Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Valgamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 1.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Olete jõudnud ajaloolisse Hummuli mõisapark.
Hummuli mõisat (saksa k Hummelshof) on esmamainitud 1470. aastal. 19. sajandi teisel poolel kuulus mõis von Samson-Himmelstjernadele. 1914. aastal omandas mõisa Sangaste mõisast pärinenud Ermes von Berg. Kuna mõisaomanik võttis endale Soome kodakondsuse, siis mõisat koheselt ei võõrandatud. Mõis oli kuni 1929. aastani von Bergide käes rendil.
Von Samson-Himmelstjernade ajal 1860tel aastatel ehitati mõisa kahekorruseline neogooti stiilis peahoone. Puhta vuugiga tellishoone parempoolset nurka kaunistab kolmekorruseline kaheksatahuline torn, mis lõpeb sakmelise karniisiga. Hoone vasakut tiiba kaunistab kaheosaline astmikviil.
Võõrandamisjärgselt on pikki aastakümneid kasutanud hoonet kool, mille tarbeks on seda 20. sajandil ka veidi ümber ehitatud. Muuhulgas on kaotatud algselt tiheda jaotusega aknad. Kõrvalhooneid ei ole mõisas praktiliselt säilinud.
Ajaloolise jaotuse järgi Viljandimaale Helme kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Valgamaale Tõrva valla territooriumile.
Aarde otsimisel satud Sa mõisapreili lemmikradadele (endine forellitiik, tenniseväljak, inglise stiilis park jne) ja kindlasti mine tervita ka "Pargivaimu"!
NB! TALVEL ON KINDLASTI RASKEM! AGA MITTE VÕIMATU!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
lumega_raske (2), lühem_matk (1), lõkkeplats (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC80EB5
Logiteadete statistika:
89 (89,9%)
10
6
2
1
0
0
Kokku: 108
Tulime Hummuli mõisa sünnipäevapeole ja otsustasime ka väikese aardeotsingu teha. Käed külmetasid hullult, aga leid tuli päris kiiresti. Väga tore koht, kuhu aaret peita. Tänud peitjale.
Pargis polnud hingelistki ja objekt oli vaba, mis nii viga. Tänud aarde eest!
Kunagi möödunud suvel kläisin siin asja üle vaatamas, ei leidnud midagi. Aga kuna siin vahtis kole sinine nägu vastu, siis nüüd kui taas leiulogid on ilmunud, tahtsin ikka uuesti tulla. Aga no mida vedamist, mingi festival siin. Autosid kõik kohad täis ja muusika mürtsumas. Õnneks mulle huvi pakkuva objekti juures polnud kedagi, nii et jätsin oma kutsa tagapingi mõnusid nautima ja läksin ise otsima. Seekord polnudki vaja eriti otsida, tiir ümber ehitise ja juba oligi potensiaalne koht silma jäänud. Järgmise aarde juurde ei hakanud läbi selle rahvamassi minema, aga siia panin küll logi kirja, üks mitteleid taas leiuks vormistatud. Tänud peitjale aarde eest
Ümberringi käis parasjagu spordivõistlus, aga kellelgi ei olnud mahti huvi tunda, mida meie sealt otsime. Lõpuks sai ikka leitud ka. Aitäh aarde eest!
GC-s juba mitu mitteleidu või „Vajab omaniku tähelepanu“ logiteadet, millele aardeomanik pole vastanud. Võiks muuta kättesaamatuks.
Suundusime Valka aardejahile, alustasime siis kohe Hummulist pihta.
Vaikne ja inimtühi paik see Hummuli. Vaatasime möödasõidul mõisa ja suundusime parki. Potentsiaalse objekti määrasime juba autoaknast ja põhimõtteliselt mõtlesime hoo pealt välja ka peitmislahenduse, kuid kohale jõudes tundus, et pole siin ju head kohta. Tegime paar ringi, kraapisime lund, laiendasime otsinguala ja lõpuks tulime ikka algse idee juurde tagasi. Ja ühel hetkel tundsingi näpu all mingit krõbinat. Ei saanud aru kohe, kas puulehed või kilekott, õnneks oli ikka viimane ja see tõi naeru suule. Vähemalt aarde peidukoht on avastatud. Aga ega siis nägemine pole veel kättesaamine. Kõik on ümberringi nii kõvaks külmunud, et ei saa seda karbikest kuidagi kätte. Ikka väga tükk aega pusisime kordamööda, sest näpud lihtsalt külmusid ära. Lõpuks saime aarde kätte ja nimed kirja. Huh, oli see vast aardeleid.
Korra varme olen siin käinud, aga siis polnud aaret kodus. Nüüd oli karp olemas ja sai kiirelt ära vormistatud asi. Aitäh peitjale.
