale. Siin oli vesi sügavam kui eelmise aarde juures, kuid kõik, kellel leidmata, ka aardeni jõudsin, kellel leitud, püsisid paadis :) Tagasitee läks juba kuivemalt ning suuremast vihmast jäime siiski puutumata. Aitäh! Mõnus paadisõit oli!

13 juuli 2014 leidis Kamp geopeitureid [cherub]

Kui eelmise laiu juures toimus riiete märjast säästmine, siis siin hüppasin mina kõige täiega vette- vahepealne vihma- ja meresadu olid mu juba niikuinii läbimärjaks teinud. Esialgu üritasin vähemalt jalanõud kuivana hoida ja jõudsin seetõttu alles logimise ajaks aardeni, aga mis läbimärg, see läbimärg... Tagasiminekuks ma igatahes jalanõusid enam ära ei võtnud. Tagasiteel oli küll üsna märg kogu see olemine, aga kaldal sai taas midagi kuiva selga otsitud. Oli tore käik, aitäh peitjale ja seltskonnale!

13 juuli 2014 leidis Hannes, Triinu, Triin, Jussike, Algaja, Kristjan, Maire, Tanel, Liis [hpalang1]

Hanikatsi loogiline järg :) Salinõmmes kapten küll kahtles, kas laine laseb, aga Hanikatsil olles vaibus tuul maha ja liisk oli langenud. Aga laine oli vastu, keeras natsa vihmale ja asi kiskus suhteliselt niiskeks. Õnneks oli jope veekindel ja kannatada said vaid üksikud jupid. Kõrgelaiule nii lähedale ei saanud kui Hanikatsile, esimesed hüppasid julgelt vööni vette. Hilisemad said kuivemalt, varemleidjad jäid suisa paati. Saare peal oli leidmine iseenesest lihtne, oli vist Tanel see, kes karbile näpud taha sai. Natsa kahju oli kohe tagasi minema hakata, istusime Lauriga veel natuke niisama seal laagriplatsil, aga kapten laevas on jumal taevas ja nii me tagasi kimama hakkasimegi. Täname peitjaid ja paadileidjaid ja paadijuhte ja kogu seltskonda ka - üks lahe sõit oli!

8 juuni 2014 leidis Liia, Ants, Kadri, Argo, M-A, Tiit, Miki, paadijuhid Allar ja Urmas [groll]

Paadijuhtidel on kaitseala keskuse luba teha retki laidudele. Peale Robinsonide hotelli külastamist ja oma käigu registreerimist logiraamatusse nägime ka kõrtsi varemeid ja seda, mis suunas areneb loodus, kui laiul enam lambaid ei peeta. Tagasiteel saime veel lisaks peatuse Saarnaki laiul, kus rannaala hooldavad omanikud ja see on tõesti kena.

22 veebruar 2014 leidis Triin & Hanno [hanno5000]

Lahe udune matk tõukekelkudel, kokku saime 20km. Aitähh!

22 veebruar 2014 leidis Hanno ja Triin [trine]

See üksik palmisaar kauges meres lasi end ikka väga pikalt taga igatseda. Ka seekord, kui olime mineku mitu nädalat varem kokku leppinud, hakkas ilmataat nii palju tembutama, et korraks kadus juba igasugune lootus üle jää pääseda. Jääteed pandi selleks aastaks juba lõplikult kinni, üsna pea pärast seda, kui nad avada jõuti. Tallinnas kerkisid päevased temperatuurid +5 kanti ja geopeituse logid rääkisid veest ja mudast erinevates Eesti nurkades. Aga tuli ju ikka proovida, millal seda jääd jälle antakse...

