Peale rabas käiku pandi aardemeistri ja varemleidnu valvsa pilgu all proovile minu geoinstinktid. Õnneks väga kaua ei läinudki, kui üks asi mind ikka rohkem ja rohkem ligi tõmbas ja nii see topsike ka leitud sai. Hästi peidetud! Aitäh!

Ma lõin algul käsi kokku, et oh häda, kuidas saab aaret leida, kui mugud on ümberringi. Õnneks oli aare peidetud selliselt, et sai kenasti sobival hetkel ära napsata. Aitäh!

Anne-Ly pani kenasti meie seiklused kirja. Oli taas mõnus päev matkamiseks ja jäine raba aitas kiirelt liikuda. Tänud!

 1 

Viimane nädalavahetus enne kehtima hakkavat keeluaega, nii et tuli see piirkond üle vaadata ja kaks kollast täppi kaardil ära likvideerida.

Olime valmis, et metsateed võivad olla mittesõidetavad ja võibolla tuleb mitu kilomeetrit kohale vantsida. Tegelikult õnnestus meil veidi vähem kui kilomeetri kaugusele sellest onnist siiski kohale sõita. Suur osa teest oli täiesti klaas-sile, nii et hiilisime üsna vaikselt, aga kindlalt edasi. Viimane ots kulges metsaveotraktori jälgedes, mis järjest sügavamaks läksid, nii et viimase ristuva metsasihi juures otsustasime siiski, et targem on edasi jala minna, kui me just osa päevast kaevetöödele ei taha pühendada. Väike jalutuskäik tundus parem valik.

Kohale jõudes läks meil umbes paar minutit, kuni Indrek aarde üles leidis - ei mingit pikka poleerimist, mida võis karta varasematest logidest loetu põhjal. Peidukas oli väga kaval, aga meil oli seekord ikka õnne, et alustasime õigest kohast. Nimed kirjas, kompleksiga tutvus tehtud, suundusime edasi Punahundi aarde poole. Suur tänu peitjale seda kohta tutvustamast!

 1 

Kui õiget asja otsida, siis leiab kiiresti. Väga nunnu onn.

 5 

Kuna Rudolf oli üle tüki aja taas Eestisse sattunud, tuli loomulikult ka kuhugi metsa sattuda. Ilm oli külmapoolne, seega tundus mõistlik mõni metsaonn leida ja siin Lõuna-Pärnumaal paistis kõige parem tõenäosus vaba majakese peale sattuda. Tegime esimese rabatiiru ära ja asusime hämarduvas metsas ööbimispaiga poole suunduma. Viimase teelõigu peal läks edasi ainult üks paar autojälgi ja hea oligi, sest ilma nendeta poleks vist hakanud mööda tundmatut lumist teed rada avastama. Puud olid ka kenasti üle tee kaardunud. Kui onnini jõudsime, nägimegi rõõmuga, et see on vaba, ja saime hakata ettevalmistusi tegema. Maja logiraamatust lugesime, et viimased jäljed tegid kohalikud metsamehed, kes käisid kontrollimas, ega tee peale pole puid langenud.

Kui onn üle vaadatud ja kasutuskõlblikuks kuulutatud, tuli esmalt puude toimkond. Otsisime metsast mõned kuivemad mahalangenud kuused, lisaks valisime kuuri alt paar viisakamat pakku ja asusime tükeldama. Need tuli omakorda harjaga lumest puhtaks teha ja siis ahju kõrvale riita laduda, et niiskust veelgi välja saada. Tulesüütamine läks sujuvalt ja edasi jäi üle vaid veidi tuba koristada, hiiresitt kokku pühkida, asjad sisse kanda ja olemine hubaseks teha. Ahi oli sisuliselt nagu saunakeris ja mõne tunni pärast oli toas juba nii soe, et tuli kütmine järele jätta, et liiga palav ei hakkaks. Tõesti väga hubane.

