Vanemuise tütar

 5 

Tahtsime midagi vesist ja leidsime just täpselt sellise vesise seikluse, mida otsisime. :) Aega kulus 4 tundi ja kokku veidi üle 10 km. Alustasime matkarada Kärde poolsest parklast ja lõpetasime Toomal. Metsamaja lähistel ujus laudrada vee peal. Peale astudes vajus sügavale põhja. Meil olid jalas kalamehekummikud. See oli hea. Oli väga meeldejääv seikluspäev! :) Tänud aarde eest!

Lahendatud lootuses, et õnnestub ühe teise üritusega koos ära logida. Tookord aga veetee meid siia ei toonud. Nii, et tulime jala. Jällegi mudane ja märg aga saime käidud. Aitäh!

Leitud pikema sõbra abiga.

Suveseiklus 2024 Jõgevamaal. Carolina poolt koostatud legend: "Nuta mulle jõgi" See koht, nagu mitmelgi pool selle aasta alas, on kaudselt seotud Kalevipoja ja tema tempudega. Seekord on mängus alkohol ning alguse sai lumepall, mis viis lõpuks traagiliste sündmusteni. Nagu ikka mehed sõdivad ja naised jäävad koju nutma. Läheme vaatame, kus neid pisaraid siis nuteti.

Lahendasin seda ja jõudsin Laiuse Siniallikani. Siis tuli aga kaasseiklejalt info, et tegu hoopis Purskava allikaga Endla looduskaitsealal. Olime just Kärdes ja kaarti vaadates kuidagi ei klappinud tema kirjeldus allikani jõudmisest, kuid ta jäi endale kindlaks, et ta käis allika juures. Kaardilt aga paistis, et Purskav allikas raba teises servas ja lausa teises maakonnas, autoga sinna lausa üle 30km. Kuna üks teine legend juba juhatas meid Endla järve äärde matkamaja juurde, siis seadsime sammud sinna. Selgus, et kaasseikleja oli seiklemisest juba üleväsinud ja allikast rääkides oli ta algusest peale mõelnud hoopis kivi, no mis vahet neil on ;-) Kokku jalutasinme 6,6km ja aega läks 1h20min.

Teekond metsas

Teel siia saime vihma aga kohale jõudes juba päike paistis ,lõke oli üleval ning soe supp ootas meid.Aitäh!

 1 

Natuke võttis mõtlema, kas sellise kuumaga ikka on hea mõte pikem jalutuskäik ette võtta aga tegelikult oli väga ok. Lähenesin Kärde poolt ja enamus teekonnast oli metsavilus. Liikumiskiirust võtsid maha puude vahel olevate ämblikuvõrkude pidev näkku tulemine ja palju peatusi tegin metsa all sinetavate mustikate söömiseks. Nii uhke maja oli nullis üllatuseks, tiirutasin seal rahulikult ringi, piilusin siia-sinna ja leidsin ka topsi. Kivi juures olev lugemine oli väga hariv. Pärast pikutasin tükk aega järve ääres ujumissillal. Väga mõnus jalutuskäik, ilma aardeta poleks küll siia tulnud. Aitäh!

Siin oli kunagi vaatetorn

Ammu pole saanud matkata ja üldse aardeid otsima. Täna võtsime selle aja. Matk oli nagu jalutuskäik pargis, ainult astu. Kohale jõudes ei osanud sellist maja üldse oodata, vau! Kivi oli väike pettumus ja aarde suurus ka. :D See on see, kui oma peas maalid pildi valmis, siis peadki teinekord pettuma. Aga see pole peitja süü kuidagi.
Aitäh siia peitmast, muidu ei võtaks ju jalgu kõhu alt välja.

Aitäh aarde eest!

Teekond siia oli huvitav. Sai varem külastatud Männikjärve raba kaudu tulemise asemel hoopis Endla järve kagu poolt teele asutud. Rada oli üldiselt kenasti läbitav, ent puuduv vaatetorn ja laudtee jäänused näitasid selgelt, et vähemalt seda raja osa enam ei hooldata. Aarde ümbruses aga tundus kõik heas korras olevat, saime seal ilma publikuta ringi vaadata ja aega veeta.

Aarde enda koha pealt ütleks, et kahjuks kehvemapoolne mõistatus oli, oleks pigem võinud tavaline aare olla. Kirjeldus aarde üles leidmiseks polnud eriti informatiivne ja sai ikka päris päris palju ringi tiirutatud. 10 sammu jääb osadele kindlasti väheks... Kas aare on ikka ühe asja peal või pigem taga? Peidukoht polnud kindlasti 1. Ning maastiku raskusaste 2,5 on mu arvates ka koha peal üpris sobilik, mitte ainult matka tõttu.

Tulime Kärde poolt ja saime täitsa mõõduka pikkusega matka osaliseks. Kahjuks vaatetornist olid alles vaid kohta markeerivad metall toru jupid ja osa laudteest oli ka lippadi-loppadi laiali ujunud. Kohale jõudes saime uhkes üksinduse kohta uurida, aaret otsida ja hiljem paadisilla lõunapausi pidada. Täitsa mõnus kohake.

Tänan peitmast.

Väga väga pikk matk oli. Aarde kätte saamiseks pidi kasutama abivahendit. Tagasitee oli selge.Päris mitu tundi läks. Tänud aarde eest

Leitud aga ainult kaaspgeopeituri vihje abiga. Null täitsa mööda ja raskusaste pole ka lühemate inimeste jaoks paigas :)

Leidsin. Tänan!

Leid tuli õnne peale. Kivi koordinaadid olid gepsus valed, kivi ise oli väiksem. Siis hakkasin otsima, et mille peal aare võiks olla, täiesti õnne peale leidsin. Üks purjus kalameeste seltskond lällas seal järvel, õllepurgid vedelesid igalpool. Natuke ebameeldiv paik, tagasi külla sinna ei taha. Kuigi teekond sinna oli kena, lisaks see puisniit. Nagu oleks mingi vana mõisa ase seal olnud. Äge! Tänan kutsumast!

 3 

See aare jäi mulle juba ammu silma ja päris mitu aastat juba olen mõlenud, et peaks selle ette võtma. Aga pidevalt oli mingi probleem, no et kärss kärnas ja maa külmand jne.

Aga täna hommikul kell 7 olin ma Tartu bussijaamas ja valmis seiklusele vastu astuma. Esimene etapp oli bussisõit Kärde peatusesse. Sealt hakkasin Endla järve poole astuma. Esiteks läbi kena Kärde küla. Mulle üllatuseks oli Endla järve matkaraja poole suunatud viitu ainult 1. Õnneks oli külakeskmes olemas kaart ja selle järgi sain õige suuna kätte. Selline geopeitur, kes orienteeruda ei oska, olengi... Vähem kui tund pärast bussist maha astumist olin orienteerumisraskustest hoolimata jõudnud metsa äärde ja seal polnud enam probleemi. Endla järve suunas näitas terve hulk viitu ja viis täpselt 1 metsarada.

