Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
LK 110 aardeseeria on rajatud Eesti looduskaitse 110. aastapäeva tähistamiseks koostöös RMK-ga. Eesmärk on tutvustada rahvusparkide põnevaid loodusradasid ning geopeitust kui mängu. Lühikese mänguõpetuse leiad aardekarbist!
Lõkkekoht asub Agusalu looduskaitsealal mille omapäraks on soode vaheldumine pikkade, kitsaste ja kõrgete liivaste seljandikega, mida kohalikus kõnepruugis kutsutakse kriivadeks. Need on endisaegse Peipsi jääpaisjärve ja Eesti ainsad mandriluited. Lõkkekohalt viib rada lähedal asuva Imatu soojärve äärde. Suurte soodega ümbritsetud kriivad pakkusid sõdade ajal külarahvale varju. Agusalu soo servadel ja saartel asunud ligi 140 talu on tühjaks jäänud.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
telkimiskoht (1), piknikukoht (1), lõkkeplats (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8XBE9
Logiteadete statistika:
38 (100,0%)
0
2
0
0
0
0
Kokku: 40
Ida-Virumaa teise päeva leid #75 peale Kurtna matkarada ja lähima raba läbimist. Ossam-tossam, vau-vau-vau! Uus tase RMK puhkepaiganduses on siia kohale jõudnud. Polegi nii uhket mujal varem näinud, kuigi Ida-Virus on uue atribuutikaga kohti teisigi. Uus laavu, uhked vetsud, uues disainiga grillialus.
Aaret otsisin minagi GC järgi vanast kohast. Seejärel vaatasin GP lehe nulli. Ja siis otsisin laavu alt ja küljest ning katuse serva vahelt. Nii kaua otsisin kuni nägin aaret lihtsalt laavu ukse juures "riiulis". Sees ka logid ilmselt mittegeopeituritelt. Loodan, et ei käitunud väga valesti, kui pistsin aarde ikkagi peitu - laavu põõsaga taganurka tala peale. Seal täitsa sobilik peidik ja igaüks ei silma ega vii kaasa.
Tänud kõigile peitjatele nii uhkesse kohta kutsumast! Kui kell oleks piisav, jääks siia öö pealegi. Lahkudes tuli üks auto ka vastu, kes ehk jääbki.
Kirjelduses pisiviga: sisemaaluiteid on mujalgi, kui mu sünnimaakonnas. Näiteks praeguses koduvallas on Ruunaraipe luited, mis on moodustunud 10 000 aastat tagasi Balti jääpaisjärve rannale. Ruunaraipe luited on Eesti kõrgeimad sisemaaluited.(Vikipeedia)
Aga tore tee viis kohale, kaks autot olid õnneks mugudest tühjad ja saime üksinduses logida. Aitäh!
Kaardipilt veel uuele reaalsusele ei vasta, tuli veidi logidega tutvuda. Mõne aasta eest oli asi siin märksa askeetlikum:) Aitäh!
Praegu vaatasin, et GP lehel koordinaadid kenasti muudetud, kuid GC lehel, mille järgi minagi looduses orienteerun, pole seda mitte. Nii et väheke aega veetsin ka seal nulli ümbruses jumala nõutuna, aga siis tuli mõistus pähe, RMK-ga koostöös ju, need ju naaviisi tavaliselt peidetud. Siis läks juba ruttu. Hea, et vaatamata imelisele ilmale ja puhkepäevale polnud siis peale ühe pargitud auto kedagi. Tänud peitjale järjekordset toredat RMK poolt väljapakutud piknikukohta näitamast ja tegelikult tahaks siia kunagi rohkemgi kodjamagi tulla, kuid vaevalt, see aare nüüd logitud ja toredaid kohti on veel avastama oi kui palju.
Õnneks on selle seeria puhul enamasti kõik selge, nii sai üsna kohe õigele objektile siirduda. Tänud aarde eest!
Teisipäevahommikune metsas luusimise aeg! RMK on värskelt siin kogu platsi inventari välja vahetanud ja taristut korralikult kõbinud. Parklal uued piirdepostid, kemps kui kuningatroon, prügimajandus korras, uus laavu ja laua-pinkide süsteem, uued lõkkekohad. Jalutasin nulli ja vaatasin nõutu näoga seda uut infotahvlit, mille seest-küljest-alt-pealt ma juba tuttavat LK110 aarde konteinerit kuidagi leida ei osanud. Otsustasin nukralt, et kõnnin mööda tutikat laudteed järveni ja naudin siis vähemalt seda. Järve ääres ootas mind suur pinkidega plate ja mõned meetrid eemal ka omad-aerud-kaasa aerupaat, mille järvekõlbulikkus oli siiski veidi kaheldav. Vantsisin siis tagasi ja otsustasin trotsist - RMK aare võiks ju RMK enda hoolduse üle elada ja kuskil mõistlikus kohas ikkagi olemas olla. Võtsin uue laavu uueks sihtmärgiks - kui all ei ole, siis vaatame ülespoole ja voila, olemas! Tuttav karp kõikide tuttavate elementidega, täiskoosseisus ja parima tervise juures on kenasti olemas. Pakun enda poolt välja uued koordinaadid: N 59°06'02,64" E 27°28'11,10", raskusastmed saab samaks jätta. Tänud!
