Peitmise pärast 3

Tänud aarde eest!

Muhu jää tuuril leitud.Aitäh!

 1 

Tegime teisi oodates veidi eeltööd ja sõitsime läbi kaks võimalikku lähenemise teekonda. Ühes tekkisid teele sügavad roopad, kuhu autol põhi juba kinni jäi , sealt ei saa, tõdesime. Teisel pool oli ees keelumärk.Kolmanda , keskmise variandi hindasime parimaks ja kutsusime ka teised siia. Väga super valik oli. Isegi pimedas oli mõnus jalutuskäik. Tänud

Siia suundudes oli juba konkreetselt pime. Minu ja Pireti hilisemast autossejõudmisest eelmise aarde juures oli kasu. Nüüd saime Krissult ja Daunolt info, et parkla, kuhu plaanisime auto jätta, on autoga kättesaamatu. Eks siis tuli alustada mujalt. Ka selle koha olid Yksk6igid juba kätte leidnud. Üle jäi sinna sõita ja lambid otsa ette seada või kätte võtta ja teele asuda. Täna olid selle aarde jaoks ideaalsed olud. Isegi pimedas oli sinna hea minna. Peagi oli aare leitud ja logitud ning rahvamatk autode juurde tundus veel lühem kui minek. Praamini oli 10 minutit. See osutus täiesti piisavaks, et peale jõuda. Nii varem startinud tiimile kui meile. Väga lahe, et nii täpselt jõudsime. Saime veel selle päeva sees koju. Aitäh peitjale ja kaaslastele! Tänase ilmaga oli lõppu minek nauditav. Tore, et selle purika/piruka enne piiranguaega kätte saime!

Täna sai lõpuks kolme lõpp külastatud. Pimedas me lähenemise teed leidma asusime. Sirgel oli tehtud vist rahvamatka, lumisel jääl oli rohkelt jalajälgi. Laternamatk jätkus korraks heinasel rajal, kuniks arvati kordades parem olema kulg jäätunud veel. Parketil käik mõningate kõrreliste seltsis toimus kuni otsitavani. Nõnda lihtsalt toimus ka jalutuskäik tagasi autodeni. Kiire-kiire sõit kohe-kohe väljuvale praamile ka õnneks õnnestus. Tänud ilmataadile, kaaslastele ja peitjale.

 1 

Juba mõnda aega on see aare minu geopeituse kaardil Muhu saare ainus leidmata aare. Kaks esimest punkti tegime paar aastat tagasi ära, aga nähes kuhu see lõpp maandus, siis lükkus selle külastamine määramata ajaks edasi. Ja ega tänagi polnud plaanis siia tulla, aga kui muud seiklemised juba niivõrd lähedale meid suunasid, siis ei saanud lihtsalt mööda lasta seda imelist võimalust. Maapind oli täiesti tahe, loomaradu väga palju ja üldse mitte üle mõistuse müttamine. Seega sügisesel kuival ajal ideaalne aeg sellise asukoha külastamiseks. Aare ise oli ka nagu tutikas, just värske hoolduskuuri peitja poolt läbinud. Väga hea meel, et siin ära käisime ja toreda aarde leidsime. Aitäh!

Tasa, kuula looduse hääli!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Liikumispiirang 15.02-31.07

Alguses leidsin koordinaadi, kuid suund oli juba teistsugune. Kuna valikud olid mu sadamasse tagasi juba toonud, siis oleks olnud imelik kui siin oleks jäänud teine punkt piilumata. Proovisin ühelt, teiselt ja ka kolmandalt poolt, kuid seekord jäi lähemale saamata.

Vahepunktid olid kunagi soojemal ajal tehtud, kuid lõppu sai justnimelt täna mindud. Veidi uurisime kaarti ja otsustasime raudteetammi jalutuskäigu kasuks. Teekond osutus kardetust oluliselt lihtsamaks ja kohati oli maastik isegi ilus. Peale aarde juures käimist tagasiteel jäime kohalikule kotkale vahele.. on ikka võimas lind.

Tänan peitmast.

Mulle on alati meeldinud pigem raske maastik kui peidukoht. Seekord juba kaugelt kumas lõpuaare vastu (ma olen siiralt tänulik selle eest peitjale), aga sinna jõudmiseks plätude ja kleidiga võttis omajagu aega. Leidsin kaaslaseks kõvera toika, millega peletasin kividel peesitavaid usse ja suuri ämblikke, keda raudselt poldud juba kaua häiritud, rääkimata vaarikaväätidest ning kadakatest. Üleüldiselt olen ma omadega väga rahul, aga pärast jalgade pesemist kipitab ikka igalt poolt. Pärast küsiti, kas seal oleks hea sup'ata :D Naersin: "Ei pääse ligi."

