Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
See aare kutsub Sind vaatama endist nõukogude sõjaväe lasketiiru ala, kus tänapäeval müttavad ringi 4x4 autod ja maastikujalgratturid. Aga ka tavalise autoga saavad julgemad nullile üpris lähedale sõita. Aare on peidetud suuremat sorti mikrokonteinerisse, mis sisaldab ka kirjutusvahendit.
Vihje: pole
Aarde sildid:
militaarobjekt (2), maasturiga_huvitav (2), soovitan (1), lumega_leitav (1), drive-in (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC88F2Z
Logiteadete statistika:
100 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 101
Kunagi olen siin käinud ja poolel teel tagasi pööranud, sest liiga palav ilm oli kõrbes jalutamiseks. Tundus, et siis oli aardel hoopis teine nimi. Täna arvuti taga selgus, et siiski sama aare, aga erinevates portaalides erineva nimega. Aare ise korras, aitäh peitmast!
Auto jäi "parklasse" kuna ilm soosis jalutamist. Hea, et sinna jäi- järsku olid teel suured lombid, mida mõni võiks ka tiigiks vms pidadada. Õnneks sai ümber kuiva jalaga. Nullpunkt sai tuvastatud kiiresti, kuid õues oli selleks ajaks juba hämardunud ning telefonivalgel sai seda päris pikalt otsitud enne, kui ilmselge silma jäi. Tänud! Naabrusest võib hetkel ka endale sae saada :)
Eesmärk oli matkata, seega jätsime auto suure tee äärde. See kant on isegi enam-vähem korda tehtud, nii prahi ja okastraadi mõttes, polegi mitu aega seal kolamas käinud. Aitäh!
Reedele kohaselt veidi kaugem punkt. Auto sai suure tee juurde jäetud ning edasi läksime jala. Nullis olime täitsa pimedad. Lihtsat aaret ka enam ei leia. Silmad lahti ja küll siis leiab. Aitäh!
Vahelduseks mõni kergema otsa aare ka. Auto jätsime üsna suure tee äärde, minu punn poleks kindlasti sõitu aardeni üle elanud. Õigemini oleks, aga sinna ta oleks jäänud kah :D Jalgsimatk oli ka tervitatav, päike paistis, linnud laulsid ja teekond oli vaatamata mudasele pinnasele üsna tore. Kuni jõudsime nulli. Saime natuke üle mõeldud peiduka osas ja raske on öelda, kas rohkem häirisime meie sipelgaid või nemad meid. Igatahes kui mõistus ja silmad tagasi pähe jõudsid, siis leidsime ka aarde. Vähemalt ei pea siia sipelgapessa tagasi tulema. Aitäh!
Jätsime motika vastava märgi taha ja kulgesime kohale. Kahekesi ei pidanudki väga kaua otsima, kui tops silma jäi. Tänud!
See aare on ka kuidagi pikalt ootama jäänud ja ju siis oli ka p6hjust. Täna tulin siinset kanti puhastama ja ega mul polnud 6rna aimugi kui lähedale siin autoga v6iks pääseda. Minule endalegi oli yllatuseks aga täiesti driveinn aare. Aarde lähedal sai isegi mäkket6usu täiesti edukalt katsetatud ja siis kogu kompleksile ring peale tehtud. Kui esimese pilguga tundus nii m6nigi liivarööbas ysnagi hirmuäratav, siis tegelikkuses ei olnud kordagi sellist tunnet et nyyd hakkan kinni jääma. Tänud peitjale siia meelitamast
No see ehitus jäeti ikka Ülimalt ammu maha ja oli tuvastatav alles kohal olles. Tänud peitjale
Pärast maastikul natukest tiirutamist sain autoga otse nulli sõita. Telefonilambi valguses läks omajagu aega aarde otsimisele küll. Konteineri leidsin nullist veidi eemal, see vedeles maas, aga oli kuiv ja terve. Ainult kirjutusvahend oli puudu. Panin konteineri tagasi kohta, kus ta võis varem olla.Tänud peitjale!
Väike jalutuskäik nulli ja hakkasime otsima. Veidike läks aega enne kui aare ennast näitas.
Alguses vaatasime valest kohast, peagi ilmutas aare end ise. Tänud!