Võtsime tõukekelgud ja startisime laupäeva hommikul kell 5, et pärast auto ja praamiga läbitud maad veel ka matkamiseks valget aega jääks. Jääle jõudsime Sarve sadamas, kui vihm näitas juba hõrenemise märke ja õhutemperatuur oli +2 kandis (kuhu ta jäi tegelikult kogu Hiiumaal oldud aja). Merd kattis nii paks udu, et Hanno ei pannud gepsu taskugi - kogu aeg oli tunne, et kaome tundmatusse. Teada ju oli, et siinsamas kõrval on esimesed laiud - Kaevatsi ühel ja Saarnaki teisel pool - kuid näha polnud neist midagi. Jääd kattis veekiht, mis oli piisavalt õhuke, et kummikutega veel enam-vähem kuivaks jääda, ja piisavalt paks, et kogu kupatus meeletult libedaks muuta. Õnneks oli meil kahe peale üks paar naeltega taldu, ilma nendeta ei oleks tõukamisest midagi välja tulnud. Nüüd oli muidugi selle võrra huvitavam, et tõugata sai vaid ühe jalaga ning teine kippus seistes ära surema.

Tuli teha päris palju peatusi, trotsida vihma ja udu, kuni lõpuks Kõrgelaid läbi udu paistma hakkas. Uudistasime laagriplatsi ning muidugi ka aaret, mida minagi omalt poolt veidi kõpitsesin, kuna Paavo jäetud juhend oli juba üsna vettinud, Lisasin minigripi, ehk siis peab paremini vastu. Alles tagasiteel saime aru, milline võim on tuulel tõukekelgu suhtes: enam polnudki vaja jalga kuigi jõuliselt maha toetada, hoia vaid tasakaalu ja liugle üle jää! Jää oli muidugi ka haruldaselt sile ja puhas, viimasedki hommikused lumeraasud olid ära sulanud. Kummikutega ei oleks seal lihtsalt olnud võimalik püsti püsida, aga kelk või uisud on sellistes oludes ideaalne liiklusvahend. Hanno võttis jope seljast ja hoidis seda purjena üleval, oi kuidas me kirusime, et vihmavarjud said just hiljuti autost välja visatud :) Ilma igasuguse vaevata liuglesime taganttuules Sarve tagasi, kokku sai matka pisut alla 20 kilomeetri ning aega kulus ligi 5 tundi. Nüüd tahaks suvel tagasi :)

PS Muhu suunast lähenedes tasub kõrvale hoida Laidudevahe sihtkaitsevööndist, kus on aastaringne liikumiskeeld (vt foto 3).

11 veebruar 2014 leidis Marje & Paavo jalgratastel [speedy]

Olin paar päeva tagasi Lapimaalt Levilt lumelaudamast naasenud, kui tehti ettepanek põrutada edasi, Saaremaale. Loomulikult, tühja sest Eesti elust - paneme siit minema! Tehtud-tehtud ;-) Pidasime plaani vallutada mõne päevaga lähemad pisisaareaarded - Robinsoni, Abruka ja peagi ajutiselt sulguv Hülge. Pidasime eelmisel veiniõhtul kohalikega plaani, millega minna. Variandid olid uisud, mida mina lapsepõlvetrauma tõttu 32 aastat alla pole pannud, suvalised (laste) jalgrattad või head vanad soome kelgud. Kohalikud uurisid juba külamammidelt, kellel soome kelgud kuskil kuuri all vedelemas on. Otsustaval hetkel tundus siiski isu olevat jalgrataste kasuks. Olen rattaga korduvalt ennegi saari külastanud, miks siis mitte taas.

Asusime lähimast maismaapunktist teele. Igaks petteks jätsime laenatud auto võtmed kaldale peitu, et omanik vähemalt auto tagasi saaks, kui meid ja rattaid ei peaks enam nägema.. Turnisime ilmselt peagi loodava sadama muulilt alla ja katsusime veerema hakata. Esimesed sajad meetrid olid üsna keerulised, polnud ju üldse harjunud rattaga sõitma, eriti veel libedal jääl. Minul sai asi peagi pisut käppa, aga naisteraffas sai ikka korduvalt küljed, puusad, põlved, käed jm ihuliikmed jääle laotatud. Nii korduvalt kohe, et kahetsesime, et mu põlvekaitsmed autosse jätsime. Nii korduvalt, et ma hakkasin lausa mõtlema, kas käia kiiresti üksinda Kõrgelaiul ära :-P

