Türisalu pank

Leitdu

Parklasse jõudes pistsin mina kohe kummikud jalga. Sander oli veidi kahe vahel, aga ma suutsin teda veenda, et kummikuga on ohutum. Otsus õigustas ennast kiirelt ära, sest alla jõudes siugles üks pisike rästik üsna pea minu ja Sandri vahelt läbi. Ausalt, ma poleks näinudki teda ja oleks ennast hästi tundnud, aga kuna Sander oli tagapool ja tegelast nägi, siis nüüd silmad jälgisid suure hoolega maapinda. Otsustasime kiirelt mereni minna, et seal neid vast ei kohta. Jalutasime mõnusas rannas aardeni ning õnnestus kiirelt karbini jõuda. Aitäh!

Natuke ronimist ja logitud

Mis pangalaen, palju tõhusam on soovitule lähemale jõudmiseks ulatatud abikäsi ;)! Nii sain esimese osa teest suisa printsessina jalg jala ette liikuda. Pudenenud aardekarp leitud ja rõõm pisikesest pingutusest pealekauba. Aitäh peitjale!

Kui käisime raha reformimas, siis üllatas meid vihm. Lükkasime panga külastuse järgmiseks korraks. Maastik küll kõrgem, aga logide järgi tundus kergem ronimine olevat. Jätsin jalga esinduspüksid, nagu eelmisel korral. Tegelikult oli siin raskem. Otse ei saanud, sel juhul oleks pidanud põlvi kasutama. Ringiga minnes oli pind kohati pehme ja mudane. Läks õnneks. Hetkel siin muidugi seoses kevadega, kõik variseb. Kolme varingut õnnestus oma silmaga näha. Aitäh!

Kalvil oli see karp juba varasemast leitud. See tähendas seda, et turnisin ainult mina ja tema all muheles. Õnneks ei olnud väga keeruline. Aitäh!

Värskelt hooldatud aaret oli väga mugav logida.

Rannalt leiab vana-aja aakriku asemel, milleks oli peamiselt laevadest ja nende lastist pärinev kraam, nüüd tõepoolest rohkelt autoosi. Minule jäi käigukast silma (ei tea, kas Mercedes või mitte) ning palju rattaid-rehve.

 2 

Iga kord kui siia jalutama satun on rannikuserv muutunud võrreldes eelmise korraga. Nii ka seekord. Esiteks oli mereäär üsna reostunud. Mingi laev on oma pesuvee lasknud vist merre ja see on lainetega kaldale tulnud. Šampoonivahune oli kõik. Meres oli palju luikesid ja kaldal ka mitu luigekorjust. Tavapärane uhutud klaasikildude kogumine oli seekord üsna niru, mingi paarkend tükki ainult. Vahest saab nii palju korjata, et selg pärast haige.

Nulli jõudes on aardepuud aina rohkem horisontaalis maaga. Hetkel juba isegi ületanud horisontaali joone. Ausõna peal veel püsivad pankranniku sees kinni. Ei kippunud seekord sealt isegi ronima ja läksin kaugemalt. Sealt ei olnud üldse lihtsam, sest pinnas oli väga pude. Kohale jõudes tutvusin karbi kahjudega ja vahetasin katkise karbi uue vastu. Logiraamatule panin ka uue minigripi.

Mingi otsimistiim on teinud täpselt nulli juurde ka kivikunsti. Täitsa vahva, aitäh!

Häid leide ka järgmistele!

 1 

Leitud ja logitud. Mõnus hommikune jalutuskäik. Tänud!

 3 

Veetsime meeleoluka õhtu Türisalu pangalt laskudes. Kauni päikeseloojanguga köite otsas rippumist korraldades tuli õnneks meelde, et mul ka naaberaare külastamata. Alla jõudes oli seega hea põhjus ka üks pangaalune jalutuskäik teha. Liis oli nõus kampa lööma ja Kaupole meeldib ju ka alati jalutuda, nii sain ka toreda seltskonna kaasa, kes tulid taaskülastust tegema. Ilusa ilmaga mõnus jalutuskäik, ainult lõpupoole hakkas veidi sõnnikuseks muutuma, kividel hüplemine jättis jalad siiski puhtaks. Lõbusa jutuvada saatel oleks võinud peaaegu panga varakambrist mööda põrutada, õnneks siiski õigel hetkel taipas keegi küsida, kas me juba kohal pole. Ukerdasin karbini ja tagasitee võis alata.

Aitäh!

 1 

Leitud! Tänud mõnusa jalutuskäigu eest.

 1 

Vaade oli nii ülevalt kui ka alt võimas. Tänud mõnusa jalutuskäigu eest!

 4 

Pank on taaskord avatud. Võiks ja peaks olema oluliselt vastupidavam. Vähemalt kuniks mõne kohaliku looduskatastroofini. Hetkel käis tormine meri igatahes vastu panga vundamenti. Kohale pääsemiseks sai maastiku raskusaste kindla peale välja teenitud. Kes soovib elamusi, siis sügistormi hetkel on õige aeg oma raha just läbi Türisalu panga välja võtta.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

 9 

Aitäh Maretile probleemist teatamast! Praeguses seisus poleks aare talve üle elanud. Jalutasime lääne suunalt Türisalu panga poole ja korjasime kaldale uhutuid klaasikilde. Pärast meie külastust sulges pank mõneks ajaks oma uksed, et panna tööle rahatrükimasin ja tulla tagasi värske inflatsiooniga. Loodetavasti ennem uut advendiaega on pank jälle teie teenistuses. Seniks palun oma laenud võtta mujalt.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Mitte kuidagi pole see aare teele jäänud. Ootas oma aega. Nüüd sai aeg otsa. Võtsime teekonna ette. Päris väsitav oli, kivid olid libedad ja teravad. Lisaks tuli lainetest hoiduda. Karbi leidsime ääre peal kõlkumas, mõrad sees ja ümbriskott ka täitsa katki. Peale sissekandeid asetasin ta veidi paremini kahe puu vahele, et üle ääre alla ei libiseks. Alla tulles aga libastusin ja nii ma alla pudenesin , Maret mind kinni püüdmas ja pidurdamas. Veidi korrastamist ja haavad üle vaadatud, võtsime ette tagasitee. Tänud

Karbil mitmed mõrad ja ümbriskott tugevalt rebenenud.

Leitud, logitud, tänan!