Oh see metsarada oli väga tore. Sain kätte oma selleaastase metsiku tüümiani varu, korjasin natuke põdrakanepitki. Päris kiirelt jõudsin järveni, esimese kalameeste sadama ja lõkkekohani. Edasi läks tee mööda järve äärt. Kogu järveäärne oli paksult mustikaid täis, polnud siia neid vist pea keegi korjama sattunud. Minu aardeotsimise kirg pikemat peatust teha ei lubanud, põrutasin ikka edasi ja mõtlesin hiljem mustikaid varuda. Aga etteruttavalt - Männikjärve äärest olid enamus mustikaid juba korjajad leidnud. Sealt ma eriti miskit ei leidnud.

Enne kella 10 olin juba Endla metsamaja lõkkekoha juures, istusin sinna maha hommikust sööma ja mõtlesin, et tea, kas keegi majas peatub ka, maja tundus jube vaikne. Aga kui mul võileivad mugitud said, selgus et siiski seal 2 naist peatus.

Järgmine samm oli leida Juta kivi. No kus Sa teda leiad, kui gps näitab sinnasamma lõkkekoha keskele ja mingit kivisarnast objekti silma ei jää. Aga majas viibivate mugude abiga sai lõpuks leitud see kivike ka. Oli teine hulga pisem kui ma ette kujutasin ja jäi täpselt metsamaja taha kui lõkkekoha poolt vaadata. Seletasin mugudele ära ka selle, mida ma sealt maja ja kivi juurest otsin, sest ... veidi imelik tundus seal ringi tuhnida nii, et ma neile miskit selgituseks ei maini. Toredad naised asusid mulle silmapilk appi, eriti aga oli neist üks, täitsa geopeituri materjal. Aga nende ind siiski pikapeale rauges ja nad suundusid mustikaid korjama.

Ma jätkasin üksi ja kuna mul ka pikapeale kippus otsihimu raugema, otsustasin kasutada õlekõrt - kõne sõbrale. Anne on fenomenaalse mäluga, ka 5a tagasi leitud aarete asukohti mäletab filigraanse täpsusega. No ja nii sai tema abiga see topsike ka kätte leitud. Enda lohutuseks ütlen, et peaaegu õigest kohast oli ka ise enne vaadanud, aga siiski mitte päris.

Aare leitud-logitud suundusin metsamaja juures asuva paadisilla juurde, et väike ujumisring teha. Hommikuujumiseks oli paraku hilja, aga lõunane ujumine on ka ju täitsa värskendav. Ujusime kahekesi, mina ja üks veidi eemal tiirutav luik. Väga mõnus oli. Aitäh aaret peitmast ja siia meelitamast!

 5 

Päev algas sellega, et tulime sõbranna sünnipäevale. Saime parklas viiekesi kokku, võtsime seljakotid selga ja sünnipäeva söögid-joogid kätte ning hakkasime kõmpima. Vahepeal oli tee parem, siis jälle halvem ning lõpp oli täitsa porine ehk valgete tossudega päris ei tasu siia tulla :D Kivi kindlaks tehtud ja umbes kaugus paigas, üritasime midagi leida, aga kuna aega oli, siis ei kiirustanud sellega. Lugesin ka hoolega logisid ujumis kordade vahepeal, et vihjeid leida. Tuli välja, et siin on ikka seiklusi olnud. Kaks kohta valisime välja kus aare võiks olla, aga ei midagi. Lõpuks otsustasime vihjet küsida ühelt varemleidjalt. Ta üritas meenutada, aga ei olnud päris kindel. Lõpuks läks pimedaks ja alkoholi tase veres suuremaks, aga aaret ei leidnud. Südaööl kui tähistasime sõbranna 33 aasta vanuseks saamist oli varemleidja täpsustanud, et tal ikka õigesti meeles ja alles jäi üks piirkond. Kuna väljas oli pime jätsime hommikuks otsimise. Hommikul esimese asjana läksin kontrollima aaret ja tegin väikse venituse, ning aare oligi kohe käes. Väga äge koht. Ei tea kas ilma sünnipäevata oleks seda aaret kunagi logima tulnud. Nüüd on aga väga toredad mälestused nii sünnipäevast kui ka aardest. Aitäh!

Head uut aastat!

 1 

Mul läks ikka omajagu aega selle ühe asja leidmisega. Muudkui sammusin ja vaatasin asju nagu Põhja-Korea diktaator. Aga õnneks oli kolm päeva aega selles toredas paigas veeta, nii et kiiret polnud ja lõpuks oli ka leid käes. Aitäh.

Lähenesin Männikjärve poolt joostes kuna rogaini EM-iks on vaja trenni teha. Viimane 1,7 km tuli aga kõndida kuna teel olevad juurikad olid libeda ja lõpus ka lagunenud laudtee samuti. Kokku läks aega veidi alla kahe tunni ja läbitud sai 12 km. Mulle väga meeldis.

Lähenesime Männikjärve poolt. Rada läks huvitavaks pärast laudtee lõppu, aga tossud täismärjaks ei saanudki. Ühel hetkel oli tunne, et mis neist kuivadest jalgadest hoida, nagunii on lirts-lärts lihtsam, aga kohe pärast seda mõtet läks metsarada kuivemaks ja kandvamaks. Maja oli asustamata, tagasiteel kohtasime paarikest, kes ilmselt end sinna ööbima sättis. 10 sammu tegime nii siia- kui sinnapoole ja aare jäi mõistliku ajaga näppu. Aitäh!

Aastavahetustel oleme tavaliselt ikka kusagil rabas uitamas käinud. Selle aasta alustuseks valisime siis Endla LKA. Mõnus talveilm, imepärane loodus ja loomulikult ka aare! Seiklusi jagus!
Aitäh aardepeitjale!

 2 

Olles Männikjärve raba multiaarde leidnud, oli õnneks veel umbes tunni jagu valget aega. Kahjuks, selle aardeni oli ca 3km, linnulennult. Õnneks oli aga maapind kõva, mis tähendas, et jalutus rabas ja metsa all peaks olema lihtsam. Kahjuks aga ei olnud mitte keegi meist ühtegi lampi kaasa võtnud. Õnneks oli aga imepisike lumekiht maas, mis tegi ka metsaaluse valgemaks ning oli lootus, et ka pimedas ei ole metsas täitsa kottpime.

Selliste kaalutluste tulemusel otsustasime selle teekonna ette võtta. Mööda laudteed läks jalutus lihtsalt. Ka metsa all polnud tegelt viga, sest maapind oligi kõva ning see oli suur pluss. Küll aga oli näha, kuidas siin pehmel ajal, vast isegi veel nädal tagasi oli umbes pahkluuni mudas soperdatud. Umbes nagu zdrk-i logis, võib-olla veidi leebem. Igatahes jah, ei kadesta neid, kes siin mudaga pidid liikuma.

Igatahes, meie jalutamise tulemusena majakesele me lähenesime. Peaaegu kohale jõudnud, nägime maja juures tulesid. Selge, keegi on selle hõivanud. Ega me ju tegelikult majale ei pretendeerinudki, aare huvitas meid. Nii siis vaatasimegi kivi üle ja seejärel Piia ja Peeter püüdsid meenutada, et kuhu need 10 sammu neid viisid ja kus see tops end peita võib. Selgus, et majas oli päris suur seltskond. Kui noori, küll vanu, mõned päris väiksed lapsed. Kuna me märkamatult otsida ei saanud, siis julgeim seltskonnast tuli meiega tutvust tegema. Pakkus kommi ja Vana Tallinnatki. Keeldusime mõlemast, meil oli missioon täita. Igatahes saime teada, et nemad olid siia tulnud juba eile õhtul ja ühe öö ja päeva siin veetnud. Nüüd siis ootas teinegi öö veel ees. Ja et nad olid tulnud sealt, kust pidi siia olema 3km, aga nemad olid kõndinud kokku 6km, seega vahepeal olid nad ikkagi teelt eksinud.

