Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aarde on peitnud geopeitur Carmeliita, kes kajastab enda tegemisi geocaching.com lehel. Antud aarde peitja ei mängi ise geopeitus.ee lehel ning aarde info ei pruugi seetõttu 100% täpne olla. Vaata kindlasti infot ka geocaching.com lehel, samuti saab aarde omanikuga sealtkaudu ühendust! Kui märkad erinevusi geopeitus.ee ja geocaching.com lehtede vahel, siis anna sellest palun teada geopeitus.ee lehel "Kiri administraatorile" (lehe vasakul pool või allservas) kaudu.
Varaseimad teated Kärsa mõisast (saksa k Kersel) pärinevad 1456. aastast. Pikkadel sajanditel paljude omanike käes olnud mõisa omandasid 1840. aastal von Brevernid, kelle kätte jäi ta kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Mõisa viimane omanik oli Ernst von Brevern.
Arvatavasti 1800. aasta paiku ehitatud ühekorruseline peahoone oli stiilne varaklassitsistlik ehitis.Pärimuse järgi on mõis ehitatud kunagise linnuse kõrvale.Linnusest annab märku kõrgem küngas mis on mõisa ja seal taga oleva allika vahel.Peahoone keskosal oli madal astmikfrontoon, selle ees paiknes ümarsammastele toetuv lahtine katusealune. Peahoone vastas, teisel pool auringi asetsesid teine teisel pool sissesõiduteed klassitsistlikud ait ja tall-tõllakuur.
1960. aasta paiku ehitati peahoone tundmatuseni ümber kahekorruseliseks ehitiseks, seal asusid nii korterid, sidejaoskond kui ka kohalik rahvamaja.
Hoone lagunes ja varises 1980ndate aastate paiku. Praegu on nii peahoone kui ka kõik kõrvalhooned varemeis. Kõrvalhooneid oli arvukalt, nad moodustasid koos peahoonega ühtse ansambli. Olulisemad olid:valitsejamaja, ait, laudad, rehi, tall, töölistemaja, kelder, tööliste elamu, sepikoda, hollandi tuulik.Samuti mõisa park oma väärikate puudega.Pargi servad on nüüdseks juba metsistunud ja võssa kasvanud.
Stiilse viinavabriku klombitud maakividest müürid, mis olid veel 1999 püsti, on ka nüüdseks suuresti lammutatud.
Viinavabrik oli suur ja liigendatud kivihoone, mille müürid on laotud puhta vuugiga, klombitud maakiviplokkidest, nurkadel on plokid hambuva ladumisviisiga. Hoone keskosa oli väga kõrge, ta eendus kergelt esifassaadis, parem tiib on ühekordne, vasak tiib aga kahekordne. Hoonetiibu katsid viilkatused laialt üleulatuvate räästastega . Keskmise korpuse viilkatus oli põhiosaga pikiteljele risti. Aknad olid suured 6-ruudulised, piiratud paekivist ääristega, mis seotud müüriga hambuvate plokkidena. Aknaid ja uksed on valdavalt kaetud lameda kaarega, vaid masinasaali kaks väga kõrget, läbi kahe korruse, akent omavad kõrge kaare, samuti väike viiluaken nende kohal . Korsten on kõrge , neljatahuline ja paekivist, omab ülal kitsa vahevöö , tugevalt eenduva ja profileeritud otsakarniisi.
Just korsten ongi see objekt mis on siiani ajahambale vastu pidanud ja tänu vanade müürsepade kätetööle siiani püsti. Arvatavasti seisab ta seal veel sama kaua kui just midagi ettearvamatut ei peaks juhtuma.
Nullis tasubki minna ligemalt uurima korstna soklit ja selle klombitud maakive.Kui vajalik info käes, siis see juhatab teid edasi juba mõisa juurde.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (4), mahajäetud_ehitis (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC888W0
Logiteadete statistika:
64 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 65
Kui Liisil aare leitud sai, olid poisid purunenud rehvi juba kenasti peaaegu korda teinud. Väike närvikõdi igasse päeva. Aitäh!
