Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 3.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Saarel viibimine ajavahemikus 14. aprill- 31. juuli on keelatud.
1689 . aasta Viimsi poolsaare kaardil kasutati nimetust Pandisahr. Tänapeval kasutatakse nimesid nagu Pandju ja Viimsi Linnusaar.
Ava aare ettevaatlikult, et midagi välja ei pudeneks. Ära võta aarde sõlme lahti!
Koordinaadid Maa-ametist.
NB! Aare on märgitud automaatselt kättesaamatuks ajavahemikul 14. aprill kuni 31. juuli
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
ilus_vaade (5), soovitan (4), lühem_matk (2), ujumiskoht (1), pliiats_kaasa (1), lumega_leitav (1), liikumispiirang (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7B17K
Logiteadete statistika:
84 (89,4%)
10
7
2
0
0
0
Kokku: 103
Hommikune jalutuskäik, vesi osutus oodatust sügavamaks, küll pärast aega pükse kuivatada. Nõustun õhtuse logiaga, vesi on tõesti soe.
Mõnus soe õhtu väikeseks jalutuskäiguks. Merevesi ka täitsa soe. Aitäh aarde eest!
Algus oli paljulubav aga 80meetrit enne lõppu tuli ikka vesi ette, ei hakanud kahlama.
Öösel läks uni ära, vaatasin huvipärast mis aardeid rahvas loginud on ja jäi silma selle aarde tihe logimine. Võtsin suuna Pandi poole. Talvesaapaga aardeni kuivajalaga ei pääsenud, kummikuga vast veel saaks. Tänan
Palju aastaid oodanud seda õiget hetke, nüüd sai piiluma tuldud ja edukalt logitud, aitäh :)
Selle aardega on omaette pikem lugu. Juba geokarjääri alguses olid meil Mirjamiga suured plaanid see aare vallutada. Alates 2021 septembrist enam leiulogisid ei tulnud, edasi olid ainult mitteleiud. Aegamööda oleme siit mööda sõitnud palju. Enamikel kordadel on veetase olnud niivõrd kõrge, et liivariba on jäänud vee alla. Meie esialgne plaan nägi ette Rohuneemes ühe tavalise aarde logimist ja siis ehk mingile maale Tunki MART multit vaadata. See plaan jäi kiirelt katki. Kui Pandju silmapiirilt paistma hakkas ja seal inimesi peal kõndimas nägime, siis Mirjamilt tuli hetkega üks pikk "Ooooo!" Sellega oli kõik öeldud ja tegime peatuse, et vähemalt uurida, mis seisukord seal torni juures on.
Kõndisime siis kohale ja saare kaldalt näitas aardeni ca 60 meetrit. Logisid nähes tuli tunnistada, et suure tõenäosusega seal midagi ei ole. Aga mis oleks, kui hoopis taastaks aarde. Mõeldud-tehtud! Tagasi kõndides kirjutasin Krissule, kes oli aarde 2021 veebruaris leidnud ja tahtsime teada, missugune konteiner seal varem nööri küljes olnud oli. Kuna liivariba vastas oli Coopi pood, siis arvasime, et kui sealt leiab kõik vajaliku aarde taastamiseks, siis teeme ära. Olin vabatahtlikult nõus seal külmas vees solberdama. Coopis hakkasid pika peale vajalikud asjad silma - konteineriks tuli mullitaja, logiraamatuks joonelise vihiku leht, sinna juurde rull isoleerteipi ning minigripi leidsime ka. Kassapidaja pidas meid kindla peale napakateks, kui sellist asjade kogumit kassalindil nägi. Öelge, milline normaalne inimene sellise kraamiga poest välja läheb... ainult geopeitur.
Tagasiteel mööda liivariba tegime kerge fotosessiooni mullitajaga ja hakkasime järk-järgult aaret ette valmistama. Kõik mullid said puhutud, konteiner isoleerteibiga üle tõmmatud jne. Seejärel algas minu jaoks see kõige raskem osa, see märg osa... Minu esimene mõte oli, et mis see 60 meetrit ära ei ole, käin paljajalu ruttu ära. Ega see käega katsutud vesi täit pilti ju ette ei andnud. Koorisin siis jope pealt ära, müts pähe, püksisääred põlveni paljaks ja astusin vette. No johhaidii.. talisuplejat minust vist ei saa. Külmašokk oli ikka korralik, jõudsin vist 10 meetrit ära kõndida, kui otsustasin, et tulen tagasi. Lisaks oli loomulikult valus ka kividel astumine, seega valu oli topelt. Kui palja jala veest välja võtsin, siis oli kohe tunda, et õhk on soojem kui vesi. Sellest ka järeldus, et veetemperatuur võis olla ca 5 kraadi, kuna väljas oli 8 kraadi. Mul olid juba loobumismõtted peas, aga siis mõtlesin, et kui juba on nii palju selle aarde jaoks tehtud, siis tuleb ju kuidagi ära käia. Lasin Mirjamil tuua oma tossud. Lükkasin need siis paljaste jalgade otsa. Mööda kive astumine oli kindlasti lihtsam. Veetase tahtis vahepeal üle põlve minna, aga lõpuks sai leitud teekond, millega sain pärale.
Veest välja astudes tundsin, kuidas jalad kohe soojaks lähevad. Kohapealne missioon oli siiski vaja läbi viia veel. Esmase vaatluse järel sai leitud ilmselt seesama nöör, mille küljes eelmine konteiner oli olnud. Kasutasin seda ära ka taastamisel. Nüüd siis konteiner on kinnitatud teibiga nööri külge. Loodetavasti püsib see seal nüüd väheke paremini ja veidi kauem, et ka teised, kellel aare logimata, saaksid ära käia. Seda isoleerteipi läks sinna kohe mõnuga. Kui taastamistööd tehtud, siis tagasitulek läbi vee oli nii umbes 10 korda kiirem kui minek. Veetemperatuuriga oli keha harjunud, kuigi õhku välja hingates ikka aurasin. Mis seal ikka, lugesin siis selle "talisupluse" lõppenuks. Aare oli edukalt taastatud. Üle kahe aasta mitte ühtegi leidu, nüüd on aare otsijate ootel. Hiljem suundusime Mirjami vanemate poole, kus ootas keha soojendav "arstirohi" ning saun, mis kõik luud ja kondid eriti hästi üles soojendas. Ma arvan, et tänu sellele ma end järgneval hommikul hästi tundsingi.
Mida kõike aarde leidmise nimel ära ei tehta... Aitäh, elu on seiklus!
Tänane päevakava nägi ette Viimsi poolsaare tipust mõne vähem meeldivama topsi logimist (nt Koridor.. või Kole ilus..). Vurasime siis rahus sinnasuunas kui ümber nurga tulles paistis suur liivariba Pandju saare poole. Ja inimesed olid peal! Kuna tegemist oli once in a blue moon esineva nähtusega, siis panime piduri peale ning otsustasime hoopis saarel ära käia.
Jalutuskäik oli mõnus, ilm oli soe, tuult minimaalselt. Üsna mitmed mugud olid ka end teekonnale sättinud. Meie läksime aga plaaniga vaadata, kas selle aarde logitud saab. Logidest oli nii palju meeles, et paar mitteleidu nagu oli, aga ajajoonest polnud aimugi. Ja kui me seal kivide peal ukerdades aru saime, et küllap on asi ikka kadunud.. no ei saanud nii jätta. Peitja viimased sisselogimised siia lehele jäid paari aasta taha, seega sealtpoolt taastamist ei saanud küll loota. Mis seal ikka, tuleb ise teha!
