Peidetud kirvega

 2 

Nädalavahetuse sup'iprogramm sai siinse aarde juures jätku :). Aga samas seda aardeotsingut poleks isegi sündinud, kui Hallikil ei oleks olnud plaanis seda aaret külastada või oleks ta jätnud sellest oma mitteleiulogis teada andmata ning meil omakorda Helgega sellest juttu tulnud, kui Rekule mineku teemasid arutasime…

Pühapäeval jätsime autod suure tee äärde parklasse ja üle raudtee järveni lentsisime seejärel juba kilpkonnade moodi, hiiglaslikud seljakotid seljas. Kohale jõudes jaotus aeg ettevalmistuste, sh laudade täispumpamise ning leiu enda vahel; mitme vedamisloterii peavedamisena (*nullis poi suht kohene märkamine /ja peale mitmekordset ärakaotamist taas kiire ülesleidmine :D/, *„aardeankru“ kahest võimalikust raskusastmest parasjagu leebemal asetsemine, *soe ja suhteliselt selge vesi, mis sukeldumise raske ülesande talutavamaks tegi) kulus leiuks lõpuks isegi vähem aega kui kogu teema ettevalmistusprotsessile… :D.

Väga mõnus pühapäeva hommik tuli sellest, aitäh Halliki, et Sul oli plaan ja et oled selgelt sinasõber ka sukeldumisega ning vaid loetud minutite ja paari sukeldumiskorraga selle aarde konteineri veepinnale korraldasid :). Mul endal oli väga tore selles seikluses osaleda ka ainult tugitegevusi pakkudes ning nende läbi Sulle mugavust ja turvalisust luua. Aitäh ka Helgele mind teemasse kaasamast ning Madisele tänud keskmisest projektikama tavalise aarde eest; geopeitus siinse kirveta oleks kohe kindlasti ühe värvika põhjuseandja võrra vaesem.

 2 

Aarde leidmine hakkas juba juuli alguses, kui käisin null-punktis. Minu meelest taaskord hea põhjus, miks ei peaks häbenema mitte-leiu logisid, sest eelmine nädal kirjutas helgs, et tema läheks hea meelega seda aaret koos minuga otsima.

Eile hakkasin kahtlustama, et minu ülesandeks selle aarde juures jääb ujumine/ sukeldumine. Minu ainuke tingimus oli, et vesi peab soe olema. Ja oligi. Lisavarustusena olid mul ujumisprillid kaasas. Kätte saamine võttis paar katset. Tagasi panemine käis nagu nipsti!

Aitäh, Helgele ja Marisele - teiega oli tore aaret otsimas käia.

 1 

Statistika nimel panen kirja mitteleiu, sest mitteleid on ka leid. Kui juba SUP-lauaga sai Männikule kohale tuldud, siis pidin nullis ikka ära käima. Isegi kui teada oli, et ma ei leia seda aaret vette minemata. Järveke oli selleks ajaks klaassile, päike hakkas vaikselt loojuma, õhk oli jahe, vesi oli soe.

Võib olla jõuan sel suvel veel seda aaret külastada. Kui keegi läheb, siis andke teada.

 5 

Kinnitan absoluutselt Karli logi. Ainult selle vahega, et venekeelset paljast peed mina ei näinud, sest jäime hiljaks ;-) SUP-laud said sel aastal esimest korda vette kastetud. Väga mahe mõlatamine. Mina tehnoloogiausku geopeiturina ajasin pikalt nulli taga, sest ei tihanud niisama kauaks ja igal poolt vette minna (polnud ju proovinud). Aga lõpuks oli selge, et ilma ei pääse. Vee all oli nähtavus tõesti hulka parem. Kusjuures, ma nägin aaret korra ka enne, aga tuuleke viis mu peagi taas eemale ja kadunud see taas silmist oli. Rõõm oli suur, kui aare ikka leitud sai - päeva aare täiega! Nüüd tuli veel kätte saada. Tahtis ikka mitu-setu sukeldumist saada, sest tops polnud mitte seal, kus peitmise ajal. Taastasime algse olukorra, tõstsime aarde normaalkõrgusele (ehk 2 x kõrgemale) ja nühkisime ka poi läikima :-) Lennake nüüd peale!
Tagasi otsustasin ujuda ja see oli mõnus. Kordaläinud käik. Aitäh peitmast! Aare OK, õite kergelt niiske.

 6 

Võidupüha puhul saime kokku Tammemäe järve ääres, et minna SUP-idega peidetud kirvega aaret otsima. Kui me Maire ja Klaaraga kohale jõudsime siis avanes üsna omapärane vaatepilt. Ilusad kaks valget luike koos oma poegadega järve kaldal. Samal ajal marsib mäest alla kogukam naisterahvas, täiesti paljas. Pildistas luigepere ja kummardas oma tagumikuga 10 korda meie suunas. Hiljem lasid oma autost tümpsu nii, et see kostuks ka teisele poole järve. Kultuuritoojad teiselt poolt Narva jõge.

Aaret läksime otsima kolme SUP-iga. Maire otsustas, et tahab koguda ujumismeetreid ja liikus saareni niiskemas kliimas. Kohale jõudes Paavo ajas nulli taga, Laur ja Kirstel ajasid taga kohta kus aare oli varem olnud ning meie kolmekesi Maire ja Klaaraga proovisime midagigi läbi vee näha. Lauri kiitis vee läbipaistvust. Meil oli tunne, et esimesed 5 minutit nägi ainult vee peegeldusest natukene pilvi. Hiljem kui silmad hakkasid ära harjuma, siis hakkas paistma ka taimestik veepõhjast. Tundus aga üsna lootusetu. Kuniks täiesti ootamatult hüüdis Paavo, et ta leidis. Olevat olnud väga sügaval. Ämber sai lohistatud õigesse kohta ja valge poi nühiti ka läikima. Nüüd paistab väga hästi, isegi 5 meetri pealt aare kätte.

Aitäh oli tore!

Lasime kanuu enne Janari öist piknikku vette ja asusime aardeid otsima. Me muidugi ei taibanud, et see on veealune aare. Naasesime abivägedega keset piknikku, kuid meist see leidmata jäigi.

 4 

PSPS Ma koordinaate ei pannud selle mõttega, et vaja neid siin muuta iga kord paari meetri kaupa. Aga lihtsalt selleks, et kellelgi just siis maaameti ortofoto järgi äkki kohta lihtsam määrata. Mulle endale oli abiks siia kaasa pandud kaart :D Tänud Kalvile!

 1 

Nädal möödas, väidetavalt poi puhtaks pestud, tulime uuele katsele. Viiendale katsele.Seni kuni meie pumpasime ja kohale sõudsime, oli Laur juba aarde leidnud ja ka kaotanud. Tund hiljem oli aare leitud ja logitud. Chillisime veel seal veidi ja lahkusime. Tänud

 7 

Minul oli kolmas kord siin otsida. Kui esimesel kahel korral polnud aardest haisugi, siis nüüd õnnestus Lauril mitu korda aare leida ja kaotada. :D Õnneks leida rohkem kui kaotada, nii et saime lõpuks oma nimed kirja. :)

Tänud peitjale ja tänud Laurile, et rohkem siin otsima ei pea. :D

 7 

Seekord oli rohkem inimesi. Laur juba kammis vett läbi, kui ma vette jõudsin ning tal ka õnnestus näha aaret ja siis kaotada. Vee peal päästevestiga hõljudes ei olnud midagi näha. Aga kui sukeldusin nägin ka :D üritasin siis enam-vähem aarde juures püsida, et me seda rohkem ei kaotaks. Aga ikka vahepeal kaotasin ära. Õnneks oli meid palju ja kambaga saime aarde kätte ja logitud. Mul oli alles teine kord siin olla ja otsida. Vesi oli mõnus soe ja seltskond tore. Aitäh!