Meil aga õnnestus vahepeal tops leida ja nimed kirja panna. Ühtlasi oli vahepeal ikka päris hämaraks läinud. Ega polnud muud, kui tuli tagasiteele asuda. Julgemad meist võtsiud siiski pakutud kommid vastu ning jätsime kõigile kõike head soovides hüvasti.

Tagasiteeks valisime teise tee, et oleks teistmoodi. Oligi. Kohati parem, kuna tee oli siledam, kül aga oli tee väga puujuurikaid täis. Ühe peale Anna toetuski natuke kehvasti ja väänas oma põlve. See võttis edasist tempot vähe alla. Väljas oli muidugi lõpuks ka päris pime, ent see pisike lumekribe siiski meid aitas. Mida aeg edasi, seda töntsimaks jäi ka jalg ning jõudnud lõpuks tagasi Tooma parklasse, oli meil kõigil meel hea, et see retk jõudis finišisse. eks teatavat indu andis ka see, et tagasijõudes oli meil plaan siin RMK kohas lõks teha ning keha kinnitada kõige hea ja paremaga, mis meid ootas. Nii saigi kiirelt tuli üles tehtud, termostest kuuma teed joodud, lõkkel vorste ja verivorste grillitud ning veel üht-teist head maitsetud. Tõsi ta on, tühi kõht on kõige parem kokk ning peale sellist matka maitses see kõik imehästi.

Oli pikk ja väsitav matk, kokku üle kolme tunni ja üle 12km, aga tunne oli lõpuks kõigil hea. Täname aarde eest!

Mõnus matk läbi metsa. Kohapeal läks ikka üksjagu aega enne kui topsnäppu jäi, tänud.

Ilm oli vaatamata juba õhtupoolsele kellajalekrõbedalt kuum ning need kolm kilomeetrit aardeni olid väsitavad. Siiski sai näha ilusaid vaateid ning nautida meie looduse ande. Aare ei tahtnud kohe end välja anda ning alles pärast geokõnet suunasime pilgud sinna, kuhu olin öelnud, et võiks vaadata, aga ei vaadanud. Aare on alati ju selles kohas. :D Aitäh!

Plaan oli minna Kärde-Endla matkarajale ilusat ilma nautima. Kohale jõudes vaatasime, kas läheduses aardeid ka leidub – muidugi leidub! Mõnisada meetrit matkanuna turgatas äkki, et kirjutusvahendi jätsime ju autosse, aga ei hakanud tagasi minema, sest aardekonteineris on ju tõenäoliselt ka.

Ümbritsev maastik oli tõeliselt ilus ja aeg lendas, nii et peagi jõudsimegi Juta kivi juurde. Kümne sammu pealt avastasime esmalt linnupesa – hõivatud! –, mille jätsime targu rahule. Teises suunas ilmutas end mõningase otsimise peale siiski ka aare. Muidugi ilma kirjutusvahendita! Kus-see-peidukas-küll-olla-võib mõtted asendusid kiiresti kuidas-me-oma-nimed-nüüd-kirja-saame strateegiatega, aga õnneks lähenes sündmuskohale perekond lastega, kes lahkelt kimbatusest välja aitasid.

Täname aarde eest!

Leitud :)

Täna tõi meid matkaring lõpuks selle raja juurde, kuhu millegi pärast olen kartnud Tomile liiga pika jalutuse ja ehk ka rahvarohkuse tõttu eriolukorra ajal tulla. Selgus, et mõlemad hirmud olid asjatud. Inimesi ei olnud ja Tom oli vapper. Jalutuskäik oli üliilus, vaheldusrikas ja lõpuks jõudsime ka Juta kivini. Ka meie olime natuke segaduses kümnest sammust ja kuigi katsusin kõiki eeldatavaid kohti, siis aare kohe näppu ei jäänud. Pidin helistama varemleidjale ja väikse suunava vihje paluma. Õnneks siis läks ruttu. Olin justkui seal ka kobanud, aga aarded oskavad vist kõhtu sisse tõmmata. Majakese juurde on äsja väga vinge pontoonidel rajake ka järvele ehitatud. Kiikusime seal ka ja siis tagasitee autoni möödus tempokamalt, sest õhtu hakkas juba peale suruma. Kokku tuli meil ring 8,5km koos väikeste põigetega. Väga mõnus!

Oli teada, et omajagu saab jalutada, küll aga oli mulle üllatus, et tee on vaheldusrikas ja kuidagi nii ilus. Kohale jõudes olime nõutud. Kuidagi ei klappinud meie 10 sammu peitja omaga. Olime juba täitsa nõutud, õnneks taevased jõud aitasid ja aare jäi näppu.

Selle aarde otsimist olen nii palju edasi lükanud. Tegelikult peaks saama rattaga kergemini kohale, aga reaalsuses ei jõua kunagi ratas pagasnikus aardeid otsima. Lõpuks võtsime aarde ette ja tegime 6,6km jalutusringi. Mõnus metsaalune oli ning isegi praegusel vettinud ajal polnud probleemi kuiva saapaga kohale jõuda. Võimas hääl oli, kui tohutud linnuparved õhku tõusid. Ei osanud ka sellist maja siit oodata. Aardega läks aega ning pärast väikest vihjet Liisi leidis. Eks lohakuse tõttu jäi eelnevalt paar kohta kontrollimata.

 2 

Tegime ilusa matka Endla järve äärde eesmärgiga aardeid hooldada. Hooldust ei vajanud, kõik oli tip-top ja puhas ja korras. Rahvast rabas palju.
Rada Tooma poolt tulles kuiv ja tossudes läbitav.

5991.

 3 

Päev sai veedetud katkematus vihmasajus kanuutades, 18,5 km laiska jõge lausvihmas... Ööbimiskohas ootas soe supp ja kuum saun. Kuigi reisisetskond oli suur, ei olnud peale minu enam kelleski seda jõudu, et tulla minuga väidetavalt kaheksakilomeetrisele raba- ja metsamatkale. Viskasin igaks juhuks ka pealambi taskusse ja asusin teele. Algus kulges Toomalt, rihtisin esmalt kõrvalaaret (mis ebaõnnestus teises punktis). Seega sammud Juta poole ja läbi sopaauke rühkisin edasi. Et jõuda majani, kus suures kalameeste seltskond end sisse seadnud. Juba eemalt uuriti, et kas saab mind aidata, ütlesin vaid, et kivi otsin. Suunati kivi juurde ja ütlesin, et teen vaikselt ühe mängiu toiminguid ja püüan nende vaateväljast eemale jääda. Kui u kolm minitit möödas ja pidin rohkem noormeeste läheduses asuvaid kohti poleerima hakkama, tuldi ja öeldi otse, et näed, mine vaata sealt, me päeval kogemata avastasime selle, mida ilmselt otsid. Noh, egas muud kui tutvustasin neile mängu iseloomu ja panin viie lisa silmapaari all nime vihikusse. Ja siis tagasiteele. Mis oli sama sopane kui ennegi. Aga valisin veelgi pikema tagasitee, kuna olin üldse oma teekonna pikkust valesti arvestanud ja kokku tegin pea 20 km pikkuse matka. Aga nähtud sai kõik, mis nende kolme matkaraja juurde ja äärde saab jääda. Järgmisel hommikul käisime veel lastega tornis ja need laukas ujumaski.