Hommikulgi ei olnud tuba liiga jahedaks läinud, nii et ärkamine oli suhteliselt mõnus. Kirjutasime maja logiraamatusse ja järgmiseks tahtsime ka aarde üles leida... aga see polnud sugugi lihtne. Kui leidsin lõpuks ühe koha, kus Läti EDGE asendus H+-iga, siis sain aru, et otsisime vale ehitise juurest. Ja siis läks ikka päris mitu ringi, enne kui kavala peidukoha läbi hammustasime. Nüüd oli rahu majas ja võisime edasi suunduda Punahundi poole. Aitäh siia toredasse onni juhatamast ja nutika aarde eest! Usun, et satun siia veel.

 1 

Geps pani võikalt villast ja sai ikka ennast siniseks otsida. Eriti, kui terve maja ette võtad nii seest kui väljast ja lõpuks loodad, et vb polegi majas endas see aare. Lisaks siis veel nii hästi ära peidetud, noojah! :D Aga hästi tore aare, võib kindlasti tänada ja kummardada.

 1 

Pärast Punahundi juurest tulekut oli mõnus jahedas onnis korraks diivanil hinge tõmmata. Eks valesid kohti sai omajagu poleeritud, isegi logisid loetud. Teglikult õige koht äratas üsna alguses kahtlust, aga esimese hooga jäi aare märkamata. LÕpuks sain talle ikka pihta ja nime kirja pandud. Aitäh peitjale.

 2 

No oli see vast pähkel pureda, oma poolteist tundi kohe rahulikult, sest GPS ei toiminud ja lihtsa teadmise pealt , et seal on aare hakkasin poleerima, levi telefonil 0, seega neti ka netu. Onn sai korralikult läbi poleeritud, nii seest, väljast, kui ka katuse alt. Vahepeal telefoni GPS ilmutas ennast aga näitas 46 m eemal mind olevat. Lõpuks meenus, mulle, et andmeringlus keelatud ja seadistasin mobla ringi. Sain neti ja koordinaadid, mis GPS seadmesse pistes ka aardekoha kätte juhatas. Ja nagu eelmised logid räägivad, õige nurgaalt sirab lausa silma. Väga kena koht ja plaan tulla siia ka ööbima, et saada seda õiget tunnet keset loodust, eemal kõigest! Tänud aarde ja koha tutvustuse eest! Lemmikpunkt ka minu poolt :D !

 1 

Seda pole küll enam kaua kaua juhtunud, et keset suve talvist georetke meenutada tuleb. Aare peitis end nutikalt ja sai ikka tsipa otsitud. Oli tore päev! Aitäh!

 1 

Üks onn käidud, tulime teise. Kus siin oli ikka tore. Panime end onni raamatusse ka kirja. Peale Punahundi juurest tulemist tegime siin lõuna. Margus keetis jõusuppi. Tuld ahju ei hakanud tegema, päevaraba alles ootas meid. Tänud onni kutsumast

 1 

Viimane sihilõik onnini oli lumest lahti lükkamata aga ühed jäised autorööpad olid ees ja mööda neid jõudsime ka meie parklasse. Onn on siin uhke, korralik ahi sees ja laual ootas purgisupp ja lihakonservid. Kasutasime onni peale Punahundi aarde juures käimist lõunapausiks aga meil oli oma toidumoon kaasas ning purgisupp ja lihakonservid jäid ootama järgmisi matkajaid.

 1 

Tänud peitjale!
Sai siia jõutud pimedas ja praktiliselt kohe ka majja magama heidetud. Hommikul esimese asjana ühendusin siis lätlaste mobiilivõrku ja läksin punahunti otsima. Siinse aarde jaoks oli veel liiga hämar. Punahundi juurest tagasi tulema hakates vaatasin maa-ametist järgi, et mis hoonet peab poleerima hakkama. Õnneks oli peitja selle arusaadavalt ära märkinud. Leid tuli ka kiirelt- vahest peab ju vedama, et õigesse kohta vaatad.