Jällegi üks selline koht, kuhu omapäi ei satuks. Ootamatult tore oli siin varavalges autoga läbi liiva ja vee nulli paarutada ja kolm ringi veel põõsaste vahel otsa. Korras, kuiv, tänud peitjale.
Lootsin drive-inni teha, aga ei hakanud riskima. Pidin natuke jalutama. Aitäh!
Auto jätsime 300m peale ning jalutasime kohale.Aitäh!
Täna ei mütanud siin kedagi. Olime uhkes üksinduses. Sohver siiski katsetas masinaga kuhugi kinni sõita aga ei õnnestunud. Seega üsna igav lugu. Aarde juurde suundusin ringiga ja panin nimed kirja. Muidu aga ei toimunud miskit huvitavat. Tänan totsiku eest sel vihmasel päeval.
Vaadates seda kaunist puuderlumevaipa, mis looduse on katnud, siis meenus õel nali lapsepõlvest, kus sai puid ja põõsaid raputatud samal ajal kui sõbrad olid nende all. Noh mul oli vahetult enne aaret otsima minekut mõte sama nalja enda lastele teha.
Karmavõlg sai ühesõnaga seda aaret otsides kuhjaga tasutud. Lustisin autoga päris lähedale. Kui autost välja tulin, sain aru, et pean otse läbi võssi marssima. Ja nii ma sain seda lund korralikult krae vahele. Ja tegelikult ka mitme järgmise aarde juures. Aga peitjat tänan ikkagi.
Täna õhtul muundus meie madalapõhjaline 4x4 autoks ja vajutasin mõnusalt nullist umbes 60m kaugusele. Jube mõnus sõit oli, nagu õõtsuks pilve peal :) Tarmo läks ees ja aarde poole jalutades märkasin üks hetk puu küljes helkurit. Mõtlesin, et väga huvitav, aga samas tore, et siia on helkur jäetud. Peale logimist pöörasin ümber ja näitasin lausa näpuga, et vaata sealtpoolt tulime - helkur sädeleb vastu. Lähemale jõudes jõudis Tarmo selgusele, et helkurit pole siia jätnud keegi teine kui tema ise :D Nokkis selle puu pealt kaasa ja kinnitas uuesti jope külge. Aitäh!
Jätsime auto lasketiiru algusesse ja alustasime teekonda aarde suunas. Maas jäi silma tõsestusmaterjali (padrunikestad), et tõesti siin on olnud lasketiir. Aare ilmutas ennast kiiresti ja nii alustasimegi tagasi jalutamisega. Teepeal tuli mõte, et võiks õige natuke seda inimtekkelist jama kokku korjata. Leidsin teepealt ühe kohvitopsi, kuhu sai siis need padrunikestad siis pandud. Ühel hetkel jäi mulle näppu täiesti töökorras padrun, nüüd muutusin natuke ettevaatlikuks, et kuhu astuda või mitte. Lõpuks, kui auto juurde jõudsime oli neid padruneid nii palju, et ei mahtunud isegi mitte topsi ära. Suured tänud aarde eest.
NB! Kallid gekolleegid olge siin ettevaatlikud ja vaadake, kuhu istute või astute. Ma arvan, et siin on veel jõhkras koguses seda laskemoona. Kindlasti on ka selliseid, mis on tühjaks laskmata.
Jätsime auto kaugemale ja tegime jalutuskäigu aardeni. Kohapeal läks taaskord kiirelt. Nii tore on selliseid georetki teha - jalutad ja leiad aarded.
Jätsin samuti auto maha liivase osa algusesse. Väike jalutamine ja peale natukest tiirutamist tuli ka tops välja. Tänud!
Liivase osa jalutasin, ei peagi igale poole treppi sõitma. Aare korras. Aitäh!
Enne Jägala multit tehes jäi see aarde tähelepanuta ning tagasi linna poole sõites keerasin sisse. Oleks saanud veel lähemale sõita, aga 60 meetrit oli täitsa piisav ning sai ka jalutada. Aarde endaga kaua ei läinud, täitsa loogiline peidukas. Aitäh!