Paistis, et kohe-kohe on valmimas lõkkekoha rajatiste täielik uuenduskuur, õnneks töömehi hetkel ei olnud. GPS vedas kahtlasesse kohta, aga õnneks märkasin kavalat lisavõimalust aarde peitmiseks. Aitäh!
Taaskord inimtühi paik ja saime rahulikult ringi uudistada. Sügisesel ajal on Ida-Virumaal ja Peipsi ääres tore puhata. Suvitajate massid on lahkunud ja saab isekeskis loodust nautida. Pikemalt siin peatuma seekord ei hakanud aga tänud kutsumast!
Peale rabas müttamist tegime enne pimedat siin viimase aarde otsimise ja oligi aeg koduteele asuda.
Tänan peitmast.
leitud ühisel Ida-Viru tripil koos Nilsiga. Tänan siia kutsumast!
Mingid rumalad vene keelt kõnelevad inimesed olid ATVdega siia rallima sattunud ning mulda lendas ohtralt :( Koht ise vapustav, kahe soise ala vahelt selline kriiva, väga mõnus ja ilus ! Aitäh!
Väga mõnuskauge üksildane koht.. päikesevarju ainult polnud kuhugi minna. Tänud
Siia sõites oli kõik hästi kuni teele oli väike puu kukkunud ja aeglaselt mööda sõitmiseks oli vaja sidurit vajutada. Jälle läks see põhja kinni nagu eilegi ning nüüd oli aru saada, et kuumus seda ei mõjutanud. Hoopis peasilindri tihendid on läbi ja võtab õhu vahele. Edasi sai sõidetud ilma sidurita, kuid varsti hakkas see uuesti tööle. Kui juba nii lähedal, siis panime nimed kirja ja edasi võtsime suuna Võru poole, et auto remonti viia. Muidu oleks lihtsalt pikk sõit, aga ilma sidurita polnud üldse tore ristmikel pöördeid teha. Vältisin võimalikult palju linnu, et vähem seisma jäämist oleks ning kuidagi mõne käiguragistamisega sai kohale jõutud. Ida-Virumaa loodus mulle meeldib, loodetavasti saab varsti tagasi tuuritama tulla.
Aardega läks kiiresti, päike oli alles kõrgel ja geotuur oli täies hoos. Siis tegi elu aga omad plaanid ning olime sunnitud päevale kriipsu alla tõmbama. Ida-Virumaa mulle tohutult sümpatiseerib ning ainult rõõm on siia tagasi tulla.
See metsatee tundus täna õhtul lõputu olevat, aga kohale jõudsime ja leitud sai, õnneks polnud kedagi söömas-telkimas. Tänud peitjale ilusasse kohta juhatamast!
Kena ja mõnusa lõkkekoha leidsime eest, kus oli ka juba külastajaid. Aarde saime leitud ja panime nimed kirja. Aitäh peitjale!
Tee oli omapärane. RMK vist parasjagu kohendas teed, igatahes olid teel suured mullavallid kord úhes kord teises servas. Õnneks vähemalt polnud eriit auke ja autoga mahtus ilusti vahelt läbi kulgema. Veidi enne kohale jõudmist õnnestus teeäärsel lagendikul ka põtra vaadelda. Lõkkekohas olid paar matkalist end puhkama asutanud, aga aarde otsimist see Õnneks ei seganud. Aitäh peitjale.
Siia oli autoga igati tore kulgemine. Vahepeal olid küll tee servad üsna madalad ning vastutuleva auto puhul pidanuks veidi toimetama, et üksteisest mööda saaks. Mulle paraku jah, ükski masin vastu ei tulnud. Väga tore paik oli, seeneajal oleks siin metsades ilmselt toimetamist kõvasti. Tänud peitjale!
Pärast rabamatka on ikka paslik veidi keha kinnitada. Kogemata olid kaasas kõik looduses vee soojendamiseks vajalikud vahendid, et teha üks tassike kohvi ja kannuke teed. Piia valmistatud võikud maitsesid kohe ülihästi. Täname huvitavasse kohta juhatamast!