 2 

Kui Liisi palumisel mind plaanitavate rabamatkade kampa võeti, olin tänulik, põnevil ja natuke hirmul ka, sest polnud varem kordagi talvel soos käinud. Kogusin varemkäinutelt infot, mis kohati rohkem hirmutas kui aitas :D, aga lõpuks ostsin soojad kummikud jalga ja otsustasin kambaga ühineda. Esimesena olid plaanis Pärnumaal olevad piiriäärsed aarded Õnn on katusega onn 6, Lätlane, Punahunt ja Õnn on katusega onn 5.
Punahundi juurest võtsime suuna metsa poole. Anna leidis kaardilt justkui torni, mis osutus lõpuks ainult platvormiks, kuid sealt läks metsani laudtee, mida mööda kõndida oli nagu tänaval jalutada.
Onni juurde jõudes võtsime hetke puhkamiseks. Kes istus, kes jõi teed, kes seisis niisama - oli jalge all ju raske matk. Kuna seisma jäädes hakkas kiiresti külm, siis pikaks paus ei veninud.
Alguses läks aega õigele hoonele keskendumisega ning isegi siis, kui null oli suhteliselt hästi paigas, saime mitukümmend minutit pimesikustada. Olime juba üpriski ahastuses, sest polnud isegi levi, et vihjet küsida ning logid ka kõik läbi loetud. Siiski päästis Marko päeva, tõmmates konteineri välja kohast, mida kõik olid juba katsunud, kuid mitte piisavalt põhjalikult. Tore koht ja nutikas peidik. Aitäh!

 6 

Seoses külmade ilmade ja siinse raba aarete ajalise piiranguga võtsime ette matka marsruudil Onn 6 - Lielpurvs - Punahunt - Onn 5. Üks auto sai jäetud raja algusesse, teine lõppu. Õnneks olid maasturiga jäled ette tehtud, nii oli muretum end madalapõhjalisega siia kohale pressida. Ikkagi viskas nii kapoti kui ka esiklaasi seda kohevat lund täis, nii et kohati oili päris keeruline sõita. Samuti oli lund täis kogu mootoriruum ja põhjakatte ja mootori vahe. See läks omakorda jäässe ja sulas pärast mitu päeva garaažis, enne kui olukord klaariks sai. Igatahes, nii lõpetasimegi oma retke siin. Kui matka algul näitas temperatuur -18, siis siia onni juurde jõudes oli veel -15 alles jäänud. Sellest oli enam kui küll ning soe tee sobis imehästi enda turgutamiseks ning selle aarde otsimiseks. Ega see otsimine nüüd nii kergelt ei läinudki. Olime viiekesi ning oli-kui-palju sai neid tiire siin tehtud. Päris loobumismõtteid veel ei tekkinud, aga teatav nõutus küll. Õnneks marko päästis päeva! :)

Veidi hiljem, jäädes Vangole ööbima, sai neid emotsioone ka aardeomanikule vahendatud ning usun, et need emotsioonid oli ehedad. Mis aga peamine, leitud see aare ju sai ja tegelikult väga loogilisest kohast.

Täna aarde eest ning põhjuse eest siia väikesele matkale tulla!

Madalapõhjaline lumesahk

 1 

Küll siin sai ühte objekti vähem ja teist rohkem poleeritud, enne kui lõpuks õige nurga alt vaatasin ja aaret märkasin. Aitäh!

 2 

Onn 6 juurest, läbi Lielpurvsi ja Punahundi, lõpuks siia jõudes oli igati mõnus leida eest Onni 5 juurde jäänud ootav auto ja Kallo poolt pakutud soe tee kulus igati marjaks ära. Aga retke väsimus oli ilmselgelt ka silmanägemise ning geopeituri instinktid nüristanud ja aeglaselt ringi tammudes hiilis lõpuks ka külm armutult ligi. Uskumatult pika aja pärast aare siiski halastas ja ilmus välja. Toredale onnile ütlesime peagi head aega ja siirdusime retke teise otsa jäänud teist autot otsima, et peagi mõnusasse Vango Imedemaa majakesse sooja kamina ette mõnusat geoloba ajama koguneda. Oli igati korda läinud retk. Tänud kaaslastele ja peitjale.