Õnneks või õnnetuseks on täpselt Pandju saare vastas üle tee üks COOP. Õnneks või õnnetuseks on see kõige nigelama valikuga COOP mis ma elus näinud olen. Kuna olime minu autoga, kus puudus absoluutselt igasugune aardeparanduseks vajalik kraam, siis olime sunnitud nullist asja üles ehitama. Seega, peale 10 minutilist otsingut (sest see pood oli täpselt 2 riiulit ja kassa) sai ostunimekiri:
20m isoleerteipi
Hot Wheels mullitaja
Jooneline vihik, 18lk
Säilituskotid, 1l 10tk
Kogusummaga 4.41 raha. Loovus pidi ju inimese kõige väärtuslikum vara olema.
Igatahes sai siis taaskord saarele sammutud, samal ajal päikeseloojangus mulle puhudes ja potentsiaalset konteinerit teipides. Saarel ühe suurema kivi peal valmistasime ette logiraamatu ning pistsime selle "pudelisse". Siis kooris Märten end põlvist allapoole paljaks ning läks retkele, et konteiner peitu panna.
Esialgu tundus, et sellest asja ei saa, sest
a) vesi oli ropult külm
b) vesi oli isegi Märteni jaoks natuke liiga sügav
c) kivid olid saavutanud maksimaalse libeduse astme
Nendest kaks me saime lahendatud - tossud läksid taas jalga ning teekonna leidsime ka veidike parema. Pikema, aga madalama veega. Märten oli endiselt kahtleval seisukohal, aga kui jalad olid juba märjad ja pool teed oli juba mindud siis üks hetk oli ta nullis ja edasine on juba ajalugu, millest mina oskan ainult vaikida, sest mu silmad pole veel arenenud 60m kauguselt pisidetaile märkama.
Tagasi tuli Märten juba palju hoogsamalt ning peale kiiret kuivatust lippasime taas mandrile, kuna väljas läks juba ohtlikult külmaks ja pimedaks.
Ja selline see seiklus sai. Ettevalmistus 0, hulljulgus 100 ja mida kõike veel. Eks aeg näitab, kas tops sinna ka püsima jääb, aga mõni kiirem peitur äkki ikka saab oma nime sinna jäädvustatud.
Aitäh!
Aarde (oletatava) asukohani jõudmiseks olid üsna soodsad tingimused, vesi oli madal ja ainult pükste sääred pidi veidi üles kerima, et märjaks ei saaks. Huviobjektini jõudes sai selgeks, et aaret seal ei ole. Küll oli külge seotud ülejäänuga võrdlemisi värskem nöör, mis ilmselt haaret seal kunagi kinni hoidis, aga aaret ennast nööri küljes ega ka kuskil mujal lähedal ei olnud.
Kasutasime ära soodsat võimalust ja käisime logimas. Tingimused olid ideaalilähedased. Õhtupimeduses toimus säärel päris aktiivne liiklus. Paare liikus üsna mitmeid. Tänud põneva paiga eest!
Sellest aardest oleme sageli mööda sõitnud, kuid alati on olnud kas piirang või vähe aega või muud ebasoodsad tingimused. Täna siis otsustasime lõpuks ära käia. Noorgeopeitur loobus juba alguses ja jäi geomobiili valvama. Meie rajasime endale lohesurfarite vahel paljajalu teed. Saarele jõudes selgus, et viimane jupp aardeni on ootamatult kõrgeveeline. Kaaslane oli siis nõus oma sandaalide tervise ohverdama ja tuule käes mässavates veevoogudes aardeni kahlama. Kohati oli juba kaldalt veidi hirmutav vaadata. Oleks küll nöök olnud, kui aaret poleks kätte saanud, aga õnneks siiski saime. Aitäh!
Kaks kaaslast olid nõus ainult kergema osa kaasa tegema. Viimane sprint jäi minu teha kuna logimata tagasi ei tahtnud ka minna. Algus läks ladusalt, aga lõpu poole ulatus vesi juba vööni. Ära sai siiski käidud.
Tänud!
Juhuslikult sattusime piirkonda kauni päikseloojangu hetkel. Saare tipust edasi sai sokid ja tossud jalast ära võetud ja algas meres ukerdamine. Sügavaks ei läinud, aga kivid olid libedad ja võttis veidi aega. Mariannil oli aare juba leitud ja jäi koos Atsiga saarele kaasa elama. Tegin oma ukerdavate poosidega siis päikeseloojangut neile kaunimaks ;) Aarde jaoks olin täpses pikkuses, sain ilusti lahti, aga logiraamat oli täitsa märg ja nime kirjapanek raskendatud.
Täna hommikul oli kõik ümberringi valges udus. Jalutasin piki Pandju saare saba saare poole ning nautisin kõrvalt udust kostvaid lindude huikeid ja kaugemalt merelt kostvat laeva udupasunat. Mitte ühtegi mugu. Selles võisin vaid ilma kiita. Nagu ikka oli meri teinud kividest imelisi jääskulptuure. Luiged ei viitsinud eemalduda vaid lasid end üsna lähedalt vaadata. Jalutasin maa poole tagasi, et Marile vastu minna. Ja siis hakkasid saabuma mugud. Pühapäevale omaselt saabus neid palju. Kui Mari tuli, siis läksime kohe ühe joonega lõppu välja. Jää saare ja torni vahel oli veidi kahtlane, aga kandis veel küll. Muidugi tulid meie järele jääle ka kõik lähedal olevad mugud. Sinna maani polnud nad julenud saarelt kaugemale astuda. Tegime mõned pildid, logisime ja läksime tagasi. Mugude konsentratsioon oli liiga suur, kitsas oli :) Tänan peitjat väga vahvasse ja omapärasesse kohta kutsumast!
Seda aaret olen kaua vaadelnud ja siis jälle unustanud ja siis jälle meelde tulnud. Tänaseks panime plaani kindlalt paika, sest tundub, et see on viimane võimalus sel talvel aaret külastada. Tõesti oli siin suur laulupidu, rahvast muudkui vooris edasi tagasi. Tänan.
Kasutasin soodsaid lumeolusid ära ja siin oli tõsine laulupidu käimas, rahvast liikus nii palju, et peaaegu ei kannatanud torni juures 2+2 reeglitki täita.
Septembris käis karuonu üksi ära, seekord oli kena jalutuskäik jääl. Kivid olid huvitavaid moodustisi moodustanud. Enne meid oli juba tänase kuupäevaga leid ees, populaarne koht. :)
Kesklinna poolt lähenedes ei andnud meri üldse lootust, et mingi jää kusagil on, kuid kohale jõudes oli hokiplats lumest puhtaks lükatud, mäng algamas ja lubas saarele läheneda küll. Vastu tulid mõned kelgutajad ja nii sai üsna julgelt astutud. Poole maa peal kiirustati minust mööda ning kui varsti nägin, et ees väga otsustava sammuga liikuv inimene vist oma telefoni käigu pealt vaatab, oli asi selge - geokolleeg. Ja nii oligi. Lasin tal leida enne kui päris ligi astusin ja pastakat laenasin. Tänud :)
Mai jääpeale saamine võttis aega. Õnneks kinnitus, et seda nii palju võetakse ja ka Yksk6ik kinnitas esmaspäeval üle, et seda saab kätte, siis lõpuks sain Mai nõusse ja täna saime nime sinna kirja. Aitäh!
Eelmisel ööl pimedas metsas, lubasin endale järgnevateks päevadeks drive in'e aga siis hakkasid selle aarde jalutamise logid silma jääma. Ründavad linnud ja linnusita saar väga atraktiivsed soojemal ajal mulle ei tundu nii et kui praegu saab "lihtsa vaevaga" jalutada kohale, siis miks mitte seda võimalust kasutada. Ehk kunagi õnnestub ka naaberaare Pandju leida ja ongi üks osa poolsaarest veidi "rohelisem."
