LK 110: Varessaare metsaonn

Teadsime aarde olemasolust ja oli plaan see päeva jooksul üles otsida. Aga nime saime kirja nii, et aarde karpi ei pidanudki otsima, sattus ise meile sülle ;)

Tehtud.

 1 

Ma üksi ei tahtnud minna. Teistel lähedastel geopeituritel oli leitud, nii et uurisin Siimult, kas ta oleks huvitatud. Õnneks oli. Tõstsin igaks juhuks kummikud peale, aga jalga neid ei pannud. Tee oli tossudes kuivalt läbitav. Ainult pagana palju parme oli ja Siimu sõnul ka sääski. Rõõmsalt juteldes jalutasime pool teed. Siis sai Siimul putukatest villand ja ta hakkas edasi tagasi jooksma. Maja oli tühi. Aardeotsing läks üsna kärmelt. Kandsime end ka maja raamatusse sisse ja asutasime tagasi. Kes jooksis, kes kõndis ja meenutas kaunist lapsepõlve, millest suur osa sai veedetud samalaadsetes metsades ja aasadel. Aitäh, oli väga tore!

Tõesti mõnus paigale looduse nautlejatele ja väga viisakas aardepeidik.Sihuke tunne,et kui kunagi peaks elus raske hetk olema, siis tuleks siia ja veedaks paar päeva üksinduses.

 1 

Millalgi varem olin siinses parklas käinud. Tollal aga oli juba hämaraks läinud ja mälu järgi ka märjem aeg, mistõttu jäi majakese juures käimata. Nüüdseks olin aru saanud, et siin tasub käia pigem kas külma või kuivaga, muidu võib teekond üsna märjaks kujuneda. Sel korral võitis külm ja teekond oli suhteliselt mõnus, kuigi ka praegusel ajal leidus lahtist vett nii mitmeski kohas. Õigetesse kohtadesse astudes või purdeid luues õnnestus siiski kuiva jalaga edasi pääseda.

"Onn" ise aga on täiesti uhke maja, seal võiks teinekord pikemaltki aega veeta. Sel korral sai vaid suhteliselt kiired külastused tehtud enne ja pärast rabamatka.

Aitäh aarde eest!

 1 

Jääaega ära kasutades võtsime teekonna onnini ette. Teele jäi 2 lahtisema veega kohta, kuid kohalike toigaste abil olid ka need kergsti kuiva saapaga ületatavad. Kuidagi ootamatult kiiresti õnnestus onnini jõuda ja tühja maja põhjalikult uudistama asuda. Eelviimasest külastatud toast õnnestus aare ka üles leida. Peale logimist oli aeg edasi raba poole samme seadma asuda.

Tänan peitmast.

Teekond aardeni oli enamasti mööda head pinnast. Mõned üksikud veetakistused. Erinevalt teistest ei pelga ma kummikuid , nii et jalga need jälle läksid. Ja lombid said läbitud. Üks katsetus hakkas lausa üle kummiku ajama, kiire reageering päästis uppumisest. Maja on vägev, ööbima siiski ei kutsu. Olen pigem telgiga matkaja. Karp tuli tõesti viimasest kohast, kuhu vaadatud sai. Tänud

 1 

Ullallaa! Ööbisime teise saku ääretult mõnusas Tamme Teemajas, mida tõesti kahe käega soovitan. Kui korralik hommikusöök söödud, siis jätkasime kaardi puhastamist täppidega, mis on juba ammu kutsuvalt vastu vaadanud.

