Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Elas kord üks võlur. Ta oli väga tuntud, sest ta võis ükskõik millal ja ükskõik kus ükskõik mille ära võluda.
Ühel päeval juhtus selle võluriga aga hirmus asi. Ta kaotas oma võluvõimed. Võlur oli sellest väga pettunud. Siiski otsustas ta minna kuulsa targa juurde. Tark teadis rääkida, et võluri võimed on peidetud ühe laeka sisse. Laegas omakorda on aga nõiutud ja peidetud seitsme maa ja mere taha.
Võluvõimete leidmiseks tuleb võluril liituda geopeiturite kuulsa grupeeringuga. Ainult siis on tal lootust oma võimed tagasi saada.
Kuuldavasti oligi võlur varjunime all ennast www.geopeitus.ee lehel registreerinud ning otsib nüüd oma võimeid.
Otsi sina ka!
Hea otsija, palun ära võluväge laekast ära vii. Vahetamiseks vidinad on lahtiselt kastis. Aitäh!
Vihje: Kui sul võluvõimetest puudu jääb, kasuta mõistust!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
lahe_teostus (41), soovitan (40), 2017_aasta_aarde_kandidaat (20), rattaga_raske (9), pikem_matk(>1km) (2), matkarada (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7G1PT
Logiteadete statistika:
163 (91,6%)
15
4
0
0
0
0
Kokku: 182
Super lahe aare. Hea idee, koht ja teostus. Tõepoolest aaste aarde vääriline. Suured tänud.
Tore üllatus! Võib öelda, et mõnikord väiksematel võluritel peale istumisest ei piisa Aitäh!
Seekord läks paremini. Võibolla teistele tuleviku vihjeks, kui niiskus on natuke asju paisutanud, siis istumine võib aidata. Tore teostus. Aitäh!
Sai siis oma võlutasemed täislaetud ja uuesti proovima mindud (isegi abistav vihje potsatas postkasti :)). Ikka pidi veidi rada sättima ja vaatama kuhu astuda. Kohapeal läks tänu abistavale vihjele kiiresti, kuigi natuke nikerdamist oli. Tore aare. Tagasiteel suutsime ikka jalad märjaks saada ja õhtu sai ootamatu lõpu.
Sai nagu igalt poolt uuritud ja puuritud, aga liikuma ei saanud miskit. Võimalik, et teiste aarete läbi käimine tühjendas mana ära, ning jäi võluvõimetest puudu. Proovime järgmine kord uuesti.
Olin varustanud end lisavõluriga aga isegi tema võlutase oli liiga madal, et sellest jagu saada. Eks peab veidi kodus harjutama ja Harry Potterit lugema/vaatama. Ja Kunksmoori, ilmselt neid võluriraamatuid/filme on veel, mida tuleb studeerida. Kuigi jah, hetkel ei viitsi tagasi minna. Kui eile oli veel krõbe ja mõnus, siis täna juba kiskus vesiseks ja rõvedaks. Kuigi koerale see koht meeldis, siin aarde juures õnnestus tal 2 päeva jutti kõige rohkem maiustusi saada... Ehk siis jääb veidi ootele :) Muidu tundub äge (ja juba sain targemaks, aitäh ;))!
Seadsime sammud selle aarde poole kuna hetkel veel ilm mõnusalt sobilik. Ei pea kummikuid välja otsima ja saab matkasaapaga kuivalt kohale. Kohapeal oli korralik kirst, kuid kahjuks minu võluvõimed seda täna ei avanud, kuigi muditud ja näpitud sai teda korralikult. Ilmselt minu võluvõimed olid tänase juhusliku esmaleiuga otsa lõppenud. Eks me siis tuleme millalgi tagasi, võibolla otsin veel mõne võluvõimetega kaaslase kaasa.
Pidin ikka natuke võluvõimeid kasutama,et logiraamatuni jõuda.Aitäh!
Nii ilus jalutuskäik ja maitsvad mustikad ning üllatusi täis aare, mille leidsime just siis kui hakkasime kahtlema valitud suuna õigsuses.
Ei saa öelda, et tulin-nägin-logisin. Üks oli metsas, teine kodus. Viimane sai aaret sohval pilti silmitsedes aru, kus konks on. Tiimitöö. Suurepärase teostuse eest maani kummardus.
Väga uhke asja leidsin metsa seest! Vaatasin siit ja sealt ning ohkasin sügavalt. Hakkas juba hämarduma, ning mõtlesin, et pean mõni teine päev nutikusega koos tagasi tulema. Paistab, et võluril hakkas hale... järsku hakkasid minu käed võluväel liikuma, leidsid õige võtme ning lubasid kiigata sinna salamaailma. Super teostus, vägev vaatepilt! Tänukummardused peitjale!
Vägeeev! Tükk aga ajasin esmalt mingit tühja tuult taga, mis nägi välja nagu avamismehhanism, prääksus nagu avamismehhanism, aga kokkuvõttes ma ei teagi, mis ta oli. Kui viimaks õige asja leidsin, avanesid kast ja minu karp ühekorraga. Minu karp ütles "ooo", kast ei öelnud midagi, vaid oli niisama äge. Aitäh!
Väga lahe aare, polegi kunagi nii sügavale metsa läinud. Suured tänud geopeiturile.
Aega läks kaua, läksime otsingutega natuke liiga kaugele, lõpuks väikese vihjega leidsime võtmed kergelt :) Väga lahe sisu, see oli seda otsimist väärt!
Antud aare asus tõesti seitsme maa ja mere taga ja aardeni jõudmiseks tuli ületada nii mõnigi veekogu. Täna päästis meid suuremast rabas ja vees sumpamisest õnneks varakevadine sulamata jää. Tõsine seiklus oli, eriti kõhukotis lapsega. Maastik oli kaunis ja väga seiklusrikas. Uurisin leitud aaret mitme külje pealt aga ei tahtnud need võluvõimed kuidagi avalduda. Vahetasime lapsekandjat ja oli Üllari kord pusida. Paari minutiga leidis väe endast üles ja oligi laegas avatud. Tänud peitjale!
Tore leid. Avada oli põnev ja sisu äge. Aitäh!
Jalutan mina koeraga rahulikult keset vihmast metsa, kui äkki näen eemal ees, et "tohho tonti, keegi on viitsind oma ahju suisa sügavale metsa tarida! Kas autoga prügimäele poleks lihtsam lahendus olnud?!" Lähemale jõudes oli aga elevus suur, kui ahi hoopis aardelaekaks osutus. Tegin pilti ja tulin tulema, sest tabalukud ju ees ja võtit ei kusagil. Õnneks viitas kleeps laekal vajadusele geopeitusega lähemalt tutvust teha. Midagi mälusopist kaugete aastate tagant justkui meenus. Egas midagi, uurisin ja puurisin ning et laupäevaks lubas ilusat ilma, otsustasin lisapäid kaasa kutsuda, et ehk kamba peale laegas siiski avaneb. Soojenduseks ja jahutuseks sai teisigi lähikonna aardeid otsitud ("Kadunud vidinaga" juhtus veelgi tähendusrikkam lugu!). Õnnetul kombel osutusin ma ise just kõige parema aardeninaga olevaks. Oleksin tahtnud ikka lastele rohkem avastamisrõõmu jätta. No igatahes, pusisime ikka jupp aega selle "ahju" kallal. Aga hoolimata kavalast tõmmekast õnnestus mul siiski see laegas (jälle mina :( ) ikkagi lõpuks lahti võluda. Wow! Väga vinge teostus! Aitäh tegijaile! Ja vahel tasub ikka rajalt kõrvale astuda ning suvalistes kohtades kolada. Mine tea, kus puu taga õnn naeratab.
Kui ikka õigest kohast lähed, jõuad kiiresti kohale. Vaat see on tõeline aare. Võluvõimetega oli mul päris hästi. Aitäh!
Vägev! Võluvõimed olid veidi kadunud. Lõpuks sain lahti. Jedi mõõka polnud õnneks vaja, muidugi polnud seda kaasas ka. Veelkord - vägev. Aitäh!
Kui erakordselt külmal talvel see kast ei tahtnud avaneda, siis nüüd oli aeg võlg tasa teha. Kohale jõudsime üle eri suurustes kraavide hüpates. Jalad olid kõigest tiba niisked, aga ega see siis morjenda geopeiturit. Kuna me sõbrad polnud varem suurt aaret näinud, siis lasime neil avamise osas mõistatada. See tõi ka edu ning kast avanes. Sisu oli tõepoolest vinge ja teemakohane. Omalt poolt jätsime ränduri järgmisi seiklusi ootama.
Mini-geotuuri kolmas. Mõtlesime Märteniga vana võlga kustutada ja kuna meie kaaslastel polnud märgade jalanõude vastu midagi, siis rühkisime otse Need to log #4 juurest siia. Jalg ei saanudki väga märjaks. Lasime pool-mugudel avamisega tegeleda, meil Märteniga oli juba mõte eelmisest korrast seedimas. Täna läks ikka kiiremini, kui eelmine kord ja palju viljakamalt ka. Uhke sisu, mina olin eriti sillas selle nägemisest. Mustkunstnikud on vist lähimad vasted meie maailma võluritele, seega jätsime ühe rändava valge jänese kasti, et järgmised selle kübarast välja saaks tõmmata. Aitüma peitmast ja vaeva nägemast!
See aare on juba pikemat aega otsimist oodanud, kuna Harku mets on suhteliselt selge, siis sinna laste ja vankriga minna ei tahtnud. Logisid lugedes aga taipasin, et kaks pead on ilmselt parem kui üks ja kutsusin venna endaga kaasa. Teadsime täpselt kuidas on mõistlik aardeni läheneda ning jõudsime kohale kuivade jalgadega. Aarde juures jõudsin vaevu kummardada, kui vennal juba võluvõimed avaldusid ja kaan sai lahti. Aitäh!