Mida nullile lähemale, seda rohkem tundus mulle, et keegi on tornis ning ka pilti tehakse. Oli tõesti ilus - päike loojumas ja luiged meres. Fotograaf jäi mulle tõsiselt otsa vaatama, et kas ometi päästeametist tullakse ütlema, et tuleb jää pealt ära tulla. Vahetasime mõlemad mõne sõna oma hobidest ning sain otsima asuda. Oeh, kuidas ei tahtnud pakse kindaid logimise ajaks ära võtta aga, mis mul üle jäi. Sõlm oli uhke, logiraamat tundus kergelt jääs. Selleks ajaks kui tagasi bussipeatuseni jõudsin, oli veri jälle näppudes liikuma hakanud.
(679) Aitäh!
Tänane plaan oli koos Heleni ja Salmega teha dessant Pandisahrile. Ja Coopi parklasse jõudes selgus, et ka Ykskõik-Krissul oli sama plaan :D. Olin küll ilmastikule täiesti ebasobivalt riides – töölt panin ju otse minema nii, et polnud kaasa haarata ei kindaid, ei mütsi aga Salme laenas lahkesti siis mulle oma sõrmikud /suure punase südame emotikon/ ja pähe tirisin kapuutsi ning hakkasime astuma… Vaatasin selle kõrvale vahemaad tee ja tolle jääväljade vahelt kerkiva metallkolaka vahel ning ei jõudnud ära kiita jänest, mis sügisel mul siinsamas kalipso seljas seistes aarde juurde ei lubanud minna :D. Aga no aare on ikka ägedas kohas küll, vaated olid ka täna muljetavaldavad igasse külge :). Leid kirjas ja fotosessioonid tehtud, asutasime endid tagasiteele, vastutulijatena kohtasime poole peal juba järgmisi minejaid, Marko ja Inget, kes ühtlasi ka oma tutikat tõuksi testisid… Väga lahe käik oli, aitäh kaaslastele ning peitjale toreda põhjuse eest tulla :)
Oli vaja vanakooli tõukekelku proovida ja logisid lugedes tundus see just õige koht olevat. Kohale jõudes tuli hea kodune tunne peale.. kuigi purjelaua asemel oli hoopis teine varustus kaasas :)
Parkisime surfarite parklasse ja läksime otse üle jää kohale. Tõukamine täitsa õnnestus, kuid selgus ka tõsiasi, et jäätaldasid on vaja, et tõukav jalg libisema ei hakkaks. Aarde lähistel kohtusime eelmiste logijatega ja peale väikest jutustamist läksime panime ise ka nimed kirja. Loojumisele suunduv päike paistis ja teisel pool madalikku loksus meri. Oli igati kena ja kuiva jalaga aarde vallutamine. Tänan peitmast.
Oeh.. Terve päeva vaevasin end mõttega, kuidas seda logida. Selgeks sai see, et täna Dauno osa võtta ei saa, kui me just pimedas merele minna ei soovi. Koristasin töö juures ja mõlgutasin mõtteid, kas julgen üksi sinna jalutada. Soov oli nii suur, et otsustasin proovida. Kui kell oli kolm läbi, teatas ülemus mulle, et aitab tänaseks ja mingu ma koju. Issand kui õnnelik ma olin seda kuuldes. Ma saangi Viimsisse minna ja valges... Mööda Pirita teed mere äärt pidi sõites vaatasin lainetavat merd ja mõtlesin, et kas ma olen hull või.. kuidas ma mõtlen minna üle millegi, mida ei ole. Aga logid ju ometi olid ja lootus poönud veel kadunud. Kohale jõudes avanes täitsa meeltmööda vaatepilt.. oli lumi, jää ja veel suurem soov seda aaret külastada. Parkisin auto, viskasin kella peale ja kohe parkis kõrvale üks auto. Täitsa topelt vedamine.. geosõbrad .. ja ka aaret leidma. Ootasime ka viimase tulija ära ja teekond aardeni võis alata. Kõik muu on kirjas juba Heleni logis. Tänud
Iga aarde jaoks on õige hetk ja täna oli just see tunne, et võiks seda aaret külastada. Parkisime auto poe juurde ja kohe märkasime, et kõrval seisva auto juures kohmitseb tuttav nägu - pool Yksk6ik :) Kuuldes, et temalgi meiega sarnane mõte, ühendasime muidugi jõud. Ootasime veel natuke kuniks saabus ka Puutetundlik ja siis võtsime suuna sihtmärgile.
Vastutuul oli päris vinge, võttis lausa pisara jooksma. Kuid ega geopeitur pole mingi lumehelbeke, et sellise väikse katsumuse eest põgeneb. Kui jõudsime saarele, siis vaatasime ümbritsevaid jääolusid ja ilmselt kõigil mõlkus peas küsimus, kas tõesti läheme edasi? Muidugi oli vastus jah! Kooberdasime libedal jääl rauakolakani, mille juures oli veel ekstra libe. Aarde leidsime kiirelt, edasi tegime meeskonnatööd. Üks võttis logiraamatu välja, teine kirjutas nimesid, kolmas naeratas ja neljas tegi pilti ;)
Logiraamat on kunagi märjaks saanud ja nüüd on lehed kõik kokku külmunud, seega väga hellalt peab seda käsitlema.
Tagasiteel märkasime lähenemas juba järgmist logijate paari- Inget ja Markot. Ajasime mõne sõna juttu, uudistasime nende uut geovarustust ja lippasime tagasi soojade autode poole.
Aitäh, täitsa vahva oli!
Sellele aardele ei saa kuidagi õigel ajal jaole. Enamus suve on keelatud ja eelmine talv oli lootusetu. Täna lootsime parimat, kuigi Pirital on olukord jääga väga kehva. Siin oli õnneks kõik korras ja igasugused jäälõbustused avatud. Ühes kohas jääpind vetrus naljakalt, aga kõigil jäid jalad kuivaks. Aitäh.
Laevad sõitsid. Krossirattad tegid jääsõitu. Jääpurjetamine oli ka hoos. Tegevusi oli palju seal. Aardeni sai täitsa kuiva jalaga. Isegi suure üritamise peale ei õnnestunud jääd katki teha. Aitäh!
Ilus jalutuskäik südatalvisel ajal, aitäh peitjale elamuse eest!
Viimase – liialt õhukesest jääst rääkiva – ning praegu kirjutatava logiteate vahele on jäänud üks kuu ja palju külmi päevi-öid. Meid valdas põhjendatud lootus, et jää on kandma hakanud ning lubab kuiva jalaga aarde juures ära käia. Ja see lootus täitus – nagu ühe kande võrra aarde logiraamatki. Aitäh peitjale!
Jätkuva mõnusa talveilma puhul tulime õhtul uurima kuidas on olud Viimsi suusamäel. Mägi üle vaadatud, sõitsime natukene niisama ringi mõttega, et nopiks ka paar aaret. Poolsaare alguses olnud aare jäi leidmata ja jalutasime siis siia, lootuses et äkki jää ikka kannab. Kahjuks veel ei kandnud ja kuigi aare oli juba peaaegu käeulatuses, siis otsustasime tagasi pöörduda ja oodata veel külmemaid ilmasid :)
Nu see aare tuli logimiseks välja küll selgest taevast. Olin mina parajasti teel ühte lähedal olevat multit lahendma, kui märkasin, et saare poole läheb päris ilus ja lai tee. Mul ju vaja läbi patseerida kõik meie kodumaa saared. Seega tõmbasin kiirelt pidurit ja parkisin seejärel auto. Peale seda, kui olin saanud ära teha mõned sammud, tuli mulle meelde, et siin saarel peaks olem ju peidus üks aare. Juhuu. Kui ma jõudisn saare teisele küljele, sain aru, et see mõte vist kõige parem ei ole. Jää piir on küll aarde hoidikust natuke kaugemal, aga jääpeal paistis juba vett. Otsustasin, et jätan sellel korral aare korjamata. Olin juba aardele selja keeranud ja ka mõned sammud edasi jalutanud, kuid siis tuli peale see va geopeituri vaim. Et mine ikka proovi, et äkki ikka jää kannab. Proovisin mööda liikuda ühe kivi juurest teise juurde. Kui olin umbes poolel teel, siis läksin eriti julgeks ja mõtlesin, et kuna siit ainult 500 meetrit autoni ja kui ma isegi sisse kukun, siis pole ka nii hull. Muidugi, kui ma oleks lugenud Caro logi, et siin vesi võib olla lausa puusani, siis ma vist poleks nii julge olnud. Jätkasin jääl õõtsutamist ja jalaga vahepeal trampimist, et veenduda, kas ikka kannab. Viimane samm aarde hoidikuni oli eriti kahtlane. Seal lausa mulksus vesi ja kogu see jää oli seal eriti märg. Aga kohale ma jõudsin ja aare sai logitud. Peremehele teadmiseks, et logiraamat on märg. Tagasi läks juba tuldud teed mööda. Peale mind jalutas siia saarele hulgim rahvast. Vastu sõitsid lausa kolm ratturit. Igatahes suured tänud peremehele aarde eest ja geojumalale, et mind kuivaks jätsid.