 4 

Leitud, logitud, tänan! P.S. mina ei soovitaks peitjal koordinaate muuta, mul olid gepsus GC-st võetud koordinaadid ja see null oli täitsa okei.

 10 

Peale üleeilset ebaõnne sai uuele katsele tuldud. Täna lubati ka suuremat portsu geopeitureid, niiet oli vähe kindlam tunne tulla. Ega siis aare kõigi eest ikka peitu jää :) Õnneks õnnestus Kalvilt saada vahepeal natuke juhendeid, et kust täpsemalt nemad aarde hetkel leidsid. Sellest oli palju abi, sest üks esimesi sukeldumisi viis otse topsini. Kätte saamine võttis muidugi vähe kauem aega. Tuul vedas kohe eemale ja vee pinnalt ei näinud mitte miskit. Sukeldudes pidin ka ikka täpselt aarde suunda sattuma, kuna nähtavus oli taas pool meetrit ja aaret nägin siis kui oli juba käega katsutav. Lõpuks aga saime kogu asja kätte. Vee all tõesti ei õnnestunud miskit lahti kookida, sest karabiinid ei ole eriti töökorras. Miskit sai nüüd ka hooldatud aga sellest vast oskavad rohkem rääkida teised, kuna hooldus toimus paadis aga mina olin vees. Enne välja tõmbamist panime oma poi ka nulli, et pärast saaks aare täpselt samale kohale tagasi kust see leitud sai. Ei tea nüüd kas see oli ka originaalis õige koht või mitte aga täpselt sinna me ta vaikselt tagasi lasime kust üles tõmbasime. Hetkel ta polnud nullist eriti kaugel. Ja sügavuse poole pealt umbes 2m sügavusel asus poi ja kõik muu siis sellest veel allpool. Aga väga lahe aare igal juhul. Kahju kohe, et Eestis selliseid rohkem ei ole. Mulle väga meeldivad need mis ikka ilma varustusega tehtavad on. Loodetavasti on neid veel juurde tekkimas kunagi. 52*7 viimane nädal läheb igatahes edukalt ja kindlasit taas üks leid mis jääb hästi meelde :) Suured tänud peitjatele ja seltskonnale!

Edit: Vähemalt maaameti pildi järgi ja madalamat kohta arvestades ütleks ma hetkel aarde koordinaatidel lõpuks .189 ja .761

 1 

Sulistasime seal ikka julgelt umbes tunni. Kahjuks edutult. Vahepeal liitus meiega veel üks geopeitur, kes kaua otsida ei viitsinud ja lisaks kaotas sinna oma abielusõrmuse. Ehket varandust on nüüd veelgi. Aga kammisin oma arust põhja ikka päris hoolega nulli ümbruses. Kahjuks nähtavus oli umbes 50cm nina ette, niiet kaugele ei näinud ja polnud vist kordagi siis õnne, et oleks õiges suunas liikunud. Eks tuleb vähem tuulise ilmaga tagasi minna, äkki siis pole vesi nii ära loksutatud. Muidu hetkel mõnus seal sulistada küll :)

 3 

Kaks ja pool tundi kammisime igatimoodi seda põhja .. Aaret ei silmanud. Ära minnes jäi silma üks sinine kastiga maastur, kes end liiva kaevanud oli , nii me siis oma benjiköiega appi tõttasimegi. Nad olla kaks tundi seal niimoodi. Raha pakkusid ka, me ei võtnud vastu. Saime veel 100 meetrit sõita , jäi teele järgmine. Madal rohelise lehega auto oli end ilusasti mäest alla libistanud ja keset liiva "ära parkinud". Ka nemad sikutasime välja. Päris põnev õhtu.

 3 

Oiii, oiii, meil oli kõik olemas: kummipaat, kajak, sup, erinevas suuruses prillid, lestad ja kindad paremaks ujumiseks. Ligi kaks tundi kammisime läbi nulli lähedal olevat piirkonda. Mina hupisin päästevestis ja prillidega kogu selle aja vees ja vahtisin veealust. Nägin isegi merekarpe põjhas, aga aaret kahujks mitte. Vähemalt oli ülimõnus soe vesi ja tore seltskond. Varsti jälle tagasi :) Pärast lahkumist päästsime veel kaks autot liivast välja, mis olid sinna ennast kinni sõitnud.

Otsisime kuid ei leidnud, samas päikest ka polnud mistõttu hakkas külm ja ei tahtnud vees pikemalt olla.

Nüüd siis vaatavad meie nimed veepinda altpoolt.
Tänud!

 1 

Ühendasime jõu, nõu ja mõistuse ja lõpuks vaatmata vastumõjudele leidsime ja logisime aarde

 5 

Soojast suveilmast on teinekord ikka natuke kasu ka. Lõpuks ometi on vesi nii soe, et kannatab juba varbad sisse pista. Taaskord siis tuttava järve ääres, kus eelmine kord liuglev loom rannas lookles. Seekord toimetasid seal vaid tüütud sipelgad. Puhusime oma armaada õhku täis ja veele!
Solberdasime seal siis rahulikult ja tegime logimise protseduure, kui ühtäkki vaatab veest vastu tuttav nägu. Uhh! See kummitus ilmus nüüd küll vee alt. Lobisesime siis veidi veest ja ilmast ning seejärel asus igaüks oma ranna poole teele. Veest välja tulles komberdasime aga vähi sumba otsa. Minnes jäi see kuidagi märkamata. Lasime loomad uuesti vabasse loodusesse ja püünise utiliseerisime. Järelikult on tegemist puhta veega, kui sellised sõralised seal elavad.

 8 

Käisime Tikriga ühte vee all hingamise lahendust testimas ning muidugi tundus see just kõige lahedam koht testimiseks. Töötas küll. Lasime ka GPS'il rahuneda ja võtsime täpsema koordinaadi. Suts vales kohas oli, uus koordinaat on lõppudega .186 ja .759. Kuna paadist ilma ise all käimata logimine tundus liiga ebaaus, siis Kristel keeldus logiraamatut täitmast - logib pigem hiljem või jäägu see täpp temast sinna. Tegime niisama õrrituspilte ja pakkisime ennast kokku. Tegin veel kosutava ujumisringi ja sattusin järgmisele tiimile peale.

Palun ärge seda aaret koos poi ja ankruga veest välja tõmmake - ta ei satu ju pärast sama koha peale tagasi.

Hüljes aardega

 1 

Olin eelmisel päeval õnneks vist piisavalt kõvasti kuulutanud, et tahaksin tänaseks geokaaslasi, et võetigi mind punti. Jee! Mina ei kujutanud üldse ette, mida siinne olustik pakkuda võiks, aga põnevil olin kindlasti. Krissu oli SUPiga ning Maret võttis mind lahkelt oma ujumadratsikaaslaseks. Kokkuvõttes oli kahekesi päris hea sõuda ning jõudsime täitsa normaalse ajaga kohale.
Siis aga alles tsirkus pihta. Tuul oli nii tugev, et aktiivselt sõudes püsisid sa heal juhul paigal :D Nojah, nii me kaotasime ja leidsime seda poid mitu-mitu korda, proovides maamärkide järgi asukohta meelde jätta. Maret küll proovis paar korda sukelduda, aga edutult. Tagantjärgi oleks võinud ju ise ka mõne korra proovida, aga kuna meie rehakatse samuti kuhugi ei viinud, siis ei uskunud, et oleksin suutnud midagi nägemata rehast edukam olla.
Igal juhul oli üks tore suplus ning pärast sulistasime ka natuke madalamas vees, kust ei tahtnud kohe üldse külma tuule kätte välja minna. Aitäh kaaslastele!

Ma ikka üldse pole sukeldujat tüüpi. Lihtsam oleks süüdistada tuult ja halba kuuseisu jne, aga tegelikult mu kaks sukeldumiskatset olid lihtsalt ebapiisavad.