V6i noh tegelikult esimesed kaks ju leidsin. Teises punktis olin liiga väsinud et yle m6elda ja tegin s6brale lihtsalt pai :) Vaatasin siis uuesti kaarti ja v6tsin vastu otsuse et täna juba yhest sumpamisaardest piisab ja jätsin ta järgmist korda ootama. Väsinud peaga unustasin aga l6pu koordinaadid salvestada et siis järgmine kord tuleb lihtsalt uuesti s6brale külla minna. Loodetavasti ei ole tal siis vendasid ja 6desid kodus ;)

Esimesed kaks punkti läksid kiirelt. Võsa polnud kah väga hull. Natuke raskemaks läks siis kui olud läksid vesiseks, kuid ka need ei olnud ületamatud. Teekonda aardeni kuulasime lindude orkestrit, kus sooloesinejaks oli sookurg. Komteineri kaanes mõra. Tänud peitjale kohta tutvustamast!

Kunagi aastaid tagasi jäin isegi korra praamile sõites nulli juures autoga seisma, aga ilm oli hull ning autost ei hakanud siis välja ronima. Nüüd oli aega hulgim käes jä otsustasime, et võtame selle multi käsile. Algus läks kiiresti, teine punkt samuti. Kolmanda juurde oli juba üksjagu kulgemist. Samas logisid lugedes ootasin isegi hullemat. Vahepeal oli veidi pokutamist, kuid enamus teest oli üsna mugav astumine. Aitüma peitjale, ilma geopeituseta poleks sellisesse paika sattunud!

Jätsime pooleli. 18.Aug.2020 . TB

Esimeses punktis mõtlesin lihtsa asja keeruliseks, kui see jälle tagasi lihtsaks sai, hakkasin liikuma teise punkti suunas. Lõppu liikumisel sai vahepeal raja kõrval tunduvalt kiiremini edasi kui rajal. Huvitav matk, tänan!

Tänud.

No kus oli matk. Kummikud olid vägagi must-have, sest alguses oli tee kõrval kohati paremgi liikuda ning pärast pidi korralikult ringi ka veel hüplema. Võsa, millest vahepeal läbi ronisime ei ole vaja isegi mainida. Tagasi läksime juba kergemat teed, mis ei pannud iga 50 m järel enam ohkama. Aitäh!

Tänan aarde eest!

Seda aaret meil täna otsida polnud plaaniski, aga miski ikka kiskus autonina sinna alguse juurde. Esimeses punktis ei jõudnud üks meist infotahvli teksti veel lugema hakatagi kui teisel juba koordinaadid käes olid. Kuna see oli nii lihtsalt läinud, siis otsustasime ikka eirata hoiatust ja munakiviteele madala autoga seiklema minna. Teises punktis sai võidurelvastatud kummikutega ja varemeid otsima asutud. Pole vist ühtegi vana kivimüüri igast küljest nii põhjalikult uurinud kui neid Nabi Juula maja jäänuseid. Olime juba alla andmas kui lõpuks õigesse kohta sattusime. Rohus vedeles ka ühe ussi nahk, ilmeselt küll mitte selle rästiku oma, mis Juulale saatuslikuks sai. Võtsime ikka julguse kokku ja saime edasised juhtnöörid kätte. Kui olime seda munakiviteed juba nii pikalt "nautinud", siis otsustasime ka edasi liikuda. Käisime ka Võikülas ühe külamehega juttu puhumas, aga lõplikud aarde otsingud lükkasime siiski edasi. Peale seda huvitavat teekonda suhtume suure lugupidamisega Võiküla inimestesse, kes igapäevaselt munakiviteel liiguvad.

 2 

Selle lihtsalt peitmise pärast peidetud aarde otsimisega sai algust tehtud juba eelmisel korral kui siin saarel olime, seega kolm aastat tagasi. Seni oli see siis vaikselt laagerdunud ja sobivat aega oodanud. Täna see aeg saabus ning olime varustatud kes pikemate, kes lühemate säärikutega. Valik oli õige mõlemal ja kuigi aega läks, siis kohale me jõudsime ning nimed kirja saime. Ei oska öelda, kas see lähenemistee oli kõige õigem, aga vähemalt talutav. Peitjalt kuulsime muidugi, et (sobival) talvel pidi aarde juures käimine õige muretu olema ning ega ta muul ajal seal käinud ei olegi. Aardest võtsime kaasa sinna jäetud minionide pildiga kommid või nätsud, ei saanud enam täpselt aru, mis nad olid. Kindel see, et need sinna ei sobinud. Tänud aarde eest, see õelustükk nüüd siis leitud!