Ütleme nii, et need 10 km polnud just kergeimate sadulas isutute killast. Meri oli kohati sile, kohati lumelägane, kohati vist isegi lahti (liiga lähedale ei tihanud minna). Pärast mõnda kilomeetrit kulgemist kiire kõnni tempol nägime pikka lahtist pragu. Otsustasime, et tagasi ei lähe, vaid otsime koha, kus see ehk kitsamaks läheb. Nii saimegi sõita üsna mitu kilomeetrit kuni tundus, et ei lähegi kitsamaks, vaid hakkab hoopis eemale kiskuma. Seega tuli vaadata mõni vähegi mõistlikum meetrilaiune koht ning - lihtsalt üle minna. Toetades üks ratas ühele ja teine teisele kaldale, sai pidureid peal ja ennast tasakaalus hoides spagaadiga üle jõe venitatud. Päris hea meel oli, et kuivaks jäime. Sõit jätkus saareni, enne mida tundus, et silmasime päris laia rohekassinist järve, millest eemale hoidsime.

Lõpuks, lõppude lõpuks olime saarel. Polnud paha tunne ilma sadulata olla vahelduseks. Uudistasime pisut saart, mõtlesime kui tore võib siin olla soojal ajal :-) Tegime pilte, otsisime aarde üles, puhastasime seda pisut, lisasime mängujuhendi, peitsime samamoodi tagasi. Olime selle aasta esimesed, üldse üle pika aja esimesed. Üldse polnud saarel hingelistki, kes oleks ennast meile avaldanud.

Tagasitee algas veel valusamalt. Marje kukkus jälle. Ja jälle. Ja jälle. Mõtlesin, et nii me ei jõuagi peidetud autovõtmeteni. Tegime siis totaalse rattavahetuse. Nüüd olin mina väiksel lasterattal. Ja kukkusin. ja kukkusin jälle. Ja jälle. Iga algus on raske ;-) Siis harjusin ning kulgesin vaikselt, üle jää ja läbi elu. Korra tuli ka rattaremont ette võtta, ühel rattal tuli kett suure hooga maha. Käepäraste vahenditega, loe kätega, sai asi korda aetud ning sõit jätkus taas. Ja see jätkus ja jätkus. Liikusime pisut teist trajektoori, sest senist rada ei leidnud üles. Ka tuul oli vastu. Tagument niigi valus ja tuulgi pööras meie vastu. Nagu kogu maailm, tundus sel hetkel. Ka jõgi tuli samamoodi ja samas kohas ületada. Jällegi läks õnneks.

Jällegi, lõppude lõpuks paistis läbi udu päästev sadamamuul, mille otsa ronisime seekord otsast, mis polnud üldse kerge, sest jalad vajusid korduvalt läbi lume kivide vahele. Aga autoni saime sõita juba nagu mõisapreili ja -härra mööda alleed.

Autovõtmed olid alles. Väsimus oli peal. Emotsioone jagus. Kaasasolnud köit ega labidat ei läinud vaja. Üks tipp-topp täpp kaardil jälle vähem. Mis sa hing veel ihkad (peale Abruka ja Hülge skoorimise). Väljateenitud õhtune pidu ootas. Aitäh Muhhinile 21 km ja 3h 8min elamuste eest! Rada ja statistika viitel.

Aare oli kombes. Tervitused peitjale ja järgmistele!

http://www.endomondo.com/workouts/295669717/1392188

28 august 2013 leidis leigrid ja [mummi]

Paat selleks reisiks oli juba ammu tellitud ja täna sai see sõit teoks. Meie üllatuseks sõitis kai ette hoopis kaater, kapteniks Arne Salinõmmelt! Ilm oli ilus ja reis saarele lausa nauding. Kapten teadis teele jäävate veealuste kivide asukohta hästi ja meilgi õnnestus mõnda näha. Saarel ootas meid tõeline paradiis: mõnus laagriplats *****tärniga, WC, lõkkekoht ja katusealune. Kuni meie seal uudistasime, oli Klaire juba laeka leidnud ja seadis selle kivile kuivama (sisu nats niiske, logiraamat kuiv). Nimed kirja ja jalutama. Meile näidati maamärki (ristiga kivi) ja kaevu, mis oli hetkel kuiv. Oreganot ja muid maitsetaimi korjasime ikka ka! Kui olime veidi keha kinnitanud, asusime tagasiteele. Täname saarele kutsumast, ilma aardeta poleks vist sinna kunagi jõudnud!