 1 

Tegelikult oli mul plaan peale tööpäeva lõppu jalad sirgu visata ja lihtsalt magada. Päeva peale Mikihiir piiksatas, et neil on plaan kirvest peitma minna, kas tahan ka tulla. Minu tööpäev kestab nõks kauem kui nende oma, nii et keeldusin. Selsamal hetkel, kui aga töö juures asju kokku panin, tuli kõne, et suva, kui kaua ma seal tähtsat nägu teen, nüüd on nii, et ma ka ikka pean tulema. Kehitasin õlgu, naeratasin ja läksin vastavat varustust pakkima.

Hiljuti sain ka endale SUP-i. Hiljuti ehk siis loetud päevad tagasi, nii et nüüd oli väga hea võimalus seda esmakordselt kasutada.

Kohale jõudes oli väljas tugev vihm. Samas oli soe, seega pumpasime sõiduvahendid täis ja hakkasime läbi vihma minema. Vesi oli sel korral märg, nii et polnud väga vahetki, kui kõrgemalt ka sahmaka kaela saime.

Järgnes hea mitu tundi vee peal solberdamist, sel ajal, kui Miki elu eest aaret otsis. Lõpuks ta leidis selle üles ja tiris kogu täiega pinnale, et see õigesti tagasi panna.

Nüüd on kõik jälle nii nagu olema peab. Suur tänu geokaaslastele ja vahvaid leide!

Tund ja peale edutuid vaatlusi lähemal ja kaugemal.

Me tiirutasime nullis ja nulli ümber ja ka kolmkümmend meetrit eemal. Mitte midagi ei suutnud kuskilt tuvastada kahjuks

 4 

Kui sulle pakutakse võimalust ühte põnevat aaret otsima minna, siis tuleb seda juhust kindlasti kasutada. Laadisin SUPi ja poisi autole ja võiski aarde poole punuma panna. Kohale jõudsime esimesena ja alustasime kohe SUPi täitmisega. Kui olime just viimase ati sisse saanud, saabus ka ülejäänud seltskond. Nemad va sunnikud võtsid autost kohe täis SUPid välja ja nii me siis sulistama hakkasime. Muide poiss oli oma esimesel SUPi sõidul. Poiss istus sirgelt nagu korralik madrus laual ja vaatas kaugusse aarde poole. Üpris kiirelt avastas teine, et saab kätt vees hoida ja meie hoogu pidurdada. Eks vist isa oli rohkem närvis, kui poiss. Ikkagi esimene sõit ja ei teadnud, kuidas mu väike madrus käitub.

Kohapeal tegid suure töö teised ära ja mulle jäi ainult asja vormistamine. Kui ma raamatu lahti lõin, avastasin eest paar päeva tagasi sinna sisse kirjutatud Jutsi nime. Oh sa susser. Nüüd nimi kirjas ja võis aaret tagasi panema hakata. Natuke triivimist ja käiski sulps. Nüüd läks vaidlemiseks, et kas sai ikka õigele kohale, aga enam me aaret ei näinud. Natuke veel silmade punnitamist, aga kuna midagi me enam ei näinud, võisime lahjunguväljalt lahkuda. Oli väga põne vaare. Suured tänud aarde eest.

Pisike madrus oma esimesel sõidul.

 3 

Seda aaret sai mindud võtma mitte kirvega vaid madratsiga. No ei jõudnud minu tellitud laud kohale. Mis seal ikka abivahendid kaasa ja ega madratsiga laudadele alla ei jäänud. Nulli kandis hakkasin vaikselt otsima ja varsti silmasingi midagi valget. Natuke jõu ja ilu numbreid ning nimed saidki kirja. Märg aga õnnelik. Aitäh peitjale.

 10 

Vol 1: aasta 2020, suvi (kuupäeva ei mäleta). Sven ajas naabrimehe paadiga välja, sõitsime nulli, mind visati vette. Sulberdasin seal oma snorkli ja vestiga, lootes midagi vähemalt silmata, mida võiks õngitseda aga vesi ei paistnud absoluutselt läbi ning taimestik oli ka korralik. Ebaõnnestumine seega.

Vol 2: aasta 2021, juuni algus (kuupäeva ei mäleta). Õues oli imeline ilm, täpselt sobiv SUP laudadega sõitmiseks. Aga kuhu minna, arutasime Saskiaga. Männiku tundus väga sobiv koht, mille peale pakkisime lauad autosse ja asusime teele. Kohapeale SUPitasime niisama, Saskia katsetas vett ja mina mõnulesin päikese käes. Ühel hetkel meenutasin Saskiale, et siin on aare ka, mille peale Saskia aarde nulli poole minema pani. Olukord oli eelmisest suvest sootuks erinev. Taimestikku polnud, päike paistis nii, et vesi oli põhimõtteliselt mõni meeter läbi nähtav. Saskia silmas aaret ... aga kätte muidugi ei saanud. Mõlaga ulatasime toksama aga mitte õngitsema ja vesi suplemiseks liiga soe ka polnud. Lisaks teatasin Saskiale, et isegi kui sa saaksid selle kätte, mul pole anyway pliiatsit. Jäi nii.

Vol 3: aasta 2021, juuni (üheksas). Ilm oli megasoe, põnnid Saskia ja Johanna tahtsid minna ujuma. Ma pakkusin, et läheme siis SUP laudadega Männikule (aga aaret ei otsi). Mõeldud-tehtud. Saabusime sündmuskohale ja no panin ikka pliiatsi kotti (kunagi ei tea, eks). Selleks ajaks, kui mina vette jõudsin, hakkasid tüdrukud juba aarde nulli jõudma. No ja nii nad seal siis sukeldusid - üks ja teine. Porisesid, et libe on ja ei saa kätte. Mingi 45 minutit juba jahmerdasid seal, ma vastu, et mida jamate, me ei tulnud ju otsimagi seda. Ujuge niisama. Aga ei ... kes see mind kuulab. Lõpuks panid nad pead ja ilmselgelt ka koordineeritult jõuvarud kokku ning sukeldusid koos ning kahe peale õnnestus neil aaret kergitada. Siis ei jäänud mul enam muud üle, kui appi minna, sest laua peale nad seda enam tõsta ei jõudnud ja üksi poleks ka vees hoida saanud. Nii saigi nimed kirja ning aare tagasi paigutatud. Täiesti ootamatult :) Aitäh aarde eest!

Vol 4: aasta 2021, juuni (üheteistkümnes). Olin lubanud Janari ja Marttiga koos seda aaret otsida. Selleks kuupäevaks pidi meil olema juba 4 SUP lauda ning pidime pikema rehaga valmistuma. Seda, et mul oli juba tüdrukutega aare logitud, ma muidugi ütlema ei hakanud. Õigel päeval selgus aga, et Janaril vaja põngerjas kaasa võtta ning Martti SUP laud viibib. Seega läksime kohale nii, et kolm SUPi, millest ühel põnn ning Martti madratsiga. No ainult selle viimase vaatamine oli käiku väärt. Kohapeale silmati aaret ning esimene teooria oli magnetiga välja tõsta. Super teooria aga sihile ei viinud. Rehateooria oli palju etem ja töötas suurepäraselt. Ainult Martti, kes sellega hakkama sai ei saanud oma madratsile aaret lubada. Seega tõsteti see minu lauale ning Janar sai austusväärse ülesande - logida. Ohh seda õiendamist, mis siis järgnes, kui avastati, et jutsi nimi juba kirjas. Tagasipanek oli omaette keeruline, õiget nulli jagada ei ole seal tuule käes kõige lihtsam ülesanne. Loodetavasti sai enam-vähem õige, kuigi põhi oli meil selleks ajaks nii sogaseks aetud, et enam me aaret ei näinud. Samuti polnud päikest meil abis veealust valgustamas.

Kokkuvõttes kaks mitteleidu ja kaks leidu, pole paha :) Tänud!