 2 

Noh, õigupoolest olin siin madalapõhjalise jaoks piinarikastel teedel juba kahel korral varem sõitnud, mõlemal korral ka täitsa arvestatava aja antud aarde otsimisele pühendanud. Aga ei olnud seda leiuõnne. Tänagi sai päris pikalt poleeritud, muude mõtete puudumisel juba ka tsipa kõrgemalt maastikult onni katuse all. Viimaks, kui jälle juba üle poole tunni võimeldud, siis õnn naeratas :o) Raskusastmed peavad paika, peidukoht on kaval, kuid viisakas. Lausa geniaalne tegelikult, võib julgelt soovitada. Suur tänu!

 1 

Teel aarde poole nägime teed ületavat prisket metskitse. Olen selle onnikese juures teist korda. Eelmine kord 3 aastat tagasi läksin siit Punahunti jahtima. Seda aaret siis veel ei olnud. Üigmini ilmselt oli juba, kuid veel avaldamata. Nii ta siis avalduski 5 päeva pärast minu käiku. Nüüd parkisime auto ja otsisime peidetut. Ei jäänud silma ega näppu. Läksime rabarajale raba ilu imetlema. Tagasi onni juures jätkasime otsinguid, ikka vaid tühjad pihud. Kõht läks tühjaks ja panime onnis priimuse lõõmama ja peagi auras soe hernesupp meil kaussides. Veelkord otsima , kuid aaret ikka ei ole. Seejärel sain väikese täpsustava vihja ja aare tuligi sealt välja, kust Ene oli juba mitu korda teda edutult leida püüdnud. Õnnestunud peidukas. Tänan loodusesse kutsumast.

 1 

Tee eelmise onni juurest oli natuke "huvitavam", pakkudes üle tee voolavat kraavivett, kusjuures ummistunud truubi juurde oli tekkinud ka väike kraater. Noorel juhil oli kolm nõuandjat ja auto sai õnnelikult läbi vee. Siis nägime kaht jahimeeste autosid uudistavat metskitse, järelkärule pakitud põtra ja kaht kütiliini. Tee siit-sealt pisut mudane, aga ei midagi hullu. Onn on uhke, kuigi kaitsekava lubab, et nii kui amortiseerub, likvideeritakse ära. Tegime tule alla, et Punahundi juurest jõudes oleks tuba soe ja möödaminnes logisime aarde ka ära. No päris nipsust see leid ei tulnud, aga õnneks uskusime vihjet ja koordinaate piisavalt. Aitäh!

Tunnike enne Punahunti ja pool tunnikest pärast veel lisaks. Tulemus: vaja harjutada veel :o)