Aardeotsing omaette. Vististi viimase punkti lähistel jalastuma hakates kuulsin kerget sisinat. Polnud kahtlustki et rehvil on auk sees. Õnneks oli Kaupol lahingvalmidus olemas. Kiirelt ratas alt, nõõr sisse, õhku juurde ja alla tagasi. Ja kõiks see toimus sekunditega [loe sekundkümne(sada)dega] nagu F1 pitstopis. kogu selle häpeningi jooksul jõudis Liis veel aardegi logida ;D. Aitähhid
Mõnus lühike tutvus ajalooga, kuidagi üdini ilus ja samas nii kurb oli siin jalutada...
Hämmastav milliseid lagunenud ja mahajäetud mõisaõuesid on olemas. Kärsa! See paik jääb oma meeldivas mahajäetuses vist kauaks kummitama. Aitäh!
Leid #98 Võru-Tartu-Puurmanni-Pedassaare-tiiru neljandal päeval. Päeva viimane aare kl 2130 enne laheda ja hea läbipaistvusega Järaniku (tehis/pais)järve äärde ujuma ja ööbima suundumist. Nullis aimasin juba halba, kui seal korstna kõrvalt midagi kivihunnikuks lammutatud oli. Töömehele oli isegi silt tehtud kirjaga a la "Kivid siia". Õnneks korsten ja nullpunkt ikka alles. Lõpus oli veidi maltsa ja võssi, aga aare ise end otsida ei lasknud, andis kenasti kätte. Aitäh ajalugu ja ehituskunsti tutvustamast! Aare jonksus. Nüüd lähimasse järve ujuma ja kaldale magama (ja taarat kokku korjama).
Eilsest mingi üüratu väsimus, aga sai end kokku võtta ja üht aaret otsima tulla. Tänud peitjale aarde eest.
Nüüd ma tean kus see suvi kõik sääsed on! Selliste kohtade külastamine tekitab alati väikse adreka. Kas tasub? Kingadega (eelmisest punktist märjad)?! Mis siis kui juhtub midagi (vt eelmist logi)? Tasub!!! Väga vinged kohad. Tänud peitjale!
Siin sai leitud algus kiirelt, kahjuks libisedes lõin pea vastu korstent, nii et veri nirises. Edasi lõppu Tänud
Kuna Janaril oli vaja see aare võtta ja mis siis ikka, koos ikka segasem. Algus sai leitud ja ega lõppki ennast kaua oodata ei lasknud. Aitäh.
See aare oli siis minu plaaniline statistiku aare. Vajasin just täna ühte multi aaret. Alguses olin ikka nii pime, kui pime olla sai ja ei näinud seda õiget asja kuidagi. Õnneks olid Marttil silmad peas ja saime võimaluse edasi liikumiseks. Lõpus oli jälle Marttil õnne ja saimegi logi kirja. Suured tänud aarde eest.
Alguses lootsin, et provva ei pea mäkke ronima aga härrad venitasid seal nii kaua, et ma kahtlema hakkasin, kas nad ikka minuta toime tulevad. Ühinesin siis just sel hetkel, kui andmed koos ning jalutasime juba edasi järgmisesse punkti. Otsimist alustati korraga nii seest kui väljast, Marttil oli õnne rohkem. Hullult äge naadiväli on seal ikka :) Aitäh aarde eest.
Esimeses punktis läks üsna kiirelt ja liikusime edasi lõpu poole. Kuna mulle tundus, et aare kutsub meid mõisaparki, siis vahetasin jalas olnud kummikud lahtisema jalatsi vastu. See oli suur viga, sest tuli välja, et jalutame läbi prügimäe ja mul õnnestus muidugi mingisse vette täis konservikarpi sisse astuda.
Aaret peitva objekti juures oli õnneks natuke puhtam, vaatasime sisse ja uurisime väljast ja nii see aardekarp leitud sai. Aitäh!
Kunagi väga ammu sai korstent uuritud ja numbrid saadud. Nüüd oli aeg ka nimed kirja panna. Jalutasin koheselt õige koha poole ja leitud ta saigi. Tänud tutvustamast sellist kohta, kahju ainult, et kõik on maha jäetud.