 10 

Kas me olime liiga lihtsameelsed, kui arvasime, et kirvega peidetud aaret saab ka kirvega otsida? Jalutasime nulli, võtsime kirve välja, kuid aaret ei näinud :D

Otsimas kirvega

 1 

Found it: 08.Aug.2020 13:21 Peidetud kirvega (3841) Oli see alles solberdamine. Esiteks oli meil muretsetud suurema kandevõimega ujuvvahend ja päästevestid. Paati täis puhudes hakkas miski susisema. Päris hulk aega kuulasime ja uurisime, et kas see on meile ohutu susin. Kest teab oli vist kahe kambri vaheline ja paat jäi täis. Koordinaatidele jõudes hakkas vaatlus. Ikka päris kaua aega vaatlesime kuni miskit silma hakkas. Siis vaatlesime veel ning püüdsime välja mõelda, mis sellega peale hakata. Kuidas kätte saada. Ühel hetkel libistasin vesti seljast ja kere paadist vette. Sain kätte aga sellega ma sinna alla jäingi. Vahetasin käed jalgade vastu, et õhku saada. Vahepeal lipsas see sindrinahk minema. Algas uus vaatlus ja uus taktika. Nüüd oli ta natuke sügavamal kuid varbaga sai tunda. Kuidagi sain jalgu ning siis hakkas "ankuga" kaldale sõudmine. Oeh. ÕUDNE ütleks. Saime logitud ja objekti ka tagasi viidud. Vähemalt GPS vea piires kindlasti. Seejärel võtsime suuna veidi kergema objekti poole saare teises servas. LR on siiski tsipa niiske.

 1 

Ega päris tõsist plaani seda logima minna ei olnud. Aga ilm kannatas SUPi täis lasta ja nii ma Tammemäe järves õhtul lõpetasingi. Kui eelmine aasta sai selgeks, et SUPi pealt ja üksi on asi võimatu ja isegi kahekesti keeruline, siis oli mul vaja seda meeldetuletust ka see aasta. Erinevalt eelmisest korrast ei õnnestunud ka valget plastmassi silmata. Oma osa mängis selles ka tuul, mis mind aina edasi puhus.

 1 

Leitud paadiga ;) Tegelikult tundsime kohapeal veel paarist abivahendist puudust, kuid saime siiski hakkama. Lihtsalt rohkem siblimist oli. Põnev seiklus :) Tänud!

 3 

Aarde avaldumisel vaatasin seda esimest korda.. siis läksin pakkisin kalipso, sussid ja kapuutsi ning olin juba valmis minema, kui äkki hakkas kuupäevale omaseid logisid tulema. Minu hoog käis täiesti maha. Ikka kohe väga pikaks ajaks jäi see aare ootele. Vahepeal siiski korra käisin järvekese ääres piilumas sihtkohta, kuid ilm oli liiga tuuline ja sinna see jälle jäi. Täna sain teate, et on plaanis minna ning loomulikult olin ma selle peale kohe lupsti järve ääres kohal. Igaks juhuks tirisin endale lühikese kalpiso selga ja haarasin prillid kaasa, kes teab kaua seal solberdama peab. Läks aga hoopis lihtsalt seekord, Alex hoidis suunda ja Merike sõudis meid kohale. Nulli jõudes ei jõudnud korralikult otsimagi hakata, kui Alex juba kahtlusalust silmas ja ta reha otsa püüdis. Sikutasime kogu kupatuse paati ja panime kergelt niiskesse logiraamatusse nimed kirja. Tagasi panek oli paras sihtimine, kuid sai siiski täpselt nulli lastud. Suve õhtune ilm oli mõnusalt sume ja vesi vaid kergelt virvendas, pilvede vahel piilus loojuva päikese helki ja lihtsalt hea oli olla. Tänan kaaslasi ja peitjat.

 2 

Parema parkla puudumisel parkisin auto sinna, kus eelmiselgi katsel. Istusin autos, vaatasin GPSi peal ilutsevat 200 meetrit ja õues olevat uduvihma ja mõtlesin, et kas minna või mitte minna. Väga nagu ei kiskunud sinna vee poole, aga samas kui juba tuldud sai siis oleks tobe ka niisama minema minna. Eelmisel korral selgus, et mütsiga löömise aare see pole ja seekord olin veidi paremini varustatud. Kirvest ei hakanud kaasa võtma, küll aga poiks soblik kanister, jupp nööri ja paar kilo tina. Ujusin siis nulli hakkasin peale. Viskasin raskuse nööriga põhja ja teine ots kanistri külge. Et siis hea ringe teha nulli ümber. Sellise põhjaliku varustuse peale vist otsustas aare, et siin pole mõtet kaua lolli mängida. Igatahes üsna kiiresti tundsin, et midagi oleks justkui vastu jalgu käinud. Vaatasin vette ja tuvastasin, et see ongi see, mida ma otsin. Ainult et logiraamatut peitvat konteinerit ei saanud esimese hooga hästi kätte. Ei viitsinud pikalt jännata ka, sikutasin oma raskuse aarde kõrvale, haarasin kogu aardekomplekti sülle ja ujusin saarele. Kui kindel maa jalge all, siis ikka tiba mugavam toimetada. Logiraamat oli tiba niiske, aga ei midagi hullu, nime sain kirja küll. Panin siis kõik ilusti tagasi, võtsin kogu kupatuse uuesti sülle ja viisin tagasi sinna, kust leidsin. Ja võiski tagasi kaldale ujuda. Täitsa mõnus algus päevale. Aitäh peitjale.

Mõnus hommikune karastav suplus. Tükk aega solberdasin, aga nähtavus oli kehv ja seekord aare võitis. Aga vähemalt mõtlesin välja, mida järgmine kord teisiti teha ja kaasa võtta. Nii ma seda asja ei jäta!

 1 

See oli väga lahe aare peaks mainima. Ei midagi keerulist ja samas korralik pähkel :D hüüber lahe, suured tänud selle seikluse eest :)))))))

 1 

Sai siis kohale sõidetud mööda vett ja ära logitud. Tänud

 1 

Täna hommikul oli tuul lootustandvalt vaikne ja haarasin varustuse kaasa ning sõitsin karjääri äärde. Seekord lähenesin teiselt poolt kust ujumist vähem. Ujusin GPS-ga nulli ja seekord oli poi vee all kohe ka näha. Sukeldusin ja haakisin oma kaasavõetud pinnapoi aardeämbri külge ja vaatasin aarde karabiini aga selgus, et olin vabastanud hoopis aarde poi, mitte aaret ennast. Kuna mul oli pinnapoi küljes tugev ots, siis vinnasin aardeämbri logimiseks saarele kus sai käed kuivatada ja nime logiraamatusse kirja panna. Edasine oli juba lihtne, ämber poiks oleva ujumisrõnga peale, ujudes taas nulli ja lasksin ämbri taas vetesügavusse tagasi. Kontrollisin veel üle, et aarde poi jäi õigesse asendisse ja on kenasti märgatav nagu leidmise hetkel.

 5 

Algul tundus küllaltki lootusetu ettevõtmine, ei teadnud ju kas Iiris hakkab sapsima või röökima. Aerutasime niisama ja jõudsime ikka kohale. Kripeldas ainult, et pastakas maha jäi. Käisime siis tagasi teisel kaldal ja võtsin varustuse kaasa - rätiku ja pastaka veekindlasse kotti. Lahkusin lauapealt saarel, et mitte väga plärtsu teha ja hakkasin siis objekti lähemalt uurima. Sai täitsa korralikult läbi uuritud ja ära mindud. :D Aitäh!