28 august 2013 leidis klaire [leigrid]

Olime ammu plaaninud sellele saarele minna, aga koguaeg on midagi vahele tulnud. Täna siis lõpuks võtsime reisi ette. Paadimees Arne tuli oma mõnusa plekist põrnikaga mis lausa lendas vee peal, isegi Kormoranid vaatasid imestunult seda kihutavat plekitükki. Klaire leidis aarde kiiresti, mis oli täitsa korras, ainult natuke märg. Kuivatasime karbi ära ja panime logi kirja. V: kaelapaela ja J:pastaks-avaja. Vaatasime saare loodust ja juba kihutasime Hiiumaa poole tagasi. Täname.

11 august 2012 leidis Eva ja Madis [autopulver]
Kajakiga kohale, veidi otsimist ja käes see oligi:) Varsti samale laiule talgutele:) EVEJ. Tänud peitjale!

18 august 2011 ei leidnud pilditibi, Rita, Lauri [algaja]
No ei ole seda aaret mitte kuskil.

12 august 2011 leidis Ilona, Henry, Harry, Aarne, Urve ja Hannes [jussike]
Mõnus paadisõit laidude vahel, jalutuskäik ja väike piknik sobivas söögikohas ja seejuures ka aardeleid - ilus algus puhkepäevale Hiiumaal. EV, J: auto, 2 tigu ja nööbid (3+3).

27 juuni 2011 leidis Kaja, Bruno, Triinu ja Mari-Liis [kajaliis]
Täiesti plaaniväline merereis, mis tekkis eelmise päeva lühikese mereretke ja uitmõtte ajel. Lõbus seltskond, päikseline päev,pisike mootorpaat, Mari-Liisi 18.sünnipäev, Vana Tallinn, ohtralt vett, pikk rannaäär, mille veertpidi aardeni sammusime (paat jäi Hiiumaa poolsesse külge). Tegime pika pikniku,otsisime üles aarde, uurisime möödunud käijatest maha jäänud saiakoti kuupäevakinniseid ja lõpuks astusime tagasi, tehes saarele täisringi peale. Lambaid ei kohanud ja linde oli ka vähevõitu. Savikoda oli see-eest hästi varustatud:). Täname toreda aarde eest!Lisasime nööbi ja 50 euro-senti.

14 august 2010 leidis Priit, Merka [triip]
Leitud kajakimatka käigus.

14 veebruar 2010 leidis Laurikas ja Mark [mark]
Kuna Laurikas pakkus välja ideaalse variandi kuidas sellist kauget aaret peaks külastama siis ei olnud mingit pikalt mõtlemist ja tegime asja ära. Sihi aardeni võtsime Muhu põhjakaldalt ja ei saa ütlemata jätta, et ütlemata äge reis oli :). Suure lumega on ilma vihjeteta selle aarde leidmine küll suur juhus. Aaret otsides teisaldasime ikka väga suure hunniku lund teise kohta. Aarde leidsime kohast, mis olid ikka mõned meetrid meie tuvastatud nullist eemal aga mitte niipalju, et soojal ajal mingeid probleeme leidmisega peaks tekkima. Suured tänud peitjale ja Laurikale, et see seiklus teoks sai :)
http://www.youtube.com/watch?v=VUEqw7gN_C8