Koordinaat sai eelmisel korral leitud, seekord jäi üle vaid aaret otsima tulla. Kaido poolt kiire leid, samal ajal kui ma ümbrust avastasin, aitäh! :)
Kadunud hiilguse hingust on veel tunda, kuigi vahepealne ümberehitus on pisut veidraks olukorda muutnud.
Tänan peitmast.
Ütlemata lahe aare ja koht. Siin võiks pikalt tuulata. Ahhetad ja ohhetad seda kadunud hiilgust. Samas on ikka veel siiani väga vägev vaadata. Kahju ka. See kohalik koer on üks vägev tegelane, ta võib vist ennast surnuks mängida. Muudkui jookseb ja tassib neid oksi. Ka siis, kui ta totaalselt enam ei jaksa. Kogu aja käis meiega kaasas ja kahju oli isegi teda mitte kaasa võtta. Loodan, et pakub ka teistele geokülastajatele seltsi ja soovitus on koerale roigast visata, siis sulab ta kiiresti.
Auto jätsime esimese punkti juurde. Kuna Karlil oli see aare juba varem leitud, siis jäi tema pagasnikust võileiba otsima. Meie, ülejäänud, suundusime vahepunkti otsima. Jõudes tagasi auto juurde, oli meile üpris lähedale ka üks takslaadne kutsu jõudnud. Karl hakkas ülejäänud võileibade pärast kartma ja sulges igaks juhuks auto. Edasi pidime minema sinna suunda, kus kutsuke meid vaatas. Natuke nagu kartis meid, aga samas ei kartnud ka. Niipea kui Karl talle esimese oksa viskas oli ta meie suurim sõber ja tuli meiega aarde juurde kaasa. Tagasi auto juurde jõudes oli teda natuke isegi kurb maha jätta, aga eemalt kuulsime kuidas pererahvas teda juba hõikas.
Aitüma taaskord väikese ajaloorännaku eest.Õnnetus seisus hooned kahtlemata mida siin nähtud saime.Õnneks hoolitses positiivse emotsiooni eest kohalik koer kes meiega kiirelt "ühise keele" leidis ja aarde otsingul kohaliku giidina saatis.
Kahju, et paljud sellised ajalooga hoonete kompleksid hävinemisele lähevad. Viinavabriku korsten on tihtipeale viimane. Oli uudistamist küll ümbruses, aare korras, aitäh petjale!
Alguses vaatasin seda taimestikku ja mõtlesin, et võib olla suvel mitte... Aga siis tegin ringi peaaegu peale ja sukeldusin märksa meeldivamast kohast. Kusjuures ka lõpus oli võsaküsimus üleval, aga sain loobumismõteteta metsa suundutud. Aitäh ajalugu ja kohta tutvustamast.
Lagunevatest mõisatest ja nende juurde kuuluvatest hoonetest on muidugi kahju, aga paratamatult on nende kordategemine jõukohane vaid vähestele. Õnneks neid siiski renoveeritakse ja taastatakse. kahjuks küll mitte seda siin. Täname aarde eest!
Tänane gurmee. Käisin ühele oma keerukamale projektile eeltööd tegemas ning jätkuks valisin selle aarde. Gurmee ei ole mitte niisama tippkvaliteet, vaid hästi tasakaalustatud "menüü". Geopeituse keelde tõlgituna: täpselt paras kogus füüsilist liigutamist, vähetuntud ajalugu, muidu harvanähtavat vaatamisväärset ja lõpuks hästi läbimõeldud peiduviisi. Isegi kui see ei kuulu peitja kõige säravamate aarete hulka, siis balanss on ikkagi ideaalselt paigas. Sain siin pisut rohkem pingutada kui tarvilik olnuks, õppisin jälle veidike uut, nägin mõndagi vana, ka geokaardi sain jälle jupi võrra rohelisemaks. Kummardus ja aitäh!
Kõik kulges ilusasti. Leidsime nii aarde, kui endisaegse hiilguse.
Oh, kui õnnelik ma olin, et ei pidanud suurtesse mahajäetud hoonetesse minema. Ma olin isegi uhke enda üle, kui käisin lõpusolevas hoones sees. Aitäh!