 11 

Kaks katusega onni tundusid kaardil küll teineteisele üsna lähestikku olema, aga siiski otsustasin oma madalapõhjalisega ühest teiseni suure kaarega läheneda. Tugev pooltund hiljem olingi ühe onni parklast teise omas. See nägi juba võrreles „top secretiga“ palju uhkem ja modernsem välja. Seda kohta olid soovitanud ööbimiseka ka eelmised geopeiturid, kes siin aastavahetust vastu võtsid. Soojenduseks tegin kohe saabudes kiire tiiru peale, aga miskit silma ei jäänud. Kuna valge aeg hakkas otsa saama, siis järgmiseks sammuks sai tormatud punahunti püüdma. Alles siis kui olin rabast lirtsuvate jalgadega naasnud, oli aeg ennast sisse seada. Kuna tuult polnud ja sääsetoiduks jääda ei soovinud, tegin tule alla ainult kaminas. Tõmme ja olud olid nii head, et sain sellega endalegi üllatuseks ainult ühe tikuga hakkama. Nüüd ruttu märjad tossud soojenevatele kividele kuivama ja mugavust onni tassima. Auto oli niikuinii tänu puhkusele igast kola täis ja kuna parkla oli ka niikuinii otse onni ees, siis kasutasin kõiki oma võimalusi ära. Voodi pehmetel madratsitel, padi pea all, mugav tool, soe toit, arvuti laual jne. Ainuke mida ma oma kolahulgast leida ei suutnud oli internet. Leviga on siin tõesti kehvad lood, olenemata sellest, kummalt poolt piiri see tuli. Kui kõht täis, oli aeg peldikule uus ring peale teha. Hoolimata põhjalikust otsimisest olin taas tühjade pihkudega. Paar korda juhtus õhtu jooksul veel seda, et tulin õue internetti otsima. Jätsin telefoni pingile tiksuma ja senikaua poleerisin potensiaalset peidukat. Ebaedu saatis igal katsel. Lootsin et hommik on õhtust targem seega keerasin kerra ja järgmine hetk mida mäletan oli korralikult välja magatud hiline hommikutund. Keetsin kohvi, pakkisin asjad, täitsin külalisteraamatu ning seisin silmitsi viimase katsega. Palju aega hiljem olin taas samas seisus mis saabudeski, ehk null. Krabasin õlekõrre järele ja pärast abistavat vihjet ei suutnud ise ka ära imestada kuidas see topsik küll leidmata jäi. Nali naljaks aga pärast logimist ei suutnud ma tagasi peitmisel samuti seda õiget peidukat kohe üles leida. Alles pärast süvenenud poleerimist jäi õige koht silma. Omaette nähtus mis oleks peaaegu mainimata jäänud oli see, et öö oli selge ja ilmselt tänu valgusmüra puudumisele oli taevas tähti lademetes. Hoolimata piiratud vaateväljast, võis neid kokku lugema jäädagi. Sellist pilti polnud ma juba aastaid kohanud. Teine huvitav elamus oli vaikus. Tuult ei olnud, loodus oli vaikne ning kosta ei olnud ka inimtegevuse müra. Olud olid nii vaiksed, et ma hakkasin kuulma kõrvus seda vaikuse vilinat mida ma samuti aastaid ei olnud kuulnud. Lausa imelik hakkas

See onn meeldis mulle väga. Lausa nii, et käisid isegi mõtted siia järgmisel ööl tagasi tulla. Õnneks leidsin ma Soomaalt järgmiseks ööks ühe laheda aida. Aitäh siia meelitamast, ma tulen veel siia kindlasti tagasi.

 5 

Aastavahetus ja parim uus,kolmekesi :)

 15 

Oleme siin juba kolmandat korda. Esimest korda lihtsalt khm... autot ringi keeramas, kuna onn oli hõivatud. Teisel korral Punahunti jahtimas ja nüüd, tegelikult suhteliselt kiiresti isegi, tagasi ja otsusega võtta vastu uus aasta kaugel linnakärast ja mobiilimastidest, kaaslaseks ainult Punahunt ja teised loomad. Sai jalutatud ka Sandra matkaradagi uuesti läbi ja üldse nauditud loodust, vaikust ja üksteist. Ilma kellata polekski vist aru saanud, kui uus aasta käes :). Aardega oli algselt nii, et plaan oli jätta see järgmiseks päevaks, et oleks tore sümboolne leid uue aasta algul. Aga noh, eks see geopeiturlus ole üks selline paras sõltuvus, et ei läinud palju aega, kui vaikiva ühise arusaama toel otsisime topsiku üles :). Sümboolne leid viimaseks on ka hea ja eks järgmise aasta esimene leid tuli ka väga mõnusas kohas. Peale logimist veetsime mõnusa õhtu ja öö meie kodustatud tarekeses. Pole kunagi sedamoodi uut aastat vastu võtnud, aga väga super oli ja ei teagi, kas on enam teisiti võimalik.. Õnneks vist polegi vaja rohkemat, kui üht katusega onni ja Kallimat, aitäh!

Kodustatud onn seest.

Kui läheb meelest, et pidime ju selfit tegema.

Kodustatud onn väljast.

Rabatants.

Tänud aarde eest!

 1 

Tore tareke, kõrvalhooneke ja aardeke. Otsitav leidus ja asutasime endid Punahundi poole teele. Tänud peitjale.

 1 

Parkisime uhkes üksinduses ja jälitasime tükk aega aaret. Mina ei märganud, aga teravsilm Kristale jäi see teisel ringil silma. Toredasti peidetud, aitäh!