No küll see oli kena oma pisikeste roosade õitega -Harilik käoraamat

Veel kaitsealuseid lilli... Küll neid oli seal palju - Soo-neiuvaip

Ma ei mäleta, kas eelmisel korral otsides oli abistav vihje olemas või mitte, aga sel korral viis see mind teises punktis vajaliku info leidmiseni. Minu jaoks polnud erilist küsimust, kas minna kohe logima või mitte. Tagantjärele mõeldes oleks ehk saanud sinna lihtsamat/mugavamat teed pidi, aga ega midagi väga hullu ka polnud. Aardega kõik korras, tänud!

Alustasime matka koos soomlasega, kellel privaatlaev. Teises vahepunktis said kaardid otsa!

Sõitsime mööda sirget teed ja edasi marssisime kummikutes (TARK VALIK!!) eramajadest mööda otse metsa ja tõime aarde ära, edasi jäi vaid 45 minutit laeva väljumiseni :)

leitud

Esimesest punktist sain võrdlemisi kiiresti edasi. Teises ei saanud enam üldse. Liigutasin vist kõiki kive, mida andis. Üks oli selline, mis liikus aga kuidagi ei tahtnud välja tulla. Parmud muutusid samuti tüütavaks ja loobusin.

Mitu kuud ränka korteriehitust selja taga tormasin tuulispasana Saaremaa poole, sest nägin, et aardeid on hakanud siinkandis tormiliselt vähenema. Eesmärk oli aega mitte kaotada. Olin roppväsinud, mitu päeva magamata ja täiesti ületöötanud. Aga ikkagi otsustasin, et kohaliku vanatädi majavaremete juures poolelijäänud aardekoordinaadid tuleb uuesti üles noppida ja aare ära tuua.

Oi, ma sain aru, et mu saapad ei pea ikka üldse vett, suurepärased 200+ eurot maksvad Gore-Tex saapad võib kaarega võssa visata. Sookured kraaksusid, konnad möirgasid ja läbi väsimuse kiuste oli mul vaja ikkagi see aare ära võtta. Vat au ja kiitus peitjale, et ta viitsis nii kaugele üldse aaret panna. Kenasti kuiv ja korras. Aitäh.

Roheliste Rattaretk tõi meid sel aastal Muhumaale. Olime varajase praamiga kohal ja tuli aega parajaks teha. See aare täitis selle ülesande kenasti ära. Kaks esimest puntki olid viisakalt tehtud ja edasise jaoks tundus, et meil hakkas juba aeg puudu tulema. Teinekord tuleb asi lõpuni viia.

https://www.rattaretked.ee/index.php

Vahepunktis oli potentsiaalseid peidikuid palju, sh varingu all. Ehk oleks veel otsinud, aga kuna kohale tuli ka mitu mugulast, siis loobusin.

 3 

Esimene peatus teel Pühadekarele. Vahepunktis on nüüd järgmistel kergem, trampisime kõrvenõgesed ikka ümberringi kõik maha enne kui õiges kohas väikese ehmatusega otsitu leitud sai. Rattad jätsime ühel hetkel põõsasse, teekond lõppu oli värvikas, sai läbi võsa trügida, sai mööda hiigelpokusid kepsutada. Mina oma pokudel kalpsamisega võisingi süüdi olla, et mõned meetrid tagapool sumpava Kaupo jaoks ühe herilasepesa aktiveerisin..ju nad selle sees pesitsesid. Mina igatahes ei kohanud kedagi, aga varsti kuuldus tagant sajatamist, tean omast kogemusest kui valus on korraga nii paljude nende tigedike ohvriks sattuda. Matk aardeni oli piisavalt väljakutsuv, aitäh peitjale!

 1 

Kuna meil oli vaja minna ainult Pühadekare suunas, siis jätsime auto Virtsu ja läksime ratastega praamile. Nullis oli asi kerge, aga millegi järgmises kohas otsisime pikalt kõikjalt mujalt. Hoiatasin Merlet kõrvenõgestesse mineku eest, aga ta vastas: mis need ikka teevad ja otsis rahulikult. Lõpuks saime sealt minema ja see pikk tee oli iseenesest huvitav, polnud sellest kuulnudki. Aga sealt maha pöörates läks jamaks. Ühel hetkel olime kõrgete pokude vahel. Merle kõndis nende peal, aga ma ei suutnud ja läksin läbi väikse muda. 1-2 kärbest lendas mu ümber ja ei teinud välja kuni sain naaskliga otsa ette. Ei saanud arugi mis toimus, aga vist oli hunnik herilasi. Sain veel kuklasse ja 3 laksu kätte. Ei ole väga ammu nõelata saanud, ei mäletanudki et see nii valus on. Saime logitud ja hakkasime tagasi orienteeruma, pool kogemata suutsime täpselt herilaste koha vahele jätta. Otsisime rattad üles ja jätkasime teed Pühadekare suunas.