Ei olnud geokotti ega veepudelit, aga samas kui keha töötab ja 700 meetrit ainult aardeni, siis miks mitte proovida… Eks see 4.0 veidi hirmutas, aga logid olid lubavad ning nii kivide peal hüpeldes ja liiva peal siblidea kohale laekusime. Esimese hooga üritasin ise kõrgusi vallutada, aga ma lühem ja arem, seega Kärt katsetama läks. Ma küll keelasin - maapind väga pude ja toetuspinda raske leida ning palju, millele toetuda, allapoole hakkas veerema, aga Kärdi pikad koivad said vajalikud sammud tehtud ning õnneks ka karpi märkas kiiresti. Allatulek juba palju lihtsam tundus teist teed pidi…. Minu allatulek peaaegu-tagumikul polnud üldse nii graatsiline :D Aitäh, meeldis!

Kuna me juba täna siin all olime, siis otsustasime ka selle äärde võtta. Arvasime, et aare pisut kõrgemal. Kõigepealt ronis Mai aga ei saanud ühest kohast üle. Siis läksin mina proovima. Kuna ma keeldusin ka alla tulemast, siis lõpuks läksin käpuli üle. Teisel pool nägin, et aare hoopis madalamal. Aitäh!

 2 

Meri ja sõbrad ja pikk jalutuskäik = alati 100% mõnus õhtu :). Aitäh Karlile jalutamiseks põhjust andmast ning Marisele seltsi eest, kõik oligi täpselt nii muhe ja chill nagu piltidelt paistab :).

Leitud. Tänud!

Väike emadepäeva jalutuskäik ja boonuseks ka aardeleid.

Täna on esimene jaanuar - seega kõik inimesed lähevad loodusesse, matkavad, teevad lõket ja on üldse palju tublimad kui eile. Uus elu nagu meil kõigil :) Täpselt nullis tegi seltskond lõket..... mis siis ikka, tuleb uuele katsele tulla.

 1 

Korduvalt kohal käinud ja ei teagi kuidas ennemalt üles ei leidnud. Tänan

 1 

Pangaskäik oli mõnus jalutus- ja turnimiskäik :) Tänud!

 1 

Lähenesime aardele põhja poolt, mul jalas pikad kitsad teksad ja crocsid. Veepudelit loomulikult ei olnud. Oi neid kivimürakaid kust üle pidi ronima. Arde läheduses kasvasid vaarikad. Jube hästi maitsesid. Uuesti minneks teeks ilus jalutuskäigu lõunpoolt.

 1 

Jätsime auto Türisalu panga parklasse ja sealt jälutuskäik mööda randa aardeni - tagasi läksime Türisalu joa poolt ning sealt on maastik veidi lihtsam

Nagu ka aardele lähenemisega sai ka peale aarde leidmist sellele lähenetud valelt poolt ja sellega sa enda elu märksa keerulisemaks tehtud, kui see olla oleks võinud

 1 

Soovituslik lähenemistee ei tundunud üldse liiga ahvatlev, õige geopeitur rassib ikka otse! Tuleb tunnistada, et see asi oli kõrgem ja järsem kui ma alguses arvasin, aga ühes tükis alla ma sain. Kohapeal eeldasin miskipÄrast teistsugust peitmisviisi ja seega läks omajagu aega seal ringi tuulates enne kui kogemata õige asi silma jäi ja saigi asuda tuldud teed tagasi minema. Tehtud :) Aitäh peitjale.

 1 

Jätsime auto Türisalu joa juurde tee äärde ja liikusime sealt alla mere poole. Vahepealt sai Kristel ühe karbi veel kirja. Kui mere lähedal silla juurde jõudsime, toimus seal fotosessioon, mis tagasi tulekuks oli jõudnud täpselt Tötskääbuse aarde ette :) Niiet läks hästi, et ennem ära logisime. Teekond selle aardeni läks kiirelt. Vaatasime rannas erinevaid roostes auto juppe ja tuul puhus selja tagant hoogu juurde. Nullis läks ikka natuke aega, sest mind ajas segadusse üks kasutu vihje mis Karl kunagi ammu selle aarde plaani kohta rääkis :D Võinoh, ega see polnudki vihje vaid lihtsalt hoopis teist moodi peidetud aarde plaan ja siis seda ma seal taga ajasin :D Arvasin juba vahepeal, et oleme valel tasapinnal. Aga peagi sattus pilk täpselt õigesse suunda ja saime logima hakata, kui olin umbes 1000 kakandit aardepeidukast välja raputanud. Tagasiteel oli tugev tuul vastu aga õnneks oli vähemalt soe. Tänud Karlile aarde eest lahedas kohas! Polnudki veel siiani seal all ringi roninud :)

 3 

Vihm oli tänaseks järgi jäänud ning kõht täis söödud. Tööd ka ei viitsinud enam teha, nii et oli paras aeg ennast õue ajada. Eesmärgiks sai Karli aarde logimine.

Auto juurest näitas nulli natuke üle kilta, nii et sai mere ääres mõnusa jalutuskäigu teha. Üldse ei imesta, et see pank seal laguneb ja alla sajab. Nii kui nullis ennast kuhugi toetasin lagunes sein lihtsalt liivaks. :D

Lisaks aardele leidsime ka miljon kakandit, kes olid kõikale (ka aardesse) endale pesad teinud. Sellist kogust polnud ma varem näinud.

Tänan peitjat aarde eest. Koht vääris külastust. :)

 1 

Selle aarde juurde minekut sai meelega soojemale ajale jäetud, et noh ei oleks ebamugav või nii. Noh täna oli sooja kohe kuhjaga, üks mees ei viitsinudki lõpuni jalutada ja jäi mere äärde varju istuma, seega kahekesi läksime lõpuni. Tore oli näha, et ka aare peitis ennast kenasti jahutavas varjualuses :). Väikesed virgutusvõimlemise võtted ja juba saigi logi kirjutada. Siis jälle mööda mere äärt rahulikult tagasi. Aitäh aarde eest!

 1 

Nulli jalutamine oli see kõige lihtsam. Väike jalutamine mööda kiva ja vaata, et hüppeliigesed terveks jääks. Kohal olles sai ikka väga kaua pimesikku mängitud enne kui tops silma hakkas. Miskipärast otsisin hoopis teistsugust peitmisviisi.

Täitsa töökorras mersu esisild vedeleb

ei hakanud seda katsetama

 6 

See aare oli minu tähelepanu köitnud juba mõnda aega aga ikka olid mingid muud tegemised vahele tulnud. Täna ei saanud minu head plaani kõigutada mitte miski. Hommikul lugesin ka varasemaid logisid ja natuke hakkasin kahtlema, et kas minu vaim ja füüsis lubavad seda aaret ikka täna logida. Enda jaoks tõlgendasin maastiku raskusastet nii, et mere ääres liikumine on puhas boonus ja nullis tuleb sooritada veel 4-punkti vääriline katsumus. Kuna põhirõhk oli siiski mõnusal aja veetmisel mere ääres, siis jalatsiteks valisin plätud.