Pikk porine matk ja leitud ta saigi. Kohapeal oli hämming suur.

 2 

Siinkandi geopeituse läbivateks teemadeks tunduvad olema majakesed ning kurva saatusega neidised. Loojuva päikese ajal käisin Juta juurest läbi, imetlesin-imestasin tema pisarate rohkust ning hunnitut ilu. Ujuvkai võimaldas vett ka lähemalt vaadata. Lindudele meeldis seal samuti - eemal võis nähe pardiperet ning luigepaari. Vaikne. Rahulik. Kaunis. Täielik idüll. Tänan peitjat, kes siia juhatas!

Ootasin, kuni päike sängi heitis ning kuldne helk kaldapealsel rookardinal tasapisi hääbus, seejärel jätkasin aardeotsinguga. Kivi polnud probleem, sealt 10 sammu loendamine ning kõiksugu asjade pealispindade kontrollimine võttis vist ligemale 20 minutit, enne kui logi kirja sain. Tegelikult vedas, et siin üksinda olin ja omaette vabalt tegutseda võisin. Tagasiteel sammus mulle vastu suurem perekond, kandes kaasas ohtralt varustust, ilmselge plaaniga metsamajas kaks ööd veeta. Ehk tunnike hiljem tulles oleksin ilmselt leiuta lahkuma pidanud.

Oli küll suund siia aga vaikselt oli kättejõudnud juba lõuna ja hommikused energiavarud otsa saanud. Kuna ka Männikjärve jäi lõpuni tegemata, siis vähemalt väga ei kripelda :D

Leitud. :D

 1 

Kuigi meil olid räätsad kaasas, siis vaja neid küll ei olnud. Laudtee on lume alt välja sulanud ning mujal on saaniga sissesõidetud tee ees. Küll koprad on siin tööd teinud! Endla metsamaja juures tegime väikese pausi, logisime aarde ära, käisime järve jääl (ilus paks ja kõva jää, oleks saanud vabalt üle jää Nava poole matkata), jõime teed ja nosisime kaasavõetud söögipoolist. Tuul oli külm ja vali, üsna varsti hakkas külm ja otsustasime edasi liikuda. Õige pea tulid meile vastu seltskond terve kelgutäie kraamiga. Ah nemad siis olidki metsamaja ära broneerinud. Tulid Eesti Vabariigi 101. sünnipäeva soos vastu võtma. Mõistlik mõte. Endla järve äärsest vaatetornist on alles ainult metallist kandurpostid maa sees. Kahju. Auto juurde jõudsime 3 tundi, 8km ja 2 aardeleidu pärast matka alustamist.

 1 

Fantastiliselt ilus oktoobrikuu ilm. Pilvitu taevas ja päeval lausa 18 soojakraadi. Ja ei ühtegi häirivat putukat. Kõik eeldused olemas pikemaks mõnusaks matkaks. Alustatud sai parkla juures nimede/numbrite lugemisega Männikjärve raba aarde tarbeks ja siis rajale jalutama. Hommik oli udune, aga meie matka ajaks oli juba udu enamalt jaolt hajunud ning vaade vaatetornist paistis kaugele. Ilus! Teel õnneks kohtasime vaid mõnda üksikut matkalist ja kui Juta kivi juurde jõudsime kohtasime suuremat seltskonda piknikku pidamas. Jalutasime siis paadisillale. Seal nägime paadimeest järvel ja mõningaid linde kauguses. Juta kivi uudistatud, sammud mõõdetud, oli kohe selge, kus tops olla võib. Nimed kirjas pidasime väikese piknikku majakese terrassil. Tee joodud, saiakesed söödud märkasime seda teist seltskonda midagi otsimas. Muidugi otsisid aaret :) ja siis küsisid pastakat nimede kirjutamiseks. Tore kohtumine. Matkalisi lisandus veelgi ja meie asusime tagasiteele. Kui laudteele jõudsime, siis oli see matkajaid tihedalt täis. Edasi sai juba nii, et paar sammu ja paus ja nii terve laudtee osa. Pühapäeval ilus ilm kutsub paljusid rappa. Aitäh toreda matka eest!

Väike jalutuskäik naaberaarde juurest, mis jäi veel leidmata. Siin läks logimisega ruttu. Tänud peitjale!

Kui Männikjärve raba aarde vahepunktis läks lubamatult palju aega, otsustasin et ma tervet päeva seal ei kuluta. Seadsin hoopiski sammud siiapoole.
Tänud aarde eest!

Lindude hordid seal järvel vaid irvitasid, kuidas me nii lihtsat aaret nii kaua otsisime :D Aga polnud hullu, saimegi seal kauem olla ;)
Täname!

Olles Männikärve raba lõpuks oma peidukast tuvastanud kulgesime kindlal sammul siiapoole. Õnneks olid mudas olevad jäljed tahked ja hangunud ja meie omasid nad juurde ei võtnud.
Üksi me polnud, inimestel meeldib sellel rajal kulgeda ka ilma, et logiraamat sihtmärgina ees oleks. Ja ega meile see sihtmärk kergelt end avaldanud. Polnudki ju eriti keeruline pesa aga küllap oli selline käik tänasele päevale iseloomulik. Linnud olid oli järvele saabunud ja nende lakkamatu irvitav kisa oli meil pidevalt taustaks. Tagasitee valisime erineva tuldust ja loomulikult saime preemiaks märksa keerukama maastiku. Aga kokkuvõtteks ühe ilusa ja kulgemist väärt matka.

Leitud. Tänud!

Leitud

 7 

Hommikul ärkasin teisel pool Endla järve, täpsemini niiöeda "Nava saare kärestiku" juures Sinijärve kaldal. Öö möödus üsna kehvasti. Ei olnud mugav, ei olnud kodust tunnet, oli külm ja sadas vihma. Ühesõnaga olin hommikul väsinum kui õhtul magama minnes. Pärast ärkamist istusin auto rooli taha. Lülitasin kuumuse põhja, istmesoojenduse sisse ja tiksusin peaaegu tunni kuniks tuli eluvaim sisse. Söögi isu ei olnud, kurk oli kähe ja nina tatine. Tõmbasin ühe sooja tee alla ja läksin minema.

Linnulennult mõni üksik kilomeeter ainult Vanemuise aarde juurde aga mööda teed umbes 50km. Tekkis kerge dejavu, nagu Põhja-Kõrvemaa Katkise silla aarde juurde sõitmine. Teekonnal kohtasin ka põtra. Mõlemal vedas, et meie vahele jäi jõgi. Lõppsihtkohaks autole valisin Endla looduskaitsekeskuse. Parklas oli ees buss, mille kõrval seisis 30-pealine kari lapsi. Esimeseks aardeks olin tegelikult valinud üldse Männikjärve raba aarde aga seal tekkisid probleemid ja hoopis jätkasin oma matka sealt samast.