Kuna siia sai üpris suure ringiga tuldud, siis sai vahepeal päris mitu merd ja maad ületatud, ilmselt siis mõlemaid seitse. Igatahes väga uhke laegas ootas ees. Leidsin kiiresti kahtlase koha, mille abil lootsin varandusele ligi saada. Selgus, et see siiski tulemuseni ei vii ja pidin otsima mingit muud lahendust. See ei tahtnud aga ennast tükk aega avaldada, mistõttu hakkas peas mõlkuma mõte vihje küsimisest. Õnneks enne küsimust uurisin veel korra ühte natukene kahtlast kohta ja saingi kasti lahti. Sisu oli tõesti rikkalik, veetsin mitu korralikku hetke seda uudistades. Aitäh!
Leitud koos Artur K. Aitäh peitjale toreda peiduka eest. Oli näha, et siin on väga palju vaeva nähtud sellega. Olime juba loobumas, aga miski ikka tõmbas tagasi ja siis avastasin ka oma võluväe. See tegi mu tuju kohe väga heaks terveks päevaks.
Ei teagi, milles sel korral viga oli - kas sõrmed olid juba kohale matkamisest piisavalt külmad ja kanged või oli tõesti mehhanismis viga. Ei meie ega meile seltsi tulnud geopeiturid saanud laegast lahti. Kast ise näeb ju ometi uhke välja. Tuleb tagasi tulla.
Laeka leidsime ilusti (küll enne seda lugematuid kraave ületades, sest otsetee on ju otsetee), kuid võluvõimetest ja mõistusest jäi täna vist veidi vajaka. Olime seal umbes pool tunnikest katsetanud, kui järsku kuuleme lähedalt inimeste hääli. Misasja, siin!? Selgus, et me polnud ainsad, kes oma võimeid katsetama olid tulnud. Lasksime siis saabunud paaril samuti asja uurida ning lõpuks leidsime ka vist laeka avamiseks vajaliku koha. Kuid lahti me teda ei saanud. Võta nüüd siis kinni, kas ei leidnud õiget asja või on neid mitu või kuidas see kaadervärk käib. Teinekord siis tagasi, ehk peaks veel jahedamal ajal tulema, saaks kuivema jalaga.
Suured tänud peitjale! Väga-väga lahe aare ja supper teostus. Aitähh!
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Sveni kuldsed käed on aarde jälle korda sättinud. Mõnusat otsimist!
Kohale jõudmiseks valisime tee, mida mööda rattaid kaasa vedada oli suhteliselt mitte meeldiv, aga aare oli kindlasti pingutust väärt. Üks meist on võluri suur fänn, seega meeldis aare väga. Aarde avamine tuli üllatavalt lihtsalt ja see on siiani kindlasti üks lemmikutest :)
Leitud ja logitud. Väga lahe teostus ja ilus asukoht. Tänud!
Ah, et siis sellisel tähtsal aardel olen lasknud ennast nii kaua oodata. Keegi oli unustanud maskeeringu aarde kõrvale vedelema, see viga sai parandatud. Igati tore aare ja mõnus mets, kus sain karbikese mustikatega täidetud. Aitäh!
Logiteadetest oli laeka avamisel suurim kasu. Rõõm näha, kui palu vaeva aardega nähtud oli. Aitäh!
Nii tore kast keset metsa, teekond selleni oli ka vahva ja kohati veidi märg. Veidi pusimist, aga kasti saime lahti, kaval teostus ja väga rikkalik sisu.
Mööda peaaegu ilusat rada nii lähedale kui sai. Lootsin küll, et aardeni viib nüüdseks juba ilus rada, aga tundub, et kõik lähenevad sellele erinevast suunast. Kohe alustuseks ehmatas mind suur konn, kes kasti alt välja ronis. Kuigi need tegelased mulle väga ei istu, siis pean tõdema, et ilus konn oli. Proovisin teda rohkem mitte ärritada, vaeseke oli ennast puu ja kasti vahele litsunud, et ma teda ei märkaks. Ootamatult ruttu sain kasti lahti ja panin nimed kirjad. Pisut uurisin veel sisu ja siis edasi. Tänud!
Oi kuidas siia sai ronitud,riidest tennistega ja jalad läbimärjad...oli ikka teekond,õues 29 kraadi ja näljased sääsed Õnneks ei läinud kõige kauem nende lukkude avamisega ja saime edasi rabavees tatsama.. Tänud
Ok 3714 Found it: 07.Jun.2020 12:43 Võluri kadunud võluvõimed. Juhenda hakkas veidi varem maapinnal silma kui aare ise. Panime juhendi tagasi nii, et tuul teda ei lennutaks. Aare korras!
Me olime Tõnisega juba kunagi selle aarde juures nillinud, kuna me olime aga tol hetkel kergelt pidused ning põlvini märjad (sest loomulikult oli vaja ikka järgi proovida, et Daymoonini sel hetkel ei pääse), siis andsime loobumisvõidu ning ei pidanud seda isegi mitteleiuna ära märgitavaks. Sellegipoolest jäi aardest mulje, kui keerulisemat sorti aardest. Seetõttu oli mul hea meel, et seekord kolmekesi aaret vallutama läksime, mitu pead on ikka mitu pead. Mina, oma veidi kiirema sammuga lonkijana, jõudsin aardeni esimesena. Võtsin sisse positsiooni ja ühe käeviipega manasin laeka lahti. Ma olin ise ka sellest niivõrd üllatunud, et jõllitasin laegast ikka veel ammulisui, kui teised juba järele jõudsid. Sellega olin isekalt võtnud ära teistelt võimaluse laegas ka ise avada, kuid laeka sisu oli juba kõigi pilgud selleni naelutanud, ning asusime see-eest õhinal varandust revideerima. Pikalt seda lusti ei jagunud, kuna metsast kostus kahtlast raginat. Teades, et samal ajal viibib Harku metsas veel vähemalt üks geopeitur, tõmbasime uudistamisega kiirelt otsad kokku, ning taastasime laeka algse olukorra. Edasi viis tee otse NHT11 suunas. Oli tore aare, aitäh peitjale :)
Superluks, suured tänud nii laheda üllatuse eest metsas :) Võluvõimeid, mida rakendada, pole, kuid mõistus tuli õnneks kiiresti appi :)
Ma ei plaaninud tol päeval päris metsa matkama minna aga lubasime ju Merellel valida selle aarde mis talle meeldib. Rait oli esimeste sekunditega õige avamisviisi leidnud aga läks veel mitu minutit enne kui keegi kaant kergitada püüdis :D Suured kiitused peitjale, väga vahva aare oli ja tasus kogu matka ära.
Mõnus päikeseline pühapäev ja otsustasime minna seiklema. Mind paelus koheselt aarde nimi ja kirjeldus ning seadsimegi ratastega suuna Harku metsa poole. Poisid olid suurepärased teejuhid ja kaaslased ning tulid kenasti kaasa tüdruku suure sooviga leida võluri kadunud võluvõimed. Rattad jätsime natukene eemale ja kõndides pidi mõnes kohas hoolikalt rada valima, et jalgu mitte väga märjaks teha. Rõõm aaret leida oli suur ja selle sisust oli kogu kamp vaimustuses. Lahti tegemine õnnestus mõistuse abiga. Suur aitäh peitjale, väga inspireeriv aare!:)
Ma lihtsalt pidin vennalastele näitama seda maagilist aaret. Rääkisin neile maagilise loo salapärasest võlurist ja tema aardest juurde. Neile väga meeldis. Jätsime mündi, 2 pisikest mänguasja ja ruubiku-kuubiku ning võtsime ühe vidina vahetuseks. Veelkord tänud aarde tegijatele!
Aare, mis tõesti väärib aarde nime. Leides mõistsime, et see on alles pool võitu. Koputasime, silitasime- ei miskit. Inga leidis lõpuks õiged võlusõnad. Aitäh ägeda aarde eest!
Lähenesime Kadunud vidina poolt ning alles tagasi minnes saime kõndida eelnevalt mainitud teel. Aarde juures mõtlesime korralikult üle ning tegime korduvalt õiget liigutust, sellest ise aru saamata. Sisu oli tõesti uhke ning uurida oli paljut. Tõesti oma tunnustust väärt. Aitäh!
Väga huvitav kirst keset raba.. mõtlesime pikalt kuidas aaret avada. Aga mõtlesime ikka väga üle. Aitäh peitjale
Väga äge aare ikka. Kenno vaatas tükk aega kuidas ma võtit otsin ja naeris siis tuli ja sai kohe lahti.
Võttis veidi aega, aga mitte nii kaua, nagu alguses tundus. Väga vahva aare, igati väärt käik. Aitäh!
Kui me Harku mõisa juurest autost välja ronisime ja sammud aarde poole seadsime, oli päike juba päris madalal. Tuli kiiresti liigutada, et enne pimedat metsast välja saaks - peale mobiililampide meil valgusallikaid kaasas polnud ning jalanõud olid ka sellised, et aarde läheduses tuli ikka vaadata, kuhu astud.
Umbes 100m aardest hakkas "nullis" midagi erkpunast paistma, mis lähemale jõudes osutus jopeks koos selle kandjaga. Kolmene seltskond noori oli just aardega tegelemas - teolt tabamine kogu raha eest.
Kuna aega nappis siis seisin jultunult 2m kaugusel (mitte lähemal) ja ootasin, kuidas üks preili (Grete vist. vabandan, kui eksin) konteineri kallal pusib. (See 2 meetri nõue on praegu geopeituses heaks ettekäändeks ise mitte appi minna, vaid eemalt targutada). Grete kaaslaste vihjete peale karbike lõpuks avanes ja paar minutit hiljem sain ise ka logida.
Tagantjärgi võib öelda, et selline lihtsustatud leidmine oli sel päeval sel kellaajal igati omal kohal. Ma arvan, et ma oleks seal oma peaga kurja vaeva näinud :)
Tänusõnad tegijale ja tervitused teisele geoseltskonnale - ärge unustage siis Teolt Tabatud aaret ka logida.
Kuramuse Geocaching on aarde märkinud Premiumiks ja mina kui tavaline Member ei näe seda oma c-geo äpiga. Olin aardest 170m kaugusel teist aaret logimas. Alati tuleb ikka Geopeituse aardekaart ka lahti hoida...