Auto jätsin panga peale parklasse ja asusin teele mööda mere äärt. Ilm oli soe ja päikeseline, täielik inimtühjus, meri tüüne, eemal ujusid mõned luigepaarid ja kosklapered. Pea kohal tiirles paar närvilisemat kajakat. Lausa lust oli kivilt kivile hüpeldes ja loodust nautides aarde poole liikuda. Gepsu ma ei kasutanud, püüdsin ennast positsioneerida kaardi järgi ja lähemale jõudes hoidsin lihtsalt silmad lahti. Uurisin puid ühelt poolt ja teiselt poolt ja õige pea oli peidupaik avastatud. Rõõm oli päris suur, kui selgus, et oma rannavarustusega seda logima pääsen. Suured tänud peitjale!

Kui peale aardeleidu edasi kulgesin, siis nägin mere ääres ka ühte sinna unustatud? eset ja meenus, et olen minagi siin pangal 22 aastat tagasi ühel isemoodi ärasaatmise tseremoonial viibinud. Nimelt just siit saadeti viimsele teekonnale minu tolleaegne tööandaja Hoiupank.

 1 

Enne Jaanipäeva mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga. Hetkel maastik lähenemiseks lihtne jalutuskäik rannal, vaid vahetult aarde lähedal pidi paar turnimisliigutust tegema. Aitäh peitjale!

 1 

Minipuhkuse lõpetuseks tulime veel siia. Milli oli jalutamisest vägagi huvitatud ja nii saigi valitud aardeni pikem tee. Jutustasime ja jalutasime ning olimegi kohal ja minul tuli aaret otsima hakata. Veidi eemalt leidsin varisenud kallaku kust sain mugavalt üles ronida. Aardesse nimesid kirjutama hakates kukkus mul aga pastaka maha, polnud lugu, aardes oli ka patakas. Ka see pudenes näppude vahelt, aga õnneks jäi kallakule siiski pidama ja sain logi lõpuni kirjutada. Alla tulin peitja rangel soovitusel nii nagu tema seda originaalis ette oli näinud. Aitäh!

 4 

Selle aarde lähistele parkimisplatsile olen varemgi jõudnud, kuid kuniks "sisemaa" pool veel aardeid oli, jäi see m 4.0 minust puutumata. Päeval juba mõtlesin, et 400 päeva aarde otsimist järjest võiks ju mõne erilise aardega tähistada. Kuna Türisalu panga külastus on ammu ootel olnud ilma, julguse või seltskonna järgi, siis sobis see ideaalselt eneseületuse aardeks. C:geo näitas mulle kohe, kus on "ladder" ja sinna asusingi jalutama. Päris kindel polnud, et kas ka üles siit pärast saan aga kuskilt oli meeles logi, mis ütles, et "kannatab küll!" :D Allaminek oli üsna üksluine. Poolel teel kiitsin ennast, et kindad kätte panin. Mitte küll turnimise pärast, vaid, et ehk hakkab külm - aga vähemalt need kindad kätte siiski said. Päris naljakas, et täpselt kuu aja eest oli mul tunne, et nii sportlik ma pole aastaid juba olnud aga praegu see redel ja kividel hüppamine võttis ikka täiega läbi. Aare ei tahtnud üldse kohe silma jääda ja jõudsin juba muretseda, et kas kaks kätt taskus jõuangi aardeni. Õnneks jäi siiski peidukoht silma. Tänada horisontaalis puud, mida mööda oli mõnus tagasi rannale jõuda. (400) Aitäh! EVEJ

Triinud

 2 

Läksime algul niisama ilu kaema ja karantiini veetma, kuid kohapeal tuli mõte, et siin on ju aarded. :) Vantsisime panka mööda 10 meetri peale ja tuli tunnistada, et peaks kirjeldust lugema. Nuh, esmalt ei kippunud kohe alla ronima, seega käisime Õ juures. Tagasi tulles Otsustasime siiski hea ilma kasuks ning kobisime alla kah. Kes üles tagasi mõtleb tulla, siis redel peab. Testitud. Tänud peitjale!

 3 

Kõik sai alguse kehvast kodutööst. Tulime kohale ja laskusime nii 5m madalamale ning asusime otsima. Tundus kuidagi liiga ohtlik maastik 4 kohta. Logide lugemine süvendas kahtlust veelgi. Kuna me laskumise köie olime juba paigaldanud siis loomulikult lõppes asi lõpuni alla laskumise ja logimiseks üles turnimisega, et saaks jälle alla ja üles liikuda. Suurepärane ilm ja rõõm füüsilisest eneseületuset tegid selle igati kordaläinud logimas käiguks. Suur tänu peitmast.

Laskumine

Tõusmine..

Poolel teel tagasi üles

Tagasi üleval... oli ilus

 3 

Algul uurisin üleval aga midagi ei silmanud. Siis kohtasin Sandrit ja sain soovituse alt läheneda. Võtsin siis ette jalutuskäigu. Nautisin tuulevaikset mere randa ja loodust. Ei olnudki panga alt nii kaugele jalutanud. Kohale sain kuiva jalaga ja kohe nägin ka ohverdatud aardekarpi. Natuke turnimist ja oligi nimi kirjas. Tänud peitjale.

Pangaredel

 1 

Kui juba siin siis sai ka vee ääres ära käidud ja pärast otse ülesse tagasi. Ütleme nii, et aare oli boonus mida peale sellist seiklust veel saada, ilm oli supper. Väga lahe ronimine, suured tänud :)

 1 

Meil polnud mingit raha, mida pesta. Läksime siis hoopis nautima ilma ja loodust. Külmavõitu oli, aga muidu väga mõnus! Suur tänu kutsumast!

 1 

Käisin uurimas kas legendil tõepõhi all :) No täitsa pädev lugu ,lubatud karp oli omal kohal.Aitüma peitmast,luud/kondid jäid kah terveks.

 1 

Korralik matk.

 2 

Seda aaret olen tükk aega vaadanud, aga küll pidanud ilma liiga märjaks, et risiks ronima tulla. Samas olen tahtnud ka muud kohalikud uued aarded leida, aga valges siia ja keila-keila joasse pimedas jõudmine on keerukas. Täna olime siin kandis tuuritamas ja läksime soojenduseks ülevalt vaatama. Polnud mingit isu slingidega laskuma hakata vaid läksime alt suure ringiga. 5+ aastat tagasi, enne geopeitusega tutvumist käisin siin jalutamas ja siis polnud probleemi jalutada ilma märjaks saamata. Justkui oligi pisut igav. Täna aga oli veetase kõrge ning oleksin soovinud, et saanuks kiiremini hämaras kohale. Tuli pidevalt lained jälgida ja üle kivide ronida. Kohale siiski jõudsime ja hakkasime aaret otsima. Läks pisut aega, enne kui aare silma jäi. Oli tore matk, täname kutsumast.