Aare jääb oma aega ootama.

Esimeses ja teises punktis käisime ära, aga aare jääb seekord siiski oma aega ootama. Tänud ikka.

Kaks esimest punkti käes. Teame, kuhu edasi minna, aga nii kuuma ilma ja kahe koeraga me seda teekonda seekord ette ei võtnud. Esimese punkti leidsime maast. Võtsime peitjaga ühendust, et panna tagasi sinna, kust ta tulnud oli. Järgmine kord siis lõppu.

3853.

Leitud.

 3 

Eelmisel kiirel Saaremaa külastuskorral sai koos Mariannega esimesest punktist kaasa haaratud teise punkti info. Seekord oli mul plaan just Muhumaal veidi ringi vaadata, seega jätkata sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi. Teine punkt. Algul pelgasin, et raskem osa on kohale jõudmine, et kraav ees siinpool ja sealpool ka. Oleks ma vaid teadnud :) Esmapilgul oli peidiku kanditaate päris palju. Vaatasin siit ja vaatasin sealt :) Nojah, mis siin ikka öelda, neid on seal palju :) Õige eristus laia naeratuse ja valgete hammastega. Aga ega see mu ülesannet lihtsamaks ei teinud . . Veidi pidin end koguma ja mõtisklema elu üle. Ja viimane punkt. No nüüd, peale sellist võitu, ei saanud ju pooleli jätta. Viimane punkt läks nagu paljudel enne mindki, et minnes nagu veel valid kuhu astuda, aga tagasiteel pole enam vahet. Vesi on soe nii seespool, kui ka väljaspool kummikut. Kogu garderoob läks auto juures ümbervahetamisele, aga logi on kirjas. Tänud peitjale! Oli huvitav seiklus.

 5 

Äratuskell helises 3:55. Kui ma õigesti mäletan, siis pole varem nii varajast ärkamist geotuuri pärast veel kunagi teinud. Kogukas h̶o̶m̶m̶i̶k̶u̶s̶ö̶ö̶k̶ öösöök söödud, asusin Virtsu suunas teele. Õiget suunda näitas mulle Põhjanael. Poolel teel hakkasin põgenema päikesetõusu eest ja kätte sai see mind täpselt Virtsus. Jätsin auto maha sadama parklasse ja vahetasin istumisaluse renditud paksurattalise vastu.

Kuna ma olin enda praamipiletid eelmine päev tühistanud, siis läksin käsitsi ostma. Müüjaks oli üks väga murelik tädi. Uuris kust ma tulen ja imestas mu teo üle. Muudkui korrutas, et ma külmun ju ära kui rattaga sõita plaanin. Autost väljudes näitas termomeeter tõepoolest üsna suurt miinust - lausa -14. Igaks juhuks ei hakanud tema hella südant koormama oma ekstravagantsete plaanidega ja andsin teada, et pole vaja muretseda, sest kõik on parimas korras.

Praami peal hakkas minu geotuur pihta. Ei mingit lebotamist. Jälgisin teki pealt pingsalt mõlemale poole laevateed jäävat jääd. Paksust, lõhede olemasolu, lumekihti, pragusid jne. Nähtu sisendas natukest enesekindlust.

Antud peitmise pärast aaret mul tegelikult ei olnud üldse plaan otsidagi sel geosõidul. Mõtlesin, et kui nagunii mööda sõidan, siis võiks ju järgmise punkti koordinaadid ära võtta. Mõni aeg hiljem oli taskus juhend lõpu jaoks. Muidugi ei saanud seda enam niisama jätta. Lisaks paistis see hea võimalus oma ratast korrektselt testida.

Testida põhimõtteliselt saanuks kui seda sama rada poleks kasutanud kitsed, põdrad, kährikud, inimesed ja 1 tsiklist. Nii kuradi konarlik oli see jäätunud lumi. Kiiresti sai meelde tuletatud, missuguseks muutub tagumik pärast esimesi kevadisi rattasõite. Seepärast trügisin ma pidevalt kõrval olevale kraavijääle. Kui hakkas kostuma rõvedat raginat, siis lendasin otsejoones tagasi vanale rajale. Lõpuks jäi ette lahtine veetakistus. Õige aeg taganeda ja võtta otsejoones suund aardele. Rattaga päris igal pool ei saanud sõita aga drive-in sai siiski tehtud. Logides kujutasin ette seda suvist võsa ja olin õnnelik, et ikka tegin selle väikese kõrvalepõike.