Loomulikult esmalt sildid külge. Kodus anti motiveerivalt mõista, et peaksin arvestama pikema ajaga. Kuivõrd aga päev oli siiani olnud kiireid leide täis, siis tulin vidina juurest otse siia. Mul olid küll jalas kummikud, kuid tegelikult saaks praegu ka matkasaapaga ligi. Võlumaale jõudes tasus end kunagise lemmikteose fännamine ära. Mitte küll otseselt, aga siiski. Kui olin paar korda abrakadabra lausunud, olin kindel, et loits on õige ning probleem on loitsutatavas. Lugesin logides, tundsin äratundmisrõõmu ja järgmisel hetkel loits töötas. Kokku kulus ca 10min. Oo kui äge sisu, eelkõige logiraamat ning igati vääriline hiljem lisatud objekt. Väga meeldis!
Vurasin üksrattaga nii 300 meetri peale, siis panin üksratta puu külge ketti ja jätkasin tallataksoga. KOhapeal oli vaatepilt muljetavaldav. Objekt oli kohe selge, aga kuidas talle läheneda... Kuni olukorra üle juurdlesin, avastasin endas võluvõimed. Vot see on üle hulga aja üks uhkemaid vaatepilte, mida geopeituses näinud olen. Väga stiilne!
Oleme siin ühe korra varem ka käinud, siis ei õnnestunud kastikest lahti võluda. Täna tulime uuesti. Purded olid nagu viletsamaks jäänud võrreldes eelmise korraga, aga saime kuiva jalaga üle. Kast paistis juba eemalt, kogu kamo vedeles kasti kõrval maas. Seekord avanes kast võlusõnade peale kiirelt. Sisu oli tõesti rikkalik, imetlesime tükk aega.
Selle aarde logidega oli ootus nii üles keritud, et ei oleks leppinud vähemaga, kui see, mis lõpus ees ootas. Super aare, lahe teostus, meile meeldis! Meil olid oma võlukepid kaasas ja loits õpitud, konteiner avanes kenasti peale võlusõnade lausumist. Imetlesime maagilist sisu, lisasime ühe helkuri ja panime nimed kirja. Superluks, aitäh!
Siiani olin sellest aardest vaid kuulnud ja soovitati kindlasti tulla. Nüüd jõudiski see aeg kätte ja ei kahetse. Välimus ja sisu oli väga viisakas ja korralik, kindlasti soovitan neile kes siin käinud pole, suured tänud elamuse eest :)
Jalutasime Kadunud vidina juurest ilmale kohaselt kuiva jalaga kohale. Vaatasin ja silitasin, mis ma suutsin, aga aega aina kulus ning tulemust ei mingit. Kuuki tegi endale kamost mõnusa pesa ja jäi sootuks magama. Istusin ja pidasin veel pisut aru. Lõpuks haarasin õlekõrre järele, kuid nii kui ma seda tegin, turgatas veel üks mõtteuit pähe.. ja just see, tagasi lapsepõlve vanaisa varandust pööningule uudistama mõte, oligi vajalik võluvõimete avaldumiseks. Ossa süda, milline varandus sellest väärilisest laekast vastu vaatas. Isegi Kuuki ärkas ja piilus korraks üle serva sisse. Suur tänu kutsumast ja siia tulen kindlasti venna lastega tagasi. Tänan.
Kuna tekkis laupäevane võimalus minna metsa, siis plaanisime koos järgmise põlvkonnaga väikese aardeotsingu ette võtta. Nii nimi, kirjeldus kui ka logid olid ahvatlevad, nii siis saigi see sihiks võetud. Leidmine polnud just raske: vaatamata vesisele ja olematule talvele oli ligipääs siiski täiesti talutav ning ei pidanud isegi jalgu märjaks tegema. Edasi aga algas see nuputamine. Lugedes vanu logisid oli nendes mõnes juttu abivahenditest - otsisime meiegi neid. Siiski avanes aare oma loomulikul viisil pärast väikest lähemat tutvust. Ja avanes muidugi ikka korralik AARE, igati võluri vääriline :) Nagu kord ja kohus panime logi kirja, tutvusime veel veidi sisuga ning tegime omalt poolt kõik, et ka järgmistel oleks sama lahe seda leida. Tänud ja edu peitjatele!
Aaret leida oli lihtne, aga logimisega läks tükk aega. Oli näha, et aarde ümbrus on võtmete otsingul aegade jooksul põhjalikult läbi kammitud. Pärast logide lugemist sain minagi veidi targemaks ja proovisin uutmoodi lähenemist - töötas! Väga lahe teostus, suur tänu peitmast!
Jalad märjad, meeled rõõmsad :) väga lahe teostus, uudistasime sisu tükk aega. Aitäh.
Katsusin kasti alt ja ülevalt. Paremalt ja vasakult. Ei jõudnud veel peaga vastu puud taguma hakata kui lahendus mulle nagu võluväel ilmutas. Täitsa vahva oli see aare.
Kuna siitsamast ühe asja juba leidnud siis olid kõik lähenemise teed teada ja ei pidnudki läbi võsa murdma.
Leid kiire. Avamine võttis kah alla minuti. Lahe topsik.
Andsime kutsikale omajagu päevast, et ta saaks end eilsest ämma päevast (loe päev otsa sõbraga jauramist ning loetlematul arvul koerte mänguplatside külastusi) ja täna hommikusest mäkkejooksust taastuda ning saaksime koos õhtusele jalutuskäigule suunduda. Aarde leidsime ruttu ning teel aardeni saime isegi jala märjaks (koer rohkem kui ühe). Seda oleks saanud ettevaatlikumalt jalge ette vaadates vältida, mets on ju kuiv praegu. Pusisime natukene ning saimegi logitud. Aitäh! EVEJ
PS. Geopeituse juhend peabki vast aardest väljas olema?
Karli ja Indreku jaoks juba teine retk siia, esimesel ei hakanud võluvõimed kirstule peale ja suletuks ta jäi. Seekord oli Karl paremas konditsioonis ja võlus kohe lahti. Kihvt värk! Aitäh!
Uus katse. Aitäh Jutale vihje eest, lõpuks siis kast lahti saadud. Äärmiselt armas aare, oleks ma varem seal käinud oleks ka aasta-aardeks nomineerinud. Jäljekoer läks jönt-jönt ees, sai vist aru kuhu jälle minek. Kui mina kohale jõudsin siis pikutas juba tähtsa näoga kirstu ees. Suur tänu et viitsite vaeva näha!
Ma olen seal tegelikult mitu korda käinud, kord ajasin lume süüks, kord ilm liiga vihmane. Omaarust olen välja mõelnud kuidas asi käib aga midagi jääb puudu. Ilmselt see võluvõime. Vist peab hakkama natuke abi paluma, Harku aarded kipuvad otsa saama ja praegu ma olude sunnil kaugemale ei saa minna. Kui keegi raatsib natuke vihjata oleksin hiiglama tänulik!
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Peale Kadunud Vidina ülesleidmist polnud seltskonna ind pimedas metsas rassimiseks veel kaugeltki raugenud - hoolimata jalasolnud kummikutest olid enamustel vähemalt üks jalgadest ju juba ammu läbi vettinud, kraavide ületamine ammu selge ja üldse oli kõik ju nii tore :) See aare oli ikka tõeline Aare suure algustähega! Avamine pani meid, kui samuti kadunud (või üldse siiani leidmata) võluvõimetega inimesi, küll natukene pead murdma, aga õnneks mitte kauaks. Tänud peitjale!
Varemleidnud vaatasid kaugemalt ja muigasid. Miki veel noris, et tal aega hommikul kella kaheksani, tal kuskile kiiret ei ole. Seni kuni Priit mõtles, mida teha sai Karl aarde konteineri peal istuda. Õnneks kaua me ootama ei pidanud kui Priit sai asjale pihta. Tänud peitjale laheda aarde eest.
Selle aarde juurde saamine oli vaevaline.Oli teine ümbritsetud lõputust hulgast lumega kaetud kraavidest.Sain oma tossudes jalad ikka korralikult märjaks . Ka aarde enda juures läks oma tund aega.Oleks tahtnud teda leida kirvemeetodil aga kahjuks oli kirves koju jäänud .Sai teda silitatud , vajutatud ja pööratud aga ei midagi.Lõpuks käis krõps ja konteiner avanes :)
Oh seda rõõmu, kui kõige noorem matkasell metsa alt uhke võluväe laeka leidis! Võlusime seal kõik koos päris kaua, aga lahti ei võlunud. Olime väga kinni no-sellel-siin-peab-ju-mingi-funktsioon-olema mõttes, aga näe, ei aidanud. Kuna ei raatsinud mudilasi avamisrõõmust ilma jätta, siis aitas hoopis õlekõrrekõne heale geokaaslasele. Ah et siis sedamoodi hoopis. Lastel nüüd rõõmu küllaga... suurtel muidugi ikka ka:) Aitäh abilistele ning eriti suur tänu peitjale ülivahva aarde eest!
Mõnikord saab mõtlemise asemel targemaks, kui käia kodus ja puhata, tulla värske peaga tagasi. Veidi aitas peitja ka, tunnistan. Igati äge värgindus ja sisu on superluks!
Enda arvates oleks pidanud kõik toimima, aga võlu ja võimeid mul nähtavasti vähe.
Siin pole midagi öelda. Põgenemistubadesse mul ilmselt asja ei ole.
Kiusu pärast otsustasin siin "rattaga raske" ikka omal nahal ära proovida ja vedasin elektriratta aardeni. Eelmise korra mitteleiu ajan liialt suure selskonna süüks, nüüd sain üksi hakkama täitsa normaalse ajaga. Esimesel külastusel mõtlesin muidugi oma mätta otsast ja kõvasti üle. Sisu temaatika ja komplektsus oli äge. Tuletas kuidagi meelde ka üht enda arhiiveeritud AA-d. Suured tänud vinge teostuse ja mõnusa vimka eest. Ja teiste ametimeeste vidinad annavad lootust ka seeria jätkuks.
Aardeni minnes keerasime alguses rada pidi sisse, aga kuna see ära kadus, siis sumpasime läbi metsa kohale, ei olnud midagi hullu ka tossudes, lahkusime aga juba mööda korralikku rada. Kohapeal läks ikka aega, peitja oli kõik osavalt läbi mõelnud, peale väikest mõttepausi suutsime siiski õige liigutuse teha ja laegas avanes. Väga uhke, täname peitjat!