 1 

Vaatasime üksteisele sügavalt silma, võtsime käest kinni ja hingasime sügavalt sisse. Seejärel tegime sammu äärele lähemale, nii et pind meie jalge all murenes. Astusime korraks tagasi, võtsime hoogu ja hüppasime loojuva päikese saatel üle serva. Kaupo jäi kuhugi kinni ja vinnas minu ka vähe tugevama pinnase peale.

No peaaegu, tegelikult muidugi oli sellisest lähenemisest asi üpris kaugel. Tuul peksis näkku ja mulle tundus, et korraga puhub üleüldse tuul igalt poolt: vastu nägu, vastu käsi, vastu selga. Kui tuvastasime selle koha, kus ülevalt aardele läheneda saaks, siis tegime mõlemad sellise naer-läbi-pisarate-näo ja leidsime, et meie jaoks selline lähenemine pole sobiv. Kõmpisime tagasi, ma olin juba mõttes otsustanud sinise näo kasuks, sest oli juba hämar, aga välja pakkusin, et läheneme alt. Tegime mõlemad kohe ekstra naer-läbi-pisarate-näo ja sõitsimegi teise parklasse. Slingid jätsime autosse, õnneks taipasime lambid kaasa võtta. Panga alla saime kiiresti, siis aga algas kolgata tee aardeni. Meri muudkui mässas ja muudkui ajastasime, et millal kuiva jalaga üle saaks lennata. Iseenesest mina suht saingi. Või no aardeni jõudes olid jalad juba ära kuivanud. Lõpuks kui enam-vähem nulli kohale jõudsime, siis oli küll segadust, tegime Ämblikmeest ja õnneks jäi Kaupole silma. Tagasi minnes tundus mulle, justkui oleks meri vahepeal tõusnud, vett oli kuidagi rohkem kui minnes. Mis sääls ikka, meri on, meri jääb, aga meil pole õige kauem enam pimedas kükitada ja tuleb hambad ristis tagasi minna. Kui üles pangale jõudsime, siis varasem tuul tundus sellise sooja väikese iilina ja saime südamerahus autosse istuda.

Leitud ja logitud. Tänud!

 4 

Kulgesin bussiga Viti peatuseni ja hakkasin sealt astuma. Algus oli ju täitsa viisakas, aga mingi aja pärast hakkas ukerdamine pihta. Esimesed paarkümmend meetrit üritasin enda liikumisi lainetega sünkroniseerida, aga selle väikese pisiasja jätsin ma muidugi kahe silma vahele, et lained sindrid on eri tugevusega ja sinna see plaan jäi. Jalad olid üsna teekonna alguses läbimärjad (kummikud ju tänu igasugu ebavajaliku varustuse kaasa tassimisele enam kotti ei mahtunud) ja nii oli edasi juba üsna muretu astuda. Eks see olemine üsna libe oli seal nullis, aga õnneks maapind pidas vastu ja sain ilma suurema mäkerdamiseta nime kirja. Tänud peitjale, täitsa mõnus matk oli.

 4 

Päeva lõppu mahtus veel üks ettevõtmine. Valikusse oli jäänud kas Keila jõe lõpp või Türisalu pank. Kuna panga juures tundus olevat oht, et jalad võivad märjaks saada, siis sobis see päeva viimaseks suurepäraselt. Pankadesse suhtun ma täie tõsidusega, võivad ju teised isegi olmemurede pärast su tervenisti alla neelata. Kohale jõudes otsustasin nulli esmalt ülalt üles otsida ja siis treppi otsima minna. Kõrguses olusid hinnates, tekkis aga vastupandamatu soov aardele otsejoones läheneda. Hiljutine vahejuhtum ühe teise kuristiku juures pani küll rohkem ettevaatlikusele rõhuma, kuid seda enam kasvas ka kiusatus ise järele proovida. On ju mõned aastad tagasi parklastki otsejoones rannikule suundutud, mis see siis vähe laugem nõlv ette võtta ei ole. Haarasin traksid ja peotäis slinge kaasa ning teekond võis alata. Peab mainima et täitsa nauditav kulgemine oli, kuigi taevast sadas alla seenekat ja riided olid juba esimestel meetritel mudased. 2 slingi olid need mis aitasid edukalt ja turvaliselt kohale jõuda. Nimi kirja, väike tiir nullis ja aeg oli üles tagasi kobida. Tagasitee oli juba tunduvalt lihtsam kui tulek. Kive pähe ei sadanud, ainult vihma.

Oli vahta, tänud kutsumast.

Tänud.

Leitud.

 13 

Kui aare avaldus, siis oli minu jaoks letil ainult üks variant, kuidas seda aaret logida. Marianni ja Liisi STF-i pilte nähes tõmbas isegi 200km kaugusel olles põlvist suht nõrgaks, ma ei kujuta ette ka, mida tundis emb-kumb neist seal redeli peal seistes ja see variant sai vähemalt mul kategooriliselt välistatud. Miki oli ka suht sama meelt ja kuidagi kolmekesi sündiski plaan mitteringigajalutades mitteredelitkasutades siit pangalt alla aardeni laskuda. Paar nädalat ootasime head tuult, aga kuna just täna oleks Kristjan poolest päevast audis olnud ja teoorias kuskile kaugemale poleks jõudnud, siis arvas Miki, et tuult ja kõike muid tegureid arvestades sobib täna küll panka minna. Kuigi alles mõned nädalad tagasi kui nii muuseas jutu käigus tuli välja, et Miki emme on taas pealinnas talvitumas, avaldasin soovi temaga paar sõna juttu rääkida, aga Miki oli siis pisut kahtleval seisukohal, et kas meie suhe on nüüd tõesti sealmaal et oleme valmis vanematega kohtuma? Ja siis nüüd, paar nädalat hiljem, hurraa-hurraa-hopsassaa lähme aga koos panka. Tänapäeval kellegagi koos panka minek võrdub ju põhimõtteliselt köiele silmuse valmis tegemise ja üles riputamisega. Aga kui Miki ütles, et mingi pikema köie peaks kaasa võtma, siis sain aru et oleme ikka samal lainel :)