Jasmiin väitis, et tahab Mõisapreili juures kindlasti meesepikut süüa. Võtsimegi siis meepurgi, sepiku ja taskunoa kaasa ning sel ajal, kui nemad sõid otsisin mina aarde üles. Aitäh!
Logiraamatus võib olla päev varasem kuupäev, ma ei tunne vist kalendrit hästi..
Ei olnud siin kirjakest mõisapreililt, ainult üks logirull topsikus. Aitäh peitjale.
Jaanilõke veel põles, vaatasime korra seda ning seejärel otsisime aarde üles. Aitäh peitmast!
Armas jalutuskàik. Jôudsin kohale ja avastasin enda arvates kohe aarde, et küll ma olen osav. Tôstsin aarde alla, oli küll aare, aga veidi teistsugune, tegemist oli linnupesaga, kus pisikesed munad sees. Panin pesa ettevaatlikult tagasi ja varsti tuvastasin ka ôige aarde. Aitàh!
Eile toimus siin grillimine ning otsustasin hiljem tagasi tulla. Täna varahommikul ei näinud pargis kedagi, sai rahulikult otsida ja logida.
Kui päeva põhieesmärk Mõõk ja võti külastatud, keerasime geomobiili nina Hummuli poole, et sealset kanti veidi uudistada. Polnudki varem siia sattunud ja et üks mu esiisadest ka kuskilt Hummuli mõisapiironnast pärit on, siis oli seda huvitavam. Pargis käis vilgas kettaloopimine ja nulli poolt kostus laste kisa ja koerte haukumist, kuid kui meie jalutades kohale jõudsime, polnud seal õnneks kedagi. Imelikul kombel vaatasin kohe õigesse kohta, kuigi alguses kahtlesin, kas näppupuutunu ikka aare on. Kaaslane tegi kindlaks, et on küll ja saimegi nimed kirja. Suvel võib siin tõesti ilus olla. Aitäh kutsumast!
Aarde justkui leidsime, aga see sulav talv segas meid kohe vägagi. Saime aaret ümbritsevale kotikesele näpud külge ja topsi seal sees tundsime ka, aga ümbritsev on jää tõttu ilmselt paisunud, kuna topsi sealtkaudu me välja ei saanud, kust ta ilmselt sisse on pandud. Küllap tuleb oodata mõned nädalad ja kunagi kevadel või millalgi ära sulanud ajal tagasi tulla.
Kõrvalmärkusena mainin ka seda, et aardetops ujus korralikus ookeanis. Kuna me topsi august välja ei saanud, ei saanud me ka kontrollida, kas kott ja tops on seest kuivad või mitte. Loodame parimat.
Talv ei sega kuidagi, kui aare oma koha peal on. Hetkel kõik aardega korras. Aitäh!
Valka sõites tegime väikse põike Hummulisse. Mai alguses sai siin otsimas käidud, kuid siis polnud karbist jälgegi. Nüüd oli lootus suurem ja esimesest vaadatud kohast sain konteineri kätte. Täname!
Polnud aega otsida, koht oli enamuse ajast värvivate noormugude poolt hõivatud.
Ise alustasin Järvamaal Mõisapreilide peitmissarja. Kaalun alati hoolega peitmiskohta, meisterdan, katsetan ja siltide rohkus näitab, et asi on tulnud hea.
Siin küsisime eelnevatelt kinnitust asukoha suhtes ja no peitke mujale kui lihtsalt viskate karbi ääre alla. Lumega ja vihmaga ligane, sitane, ebameeldiv põlvili otsida. Nähke natuke vaeva, mõisad on ju tutvustamist väärt.
Peale mõningast edutut otsimist otsustasime ka meie mitteleidjate uhke riviga liituda.
Ei leidnud me seda ei minnes ega tulles. Koordinaat keerutas ja lava alust oli täidetud. Kes teab kui üle peidetud tagasi pannes oli eelmiste leidjate poolt. Omanik võiks siiski pilgu peale visata ja kirjeldust ning vihjet siis korrigeerida vajadusel. Samas võisime me ka lihtsalt geopimedad olla.
Otsisime, aga ei leidnud. Käisime terviserajal ja pommiaugus, seejärel autost võetud abivahenditega uuesti, aga ikka jäi leidmata.
Mõisapreili tipsis pargipaviljoni, kohvitass näpus. Kohv joodud, tuli kange tahtmine karjääri teha. Kaevas, mis ta kaevas, tunnike hiljem tuli kopp ette. Pühkis põlvedelt ja põselt tellisepuru maha ja kandis nädal aega pitskindaid, et kriimustatud käsi varjata.