Kuna rattaraam oli juba auto peal ja rattad eelmisest päevast veel soojad, otsustasime täna Harku metsa tulla NHT-sid otsima. See jäi ka mõne NHT vahepeale. Väga äge asi ikka valmis tehtud! Kahjuks ei osanud õigel ajal selle poolt hääletada, kuid kindlasti oleks see mu hääle saanud. Jupp aega pusisime enne, kui karuonu laeka avas ja võluvõimed paljastas. No stiilne jälle, ainult rõõm on selliseid aardeid leida. Suur suur tänu vaeva nägemast!
Esime "vau" tuli, kui aare paistma hakkas. Siis natuke nuputamist ja võlujõudu. Avanas siiski pigem juhuse peale. Teine "vau" tuli ühiselt kõigi suust, kui kaan avanes. Aasta parima tiitel asja eest!
Leitud aktsiooni "Tallinn ja lähiümbrus puhtamaks" käigus. Aitäh!
Seekord oli geopeitus isegi täitsa peremängu moodi. Kõndisime mööda kena kuiva rada aardeni ja seal asusime Andreasega samamoodi vehklema nagu eelmine kord, Aigar kõrval pealt vaatamas. Lõpuks kui küsisin, kas ta tuleb ka appi, tähendas ta, et ta ootas, kuni me välja elame ja asub siis mõistusega asja lahendama. Lasime siis mõistusega mehe aarde juurde ning ei läinud 5 minutitki, kui minu ja Andrease mõningaseks nördimuseks kaas lahti tuli. Nördimus oli meil ehtne seetõttu, et olime enne samamoodi tegutsenud, aga ju siis peale mõistuse meil ka jõust puudu jäi. Igatahes ei saanud Aigar kõrval märkimata jätta, et seepärast talle ilmselt geopeitus enam huvi ei pakugi, et kõik on nii ilmselge... tuleb vaid istuda ja mõelda.
Aare on väga vinge ja Andreas uudistas seal ikka hulk aega. Tagasi panime kõik nii nagu ennegi ja jalutasime nagu täitsa normaalsed inimesed rada pidi autoni. Aitäh.
Siin ikka oli pusimist küll ja mitu, aga lõpuks saime hakkama, tänud.
Metsas oli mõnus kulgeda, ei olnud liiga märg. Aarde leidsime, aga lahti ei saanud. Vaatasime küll nii ja naa, aga ei midagi. Proovisime erinevaid asju ja tekkis juba kahtlus, et oleme midagi ära lõhkunud. Otsustasime abikõne teha. Õnnetuseks keegi vastu ei võtnud ja helistasime edasi. Hiljem helistasid kõik korraga tagasi ja kinnitasid, et tegelikult on meil see aare juba avatud. Mis seal ikka, Kristjan sättis ennast ruumis ümber ja panime nimed kirja. Tagasiteel kohtasime metsa all jooksvat inimest. Härra küsis kavalalt, kas meil juba aare leitud. Vastasime jah ning ta järkas oma teed aardeni.
Pooleldi kõhutunde järgi sai enam-vähem õiges suunas liigutud (geps metsas teadagi koostööd väga teha ei taha) ja siis provvale hakkaski silma. Tasemel konteiner :)
Leitud. Ennast leidsin aga nagu muinasjutust - müstiline ümbrus ja tõeline aare! ❤
Mõnus päev Harku metsas tatsamiseks ja see aare oli kindlasti päeva nael. Üks nendest aaretest kui peale leidmist veel jupp aega kriips kõrvuni edasi liigud :) Kummardus peitjale!
Soe suvepäev, väiksemgi liigutus paneb vee jooksma ... täitsa paras ilm jalutuskäiguks metsas. Õnneks on tuuleke olemas ja paitab hellalt A kiharaid, ta keeldub buffist ja nõuab hoopis pehme istumisalusega luuda, no ikkagi võlurile küllaminek. Ei ole minul talle luuda kuskilt anda, isegi kasutaks seda hää meelega, mustikad aga leevendavad janu(veepudeli unustasime ju bussi)ja jalad muudkui mõõdavad meetreid.
Enne võlurile küllajõudmist läheb maastik "huvitavaks", aga õnneks on pikk kuivaperiood vee siit ära aurutanud ja saame kuiva jalaga kohale. Mnjaa, nii suur ja kobe asi. Vaatame, kobame, patsutame, vaatme uuesti...ja uuesti. Sügame kukalt,nii...oot, vaata...jaaa...laegas avaneb kui võluväel, mida me tegime ei teagi, igatahes tundus ,et see võluriraamatute uurimine on üht-teist õpetanud.
Revideerisime kõik asjad üle, lisasime mõned rändurid ja kulgesime tagasi, saateks A halin, et tahaks kukile, noh et nüüd on küll viimane aeg kasvõi iseliikuv tolmuimeja välja võluda, millega nõiad ringi kihutavad, või et tema tahab rattaid alla. Mingi aeg istuski puu najal ja ootas... aga ilmselt ootaks seal hetkelgi veel , aga õnneks võttis mõistuse pähe ja veeres nelja rattaga abimeheni. Meie täname!
Egert oli vankriga, mis jäi meist ühe puu juurde maha. Tatsasime üle kraavide ja mätaste. Null veel ei paistnud kui tekkisid loobumis mõtted, aga rühkisime edasi. Ja ei pidanud pettuma! Milline aare, keset metsa! Aega läks, aga asja sai ning kast avanes. Rometi silmad särasid, kõike tahtis kaasa võtta. Uudistasime kasti sisu ja logisime. Õnneks leidsime tagasi minnes ka õige puu ja saime rahulikult koju kärutada :) aitäh!
Vahel on hea õiges seltskonnas olla :) Neil nuppu on ja nii see kirst avaneski.
Nulli kulgesime mööda erinevaid radu ja siis oli üllatus suur, kui kasti nägime. No on ikka selle vidinaga vaeva nähtud. Ega me eriti palju valesid asju proovida ei saanudki enne kui Andres asja läbi hammustas. Väga vinge lahendusega asi, aplaus ja kummardused peitjale!
Siin ikka läks omajagu aega, enne kui võluvõimeid näha sain. Tegelikult olin juba suht kiirelt õigel teel, aga geokõnega sain oma ideele lõpliku toetuse. Aitäh, lahe asi meisterdatud!
Superb cache! We needed a slight hint after awhile but nevertheless awesome awesome awesome. Left a small magical creature. Thank you so much for hiding such a treasure!
Võluri võimed pole, aga ülearu aega ka ei kulunud. Vahepeal kui nõutus peale tuli, sai logisid loetud. Päris viimse reliikvia mõtteid ei tekkinud, aga tugevalt sai käsile võetud küll. Peale seda, kui Kaja võttis sumo poosi sisse ja väits välja sai võetud, polnud enam aardelgi pääsu. Väga tore tükk. Kahjuks ei oleks 1 meie hääl aaret aasta arvestuses esimeseks tõstnud. Pöidlast ja roosiõitest meil kahju pole. Jagame, nii kuis jaksame.
Oli see nüüd Tark, kes täna õhtu mu sellele mõttele viis... aga igatahes tundus kuidagi tugev tunne uuesti siia oma sammud seada... Tee oli tuttav, mälu järgi kohale. Alustuseks näppisin sama, mida viimati ja seejärel kohe...krt, kuidas nii...olin ka varem ju seda... Igatahes see võimas kirst avanes ja sisemine vaatepilt uhkemgi veel... Äge! Kirjanik ja jäätisemeister juba seda ei valmista, küll aga sepp ja võlur. Tänan!
Pikem põuaperiood oli metsaaluse ikka päris kuivaks tuulutanud, kuigi mõni pehmem koht oli ikka ka. Igatahes maastik tundus pealtvaadates olevat palju lihtsam kui ta mõnel teisel aastaajal olla võiks.
See võlumaailm ei ole just päris minu rida, aga imestamist ning lappamist jätkus ikkagi küllaga. Väga äge.
Jalutasime kohale teadmises, et kastiga peab natuke vaeva nägema enne kui logida saab. Mina hakkasin ühte kohta uurima ja Tanel samal ajal teist kohta näppima kui kaan mürtsatas lahti nii, et ise ka ehmatasime. Ajas ikka naerma küll, et nii lihtsalt avanes kui olime valmistunud hullemaks. :D Aga kast on äge. Suur tänu peitjale!
Ootasime siin väga keerulist aaret ja veel hullemat maastikku. Tegelikult sai kohale tossuga kuiva jalaga ning koha peal...no nii lihtne oli, et Mari itsitas veel tükk aega pärast leidu :D Aitäh!
Õhtuhämaruses sumpasime üle seitsme maa ja mere õigesse kohta. Kohapeal murdsime natuke aega pead, aga tegelikult läks üpris kiiresti. Uskumatult lahe aare! Näha, et sellega on väga palju vaeva nähtud. :) Aitäh!
Keskendusime alguses täiesti valele detailile ja nii me siis pusisime seal jupp aega. Aga seda suurem oli rõõm, kui laegas lõpuks avanes ja saime imetleda seda rikkalikku ja temaatilist varandust. Väga lahe aare! Tänud!
Kuna 1. mai mitteleiuga ei tahtnud me sugugi leppida, võtsime jälle ette uue retke. Ilm oli ilus, rõõmus meel, palju liblikaid lendles ka metsateel. Sumpasime kraave mööda ja pidi, harjutasime neist üle hüppamist ja ehitasime purdeid, rajasime teed üle mätaste ja läbi oksarägastiku. Kuulsime selle kevade esimest kägu, kes kukkus nii kõvasti, et mul oli hetkeks tunne, et meid hõigub mõni teine metsaline. Vahepeal oli mul küll tunne, et sinna metsa me jääme, sest olin kaotanud täiesti orientiiri, kust me tuleme või kuhu me läheme või mida me sealt üldse otsime (ja ei saa just öelda, et seal oleks abi olnud kaardist või gps-ist). Kui tegime lõpuks väikese peatuse eineks ja tundus, et aare peaks oleme kiviga visata, viisidki Juhani võluvõimed meid lõpuks siiski sihile. Ning kui me leitud varandust juba päris tükk aega olime uurinud, kostis mu taskust lõpuks ka gps-i hääl "olete kohal"... Kirstuke suvatses end pärast mõningast uurimist ka lõpuks avada, panime nimed kirja ja rühkisime tagasi teist teed kaudu. Aitäh, oli tore!