Iiris veel ei aeruta

 3 

Väljas olid taas tõsised suvekraadid (26-27 kraadi). Tundus hea võimalusena tulla seda aaret otsima. Nüüd või mitte kunagi (või siis mitte enne järgmist suve). Pumpasime kaldal ujumismadratsi täis, võtsime mitmesse grip-kotti pakitud telefoni, pastaka ja ujumisprillid ning võtsime suuna objektile. Meil miskipärast telefon keerutas seal päris palju ja näitas, et oleme nullis, siis jälle 5m eemal või 9m eemal. Mitte kuidagi ei õnnestunud õiget kohta leida. Umbes pool tundi mulistasime seal ringi, edasi-tagasi ühtepidi ja siis edasi-tagasi teistpidi, ikka ei midagi. Kuna hakkas meil mõlemal jahe, siis mõtlesime, et aitab küll tänaseks ja lepime mitteleiuga. Tegin viimase sukeldumise ja vohhooo! valge ujuk täpselt ees. Uskumatu! Miks me siin siis pool tundi keerutasime?! Oleks võinud ju peale viit minutit otsustada, et lahkume ja siis kohe leida.

Hoidsin jalgadega aarde trossist kinni, et mitte seda õiget kohta kaotada. Renno sukeldus ja tõi aarde ära. Panin nimed kirja ja Renno viis topsi ka tagasi. Tegin siis ka veel igaks juhuks ühe kontrollsukelduse ja tõdesin, et kõik on kenasti paigas. Kehal hakkas nüüd juba päris jahe nii, et tegime siis kiire tempoga ujumise tagasi kaldale. Tänud aarde eest!

Tänud aarde eest!

 2 

Aitäh kaaslastele et jõudsite nurisemata kaks hilinejat ära oodata. Aardeleid oli meeskonnatöö, kõigil oma ülesanne. Mina sain ujuda ja sukelduda ning topsiku Kristale logimiseks ulatada. Peitjale aitäh seikluse eest!

 2 

Täna enne lõunat tuli Marilt äkiline mõte kanuudega veega seotud karpe vallutama minna, mis kusjuures saigi teoks.

Kahe kanuuga asusime teele, ületasime saare ja kaldal sinise masina vahele tõmmatud köie. Siimu ja Raivo poetasime saarel kaldale. Kanuus olijad ajasid nulli taga ja ei püsinud kuidagi leitu juures. Vaprad sukeldujad Siim ja Raivo sukeldusid ja mulistasid tulemuslikult läbipaistmatus vees leides otsitava. Tänud vahvatele kaaslastele ja peitjale.

 3 

Ootamatult vabanenud pühapäeva ja ootamatult ilusat ilma võiks kuidagi tähistada, mõtlesin hommikul. Ja kuhu mujale mu mõtted ikka läksid, kui geopeituse radadele.
Esimene helistus läks kanuuomanikule. Üllatuslikult polnud tal midagi minu segase äkkplaani vastu. Nii et 2 inimest, kanuukäru ja kanuud olid olemas. Edasi otsisin seltskonda, konksuga autot ja sukeldujat, sest ainult endale ei julgenud lootma jääda. Seltskonnaga probleeme polnud, aga konksuga autoga oli küll. Lõpuks sain välja kaubeldud poja pooletoobise auto. Sellel oli küll konks, aga poeg ütles, et üle kolme, äärmisel juhul nelja inimese peale panna ei saa. Siis ei saaks enam sõita. Eriti käruga. Nüüd oli veel sukeldujat vaja. Õnneks läks mul täna pereliikmetega eriti hästi - Siim nõustus kuni 20 minutit solberdama. Nüüd jäi üle vaid kellad kokku leppida ja minekut.
Krista leppis vahepeal Raivo ja Viivega kokku, et nemad tulevad Tallinnast ka ja nii kaks kolmest kanuud veele läksid. Kohalesõiduga probleeme polnud, küll oli keeruline nulli kätte saada ja veel keerulisem seal püsida. Muidugi tekkis kohapeal hulgaliselt häid mõtteid, kuidas oleks võinud kergemini saada, ent tagasi sõitma me ei asunud. Ujutasime hoopis oma tublisid sukeldujaid Raivot ja Siimu. Mõne aja pärast õnnestus neil ujuk oma haardesse saada, paraku läks see libe tükk lahti, enne kui konteiner kätte saada õnnestus. Teisel katsel oli parem plaan. See õnnestus ja kroonikakirjutaja Krista talletas meie nimed kenasti üles. Nüüd jäi üle veel konteiner tagasi panna. See tuli esimese katsega kenasti välja.
Ohh, mulle meeldib, kui plaanist saab asja!
Aitäh kõigile kaaslastele, iseäranis sukeldujatele ja veesõidukilaenajale!

 5 

Käisin rüüpasin paar lonksu mudavett :o)

 9 

Selle asja otsimist sai ette valmistama hakatud niikui ilmad ilusaks läksid. Isegi piisavalt suur paat sai orgunnitud. Kuigi me selle kandevõime panime kogu selle varustusega tõsiselt proovile.

Mootori jõul oli nulli kiire lend. Kohapeal aga laks ikka palju aega. Mitu leidmist oli kohe sest asi läks paar korda ikka peitu tagasi. Lõpuks haakisin nööri poile külge, sellega oli ennast hea sinna alla sikutada. Ja ei kadunud see enam ära kah sinna mülkasse. Pärast auto juurde tagasi jõudes tuli välja, et me olime peaaegu kaks tundi vees olnud.

Käes

Ilmselgelt ületatud kandevõime

Kõik see pidi ju kaasas olema

 1 

Kuna Miki ja Jaanika panid juba kõik olulise ilusti kronoloogilises järjekorras kirja siis ega palju lisada pole. Kõik katsed mõnusas seltskonnas viisid lõpuks sihile. TFTC!

 14 

Üks asi on Madisega irvitades käia mööda ehituspoodi ja kuhjata asju korvi, et seda saab selleks ja see kõlbab selleks ning siis hiljem tema juures tsemendiämbrist ankrut valmistada ja asju kokku panna. Hoopis teine teema on proovida see jurakas ka looduses üles leida ja kätte saada.

Katse number üks oli kusagil 22 juuni paiku, mis tähendas paadi täis puhumist ja Indrekuga mingit paaritunnist solberdamist. Tuul oli nii kõva, et paadi paigal hoidmine ilma ankruta poleks õnnestunud. Laine ei teinud ka leidmist lihtsamaks ja vesi oli parajalt sogane. Ühesõnaga, pakkisime peale paari tundi oma kola kokku ja võtsime lohutuseks lähedalt Majori aarde.

Katse number kaks - 7.07. Olime paremini ette valmistunud, ilm oli vaikne ja "Männiku meri" sile. Suure õhinaga suutsin isegi nullist 50m mööda aerutada. Paraku eelmised päevad olid ikkagi liiga tuulised olnud ja vesi veidi sogane, kärss kärnas ja raudselt midagi veel. Tegin vist kusagil 30 sukeldumist, mis tulemuseni ei viinud. Viskasin paadi pesunöörile ja sinna ta jäi.