14 veebruar 2010 leidis Laurikas ja Mark [laurikas]
Mitu korda mõeldud ja pikalt planeeritud minna, nüüd siis lõpuks ära käidud :) Maku meelitas pikalt meid suuskadega üle mere sõitma, aga et ei olnud ei mul ega Markil suuski, siis otsustasime parema alternatiivi kasuks. Jääle minekuks valisisime sama koha, mis Makugi, aga päris muulini ei üritanud sõita, sest vahepeal oli lund kõvasti juurde sadanud ja teed olid kohati täiesti täis tuisanud. Ajasime saani käru pealt maha, edasi merele, väike ring ümber Hanerahu nurga ja märkamatult olimegi juba kohal. Laiul aga olid lumeolud veelgi karmimad ja nullis läks lumes kaevates päris kõvasti aega. Lõpuks pidime ikka telefoni teel Maku käest üle küsima, et kas ikka õigest kohast kaevame (lund kohati rinnuni). Leitud ta lõpuks siiski sai ja logi ka raamatusse kirja :) Tagasiteel nägime, et tulekul lumele jäänud jälg oli kohati vesine, õnneks aga jää lume all oli tugev. Väga lahe reis, tänud peitjale :)

24 jaanuar 2010 leidis Maku [maku]
Tekkis mõte see aare esmakordselt mööda jääd ära võtta. Saingi oma naabripoisi pehmeks räägitud ja reis võis Kuressaarest Muhu saarele alata. Kodus näitas kraadiklaas -16, poolel teel -22 ja kui autost lahkusime siis -18. Tegin gps-i lahti ja näitas 9,51km aardeni. Kott selga, suusad jalga ja hakkasimegi jää poole liikuma. Enne kui jääle saime pidime muulist alla ronima, kuna sõber pole suuski jalast võtnud, ronisin mina ka suuskadega muulist alla. Kahjuks minul see ei õnnestunud, suusaklamber tuli lahti. Väike tuuning ja sain kuidagi klambri paika, ise koguaeg mõeldes - ei tea kaua see nii vastu peab. Oma arust terve igaviku suusatanud vaatasin gps-i, 8 km veel... Ja nii see vaevaliselt kulges. Jää olud olid super- mõnes kohas oli paar sentimeetrit lund, teises kusil paarkümmend. Kohale jõudes imestasime, laiu ääres olid auto jäljed. Läksime kiirest aaret otsima aga tulutult, sest lund oli igal pool ja vihjet mõistsin valesti. Tegime kerge kehakinnituse (isu oli ainult tee järele). Otsisime edasi aga ikka tulutult. Siis saatsin peitjale vihje saamiseks sms-i. Ja kui sain vihje oli minu jaoks leid momentaalne. Nüüd siis oli vaja "vaid" tagasi suusatada. Kui olime laiust oma 1 km eemal, nägime jääl autot, auto suundus meie poole. Tuli uurima ega me pole merehädalised. Kuuldes, et pole, suundus ta Muhu saare poole nagu meiegi. Nemad läksid ringiga, meie otse. Jutust tuli välja, et käisid Hiiumaal ja nüüd koju tagasi. Tagasiteel jäime natuke hämara peale ja mingi 6km enne Muhu saart kadus mul kätes jõud ja ainult tahte jõul suusatasin edasi :P Samas kui muul hakkas paistma ja oma 2km oli jäänud siis leidsin end uuesti ja edasi oli vaid lapsemäng. Raske oli nüüd 200m autoni kõndida, sest jalad ei tahtnud tõusta maast lahti... Kokkuvõtteks: mõnus tripp, kuskil 20km suusatamist. 12.00 kuni 17.30-ni olime merel. Sinna läksime 2h ja 5min tagasi 1 h ja 45min. Autosse jõudes näitas termomeeter -19 ja oli hirmus jänu, kindlasti võtke üle 1l teed kahepeale kaasa, sest vedelikku kulub ikka mõnuga. Üks ägedaimaid trippe ja õige riietusega pole külma tundnud... Tänks Muhhinile aarde peitmise ja vihje eest...