Sellele aardele ei osanud algul kusagilt poolt läheneda aga mis siis ikka, hakkame lihtsalt minema. Läksime üht teed pidi ja tagasi tulime teist kaudu, ilmselt polnud kumbki õige sest kraave pidime ületama lugematu arv kordi. Kui mõne kraavi põhjas sillerdas vesi mätaste vahel, siis oli ka üks mis andis jõe mõõdu välja :) Mõnes kohas oli keegi juba mahalangenud puuduest sillakest ehitanud. Me eeldan et geopeiturid, sest tervisesportlased vist jooksevad ikka ette nähtud radadel. Üle suure jõe ehitas Agu ise silla ja sealt saab täitsa kuiva jalaga üle. Jalad muidugi olid lõpuks märjad, sest need mättad on ju salakavalad, muudkui sosistavad, et tule astu minu peale, ma olen ilus tugev mätas. Kui lõksu langed ja astud, siis oled pahkluuni mudas. Kõik mättad õnneks pole sellised valelikud. Sääski õnneks veel ei ole ja lõppkokkuvõttes oli üks mõnus matk kevadises rabametsas. See oli sissejuhatus. Konteiner ise oli üks äge pirakas ja tööd ning vaeva on selle aardega nähtud, super ja suured tänud. Kiidame ja soovitame. Avamisega läks kiirelt. Mitte, et meil kellelgi oleks mingid võluvõimed olnud aga Agul on üks omadus, mis alati kasuks ei tule, kõike katsuda ja näputada. No siin tuli kasuks. Sildid juurde ja kiidame ja soovitame.
See aare oli meil juba mõnda aega plaanis ja enda arvates olime korralikult valmistunud. Kuid võta näpust. Kui tahtsime aardele kaardi järgi läheneda, suunas geps meid tuldud teed mööda tükk maad tagasi ja kohas, kus teatas meile "olete kohal", ringi tuulamine ei andnud mingeid tulemusi. Kinnitust hakkas saama meie veendumus, et oleksime pidanud uskuma kaarti, mitte gepsu, ja lohutuseks otsustasime üles leida NHT11, mis jäi aardes ja ka meie varustuses puuduva kirjutusvahendi tõttu siiski logimata. Tagasiteel väitis geps meile uuesti hoopis teises kohas, et oleme kohal, kuid siis me teda enam tõsiselt ei võtnud. Aga seda me nii ei jäta, naaseme esimesel võimalusel kindla plaaniga gepsu enam pimesi mitte usaldada ja võlurile tema võimed tagasi anda.
No see aare oli üks rist ja viletsus.
Algas asi sellega, et teatasin kodus, kavatsen Harku metsa minna aardeid otsima. Kolm mul neid seal on, hea tempoga jõuab ehk kõik ära võtta. Minu suureks üllatuseks teatas aga Aigar, et tuleb ka kaasa, polegi ammu käinud aardeid otsimas. Küsisin, on ta ikka kindel ja vaadates veel tema valitud riietust tundus, nagu läheks me tegelikult vanalinna jalutama.
Algus läks kenasti - kõik olid heas tujus ning Andreas mässas tükk aega ronimispuude juures. Kui aga aardeni jäi veel 300m, muutus Aigar mõtlikuks. Eriti kui oli näha, et tee saab otsa ja peame metsa ronima.
No esimesed 100m läksid kenasti, siis hakkas aga väikesi veetõkkeid järjest rohkem ette tulema. Minul polnud viga midagi, veekindlad botased jalas ja väsimust ka polnud, kuid Aigar hakkas kergelt ärrituse tundemärke näitama.
Kui aardeni jäi veel 10m otsustas Aigar üle viimase kraavi mitte tulla ning jäi koha peale nagu post seisma. Meie Andreasega madistasime nullis, kirusime ja tuulasime ringi, aga lõpuks loobusime. Ma pole küll kindel, aga arvan, et meie kontsentreerumist segas ka natuke kivistunud ilmega Aigar kraavi kaldal.
Kuigi Andreas seda sugugi ei tahtnud ja mina veel vähem, otsustasime siiski koju tagasi minna. Jõudsin just telefoni taskust välja võtta, kui see pildi eest viskas - aku tühi. No tore lugu küll.
Edasi järgnes metsas haudvaikuses mälu järgi tagasiminek. Kujutan ette, et me suutsime minna palju pikema ringiga, kui tulime. Igatahes käisime mööda radu, mida enne polnud näinudki. Mingi hetk avastasin, et Aigar oli vaikselt hargnenud ja jalutas rahulikult teisel pool laia kraavi. Meil Andreasega aga polnud enam üleminekuvõimalust kuskil. Niimoodi kõmpis meie lagunenud seltskond teine teisel pool kraavi, kuni leidsime Andreasega okstehunnikust moodustatud silla.
Kuigi Andrease tuju polnud ka märjad jalad muutnud, jalutasime tagasi auto poole nagu matuserongkäigus. Minu meeleolu rikkus ainult teadmine, et peab siia tagasi tulema uuesti proovima, aga ilmselt oleks seda mõistlik teha pisut kuivemal ajal kui varakevadel äsjase lume sulamise järel. Lisaks tulen siis üksi, kuigi kahtlustan, et Aigaril on nüüd mõneks ajaks nagunii geopeituse isu läinud. :)
Endiselt olen seisukohal, et mida suurem seda parem. Seepärast oli sellist tõsist tükki metsas näha üsna hea meel. Huvitaval kombel olid mul võluvõimed selle karbi leidmiseks täiesti olemas ja saingi laeka sisemust uurima hakata. Tänud peitjale suure vaeva nägemise eest!
Esimesel katsel lugesime võlukasti külmunuks, teisel katsel lugesime kellegi teise poolt veidi rikutuks. Kolmandal katsel olime juba tunnistamas endid rumalaks, aga siis tekkis Piretil viimane mõte, mis osutus õigeks! Väga äge aare - kõige lahedam, mida näinud olen! Lausa täiuslik! Suured tänud tegijatele!
Silte pole siia küll ilmaasjata nii palju pandud, väga vinge teostus :). Ja hea, et enne AA-valimise lukkuminekut ikka ära sai nähtud, saan oma listi enne tähtaja kukkumist veel ühe aarde võrra ära korrigeerida... Nu keeruliseks läheb kogu selle teemaga ikkagi enne lõppu – raske on nii millestki loobuda kui valimata jätta… :D
Sildimeri tekitas palju põnevust, et mis seal meil ees on. Eks igast asju käis peast läbi, kuid kindlasti mitte ükski ei läinud täppi ja see ongi kõige lahedam, sest üllatus oli seda suurem. Võluvõimetega on kehvasti, kuid muudest asjadest arusaamisega paremini ja tänu sellele laegas näitas oma sisu esimeste hetkedega :) No ja mida sisu :) Väga uhke asi on kokku pandud. Suur rõõm on selliseid asju leida, niiet suured suured tänud meistritele!
Täna olid mitmed leiud „palk“ silmas leitud, siin hakkas eriti haiget tegema. Läks kaua aega toredasti meisterdatud varanduse juures. Võlusõnade peale ei avanenud, silumise peale ka mitte, õlekõrrest oli abi ja teistmoodi lähenemisest. Sildid külge ja Tõnismäele apteeki. Tänud peitjale.
Nüüd oli nii pime, et minu enam-vähem tühi pealamp suutis mulle arusaadavaks teha vaid kraavide asukohad. Õnneks lumi enam-vähem kandis ja laegas sai kätte leitud. Edasi läks kohe suur hulk aega, enne kui me üht-teist avastasime. Esialgu laegast ikka lahti ei saanud. Liiga palju siin rääkida ei tohi, aga seda võin vast ikka öelda, et Leelo tõdemus käib täpselt minu kohta kah ja seda, et minu aasta aarde kandidaatide hulka mahub see aare kindlasti. Aitäh!
No see trajektoor sai üks kõveramaid, mis ma oma teekondadel olen joonistanud. Mets oli radu ja rajakesi täis, aga päris õiges suunas ei läinud neist ükski. Tegelt mõistlik ka, siis ehk püsib see kast seal kaua. Vaatasime ja tinistasime ja lugesime abrakadabrat, aga tööle hakkas see asi ikka alles siis, kui talle Viimse reliikvia lõpustseene etendasime. Ilmselt suutsime piisava usutavusega reliikvia saatuse kastile selgeks teha, ja see ei meeldinud talle kohe mitte, nii et ühel hetkel tegi ta kaane lahti ja palus asjale. Kui tore temast, ei pidanudki näppe õõnsustesse toppima. Tänud, vinge vidin!
See oli lahe!!! -13 metsas mis oli kõik ojad maanteedeks muutnud. Lumi mida oli palju ja mis oli metsa valgeks teinud...Kuu...Salapärased kriginad ja hääled. Natuke tuisku ka. Kuhugi sisse ei vajunud, teelt ei eksinud. See aare on tõeline varandus. Soovitame kõikidele kes vähegi viitsivad kohale jalutada. Avamisele kulus vähe aega , mõtlemisele pisut rohkem :) Jälle tuleb AA nimekiri üle vaadata ... Aitähh TFTC
Kui täna saabub Võlur
Ja peatub tsikkel maja ees
Ja tal on pintsak õlul
Ja endiselt kollakasbeezh
Ja tal on säde silmis
Häh ülikonnas härrasmees
Ta tuleb nagu filmis
Hulk avantüüre ootab ees
100 juurest hakkasime siia liikuma. Panime kompassi pealt suuna paika ja hakkasime astuma. Metsas looklesid ka teised värsked jäljed, ilmselt sama siht, mis meilgi. Kuna need jäljed läksid meie arvates kursilt veidi mööda, siis tegime omad jäljed omal kursil. Mingil hetkel hakkas mulle tunduma, et võiks juba kohal olla. Võtsin gepsu: juba ~70 meetrit kõrvale kaldunud ja mööda kihutanud. Eks siis tagurdasime ja võtsime suuna õigele objektile. Mingi aja pärast aga “tasa, seal on keegi!”. Gepsu vaadates oli aru saada, et selle kellegi juures on ka meie sihtmärk. Läksime siis ligi ja selgus, et Priit pakib just asju. Olevat teine juba loobunud, sest võluvõimed on üsnagi kadunud. Tegin ettepaneku siiski koos veel korra neid võluvõimeid otsida. Pusisime seal mõnda aega, mõtlesime loogeliselt, katsusime üht-teist ja siis hakkas mulle üks asi silma. Siis läks veel omajagu pusimist ning ühel hetkel oli kõik kadunud asjad leitud. Ohsaa raks, päris palju vaeva nähtud! Panime nimed kirja ja kaotasime võluvõimed uuesti ära.