Kena mõis ja mõisapark. Leid tuli kiirelt. Aitäh.
Eelmine aasta sai seda aaret otsimas käidud, kuid tulutult. See kord siis kolmas katse, kuna teise katse aeg libistasid mugud seal kesamärjukest ning ei hakanud tüli tegema. Täna sai kõige pisem geopeitur hetkega küüned taha ning nimed kirja. Aga jah, peitmis viis suurt elevust ei tekitanud.
Kena lehtla ja mõnus vaikus. Pimeduse ja udu kiuste leitud. Aitäh peitjale
Seda mõisat nägin mina nii lähedalt küll esimest korda. Aardega läks kärmelt! Tänud peitmast!
Auto jätsime pargi serva teerajakese juurde. Henriko leidis õunapuu alt endale paar maitsvat õuna. Siin läks aardega märgatavalt kiiremini kui eelmise juures. Aitäh.
Auto jäi pargitee algusesse ja sealt sammusime nulli. Kohe algul ei jäänudki topsik näppu, pidime hoolikamalt teise tiiru veel peale tegema. Aitüma!
Kell hakkas üheksa õhtul saama. Majades tuled põlesid ja inimesed istusid sinavate telekate ees ja ootasid, et uudistereporter nende uudishimu rahuldaks. Mina jätsin auto tee äärde ja jalutasin naaberkoera haukumise saatel nulli poole. Leid lihtne ja loogiline. Tänud siia kutsumast.
Lihtne leid. Kairi ütles, et “ma pistaks oma käe siia” ja seal see aare oligi!
Vihma sajab, kõik ujub. Lastel paha on tuju, ainult krokodill jalutab vees...
Nimi kirjas, tänud!
Jälle oli tunne, nagu oleks siin kunagi juba midagi otsinud. Aga eks mulle võib sama anekdooti ka vabalt mitu korda rääkida :)
Tegime paar aarde otsimise peatust teekonnal Valgast Tõrva. Ei pidanud kaua otsima. Aitäh!
Mugud istusid nullis ees ja kuna tundusid olevat usaldusväärsed, siis sai neilegi tutvustatud geopeitust.
Kui siin kandis juba olen, ei saanud seda aaret ripakile jätta. Tänud peitjale.
Park oli tühi ja aarde leidmne ei valmistanud raskusi. Tagasiteel autosse kohtasime podisevat siilipoissi.
Väike peatus siingi. Jalutasin ümber mõisa ja siis parki. Ka nulli ümber pidin mitu tiiru tegema, ei leidnud kohe. Aitäh kutsumast!
Auto jäi soovituslikku parklasse ning jalutasime mõisast mööda aardeni. Tegime kohustuslikuna näiva ringi ja võtsin siis aarde peidikust välja. Aitäh!
Talvel käisin seda korra otsimas, isegi õiget kohta kahtlustasin korraks, aga ei hakanud põhjalikumalt vaatama, sest peidukoha raskusaste viitas ikkagi palju kergemale saagile. Saak jäigi toona tulemata. Peitjat teadmata suurendasin küll tublisti otsimisraadiust ning keskendusin igaks juhuks mikrole, kuid raskusastmeid ei taibanud nii teisti tõlgendada. Park ise päris kenakene muidu.
Kuna tee oli võistluse pärast, siis pidime siit ligidalt ümber sõitma. Kasutasime juhust ja sirutasime jalgu. Tänud peitjale aarde eest.
Park on tõega väga kena, aga aarde leidmine võttis natuke liiga kaua aega. Ja kumb see nüüd oligi, see musta kummikindaga ikka.
Siia jalutasime Indyga otse Terviseraja aarde juurest. Ohoo, mis kena jalutuskäik ja pargikene. Eile tehtud lõke veel tossas. Paviljon oli õnneks peo käigus siiski püsti jäänud. Koristasin aarde juurest topsi ja veel pisemat sodi. Aare ise avaldus lühikese otsinguringi järel loogilisest kohast.
Asukohta ja siia kutsumist tuleb peitja poolt kiita. Piial on õigus - tore, kui hinge sees ja korda hoitakse!
Suitsev lõkkease andis aimu, et äsja oli jaanituli siin olnud. Kalendri järgi suisa 3 õhtut varem. Ilmselt oli lõke suur ja tuha all hõõguvad söed veel kaua.
Meie aga jalutasime pargis ning tegime, mis meil vaja. Täname aarde eest!
Parkisime geolambro ära ja plaanisime 3 aaret leida. Leidsime aga 2, sest pommiaugus oli kogu värk pea peale keeratud. No ikka nimele kohaselt ;)
2 esimest aga end kaua ei peitnud.