Katse number kolm - 10.07. Paadinahk lipendas mu aias pesunööril ja naabrimees Indrek grillib mingit looma teisel pool aeda. Ühesõnaga oli paadil peale seda kärsakas küljes ja tegin Indrekule ettepaneku minna Männikule paati pesema. Vaatasime ilma, homset ja ülehomset ilma ja leidsime, et täna on hea päev küll. Üks asi viis teiseni ja lõpuks oli plaan võtta suurem alus, visata see Indreku maasturi katusele ja loopida vajalikku kola täis. Vajalik kola oli siis traalimisnöör, poid, võrguankrud ja tuhat muud asja, millega terve see neetud karjäär läbi traalida, kuni lõpuks aarde üles leiame. Leppisime kokku, et uputatud autod jätame karjääri, väljatraalitud laibad märgime üles ja viskame tagasi ning keskendume vaid aarde otsimisele. Jaanika oli korduvalt soovi avaldanud meie üle naerma tulla, seekord andsime siis teada, et mahub paati. Kohapeal oli lihtne, viskasime paadi vette. Jaanika avastas, et oh, näe, siin lähedal on tal veel üks leidmata aare, mingi "Männiku NAVY". Vhaataafaak, Sa olid juba sinna saarele korra ujunud ja jätad leidmata? Sain teda mõnuga tögada ja ise samal ajal mures, et äkki on täna see kolmas mitteleiupäev. Aerutasime kohale, kaardistame 130'dat korda nulli ja joonistasin näpuga risti veepinnale, SIIN!. Et ei eksiks. Hetk hiljem Indrek avastab valge poi põhjas - näe ongi siin. "Viska ruttu ankruga"! Viskaski. Isegi ankru jõudis paadi külge kiirelt siduda, aga paraku liiga kiirelt. Mis tähendas omakorda, et seoti kinni enne, kui ankur põhja jõudis ja sellest saime aru alles siis, kui nullist 15m kaugusele olime triivinud ja ankur lihtsalt suvaliselt paadi küljes lipendas. 15min hiljem ankurdasime ikkagi õigel kohal ja korralikult. Esimese sukeldumisega oli aare käes, mingi 10'da sukeldumisega sai tagasi. Ja siis kalpsas Jaanika vette, et tops veel päris õigesti õigesse kohta sättida - nii nagu peab. Muidugi, sest järgmiseks oli ju tema mure, kuidas selle neetud saare teise otsa saada. Peale pisikest tögamist aerutasime sinna ja sai temagi päeva korda. Lasime siis Indrekuga nurru ja Jaanika ka aerude taha - olime ju logelemise ära teeninud ja puha. Kuna ilm oli ilus ja vesi soe, ei raatsinud Männiku merest väljagi ronida. Randudes viskasime paadist kola välja ja katsetasime mis tunne on ümberläinud paati sügavas vees jalgadele tagasi saada ja üksinda paati tagasi ronida peale vette sadamist. Soovitan turvalises keskkonnas proovida, päris paras pähkel on. Ühesõnaga, päeva võis kordaläinuks lugeda, kui välja arvata see pisiasi, et minu paat jäigi kärsakaga nöörile rippuma ;).

Ahjaa, üks mugust tore ja hooliv tuttav küsis mu käest peale teise korra ebaõnnestumist, et kas meil päästevestid ikka olid seljas, kui sukeldusime? Et mõtle, kui midagi oleks juhtunud. Good point! Päästevest kõigepealt selga ja siis alles vette sukelduma :).

Katse number 1, paadinahk

Katse number 1, Stardipositsioon

Katse number 3, tõotab tulla hea päev.

 7 

Aarde avaldudes olime hasarti täis kohe sulistama tulema. Üks talisupleja ei kannatanud aga päevagi oodata, no muidugi, äkki sulab veel jää ära ja vesi muutub talle liiga soojaks..:D Oludest ülevaate saanud, kadus korraks põnevus ning nii see aare oma aega, st suve, ootama jäi.
Et jõuaks siiski enne uut veekogu jäätumist ära käia, panime nüüd lõpuks uue plaani paika. Kaupo oli valmis vette kargama ning kohale ujuma, me lootsime Silveriga kergemalt hakkama saada ning varustasime end veepeal hoidvate abivahenditega. Tessal oli esialgu plaan nalja vaid kaldalt vaadelda, aga kohapeal tundus ettevõtmine piisavalt põnev, nii sokutas ta end koos oma kassipojaga parvele, et hoopis saarelt aktsiooni jälgida.
Entusiastlikult võtsime suuna nullile, igaühel oma meetod, kuid ujumine tundus isegi kõige kiirem liikumisviis. Otsisime ja otsisime.. Ausõna, vaadates Kaupot vapralt jälle ja jälle sukeldumas, oli mul plaan kohe-kohe samuti veealustesse otsingutesse appi minna, aga vaja on ju rahulikult häälestuda, ega see üsna läbipaistmatu ja jahedavõitu kahtlane veekogu nüüd nii väga ju ei ahvatle.. no ja vee peal ei olnud külm, aega küll.. no ja siis lihtsalt ulatati veest topsik, hehee, vedas mul!;) Kui Kaupo ujuki rohekast ollusest puhtaks nühkis, paistis see nüüd palju kergemini vee alt silma.

Tänud peitjatele ja aitäh kaaslastele, lahe oli, lõbus ja meeldejääv geoõhtu.

 9 

Kui aare avaldus, siis eeldasime, et vabavesi ning saab paadiga minna. Sõita paadiga kohale, rentida kaliposi ja hüpata jäisesse vette (kasvõi räigelt ropendades). Soojas toas mõeldes ei tundunud see midagi hullu. Aga kui õues sadas külma vihma näkku, siis ei tundunudki enam nii kerge. Kuna Tarmo käis ära, siis kadus isu lõplikult ära. Aga siiski tundus see suvel kergem kui puu otsa ronimine. Ujuda ühe jutiga umbes nulli. Pole vaja puhatagi vaid aare särab kaugelt silma, korra sukelduda ning minna saarele logima. Reaalsuses nii kerge polnud. Kohale sai küll enam-vähem ühe jutiga ujutud, aga nähtavus oli halb. Lisaks polnud ka oma asukohas nii kindel ja pikalt otsisime nii veepealt kui 2-3m sügavuselt. Õigesse kohta sattudes, otse ülevalt vaadates jäi poi silma. Tagasi pannes nühkisin poilt rohelise sette maha, et pisut paremini paistaks. Leid tuli õigel ajal, keha hakkas juba külmaks minema ning kaua poleks seal solberada jaksanud. Olen ammu mõelnud, et kõigile leitavaid 2-3m sügavuseid veeaardeid võiks rohkem olla. Antud kogemus näitas hästi, et aare peab mingi orientiiri lähedal olema, avameres sellise nähtavusega ei leiaks. Aare peab olema hästi kinnitatud ja kestev olema, et oleks kaua leitav ja hooldevaba. Aarde sügavus peab olema nähtavusega kooskõlas, 5m sügavuselt poleks seda leidnud. Mulle see tsällens meeldis, pakkus pinget aga saime tehtud. Aitäh, võib veel selliseid peita :)

 13 

Eks olid isegi mingid plaanid seda aaret ftf-ma tulla, aga mis sa tuled kui ninamees taas külma teeb. Igatahes valinoomitused said otsa ja järgmine kord tuleb juba radikaalsemaid meetmeid rakendama hakata. Teisest otsast on hea meel et talvel ei tulnud, pidime ju tulema tookord paadiga, aga seal pool-jäistes oludes oleks küll hätta jäänud. Nüüd tuli suve ootama jääda. Soojad ilmad magasime küll maha , aga eks tagasihoidlikule eestlasele sobivad ka need poolpidudesed olud. Veelinnulaulust ju siin ikka külmem ei saa olla. Ma krabasin kaasa madratsi, Merle SUPi laua ja Kaupo lestad. Merle parvele mahtus veel Tessagi peale koos oma imenunnu kassipojaga. Paistab et see kiisu saab keskmisest enam elu näha võrreldes teiste kassidega. Proovisin küll kaldalt minnes väikse edumaa omale võita, aga peagi olid teised minust möödas ja võttis ikka aega, et solberdades neile järgi jõuda. Kohale jõudes tekkis omamoodi rutiin. Merle otsib kõrgelt vaadeldes, mina otsin pea vee all ise samal ajal rehaga meeleheitlikult vehkides ja Kaupo solberdas põhjas, vett aina rohkem sogasemaks ajades, et meil leidmisega liiga lihtsalt ei läheks. Natuke sai ikka tiirutatud. Ühel hetkel tekkis juba tunne, et peab ise ka ikka sisse ronima, kui järsku vee alt lähenes üks käsi topsik peos. Ojee, leid kirjas ja seekord pääsesin peaaegu kuiva nahaga. Oleks tahnud küll öelda et kirvega peidetud, rehaga leitud, aga Kaupo rikkus selle veksli nüüd küll ära. Ja isegi kui pärast oma teooriat katsetada proovisin, siis ega see nii lihtsalt poleks käinudki. Korraliku ankru on Madis sinna külge nikerdanud. Aga elu on seiklus ja täpselt selline nagu sa ise lased sellel tekkida. See retk kukkus küll igati vahva välja. Leidis see aare ka omale nüüd väärika lõpu.