Meeldis, täname!
NHT100 juurest kimasime mööda mingit vaevumärgatavat rada siiapoole. Vahepeal olid sellised hanged, et saime kõik end vaheldumisi teiste eest ära peita nende taha, vahele või sisse. Ühel hetkel otsustasime jälle, et ei hakka mööda teed minema kui on võimalik otseteed kasutada. See tähendas jällegi paarisada meetrit üle põlve lumes sumpamist (oh, küll oli täna alles palav väljas!). Tea, kuidas see võlur oma laeka sellisesse kohta ära kaotas? Igatahes väga vinks-vonks tünni kaotas ära. Kuna meil endal võluvõimetega just kiita pole siis talitasime vihje järgi. Seejärel jätkus uudistamist tükiks ajaks. Uhke asjandus ikka! Maalisime nimed raamatusse ja sumpasime edasi järgmise täpi poole.
Hakkasin NHT100 juurest tulema ja õige pea leidsin ühe kraavi mida mööda oli hea astuda. Mõnda aega hiljem pöörasin vähe väiksema kraavi peale ja nii parkümmend meetrit enne nulli olin kõhuli maas, üks jalg poole lühem, kui teine. Õnneks sain sealt piisavalt ruttu välja, et isegi väga märjaks ei jõudnud saada. Vaatasin ja silitasin seda uhket kasti seal omajagu, aga võluvõimeid tundus nappivat. Mingi hetk, kui hakkasin seal otsi kokku tõmbama, et kunagi uuesti tulla, ilmusid nagu võluväel metsast Liivo ja Liisi. Vaatasime siis mitmekesi veel seda asja seal ja mõnungase pusimise peale saime varandusele ligi. Tänud peitjale, väga lahe aare!
Ei teagi nüüd, kummast puudu jäi, kas mõistusest või võluväest. Sai üht paljulubavat kohta näpitud, kuid nähtavasti jäi asi poolikuks, sest laegas jäi minu jaoks suletuks.
Kohale saime kenasti ja siis hakkasime kasti silitama. Sai igast otsast uuritud, lõpuks saime lahti ka, seega muutus aare kohe eriti toredaks. Aitäh, kena kast ja tore sisu ka.
Ahah...täitsa mitu minutit kaalusin, et kas mul üldse on mingisugused võluvõimeid või mitte. Selgus, et siiski miskit on :)
Tänase Harku metsa tuuri eesmärk oli tervisesport koos meeldiva hobi geopeitusega. Võluri aare oli üks peamisi sihte. Laegas leitud, imetlesin seda vaimustusega, paitasin ja silitasin, laususin võlusõnu, aga ei mingit maagiat..vaatasin puu otsa ja puu taha, ehk leian võluvõtme, tulemusteta.. No, ei olnud nõus vinge laeka sisu nägemata siit lahkuma. Paitasin ja katsusin veel, aga kui läbimärjad jalad (olin, lollike, ju tossudega metsajooksule tulnud) ja kangeks muutuvad sõrmed hakkasid kiusama, otsustasin julguse kokku võtta ja geokõne teha, mida ma tavaliselt ei tee, kuna tahan pigem ise leida, mitte lihtsalt skoorida. Laegas oli aga liiga põnev, helistasin Silverile ja kurtsin oma kurba olukorda ning sain vihje abil võlulaeka avatud. Natuke kripeldas küll, kui selgus, et olin olnud üsna lähedal ise hakkama saamisele..aga ei saanud ju..Seega olin tänulik abi eest, et sain lahedat sisu näha. Vau-vau! Kiitused peitjale, respekt!
Jalutasin vaikselt ilma nautides ühe aarde juurest teise juurde. Vaatasin murelikult, et telefoniaku hakkab tühjaks saama. Õnneks olin akupanga kaasa võtnud. Aga kaabel? Nojah, selle jätsin muidugi koju.. Lootsin siiski, et jõuan vast selle aarde juures ära käia ja ehk kuskile veel. Lõpuks aga jäin pikalt nuputades veel kokkusattumusena tühjaks saanud taskulambipatareidega üpris hämarasse. Otsustasin oma võluvõimeid veel lihvida ja mõni teine homme valgemas tagasi jalutada. Laegas näeb väga uhke välja. :)
Jälle üks vahva asi ja lahendus välja mõeldud. Taivo sai kohe asjast aru, siis nõjatus vastu puud ning muigas meie hämmingu üle, lõpuks leebus ja andis vihje. Võluväge tarbisime kohapeal, kaasa tuli rändur. Väga meeldis ja väga täname!
Tulime siia Liivaselt saarelt üsna otse läbi metsa ja ükski kraav probleeme ei valmistanud. Meie rõõm jäi aga üürikeseks, sest ühtki head ideed ei tulnud. Erki väga kasti juurde kummardada ei saanud, sest Jasmiin oli kõhul magama jäänud ja mina oskaks sellist kasti avada vaid kirve või bensiini ja tikkudega :( Et siis me tegelikult leidsime küll, aga me lihtsalt ei saanud kasti lahti. Ilma tagasi pole mõtet tulla, kui just mingit sähvatust ei teki. Tänud siiski, jalutuskäik oli ju tore ;)
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama sellest, et võtsin perenaisega päeval ühendust, et kas võin talle külla tulla, tema aga vastu, kas olen nõus temaga õhtul jalutama minema. Mis mul siis selle vastu saab olla, kui saab sõbraga koos värskes õhus patseerida ja juttu ajada.
Õhtul jalutama minnes tuli välja, et see polegi niisama jalutuskäik, vaid hoopis aarde otsimise jalutuskäik. Kuna mul see aare korjamata, siis mis mul selle vastu saab olla.
Kohapeal leidsime tõesti väga ilusti vormistatud aarde. Hakkasime siis Netiga aaret poleerima, kui äkki kuulen seljatagant Sveni häält. Oot. See mees on ju Saaremal. Pilku seljataha visates, avastasin, et olime live-is Saaremaaga. Nii et meie tegevust jälgis peale Jutsi silmade ka Sveni ja Ene omad läbi Skype-i, kes istusid mugavalt diivanil ja jälgisid, kuidas kaks lolli aaret avada ei oska. Õnneks leidsid töntsid sõrmed õige koha ja kae imet, imedemaa avanes võluväel. Oli siin ikka uudistamist. Oleks nagu laps kommikoti kallale sattunud.
Igatahes suured suured tänud perenaisele ja peremehele, kes on nii hea asja valmis teinud. Viis pluss.
Siia aarde juurde tahtsin valges jalutada ja nüüd see aeg saabus. Teades, et lihtne ei saa olema, kustusin abilise kaasa. Teekond oli super, sest maapind oli parajalt kõva ja rada läks juba ees. Kohapeal läks aega. Õnneks külm veel ei hakanud, aga kaugel sellest polnud. Koba peale õnnestus rõõmuhüüe hõigata. Tänud, väga ilus kast.
Endalegi üllatavalt ilmnesid võluvõimed. Olime valmis pikaks pusimiseks. Aare oli põnev.
Meie imestus oli muidugi suur aardekarpi nähes. Ah et selline asi siis valmis tehtud ja siia installeeritud! Kui imestus üle läks, jäi veel üle see karp avada ning nimed kirja panna. Ega see nüüd nii lihtne ei olnudki. Välistamist ning loogikat kasutades võlulaegas siiski avas oma võlumaailma meie jaoks. Vägev, pole midagi öelda. :)
Meie täname.
Võimas! See võlur, kes oma võluvõimed siia võpsikusse ära kaotas, võlub (võibolla enese teadmatagi) nüüd võõraid geopeitureid, kes üksteise järel võtavad ette võrdlemisi raske teekonna võlumaailma nägemiseks. Vahest olen isekas, aga salamahti loodan, et võlur ei leiagi neid üles. Või kui leiab, siis on ta ehk selleks ajaks juba uued võimed omandanud ning jätab laeka sinna :o)
Laeka avamisega nägin päris kõvasti vaeva. Algul proovisin rakendada oma üsna piiratud võlusõnavara. Alohomora, Swish and Flick, Wingardium Leviosa jms. Ei toiminud loomulikult :P Viimases hädas võtsin mugumõistuse appi, siis enam väga kaua ei läinud. Tähendab, tegelikult läks küll, kuid see aeg ei kulunud laeka avamisele, vaid rohkem sisu uurimisele. Teostusega nähtud vaev väärib kõrget kiitust, vastavad sildid külge ning suur aitäh autoritele!
See aare oli küll tõeline pärl selles päevas!