Tulime Irust vihma eest ära Püünsisse. Siin paistis päike. karuonu võttis vapralt kroksid ja käteräti kaasa, mul olid kummarid jalas, kaitsil polnud midagi ja läksime vaatama, mis saab. Sai see, et karuonu käis üksi ära, vesi oli puusadeni. Me ei hakanud üritamagi, eks üks teine kord.
Hommikune jalutuskäik mööda laia teed laule. Tornijäänusteni viival veetakistusel oli vee sügavust 10cm üle põlve ehk hetkel mõnusalt madal. Astumisel tuli olla ettevaatlik kuna merepõhjas taimede all ei olnud libedaid kive näha. Nüüd on see täpike ka merest ära koristatud.
Hmm... Millisest otsast siis alustada? Esiteks on kogu see kupatus siin pikemat aega pinnuks silmas olnud ja oma jalga antud maalapi peale varem tõstnud ei olegi. Nimelt alati kui satun on just keeluaeg kätte jõudnud. Täna sai naljaga pooleks tögatud, et nopime selle täpi kaardilt... Pikkade pükstega haahaa. Ega mul endal muud kaasas ei olnud ju, lõõpisime rohkem niisama. Aga õhtu keris ja lõpuks olin ma ikka siin kajakasaarel nendesamade pikkade pükstega :D Vesi oli rekordiliselt madal ja kuni ca 80meetrini aardest saime täiesti kuival maal läbida. Edasi lendasid jalanõud nurka ja mina, nutikas nagu ikka, keerasin püksisääred nii palju üles kui võimalik. Hakkasime siis vaikselt loivama, algus oli jube kivine ja kohutavalt libe. Peale paari sammu sain aru, et üles kääritud säärtest pole mingit tolku, aga siin ma juba olen ja vot tagasi enam ka ei lähe! Mingi hetk panin isegi mõnusalt kanni maha - endal kaks telefoni taskus! Ei tea miks üldse kaasa tirisin need, oli ju selge kus aare end peidab, ju vist harjumusest, nutiajastu jne... :D Õnneks telefonid pääsesid kahjudeta, edasi kandsin neid võidukalt rinna vastas, teise käega hoidsin tasakaalu. Objektile jõudsime vööni vees, selline väike miscalculation siis :) Kuna vesi oli tõesti ebanormaalselt madal, ei osanud sellise sügavusega arvestada, eelnevate logidega ka ei olnud tutvunud. Tegelt midagi hullu polnudki, lihtsalt märg veits. Vahepeal oli saare peale massiliselt paarikesi kogunenud, vahtisid meid nagu tsirkuseloomi. Õnneks vee sügavust nähes ükski mugu ise antud trikke sooritama ei hakanud. Tegime veel nullis fotosessiooni. Täname, oli igati meeleolukas õhtupoolik :)
Ei oskagi öelda, kas mõne päevaga on veetase niivõrd alanenud, aga meie külastuse ajal viis saarele ca 8m laiune täiesti kuiv tee. Peale ütlema, et sellist vaatepilti ei ole meie siin küll näinud, et see tee saarele nii kuiv oleks. Isegi merepõhja (sellel teerajal) kogunenud vetikad olid täiesti ära kuivanud. Nii saime täiesti rahulikult jalutada saarele välja ning seal alles tuli liigsetest jalanõudest ja riietest vabaneda, et aardeni jalutada. Ka sel teekonnal ei olnud vesi vööni, minul jäi ujumispükste ülemine serve kuivaks. Vesi oli umbes selle lahkmeni, kus inimene saab ühest kaheks. Annal ulatus jah vesi ka veidi kõrgemale, aga ma kahtlustan, et seda ka seetõttu, et ta valis lihtsalt vale tee :)
Aardega endaga kõik korras ja meie saime kirjutada end uude logiraamatusse kolmandatena. Täname aarde eest!
Õhtuseid jalutajaid oli päris palju, kuid keegi peale meie vette edasi ei trüginud. Mulle oli vesi nabani. Tänud!
Täna jäi see täpp meres silma ja tundus täitsa õige õhtu selle logimiseks - piisavalt soojad nii õhk kui vesi ja tuulevaikus lisaks. Igaks juhuks kutsusin siiski kaaslase kaasa saarele turvama :) Tegelikult said jalad juba saarele astudes märjaks, veetase on ikka hetkel natu kõrgem. Saarele jõudes vaatasime veidi ringi ja siis läksin katsetama teed aardeni. Ega see oligi umbes sama nagu eelnevates logides - nähtamatu põhi ja libedaid suuri kive täis, seega pidi ettevaatlikult jalgealust valima. Oleks vist isegi targem olnud ujuda, aga polnud varustust kaasas ja kotti ei tahtnud ka maha jätta :) Vesi oli kõige sügavams kohas vööni. Ilma intsidentideta jõudsin kenasti kohale ja peagi sain ka nime puhtasse logiraamatusse kanda. Tagasiteed alustades tekitas üks mootorpaat veidi ärevust, kes korraliku laine siia saatis, aga õnneks siiski murdusid need vahetult enne minuni jõudmist. Aitäh toreda aarde eest, ilma sellelta poleks Pandjule jalutama läinud!
Aare sai taastatud, peidukas muutus õige pisut. Ärge võtke aarde sõlme lahti, sest tõenäoliselt ei oska õige sõlmega uuesti kinnitada. Tänud! Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Keeluaeg sai läbi, kuid aare on vist ikka kadunud.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Tundub, et aare on jalutama läinud.
Vesi oli poolde reide aga aaret ei leidnud, ainult nipukad mis võisid aaret hoida. Lisan foto kirjeldatust. Kas aare ikka on veel alles?
Kuna õhtul läks ilm ilusaks, mõtlesin väikese jalutuskäigu teha. Parklasse jõudes vaatasin aga õudusega, kuidas lohesurfarid kergelt üle vaevu nähtava maariba lendlesid ning otsustasin neile mitte sinna jalgu töllerdama minna.
Kauplesin Ingridi-Allani kaasa, neil küll käidud, kuid minu pärast tulid nad siiski nii kenasti kaasa.
Allan näitas oma lõhkiseid jalgu ja sisse puges väike hirm viimase veetakistuse ees. Kuid mul olid saapakesed ja vette ma astusin. Kuna vesi oli soe, lainetust polnud, käis minek aardeni mul lihtsalt ja tagasi ka. Vesi oli üle põlve aga mitte nabani. Lihtne sutsakas.
Aitäh transa eest, aitäh peitjale ja suur aitäh kaasatulijatele!
Siia läksime lootuses, et meri põlvini. Aga kui Merle ees läks ja tal vesi juba nabani oli, siis me Allaniga jätsime oma varandused kividele, ma viskasin lisaks mõned riideesemed seljast. Vesi oli mõnusalt soe, kivid aga veest välja ei paistnud, seega kõndimine oli vaevaline, aga tasakesi liikudes saime üleni vette sulpsamiseta käidud. Tänud peitmast.