Jalutuskäik nulli oli see kõige toredam osa otsingust. Potsik ise ei tahtnud kuidagi välja tulla. Lõpuks vaatasin õiges suunas ja läksin kohale. Küll aga ei suutnud kamuflaaži nii ideaalselt tagasi panna, nagu ta enne oli - ei tea, mis ausõna peal ta püsis. Kuid miskit siiski õnnestus tekitada. Küll jäi mulle arusaamatuks üks element potsiku küljes, mis vihjanuks nagu mingile teistsugusele peitmisviisile. Tänud!
Tiirutasime tiirus, et tabada kümnesse aga lõpuks täname aardepeitjat, kelle abiga pihta saime.
Auto jätsin parklasse ja tegin väikse mõnusa jalutuskäigu aardeni. Tänan.
Olin küll kohe alguses õigesse kohta vaadanud, aga mitte piisavalt terava pilguga. Seejärel tiirutasime suuremas kaares, aga lõpuks saabusime ikkagi algusesse tagasi ja saime nimed kirja.
Ega naljalt enam kohta ei leia, kus ilusa ilmaga laulupidu ei toimu. Siin oli olukord natuke parem. Mõnda inimest kohtasime, kuid õnneks mitte midagi hullu.
Nullis keerutasin natuke ringi, kuid lõpuks ikka leidsin.
Tänan peitjat.
Harvendame kodumaakonda ka aaretest natuke tühjemaks #6.
Veel üks lihtne aare, mille juurde jalutades saime lisaks leiule kaks ühes: Indy joosta ja mina päevanormi samme, aitäh :).
Auto jätsime suure tee äärde parklasse ja jalutasime sealt aardeni. Tee peal olevad suured loigud olid öisest külmast paraja jää kihi peale tõmmanud. Ise tugevust katsetama ei hakanud aga koera kandis :) Nullis tuli leid kiirelt. Tänud!
Ei oska mina hinnata selliseid maasturite poolt ära retsitud kohti, aga see on minu mure, keegi ei käsi sellisesse kohta ronida, eriti pimedas mitte, sest õhtul oli koht üsna kõle. Ümber hiigelsuurte porilompide jalutades ja mööda mättaid keksides jõudsime lõpuks siiski sihtmärgini, ega geopeitur ei raatsi ju ka loobuda kui aardeni jääb vaid paarsada meetrit:) Tänud.
Paarsada meetrit enne aaret tundus mõistlikum jala jätkata, ei tahtnud traktori vajadust katsetama hakata. Jala jätkates läks vahepeal ikka väga mädaks kätte, on alles mülgas leitud. See jäigi segaks, miks sellises mülkas aare on.
Tänase päeva viimane karp. Jänes tuli püksi ja auto jäi pisut kaugemale kui oleks võinud. Nullis läks kiirelt, logi kirja ja koju. Aitäh!
Kui ma õieti mäletan siis kunagi kaitseväes olid mu laskesooritused üsna keskpärased. Küll aga pärast üht lasketiiru külastuse kokkuvõtet teatati et minust saab kergekuulipilduja. Esimese hooga olin selle teate peale eufooria äärel. Kujutasin juba ette kuidas ma lisaks tavavarustusele pean üht 11 kilost MG-3 kolakat metsas järgi lohistama. Minusuguse kleenukese jaoks oleks see surmaotsust tähendanud. Õnneks oli rõhk „kerge“ peal ja sain oma galilile kõigest mõnesaja grammise harkjala juurde. Mis hiljem selgus et see väike lisavidin oli hoopis boonuseks. Võrreldes teistega oli mul palju mugavam põõsas redutada. Ega ajaga pole palju muutunud. Märklaud saab vajadusel ikka korralikult täpiliseks, kuid need augud kipuvad endiselt natuke liiga hajali asetsema. Siin platsil sai aga täpsust ainult hiiglaslikest lompides mööda laveerides harjutada. Hiilgeajad on sellel kohal vist möödas, aga vana aja meenutused leidsin aarde juurest üles küll.
Tänud.