Tänud Hummulisse kutsumast. Mööda on siit oikuipalju sõidetud aga see kant oli esmakordselt külastada. Nii tore kui sellistes väikestes kohtades elu ikka sees on ja ümbrus kenasti hooldatud!
Veensin oma vanemaid veetma jaaniõhtu aardeid otsides ja pikniku pidades. Maale lähim mitme aardega koht oligi Hummul - väga armas kohake. Tegime paar ringi ümber ehitise kuni mu isa märkas midagi ja aare see oligi. Aitäh!
Jätsime auto kaugemale lossi juurde ja jalutasime siiapoole. Koerad küll korraks tormasid kedagi taga ajama (orav?). Meil läks otsimine kiiresti, ring peale ja tops leitud. Ise küll oleks mõne magmeetilise topsiku sinna poetanud, et ka talvel leitav oleks. Tänud!
Mõisapreilil on hügieeniga probleeme. Kui kopsud tuhinal täis tõmmata, võib linnainimese jala pealt maha niita.
Mõisapargi paviljoni juurest leidsin kaks aaret. Panin nime mõlemasse kirja. Pärast uudistasin ka Hummuli mõisa erinevate külgde alt. Tore koht, aitäh!
Lahkudes avastasin, et Hummulis on ka pood. Taastasin veevarud 4.5L peale, pakk präänikuid ja muidugi ka jätsipaus :)
Nüüd tundub sedamoodi, et leidsin esmase aarde, vedeles t@itsa suva kohas, küsisin siis viimaselt leidjalt, et kuhu panna ja siis selgus, et olen vana variandi leidnud. Nüüd siis kaks topsi ühes kohas. logisin mõlemisse ennast. Tänud juhatamast.
Koht oli ilus, aga mõisapreili aare oleks võinud olla millegi soliidsema sees kui kumm.
Tänase geotuuri üheksas leid. Ka siin läks aega, aga mitte üleliia palju. Leidsime taastatud aarde. Ma küll kahtlen, et kummikinnas ümber aarde pikalt vastu peab, aga kui logi kirjas, siis enam ei muretse.
Sattusime mööda sõitma ja otustasime ka siinsed täpid ära värvida. TFTC!
Kuna ma viimasel ajal ikka satun siiakanti, siis oli see just mõnus peatus ja seljasirutus. Aitäh tutvustamast, koht vääris aaret.
Idee peitmisviisi kohta oli varasematest logidest olemas ja osutus õigeks. Logimine oli komplitseeritud, aga tehtav.
Aarde kättesaamisega oli probleeme. Lõpuks ikka kuidagi... :)
Umbes poolteist aastat tagasi, kui siia esimest korda juhtusin, mõtlesin et siin peaks või võiks üks aare olla:) Ja nüüd ongi. Tänud petjale!
Nägime siin teist geoseltskonda ja ütlesime viisakalt tere, aga nad ei olnud kuigi rõõmsas meelelolus ja hiljem järgmise aarde juures saime aru, miks see õnnetu tere neilt kuulmata jäi. Tänud peitjale.
Mulle see peitmise viis ei meeldi. Eriti talvel ja koleda ilmaga.
Päris õel peidukas...nii ma vähemalt arvasin enne kui järgmise aarde juurde jõudsime. Koht on aga lahe ja kindlasti tutvustamist väärt.
Polnud just kõige lihtsam leid. Lahkuvaid eelmisi otsijaid nägime ka :).
Siin läks suht lihtsalt! EVEJ! Aitäh peitjale!
1.5/1.0, väike - kirjelduse järgi peaks see magavale kassile ka suhu kukkuma. Väitke mis tahate, aga siin on midagi paigast ära. Leidsime vaid taskulambi. Kes tunneb, et on kadunud, võtke ühendust.
Parkisime mõisa lähedale ja asusime jalutuskäigule. Plaani sai võetud kõik kolm aaret otsida ühe jalutuskäiguga. Parasjagu oli siin nii vaikne, vaid üks koer kusagil tegi paar haugatust.
Ei tea, kas omanik on käinud üle kontrollimas ja asja õgvendamas või mis, kuid aare piilus pesast välja. Kiire leid. Suvel siin kindlasti kordades ilusam jalutada, kui praeguse vinge tuulega. Aitäh!
Päästsime lehtla katuselt mõisapreili enda, aga aare jäi leidmata. No jah, kui vaadata raskusastmeid, siis selle koha oleks pidanud kohe välistama :) Logisid lugedes, ei tekkinud enam tahtmist järgmisi aardeid sealt lähedusest, otsima minna. Võib olla teine kord, kui oleme rohkem mõtteid ammutanud.