Räätsasid alla panema ei hakanud ja tagantjärele arvan, et oli ka õige otsus. Tee aardeni läks kohati lenneldes - kuidas muudmoodi ikka igasugustest veetakistustest üle saada :). Naiskad olid tublid ja juba varsti jõudsime kuulsa metsaonni juurde. Õhk oli puhas ja saime rahus otsida. Enne sai ikka maja ilusasti ära uuritud, kui karbini jõudsime. Logiraamatu logide lugemine oli tore - kirjutage ikka, siis on tulevastel põlvedel ka lõbus :D

 3 

Kui eelmisel õhtul andsid Puhatu matkast väsinud jalad ja selg end natuke tunda, siis hommikuks oli kosutav uni ülimeeldivas Tamme Teemajas pehmetel vooditel ja patjadel kõik eelmise päeva raskused minema pühkinud. Peale toitvat hommikusööki oli aeg ette võtta selle nädalavahetuse järgmine sihtkoht- Varessaare. Kuna õues oli mõni külmakraad ja keegi ei tahtnud enam kummikuid jalga ajada, siis otsustasime talvesaabaste kasuks. Lootsime, et pääseb kuiva jalaga onnini, kuigi varasematest logidest on üsnagi vesised olud silma hakanud.

Parklas ühtegi autot ei olnud, kuid värsked jäljed viitasid, et viimastel päevadel siin ikka liikumist on olnud. Esialgu oli kaunis lumine metsatee, kuid mingil hetkel laiutas teel siiski lahtine vesi. Otsisime kuivemaid astumise kohti natuke rajalt kõrvale põigates ja hüplesime jäänukkidel ja mätastel. Huvitav, et enamasti oli üleujutatud tee väga tugeva jääkaane all ja natuke eemal oli taas sügav ja vulisev vesi. Saime õnneks sellised kohad ilusti ületatud ja kõik jäid kuivade jalgadega. Paar kilomeetrit onnini läks üsna kiirelt ja varsti hakkaski puude vahelt majake paistma. Maja oli tühi ja külm, külalisteraamatut sirvides nägime viimast sissekannet eelmisest päevast. Jalutasime kõik toad läbi, kiikasime igasse prakku ja voodi alla :). Ega nii see aare ka peitu jäänud. Logisime ja siis juba edasi raba peale naabrile külla. Aitäh siia juhatamast, väga tore metsaonn.

Kena astumine mööda jääteed vuliseva veeni

Üleujutatud tee

 8 

Teist korda siin majas. Eelmine kord oli 10 aastat tagasi. Endilegi uskumatu number. Siis tulimegi siia ööbima ja väikest sünnipäevapidu pidama. Et veidi teistsugune keskkond või nii. Novembris, pimedas, taskulambi valgel, vesi üle päkapikukummiku ääre, rasked kotid moonaga seljas - VÄGEV! Siia maani meenutatakse seda matka seltskonnas. Meil muidugi enam peopaika valida ei lubata. Ei tea miks?
Täna polnud vett nagu ollagi. Mõned lombid ainult. Samas maja oli isegi nagu natuke rõõm näha. Vahepeal on maja uue katuse saanud ja uue WC. Vanasse istuma tahtsid minna, siis pidid suuremad inimesed püksid ukse taga ära võtma ja sisse tagurdama. Suvel on pandud ka uus külaliste raamat. Sealt selgus, et ööbijad olid napilt enne meid lahkunud. Kõik viisakas ja puhas. Kuivained on ämbriga lae all. Näriliste eest ära pandud.
Igatahes oli hea meel siin tagasi olla. Nädalavahetuse lõpetuseks ka korralik ämbritäis seeni. Täname peitjat tagasi kutsumast. EVEJ
Ühtlasi see meie viimane leidmata LK 110 seeria aare. Läks ainult kaks aastat.

Uhke

Tänud!

Oli väga kena ja tore! Leid tuli kergelt ja ootamatult. Teadsin, et majas kuskil aare on aga kus, selle avastasin täiesti juhuslikult ja loogiliselt.

Leidsime. Oli taaskord tore käia.

Tänase päeva põhieesmärk. Väga hea aeg praegu selle aarde jaoks, tee on peaaegu kuiv, putukaid ei ole aga ilm veel soe. Tagasiteel keerasime korraks sohu ja korjasime mõned liitrid jõhvikaid. Aitäh!

Tänan aarde eest!