 5 

Nagu Ülisajalase onni logis tõdetud, saab sellest meie täna õhtu viimane otsing. Polnud sugugi kindel, kas Top Secret onnist siia üldse mõistlikult otse teed tuleb, aga selgus, et täiesti normaalsed ja sõidetavad sihiteed oma 90-kraadiste pööretega, mida on umbes kümmekond. 10 km ja kohal. Onni juures oli juba kaks autot ees, isegi onni ette ei mahtunud parkima. Tervitasime ja ütlesime joobnud noormeestele, et me ei jää kauaks. Kust me pidime teadma, kui kauaks me jääme. Geopeitur ei tea ju kunagi ;-P
Saime kohale vahetult pärast päikse loojumist, esimese hämaraga. Otsisime kirjeldusele ja vihjele vastavatest kohtadest, nii palju kui onnis olev ilmselt mugude seltskond võimaldas. Nende kohalolek häiris piisavalt, et ei saanud selgelt mõelda ega rahulikult otsida. Kui ilm veelgi hämaraks oli läinud ja minul enam häid mõtteid polnud, soovitas Marje sealt proovida. Etskae - ja ongi seal! Sindrinahk, ma pakkusin kohapeal aardele isegi puraka rohkem kui 3.0 raskuseks. Aga lõpp hea, kõik hea - ei pea seda kehvakest teed niipea siia rohkem kulgema. Kuni siin mõni tore sündmus tehakse, millel osaleda õnnestuks. Talvel võib ses onnis ju täitsa tore ööbimine olla. Vaheldus lõkke ja küünaldega tsivilisatsiooni igapäevahüvedele.
Tänud Triinule sellegi õnneonni eest! Nüüdseks on kõik kuus esimest katusega õnne leitud. Juba tahan veel, sest sellised onnid on alati hästi toredad ja ägedad kohad. Ja selliseid väikseid ootamatuid üllatusi geopeitus meile ju tutvustabki. Vaffa! Aare korras ja kavalalt peidus.

 1 

Enne punahunti väike aklimatiseerumine.Sai poleeritud nii siit kui sealt enne kui aare ennast näitas.Tegelikult oli ju lihtne...:)Tänud peitjale!

Leitud.

 1 

Kunagi olen ühe teise aardega seoses seal laudteel ringi tuuseldanud. Nüüd siis oli onni juurde asja. Oi kus siin algas ikaldus. Ikka kõik-võimalikud ja vähem-võimalikud kohad sai üle poleeritud aga tutkit. Kuna telefonil miskid piirangud peale sätitud, siis tänu Läti levile internetist infot ka juurde lugeda ei saanud. Eks ma siis geokolleegile ühe hädakõne tegin. Aitüma, täitsa vahva peidukas... mõne sentimeetri kauguselt olin eelnevalt poleerinud.

 1 

Siin onni juures olime olnud kui hunti , seda va punast, kunagi püüdmas käisime. Sellest ajast oli meeles pehmed teed ja hirm, et siia metsade vahele jäämegi. Täna olid teed tummised ja hirmu polnud. Enne onnini jõudmist tekkis vaid hämming kui mingi hetk meie teel veel ühe auto avastasime. Tuli ei tea kust ja liikus onni suunas. Arvasime, et ilmselt keegi peituritest, kohapeal selgus ,et rabahullud mugud. Kui mugud kandade välkudes rappa kadusid saime otsima hakata. Jupp aega otsisime,sest ega silmad ju päikesest pimestatud. Aga logi sai kirja ja mööda tundmatut rada keerutasime metsast välja. Tänud!

 1 

Mõned aastad tagasi Punahunti rünnates, siis kui veel talvesid oli, jätsime veoauto onnist 600 meetri kaugusele. Lihtsalt lund oli sedavõrd palju, et lähemale ei pääsenud. Eelmisest korrast oli meeles, et hoiatati tees olevate kopraaukude eest. Neid seal tõesti leidub. Ei heiduta ka värskelt peale veetud kruus. Rabamarjade ülevaatuse keeras tuksi tugev vihmasabin. Aga muidu kõik tiba-toba.