Meil jäi üle kärsa saamata. Kant oli inimtühi, kuigi ilmselt sattusime kellegi eravaldustes kolama. Mõisapreilidel on siinkandis end ka nüüd lihtsam ontlikult üleval pidada kuna saalides-tubades värske õhu puuduse üle kurta ei saa.
Siin läks aega ikka omajagu, mitte et aardega midagi keerulist oleks olnud, see sai kärmelt leitud, aga kuna ümbruskond oli vaatamisväärsuseid paksult täis, siis nendega tutvumiseks võtsime asja rahulikult. Mõisakompleks iseeneset oli mõnusalt kompaktne, aga see mida nõukogude ehitusmeistrid seal korda olid saatnud, no sellist ... polegi väga kuskil kohanud.
Mõisa nime saamise kohta võib ühte huvitavat teooriat lugeda EKI kohanimeraamatust.
Tänud peitjale igati vaatamisväärset kohta tutvustava aarde eest!
Sai toimitud vastavalt juhistele ja koordinaadid üles leitud. Peale seda suundusime aaret otsima ning see sai ka leitud. Tänud selle viinavabriku ajalugu tutvustamast. Aitäh peitjale.
Omapärane koht siin :) Õnneks sain alguses kiiresti koordinaadid kätte ja lõpus hakkas ka nullile lähenedes juba eemalt kahtlane koht silma. Aitäh peitjale.
Nikerdasin auto korstna ligi põllale parkima ning ronisin korstnat kaema. Kuivõrd peitja polnud siin õel olnud, siis jäi igati korraliku teostusega esimene punkt kiiresti silma. Kuivõrd GPS-i lubaduste kohaselt lõpp väga kaugel ei olnud, otsustasin sinna jalutada. Ka teepeal oli uudistamist küllaga. Lisaks uhketele endistele hoonetele jäi silma ka ilusa maalitud pildiga postkast. Igati tore multikas, aitüma!
Üllatavalt lihtsalt läks selle asjaga. Suts, ja tehtud!
Ilma kaaslasteta poleks ma siia pimedas ealeski tulnud, võib-olla isegi valges mitte. Mahajäetud ehitised on ikka kahtlased kohad, mõned isegi päevavalges. Kambaga aga õnneks lihtne, kuna julged mehed olid kõrval, söendasin isegi pisut kõhedavõitu hoonesse piiluda, ise muidugi jälgides, et kaaslased ikka turvalises läheduses oleks;) Tänud.
Ei mäletanudki ÄMM raja läbimise ajast, et siin meil mõni aare oleks läheduses vahele jäänud. Ahjaa, see ju siia vahepeal juurde tekkinud. Esimene punkt oli ootamatu. Seni kuni meie Kaupoga valedesid kohti poleerisime, korjas Merle õige infokillu üles. Eks seda oli arvata kuhu edasi suunduda tuleks aga päris kirvega poleks küll sinna pimedas vehkima minna tahtnud. Raamatust lugesime, et saab siiski ka nii. Hirmus ei olnud, kummitusi ei kohanud.
Tänud.
Täitsa huvitavalt tehtud aare. Mitmekesi otsides jäi nii nullis info kui lõpp kiirelt silma. Ega muidu poleks siia kunagi sattunud.
Selle aardega läks huvitavalt. Nulli poole vaadates ei tahtnud sinna mitte minna. Kuna olen siinkandis ennemgi mitmel korral käinud, otsustasin aimatavas lõpus kirvetada. Väga terav kirves oli, tuleb välja, georada aitas ka kõvasti.
Väga uhke korsten. Ülejäänud kunagi olnu kurvas seisus. Tänud peitjale.
Tagasiteel Tartusse tegime kõrvalepõike. Võimas korsten ja natuke võsane lõpp. Tänud peitjale
No siia navigeerimine ei olnud just kõige parem, mittearvestatavaid km-d tuli lisaks, kuid korsten on äge. Lõpus geps jooksis naatides ringi nagu vasikas kevadel. Õnneks oli endal taipu rohkem ja nimi sai logiraamatusse kirja. Mina tänan!
Peale logimist käisin nii õnnetult käntsu, et prillid lendasid peast, mille alles auto juures avastasin. Tiia käis leidmas. Aitäh.