Viimase õhtuni teadsin, et meil on laskumiseks kõik vajaminev olemas, aga suht viimasel hetkel selgus, et summaari siiski pole. Mairo oli täitsa valmis laenama, aga kuna Piritale ei viitsinud keegi õhtul sõita, siis Miki arvas, et saame ilma selleta ka. Kui seda Mairole ütlesin, vastas ta et tal on kohutavalt kahju, et ta ei saa just täna vaatama tulla, kuidas keegi meist end pärast üles tõmmata ei jõua. Sounds fun :D Parkisime suure tee äärde ja autost väljudes ütles Miki, et kui teisiti ei saa, siis köie võib ju siia samma piirde külge siduda. Vaatasin piiret ja vaatasin panga poole…krt sinna on ju terve kilomeeter. Käisime natuke siinpool ja sealpool serva ja kuna 30m laskumist tundus veits overkill, siis leidsime nii 50m nullist eemal ühe hea vahetasandiga koha ja õnneks ka köie kinnitamiseks igati okei puu. Minu ainus soov oli, et kui ma peaks siit kuskilt alla sadama, siis andke sellest vähemalt tunkile teada - oli ta ju ühes oma logis kurtnud, et talle ei pakutud pangalt alla vaadates kauneid vaateid rebastest. Nüüd siis pakutakse ja enam ei pea kartma ka, et teine plehku paneb :)

Vähe sellest et Miki oli pärast viimast Kapuudes käimist kõvasti online shoppingut teinud, siis oli ta ka vähemalt jutu järgi ronimises musta vöö saanud. Kuna meil Kristjaniga oli vast nii 1,5 triipu, seda ka kahepeale kokku, siis alustasime päeva teooria-tunniga. Veetsime toredasti aega ja kui parasjagu kõht kõveras polnud, siis harjutasime ka summaari asendamist ripsunööriga. Vahepeal seadsime küll juhendaja kompetentsuse pisut kahtluse alla kui Miki hakkas taga otsima oma ROHELIST ripsunööri ja kõik oma kotid ja saapad ja tagitaskud kolm korda läbi tuuseldasid ja omakorda imestasid, et kuidas see torm meie varustusest nüüd nii märkamatult üle käis ja kui olime juba leppinud, et küll selle nöörijupi all üles leiame, avastas Miki, et see tagaotsitud PUNANE nöör on tal kotis kenasti olemas :) Oma pädevuse õigustamiseks kasutas Miki vahepeal keerulisemaid erialaseid väljendeid, aga isiklikult minu peal töötas see „köie ülemine ots on augu juures“ palju paremini. Vahepeal saatsime Karlile tervitusi Türisalust koos imeliste vaadetega, mille peale peitja avaldas lootust, et läheneme ikka mööda kallast ja ei tee hullustükke redeliga. Saatsime vastuseks pildi köiest ja lisasime, et redeliga ei tee tõesti midagi :P Kui nägin, et Miki oli endale isegi mingi sõlmetegemiseäppi tõmmanud ja aeg-ajalt sealt maha spikerdas, saatsime ta kohe esimesena mõned meetrid alla ja nii igaks juhuks ka üles tagasi. Õnneks kõik toimis nagu lubatud ja oligi Kristjani kord rakmetesse ronida. Kõige rohkem aega võttis pepu nihutamine turvaliselt mugavast istuvast asendist mitte nii mugavasse rippesse ja pidime ikka natuke kõrvalt ergutama, et kõik on timm, tegelt ka, u can do it. Nii nagu millalgi tuli kõigile Eesti kodanikele ametlik kriisikiri sisuga et "kõik on muidu hästi, ära muretse, aga teoreetiliselt…on teil kodus piisavalt tikke, patareisid ja konserve?", siis Türisalu versioon sellest on „einoh, ära muretse, sinuga ei juhtu midagi, aga teoreeeetiliselt…on sul muidu elukindlustus olemas?“ :D Isegi siis kui Kristjan puhtsüdamlikult tunnistas, et tal on khmkhm… jänes, siis Miki vastas, et viska rebasele, küll ta tegeleb sellega :D Vahepeal arvas Miki, et siit puu kõrvalt kannatab tegelikult alla ronida ka, mille peale vastasin et viska igaks juhuks oma emme number ja siis võid minu poolest minna :) Ühesõnaga kõigele leidsime lahenduse ja esialgu pisut arglikus tempos jõudiski Kristjan esimesele tasandile. Mina, kellel veel natuke usku inimestesse on, oleks meie üleliigse tavaari kõige lähema kuuse alla jätnud, aga Miki arvas, et saadame ikka alla, on kindlam. Krt veel mõni hetk tagasi tahtsid meie ainsa köie üle igamehejalgraja panga servast kilomeetri kaugusele kinnitada, aga et asjad üles jätta…nonono :D Mina vaidlema ei hakka ja kui Kristjan oli asjad all vastu võtnud, ajasin ka rakmed selga ja valmistusin alla minema. Pepu sai kohe poriseks, aga poole laskumise pealt tundsin, et midagi on võõras. Kristjani kõrvale jõudes sain aru, et plastikust käepidemega rig oli võõras. Siiani olin Kapuudes pisut tugevamast materjalist rig’i vägistades end kuidagi kindlamalt tundnud ja ega seal ju palju vaja pole, plastikust käepide (check) ja „sada kilo naiseilu“ (check) ja üks hetk oledki all nii et ei saa arugi. Jah, Kristjanit ju pidas ilusti, aga see mees vajas kohati paari tellist taskutesse, et mitte panga servalt minema lennata. Kui Miki ka alla jõudis, rahunesin maha ja selleks ajaks kui poisid käisid teiselt tasandilt kolmandale laskumiseks sobivaimat kohta otsimas, hakkasin mina juba tipa-tapa allapoole liikuma. Pepu oli juba nagunii porine ja kui läks trumm, mingu siis juba ka pulgad, päästa ei olnud enam midagi ja nii nühkisin alla laskudes mõnuga jalgu mööda porist kallast. Kui muidu arvasin, et see siin on nagu Kapuu, ainsa vahega et algul alla ja pärast üles, siis siin järsakul kõõludes ilmnes veel, et kui Kapuu otsas olles soovitas isegi peitja nautida pigem vaateid ülespoole ja mitte niiväga alla, siis siin hoiaks pilgu pigem allapoole, nii vähemalt ei näe mis pask parasjagu pähe lendab ja seda porist paska tuli sealt kõrgelt ikka mõnuga, jätkus nii krae vahele kui püksi :) Alla ma jõudsin ja tunne oli…ebareaalne! Arvasin, et poisid tulevad kohe sipsniuhti järgi, aga tükk aega ei paistnud sealt ülevalt ühtegi pead. Ootasin ja ootasin ja ootasin ja nautisin iseenda seltskonda, kaugel lainetavat merd, võimsat tuult, värsket õhku, tegin pilte ja hingele pai ja… mõtlesin, et tüdrukust, kes kunagi käis mööda Tartut ringi erkpunase mantli, valge käekoti ja kontsasaabastega, on nüüdseks saanud üks üleni porine mudakoll, kelle riietel pole ainsatki puhast ega kuiva kohta, aga kes vaatamata sellele tunneb end just siin ja just praegu paremini kui kunagi varem. Elumuutev geopeitus ma ütlen :) Mõne aja pärast hakkas mingi osa Kristjanist ülevalt paistma ja siis selgus, et mingid suvad mugujalutajad olid ka vahepeal kuskilt ülevalt meie ainsa köie kõrvalt üle serva kiikanud, et mis siin ka toimub. Just in case tõmbasime köie pingule, et äkki...niipalju siis usust inimestesse :) Peagi olimegi kõik kolmekesi sobival tasandil ja lonkisime Kristjani sabas aarde suunas. Kui juba nullis olla, siis alt üles on tõesti lihtsam läheneda kui ülevalt alla, aga Kristjan tõi karbi ära ja mina sain tagasi viia. Logi kirjas, lonkisime köie juurde tagasi ja tundus, et hullem on möödas. Kuna võimalusi tagasi üles saada oli vähemalt kolm, ei teadnud ma viimase hetkeni, mida või kuidas. Kristjan oli end just mugavalt köie külge kinnitanud ja otsis tõusuks parimat võimalikku kohta, aga vahepeal olin mina selles parimas võimalikus kohas perse maha pannud. Kui kaaslased küsisid, mis mu järgmine muuv on, jäin vastuse võlgu ja lohistasin oma porise pee paar meetrit kõrvale. Niipalju oli sellest aga kasu, et sain mitte kuigi kaugelt näha, kuidas köit pingule tõmmates ja mööda kalda serva nühkides lendas ülevalt paar peasuurust kivilahmakat alla. Sellest mulle piisas ja mõtlesin, et ega mul tegelt polegi vaja sinna üles enam minna, mis mul siin all ikka häda on :D Kuna Miki oli enne enam-vähem samast kohast kuidagi juurikatelt tuge otsides tipa-tapa alla tulnud, otsustas Kristjan nüüd samamoodi ka üles minna. Mul tõmbas juba ainuüksi tema vaatamine seest õõnsaks. Kristjan uuris Mikilt ühe ja teise juurika kohta, et kas see enne pidas ja kas too oli kinni, aga Miki kehitas õlgu, et ega ma kindlalt ei tea, proovi järgi ja kui küljest tuleb, no ju siis ei olnud kinni :D Mõne aja pärast oli Kristjan kuidagi üles saanud, aga mulle ei istunud see mööda juurikaid 60kraadi mööda järsakut ülesmäkke minek ka. Varsti tuligi siis see küsimus, et no Kerlull, mis plaani pead? Vaatasin peakohal võimalikke lahtiseid kive ja paremal neid rohkem ja vähem kuivanud juurikaid ja… ütlesin, et ma lähen vist jalutama :))) Miki küsis, kas olen kindel, et lained laksavad mõnuga vastu sääri ja su veekindlad saapad ei päästa siin ka midagi. Aga üritasin ikka positiivselt mõelda, et saabki püksid puhtamaks, muidu Kristjan laseb mul pärast Tallinnasse auto kõrval joosta. Ainuke võimalik murekoht oli, et telo oli vahepeal pildi tasku visanud. Kristjan ütles Mikile, et anna oma telo Kerlile, mille peale Miki vastas, et ******** segane oled peast vä, ********* nalja teed vä, vaata mis ta oma ******** pool aastat vana telefoniga juba teinud on… I aint even mad :D Suund käes ja „kõnni kuni panga lõpuni ja tule mööda jalgrada üles“-lause saatel alustasin oma tagasiteed. Jalutus möödus ootuspäraselt stiilis parem-vasak-parem-vasak-parem-TARDU-vasak-parem-APPI-vasak-parem-vasak-*****-parem-vasak-parem-JOOKSE-vasak-parem-vasak, sest meri onn, meri jäääb, meri oooleema peab, laine laksudes rannale lööööb… Panga lõpust leidsin lubatud jalgraja, kus üks mugu jalutas koera ja lastega ning mõne aja pärast kuulsin ka Mikit kuskilt kõrgustest „REPPPPSSUUUUUU!“ hüüdmas ja peagi saimegi kokku. Kohe uuriti, et noh kuidas oli, vastasin et selle aasta esimene talisuplus, päris mõnna. Miki naeris ja vastas, et seda ma vaatasin et puusast allapoole oled päris puhas :D Siis selgus ka, et ainsana meist tõi Miki kastanid tulest välja ja tõestas Mairole, et vähemalt üks meist jõuab end üles tõmmata küll. Auto juurde jõudes oli Kristjan valmis kohe startima, aga mind nähes ainult ohkas. Ma ei saanud ise arugi, milline mudakoll ma olin, hetkeni kui Miki minust selja tagant pilti tegi. Mina teadsin, et see pask mu kanni peal on pori, teadis Miki ja teadis Kristjan, aga vot see mugu seal rajal oma laste ja koeraga... ja siis sa ikka rõõmsalt lähed ja jalutad neist jalgrajal ülbelt mööda, palju õnne! Loodan, et need lapsed sellest mingit eluaegset traumat ei saanud :D Kristjan mõtles küll mingi hea riiete vahetamise süsteemi välja, aga tundus liiga palju ukerdamist ja riideid vahetasin #yololt keset parklat, kuhu oli hea vaade nii paarikümne meetri kaugusel seisvast kui ka suurel teel mööduvatest sõidukitest. Polegi veel kunagi Facebooki „Märgatud: TALLINNA’s“ grupis ära mainitud. Veel :D