 1 

Aardekapsel oli natuke kummalises paigas aga panime selle sinna tagasi kust võtsime. Koht on avastamiseks jälle avatud seega sai ka see aare logi kirja. Tänud

 1 

Eelmisel õhtul jälgisin järjest teisi otsijaid, täna logisin lihtsalt ära. Aitähh!

 4 

Koht varasemast tuttav. Aastaid tagasi oli plaan sinna ka ööbima jääda. Kahjuks või õnneks see kord sinna ma ei jäänud, sest too hommik näitas termomeeter -32 C . Ilmselgelt ei oleks ma oma diisel autot käima saanud ning enne kevadet sealt tulema saanud :)

Olime vaevalt aarde üles leidnud, kui kohale saabus ekipaaž. Seda puhku, mitte geopeiturid, vaid punastes vestides jahimehed. Vestlesime mõne sõna juttu ning tegime kiirelt minekut, kuna jaht hakkas pihta ning ei tahtnud kuidagi seda, oma seal olemisega ära rikkuda.

Rabaseiklus

 4 

Oli, oli katusega onn. Sündmuseöö veetsingi pööningul katuse all koos teste külalistega. Uni oli hea, geoaktivistid hakkasid ainult liiga vara nihelema ja liikuma sättima. :) Otsimise jätsin hommikuseks virgutuseks kohvi kõrvale. Hea peidukas! Aitäh peitjale, siia maanurka kulus see aardeke ära küll!

 2 

Sündmusele saabudes nägin Kaupot kes taskulambiga väga hoolega uuris iga pragu nullis :) Mul oli juba meelest läinud, et sinna ka uus tavaline aare tekkinud on. Mõne aja pärast siis ühinesime temaga ja lõpuks Maris aarde ka üles leidis. Mõnus koht mis kindlasti aaret väärt :) Tänud peitjale!

 1 

Pärast pikka otsimist leidsid terasemad silmad. Aitäh!

 4 

Otsisme selle aarde üsna kohe peale saabumist üles, väga kiiresti ei leidnud, aga lõpuks saime ikka kavalpea ära märgatud.. Vedas, järgmise päeva külalislätlased nt tuustisid siin kordi kauem :).

Hiljem kodus veel googeldasin siinsete uute aarete kohta lisainfot, peamiselt küll Top Secreti salajas hoidmise paremaks mõistmiseks, aga Sookuninga looduskaitseala kaitsekorralduskavas 2016-2025 oli ka siinse aarde asukoha kohta märge tehtud. Kokkuvõtvalt sain ma leitud dokumendist aru nii, et Sandra metsaonni laiemast reklaamimisest hoidutakse ning tulevikus kaalutakse isegi matkaraja likvideerimist ja majakese taastamata jätmist et kaitseala kaitse-eesmärgiks olevate väärtuste seisundit hoida. Samas praegu on RMK lehel info Sandra matkaraja kohta täiesti avalikult olemas, onni ennast jah eraldi lingi all küll välja ei tooda, kuid selle olemasolu kohta on lause matkaraja kirjelduse juures… Mine siis võta kinni, millist käitumist erinevad ametkonnad üksteiselt ja looduses liikujatelt ootavad. Linnud-loomad tunnevad igatahes ennast siin praegu küll hästi, ka meie nägime oma tripil teed ületavat kitsegruppi ja julgelt metsasihiteedel promeneerivaid metsiseid, kes pigem üllatunult kui hirmuga nende poole liikuvat autokolonni vaatama jäid. Loodetavasti säilib sobiv elukeskkond neile jätkuvalt hästi siis ka edaspidiseks, on meil see maastikukaitseala siin täna omaette haruldusena ju lausa piiriülene ja lätlastega kahe peale :).