 1 

Alustuseks istusime parklas autos ja arutasime erinevaid tegevuskavasid (vihma sadas) - lähme koju või ootame kuni vihm üle jääb või läheme läbi vihma ja saame märjaks. Natukese aja pärast jäi vihm üle ja hakkasime astuma, meenutades 2010.a. suvist retke - siis polnud midagi hullu, ainult üks lomp oligi! Seekord oli lompe rohkem, aga võetav on see igasuguse jalatsiga, kummikutega on lootust lihtsalt kuivematele jalgadele ja lühemale trajektoorile, aga saab ka matkasaabastega (ja saaks ka plätudega, aga varvastele võib lõpptulemus ebameeldiv olla). Positiivne osa oli igasuguste lendavate putukate puudumine ja ohjeldamatu linnulaul igast suunast. Kohapeal läks kiirelt, logisime nii GP logiraamatusse kui ka maja külalisraamatusse. Kosutasime oma füüsist banaani ja jääteega, siis saabus rängim hetk - jõudis kohale, et kõik need lombid jms tuleb nüüd vastupidises järjekorras läbida. Vaatasime maja juures asuvat välja ja olime ühel nõul, et Augusta tuleb siia maha küll, aga me ei tundnud veel end nii abituna, et meie pärast päästeoperatsiooni käivitataks. Asusime tagasiteele, see läks pisut kiiremini ja kokku alla kolme tunni ja pisut üle kuue kilomeetri autost autoni - tehtud! Tänud peitjale siia meelitamast, tänane retk läheb samasse klassi Karjase ja Karukäpaga ning mõnede BrokRogainidega, soovitame soojalt koos Poruni matkaraja ja Kotka matkarajaga!!

Tee metsonni poole

Tee metsaonni poole ...

Metsaonn ise

 5 

Algus oli mõnus nagu ikka, Kallo kiigutas Jeepi nimelises hällis inimlast ja nii see uni oligi kohe käes ja seega lasin õndsalt ajal kulgeda, kuni ... "pagan küll, ikka jäime hiljaks"...
Läks ikka aega ennem kui sain aru, et ei hõlju enam imelises unenäomaailmas vaid reaalselt kuskil külmas idas vastu õhtut ja onni vist polegi. Peale kerget targutamist saatsin Piia meestega luurele ja pugesin ise julgelt naiste seljataha, varustades end eelnevalt mittekülmuva joogiga. Noh siis kui oli vaja saabuvaid isaseid uutele jahimaadele suunata, olin ma ikka tugev ja vist isegi efektiivne tegija aga kui juba pimedus tõusis siis oli rõõm näha ja kuulda kaugusest saabuvat Piiat ja teisi mehi.
Väike korraldamine ja saigi asuda teele. Minu jaoks oli isegi valgustus välja mõeldud ja nii saabusin koos seltskonnaga rõõmsalt sihtpunkti. Ma pole kunagi uskunud, et vaatepilt aegu näinud suuskadest võiks mõjuda niivõrd frustrueeruvalt, niipalju viha, kurbust tekitavalt. Õnneks oli vähemalt pool seltskonnast kas puruväsinud või põhjendamatult optimistlik või siis kogenematusest romantiline. Seega alistusime olukorrale ja lootsime kaaslaste soojusele ja tegelikult oligi mõne aja pärast kõledat kuuri meenutanud ruumist tekkinud vähemalt silmale suhteliselt soe ja hubane ruum. Jah seinad, aken, põrand, kõik kiirgas külma. Aga igaüks leidis selle vastu lahenduse. Kellele jagus mustkuntsnik Reixi kübarast järjekordsest magamiskotist või madratsist, kes kasutas mittekülmuvat jooki, kes tõdes, et libahundilt saab kõrvutiolles enam sooja kui vampiirlit, kes puges ahjusuu ette, kes oli lihtsalt kõvem mees jne. (sealjuures kõik need ettevõtmised toimusi eri aegadel).

Aga olgu aitab juba, enamik on teiste poolt kirjutatud ja kõike ei kavatse ka mina kirjutada. Aitäh kaaslased. Vahva oli.