Kodus. Teevesi keema. Riided pessu. Saapad pessu. Rakmed pessu. Oi mis see siin on? Nunnu tubane liivakast pesumasina ees, ainult mänguasjad olid veel puudu. Pesumasin pessu. Põrand pessu. Ja kui siis kunagi jõudsid lõpuks iseennast kogu täiega pessu panna ja kogu tänane muld ja pori ja liiv ja muda oli juustest välja pestud, siis seisatad korraks ja mõtled et… Ikka kuradi äge päev oli :)

Tänan kaaslasi, tänan peitjat, igakell kordaks!

 2 

Esmalt tegin asja enda jaoks keerulisemaks ja kasutasin rasketehnikat aardele lähenemiseks. Kuna sellest polnud kasu, siis hülgasin abivahendid ja lähenesin aardele kaks kätt püksitaskutes.

Lähedal aga samas nii kaugel

Üsna karm matk arvestades puiset selga, nõderat mõistust, jänese julgust ja kõrget vanust. Alailma tuli lainete eest joosta, et järgmisele kuivemale pinnale jõuda. Pilk kaugusesse oli hirmasam tegelikult kui lähipiirkond. Lõpuks suutsimegi ilusasti ringi peale teha nii,et üheltpoolt alla teiseltpoolt ülesse ja tagasi. Tänud, enamus oli minule käimata rada. Ilus algus geoaastale.