Pärast logimist hakkasin kahtlema oma riietuse valikus. Äkki oli piletimüüjal õigus ja on oht ära külmuda. Riietus oli mul midagi sellist, millega muidu geopeituks +10-15 soojakraadiga. Olin vähem kui tund ringi seigelnud ja külm näpistas juba mitmelt poolt. Proovisin endale seletada, et rohkem intensiivsemat liigutamist ja mure laheneb iseenesest.

Geotuur oli selle aardega edukalt avatuks saanud. Aitäh peitjale neid punkte tutvustamast!

Esmakohtumine Piretiga

Geopäeva algust tervitas päikesetõus

Kui praam läbi läks, nägi välja hiiglaslik rummkola kokteil

Drive-in - tehtud

 1 

Alustasime siis Muhule saabudes kunagi alustatut uuesti. Oli ikka hea, et tookord seda saadud koordinaati kontrollima ei läinud. Vahepunktis tegin ma Piiale taas lõbu, sest kollakat värvi jää ei olnud just selline mida oleks tahtnud oma 80+ kiloga testima minna. Kuna käsil olid miinuskraadid, siis ehmatus polnud selline nagu oleks võinud. Seejärel testisime Piiaga erinevaid kohti ja nende kandevõimet, ees oli pikk päev ja puudus plaan kohe alguses jalad ära pesta, seega olime ettevaatlikud ja leidsime tee lõppu oluliste vahejutumiteta. Siin oli küll lumisel ajal parem kulgeda kui koos nõgeste ja sääskedeta. Täname peitjat vahva väljakutse eest.

 1 

Kui on nii uhkelt vormistatud lõpppunkti koordinaat taskus juba mitu kuud oma etteastet ootamas, ei saa väikse vihma pärast jälle jalutuskäiku edasi lükata. Pealegi, kui enam niikuinii kuiva kohta pole, ei ole ju vahet - saagu siis kummikud ka vett täis. Miki läks mühinal ees ja murdis tee läbi ämblikuvõrkude, mina lohisesin nii kaugel taga, et usinam ämblik jõudis juba uue kanga ette kududa. Jalutuskäigu sihtpunkt oli kaunis kohas. Nägin hõbehaigrut päris lähedalt. Suurem osa matkast kulges üsna mõnusal rajal - tundus, et sai vist parim lähenemistee valitud. Tänud peitjale, vahva multi.

 2 

Kuna ma olin seal lõpus jätnud kunagi käimata aja lõppemise tõttu ning vahepeal oli Groll jõudnud ka vahepunktid ära noppida, siis sai talle lubatud, et üksi ei hakka seda jalutuskäiku ette võtma vaid käime koos ära. Nüüd tundus just hea aeg olevat, kerge vihmasadu ning järjest tugevnev tuul, mis puhus kõik põdrakärbsed eemale. Parim aeg aarde vallutamiseks. Kujutasin hullemat ette, kuid tegelikult oli täitsa mõnus. Tuli kohe tahtmine veel kusagil jalutada.

 2 

Kui eelmine kord selle aarde alguse kätte saime, siis olin kindel, et siia tuleb üks pikk jalutuskäik. Sellel korral, kui Sven oma villisele hääled sisse tõmbas, muutus pikk jalutuskäik hoopis drive-in aardeks. Kohale saime ilusti, aarde saime ka ilusti logitud, aga nüüd on küsimus, kuidas me siit minema saame. Ees oli pikali kukkunud mänd ja sellisel kitsal teel ikka ümber ei keera. Nii tuli minul muutuda tagavaate kaameraks ehk Sveni lisa silmadeks. Kõlkusin siis üle villise tagumise otsa ja karjusin ikka vasakule ja paremale. Vahepeal sõidame ikka võssa ka, kuna kaameral läks sassi kumb on vasak ja parem, sest pidin ju juhile vastupidiselt seda ütlema. Aga selline prof juht nagu Sven tõi meid ilusti suurele teele tagasi. Tänud seiklusi pakkuva aarde eest.

 5 

Aarde vahepunktid olime korjanud juba varem, seekord siis liikusime lõppu vormistama. Katsetasime esmajärjekorras otsetee läbimist kuid see omanik on nüüd puhta pöörane, ehk siis on raudtõkkepuuga tee sulgenud. Tõkkepuul on küll number kuid sellele helistamisest ilmselt tolku poleks olnud, sest tõkkepuu on ka tabasse keeratud. Seega asusime otsima alternatiive.