 12 

Pärast Puhatu raba matkaseltskond hargnes, et mõne aja pärast Varessaare metsaonnis taas kokku saada. Meie grupil oli paras katsumus Poruni matkarajal, mille järel oli unistus metsaonni idüllilisest õhtust üha suurem. Meenutasime kahe aasta tagust vahvat nädalavahetust, mil samuti siin ööbisime, tookord oluliselt krõbedama külmaga.

Teine grupp jõudis varem parklasse ja raporteeris, et ilmselt on onn hõivatud ja hakaku me alternatiivseid ööbimiskohti kaaluma:( Õnneks siiski saabus varsti uus teavitus, et ülemine korrus on siiski vaba, vaid alumisel on meil naabrid. Tore!

Õhtupimeduses tatsasime juba pisut töntsi sammuga rõõmsalt onni suunas, küll need 2 kilomeetrit tundusid täna pikad. Lõpuks paistsid tulukesed. Muidugi lippasime reipalt otse trepist üles ja lootsime oma tänased geokaaslased eest leida. Üllatus oli suur kui kardina tagant leidsime küll seltskonna, aga kõik puha võõrad näod. Üleval soovitati meie imestunud pilkude peale minna alumisele korrusele sõpru otsima;).
Segaduses olekuga lonkisimegi alumisele korrusele tagasi ja leidsime taas kardina tagant seltskonna, seekord õnneks kõik toredad tuttavad näod. Kaaslased olid ilmselgelt pisut pettunud olekuga, sest olid ju just tünga saanud mugavama korruse osas. Siiski oli tuba seinast seina mattide ja magamiskottidega juba sisustatud. Meid Kaupoga suunati kõrvaltuppa, kus tundmatu kaaslasega pidime magamisruumi sõbralikult ära jagama. Seljakotid maha, saapad jalast, villased sokid jalga ja jäime ootele, millal toanaaber saabub.

Väikeses ahjus juba praksus tuli, varsti läks ka supp tulele ja olemine muutus üha rõõmsamaks. Õhtu möödus mõnusas seltskonnas teed juues, ärksamatel ka kaarte mängides. Vaikselt hakkas matkaväsimus võimust võtma, meie salapärane kaaslane polnud siiani saabunud, mis muutis meid murelikeks, kuid uskusime siiski, et ilmselt plaanid muutusid.

Pikk matkapäev ja õhtu oli vahva, ka loodetust kasinamate tingimustega toas oli mõnusa seltskonnaga tore. Magamiskotti pugedes oli toas täitsa soe, kuigi toa tagumises nurgas võis alles hiljuti hingeauru näha. Tubli küttepuude meister Reix tekitas ahju kõrvale ka öise varu. Kuna ahjuvalvet me ei kehtestanud ja see küttekeha mingit soojust ei salvestanud, siis öösel tuli end siiski pisut kerra tõmmata, sõltuvalt magamiskohast mõnel rohkem, mõnel vähem. Hommikul maitses Anna piimaga keedetud puder (see on matkal ju lausa luksus!) imehästi ja siniseid ninasid polnud kellelgi, järelikult öö möödus ju hästi!

Aitäh kaaslastele! Teiega oli tõesti tore.
Hiljemalt kahe aasta pärast siis jälle!;)

 12 

Seoses tänasesse plaanitud Puhatu raba külastamisega sai kohe ka plaani võetud, et siin idas võiks ööbida justnimelt Varessaare metsaonnis. Kuna tänapäevased telefonid on nii targad, siis just mõned päevad tagasi tuletas mu telefon meelde kahe aasta taguseid sündmuseid ehk seda, et just kaks aastat tagasi 19. jaanuaril siin onnis me ööbisime ja sellest korrast on ainult head mälestused.

Igatahes, tundub, et seekordse tripi eest võib meie seltskonnale küll juba 2021. aasta feili tiitli välja anda. Kuidagi teisiti ei oska küll seda olukorda kokku võtta. Vaatasime, parklas oli kaks autot. Tundus tõenäoline, et keegi majas juba platsis, kuid otsustasime ikka, et käime ja kontrollime. Et nagu kana taga ajav kukk mõtles: kui muud ei saa, siis sooja ikka saab! Meie: kui ööbima ei saa, siis aarde leida ikka saab! Tegelikult saime mõlemat, aga..

