Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 4.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
2001 . aasta oktoobris läksid Ruhnust mehed Saaremaale vanarauada viima. Merele mindi ümberehitatud paadiga, mis oli umbes 8 meetrit pikk. Kuna ilm oli tol päeval kehv, siis kohalik piirivalve ei soovitanud neil minna. Paraku nad seda siiski tegid, sest meestel oli võlg Ruhnu poe ees. Ebakindel paat ning torm said meestele saatuslikuks.
Aare on meestele püstitatud mälestusmärgi läheduses, kohas, kus on hea mehi koju tagasi oodata.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
vaatamisväärsus (1), ronimine (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7AZGK
Logiteadete statistika:
47 (92,2%)
4
1
2
0
0
0
Kokku: 54
Nägin, aga ronima ei hakanud, kuigi "redel" tundus päris normaalsete astmevahedega. Aga kahtlesin oma võimetes, päev juba õhtupoole liikumas ja elu hinnaga ma aardeid ei jahi.
Kormoranid olid redeli valgeks "värvinud", muidu oli täitsa vahva ronimine, aitäh!
Ilusa augustihommiku alustuseks retk ette võetud. Kuna punkt kaardil tegi kehva levi tõttu ringihüplemisi, siis sai isegi mööda kaht redelit ronitud ja igatsevalt merele kiigatud. Aarde otsimisel/leidmisel oli Heleni logist abi ja julgustust ;). Tänud peitjale!
Traagiline õnnetus, 20 aastat tagasi oli kindlasti kõigil ruhnlastel väga keeruline aeg sest väikese koha töö-, pere- ja sõprussuhted on ka lähiringist kaugemal isiklikumad kui anonüümses suurlinnas.
Mälestusmärgi lähedale peidetud aarde endaga läks meil üle ootuste kähku, silmadega alt küll ei näinud kus tops ennast peidab aga täpsemaks vaatluseks kõrgemale roninud Salme eriti kaugele samuti oma minekuga ei jõudnud…
Tutvustamist väärt koht ja lugu kahtlemata, aitäh Robinile peitmast.
Selle redeli all vahtisime algul pead kuklas, aga midagi ei näinud, mis võiks aare olla. Salme hakkas siis krabinal üles liikuma, et ehk sealt parem vaade. Ei saanudki eriti kõrgele, kui aare juba näppu jäi. Ilmselgelt pole see maastik 4-le vastavas kohas ja seda pole ka puu all seistes näha. Seega peitu on paremini pugenud aga lihtsamalt saab kätte. Tore, et geopeiturid oma elu ohtu panema ei pea ja kahju, et need noored mehed siiski oma elu rumalalt kaotasid. Aitäh aarde eest!
Ruhnus on kordi käidud, kuid selle koha olemasolust ei teadnud me midagi. Isegi kohalikud ei ole kunagi sellest miskit maininud. Karm lugu, mõtisklemist ja arutlemist selle üle jätkus pikemaks. Raskusaste hirmutas, kuid tegelikult oli see vast selline 2-2,5 ja leitud sai see minutitega. Igatahes olime väga tänulikud sellise huvitava fakti päevavalgele tulemise eest.
Karm lugu kohal. Looduslik redel ja raskusaste tõotasid head ronimist, aga kas aare pole esialgses kohas või raskusaste mööda, igal juhul ei tundunud kõik korrektne. Seepärast ei osanud ka nii madalalt aaret leida ja vajasime abi. See järel oli kõik kiire ja lihtne.
Aardeni jõudes hüppasin ma üles latva ja otsin ja ronin ja kordan nimetatud tegevusi, aga ei leia aaret. Palusime Krissult abi ja selgus, et selle 4.0 saab pigem kergesti kätte. Aitäh!