Lohesurfaritel oli siin pidu.Rohuneeme tee oli muuli läheduses tihedalt täis pargitud.Leidsime enda autolegi siin koha ja suundusime jalutama.
Eks oli ka arvata,et veetase on vähe kõrgem tavalisest.Veealuseid kive eriti ei märganud laine tõttu ja oli üksjagu ukerdamist et aardeni jõuda.Topsini jõudes olid jalad kõvasti vatti saanud,kriime oli igat masti.Ei soovita kellegil paljajalu siinset merepõhja sondeerida.Tänud peitmast!
Vahva geotuur Pranglil tehtud, Mart sai ka külastatud, tuli plaani Pandisahri külastus. Kaupo julgustas takka, et minge-minge, seal meri vaid põlvini. Kuigi Pranglilt tulles kogesin küll suurt tuult ja laineid, ei näinud selles mingit takistust. Lohesurfarid lõbutsesid merel, meie sammusime rahulikult aarde suunas. Kuni saarekeseni oligi kõik lihtne ja tore, aga vette astudes selgus varsti, et vesi on pigem nabani..enam tagasi ka ei läinud. Ootus oli ju põlvini vesi, ainult Ingrid oli õigesti, st ujumisriietega, varustatud. Lainete tõttu oli vesi nii sogane, et põhja nägemata oli kõige suurem katsumus libedatele kividele astudes püsti jäämine. Logitud saime, pea jäi kuivaks, õnneks surfajaid ei pööranud meie tilkuvatele riietele mingit tähelepanu. Lõbus oli. Tänud peitjale.
Kuna aare muutub laupäeval kättesaamatuks siis tuli ruttu ära käia. Täna oli meri põlvini. Pidin Arviga märtsi esimesel nädalavahetusel Pirital talisuplsust proovima, aga saun oli nii rahvast täis, et sinna poleks sisse pressinud ja läksime koju. Siis tulid muud plaanid ja tegemised ning jäigi ära. Selle aasta esimene veeaare. Võtan eesmärgiks hooaja peale 10 veeaaret leida. Läbi vee kõndides, ujudes, madratsiga ujudes, aerutades, sõudes, paadiga sõites vms. Loodetavasti see aasta kestab suvi kauem kui ühe nädala.
Skoorimissoov sai ikka lõpuks võidu. Eks logisid oli juba hulk aega näha ja lugeda , enda kättevõtmise ja motiveerimisega oli raskusi. Paar korda juba peaaegu... aga siiski mitte. Täna tundus, et ega üle 2-3-4 päeva enam armuaega ei anta , seega tuli ikka ära käia. Saarele kõndimine oli lihtne - kena kuiv liivane rada. Lõpp oli kahtlane. Kohati kandis ja kohati mitte , õnnestus ikka astuda ka nii, et jäässe tekkis auk ja loksuv vesi paistis :) Samas kui teed valida , sai veel ilma igasuguste probleemideta kohale. Seega tänasel kuupäeval 120kg testitud. Kannab. Laiul istusid kaks mugu ja nautisid kilukarbivaadet aga enne minu logimisoperatsiooni sai neil vist küllalt ja nad jalutasid tasakesi mandrile tagasi. Seda tegin ka mina - leitud,logitud ja ega seal lõikava tuule käes hetkel rohkem teha pole midagi. Tahaks neid linde näha kelle pesitsemine 14.aprillil algab - aga no eks sinna ole veel kolm nädalat aega ka. Ilusat kevade algust.
Ilmastiku olusid ei saa ju ometi j2tta enda kasuks keeramata. Nii ma siis suundusin siia. Kuni saareni l2x libedalt. Sealt edasi minema hakates astusin kr6mpsti l2bi pinnasej22, mille peale 2 seal seisnud mugu otsustasid kiirelt et j2tavad selle viimase atraktsiooni vahele :D Oligi minul rahulikum asjatada. Liuglesin kohale, vormistasin ja liuglesin uuesti tagasi. 2ge v2rk, t2nud peitjale
Nägin eilseid logisi ja tuli ka mõte see koht ära vaadata. Päris huvitav kohake. Aitäh!
Vaatasime, kuidas Peeter jääkamakatel tantsu lööb ja kuidas Paavo oma akrobaadivõimeid kasutab. Meie, õrnem sugupool, olime kenasti kahe jalaga maal ja logisime aaret ;)
Täname!
Tänaseks veel viimane jalutuskäik jäätunud veel. Tänud peitjale!
Talviti linnud ei pesitse, siis saavad geopeiturid kulgeda omadel radadel. Minul lubati lahkelt parklajuures poe külastamine, kell oli 10+ ja seega müüdi kõike mida hing ihaldas. Saadud ravimitega tervist parandades märkasin, et meie seltskond tegeleb otsimisega ikka väga arusaamatus koha. Lapselikult tuli mul huulilt küsimus, et kas selles mängus mitte GPSi ja koordinaate ei kasutata. Seepeale suundusime logima. Siis, kui mina jääkamakate tantsu kiirlaevade lainetetaktis vaatasin, võttis Paavo ette uurinda torni ikka väga põhjalikult, peidetud kalliskive Tal vist näppu ei jäänud ja nii kulgesime autopoole tagasi
Päeva esimene linnukene. Jääaega tuleb ikka ära kasutada. Eile Kappa, täna Pandju, homme - Soome? ;-P
Aardeni jalutus läks vaevata. Saarel arvasime, et otsime ilma gepsuta - põõsastest ja puudest. Kui ei leidnud, jalutasime veel 100 meetrit edasi, aardeni ;-) Kui see logitud, ronisin terve torni läbi. Sest mul oli aastatetagusest ajast meeles, et sõber Reimo olevat torni mikroaarde peitnud, millest ta mulle omakord mitu aastat hiljem rääkis. Oi, ma turnisin ja tuhlasin, kõik otsisin läbi. Tutkit. Lõpuks helistasin "peitjale". Tema küll ei mäletanud, et ta sinna midagi toppinud oleks :-) Vot siis nii, jäigi olematu boonus leidmata ;-)
Täname siis selle aarde peitjat ja soovime sellele aardele pikka iga. Püünsi on popp koht ka Tallinna lohetajate hulgas, kes siin põhja- ja lõunetuulega kivide vahel kargamas käivad. Isegi siin ühe korra ammu rullitanud. Aare korras. Aga uut teipi vajab küll, enne kui kinnitusvahendid lahkuvad ja aare vabalt liikuvamaks muutub.
Tore koht, tore jalutuskäik Krista ja Helduriga ning tore, et seal aare on. Aitäh kutsumast!
Jalutasime kord mööda jääd, kord mööda kiviklibu kohale ja juba ulatati logiraamatuke. Tänud peitjale.
Aeg sinnamaale jõudnud kus pole ammu ühtegi korralikku geosõitu teinud. Sellel pikal nädalavahetusel saab see viga igatahes kindlasti parandatud. Kuna ühtegi ööd planeeritud 4 päeva jooksul voodis veeta ei plaani, siis hommikul nautisin oma sooja pesa natukene kauem kui võinuks. Kella kümne paiku sain siiski kodunt minema.
Esimesteks aareteks ennem põhieesmärkidele suundumist olid Viimsi poolsaare kaldal asuvad kaks veidikene lihtsustunud aaret, mis suvel nõuavad jalgade vette kastmist. Oleks patt mitte ära kasutada soodsat aega. Pandisahr oli hea soojendus nägemaks missugused jääolud siin valitsevad. Jäämäng kivide ümber, kuumaastik, oli ilus kunstiline looduslik teos. Kõndisin nii kitsa maariba peal kui ka jää peal. See viimane oli veidi liiga libe minu jaoks. Seega eelistasin kokkuvõttes püsida kindlamal teel. Aarde leid probleeme ei valmistanud. Räbalasse torni ronima ei hakanud kuigi nulli liikudes oli kindel veendumus, et seda teen. Vot nii siis seekord. Aitäh lahedasse kohta juhatamast!