Jõudsimegi majja, oligi maja tühi ja mis peamine, meie soovitud teine korrus oli tühi. Tundus nagu tolle hetke unistuse täitumine. Ega polnudki pikka ootamist, vaid suundusime tagasi parklasse, et siis kõik üheskoos oma asjadega siia tulla. Ei ole ju võimalik, et keegi tuleb ja vahepeal maja hõivab kui ainus võimalik lähenemistee on see, mida mööda me nüüd parkla poole sammuma hakkame. Kui keegi tahab ka siia ööbima tulla, peab ta meile vastu tulema.

Saime vast 100 meetrit minna kui tulidki kaks meest vastu! Õnneks oli ühel neist näpu otsas vaid teetermos ning nii nad ka ise meile sõnasid, et nemad voodikohtadele ei pretendeeri, vaid külastavad niisama. Nii vahetasime veel paar sõna ja läksime igaüks oma suunas.

Kui olime seltskonna kokku kogunud ja taaskord onnile lähenesime, jalutasid taas mehed meile vastu. Muuhulgas teatasid nad meile nüüd, et nad olid äsja onni jõudnud kaheksast suusaseltskonda hoiatanud, et kohe tuleb veel 8 tk lisaks, meie siis. Aga noh, et küll me kõik ära mahume, olid neil suud muigel! Me naersime nende lõõpimisele kaasa, et ha-haa, hea nalja tegite, et muidugi, päris nad ju tulidki! Ja läksime taas kumbki seltskond oma suunas.

Kui aga onni juurde jõudsime ja suuski nägime, siis taipasime, et krt, see nali polnud üldse tegelt naljakas! Võttis esimese hooga tuju ikka päris ära kohe. Selge oli see, et võimatu oli saanud võimalikuks ja olukorras, kus ei olnud mingit võimalust, et sel ajal kui me korraks ära käime, tuleb seltskond ei-tea-kust ning kõik me nii head plaanid uppi lööb.

Eks sai siis end kirutud, et kui me alul siin kolmekesi käisime, võinuks ju Piia siia valvesse jätta, aga ometi me seda ei teinud. Samas, ega ma ei ole ka päris kindel, et kuidas sellises olukorras see igameheõigus toimib. Ei, ma ei mõtle seda, et igal mehel Piiale õigus oleks. See õigus on ikka väga vähestel meestel! :) A pigem ses võtmes, et kui Piia oleks olnud sel hetkel, kui suusaseltskond saabus, teist korrust broneerimas, siis kas ta saanuks öelda, et ta paneb terve ülemise korruse kinni või siis oleks ta saanud kinni panna vaid ühe koha, endale? Noh, et sel juhul oleks ta saanud selle öö veeta seal ülemises soojas toas, aga teises seltskonnas lihtsalt... :)

Igatahes, meie esindajate läbirääkimised teise seltskonnaga lõppesid nii, et nemad jäid üles ja meil jäi üle hõivata alumine korrus ning sedagi arvestusega, et peagi on saabumas üks või kaks tegelast, kelle asjad alumises pisikeses bursuikaga toas olid (nagu juba teate, siis teda ei saabunud). Ehk siis meie öö oli umbes selline nagu Kaupo ütles kahe aasta taguse külastuse kohta, kui "Elva tiim" siin alumises toas ööbis, et see oli magamise asemel rohkem selline silmad kinni öö veetmine. Eks mõni sai veidi kauem silmi kinni hoida ja mõni isegi sutsuke magada, aga kõik oli kaugel mõnusast olemisest. Nüüd tuleb siis mõelda, et mis meil läks valesti ja mida siis kahe aasta pärast paremini teha! :)