Võiks öelda, et see oli päeva kiireim leid. Tänud kohta tutvustamast
Imelise nädalavahetuse teine päev Ruhnu saarel ja saarele peidetud kaheteistkümnest aardest viies leid. Aare vedeles puu all maas, ise siiski kuiv ja korras :) Võtsin peitjaga ühendust, tegime väikese info vahetuse ja selgus saabus majja :) ..kasutasin sama looduslikku redelit mille alt ma ennist aarde olin leidnud ja toimetasin selle tagasi üles uusi külastajaid ootama :)
Aitäh peitjale siia kutsumast!
Üsna kiire leid. Aitäh juhatamast kohta, kuhu muidu ilmselt sattunud ei oleks!
See looduslik redel on oma astmed küll väga kenasti seadnud, mis tegi aardeni pääsemise päris lihtsaks. Aitäh!
Siin olin maa pealseks toetusjõuks ja korjasin alla pudenevaid asju kokku.
Tänan peitmast.
Kurb lugu igatahes. Pood jäi rahast ilma. Raud läks merepõhja ja see sinna jääb. Hulk mehi sai hukka:kellegi vend, kellegi isa, kellegi peig. Kasu ei saand keegi. Kahju, aga kõik. Imelik, et piirivalve nii pussy oli, et ära ei keelanud vaid lihtsalt soovitas mitte merele minna. Aga aare tuli kergelt ja säält on tõesti mugav ja maaliline oodata...oodata...oodata...
Oksad lumest puhtaks, käed iga natukese aja tagant taskusse peitu sooja ja aare kirja. Aitäh!
Kole lugu selle vanarauapaadiga. Aga muhe peidukas. Suurema kõhu jaoks kohati veidi kitsuke. Aare kuiv ja korras. Aitäh.
Ronimisoskused ja kõrguse mittekartmine on alati kasuks. Aitäh.
Kui redeli õige algus üles leida, läheb ronimine ludinal. Vaataminegi polnud eriti hirmus. Aitäh!
Ruhnule jõudsime täielikus tuulevaikuses. Siin juba teist korda, aga teistele oli uudistamist palju. Omakandi poisilt saime öömaja( vägeva häärberi siia püstitanud) ja läksime aardejahile. Ei olnud see ronimine midagi hirmsat, kui keegi teine seda teeb. Aitäh.
Leitud jah tänu Gadile. Tõesti võis mõne nurga alt vaadatuna tunduda karu, mis karu või nagu üks meie seltskonnast tabavalt mainis Harilik Ruhnu pärdik. Tänud peitjale.
Proovisin ka oma elu hinnaga. Üks meeter jäi julgusest ikka puudu. Sõber siis võttis selle aarde minu eest ära. Tore, tegelt on suht ohutu puu isegi, on ikka väga nõmedaid turnimisi, siin oksad kõik ühe külje all kenasti. Eks kui poleks kedagi abis olnud, oleks vist ikka ise ka saanud, kuid seekord nii. Õnneks ületasin end ühe teise siinse aardega, seegi suur asi. Tänud.
Väga tagasihoidlik mälestusmärk sündmusele, mis saare elus ilmselt päris korralik tragöödia. Kui saare u 50st elanikust u 8% saab korraga surma ja need 8% on noored ja täies elujõus mehed...
Logimine möödus meil kaotusteta elavjõus. Ainult noorgeopeiturid läksid raksu, et kes ronib. Lõpuks käis üleval Meelis, noorgeopeituritel lubasin u poolele maale ronida.
Nime järgi võis eeldada, et aaret tuleb logida elu hinnaga. Õnneks oli asi lihtsamast lihtsam ja maastiku raskusastet võiks isegi poole pügala võrra langetada.
Mängisin maastikul 1.5 mugu, sest olin oma ronimise aarde Allveelaevadele esimeses punktis juba ära teinud. Aitäh!
Kõigepealt vahtisime palju hirmsamaid kohti. Pärast tuli välja, et täitsa ronitav redel ja käisime sipsti ära. Aitäh!
Kasutasin selle kättesaamiseka Maarja abi Vormsilt. Tervitustega Ahvenamalt.