Nii kaua kuni oli laudtee polnud üldse viga aga.. Kui lõppes laudtee, algas üleujutus. Eks seda ma olingi kartnud. Jõgi oli samal tasapinnal või isegi natukene kõrgem kui maapind. Jalga läksid kummikud ja algas ettevaatlik matk. Esimene sild oli suurvee poolt lausa paigast ära nihutatud. Silla tugilauale astudes vajus see vee alla. Sild ise oli õnneks piisavalt kolakas ja raske, et täiesti jooksu ei paistnud panevat. Sain üle. Takistused sellega ei lõppenud. Multsine matkarada oli üks sopamülgas. Kohati puudus kandevõime täielikult. Mitu korda uppusin kummikutega ära. Mitu korda ei paistnud põhja vastu tulevatki aga pääsesin kõikidel kordadel napikaga. Ehk varvaste vahele ühtegi sopahunnikut ei sattunud. Kõik sillad olid vee sees aga mitte õnneks vee all. Aga kuradima libedad siiski. Alles siis kui tekkis puisniit, läks tee paremaks. See oli vast ka teekonna kõige ilusam osa kui raba mitte arvestada. Siis tuli veel viimane ots ehk libe lehtedega kaetud laudtee. No see oli täpselt selline nagu sildade ületamised. Varbad krõnksus uisutasin ennast puhkekohta. Lõpust leidsin väga laheda koha. Tekkis kohe tahtmine seal pikemalt aega veeta. Esmalt lugesin läbi infotahvli, siis käisin järve ääres ja alles siis hakkasin uurima mida aarde leidmise jaoks tegema peab. Midagi üle mõistuse keerulist ei olnud. Karpi loogilistest kohtadest aga leidnud, vaid hoopis maast. Panin ta tagasi kohta kust ei paista koheselt silma ja ei tohiks vast ka maha kukkuda. Geopeituri jaoks aga olema täiesti loogiline kohta kust otsida. Piilusin natukene akendest sisse ja oli näha, et päikesepaneelide abil isegi elekter sees. Suvel võiks siin kindlasti vinge nädalavahetust veeta olla. Edasi tuli kogu pikk käidud tee tagasi minna. Praegu võiks olla matkaraja alguses silt, et raja läbimine raskendatud ja omal vastutusel. Muidu oli aga mõnus matk, aitäh!

Uisutamisest tekkivad lehehunnikud

Rabast voolas veel vett juurde

 3 

Päeva esimene aare, mittematkamist nõudev Metsamajake oli silmade avamiseks juba leitud. Nüüd tuli ihu värskendav 6.8 km kõmpimine Endla rappa, Vanemuise tütrele külla. Kõmpimine oli meil päikselisel hommikul kohe nii meelt mööda, et väljalülitatud GPSiga mööda metsarada tuiates ei märganudki enne kui olime 300 meetrit ärapööramiskohast Tooma poole mööda põrutanud. Kuna kohapeal ei taibanud, et veel veidi mööda ja saaksime teist haru tagasi järveni, siis pöörasime kuivendukraavi sulgemise kohas ringi.
Mulle tundub, et teel aardeni kohtasime mehist matkaliste karja, kes Merilini ja Mihkli eilse külastuse ajal nulli ümber lösutasid. Üldse oli täna teekonnal veel paar väiksemat seltskonda.
Nullis hakkasin kohe Jutat sebima. Sebisin ta seelikusabast kümnekonna sammu kaugusele. Küll puu otsa, küll maja alla, hea et vee poole ei hakanud udjama. Seda kümmet sammu saime oma kümme minutit kõndida. Maja serva alt, muide, tuli kilekotiga välja kellegi ära peidetud potid-pannid. Jõle nigel oli neid sinna tagasi väänata.
Otsisime ja otsisime - ikka vaimarilikest peidupaikadest ja peitmisviisidest. Lõpuks sain ka topsile küüned taha. Huh! Mis põrgupäralt see nii pisike olema peab, et logirull sisse nätsutada tuleb. PET-pudel mahuks siia sama kenasti ära. Jalutasime järve äärde, kus paat ketist valla päästetud oli. Ilus on päikselise ilmaga siin rabajärve ääres silmipimestavat kenadust silmitseda. Aga paraku ootab meid juba järgmine raba :-) Aitäh Vaimarile siia (tagasi) kutsumast! Aare korras. Õige pisut suurem võiks vaid olla. Kokku sammusime 1h 25min ja 6.8 km. Mõnus! B)

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/1007158199

Paat peal

Aardetareke

MargusSaarel oma saar

 4 

Koht oli väga kena, eriti veeäärne osa teest. Jalgsi sai rohkem koha ilu nautida ja poolel teel ratast hüljata polnud kahju. Kui ma üksi metsas ragistan, jätan ratta alati üsna nähtavale kohale, et ei peaks pärast logisse kirjutama „leidsin aarde, kaotasin ratta“. Mikil aga on kombeks rattaid peita nagu aardeid, mis tuleb pärast üles leida. Seega võib ratastest üsna kergesti saada „mitteleid“. Pildina on lisatud stiilinäide ühest eelmisest geotuurist, kus ma kõndisin oma helesinisest rattast, mis metsa all tavaliselt juba kaugelt hästi ära paistab, täiesti tuimalt u 10m kauguselt mööda. Õnneks on Mikil tõeline kullipilk, mis rattad alati lõpuks tuvastada suudab.

Aarde leidsime pesast välja kukkununa, tänu Alexile jõudis ta oma kohale tagasi. Aitäh toreda matka eest!

 8 

Kuna maisipõllusündmuselt saime valges minema ning ilm oli liiga ilus, et koju ronida, siis otsustasime teha rabajalutuskäigu jalgratastel. Lähenesime lõunast, kusagil pool teed sõtkusime rattal ning siis otsustasime edasise jalutuskäigu kasuks. Rattad vedasime jalgrajast mingikümne meetri kaugusele metsa ja lukustasime männi ümber. Natuke sättisime vastu maad ka, et näha ei oleks ja siis kand ja varvas aarde poole. Mäletan, et vahepeal helistasid kallid geokolleegid ning tegime veel plaani enne koju jõudmist Narvast läbi lipsata, kuid õnneks vaid plaanideks see jäigi. Nulli juurde jõudes korralik pidu käis, grill püsti, seltskond toredaid inimesi kutsusid sauna ja muidu mõnusalt tundma, kuid peale pisikest arutelu siiski loobusime. Aardest.. Peale pikka tuuseldamist võimalikes kohtades, leidis Merilin topsi kusagilt verandalt, lihtsalt niisama oli seal ja ootas noppimist. Kuidas ja mismoodi ta sinna jõudis, ei tea. Helistasime siis eelnevalt leidnud geopeitureid läbi, kuni lõpuks Alex vastu võttis ning juhatas, kus aare olema peaks. Huh. Tagasiteest suurt midagi rääkida ei ole peale selle, et .. "kus meie rattad on"?? Jätsime metsa, mis on sadade meetrite piires ühesugune, kuid rataste asukohta loomulikult keegi üles ei märkinud - prioriteet oli aardeni jõudmine. Napilt oleks tulnud logiteade, et "leidsime aarde, kaotasime jalgrattad", kuid õnneks viimasest vaadatud kohast saime ka rattad leitud. Viimasest sellepärast, et siis enam edasi ei otsinud. Lahe seiklus, jääb mõneks ajaks meelde, tänan!