Suured tänud Madisele väljakutse eest.

 19 

Eilsest Geojaanipäevast sain nii palju powerit juurde, et kui olin lapsed maale suvitama ära viinud, siis otsustasin tänast ilusat sooja ning tuulevaikset ilma tähtsate asjade kordaajamiseks ära kasutada sest ujumisriided olid nagunii kaasas ning hiljuti olin just omale lestad soetanud ja polnud jõudnud neid veel autost mahagi laadida. Sõitsin siis otse Männikule eesmärgiga ujuda sinna Donquixote saare juurde, sest ma polnudki sel aastal ju veel looduslikus veekogus ujuda saanud ja oma värsked lestad on vaja ka ju ära proovida.

Valetaksin, kui ütleksin, et kaldalt vaadates üldse hirmus ei tundunud, aga paati mul ju polnud ning lugesin siis julgustuseks Ove logi ja sulpsasin vette. Mobla ja pastaka võtsin veekindlas kotis kaasa. Poole tee peal oli madalam koht, kus jalad ulatusid põhja ja sai puhata. Aarde nulli läheduses leidsin teisegi madala koha, mille juba vaatasin valmis, et siin saab logida.

Aarde juures oli muidugi sügav, vesi väga hästi läbi ei paistnud ja tiirutasin ning otsisin seal ikka päris tükk aega. Vahepeal juba tundus, et olin kõik selle pika teekonna ilmaasjata ette võtnud ja pean sama targalt tagasi ujuma, kui siia tulin, aga lõpuks siis hakkas ka õige asi silma, jee! Siis läks veel üsna mitu-mitu sukeldumist, enne kui atribuutika küljest topsi lahti sain. Logi madalikul kirja saanud, oli vaja uuesti õige koht üles leida, õnneks teisel korral läks pisut vähem aega ja omale kohale tagasi sain topsi kinnitatud ka juba kolmanda sukeldumisega :D Igatahes mõnus õhtune ujumine oli minulgi. Tänan peitjat!

Vajalikud abivahendid

Lõpuks ometi!

Siitkaudu

 4 

Vesi on ujumiseks soe ja nii võtsin täna ette kirvega peidetud topsi otsimise. Kui vette mineku kohas oli nähtavus vees ligi 2 meetrit, siis jõudes nulli oli nähtavus ka sisuliselt null ja polnud võimalik midagi näha. Tuleb tulla tagasi siis kui on tuulevaikne ilm. Vaatamata mitteleiule oli mõnus õhtune ujumine mida võib korrata korduvalt ehk siis võite mulle soovida edukaid mitteleide.

 8 

Ilm oli ilus, eelmisest päevast pea 10 kraadi külmem, aga vesi oli mõnusalt soe. Pakkisime ennast paati ja aerutasime nulli lähistele. Selleks ajaks kui ma vette jõudsin oli Lembitul juba aare käes. Nii kiiret leidu ei osanud keegi meist oodata. Panime nimed kirja ja hakkasime kaldale tagasi minema. Ma otsustasin ujuda, mis see mõnisada meetrit ikka ole mõnusas soojas veel ulpida.

Konnalonni

 8 

Miskid päevad tagasi sai ühes ühises geotuuris kokku lepitud. Kuivõrd eelneval päeval käisin alles suurema alusega merel ning see vajas peale seda veidike kõpitsemist, siis otsustasime, et piiname seekord väiksemat alust siseveekogudel. Kuivõrd teadmine sellest, et siseveekogud on juba üsna soojades kraadides oli mulle juba pea kuu aega tagasi kohale jõudnud, siis sai esmalt see ette võetud. Puhkusime Nõroki punni ja uhmerdasime nulli ligi. Kristjani jäi aerumeeks ning ülejäänud laevapere koosseisust sumas vette. Tuul oli marginaalne ning vee läbipaistvus ootamatult hea. Vast miski 30 sekundit kulus, enne kui õige vidin silma jäi. Esimene kättesaamise üritus nurjus, kuid järgmise tiiruga sain vidina rakenduse küljest edukalt lahti. Pistsime nimed kirja, jätsime Maire vette ligunema ning uhmerdasime kaldale tagasi. Aitüma Madisele-Mikile, igati mõnus sellist vidinat otsida.

 4 

Täna oli vesi piisavalt soe uue katse tegemiseks. Ega seal miskit keerulist ei olnudki, objektil jäi õige asi Lembitule kohe silma ja nimed sai kirjutada teisele reale, tänud.

 6 

Metsavahel anti mõista, et kajaliisil praam kaasas ning sellega saavad laisad, sandid ja muidu vaevatud suurema mureta selle aarde juures logid kirja panna. No võimalus paistis igatahes ahvatlev ning pool pealehakkamist on julge võit. Kui kohale jõudsin võttis praam juba vaikselt kuju. Algul startis female-ekipaaž ning kui minu silmad liival nuffi punnis rahakukrut märkasid, siis tärkas küll mõte, et lotovõit siin samas, mis ma selle lombi peale ronin. Jällegi sain kiusatusest võitu - nii võib must kunagi isegi korralik inimene saada. Miski aeg olid merelised aga tulutult tagasi ning mind kupatati ka alusele. Uhmerdasime Kristjani ja Mairega nulli ning jäime sinna mõneks ajaks. Vahepeal oli õnge otsas juba midagi lubavat, aga lahti rabeles kurivaim. Kokkuvõtteks meil vähemalt näkkas, aga esimesed jäid päris ilma. Ja Bruno päikseprillid olid ka muidugi täitsa toredad, miskil veidral põhjusel märkasin need ikkagi tagastada. Oleks rohkem selliseid mitteleide, siis ei paneks leide tähelegi. Aga väikese põnevuse see totsik minus esile kutsus ning kui kõik planeeritult läheb, siis mul vast õnnestub omal veidral moel oma krõnksud sinna märkmikusse saada. Aitüma kaasüritajatele ja kummardus peitjale ägeda väljakutse eest.

 2 

Suure geosündmuse järellainetus. Ette ruttavalt võib öelda, et tulemus jäi loodetust kasinamaks, kuid see ei omanud hetkel üldse tähtsust. Avasime navigatsioonihooaja ja puhusime praamile elu sisse. Kui esimene vahetus oli teele saadetud sai rahulikult geosõpradega kena päeva nauditud ja geojuttu puhutud. Vaatasime kuidas järvele ilusaid poognaid joonistati ning ootasime põnevusega häid uudiseid. Kui esimesed tühjade pihkudega tagasi tulid, siis täiendasime teise vahetuse varustust ning ankrumeheks sai kõigi püütud ja püüdmatute kalade hirm, Polekala. Pistsime talle polaroidid nina peale, et vee virvendust veidikenegi vähendada, Sportlane asus aerude kallale ja teele nad läksid. Kohale igatahes jõudsid nad loetud minutitega, kuid geopimedus sai neistki jagu. Vähemalt oleme jupi jagu targemad, et kirvega ei tasu niisama vehkima minna. Milline lahendus aga edu toob, näitab aeg. Üks mees tundis aga ennast võõraste prillidega lausa nii hästi, et oleks nendega kas või koju välja suusatanud. Napilt saime veel enne vehkat tegemist kätte :)

Mulle meeldivad aarded, kuhu saan kontorikleidikese ja kingakestega ja mille leian peitja poolt pakutud abivahenditega. Kui just ta kõrkjates nastikut silmas ei pidanud aa see rajakas ei läe teps mitte minu silmis arvesse. Hoopis lisandus, et ei tea mida otsid, ei tea kust otsid ja lõpuks ei teadnud ka mx otsid.