Leidsime ka, võiks öelda, et sisuliselt oli tegemist drive-in aardega, viimased paarsada meetrit jalutasime. Tänud, oli tõesti vastik ja jube lõpp, nagu peitja armulikult kohe alguses lubas :)

Drive-in

 2 

Selle seeria uusim oli seni veel leidmata kõigil meie tiimiliikmetel. Peitmise pärast leidmise pärast sai Muhu muhkudel kulgemist tunda nii Paavo uus geoseiklusmobiil kui me kõik jalgsi astudes. Kui mõni suurem muhk ootamatult kaldenurka muudab, siis tugipunkti kadumisel tundub vahest mõistlik mõte korraks lihtsalt sohu maha istuda. Pärast puhkehetke on küll püksid pisut märjad, aga ega sellepärast muidugi missioonis midagi muutu veel. Mõnusates kohtades müttamine sobib mulle üldiselt hästi. Muhul on vähemõnusaid kohti üldse väga vähe vist, isiklikult tean üht, aga sealtkaudu saab mõnda paljumõnusasse kohta edasi jälle :o) Peitmise pärast olen valmis paljuks, leidmise pärast vahest rohkemgi, aitäh motivatsiooni eest!

 2 

Kahe päeva pärast algab Suveseiklus, igasuvine suursündmus. Seekord siis Saaremaal, oma juurte juures, kus see 2003. aastal autoorienteerujate suvepäevana alguse sai. Nüüd saabusime tiimiga Muhku ja Saarde juba mitu päeva enne, et ikka oma meelistegevusega tegeleda.
Siin hakkasime kõigil leidmata aaretega pihta. Päike paistis, ilm lämmi, meeled värsked. Kirjeldus oli juba lõbus, mis siis veel aardeotsing, eks ole. Nullist saime kiiresti edasi. Teise punkti eel mõtlesime, kas panna kummar ja pikk püks või mitte. Ei pandud midagi. Oli emotsionaalne vahepunkt, eriti mõne jaoks :-) Siis tegime uuele geomobiilile sillatesti, kaalusime mitut erinevat lähenemissuunda. Võitis parim, ilmselt ongi mõistlikuim ja lihtsaim. Matk oli mõnusate killast. Naised jäid pidevalt maasikatega kimpu ega liikunud sageli sammugi paigast nagu sõgedad pudulojused. Lõpuks olime siiski aarde manu. Vau! Koha ilu ja võlu ei andnud häbeneda, tegime sellest kohe mitu pilti. Ülikenad pokud keset veesilma.
Naastes põikasime ka Moonsundist läbi, mis ainsana Eskol leidmata (nagu kõik peale ühe Saaremaa aarde). Oli tore ja higistamapanev algus meie nädalasele 1700 km pikkusele Saaremaa Suveseiklusetuurile. Täname Leviat Peitmise pärast peitmast! Peida ikka, kasvõi peitmise pärast :-) Aare kombes, Carolina jättis aaretesse mõeldud Päästeameti nänni.

 5 

Läksime Saaremaale suveseiklema juba paar päeva varem, et aardeid otsida ning suveseikluse jaoks ka ennetades pilte teha. See ka õnnestus, mõnedes kohtades olid meil seikluse ajal juba vastused teada ning vastasime küsimustele 70 km/h.
Meie vaim oli selleks aardeks valmis ning meid võsa ei heidutanud. Esimene punkt tuli lihtsalt, ma ei jõudnud veel otsima hakatagi, kui juba koordinaadid käes. Teise punkti võtsin välja mina. Iiiik!! :D Aarde juurde panin jalga kummikud, teised madistasid plätudega ning leidsime mingi täiesti normaalse raja, mida mööda kohale sammuda. Ma kartsin ausalt öelda hullemat. Meelde jäid suured metsmaasikad ning see, kuidas tunk heast peast keset seda kinnikasvanud järve pikali vajus. :)
Aitäh aarde eest, panin vist sinna ka seda Päästeameti nänni.

Teel

Jätkan ka siis mitteleiu rida. Oleme samasugused nagu eelmised. Kaks esimest käes, aga eks siis võtame viimase punkti, kui kunagi seda kanti lähme vallutama.

Esimese ja teise punkti leidsin ülesse aga kuna lõpp on võsas, siis pole seekord tahtmist lõppu minna.