Kuna meie auto on väike linnaauto siis jätsime ta liivase tee algusesse meid ootama. Edasi läksime jala. Teel oli palju suuri lompe/mülkaid, mis õnneks olid üsna paksu jääga kaetud. Siiski oli jää osadest kohtadest puruks sõidetud ja lumel veel mitmed autojäljed. Kui olime jõudnud paraja kohani, et teelt kõrvale keerata ja suund aardele võtta, siis nägime kahte (linna)maasturit ja 3 või 4 hullu, kes nendega läbi jää üritasid sõita. Olime neist juba veidi kaugemal, kui kuulsime sellist raginat nagu oleks jäämurdja Botnica Neeme metsa sattunud. Me ei lasknud end sellest häirida ja peagi leidsimegi aarde. Kui tagasiteel neist uuesti möödusime, siis tundus nagu oleks nad kinni jäänud, kuid seda nad ilmselt ei olnud, sest nägime neid tänase päeva jooksul veel.
Saime oma madalapõhjalisega peaaegu nulli. Väike jalutuskäik ja logi kirja. Aitäh.
Ootasin pool päeva, et ilm paraneks. Kuna paranemise märke ma ei kohanud siis otsustasin tänase aarde vähemalt valges üles otsida. Teeolud aardeni olid päris huvitavad. Kui muidu need autojuhid, kes sõidavad nii, et autotee poolne tuli ei põle, ei sega, siis sellistes oludes, kus pritsib ülevalt, alt, paremalt ja vasakult, neid teel kohata väga ei tahaks. Parkisin nii lähedale kui tundus, et ma ka pärast tagasi saan ja asusin aarde poole teele. Kuivemaks logimiseks olin kaasa võtnud ka vihmavarju. Kuidagi imelik oleks olnud seda sihtotstarbeliselt alles aarde juures kasutama hakata, nii et hakkasin sellega kohe võitlema. Nägin vaevu oma jalge ette aga vähemalt oli natukene kuivem olla. Aarde leidsin ruttu. Logimiseks võtsin sisse seene positsiooni - kükakil vihmavarju all - ei saa öelda, et soe oleks hakanud aga võrreldes eelnevaga oli päris ok olla. Tagasitulles loobusin vihmavarjust aga ilmas GPSita poleks üldse aru saanud, kust ma siia sain. Polnud ju varbast suurt kaugemale enne näinud. :D
Olen nii rahul oma sügisese jope ostuga. Vähemalt ülemine ots oli kuiv autosse jõudes. Nüüd peaks veel paadipüksid endale hankima, et ei peaks märja peega Alexelast piparmündikakaod ostmas käima... Hea, et koer koju jäi, ta oleks järsku veel ära lennanud. (199) Aitäh!
Jõe äärest ära tulles mõtlesime, et põikame ka metsa sisse. Või noh, veidi metsasemasele alale. Suure tee pealt maha keerates tundus, et korralik tee saab otsa ja siit edasi küll sõita ei või. Samas, ühtegi ümmargust punast liiklusmärki, mille keskel piklik valge ristkülik oleks, ka ei näinud. Aga äkki on servaga? Äkki on mõni pahalane sikku mänginud ja märgi ära keeranud ning ma lihtsalt seda ei näe ning sõidan pahaaimamatult sinna, kuhu üldse ei tohigi. Ma olen kuulnud, et tänapäeval on ju kõik kohad erinevaid vidinaid täis, näod tuvastatakse hetkega ära. Lisaks olla tänapäeval ka liivateradel silmad ja kõrvad, kividest ja puudest rääkimata. Dai pohh kui see siin üldse tervise- või matkarada on ja siis mina siin sedasi kihutamas, et oma jalavaeva natuke vähendada. Pärast tuleb detektiiv-uurija-inspektor ja kuulab kõik liivaterad üle, siis oleks küll jama kaelas. Need lobisevad kohe välja, et kes siin käis ja kui ülbelt käitus.
Tegime siis kerge jalutuskäigu, otsisime aarde üles, nimed kirja ja tagasi. Polnudki nii hull midagi. Lahkudes pidin autole korraks tagurpidi käigu sisse panema, et autonina suunas keerata ja juba võisimegi minema vurada, uusi tegusid sooritama.
Täname aarde eest!