Tegelikult ei saa öelda, et suusaseltskonnal midagi viga oleks olnud. Täitsa toredad inimesed ning õhtu jooksul nendega suheldes sai selgeks, et seekord siis sedaviisi ja vabalt võinuks kõik olla täpselt vastupidi. Jõudnuks me pool tundi varem, oleks meie seal üleval mõnulenud (nii palju kui see olusid arvestades võimalik olnuks) ning nemad all end mitte nii-väga-hästi tundnud. Lisaks sain hommikul meie seltskonna käest teada, et kuigi ma läksin enda arvates vaid korraks nende juurde juttu puhuma, siis tegelikult olin seal veetnud päris pika aja. Aga noh, ega geopeituse alustõdesid ja nippe edasijõudnutele ei saagi edasi anda paari minutiga, vaid see võtab aega pigem paar tundi! :)

Igatahes, aarde leidmine oli muude tegemiste kõrval piece-of-cake! Meie täname!

 16 

Ööbimiseks olime välja valinud Varessaare metsaonni. Puhatust oli siia umbes tunnike sõitu, mis pärast kurnavat retke vägagi kasuks tuli. Kohale jõudes avastasime parklast eest kaks autot. Kuna üks neist oli veel minibuss (või kuidas iganes neid suuremaid nimetatakse :D), siis ei julgenud kohe kõigi kompsudega teele asuda. Tule siis veel kogu krempliga sama targalt tagasi, kui täis on. Niisiis saatsime Reixi, Kallo ja Piia luurele. Mina, Peeter ja Anna jäime autosse sooja, kus veetsime täitsa mõnusa tunnikese. Selle aja jooksul jõudsid kohale väiksema auto omanikud, keda teel siia matkamas olime näinud ning kes inimeste arvu kuuldes mujale minna otsustasid, ja üks lisaauto, kust öeldi, et tuldi niisama matkama.
Kuna luurelt tuli vastus, et teine korrus on vaba, siis võtsime krempli selga ja kelkudele ning asusime rõõmsalt läbi nüüdseks pimeda metsa teele. Mõned veetakistused hiljem tulid meile vastu need samad lihtsalt matkajad, kes naerdes ütlesid, et räägivad ikka meile ära, et üle raba on kamp suusatajaid tulnud, nii umbes 8 tükki. Vaatamata sellele läksime edasi. Ma arvasin, et küllap siis on all ka ikkagi ka okei kütmine ja piisavalt ruumi, et tasub minna.
Kohale jõudes olid kõik hunnikut suuski nähes vägagi üllatunud. Selgus, et kõik olid arvanud, et eelmised matkamehed tegid nalja ja mina olin ainus kerge- või seekord siis n-ö õigeusklik olnud :D Nagu selgus, siis oli ülemine korrus tõesti juba väga täis, sest lisaks oli vahepeal saabunud veel kaks matkajat, ka mitte mööda klassikalist lähenemisteed parkla poolt. Nende valikutega polnud keegi meist arvestanud.
Mis meil muud siis üle jäi, kui et ühinesime üksiku (võibolla ka kahe) matkaja asjadega alumisel korrusel. Kui alguses oli jääkülm tuba ikka väga nukker, siis hilisõhtuks oli kõle kolku muutunud juba päris koduseks. Riidega eraldatud kõrvaltoast tulles oli isegi vahet tunda :D Aega veetsime suppi keetes, juttu rääkides ning lõpetasime kaardimänguga. Supi ajaks saabusid ka Kaupo ja Merle, kes said eriti soodsad kohad miniahjuga toas.
Enne magamaminekut tuli uuesti jutuks siinne aare. Pigem ikka õhtul ülemiste jutule minna kui vara hommikul. Saatsime esinduse üles ning jäime ootama. Varsti saabuski Reix majaraamatuga ning seejärel Kaupo, karp käes. Kallo jäi ülemistele meie toredast hobist väikest loengut pidama :) Kribasin kõigi nimed koos lühikese olustikukirjeldusega logiraamatusse ning esindus viis karbi tagasi üles.
Kuna miniahjul puudus soojamüür, siis pärast magama minekut kukkus mõne tunniga temperatuur kindlasti mitme kraadi võrra. Läbi une kuulsin, kuidas Reix millalgi tuld käis tegemas, tänu millele sai hommikul toas ilma jopeta olla. Kõik olid heas tujus ning pärast hommikusööki, kui suusatajad tagasiteele asusid, sain minagi aarde asukoha üle vaadatud. Ülemine korrus on tõesti võrreldes alumisega luksuskorter, aga mis sellest meil oli alla vähemalt hostel küll :D
Saatsime Kaupo ja Merle järgmiste aarete poole ning käisime koos Reixi, Peetri ja Piiaga ka Varessaare aarde juures. Seejärel pakkisime viimased asjad ning suundusime isegi uutele georadadele. Kuna üksikut matkajat polnud hommikuks ikka veel saabunud, siis märkisime üles tema autonumbri. Loodetavasti on temaga ikka kõik korras.
Aitäh peitjale seda vägagi uhket metsaonni tutvustamast ning kõigile kaaslastele – teiega oli väga äge (minu jaoks) esimene onnis ööbimine!