Imelised jäämuhud! Neid tasub vaatamas-katsumas käia ka siis, kui Aaret parasjagu kodus pole.
Kuna ilmateade lubas, et hakkab plussi poole kiskuma, siis otsustasime õhtul peale tööd kohal ära käia. Parklasse jõudes oli objekt vaba ja võtsime kohe suuna sinna peale, kui aare leitud, siis tuiasime natuke niisama ringi, vaatasime vaateid ja seda, kuidas järgmised leidjad objektile siirdusid. Ehk siis vastus siku77 vastuseta küsimusele on, et ei olnud mugud :) Tänud juhatamast!
Veebi ilmunud logid tegid rahutuks.
No ikka nii väga tahaks jääl kõndida.
Täna siis oligi sobiv päev. Pandjule lähenedes märkasime 2 meest nulli lähedal.
Geopeiturid või mugud? Geopeiturid või mugud? Geopeiturid või mugud? Geopeiturid või mugud? Geopeiturid või mugud? Geopeiturid või mugud? Geopeiturid või mugud? Geopeiturid või mugud? Geopeiturid või mugud?
Eks see küsimus jäigi vastuseta. Tänud!
Tuleb võimalus ära kasutada kui aare nii kiiresti korda tehakse. Aitäh!
Suur tänu Liiale ja Mikile uue logiraamatu eest! Tundub tõesti, et talvel, kui jää olemas, meeldib inimestel seal ringi vaadata. Kui selliseid olukordi juhtub veel, siis tuleb tõenäoliselt parem peidukas leida. Veel kord suured tänud Liiale ja Mikile!
Ühesõnaga õhtul ei olnud parasjagu midagi teha, samas oli tahtmine ennast liigutada ja väike jalutuskäik teha. Mis arvate, et selle Grolli käivitamine lihtne on, kui ta ennast kusagil soojas toas mõnusalt sisse on seadnud? Ei ole! Aga järjepidevus viib sihile - niikaua undasin, kuni ta seda enam välja ei kannatanud ja oli nõus ennast enne südaööd tagajalgadele ajama. Jalutuskäik ise oli selline mõnus koivasirutus, tagasiteel oli veidi tuult tunda. Sel ajal, kui Groll torniga maadles, klõpsutasin öisel merejääl pilte, kalpsasin niisama ringi ja nautisin õhtut.
Ka korduvad külastused aarete juurde on lahedad, kui parasjagu nina all midagi leida ei ole. Panime uue logiraamatu, juhuslikult oli geoseljakott hooldusvarustusega kaasas ning saime aarde jälle korda. Praegusel ajal on näha, et seal käiakse ikka väga usinalt, ilmselgelt jäi mingile mugule näppu.
Ootasin pikisilmi soodsat vee peal kõndimise ilma. Ilm tuli, aga sõbrad, kellel see aare leidmata, tõmbusid kaitsesse ja kõigil oli äkki palju muid toimetusi. Pole siis imestada, et kui Miki veidi enne uue päeva algust tuli ettepanekuga minna jää peale kõndima, jätsin soojaks istutud sohva kerge kahjutundega maha ja haarasin pakutud võimalusest. Mõnus väike öine jalutamine oli. Tops hakkas kohe silma, aga logiraamatut selles tõepoolest ei olnud. Vaatasime ümbruse korralikult üle, ei leidnud. Õnneks oli Mikil geokott koos kõige eluks vajalikuga kaasas ja nii sai aare uue logiraamatu ja mina logi kirja. Kodus lugesin eelmise (mitte)leidja logi ja siis sai lahenduse ka korralikult suletud, aga siiski tühja topsi mõistatus.
Kui see torni küljes rippuv punane topsik nüüd õige asi oli siis ei leidnud. Korgi leidsin maast, õigemini jäält, logiraamatust ei jälgegi. Kui aare kusagil mujal oli siis minu silm ei märganud. Kahju, see oli üks mu tänastest eesmärkidest.
Teise katsel oli vesi juba veidi kõvem, nädal varem laine loksus kivide vahel. Kena kohake. Aare suht avalik, uudishimulikke käib seal suure jääga muidki kui peitureid... Tänud peitjale.
Kaks korda olen ka varem siin käinud, kuid siis oli meri lahti ja logima ei kippunud. Nüüd sai siis ilusti kuivalt nulli jalutada. Aare hakkas koheselt silma.
Tänud peitjale, koht mulle meeldib. :)
No pidi ikka vaatama ehk on meri jääs. Meie õnneks oligi, ootasime Karliga poolsaarel kuni Priit ära käis, puhus päris külm tuul. Ja ei vajunudki läbi jää.
Timmu lootis, et vesi pole enam vedel, nii et ronisime pimedas saare tippu. No ikka vedel mis vedel, jalutasime rõõmsalt tagasi. Ma vahepeal küll jooksin, kuna parajalt külm oli ja lisaks puhus tuul ka näkku. Tuleme varsti tagasi.
Uurides kaardilt aarde asukohta sain aru, et sinna kuiva jalaga ei saa. Mõni aasta tagasi sai saarel käidud siis said jalad märjaks juba kaldalt liivaribale liikumisel. Kogemusele tuginedes võtsin suvel soetatud lisavarustuse kaasa. Täna siis uue vahendi testimine. Uhh, jäin kuivaks ja aare sai ka logitud. Tänud.
Kas tõesti kummikust ei piisa, küsisin Marttilt. Eip, arvas tema ja vedas kaasa oma tuttuued kalamehepüksid. Kuna mina nii vinge asjade vedaja ei olnud jäi minu ülesandeks kaldal oodata, kas Martti kukub libedatel kividel vette või jääb mul see pull nägemata. Mnjaa, jäi nägemata küll, täitsa rahulikult liikus aardeni ja tagasi. Tänud peitjale, nimi raamatus sohiga pooleks kirjas :)
Mina kohe täpsustaks ja klaariks mõne Taneli logi puudujäägi. Nimelt eelkõige mõtles ta saabaste kasutamisele kuna mina polnud kummikuid kaasa tassinud ja olin vaid tossudes. Seega otsustas ta ruttu kummikud minule anda, täitsa parajad olid. Muidugi oli tal üks võimalus veel varuks. Jõudsime siis kuiva jalaga saarele välja ja avastasime, et veidi vaja minna veel. Mis teha? Merilini logis lugesin välja, et veetase ehk vaid poolde säärde. Nojah, mul oleks ka poolde säärde olnud kui oleks Taneliga jälle matemaatikutele omaselt liitma hakanud. Seekord siis otsustasime, et saan Taneli saapad ka ära proovida ja saatsin ta nii piduliku sündmuse puhul kummikutes tagasi auto juurde ülikonda selga ajama. Küll oli kük-kük-külm. Mina jõudsin muidugi juba smurfiks hakata aga seda põnevam oli vaadata kuidas Tanel kahlas läbi vee ja lõpuks ka korra käpuli käis seal. Huvitav oli ja elamusi pakkuv. Tänan peitjat.
Parkisin georondi ära ja võtsin kursi aarde poole. Selgus, et veetakistus on ees. Tükk aega kaalusin, kas panna kummikud või mitte, aga kuna matkasaabas oli ka teoorias veekindel, siis ei hakanud kummikuid panema. Veetase tundus piisavalt madal olevat. Esialgu oligi ja matkasaapast nibin-nabin piisas. Tõepoolest oli veekindel, jalad jäid täitsa kuivaks. Hea test :) Aardest 100 meetri kaugusel selgus, et teel on veel üks veetakistus ja siin pole matkasaapaga midagi peale hakata. Samas ei tahtnud kuidagi missiooni pooleli ka jätta. Kirusin ennast ja jalutasin tagasi auto juurde. Seekord kummikutega tagasi. Eks see loll pea üks kere nuhtlus ole. Vesi oli suht sogane ja seega oli keeruline head trajektoori valida. Vesi oli sügavamates kohtades natuke üle poole kummiku. Ühel mitte nii heal hetkel jäi sogases vees kivi jala ette ja nii ma kiiresti kõhuli olingi. Korrigeerisin olukorra kiirelt ja jätkasin oma teekonda aardeni, sest ega üks geopeitur sellisest pisiasjast end ometi häirida ei lase. Kohapeal läks vormistamisega juba üsna lihtsalt. Ainult kirjutusvahendit pidi veidi meelitama, sest see oli käpuli käies märjaks saanud ja ei tahtnud hästi kirjutada. Vahva oli igatahes. Aitäh peitjale.