Olen minagi Carmeliita loomingu austaja. Kohati isegi kahju, et asun tema peidetavatest nii kaugel, muidu tormaks siia palju kiiremini. Nüüd saab neid otsida, siis kui siiakanti satun. Ehk täna sai siiapoole nina keeratud. Ilmataadiga olen täna veidi pahuksis. Iga uus mõisapark tähendab järjekordset "kõrvuni" märjaks saamist. Aga seekord siis Carmeliita aarde nimel :) Põnevad kohad. Aare jäi esimesel katsel varju, alles peale kinnituse saamist, et otsin õigest kohast, jäi näppu. Tänud peitmast! Palun veel :)
Vahepunktiga polnud probleemi, oli ilusti näha. Lõpus kiiret leidu ei tulnud. Neli korda vaatasin samasse kohta, ei näinud... viiendal korral, tagasi samas kohas, ikka ei näinud, aga leidsin. Tänud juhatamast!
Kui peitjaks on Carmeliita, siis on juba eos teada, et ees ootab miskit põnevat. Ei pidanud pettuma. Viinavabrikus kulus uudistamise ja ringi turnimise peale juba 10 minutit. Uhked varemed ja muidugi ka korsten. Lõpu koordinaat oli meeldivalt lihtsalt peidetud. Mõisa juures sõitsin autoga treppi ja asusin kompleksi avastama. Kõik oli ikka väga maha jäetud. Hooned lagunenud ja mõisapark võsastunud. Aarde peidukas oli ka päris hästi valitud. Pärast leidu läksin lähimasse veekogusse, Äntu tehisjärve, veemõnusid nautima. Aitäh!
Tavaliselt saab ikka vähemalt korra päevas pilk Geocaching lehele peale visatud, et kas äkki mitte uusi aardeid pole ligidusse ilmunud. Aga näe seekord jäi vahele ja isegi laupäeval kui sai Peipsi ääres käia ei tulnud pähe vaadata.Tagasi tulles sõitsin ka Vilde aarde juurest läbi ja alles täna hommikul kohvi juues märkasin, et olin uue aarde maha maganud. Enam polnud ka erilist mõtet kiirustada, sest teadsin, et tegusad virumaa geokolleegid on ammu FTF logi kirja pannud. Õhtul tulin kohale ja esimene punkt jäi juba kaugelt silma.Samuti leidsin ka vihje, ning sai edasi minna.Pole varem siia sattunud, sest pole kunagi märganud suure tee pealt maha keerata. Lõpp nii kergelt ei tulnud, sest pidin pool tundi autos istuma ja ootama millal padukas üle jääb. Peale seda koperdasin veel valedele levelitele enne kui karp näppu jäi.Nagu arvata oli, siis kaks nime vaatas juba logiraamatust vastu. Kuna olin rohus müttamisest juba märg ja päästa polnud enam midagi, siis suundusin vanu hooneid uudistama. Lõpuks leidsin mõisa tagant lagendikult veel mesiputke koloonia õitsemas.Proovisin selle varred hamba all järgi ja võtsin mõned ka koju kaasa.Kes sinna satub, siis proovige kindlasti järgi -tugev aniisi maitse tuletab veel tükk aega , et olete seda võrratut taime söönud. Koht meeldis mulle.Aitäh.
Tavaliselt on ikka nii et kui mina uue aarde avastan on paarkümmend leidu logiraamatus ees. Seekord oli üksainus. Tuttav koht ja läks kiiresti. Aitäh!
Kodus sadas kõvasti. Mitte ei tahtnud välja minna. Aga muud tegemised tahtsid tegemist ja tuli minna. Isegi Väike Maarjas sadas korralikult. 2 km enne aaret sadu vähenes ja lõpuks lakkas. Nii tore! Kuivas oli seal hoopis parem olla. Vahepunkti avastasin kiirelt. Lõpus läks kauem. Ise olin pime ja kartsin suurt sumisevat metsmesilast. Mõlemad probleemid lahenesid positiivselt. Esmaleid sai sisse kirjutatud kell 11.37. Ja uudistamist jätkus seal mahajäetud majade juures kauemaks. Aitäh!