Kriival käidud, suundusime siia. Kuna hommikusöögist oli jupp aega möödas ja mitu matka selja taga, siis oli see ka paras hetk teed teha ja hommikul kaasa pakitud toidumoona tarbida. Selline mõnus lõunasöök keset loodust, täielikus vaikuses. Vaid üks (kirju)rähn tegi oma toksimisega selles vaikuses veidi lärmi. See aeg kui tee tõmbas, sai ka aare üles otsitud. Leidsime sealt lähedusest ka tukkuvad liblikad. Püüdsime siis vaikselt olla, et mitte neid üles äratada. Täname aarde eest!
Lahe tee. Mõtlesin, et ei näe kedagi, aga kusagil kolmveerand kilomeetrit enne lõkkekohta matkas mulle vastu rõõmsameelne noortepunt. Nii umbes 20 inimest. Kõik naeratasid ja viipasid sõbralikult. Oli veel toredam olla kui enne. Siis jäi üle üks murdunud kuivanud puu teelt teisaldada ja jõudsingi kohale. Kõigepealt suunas gps mu vähe valesse kohta. Seal oligi parem männi- ja kanarbikulõhn. Peagi leidsin aarde ka üles. Kena ja korras. Tagasiteel uurisin teeäärseid infotahvleid ja ümbrust. Noori enam teele ei jäänud, küllap olid kriivadele matkanud. Aitäh kutsumast! Enne ma nii kaugele sõitnud polnud.
Siinne piirkond on üks neist kurbadest paikadest Eestimaal, kus kunagine tiheasustus on pea täielikult haihtunud. Eks elu käib ikka oma teedpidi ja tuleb ajaga kaasas käia. Ei kujutaks ette, et tänapäeva maailmas võiks eksisteerida seesugune küla nagu siin sada aastat tagasi. Vähemalt mitte tsiviliseeritud riigis.
RMK platsile oli pikk kurviline tee, mille vastu mul kohe üldse midagi ei olnud. Päris üksildane paistis see puhkeplats. Nii kaugel kõigest. Asusime otsima aga esimese hooga ühtegi Alutaguse LK110 seeriale omast peidikut silma ei jäänud. Ma suundusin seejärel vähe loogilisemasse kohta otsima. Ehmatasin ennast aga poolsurnuks kui prügikott liikus, mil mu nägu oli selle kõrval. Maire nägi, et tegemist oli hiirega. Kui hiir oli geopimeduse välja ehmatanud, tuli ka aare nähtavale. Aitäh siinset RMK platsi ja Eesti ainsaid mandri liivaluiteid tutvustamast!
Siin ajasime pikalt nulli taga ja otsisime aaret. Kui see meid soovitud tulemuseni ei viinud, siis hakkasime mujalt otsima. Enne aaret leidsime väikese hiirekese, kes Karli ehmatas ja seejärel nägime aaret.
Teel Jõhvist Alajõele möödaminnes väike peatus. Olin siin tupikus nüüd vist viiendat korda. Aitäh!
Natuke väsinud platsike, ju on lihtne siia tulla ja minna ja ühtteist jätta. Karbi leidsime ja samamoodi sai tagasi. Tänud peitjale.
Kui nimed saime kirja siis tegime ka väikse lõunapausi.Aitäh!
Tundus üsna kõrvaline puhkekoht. Ei ühtki hingelist peale meie. Saime rahulikult jalga puhata ja lõunaampsu nautida. Kriivadega oleme tutvunud juba varem, tänu ühele teisele suurepärasele aardele. Seekord olid päevakorras LK 110 Alutaguse ja mõned muud lähimad aarded. Peale väikest tiirutamist, kui nullpunkt ennast mitte kuidagi kätte ei tahtnud anda, saime ikkagi sellel toredal RMK aardel sabast kinni. Tänud peitjale!
Peale siin logimist olin viimaks paariks tunniks out'is, uni võttis võimust ja järgmised X aaret tudusin mõnusalt autos. Tänud!
Pilkases pimeduses käänulistel teedel sõites sain oma geosõpru paremini tundma õppida, sest võtsin ette oma 100 küsimust, mida uutelt inimestelt küsin. Mõni teema on lihtsalt põnev ja teine annab aimu inimese väärtuste kohta. Niipalju kui jaksasime ja jõudsime, sain kinnitust, et kogu seltskond on vägagi tore ning isegi sellises seisundis saadi diskuteerimisega hakkama. Tahaksin nagu midagi aarde kohta ka öelda, aga neid lõkkekohti külastasime öö jooksul päris mitmeid ning nüüdseks on need kõik segamini. Samas ei jäänud ükski negatiivselt meelde, nii et küllap oli tore. Aitäh!
Siia jõudes oli eluvaim taas sees ja õnnestus vahelduseks ka ise üks aare leida. Logitud 01:29 Aitäh!