Ütlesin, et mul kannatab selle aarde logimisega täitsa kenasti järgmise suveni ära. Miki aga ässitas edasi: „Veetase on nii madal, no vaata ise.“ Kuna vees (ja kahel saarel) oli sel päeval juba oldud, mõtlesin, et mis siis ikka, lähen käin ära. Veetase oli umbes poolde reide, kuivade riietega ei pääsenud. Libedate kivide ja madala veetemperatuuri asemel osutusid mu suurimaks takistuseks hoopis millimallikad. Mul on nendega nii suur tõrge, et olin juba loobumas, aga kuna ma kivilt jalgupidi vette libisesin ja paratamatult nende libedike keskele sattusin, pigistasin silmad kinni ja käisin ära. Pärast oli siiski päris hea tunne, et see aare logitud sai. Aitäh peitjale.
Priit ütles lähme võtame selle aarde ka täna ära, sinna saab kuiva jalaga. Nagu ikka ei oleks pidanud Priidu juttu uskuma. Teatud maani sai tõesti kuiva jalaga, aga kui aardeni oli mingi 60-70m, siis enam see asi nii lihtne ei olnud. Vesi oli küll soe, aga kivid libedad ja me otsustasime, et sel korral jätame minemata ja tuleme teine kord tagasi.
Tuulevaikne öö- ups- päev ikka... Üldjoontes tundus asi kui Walk in the park- kogu me retke käigus möödus vaid kaks laeva, mis polnud lausa kiirkaatrid, seega nende tekitatud tsunami polnud võrreldavgi Irmaga... Sel ajal, kui mina kirjeldust ja logisid lugesin, oli Sten juba poolel teel lõpp- punktini, seega ei jäänud mul muud teha kui kõva häälega varasemate otsijate/ leidjate seiklusi pajatada... Asi sai vormistatud :)
Naissaarele minnes sain omal õrnal nahal tunda, mis tähendavad väikse paadiga kahemeetrised lained. Täna Pandju poole sõites siristas raadioeeter, et katamaraanid ei sõida, sest merel on neljameetrised lained. Oi jeerum...peame me ikka täna sinna minema? Aga kokkulepe oli teistega tehtud ja nii me parklasse sõitsime ja siis ootasime kuni Kaja ja Bruno veesaapaid jalga ajavad. Meil olid saapad maha jäänud, vaid crocsid ja rätik ühes. Eks me hakkasime siis vaikselt astuma... õite vaikselt ,sest ega mul mingit tahtmist olnud sinna lainesuppi minna. Õnneks oli tuul maa poolt, nii ei tekkinud saare ümber suuri laineid, aga merel... no seal meid täna õnneks ei olnud. Kui nullist lahutasid vaid teatud meetrid astusid kummikutega tegelased vette, mina aga koorisin teksad jalast ja olin valmis ... teksaseid kohe jalga tagasi panema, sest no krmse külm tuul oli . Hirmuga jälgisin kuidas Bruno objektile läheneb ja ohkasin alles siis kergendatult välja kui selgus, et ma võin lainetesse sukeldumata kuiva nahaga pääseda.
Kauguses sõitis lootsilaev ühelt liinilaevalt nina eest läbi ja just sel hetkel kui sekretär oli objektilt eemaldunud hakkasid lainekesed kohale jõudma. Kiire hüpe tagasi ja kui oht möödas siis suusatati läbi vee kenasti kuivle maale. Tagasitee oli raske, tuli võidelda tuule ja naeruga, sest meie taga kõndis üks rätipea :P. Tänud kaaslastele ja peitjale, tegelikult on mere ääres alati vahva.
Merel või meres on alati tore. Veetase oli alla mõistuse, kuigi pikemad jalad tulid kasuks. Ma ei tea, mida see konteineri veekindlamaks tegemine tähendas, aga topsi suu allapoole jätmine kõige parem mõte ei ole. Tulemuseks on see, et aardes enam pliiatsit ei ole. Kivide vahelt seda leida ka ei õnnestunud. Ära said nähtud ka kiirlaeva tekitatud lained. Õnneks summutas need tugev vastutuul ja suured kivid. Aga vägev! Väärt idee.
Mida peale hakata esmaspäevaga, mis enamusel seltskonnast oli Naissaare jaoks vabaks tehtud? Õige, vaja geotegusi teha! Raadio selgitas, et merel olla 4m lained, katamaraanid enam ei liigu, aga meil oli vaja merre minna ning sedapuhku jala suunduda Naissaare suunas, ebanormaalsuse tipp, igatahes... Ja siis, kui nullist logija(tänud B-le sekretäri töö eest! ) lahkus ja laevade järellained tulid...noh, see oli vaatepilt omaette! Igatahes puudub vähimgi soov orkaanilaadse asjaga kokku puutuda. Saarelt lahkudes köitsin rätiku ümber pea, et kõrvad vähemalt ei loperdaks, aga tuul oli vägev isegi minusuguse "ankrukivi" jaoks ja kommentaarid, et rätipead juba liginevad Soome poolt, jättis täitsa külmaks.Tänud, et tünn ka sinna viidi, elamus omaette.
Õhtupoolikul kodus logeledes tekkis isu natuke geopeitust teha ning mõni aare ära leida/logida. Pandju saareke oli just selline, kuhu võiks pisikese jalutuskäigu teha. Igatahes retk saarele oli igav, kui välja arvata lõpnud kajakas rajal. Saarelt aardeni enam nii igav ei olnud. Kiirlaeva tekitatud lained olid just need, mis tekitasid isu pastakas hammaste vahel ujuma minna. Igatahes vesi oli üle mõistuse (tasemelt) ja üle mõistuse mõnusalt soe. Pliiats tahtis minul ka plehku panna, kuid sain sabast. Tagasi Pandjul hakkas vihma sadama, raudselt mõni kaasgeopeitur oli läheduses ja manas mulle selle vihma kraesse, mis muud. Tagasiteel aitasin lõpnud kajaka oksaga lainetesse, ning tuul viis merele ära - puhka rahus.
Tänan peitjat, täitsa mõnus jalutuskäik, kui mõned suured ja libedad kivid välja arvata.
Ausaltöeldes ootasin hullemat, sest alles eile ligunesin lõunamaa vetes ja kodumaa vesi tundus väga jahe, aga hirmul on suured silmad. Tegelikult oli veetase üpris madal ja sain rattaga ilusti saarele sõita. Tore oli vaadata saarele jalutavate inimeste reaktsiooni, kui ma neist rattal mööda vuhisesin. Jätsin ratta saarele ja jalutasin aardeni. Logimise ajal kukkus pliitas käest, aga õnneks maandus see kivi peale, nii et kõik lõppes õnnelikult. Aitäh!
Mõnikord on mul tunne, et geopeituses ei ole enam minu jaoks palju asju, mis mind köidaks või silmad särama paneks. See siin aga ajas kindlasti mu meeled ärevaks. Väga meeldis. Aitäh!