Tänase kodulähedase geopäeva viimane aare, kuigi sinna kanti jäi neid veel hulganisti ootama. Koht on muidugi tuttav. Koolist tulles oli kunagi selline süsteem, et üks buss tõi Jägala-Joani ja järgmine buss viis sealt edasi. Kui seda teist bussi millegipärast ei tulnud, sai ikka päris palju seda teed jalgsi astutud. Lasketiirust kostnud paugutamine ja hoiatavad sildid sööbisid lapsele muidugi mällu. Sildihoiatus "Stoi, streljat budu!" jäi nii hästi meelde, et juba täiskasvanueas sai seda ühel õppusel kasutatud, kui öises patrullis olles laagrisse "kogemata" "venelased" sattusid. Aarde peidukoht oli üllatavalt temaatiline, ise eeldasime midagi muud. Kuumal kuival suvepäeval oleks siinsel maastikul eriti mõnus. Meil oli paraku juba jahe õhtu käes, aga mõnus oli ikka. Aitäh aarde eest!
Leitud koos karuonuga ratastega sõites. No päris park and grab see ikka pole. Isegi rattad jätsime 50m kaugusele tee äärde. Kahtlustasime mitut kohta kuid vaatasime lohakalt ja aare tuli välja alles teisel ringil. Täname. Korras.
Lauri meenutas vanu "häid" aegu ja pajatas erinevaid lugusid. Tema oli selle kohaga vägagi tuttav. Ilm oli super, jalutuskäik mõnus, aare olemas ja korras.
Siin toimus minu üks esimesemaid laagreid ja vist esimest korda sain siin ka automaadist lasta. Toona veel tohtis. Nüüd on jäetud ala ATV ja 4X4 meeste/naiste pärusmaaks- ja ka geopeiturite. Auto jätsime 400m joonele ja tegime väikse jalutuskäigu aardeni ja tagasi. Terves kehas terve vaim ja peidetud logiraamatus uus logi (geopeituri vanasõna). TFTC!
Otsimine võttis meil ikka omajagu aega aga leidsime lõpuks. Väga loogiline ja hea peidukoht
Võtsime aega ja alutasime aardeni. Üks maastur läks ka kuhugi, aga meie nähes tagasi ei tulnud. Ju siis oli liiga vähe rammu teisel. Tänud peitjale aarde eest.
Päris juurde ei hakanud autoga trügima. Väike jalutus ja leitud. Tänud peitjale
Selle aasta Suveseiklust alustasime õite varakult, esmaspäeval! Lõpetame nagu ikka - pühapäeva õhtul. Esmaspäeva õhtul kogunesime Kostiveres, kust oli täna paslik mööda aardeid Lääne-Virru öömajale kulgeda.
Esimene aare oli siin. Tegime draiv-ini, küll kõrvalteele, kust sai mööda heinamaad nulli. Otsida andis omajagu, sest peidukas polnud kuigi loogiline. Aga leitud siiski. Nagu ka korralik jäme kuul, mille Karl leidis. Aitäh Jaanikale siia kaema kutsumast!
Leitud ühel ilusal suvepäeval teel Suveseiklusele. Sipelgad ja liiv :)
Kedagi müttamas polnud ning lilled, liblikad ja ritsikad lasksid rahulikult topsini jalutada. Tänud!
Pärast rannast tulekut vedasin teised korra metsa ka enne kui kohvile läksime. Auto jäi suurest teest umbes poolele maale ning autost välja ronides nägime eemal rebast. Oliver leidis maast leitud padrunikesti ning ma pidasin talle siis loengu tulirelvadest ja laskemoona tööpõhimõttest, nii palju kui ise ajateenistusest mäletasin veel. :)
Aare juures vahtisime natuke niisama ringi umbes 10m kaugusel kuni Elve märkas konteinerit peitvat objekti, seejärel oli leid kiire. Logimise ajal möödus teiselt poolt põõsaid maastur - järelikult kasutatakse seda rada aktiivselt.
Autoga päris nulli ei trüginud, aga veidi sai liivas rallitud ikka. Leid loogilises kohas, jäi lihtsasti näppu.
Kui poleks aardel sellist nime, ega ei teakski, et siin on kunagi olnud lasketiir.