Läks ikka aega siin selle otsimisega. Ma isegi korra katsusin õigest kohast aga mitte piisavalt, et nii väikest aaret leida :) Otsimise ajal oli tuli välk järjest lähemale, see ei kõlanud üldse hästi arvestades seda, et auto oli 5km kaugusel :D Koht ise super lahe! Suured tänud kutsumast!

Leidmisega läks kauem kui alguses eeldada võis. Koht ise tundus mõnus, Vaimarile aitäh näitamast.

 1 

Uskumatult kaua aega läks selle topsi leidmisega. Sammud said nagu paika, aga näppu miskit ei jäänud. Lõpuks võib tõdeda nii, nagu klassikud ütlevad: Leitud esimesena vaadatud, aga viimasena katsutud kohast. Kena koht, täname näitamast!

 3 

Jalutuskäik selle aardeni andis aimu peagi saabuvast sügisest. Tunnusmärkideks nii metsa alt paistvad seened, kui ka minu kõrva taga ringi sibavad põdrakärbsed. Neid viimaseid püüdsin kinni püüda ja maha raputada, et neid minu kiusamisest ja tasuta sõiduõigusest ilma jätta. Kummikuga oli mudarada muretult läbitav. Nii sain täiega nautida vabaks päevaks ilmataadi poolt kingitud imelist sooja suveilma. Aardega sain veidi vaeva näha. Ka minu sammud osutusid peitja omadest kõvasti lühemaks. Oleks oma nina usaldanud, oleks leid üsna kiiresti tulnud. Edaspidi pean usku endasse järgmiste aaretega juurde kasvatama. Suured tänud peitjale rappa meelitamast ja ilusaid elamusi pakkumast!

peagi saabub sügis

tutike

raja lõpus

 6 

Männikjärve rabast sai otsetee Vanemuise tütre juurde võetud, mis see kaunil pühapäeval siis viluga visata. Taevataat hoidis pilvi ikka veel ohjeis ja päikest näitas vaid jupikaupa, nii oli hea lahe astuda, noh liiga palav ei hakanud. Laudtee lõppes aga järsku otsa , noh edasi sai mööda saepuru tatsutud ja kui kollane ja sinine ring lahku läksid siis ka mööda muda-mulla-sopa...rada mindud. Paaris kohas pidime sammu pikemaks venitama, aga seda rohkem ajas imestama, et siin rajal nii palju muidu kolajaid oli. Ka väikse rinnalapsega noor pere jalutas Endla poolt vastu, respekt. Endla järv ise oli aga vana tuttav . Nii tekkis täitsa nostalgialaks kui maja juurde jõudsin. Tolles kohas, kus meie telgid tookord olid, ilutses nüüd kenake grillahi, lõkkease oli sama kutsuv kui eelmine kord, ainult et paadisild oli täitsa tühi, ei ühtegi hullunud kanuuga, ega kajakiga matkalist :D. Kuna kivi oli ka eelmine kord silma hakanud, siis sai Jutale külla mindud ja samme sätitud. Juba teine suund oli õige ja tops jäi näppu. Aga kõrva taha tekkis üks igavesti tüütu parmuvolask. Lajatasin talle valusalt pihta...krm sain ise haiget, sest parm suutis osavalt minema startida. Ja siis hakkas traali-vaali parmuga ... lõpuks olid mul silmad juba ninajuurel koos, sest ta sõna otseses mõttes saatis minu blondi peaksest pea kaks kilomeetrit tagasiteel. Lõpuks ma ei jaksanud enam kätega vehkida ka ja kui ta juba ülbelt mul kulme kärpima asus, sain ta lõpuks pilve peale saata. Nüüd oli jälle hea minna, kärbsed ehmatasid ka vist sellest parmu loojakarjaminekust ära, sest nemadki ei pirisenud enam, sääsepojast rääkimata. Ja siis tulid meile vastu tädikesed. Kenasti sätitud soengutega, ühel korv, teisel midagi väiksemat sorti nutsak käes. Alex pakkus, et ju see setka on, et igaks juhuks, kui midagi kuskilt antakse, või lihtsalt produktide jaoks :D.
Raba oli muidugi veel rohkem rahvast täis kui enne ja bussi juurde jõudes piserdas pilvetaat paar tiba, ei priisanud miskit, vaid paar tiba...
Tänud matka eest!

maja

paadisild on täitsa tühi

Veel üks põige teel jõgevatreffi paraadil laagrisse. Seekord proovisin läheneda Kärde poolt. Tükk tegu oli õige teeotsa ülesleidmisega, aga kui see leitud, siis oli väga mõnus matkamine. Ja oi kui palju mustikaid tee ääres oli. Kohale jõudes oli tükk tegu kivi leidmisega ja kui see leitud, siis läks aardega ka omajagu aega. Ju oli samm suurest matkamisest töntsiks jäänud või midagi. Kena koht igatahes. Aitäh peitjale.

Sai see matk siis läbi tehtud. Oi kui palju mustikaid oli siin metsa all. Kahju, et endal polnud aega korjata. See on maitsev kraam. Päris mõnus matkarada oli see. Pole kunagi varem Endla järve ääres käinud. Väga kena avastamist väärt koht jälle. Aarde leidmisega nägime ikka natukene vaeva. Ei tulnud see mitte kergelt. Sammud jäid ikka lühikeseks :)Aitäh peitjale.

 2 

Kuna olime juba nii kaugel rabas ja hea hoog oli sees, siis matkasime Männikjärve raba aarde juurest Vanemuise tütre aardeni. Taustaks kõlas laul, milles fraasid "Koit ja Hämarik" (vist tantsu- ja laulupeo mõjutused). Sooviloona sain ka laulu "Kungla rahvas.

Tee oli kohati väga porine. Ma muidugi olin rabas jälle kollastes jalatsites ja heledates pükstes :)

Juta kivi leidsime, aga Margus Saar (Margussaar) jäi meil nägemata. Ka ei hakanud meile aare silma. Ometi oli meil võimalik valida kümmet sammu neljas erinevas jalanumbris (Jasmiin veel ei astu, seega tema ei lähe arvesse). Ilmselt jälle miski vaimarlik, aga kuna käekiri võõras, siis ei leidnud. Peaks enne uuesti tulekut mõne tema aarde leidma..

Tagasitee oli oluliselt parem: kuna jalatsid olid nii ehk naa juba räpased, siis enam mudamülkad ei häirinud.

Kokku oli meie matk 10,63km ja 3,5h, mis sisaldas mitu joogipausi, 2 mitteleidu, hulk mustikaid, jutustamist, keksimist, laulmist ning hobuste imetlemist.

Aitäh kutsumast ;)

Vaimastvere kauplusesse jõudsime õnneks 10 minutit enne sulgemist ja saime jäätistega end premeerida :P Pliksid korraldasid hiljem lõõgastuseks veel ka tünnisaunamaratoni :)

Matk oli tõeliselt mõnus. Kuigi jah, natuke tekkis jonnimise tahtmine, kuna jalad ei tahtnud kuidagi edasi vahepeal mind kanda, aga kohale me jõudsime. Kohapeal tõstsime maast üles erinevaid lehekesi ja näe siin see kivike lebabki. Kallis sõber Juta, leidsime sinu ära kaotatud kivi üles. Nii et võid sellele ise järgi minna, panime sinna sildi ka juurde, et sa selle üles leiaksid. Nüüd peab kuidagi tagasi ka veel saama. Kui neid pisikesi tsämlasi seal nii palju poleks ringi lennanud ja nii valusti hammustanud, siis vist poleks viitsinud kuhugi poole liikuda.Koht oli ju võrratu. Tagasiteel sai nopitud tee äärest mõnus maasikas suhu ja nii need jalad meid tagasi viisid. Tänud.