 4 

Läksin nulli ja otsisin tükk aega midagi, mis edasi juhataks. Polnud üldse lihtne ja selle vahepeal kuulsin kahe naise vestlust teelahkme peal, et huvitav, mida need tänapäeva noored küll seda infosilti poleerimas käivad. Ma jäin seepeale hiirvaikseks ja õnneks leidsin siis ka kohe otsitava. Kui naistest möödusin, ei vaadanud nad mind üldse kurja pilguga, nii et võimalik, et nad rääkisid hoopis mingist muust sildist ja teistest noortest.
Teise punkti juurde jõudnuna vaatasin seda umbrohuvälja ja jäin mõttesse. Õnneks helistas kohe ema, kes teatas, et mind ja mu autot vajatakse tungivalt saare teises otsas, nii et üsna kerge südame ja suuremate südametunnistuspiinadeta jäi aardeotsing pooleli. Millalgi hiljem.

Kaks punkti allusid hästi (kuigi teise valvur pani mind hetkeks võdisema). Lõpppunkt on teada, kuid jääb ootama paremaid olusid. Haigena seda matka täna ette ei võtnud.

Alustasime, aga lõpule ei viinud, veel mitte...

Ühelt poolt pressis aeg peale, teisalt olime ka kehvasti varustatud. Aga nii me seda asja ei jäta ja me tuleme veel tagasi ning jätkame täpselt sealt, kus nüüd lõpetasime. Tänud ette juba, avansina.

 14 

Pärast telokuuri külastamist oli kell juba palju ja pidin langetama otsuse, kumb matk ette võtta, kas Võilaid või see siin. Viskasin kulli ja kirja ning valik langes selle aarde kasuks. Logide põhjal olin valmis millekski hulluks ja umbes nii läkski. Kõigepealt sain nullis pikalt pimesikutada, peidukoht seal vähemalt 2.0, kui mitte 2.5. Lõpuks sain info kätte ja liikusin edasi. Murdsin läbi võssi teise punkti, seal läks ka kaua, tööpõld on suur ja lai. Hakkasin juba loobumisele mõtlema, kui midagi silma hakkas ja seal vahepunkt oligi. Oeh, sellega lõppes selle aarde "lihtne" osa ja algas tõeline värk. Uurisin võimalikke lähenemisteid ja panin enda arust parima paika. Sõitsin kohale ning alustasin matka. Panin kaitseks isegi jope selga, kuigi õhtupäikese käes oli niigi palav. Algus oligi paljutõotav, sain hüpeldes ja jõuga läbi võssi murdes kuiva jalaga 200 meetri peale, seal said järjest mõlemad jalad märjaks. Kasutasin taktikat "läksid pulgad, mingu kõik p****" ja marssisin aardeni. Vajusin pahkluudeni kuskile kõntsa sisse, samal ajal kadakaid kätega eemal hoides. See aare ajas mind ikka täiega närvi. Terve see koht oli mingeid kraave täis, aga miks? Vähemalt lõpus oli ilus vaade. Kuidas sinna kuiva jalaga saadi, ei saa aru. Tagasitee oli umbes sama, ainus vahe oli see, et ma ei hoolinud enam jalgade märgusest. Tagasi rattani jõudsin läbimärjana, aga võidukana. Ülemine pool oli higist läbimärg ja alumine pool oli veest vms. vedelikust läbimärg. Õnneks see öö ei pidanud telkima, vaid sõitsin vanaema juurde. Seal sain korraliku vastuvõtu, söödeti, joodeti, kuivatati, tehti magamisase, täideti veepudelid jääkülma kaevuveega jms. Vanaemad on ikka toredad :) Hommikul jätkasin matka parimas tujus, motivatsioon oli laes. Aitäh elamusi pakkumast! (Vana)emale geopeituse tutvustamiseks valiksin küll mõne muu aarde :)

 1 

Seda aaret otsisime 2 päeva. Esimesel päeval tuvastasime kaks esimest punkti. Kui kolmanda punkti asukoha teada saime, siis teadsime et kerge matk see olema ei saa. Esimesel korral lähenesime sihtkohale mööda raudteesilda lõuna poolt, aga seal jäime täitsa hätta, oleksime veel metssigade poolt söödud ka saanud. Noh järgmisel päeval siis uurisime kaarti vähe põhjalikumalt. Lähenesime veidi paremast kohast. Ütleme nii et enam tagasi ei läheks, aga kui kohapeal juba niikaugele jõudnud olime, ega siis lõpetada ka ei tahtnud. Aarde leidime kenasti üles, superilus vaade! Õnneks pääsesime ka kuiva jalaga. Võiks vist öelda et meie kõige karmim geomatk. Aga tänan siia kutsumast!

vt [kajaliisi] 12. veebruari logi. PS. kaks abikat jäi veel alles.