Meie täname :)
Olime Piiaga just oma silmad avanud, mina oli lausa 8 tundi ennast järjest välja maganud (peale öövalvet). Mõtlesime teha mõnusa kohvi, ennast korrektselt ringutada ja sügada... aga ei Piia telefon tegi plinnplõnn ja teatas et marja ja Paavo stardivad peagi geojahile ja täitku nüüd meie ka oma lubadused ja marssmarss liikuma. Tegime oma hommikunaudingud 3 korda kiiremini kui planeeritud oli ära ja tuld. Kohtusime kallite sõpradega Harkumõisa juures parklas. Vahetasime üksteisele julgustavaid teateid aastavahetusega kaasnenud elustiilimuutustest ja asusime teele. Meile tüüpilise ilkumiste ja naljade taustal kulgesime läbi Harku mõisa metsvahele ja rabasse. Teekonna valisime sellise et oli raskusi jalgade kuivaks jäämisega. Siiski kellelgi meil selliseid õudsaid kogemusi, nagu varasematel on aardepoole kulgemise olnud meile osaks ei saanud (ei peksnud meid vihane võsa näkku, ega imenud endasse ka salakavalad augud maas) Ja kast ossapossa, tõesti väärt ja kaval ja ilus nii seest, kui väljast. Saladuse avaldas ka just ja ainult naistele. Ikka tore, et ma üksi ei pea selliste kavalpeadega mõõtu võtma. Suured tänud oli nii nauditav kulg, kui kohalejõudmine
Marje otsustas mind pisut tuulutada, et iga päev kl 05-20 arvuti taga ja kohtumistega senisest lemmikhobist päris ära ei võõrduks. Panime autod Harku mõisa pargi parklasse ning hakkasime nimiaaret otsima. Edasi jautasime vana hea võluri juurde, kus Volšeebnikul ja Vedmal üks ninanips juba käes (ninas). Seekord lähenemise teist kaudu, pikemat ja põnevamat ning pisut vesisematki, kokku üle 8 km. Täna oli õnneks värske pilguga abivägi kaasas. Vot neid just siin tarvis läkski. Sest nagu ärist ja elustki teada - tehes sama moodi samu tegevusi, ei saa oodata teistsuguseid tulemusi. Piia tegi midagi uut ja nii me saimegi sisu imetlema hahata. See oli samaväärselt uhke nagu laegaski.
Jätsime nänni, võtsime ühe helkuri. Tuhat tänu peitjaile oivalise aarde, AA kandidaadi eest! Aare ideaalses korras. Ainult sammalt polnud enam kasti servade all. Ongi parem, ei hoia niiskust kinni.
Aasta esimesel päeval oli väga tore lumises metsas jalutada ja aardele lähenedes kraave ületada. Kraavide ületamiseks kasutasime juba olemasolevaid ületuskohti. Olime teadlikult sobivad jalanõud jalga pannud ja veidi vett meid ei seganud. Miat ja Oliveri tõstsime suurematest kraavidest üle ja nii me võluri laekani jõudsimegi. Laegas ise oli korralikult lukus ja läks tükk aega kuni luku lahti saime. Laeka sisu oli sama võimas kui laegas isegi.
Aasta esimesel päeval oli väga tore lumises metsas jalutada ja aardele lähenedes kraave ületada. Kraavide ületamiseks kasutasime juba olemasolevaid ületuskohti. Olime teadlikult sobivad jalanõud jalga pannud ja veidi vett meid ei seganud. Miat ja Oliveri tõstsime suurematest kraavidest üle ja nii me võluri laekani jõudsimegi. Laegas ise oli korralikult lukus ja läks tükk aega kuni luku lahti saime. Laeka sisu oli sama võimas kui laegas isegi.
Täpselt nii oligi,et selle aarde leidmise võlusõnaks oli vana-aasta viimasel päeval jalgrattaga kohale sõitmine :)
Võluvõimetega pole just kiidelda,tänu laekunud vihjele õnnestus laegas lahti saada.Tore oli samuti mõnevõrra ootamatult kohtuda Söreniga,kes oma NHT sarjaga meid kõiki ikka ja jälle mõnusasse Harku metsa tagasi on aeg ajalt kutsumas.
Allan oli eile 30 minutiga veendunud, et tal võluri võimed puuduvad. Hakkasin ise pusima ja 20 minutiga sai selgeks, et ka mul võimeid pole. Pusisime veel koos 20 minutit ning olime juba loobumas kui kuulsime samme. Midagi ei näinud, aga sammud lähenesid. Lõpuks nägime nägu, aga ei tundnud ära. Tegemist oli NHT seeria autoriga. Tal läks ka 20 minutit veendumaks oma võimete puuduses kuni saime kaudse vihje. Eks me olime seda ennegi näppinud, pisut valesti ainult. Uudistasime sisu ja veendusime, et selle omamiseks peab paadunud võlur olema. Uurisime NHT tuleviku kohta ja saime teada, et tal midagi juba seljakotiga kaasas. Nagu eelmises Harku metsa logis mainitud, siis see pull veel jätkub. Kohale tulime mõistagi jalgratastega, need sildid ajavad jama, keegi ei käsi ratast aardeni tassida. Palju lühem jalutus oli kui autoga tulles. Aitäh 2.0 pähkli eest.
Tegin ka väikese jalutamise Harku metsas.Ennatlikult olin õnneks kummikud jalga sikutanud enne minema asumist.
Kasti leidmine oli lihtne.Lahtisaamiseks kasutasin kõikvõimalikke ussisõnu,kuid kogu posimine oli kasutu.Järgmiseks külastuseks tuleb kusagilt hankida võlumüts või mingi muu nõiduslik atribuutika :) Aitäh jalutuskäigu eest!
Kõigepealt käisin seda aaret otsimas 25. detsembril. Kõik oli väga meeleolukas - kohale läksin kodust jala (rattaga raske), minek üle kraavide võttis omajagu aega ja otsimist, et turvaliselt üle saada, nalja sai ja jalad läksid märjaks. Kohale jõudes ootasid mind Leelo ja Allan, kes olevat juba päeval suurema seltskonnaga otsinud ja õhtul tagasi tulnud, seal pool tundi juba otsinud. Nii me seal puutusime ja vaatasime ja mõistatasime. Detailidesse laskuda ei saa, aga pärast ca poolt tundi Leelo võttis olukorra tabavalt kokku: "Me oleme lollid." Tagasi läksime koos ja leidus isegi tee, kus suuremaid kraave peale ühe ei pidanudki ületama. Kui olin selle viimase ületanud, ütles telefon, et akut on alles jäänud 15% - taskulamp oli juba üle tunni põlenud. Hakkasin kiiresti jooksma, kartes, et kui aku peaks tühjaks saama, lamp kustub ja sinna ma jäängi. Õnneks pääsesin välja ja minut hiljem telefon kustus. Kokku tuli 9 kilomeetrine matk.
Pärast mitteleidu soovis mu pühapäevageopeiturist isa ka seda otsima minna, et vaadata, mis selle aardega on. Mõeldud-tehtud. Kuna varasem mitteleid oli suhteliselt ammendav, ei seadnud ma enda lootusi kõrgele, aga läksin siiski kaasa. Kohale jõudmiseks ehitasime väikese tammi suuremale kraavile, muidu aja jälle 10 minutit seda üht kändu taga, kus kraav kitsam on. Jõudsime kohale ja ta hakkas proovima igasuguseid asju, teooriaid tuli nagu Vändrast saelaudu. Lõpuks tõstsin käed taevapoole ja küsisin Madiselt abi, aga just sel hetkel sai esivanem laeka lahti ja ossa... Tegin nii palju pilte aarde sisust, see oli lihtsalt nii äge! Aitäh, Juta ja Sven! Teine aare sel aastal, mille aasta aarde kandidaadiks sean.
Tahtsime jalutada ja ühte head aaret leida. Jalutada saime ja kena kasti leidsime. Aga poole tunni jooksul meie mõistusest ja võlusõnadest kahjuks ei piisanud.
Sai lõpuks välja võlutud :) Tgasiteel ka sulpsti jalad niiskeks. Supper lahe teostus! Kiidan! TFTC!
TFTC, ei kui ainult sellega piirduda, siis Juta lööks mu ilmselt risti. Aga pikem logi algaks sellega, et olin teadlik, et Jutal on midagi plaanis, kuni ühelt ürituselt tulles pandi mulle katsetamiseks kirst nina alla. Kui olin seda 5 minutit õues poleerinud lubati see kirst sisse tõsta, et ikka liialt ei külmetaks. Järgmised 5 minutit ei midagi, kuni lõpuks koitis ja sain kirstu lahti ning loa koju minna. Mingi aja pärast andis Juta teada, et nad viisid aarde metsa. Mõtlesin, et väga hea aga mulle loeti sõnad peale ja ei lubatud FTF teha. Kurb, seda enam, et aarde avaldamise hetkel olin just Harku metsas 800 m kaugusel aardest. Täna siis peale tööpäeva meelitasin kodust kaasa keda sain, muuhulgas ka ühe „nõia“ ja võtsime suuna aardele. Kuna mets on risti põiki läbi joostud siis probleemi kohale navigeerimisega ei olnud, küll aga kõrge veeseisu tõttu tuli väikseid ringe sisse teha. Seekord olin pealtvaataja ja jälgisin kuidas R ja M seda avada üritasid. Aega läks aga lõpuks see nõia võlujõul ikka avanes. Võlujõudu tundus aardes piisavalt olevat ja jätsin aardesse midagi mitte temaatilist mõistuse teritamiseks. Võluraamatusse said nimed kirja. Väga vahva ja temaatiline nii seest kui väljast. Õnnitlen Jutat ja Sveni esimese peidetud aarde puhul. Algatuseks sai latt nii kõrgeks aetud, et ei tea, mida põnevat neilt edaspidi oodata võib. Igatahes jõudu ja hakkamist. TFTC.
Oli sulnis talipäev. Maa oli õrnalt jäätunud. Vedma & Volšeebnik olid just viie peitu pugenud salakarbi asukoha avastanud. See oli nendesuguste kogenud geovõlurite käes käkitegu. Sestap olid nad üpris veendunud, et allesolnud tunnikene enne silmaarsti visiiti peaks olema piisav. Mida nad ei teadnud, et küllap oleks silmaarsti pidanud hoopis enne aardeotsingut külastama.. Kohale saadi ilusti kuiva jalaga. No muidgi, väljas ju valge aeg. Lisaks olla Vedma siin korduvalt ennegi käinud ja teadis ilmeksimatult kõiki salakäike. Mis siis nii viga kuiva jalaga kohale tatsuda.