Sirvisin logisid ja leidsin, et selle koha puhul on taaskord näide, et inimmälestus ja suuline pärimus kestab kauem kui kätega loodu, eriti, kui selle eest ei hoolitseta. Ka mälestuste eest peab hooltsema. Ühel meie naabril on kombeks kõigi oma riigi eest hukkunute puhul üle ilma hõista, et teie kangelastegu mälestatakse igavesti. Ja reaalsuses on haud paari aastaga võsastunud ja mälestusmärgid pudenenud. Ja mälestus sobib siis healjuhul vaid propagandaks.
Aga aardele siiski pikemat iga ja tänud juhatamast.
Üleliigse stressi vältimiseks jätsin auto liivase tee algusesse. Mõnus väike sutsakas nulli, kiire leid ja tagasi. Aitäh!
Tiiru teine aare ja lasketiiru. Piirkond orienteerumisest tuttav ja ka aardega ei läinud kaua. Tänud.
Autoga päris nulli ei trüginud kuigi oleks saanud. Tops oli ebaloogilises kohas aga sai tagasi pandud samasse kohta.
Möödaminnes kiire leid. Koht tundus tuttav, nagu oleks varem seal kolanud.
Sõitsime mööda liivasied teid üpris lähedale. Natuke otsisime kuniks õige asi silma jäi.
Autoga sai ilusti 50 meetri peale, lähemale enam ei viitsinud trügida. Koha peal läks natuke aega kuniks õige asi silma hakkas, tänud.
Kunagi, kui vabariigi vabadus osaliselt ka minu õlgadele toetus, käisin koos teiste lapilistega siin kusagil metsaall õhutõrjekuuliprits "Sergeile" kaevikut kaevamas. Isegi miskite kandiliste inimese kujude pihta sai siin tinaplönne lastud. A nu nüüd Eesti juba paremini jalul ja varases keskeas kiiresti kiilanevatel ja rasvuvatel härradel lastakse muretult geopeitusega tegeleda. Ja kuna minu tulemused kaitseväes liiga säravad ei olnud, siis õnneks pole ka kursust kordama kutsutud. Aga aare ise ju täitsa vinks-vonks, eriti kui Andre vabatahtlikult vihmast nõretavasse põõsasse puges. Aitüma!
Arvi parkis oma asfaldimasina ära ja sõitsime mu masinaga 10m peale. Lasketiirus aeti sihikut paika ja harjutati laskmist. Leid oli kiire, praegusel ajal ei saagi kaua otsida, sääsed kohe platsis. Lahtises liivas oli piin sõita, aga hakkama sain.
Pärast pikkade torude ja härra Grabby lapsukese mitte leidmist hakkas kangesti huvitama, mida täpselt kujutab endast [jaika] "suuremat sorti mikrokonteiner" :o) 1.5 raskusastmega Jõesuu lasketiirus lootsin selles osas selgust saada. Noh, sain kah. Konteiner, sunnik, oli justnimelt säherdune, missugust ma Tallinnas kahest kohast kohe päris pikalt otsisin. Olgu, vähemalt siin sain logisse nime kirja, küll need [jaika] linnakadki ükskord roheliseks värvin :o) Aitäh.
Päeval käisin korra aga väljas oli nii palav ja sipelgaid palju, et jäi otsimine pooleli. Õhtul sai uuesti mindud ja siis sai leitud, tänud :)
Kui ma nüüd õigesti mäletan, olen siin lasketiirus isegi tulistanud. Autoga kaugele ei trüginud, väike jalutuskäik ja veidi otsimist.
Isegi siin maastikusõitu suurte masinatega tegemas käinud. Suurim oli lausa 8x8 veoskeemiga. Seekord piirdusin 50meetri kaugusele sõitmisega.
Leid ise kiire.
Alguses näitas GPS kuskile ei tea kuhu. Läksin siis autosse tagasi ja panin koordinaadid uuesti. Siis tuli leid kiirelt. Tänud peitjale.
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Selle aarde avaldumine oli nii kenasti vihmade vahelisele kuivemale ajale sätitud. Värskeid jälgi oli mitmeid, vähemalt 2 neljarattalist ja vähemalt 4 kahejalgset oli oma mustreid teele märkinud. Sellest hoolimata ootas kohapeal täitsa tühi logiraamat. Vist oli kell 12:35 FTF logi kirja panemise hetkeks. Tänan.