29 august 2009 leidis Ove [ove]
Järjekordsel hülgevaatluse kajakimatkal otsisin loomulikult üles ka kohe telkimisplatsi juures asuva aarde. Laiul randudes leidsime eest jahiga randunud seltskonna keda olime ennem ka merel kohanud. Üllatus oli suur kuna teadsime, et selleks nädalavahetuseks on meile luba antud ja reeglina kahte luba korraga ei anta kuid nagu selgus, siis seekord oli miskipärast just nii juhtunud. Aga laagriplatsil oli ruumi piisavalt ka kahele seltskonnale. Meie retke juhtis traditsiooniliselt hülgeuurija Ivar Jüssi, kellel on alati rääkida palju jutte nii hüljeste kui ka Hiiumaa laidude kohta. Logi kirjutan praegu otse sündmuspaigal telgis enne magamaminekut. Homme aerutame Hanikatsi ja Saarnaki laidude kaudu tagasi Heltermaa sadamasse. EVEJ

19 august 2009 kommenteeris Rein [muhhin]
Tänan tähelepanu juhtimast! Vigane link asendatud. Ja otse loomulikult palavad tervitused leidjaile!!:)

18 august 2009 kommenteeris Ove [ove]
Aardetekstile võiks lisada viite Laidude sihtkaitsevööndis kehtivate piirangute kohta. Praegu aardetekstile lisatud link ei tööta. Hiiumaa laidude maastikukaitseala kaitse-eeskirja hetkel kehtiv versioon asub https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=980067. Tasub meeles pidada, et Kõrgelaiule on jäävabal ajal lubatud minna vaid kaitseala valitseja nõusolekul ja logimisel oleks viisakas ka nõusoleku olemasolule viidata.

16 august 2009 leidis Sirje, Andreas, Aare, Kalle [sookoll7]
Teisel päeval külastasime esimesena seda väikesaart. Gpsitu proovis ka juhtrauda enda käes hoida, mis tal ka õnnestus üpris hästi, koos meie märjaks kastmisega, kuna lainetus oli vahepeal päris tugev. Saarel aga paistis päike ja meeleolu läks päris viis plussi peale. Aarde leidis Gepsitu, kuna kohmisesin oma riiete kallal, et neid kuivama panna. Karuonu sai ka oma uhiuued riided ära testida ja vett nad pidasid. Gepsitu sai nii palju vett, et pidi seda isegi kummikutest välja kallama. Kena puhkeplats sinna saarele tehtud. Enne äratulekut, viskas Karuonu paadi veest tühjaks ja Gpsitu pakkus merekaru kohaselt ka meile rummi. Aitähh peitjale.

16 august 2009 leidis Sirje, Andreas, Kalle ja Aare [karuonu]
Kõrgelaid oli üks huvitavamaid kahepäevasel laidude tuuril. Kohe peale randumist tuli päike välja ja kuivatas veidi meie märjaks saanud riideid. Niikaua otsisime aarde üles, kehastusime Robinsonideks ning vaatasime saarel ringi. Enne tagasiteele asumist tuli paadist kõvasti merevett välja kühveldada, et uus vesi saaks sisse tulla. Tagasiteel oli tuul küll soodsam, aga laine lõi üle parda samamoodi. Tänud peitjatele!

16 august 2009 leidis Aare, Kalle, Sirje ja Andreas [gpsitu]
Meie otsustasime laiule sõita pikemat teed pidi - Muhumaa poolt. Väikeses sadamas paadi vettelaskmine käis kiirelt, sest olime eelmisel päeval juba kahel korral harjutanud. Seekord oli meeles ka paadi päras olev auk enne paadi vettelaskmist kinni toppida ning binokkel kaasa võtta. :-)

Sadamast välja tüüris meid kapten Karu isiklikult ning seejärel andis rooli jungale hoida. Tuleb tunnistada, et ega selle pähklikoorekese juhtimine tormisel merel mingi naljategu polnud - kastsin kaasreisijaid päris korralikult ja endal polnud kerel ühtegi kuiva kohta, kui laiul maabusime.

Õnneks tuli just sel hetkel päike välja ja paistis kogu aja, kui saarekest uudistasime. Ja uudistamist seal oli. Kahetsesime veidi, et eelmisel õhtul selle aarderetke ära jätsime - saarel on ideaalne ööbimiskoht täisvarustusega. Isegi pudrukott oli katusealuses olemas!