Esimesed punktid said läbi käidud, lõpu jaoks peab veel hoogu koguma.

 7 

Kuna meile tundus vastlaliu jaoks välja pakutud mäenukk äraütlemata madal, siis kombineerisime katusega ATV ja plekktünni ning põrutasime maa ja mere taha. Lihtsalt leidmise pärast. No mis teha, kui mõne peitja aarded on kohe sellised..., teistsugused. Kui on mõistatus, siis ragista ajusid nii, et mõlk peas. Teine äärmus maastiku raskusastmetega - murra või jalad ära. Aga geopeiturile looduses liikuda meeldib. Saime teada, et Muhu on tugev agraarmaa. Kohalikud tegelased näevad aastaringselt vaeva, et kamar oleks teistpidi keeratud ja pinnas kardula panekuks valmis. Maiasmokast brigadir oli ka ringi jalutanud, tee "pähkel šokolaadis" komme täis. Aga no kalossi number on tal vähemalt 50. Huvitav, kuidas ta oma kolmemeetrise riidenagiga seal manööverdama mahub.
Meile kujunes matk seekord saabaste vettpidavuse prooviks. Peavad küll. Kõik mis ülevalt sisse läheb, see sinna ka jääb. Välja ei tule mitte üks tilk. Koheselt rakendasime kogenud matkaselli elutarkust - senikaua kui liigud, püsivad varbad soojas. Toimis küll.
Aardetops seestpoolt märg. Logiraamat kuiv. Täname õue kutsumast!

Alguse leidsime. Keskel käisime ka. Löppu, läheme mõni teine kord.

 1 

Korraldasime rahvamatka Nabi Juulaga seotud paikadesse. Põhimõtteliselt oli Juula elupaik teada, aga kindluse mõttes tegime kõik nii nagu peitja ette nägi. Seega läks kõik kenasti. Ainult maastiku raskusastmega on peitja täielikult puusse (või jäässe) pannud :) Aare on lakk-kingaga või ratastooliga võetav. Ühesõnaga kiidame ja täname! Ja seda sinepi lugu teab vist iga muhulane.

 4 

Kõige rahuldustpakkuvam kogu selle asja juures oli see, et ma suutsin Juula elamise kodus kenasti ära lokeerida. Peitja vaeseke vangutas vaid pead selle peale. Mis ühtlasi tähendas, et ega me esimeses punktis suurt otsida ei viitsinudki. Kaesime 1.5 peidukad üle, midagi asjalikku silma ei hakanud - ok, las olla, pealegi on ta raskusaste mingi 2.5, ütleme nüüd tagantjäreletarkusest. Juula oli prükkar tõepoolest, või vähemalt paistab seal praegu nii - tšainik siin ja mingi muu vidin seal, lisaks peab Juula ohtrasti metssigu :) Infosisaldaja oli endale nii kena pesa ehitanud, et jäi silma ka ilma täpsete koordinaatideta. Seal sisalduv inf on muidugi esmaklassiline. Pidasime siis natuke nõuja jäime peitja soovitustest tiba erinevale arvamusele.

Lõpp - joomajoo. Iseenda kergeks mõtlemist tuleb geopeituses sageli ette, aga nii kergeks pole ma end küll veel kunagi mõelnud. Saarlastel on maailma asjadest mingi oma arusaam nimelt - kui mujal külmutatakse maa veebruarikuuks kenasti ära, siis siin on värk pehme. Õigupoolest on pehme metsa all, aga kui minna metsast kaugemale lageda vee peale, vat seal on küll kõva. Vesi siis. Ja nii me turnisime siis Juula loomaaias. Sigu jagub, põtru tundus ka olema, kuigi otse paarituma keegi neist ei kippunud. Rebaseid ja muud säärast kraami oli ka hulgi käinud jälgi jätmas. No ja kuna ma olin ennast juba imekergeks mõelnud, siis nii hõljusingi seal nende kohtade koha, kuhu muul aastaajal ilma pealgi asja ei oleks, ja panin (ftf) kirja kell 10.29.

Aga egas asi sellega piirdunud. Tünnis boonuse koordinaadid, boonuse juures peitja ise, no ja siis diskuteerisime ikka jupp aega, kas parem on lõppu minna nii, nagu tema soovitab või nii, nagu meie käisime. Arvamuste vahetust ei toimunud, st kumbki pool jäi oma juurde.

Ühesõnaga - hirmus lugu. Käige parem ruttu ära, sest ega see asi seistes aremaks ei lähe mitte. Aitüma ka!