Väga lahe algus uuele geoaastale.
Suured tänud, meile meeldis!

 11 

Alles see oli, kui me Marjega esimese mitteleiu tegime. Ajan selle süüks asjaolud, et merepiirilt näitas 15 meetrit kalda poole JA hiljem ka kaldapealselt matkarajalt suunas omakorda 15 meetrit mere poole. JA kuna me suutsime seda hullu maastikku läbida, mida ma 4.0-ks pidasin, siis nii me ka tegime. Aarde leidmisele ilmselt vähemgi rõhku pannes.
Eile käisin põhjatuulega ihuüksinda samas kohas ka lohega luuret tegemas. Täna hommikul ärgates oli selge plaan uuesti siia jalutama tulla. Ja just samamoodi, et idast mööda mereranda aardeni ja siis läände kuni kallas peaaegu lõpeb. Kuna teadsin, et eile puhus kõva põhjatuul, hetkel edelatuul, oli teada, et vesi peaks ulatuma kenasti pangani, mitte nagu hiljuti mitteleides, kus sai rahulikult mööda randa jalutada. Siiski suutsime mööda kuni 45-kraadiseid servi äärmiselt rahulikus ja prügikorjavas tempos rohkem kui tunniga nulli jõuda. Seal jõudis aardeni esimesena Piia. Minul tulid kohe mitmed puud ja juurikad meelde, mida mööda eelmine kord 4.5+ maastikku läbisin. Tookord asjatult.
Lahkusime edasi läände kuni pank madalaks muutus. Ronisime kalda peale. See lõi pulsi esimest korda nii üles, et mütski lendas peast ja hõlmad valla. Paigutasime kaks kilekotitäit prügi üleskorjamispunkti ning jalutasime mööda kaldapealset idaparklasse tagasi. Vahepealses parklas kohtasime Vene bussi, kus bussitäis idanaabreid panka tervitamas käis. Ja ohtralt mahajäetud ilutulestikupakette. Kas pole kummaline, et märksa raskemad kastid jaksatakse kohale tassida, aga tühje enam autosse tagasi ei panda. Imbetsillid.
Autode juures silmasime Max-Marise autot, kelle tagaistujaklaasile ma uusaastatervituse kirjutasin :-D Aitäh Karlile ja kõigile kaaslastele suurepärase geoaasta alguse eest! Piia pani aardesse uue minigripi ja niiskuseimaja, et logiraamat kuivem püsiks. Mererannast ja kaldapealselt sai kaks kotitäit prahti kokku kasitud. Olgu siis teistel ilusam jalutada. Jääme homse aardeni! (-:

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/1444042162

Luure eile Vääna-Jõesuus

Alguse põnevus

Turning erinevatel tasanditel

Kohalik Niagara

Lahkumisrõõm ida pool

Lahkumisrõõm lääne pool

 11 

Eks juba vanad geopeiturid teadsid rääkida, et nii nagu läheb sul aasta esimene päev, nii läheb kogu aasta. Kui sa jätad aasta esimesel päeval aarde leidmata, pole sul sel aastal aardeõnne loota. Kui aga leiad vähemalt 4.0 aarde, siis on kogu aasta geojumal sinuga.

Mõeldud-tehtud, sündis otsus panka minna. Õigemini pangale, panga alla ja panga taha. Meri möllas ja vahutas, jalutuskäik oli väga rahustav. Loomulikult käis laine kohati väga kaugele kaldale ning kui hooletu olid (ning ma paar korda olin) said jalad märjaks. Matkajalatsid õnneks vett peavad, kui just mitte liialt sügavasse vette ronida. Siinkohal peab kindlasti andma täiendavad punktid peitjale ägeda ja sobiva maastiku eest. Kokkuvõttes tuli mõnus paaritunnine matk, mis muuhulgas sisaldas ka aardeleidu.

Täname aardemeistrit aarde eest ning head uut geoaastat kõigile!

 14 

Mugude elu on ikka kordades lihtsam. On vaid kaks ürgset tungi, mis liikuma ajavad. Geopeituril on neid seevastu kordades rohkem. Suveniirid vajavad kogumist, päev vajab täitmist, lisaks peab see olema õiget tüüpi aare jne, jne. Nii me selle ristiretke ette võtsime ja iga samm aarde suunas oli seda maastiku raskusastet väärt. Ei ole lihtne 1. jaanuaril sellist rännakut ette võtta. Aga nüüd on see tehtud ja meel on hea. Juhhuu!

Lainetas see katel

Seltskond põõsas

Ilus oli olla :)

 4 

Nii tore, kui on sellised vahvad aarded, mis meelitavad soojast toast välja vahuste laineharjadega mere äärde. Sellest mõttest kõik algas. Tuttavat rada pidi pangalt alla ja jalutuskäik "pargis" võis alata. Eemalt kaugelt paistsid inimfiguurid, kes turnisid piki mereäärt mööda allakukkunud pangakamakaid aarde poole suunduvas suunas. Et ilm oli hea ja aare alles uus, siis arvasime, et ju nad geopeiturid on. Hakkasime turnima, üles ja alla, paremale ja vasakule, meri peksis kõrgele kivide vahele. Meie ees oli veel üks väikeste lastega pere. Ka nemad turnisid mõnuga. Võib olla nemadki? Meetrid vähenesid visalt. Umbes poole maa peal nägime, et pere ronis redelit mööda kaldast üles ja sinna nad kadusid. Ka inimfiguuridele jõudsime üsna jõudsalt lähemale. Arvasime, et aarde juurest saame nad kätte. Maastik muutus. Meri peksis juba üsna vastu kaljut. Mäng merega, kumb võidab, kumb on kiirem. Kas mina, joostes lainte eest kalju juurde varju. Või meri, saates minu suunda teele oma üheksandat lainet. Üks jalg oli juba märjaks saanud. Ja siis ühel käänakul tundus, et pole enam vahet, mööda rannaliiva jalutades ongi ägedam. Las olla meri põlvini :) Aare lähenes ja eesminejad olid silmapiirilt hoopistükkis kadunud. Olid jäänud vaid jäljed liival, milleni meri ei ulatunud. Oli vahva seiklus. Esimese hooga panime aardest ca 20 m mööda :) Siis sai sihik paika seatud ja aare leitud. Leidsime eest tänase logi. Suur-suur aitäh selle vahva matka eest!