 1 

Meie otsustasime läheneda sellele aardele soovitust teist teed pidi. Ehk siis läbi Männikjärve raba aarde. Matk oli päris pikk, mõnus märg. Vihma oli sadanud ja sadas ka matka ajal. Kohati oli tee mudane ja õnneks oli meil kummikud. Raja lõpu leidsime kiiresti, kivi otsimine võttis aega. Lõpuks leidsime Juta kivi sildi. Kas tõesti see pisike kivike ongi Juta kivi?! Eeldame, et on. Kümme sammu erinevates suundades. Eks mul oli vaja ikka esineda ja ekstreemsusi proovida, need maas vedelevad redelijäänused ja muu selline kraam oli tõsiselt libe ja siis libisesin nii, et palju ei jäänud puudu endale viga tegemisest. Siis valisin teise suuna ja aare tuligi välja. Logid kirja. Selle aarde juures oli üks väga halb asi - põdrakärbsed. Tänaseks on mu jalad nagu tõsises nahahaiguses. Vajan arsti vist. Aga aardega jääb meelde ka mitmeid mõnusaid mälestusi. Tänan peitjat.

 2 

Siia tulime Männikjärvelt otse. Meie küll mingit mudamülgast ei näinud, täiesti kuiva ja puhta ketsiga käidav tee kui välja arvata lõpus Lembitu sita sisse astumine!

Lõpus ma ilmselt ootasin mingit kavalat lahendust ja nii ma selle peiduka vabsee välistasin. Õnneks kaaslane tõi logiraamatu päevavalgele. Vot kui tark oli ühineda.

Aga järv oli imeline, õhtupäike paistis, soe oli, koht ilus. Tänud kutsumast, kui keegi veel kutsuks mind, siis ma tuleks veel. Ja justnimelt Männikjärve aarde juurest otse.

 1 

Siia marssisime otse Männikjärve aarde juurst. Täitsa mõnus jalutuskäik oli, tänu tuulele ei tüüdanud ka erinevad sitikad just ülemäära palju. Kohapeal jälle ukerdasime usinalt ja tulutult tükk aega ringi, siis hakkasin hoolikamalt samme lugema ning seepeale hüppas pisike oma peidukast juba kiiresti välja. Vot seal lõpus ei olegi ma enne käinud, väga vinge paik, aitähhid!

 1 

See aare oli meie tänase päeva peaeesmärk. Rajale suundusime Kärde parklast. Teel järveni korjasime käbisid, mida hiljem järve loopisime. Märkamatult jõudsime kivi juurde. Edasi nii lihtsalt ei läinud. Mõõtsin samme igas suunas päris mitu korda. Lugesin logisid ja kadestasin neid kiireid leide. Kui viimaks aja maha võtsin ja hakkasin mõtlema, kuhu suunda oleks aare kõige õigem peita, siis tuli ka leid. Parklasse tagasi jõudes ootas ees tütarlaps, kes palus täita ankeet Endla looduskaitseala külastuse kohta. Kokku olime rajal umber 3 tundi. Aitäh.

 5 

Männikjärve raba vaatetornis mõtlesime kohe hoolega. Et kas matkame tagasi auto juurde, pargime selle ringi ja läheme siis järve äärde, või hoopis laseme ühe soojaga edasi. Leiutaja teatas, et otse pidi olema ilge mudarada, kust läbi ei saa, saad ainult 6 km tühja kõndida, Einar arvas, et anna aga minna, hea minemine pidi olema. Ilm oli ilus, vihma polnud hulk aga sadanud - ah lähme kohe. Ja ei olnud sel teel häda miskit. Ühe kaardi juures tuli sinise tähistuse pealt keerata kollase peale (muide, ka teeäärsetel rajaskeemidel on tähistused sama värviga ;)), seal lõppes laasturada otsa ja jätkus korralik metsarada. Mudaseid kohti oli olnud, aga neist sai täna isegi pisiLiisi oma valgete lasteaiapapudega kenasti üle. No ja need on ju korralikult kõvaks aetud, need mülkad - igaühel on must kile põhjas. Siis kullerkupuaas. Hakkasin mõtlema - pagana harva olen neid viimasel ajal trehvanud. Lapsepõlves oli terve kodukoppel neid täis, käisime vanaemale korjamas kevadeti, aga nüüd enam ei satu sinna. Kullendas ja mõnules see aasake seal päikse käes. Siis maja. Nõud olid pestud, kuivasid verandal päikese käes, nagu ka suletud pakendus vorst ja sprotid, aga maja ise oli lukus. Juta kivi - kui silti poleks, ei oskaks otsidagi ;) Aga täpselt sama seis on ühe teise kiviga, mis kunagi oli tohutu suur, nii et andis otsa ronida, ja nüüd, kui sinna satun, on vaevalt poolde säärde. Aeg muutub. Aardega läks ka ilmatuma aeg - pärast detsembrit ei ole minu sammu pikkus enam see, aga mõõtmissüsteem pole suutnud sellega veel kohaneda, tegi lugu mulle selgeks. Lasime siis Liisil ise logida - laps pika maa maha käinud ja preemia auga välja teeninud. Ja siis Toomale tagasi. Ei olnud see maa nii pikk enam sugugi, ja kui lõpuks hobused paistma hakkasid, läks Liisil ka kapak sisse, ei paistnud kuskilt välja, et 8 km matka on selja taga :) Aitüma, ilma aardeta poleks vist niipea sinna sattunud!

Liisi ise logis

Vaatetorn

Olime teel Tartusse öörogainile. Startisime varem, et mina saaks mõne aarde ja Kaire aimu, kuidas see geopeitus huvitavatesse ja seni käimata kohtadesse juhatab. Mis see 8+ kilomeetrit jalutamist ikka on enne ca 25 kiltist jooksu 3 tunni jooksul. Auto jäi Toomale ja kõigepealt võtsime Männikjärve raba esimese punkti ning siis edasi siia. Jah, ma olen siin käinud ja julgen öelda, et siin andsin ka käe geopeitusele. Nimelt sokutasin ennast süstaga kaasa Kajaliiside ja Alex/Mooritza seltskonda, kui nad kavatsesid mööda jõge Nava aarde juurde minna. Oli tore ja elamusterohke matk. Siia saabusime üle Endla järve ja veetsime lõkke ääres õhtu ja öö. Positiivsed mälestused igatahes. Koht, sh kivi, oli seega tuttav. Aardeleiuga veidi sebisime, kuid tuli välja päris lihtsast kohast. Aitäh peitjale, et sain siia tagasi!

Leitud.