Varustus oli mu sõpradel viimase peal ja meil oli vaatamata sellele rajakale tore, seepärast ei jäänud seekord ka mitte-leid üldse kriipima aga tagasi niipea ka ei tule.

 27 

Neid k6rge maastikuastmega aardeid ju omajagu otsitud ja nendega alati palju funfactorit kaasnenud. Kui nyyd avaldus Ära karda, siis m6tlesin ise ka nac hirmudest ja foobiatest. Otseselt ei tunnista et mul yhtegi oleks. Kuhugi k6rgustesse ronimine pole mingi probleem, samuti kuhugi ujumine. Aga vot kui on vaja veepinnast allapoole minna, siis ytlen ausalt, et see on minu jaoks ikka mugavustsoonist väga kaugele välja minek. Aga eks see geopeitus ongi ju selline mis viib sind kohtadesse, kuhu sa muidu arvatavasti kunagi ei satuks :D.Veelinnulaul veel ysnagi värskelt meeles, kus kylmas vees asjatama pidi. Ja mida rohkem allapoole, seda kylmem vesi, mida kylmem vesi seda olematum tundus kopsumaht... Kylmaga 6nnex enam probleemi pole. Seda on karastatud koos Vigridega ja lisaks korralik kalipso teeb imesid. Kui aare yles tuli hakkasin kohe yhe jala pealt teise peale nihelema. Pidasime geosemudega ka plaani, et nädalavahetusel v6iks minna paadiga asja tsekkama, et keda siis tanki lykata ja ankrut mängima saata :D. Minul aga keerlesid juba peas Kuuli Muna stiilis m6tted asi kiiremas korras ära vormistada. Siis aga hyydis Silver et juba v6etud, Lauril logi yleval. Lugesin logi läbi ja nägin kohe asjas ebak6la. Huvitav kui hästi see logiraamat filmitopsis allveeaardes kestnud oleks :D. Siis aga hakkasin hoopis kahtlema et kas äkki aare ise yks aprillinali pole. Ja otsustasin 2 aprilli ära oodata just in case. 6Htul pakkisin kompsud kokku ja panin kella 5.30 ks äratuse. Kiire hommikusöök ja minek. Poole seitsme paikku hakkab päike t6usma nii et jääb poolteist tundi aega et siis kaheksa ajal tööle liikuma hakata. Järve äärde j6udes oli aga selline oh f% vaatepilt. Plaanisin ju saarele ujuda ja sealt siis edasi, aga järvel oli alles jääkaan peal. 120m läbi jää murda ei tundunud yldsegi ahvatlev. Aga hakkasin siiski samm sammult minema. Mingist hetkest aga muutus jää juba nii k6vaks et neljakäpukil isegi kandis. Ja natuke maad veel edasi sain juba sirge seljaga saare poole sammuda. Kui raksuma hakkas lasin uuesti neljakäpukile Siis aga tekkis hoopis uus mure et kui jää on nii k6va siis kuidas ma aardele ligi pääsen. Kirvest ma ju kaasa ei v6tnud. Kalda servast oli kll vesi lahti aga sealt hakata jää alla ujuma ei olnud kohe kindlasti plaanis. Peitja kahjuks aga minu 6nnex leidsin ka selle augu kust see vigur vette oli läinud. Niiet nulli leidmine osutus yllatavalt lihtsaks. Jääkaan oli aga korralik ja kannaga katki ei läinud. Ega siis muud yle ei jäänud kui et käisin saarelt looduslikku jääl6hkujat otsimas ja kui sobiv kandidaat leitud suundusin tagasi nulli. Kui paras auk sees siis prillid pähe ja veealust maailma uudistama. Siinne vee läbipaistvus ei andnud äntu omaga muidugi v6rreldagi, aga 6nnex jäi poi ruttu silma. Polnudki filmitops kirve otsa seotud hehehe. V6tsin vajaliku elemendi kaasa ja suundusin yles tagasi Ja täitsa tyhi logiraamat juhuu. Parandasin selle vea kiirelt ära ja määrisin esimese lehe sisse FTF 7.30. Vot sellised challenged mulle meeldivad, kus tuleb reaalselt midagi teha, mitte kuiva statistikat täita. Suured tänud ja kummardus Madisele selle väljakutse eest!

Nyyd aga vabandan kaaslaste ees, et jällegi nii tormakas olin ja nädalavahetust ära ei oodanud. Silver veel pärast noomis et millal sa aru saad et selliseid asju ei tehta yksinda. Eks ma ennem igat ettev6tmist ikka hindan riske ja enda v6imeid ka. Telefon oli kogu aeg käeulatuses ja päästevesti v6tsin ainult sukeldumise ajaks seljast ära. Aga eks ma yritan nac taltsutada seda tormakust ;)

 34 

Tundus olevat täiesti sobiv aare tänase päeva kirja saamiseks. Kohale mineku tee oli väga tuttav. Endalgi seal hooldust ootav karp läheduses ja lisaks ka koristus sündmusel ju käinud. Jõudsin nulli lähedusse ja no vaatan ühelt poolt ja vaatan teiselt poolt aga ei midagi...vaatasin igaksjuhuks kolmandalt poolt ka. Ikka ei näinud karpi. No on ikka jama. Aga no ammu juba peidetud ju ka. Ei usu, et nüüd enne avaldamist peitja käis üle vaatamas ja kontrollimas ega keegi pole ära virutanud. Lugesin varbad üle ja otsustasin, et kadunud mis kadunud. Aga no nime tahaks ju kirja saada. Peitjal endal ka nii palju aardeid, et kes teab millal jõuab selle aarde taastamiseni...tuleb kaaspeitjat aidata ja aare taastada. Õnneks on aarde kirjeldusse kena pilt lisatud, mille järgi täiesti lust ju asi uuesti komplekteerida...ainus häda oli selles, et mitte ühtegi vaja minevat asja polnud kaasas. Kuid õnneks meenus, et eile sai Lipukese aarde juurest ju kaasa võetud lätlaste "taastatud" aare 5cm kauguselt originaal aardest...no ja seda õnne siis nüüd täna. Tops ja paber olemas...ainult ämber veel betooniga puudu...seda seal karjääris vast leidub küll ja küll aga no ei näinud mina jälle midagi. Pole miskit teha, tuleb lihtsalt paremini taastada. Õnneks oli kaasas täiesti aarde nimes mainitud töövahend...päris originaalne idee kukkus ju nii välja sellest taastamisest :D Peitsin siis uue topsi kirvega, nagu nõutud :D Õnneks kahte omavahel ühendav nöörijupp oli ka olemas. Kõik komplekteeritud, panin oma nime paberile kirja. Tõmbasin ka eelmised nimed paberilt maha, sest no teoreetiliselt nad seda leidnud ju pole...aga no samas nimed on kirjas, siis vist kärab ka, niiet võivad ära logida kui soovi. Ettevalmistused tehtud, saatsin kirve teele...pigem kõrgustesse kui kaugustesse, sest jääd veel oli ja no äkki muidu poleks läbi läinud...läks aga nii hästi, et kadus hetkega :D Küll ei jõudnud ta päris originaal nulli välja aga no järgmine leidja võib natuke laiema pilguga ringi vaadata ja siis koordinaate täpsustada...palju seal neid kirvega peidetud aardeid ikka eest on :D Aga siiski, kui peitja ise plaanib uue ämbri lahenduse teha, siis oleks kena kirves tagasi saada :P Suured tänud peitjale põneva aarde eest!

Aprill!!!

Taastatud aare

Nimi kirjas...lätlased ka