 1 

Enne ülikooliaegsele sõbrale lähistele Adra külla õdakuks küllaminekut tahtsime tänase päeva aarde ära teha. Selleks võtsime kodukandi käimis- ja/või ronimisaarde ette. Lähenesime aardele üle kilomeetri mööda mereranda. Aardega kohakuti jõudis ronisime mäest üles, peaaegu üles. Marje ronis ka, täiesti uskumatut maastikku mööda! Jõudsime 70-80 meetrit aardest lääne poole panga alla, kust pidasime targemaks platoole ronida. Jah, Marje ka, täiesti uskumatut maastikku mööda! Enne seda jõudsin ma vast 6-8 m kõrgusel puujuurikatest kinni hoides vesisel ja jäisel kaldal 70-80 kraadi all ronides mööda libedat pinnast paari meetri jagu allapoole libiseda. Sain viimasel hetkel siiski käega viimasest juurikast kinni - meenutas kangesti Võimatut Missiooni, vist III osa alguse ronimist, kus agent Hunt mööda kaljut lohisedes vahetult enne alla kukkumist ühe käe/näpuga kalju servast kinni haarates kõlkuma jääb. Halb tunne oli küll pisut takkajärgi.. Ilmselt pole peitja sellist 4.0 mõelnud.
Nullis laskusin uuesti platoolt alla. Ilmselt samast kohast, kust Liis ja Mariann redeliga. Otsisin seal pool tundi, erinevatelt tasanditel, nii puude otsast kui lumega vähegi leitavatest paikadest. Kui aeg hakkas otsa saama ja ind ammugi, ronisin mööda ainsat kipakat ja mingil hetkel katkevat juurikat üles ja jalutasime autoni tagasi. Meie jaoks oli peidik 3.5, maastik 4.5. Teine kord tagasi. Kas alt või ülalt, ei teagi, ei oska hetkel arvata, kummal kõrgusel aare end peidab. Ilus matk ja vaated olid! Ja nulli kandist tõin ka ühe rohelise joogi plastpudeli ära. Nii paljugi oli käigust ühiskonnale tolku.

 10 

Meil oli Marianniga plaan paigas, et hommikul lähme aardele. Sättisime äratused/toimetused nii, et 9 valmis olla. Suts enne 9 kirjutas Mariann "nooo?" või midagi sellist. Jah, valmis-valmis! Selgus, et aare oli juba avaldatud. Kiirelt korjasin Marianni peale ja sõit võis alata. Kuna maastik oli kõrge, siis proovisime läheneda ülevalt. Leidsime ühe koha, kust mõtlesime, et saame alla, aga ei julgenud ikka ja üles poleks niikuinii saanud. Tõime autost redeli. Juba selle redeliga susserdamine ajas võhmale. Redel sai pandud nii, et mina istusin kaksiratsi puu peal, jalg läbi redeliaugu, ja kätega hoidsin ümber puu ning redelist kinni. Retuusides olles oli jube niiske istumine :D Mariann proovis ennast kuidagi minust mööda vinnata ja sai otsima asuda. Kirjeldusele koht muidugi ei vastanud ja ta natuke aega tuias seal, kuid varsti pidime nentima, et ei, miski on mäda. Läksime mudakollidena autosse tagasi ja sõitsime teise parklasse. Vinnasime redeli autost välja, aga see sunnik oli niiiii raske. Tassisime seda oma 500 meetrit vist ja siis jäi ta meist maha, no pole me sellised jõujunnid järelikult. Jalutasime nulli ja logisime aarde, maastik neli, no vabandage :D Ja siis selgus, et olime teised! 10 minutit enne meie logi ja 5 minutit enne meie saabumist oli aare juba ftfitud, aga esmaleidja oli vist minema lennanud või miskit :D Igatahes leitud ta sai ja redel oli ka kahjuks alles, pidime jälle tagasi autoni tassima :( Aitäh seikluse eest!

 3 

Jàtsime auto kohe meelega tagumisse parklasse, et teha vàike jalutuskàik. Hea vaikne oli, ega lainega vist naljalt sinna vahemalt altkaudu ei pààse. Panga all oli ikka vanast ajast jàrgi palju “vôlglasi” vôi noh... (ilmselt olid intressid liiga suured) Jôudsime enamvahem sihtpunkti, kui kusagilt kaugusest tuli hàál, “te tulite altkaudu, ma ikka tahtsin turnida, ja kuda kurat ma siit alla saan” ooo Madis. Koos logid kirjas ja tagasi. Vàga àge matk , soovitan vàga ! Tànud aarde eest !

Vôlglased

 4 

Kui Liis tagasi koju tuli pärast seda, kui ta oli pea 4 tundi ära olnud ja ainukene sihtpunkt oli see aare, siis sai ta kiirelt lapse enda hoole alla ja oli minu kord lustima minna. Mida nad Marianniga siin redeliga tegid, jäi mulle arusaamatuks, aga ega ma kõigest ei saagi alati aru :P Korra mängis aare minuga peitust, aga teise nurga alt jäi silma ja sain logi kirja panna. Aitäh Karlile aarde eest!

 6 

Siis kui hommikul piiks käis oli kll selline ohhjahh tunne. Miks küll täna tööpäev olema pidi :). Kuna FTFile nagunii enam ei pretendeerinud, siis mõlgutasin juba mõtteid kuidas mina sinna läheneks. Kõiekott ongi juba tolmu koguma hakanud ja nac aega ka viimasest laskumisest möödas. Päeva lõpus aga töölt koju liikuma hakates vaatasin Liisi ja Marianni pilti ja... Kui nemad said redeliga, siis saan mina ilma BD. Nii ma objektile veeresingi, tuvastasin laskumiskoha ja asusin teele. Päääris mitu korda käis peast mõte läbi et kuidas tüdrukud kll siin hakkama said. Aga ega ma ei saanud ju kehvem olla. Nac aja pärast tuvastasin rannaliival liikumist ja ega siin kahtlust ei saanudki olla mis ringkonna inimestega tegu on. Kalle ja Katrina olid samuti aaret otsima tulnud. Nii me siin saimegi keskel kokku. Esialgne plaan oli tuldud teed tagasi minna, aga otsustasime siiski väikese jalutuskäigu kasuks. Oligi mõnus paar sõna juttu ajada ja huvitavaid ehitisi testida ;) Tänud peitjale väikese seikluse eest. Linnariided jäid isegi täitsa puhtaks ;)

Stairway to ... ;)

 14 

Hommikul ärgates avastasin uue aarde ja jätsin isegi kohvi joomata. Pangas käidud ja isegi intressidega kaubale ei saanud.

FTF läks kirja 10:55. aitäh peitjale.

 14 

Parem läbi kukkuda kui alla kukkuda! STF 11:05

Teeb aega parajaks

Kas ma lähen siit alla?