Aarde leidsime suurema vaevata. Lugesime huviga logisid ja avastasime sealt lisaks kodumaistele ka ühe välismaalase logi! Nännist võtsime väljamaalase poolt jäetud sigareti, mille Sirje kohe ka põletamise teel hävitas. Midagi robinsonidele vajalikku polnud kahjuks jätta, aga ehk oskavad leidlikud merehädalised midagi ka klaaskuuliga teha. :-D

Enne tagasiteele asumist rändasime korraks ka saare keskele. Täitsa suured puud kasvavad seal! Ja siis tagasi. Enne lahkumist sai meeskond jungalt lonksu rummi, mis läks täitsa asja ette, kuna merel kastis endiselt.

Tänud peitjale! Väga vinge! Võimaluse korral tahaks tagasigi tulla ja saarel telkida!

7 august 2009 leidis Triin [linnapreili]
Leitud ja logitud. Aare täiesti korras nagu oleks eile peidetud :)

18 september 2008 leidis Jan ja Mait [muhujan]
Jälle üks pikalt planeeritud aarderetk. Luba laiule minekuks oleme küsinud korduvalt kuid alati on midagi ette tulnud. Lõpuks tundus, et kõik asjaolud sobivad ja mereretk võis alata. Peale tunnist paadisõitu jõudsimegi kohale. Laiul leidsime kenasti hooldatud laagriplatsi ja seejärel ka aarde. Raamatusse sai kirja teine logi. Jätsime merehädalistele ka tulemasina et nad saaksid end lõkke ääres soojendada. Pärast tegime veel tiiru saarel ja siis kojusõit. Laidude vahel liigub päris palju uudishimulikke hülgeid. Tänud aarde eest!

21 juuli 2007 kommenteeris Rein [muhhin]
Juhhhuuu!:) Ma juba kartsin, et sellest tuleb ise peidan - ise leian tüüpi aare! Tervitused leidjaile!!!

18 juuli 2007 leidis Meelis, Uibik, Miki ja Tibu [mull]
See oli üks meelde jäävamaid aarde otsimisi. Kõik klappis. Ilm ilus ja Tuuline. Paadiga sai mõnusalt loksuda (lainetes hüpata nii et kahe käega tuli kinni hoida). Ka paadimees oli omamoodi vaatamisväärsus. Tõsine hiidlane (kalur) ja hästi sõbralik. Saarel oli ilus lõkke kohake. Aare ise oli ilusti koordinaatidel ja ootas millal teda leitakse. Suured tänud peitjale.:)

18 juuli 2007 leidis Miki, Tibu, Mull ja Uips [miki]
Otsustasime siis karjaga minna väikest juubelit tähistama (500) ja mis sobiks selleks paremini, kui pisike saar ja leidmata aare kusagil kaugel. Hiiumaalt Salinõmme sadamas oli kokku lepitud paadimehega, kes meile mõnusa paaritunnise matka saarele ja sama palju tagasi oli nõus tegema ning registreeris ka meie käigu kaitseala keskuses. Ilm kiskus tormiseks ära, kuid see lisas ainult mõnusalt vürtsi kogu üritusele. Kohale jõudes leidsime eest mõnusa lõkkeplatsi ja istumiskoha. Paadimees tegi ekskursiooni saarel, näitas kõrtsi varemeid ja rääkis ajalugu. Meie jaoks sai ka see müsteerium lahenduse, miks sellise koha peal üldse kõrtsi peeti - nimelt läinud sealt saare külje alt kunagi talitee ja siis see olla just sobiv koht, kus hobuseid sööta ja jalga puhata. Aare ise oli täpselt koordinaatidel ja lihtsalt leitav ning meie esmaleidmist juba peaaegu kaks aastat oodanud. Viimane aeg ühesõnaga. Ei võtnud midagi jätsime kaelapaela ja pastaka. Kõhud täis pugitud võis hakata vaikselt tagasi sättima.. tagasiteel oli laine veel kõrgem ja saime kõik kõhutäie soolast vett neelata. Läbimärgade ja väsinutena paadist välja ronides olid kõik ühel arvamusel - 100% korda läinud päev. Tänud peitjale.