Kohapeal ootas aardevõlureid võimas võlulaegas. Tõeline meistriteos, võrratu kunsttükk. Silitati seda siit ja silitati sealt. Leiti üks salauks. Mõlemad proovisid oma lihvitud võluvõimeid. Tundus nagu võtted oleks õiged, aga sõrmed jäävad töntsiks. Kuna silmaarsti aeg hakkas juba ees terendama, oli aeg võlulaekaga hüvasti jätta. Raske südamega oli seda nõus tegema ka Volšeebnik. Kui muud ei midagi, saadi vähemalt aus FNDF.
Vedma & Volšeebnik tänavad ja kiidavad. Ainult hinges närib väike uss, kas tehti ise miskit vildakalt ja oli võluvõim neist üle või oli ilmataat või keegi veel kõrgem vingerpussi mänginud. Eks järgmine kord paistab.
Peale uue prototüübiga mängimist ajasime pundi kokku ja läksime kõik koos vaatama, kuhu need võluri võluvõimed siis kadusid. Võlusime kasti kallal tükk aega enne kui selle sisu end meile avaldas. Väga muljetavaldav :) Enese teadmata sattus see võlulaegas olema mu 600. leid. Igati vääriline aare selle ümmarguse numbri tähistamiseks. Aitäh peitjale ja geokaaslastele mõnusa jalutuskäigu eest!
Selle aarde esmaleidmine oli omamoodi lahedalt hullumeelne. Olin teinud just mingi eriti jubeda kulinaarse suursaavutuse ja Madis vaeseke oli enda osa juba kuulekalt pintslisse pistnud, kui uut aaret märkasime. Minul olid enda sundimisega raskemad lood ja taldrik sai kaasa haaratud. Lootsin sellest hunnikust tee peal lahti saada, aga ei õnnestunud ka see. Auto peatudes tormasime kus see ja teine aarde poole, lähenesime valet teed mööda ja murdsime läbi metsa. Ühel hetkel sai sellest soo, õnneks olid meil pikad kummikud jalas. Sumpasime vees ja sambla vahel. Kaasvõitlejad kirjutasid, et on pea sama kaugel kui meie ja et neist tormati just mööda. Katsusime kiirust lisada, aga kui aardele lähemale jõudsime, siis eemalt juba paistis mingi tuli. Õnneks poldud kirstu veel lahti saadud ning ka teised jõudsid veel viimasel hetkel kohale ning panime ühiselt logi kirja. Väga-väga lahe aare! Aitäh! Tagasi läksime juba koos ja veidi paremat reed pidi.
STF'imisel on ka oma võlu. Kuulasin muljeid, kuidas FTF'imine käis ja noh.. ei teagi, mida arvata. Naljakas ja nagu natuke kurb ka. Neljast suunast joostakse üksteisest mööda nulli poole kokku. Keegi plartsatab kusagil vette, keegi üritab kiiremini avada. STF'imine oli kuidagi mõnusam. Saad rahulikult aarde poole kooserdada, ei pea kellegagi võidu läbi kraavide või mülgaste jooksma ega kellestki mööda rebima, et esimesena oma varesejalg logiraamatusse saama. Saab rahulikult kohale kooserdada, leidmisprotsessi nautida ja mingit paanikat ei ole, kui mõistliku ajaga leidmata peaks jääma. Mulle see jalutuskäik ja teostus meeldis, isegi väga. Aitäh peitjale ja geokaaslastele! Võpsikus on järjekordne meistriteos, mida soovitan soojalt külastada.
Aarde avaldumise ajal tekkis mõte, et võiks ju sõita, ei olnud nagu takistusi, mis segaks. Harku metsas saime kohe kinnitust, et me pole ainsad aarde poole tõttajad. Üsna meie järel tuli üks valge kaubik ning seejärel silkas meist mööda Tarmo. Ka meil tuli tema järel keerata teerajalt võpsikusse. Kohati olid lumel märgata jälgi, siis need jälle kadusid. Teed aareteni ei kulge lihtsalt. Nii ka seekord. Metsa all osutusid kiire liikumise takistuseks põiki meie teel asuvad veerohked kraavid. Mõnest õnnestus üle hüpata, aga vahel kraaviperved ja mättad ei kandnud, nii said jalad lõpuks märjaks. Aarde juures kohtusime Tarmo, Liisi ja Madisega, kes juba nimesid logiraamatusse kribasid. Saime üle nende õlgade kiigata uhket varanduselaegast, äge kätetöö :) Üsna haruldane, iga päev ikka sellist laegast metsas ei kohta. Pikka iga aardele. Tänud peitjale!
Pärast uue protüübi aarde mokalaata leidsime täpselt paraja seltskonna, et edasi suunduda Harku metsa keskmesse. Varemleidnute vürtsikad pajatused jalgade niisutamistest panid isegi kahtlema kas kummikutest piisab. Käis läbi ka sõna Daymoon. Mäletan väga hästi mis laiad, sügavad ja märjad kraavid seal 5 aastat tagasi olid. Seal oli olnud minu esimene ekstreemsemat sorti kogemus geopeitusega. Tarmo suutis oma ütlusega, et sai ilma kummikuta kuiva jalaga nulli, leevendada hirmu pimedas metsas vees suplemise üle. Terviserajalt maha astudes jäi tee peale üsna mitu kraavi. Esimesi sai läbitud ettevaatlikumalt, järgmisi juba julgemalt. Kohale jõudes oli ohho effekt. Uhke asi sellisesse kohta üles pandud. Algas näperdamise voor. Kõik küljed said üle silitatud. Mõnel meist jäi õige pisut puudu aga kui on rohkem kui üks otsija, siis kellelgi peab ikka õnnestuma. Täitsimine logiraamatus teise rea kell 22:00. Lahe teostus igast otsast. Loodetavasti kestab kaua!
Olin just saue kandis ja k6ndisin P2kapiku nulli poole. J2rgmisel hetkel k2is piiks ja m2rkasin uue aarde avaldumist. kiired korrektuurid gepsu ja see n2itas et olen 12 minuti kaugusel. Ai kus siis l2x alles kiirex. Jooksuga autosse, autoga nii l2hedale kui v6imalik ja siis j2lle joostes edasi. M6nisada meetrit ennem aaret tormasin veel kahest tervisek6ndijast m66da. Ega ma aarde kirjeldust lugeda ei j6udnud. M6tlesin vaid et see on minu v6imalus esimesex esmaleiuks ja tormasin nagu silmaklappidega hobune gepsu j2rgi otse aarde poole. Ei peatanud ei puud ega kraavid. m6nikymmend meetrit ennem nulli aga hakkasid jalaj2ljed paistma, mis t2pselt aarde poole l2xid. Kartsin juba et olen siiski hiljaks j22nud. Kuid koha peale oli kottpimedus, et siis eks nad peitjate omad pidid olema >:P. Allesnullis oli siis esimene vaba hetk, kui hakkasin lugema et mida ma siis 6ieti ka otsima tulin. Uudistasin laegast aga v6luv6imetest j2i nac vajaka. Siis aga m2rkasin juba eemalt l2henevat valgusvihkusid. Madis ja Liis teretasid juba kaugelt ja j2rgmine hetk n2gin juba Marist ja Marianni keda olin eelnevalt tervisesportlasteks pidanud. Mitte et geopeituse harrastamine seda poleks :P. omajagu aega silitasime ja paitasime ja kallistasime laegast kuniks l6puks silitasime 6ige koha pealt ning n2gime mis on peidus v6luri k6hus. Selline korralik stardipakett yhele hakkajale v6lurile :) Mekkisime sinna j2etud maiust ja panime r66msad n2od v6luraamatusse kirja ;) Ei l2inudki yldse kaua et esmaleiule j6uda, k6igest 199 GP leidu ja see linnuke ka kirjas. T2nud peitjale. T63sti v2ga omap2rane aare nii seest kui v2ljast :)
Mõte oli see aare enne enda aarde avaldumist üles otsida. Aga kuna õhtusöögi valmimine võttis oodatust kauem aega siis aja nappuse tõttu lükkasin selle toimingu edasi. Saabujate võõrustamine tundus olulisem. Hea et läks nii, kuna prototüübi juurde tulijate seas oli teisigi kes plaanisid võluvõimeid rakendama minna ja seltsis ju segasem. Kui järjekord ükskord otsa sai, moodustasime autotäie suuruse meeskonna ja suundusime raba poole. Tarmo küll oli seal juba FTF-mas käinud aga pakkus ennast seltsiliseks meelsasti kaasa. Ukerdades kuidagi nulli me jõudsime. Eelnevate külastajate juttude põhjal kartsin hullemat, õnneks ületamatuid kraave ei olnud ja jaladki jäid kuivaks. Kirstu sai esmalt ikka üksjagu poleeritud, vahetasime kordamööda positsioone et igaüks saaks ikka kõik nurgad oma silmaga ära kaeda. Lõpuks võtsime võluvõimed appi ja kaaneke avaneski. Õhus oli tunda raske töö hõngu, täitsa meeldis kohe. Sisu revideerimine võttis juba omajagu aega. Kui algne olukord taastatud oli seisime veel tükk aega ringis ümber aarde ja imetlesime käsitööd. Natuke pani küll mehhanism muretsema aga loodame et see ikka kenasti toimivana püsib.
Vägev värk ma ütlen, tänud.
Olin just juurikad põske pistnud, kui Liis kisama hakkas, et 2 minutit tagasi avaldati aare. Eeeeeh. Riided selga ning tuleb ikka kiirreageerijate lippu kõrgel hoida. Vaatasime enda meelest optimaalse tee välja ning asusime metsaalust läbima. Mingi hetk käis plõnn ja Mariann uuris, kaugel me oleme. Meie 520 meetri peale saime vastuseks, et nemad on Marisega 448 meetri kaugusel ning Tarmo jooksis neist spurdiga mööda. Mingi aja pärast hakkasime Tarmo lambi valgust nägema ning seejärel polnud enam vaja GPS-i vaadata. Mine aga lambi järgi kohale. Umbes-täpselt samal ajal saabus ka Maris ning logimise hetkeks jõudis ka Mariann kohale. Vaeseke oli jalad täiesti märjaks saanud kraave ületades. Imetlesime peitja kätetööd ning kogu seda temaatilist teostust seal ning seejärel oli aeg edasi liikuda. FTF kell 18:45. Suurepärase teostusega aare, väga tubli! Aitäh peitmast ning soovitan soojalt!