 1 

Kõige keerukam onniaare, otsimist ikka jätkus. Karl suutis konteineri varem tabada ja tema vihje abil jäi ka mulle õige asi lõpuks silma. Hea peidukas. Tänan aarde eest! :)

 2 

Tegelikult, kui Miki otsingutesse kaasati, siis oli Nuffil juba selge, kus aare on, kuid lihtsalt "ei hüpanud välja", põrkas seal all niisama tühja :). Lahe teostus, tänan!

 1 

Oli see nüüd reede või laupäev, millal nimed logiraamtusse kirja saime. Igatahes otsimine jäi kahe päeva vahele. Kuna meie tiim saabus Austraalia päeva sündmusele kõige viimasena, siis jäi esiti mulje, et teistel kõigil leitud. Irvitasid ainult meie otsimist pealt vaadates. Pärast logisid lugedes tuli välja, et mõnel see lausa taktika. Ümber objekti tiirutades seda tsirkust me neile tegime ikka täie raha eest. Viimaks kui Miki otsingutesse kaasasime, tuli leid kiirelt. Aitäh.

 2 

Ma lugesin kirjeldusest: "Onni seeria aarded on peidetud nii, et neid saaks otsida ka siis, kui onni on hõivanud mugudest matkajad." ja see ajas hoopis teisest kohast otsima. Meeldivad sündmused, mis toimuvad mõne raske aarde juures. Siis on alati palju aega otsimiseks. Seetõttu üritan ka tuuridel ööbimisi teha aarde juures. Siin oleks üksinda kaua läinud, õnneks liitusid ka teised otsima.

 3 

Ei ütleks, et aarde leidmine oleks lihtsasti möödunud. Puudub igasugune levi siin Eestimaa nurgas. Mul oli teada ainult kus asub sündmuse null ja tagasinoolega GP lehele minnes nägin ära, et aare asub 0,01km kaugusel. Merilinil oli vist natukene rohkem infot aga ka mitte oluliselt rohkem. Õnneks oli peitja käepärast ja saime abivihje selle näol kus asub Maaameti null. Mind aitas see üsna ruttu hädast välja. Merilinile jagasin mõne aja möödudes omalt poolt väikese lisavihje.

Hiljem sai üks mõnus öö ka veedetud ülemisel korrusel värske õhu käes. Alumise korruse kohta oskan vaid nii palju öelda, et ahi kuivatab riideid väga hästi.

Aitäh aarde eest!

 2 

Kui rahvast oli juba üksjagu palju sündmusele kogunenud, siis üks hetk tundus sobiv hakata aarde poole kiikama. Olime vist neljakesi, vast ei unustanud kedagi nimetamata. Saime ikka tükk aega kiigata, uurida, puurida seda objekti kuni sellest kõige viimasest kohast sabapidi pihku see mikro jäi. Tore, et siin nüüd onni tutvustav aare on, nii tore onn ju. Kuigi Punahunt minul sel külastuskorral leitud sai, siis mine tea, võib olla tulen kunagi tagasi seda "lätlast" püüdma :) Aitäh!

 2 

Kui lihtsalt Punahundist tagasi sai tuldud, siis hakkasime seda aaret otsima. Loomulikult oli targutajaid, et kuda sa ei leia. No ei leia jh kui asi peldikut puudutab, sest muud kohad olid juba järgi vaadatud mitu korda.

Praegu siin loen logisid ja mis ma näen? Targutajatel endil polnudki leitud, kavalpead siuksed. Siin geomängus tõmmatakse ikka iga asjaga nahk üle kõrvade...

Leidsin mina, no ütleme viimasest kohast ja maastik tõesti 2.0. Järgi proovitud või siis proovimata, minul.

Aitäh, hästi peidetud ja koht väärib kindlasti aaret!

 3 

Tee siia onnini oli vaevarikas. Auto meil just väga madalapõhjaline pole, kuid ettevaatlikkusele kutsusid tänased teeolud siin metsavahel ikkagi. Kohale me aga jõudsime ja kui FTF-i kell 22:10 olime kirja saanud, uurisime nii onni kui infotahvlit oma taskulampide valgusel kohe lähemalt. Majake meeldis väga, polnud sellise stiiliga onnikest nagu varem kohanudki. Tänud!