Nägime, aga ei loginud. Ihu oli valmis, aga vaim nõder.
Ruhnus oli tervelt kolmteist aastat üksainus aare, minugi seni kaueim leidmata Runö aastast 2001. See polnud kunagi piisav põhjus, et siia kaugele saarele 5-6 tundi loksuda nagu lugusid kuulnud olen. Merereis olevat nii kauakestev olnud, et osa mehi jõudnud end täis juua, pohmaka ära pidada ja uuesti joomagi hakata :D Kui nüüdseks aardeid terve tosin (lisaks ilmselt Erko teadmata kogus avaldamata ühikuid), katamaraan kihutab üle 40 km/h vaid 2t 15m ning samal ajal toimub ka Eesti väikseim festival RuhnuRahu, ei ole enam põhjust, et end siit väikesaarest eemale hoida. Nõnda saigi üks hea õhtu vähe vinesena RuhnuRahu pääsmed kiiruga ära soetatud ning kaaslasedki leitud. Tehtud-mõeldud. Ja väga hästi tehtud. Ilmad olid kõik need kolm päeva imelised, palavalt päikselised ja piisavalt kuivad. Jook voolas ojadena, aeg chillis ja meie nautisime saare mõnusid.
Siinne potsik sai teiseks leiuks pärast Allveelaevade nulli väisamist. On ikka rauahimulised meremehed, ei võinud vaiksemat merd ära oodata. Oleks veel vanal ajal, aga ei, täitsa kaasaeg. Vaatamisväärsus vaadatud, ronisin aarde järgi. Ei tea, miks see siin saarel nii hirmus kõrgel peab olema, aga vähemalt oli elus redel aus ja tegi elu lihtsaks. Aare korras. Aitäh Robinile Runö saart täitmast!
Ei oleks mina läinud nende meeste moodi merele, poleks minust olnud ka ronijat seda loodusliku redeli pidid. Õnneks on julgemaid ja logitud nii sai
Leidsin redeli ja nägin kõrgustes ka topsi. Kuna poega polnud seekord kaasas, siis piirdusin vaatlusega.
Täpsustasin koordinaate! Uued on: N 57° 49.019 E 023° 14.972
Uhh. Kõigepealt otsisime seda puud hulk aega. Nullis polnud, nullist ühel pool justkui oli, aga see ei kandnud aaret. Siis leidsime aarepuu ka ja TBin siirdus objektile. HUlk aega ronis ja piiksus, siis lõpuks hakkas ülevalt kostma rahulolevat nohinat, justkui oleks Puhh meepurgi kallal. Ma senikaua tegelesin koordinaadi mõõtmisega - pea 30 m mööda oli see asi seal.
Ja mis ma nüüd vaatan - andmed kahel lehel erinevad, siinne koordinaat on enam-vähem OK, sealne mööda, samas sealne raskusaste T4 on tiba adekvaatsem, kui otsustada ronija erutusastme põhjal.
Igatahes logi on kirjas, ehk saab selle segaduse ka ära klaarida.
Looduslik redel oli kenasti ronitav. Tänud peitjale.
Selle aarde juurde matkates sattusime minema läbi kõrge rohu sees oleva herilaste pesa. Järsku tundsin valusaid torkeid jalas ja käes ning siis ka paanilist suminat. Hakkasin eemale jooksma ja minu külge klammerdunud herilasi ära ajama, ise karjudes noortele, et jookske ruttu kaugemale. Kartsin, et mine tea, äkki on kellelgi allergia. Ohutus kauguses vaatasime haavad üle. Minul tulitas 6 kohta, mõnel teisel veel paar kohta. Allergiat ei teadnud keegi omavat. Astusime edasi kuni jõudsime mälestusmärgini. Looduslikku redelit kasutades sai logi kirja. Tore ronimine ja vahva vaade! Matka lõpus ei leidnud enam herilaste sutsakatest ihul jälgegi! Aitäh peitjale aarde eest!