 2 

Tegelikult tahtsin kah eelmise aarde juurest otse tulla, kuid mul polnud kedagi, kes auto oleks ümber parkinud, mistõttu otsustasin ise kindlamat trajektoori kasutada. Vihmapiiskade hulk ja tuul olid kah tõusnud ning kellaaeg polnud eriti varajane.
Matkaraja parklas oli mu masin ainus ja seekord oli matk lindudevaesem. Ainult keegi kägu üritas kukkuda. Alguses kolme korra kaupa, pärast seitsme korra. Võibolla oli neid kaks. Neid kägusid.
Mina astusin alguses mööda pehmet metsaalust, mis õnneks liiga porine polnud, siis mõned kraaviületused ja piki kraave kulgemised ning mõne aja pärast jõudsin Endlani. Olen seal kunagi süstaga käinud. Vee pealt tundus järv hoopis teistsugune. Suur ja müstiline. Nüüd tundus, et õieti nagu vett ei olekski. Kõrge taimestik peitis vee ära. Tahtsin torni ronida, kuid see ei õnnestunud. Keegi oli torni kaasa võtnud. Laudrada oli kunagi paremaid päevi näinud. Mõne naelaga peab seal ettevaatlik olema, kuni uus rada valmis saab.
Juta kivi kujutasin vähe teistmoodi ette, aga saab ka nii. Kivi olla.
Maja oli see-eest igavene mürakas. Sellisesse paika annab ikka nii suurt ehitada.
Kirss tordil oli M-tähega istumiskoht järve ääres. Nüüd oleks võinud veidi päikest paista, aga sääskedeta kerges sajus oli seal ka tore olla. Aitäh aarde eest imelises paigas!

Kõndisin siia lühimat teed pidi.

Tänud.

 3 

Kui eelmise aarde lõpp-punktis parajalt tsirkust tehtud ja lõpuks mitteleiuga lepitud, oli aeg sammud selle aarde poole seada. Siinkohal hargnesime: mina võtsin jalgsi suuna läbi raba ja metsa, kaaslane läks geomobiili teise võimalikku lähenemiskohta liigutama. Kevadpäike lõõskas mõnuga ja sellest tulenevalt oli rabas ka muud rahvast. Tegelikult täitsa viisakas koguses ja üsna vaiksed ka, kui üks lastekarjaga välismaalaste kamp välja arvata. Sellegipoolest segas see minusugusel rabafriigil olemist nautimast ja põgenesin päikese eest metsa varju. Siin leidis taas tõestust see, et siinne matkaradade süsteem on ikka väga segane. Järgisin oma arust loogiliselt Endla järve matkaraja märgistust ja jõudsin lõpuks järeldusele, et see ei viigi tegelikult sinna järve äärde. Või siis ikka viis ja mina ei oska elementaarsemaidki silte lugeda. Igatahes keerasin mingil hetkel üldse omaloomingulisele teele, aga seda otsust ei pidanud küll mitte üks põrm kahetsema, sest milline mõnus mets seal oli. Päike kumas hõredalt kasvavate puude vahelt ja sammal oli niiii roheline ja pehme, et tekkis kohe tahtmine sinna pikali visata ja Okasroosikese unne jääda. Lisaks olid kõik inimesed minust rappa jäänud, nii et vaid loodus, päike ja tuul olid kaaslasteks. Lihtsalt liiga mõnus oli. Peagi jõudsin sellel rajajupile ka, mida mööda otse oleksin saanud. Samas poleks see otseminek midagi andnud, sest lõpp-punktis ootas minu õuduseks ees seesama lastega seltskond. Lapsed olid küll väsinuna veidi taltunud ja õnneks pakkusid nad oma kodinad kokku ka ja jätsid mu üksindust nautima. Veerand tunni pärast ilmus kaaslane ka oma teekonnalt. Seda aaret õnneks pikalt otsima ei pidanud ja sai rohkem olustikku nautida. Lihtsalt super koht ja tuli sellega seoses nii mõnigi mõte ja plaan. Poleks kohe tahtnud lahkudagi, aga mingi hetk siiski pidime. Tagasitee oli ka igati muhe rada ja astumine. Männimets lõhnas päikese käes nii mõnusalt ja rajal olevad suured kraavid lisasid müstikat. Suurepärane matk ja elamus. Tänud peitjale seda pakkumast!

Ammu olin mõelnud Endlasse mineku peale, nüüd sai see lausa põhjusega ette võetud. Esimene pool matka oli kõva ja kindel astumine. Teine pool teekonda oli pehme ja mudane, see eest kitsekesi kohtasin nii minnes kui tulles. Lõpus oli tore olemise koht. Juta kivisse läks nimi kirja. Tänud matka eest.

Nii pisikese kivi peal nii palju pisaraid valatud! Mõnus matk ja kiire leid. Aitäh!

Siin on ikka korduvalt käidud. Korduvalt on ka aarde peitmise mõtteid olnud :), õnneks on siis lõpuks siin nüüd suurepärane aare olemas. Aitäh Sulle Vaimar, see koht lihtsalt ei tohtinud enam kauem ilma aardeta olla :) Väga mõnus matk, kindlasti soovitan.

Eks ta nii oligi, nagu [enekene] kirjutas. Hirmus isu oli minna - nii lähedal ju! -, aga üksi ka ei hoolinud, nii tore oleks ju võimalikku FTFi kellegagi jagada:) Aitäh, kiir-kaugreageerijad, Ene ja Maret!

Mõnus matk, võrratu kevadilm ja samasugused kaaslased ning lõpuks ikka päris mitmekordse sammude lugemise ja kõikvõimalike peidikute läbituuseldamisel ka aardeleid. Uuuh, logiraamat on tühi...aga PLIIATS!!?? Autoni on 3 kilomeetrit!! Teine ja palju sügavam uuuuuh! - ikka oli üks jupats dressika taskus:)

Aitäh, Vaimar! Ma ikka väga imestasin, miks see imekaunis Endla järve kant siiani veel aardevaba oli. Me nüüd siis rändame "magustoiduks" Männikjärve raba poole.

 6 

Matkasime kohale, leidsime aarde, siis sai uudistatud matkamaja ümbrust. Uhke ehitis. Tänud peitjale.

 1 

Olen ammu mõelnud, et miks selline kena koht ometi aaret ei saa ja näe lõpuks sai see teoks. Koht on juba aastakümneid tuttav ja käidud on siin iga ilma ja aastaajaga. Leid tuli suhteliselt kiiresti ja tänud peitjale selle koha ära märkimise eest.

 5 

Kell on 12:30. Lapsed lahendavad ülesandeid. Igav on. E-kool täidetud.... Vaataks korra geopeituse lehele. Ooo, eile on Phantom Tartus jälle hullanud. Ei tea, kas hakkab hammas peale? Pärast vaatan. Täna on Jõgevamaal 2 aaret avatud - ei tea kas Ky läheb võtma? ..... Oota! Ühe nimi on mingi raba. Äkki on Vaimari oma!?! Ongi!! Äkki teine ka siis? ONGI!!! Kiri tüdrukutele - 2 tk, Jõgevamaal, Vaimarilt. Peagi Kylt vastus, et tema telefoni (u 20 aastat vana nuputelefon, mis on teibiga aku külge ühendatud) tuli aardehäire. No natuke nalja tusasesse teisipäeva.Töötan edasi.

15:30- tööpäev läbi. Vaatan telefoni: Kas tõesti juba sõidad, et kõnesid vastu ei võta?

15:38 Sõidan jah, et 90 + 3km kauguselt oma esimene FTF ära tuua. 17:40 Tühi logiraamat saab esimesed nimed.