Peale krantsiga geotuurilt tulekut otsustasin ka ennast veidi tuulutada. Eelnevalt olin mõningaid logisid lugenud ja seetõttu vedasin kahlakad kaasa. Algul jäigi mulje, et ilma asjata vedasin nad saarele kaasa, kuna sinnani minnes oli vaid hüppeliiges vaevu märjaks saanud. Kohapeal selgus, et tuleb aga varustus ikkagi lahti pakkida. Vilttallaga kahlaka-saapad olid seal ukerdamisel suureks abiks. Kuna laev oli just möödumas, siis veidi igaks juhuks ka kiirustasin veidi. Nimelt eelnevatest kajakisõitudest on teada, et eemal olev nn Aegna madal tõstab laevalaine üsna kõrgeks, nii et see võib teatud asjaolude kokkulangemisel Pandju taga ligi 2 meetriseks paisuda. Aitähhid peitjale, Pandjul olen küll varem korduvalt käinud, seda ka geopeitusega seoses, kuid selle monstrumini pole veel jalutanud, kajakis istudes vast korra ainult uurisin veidi lähemalt. Kokkuvõttes oli mõnus ukerdamine.
Pääääris külm ja tugev tuul oli, aga käidud me saime :) Aitäh!
68
Nädala alguses sai Madisega paika pandud, et lähme kolmapäeval koos Laagri tunnelitesse ja ma saaks ühtlasi järgmise geopäeva kirja, aga see pandi eile kinni. Olin päris petttunud. Madis aga pakkus uue plaani välja ja nii sai Viimsi poole teele asutud. Planeeritud bussist jäin maha, sest see otsustas plaanijärgsest ajast varem väljuda, aga väikse hilinemisega jõudsin kokkulepitud kohta. Merevesi oli tunduvalt soojem, kui jõgi Müraka aarde juures, aga seda libedat põhja küll rohkem ületada ei taha. Logimise töö jäi Madisele. Koht äge ja igati aaret väärt. Aitäh!
Tegelikult ei plaaninud üldse siia täna solberdama tulla, aga kuna Palang soovitas kiiresti ära käia, siis saigi täna pärast tööd väike ring tehtud. Midagi jala otsa ma ei taibanud panna, seega lonkisin tüdrukutel sabas. Hoolimata sellest, et paljud lapsepõlvesuved olen Viimsis veetnud, ei olnud ma Pandjul kunagi käinud. Tagantjärgi mõtlen, et selle pärast, et mul polnud ratast kuskile panna. Tore käik oli, aitäh siia aarde peitmise eest! Eks näis, mis sügistormidega saama hakkab ning kas karp püsib.
Leitud peale kerget õhtust jalutuskäiku, tänud.
Tuleb tõdeda, et hommikul enne tööd ma seda ikkagi leidnud ei oleks. Ega ma ju kodus eeltööd ei teinud ning mul polnud õrna ainugi, kus aare olla võiks, eeldasin, et ju mingi juurika all on. Karlo tõepoolest märkas mind ja mina teda ka, aga hommikul ei saanud ma aru, kas see on inimene saarekesel või tiibu lehvitav hiidlind.
Õhtul peale tööd haarasin Kristjani ja koera kaasa, panin kummikud jalga ning asusime teele. Juba kaugelt nägime tornikese juures askeldamist. Krisjan jäi kaldale koeravalvesse ja mina tegin mini-matka aardeni. Kummikute asemel oleksin võinud valida ka plätud, sest kui nabani kummikuid ei ole, siis pole nendest suurt tolku.
Täitsa mõnus ukerdamine oli. Boksereid märjaks ei saanud, panime ujukad ja neist täitsa kenasti piisas - alumine ots sai märjaks ja ülemine pool jäi kenasti kuivaks. Alguses vaatasime, et ei saa üldse midagi peale jalalabaosaade märjaks, aga pärast läks ikka lõbusamaks ka. Veetasemegraafikuid võib ikka vaadata - nt mudeli järgi pidi õhtul suisa 10 cm vähem vett olema seal kui hommikul - aga olulisem oleks vaadata tuule omi - kes ikka kindlasti leida tahab, võiks enne esimest tõsist tormi ära käia. Kui just peitja mingi võimsama vahendiga toosi merekooli tormamise indu takistama ei tõtta. Aga muidu jah - meile meeldis, polnudki varem sel aastal merre saanud. Ja kui kui aare oma pessa tagasi läks, vaatasime mõnuga, kuidas Kristjan Mairet tanki pani :)
Aitüma ka!
Pandju saare külastusaja planeerimisel tasub ilmselt veetaseme graafikut jälgida.
Oi jah nii palju siis ftfist. Esmalt siis oli plaan minna Pranglile ja just eelmisel õhtul tuli uus aare Pandjule. Teel Leppneeme sadamasse oli natuke aega praamini ja olenemata veetasemest jooksin Pandjule. Tee mis viis Pandjule oli linde täis, aga õnneks kallale ei tulnud. Kohale jõudes oli väike šokk, peab veest läbi minema. Ujukad olid autos. Niisiis proovisin kõigepealt, äkki saab kuivalt, aga siis sain aru, et peab bokserid märjaks tegema. Kõndisingi aardeni, kukkusin libedatel kivide tõttu ümber mitu korda. Alguses aaret ei silmanud, aga siis nägin. Ja siis.....STF kell 8:30 nojah, eks eile õhtul käidigi. Tagasi minnes viskasin särgi selga ja märjad boxerid jalas tormasin kaldale, sest praam pidi väljuma kell 9. Teel kaldale nägin vist Mairet, igatahes keegi punase autoga vaatas ja läks tagasi autosse. Autos sai riided vahetatud ja jõudsime 5minutit enne praami väljumist praamile. Aitäh meeleoluka hommiku eest :)
Mõtlesin et kiirelt enne tööd tehtav, kui veetakistus oli pärale jõudnud.
Erandina ma seekord isegi ei tormanud. Ajasin oma asjad linnas lõpuni ja hiljem õhtul Viimsisse jõudes vahetasin riided ning läksin väikest sulpsu tegema. Koht on juba ammust hästi tuttav, maa-ameti kaarti vaadates teadsin täpselt mida vaja - jalanõud ja ujukad, kellaaega arvestades ka pealamp. Niisiis sõitsin parklasse, pistsin pastaka igaks juhuks taskusse, tõmbasin ühe Crocsi rihma puruks, vandusin ning hakkasin astuma. Varsti vandusin veel, sest lambi aku oli tühi ega viitsinud väga voolu anda. Autosse uue järele ei viitsinud minna. Nulli olin korra ka geopeiturina külastanud, veel enne kui see esimene Pandju aare tekkis. Toona vaatasin täpselt sama objekti täpselt sama plaaniga, aga otsustasin ikkagi tegemata jätta. Nüüd pimedas üle libedate kivide komberdades mõtlesin endamisi, et küllap Kristjan-Maire on juba ära käinud - ligi poolteist tundi avaldamisest ikkagi. Aga nad vist siiski ei viitsinud, sest logiraamatu määrisin umbes kella 11 paiku õhtul esimesena. Topsis olnud pliiatsi viskasin alustuseks kohe vette. Järgnevad 5 minutit kammisin käsikaudu lainetes, õnneks jäi otsitav näppu, selle kuivatasin särgi sisse ära ja panin oma pastakaga logi kirja. Vähemalt vesi oli soe, õhk veest väljas mitte niiväga. Tagasiteel turgatas pähe, et ega ma ju vahetuspükse ega rätikut kaasa ei võtnud. Eks tuli siis ennastki särgiga kuivatada, tegevuse käigus suutsin pastaka kuhugi ära kaotada ning veel vanduda. Ei üldiselt ma olen jube tubli, ainult mõnikord natuke vähem.
Veetaseme graafikut võite jälgida või mitte, kuiva jalaga enne jääd ei saa, samas ära selle aarde otsimisel pole võimalik uppuda - maastiku raskusaste peab paika peamiselt tülika kivise merepõhja tõttu, paljajalu on paras ettevõtmine, aga koomiline vaatepilt muidugi (tean isiklikust kogemusest). Viimsisse võib minupoolest rahulikult veel juurde peita, aitäh!