Hilisõhtune kaardipõrgu

 15 

Kaks aastat on möödunud eelmisest külastusest, mis jättis väga mõnusad mälestused. Nüüd oli aeg uueks Ida-Virumaa matkaks ja kuidas siis ilma Varessaareta seda teha saaks. Tänaseks sai käidud 18km pehme tallaga kummikutes ning jalad andsid juba tunda. Oleks seda teadnud, et ülemine korrus on hõivatud, siis vist poleks läinudki, sest eelmine kord oli all hundilaut. Aga kui juba onni jõutud, siis tahtmist 2km tagasi vantsida ka enam polnud. Õnneks oli õues plusskraadid, mis tõttu keegi surnuks ei külmunud. Sama aga ei saanud väita salapärase matkaja kohta, kes hommikuks tagasi ei tulnud.

Pärast pikka matkamist oli õige mõnus kuivades riietes lõpuks puhkama hakata. Kui algul tundus kell nii vähe, siis jutuajamise, söömise ja joomise käigus hakkas aeg aina kiiremini käima ja varsti oli magama mineku aeg. Kuna mul oli mälestus, et -6 kraadi comforti magamiskotil lubab igal pool soojalt magada, siis tundus ka põrandal vaiba ja 1cm paksusel lebomatil igati hea olla. Alguse tunne oli petlik soojade jookide tõttu sest öösel enam nii soe polnudki. Läksin siis riietega magamiskotti, aga seegi paremaks ei teinud.

Hommikul oli jälle maitsev hommikusöök ja asjade pakkimine. Väga tore nädalavahetus oli, loodetavasti siis (hiljemalt) kahe aasta pärast uuesti :)

Kirjutasin esmaspäeval salapärasest matkajast RMK-le ning vastati: "Tänan teid muretsemast, õnneks on kõik korras ja inimesed juba Tallinnas."

Varustus ööbimiseks

Varessaares tuleb ikka teed juua

Üle raba tulnud suusatajad.

 18 

Juba siis kui idaosariikide rabavallutusplaane tehti, tuli jutuks, et öö veedame Varessaare metsaonnis. Nii keerasimegi peale Puhatu aarde leidmist auto nina just Varessaare suunas. Parklasse jõudes aga oli ebameeldiv näha seal juba kahte sõiduriista. See ei tõotanud head. Samas ei mallanud me ka kohe ära minna. Võtsime siis nõuks, et läheme ilma igasugu varustuseta ja teeme kindlaks, mis värk on. Ehk on keegi vaid päevasel väljasõidul ja plaanib just lahkuda. Nii siis läksin koos Kallo ja Reixiga asja uurima. Kuna pimedus lähenes ja võimalus, et peame uue koha leidma, sundis meid kiirelt tegutsema. Onni jõudes aga oli meeldiv üllatus eest peaaegu tühi tare leida s.t. ühes toas olid kellegi asjad. Paistis, et see keegi oli vaid korraks lahkunud. Ülejäänud onn aga oli täitsa vaba.
Ei jäänudki muud üle kui padavai tagasi, et siis kogu killavooriga uuesti siia tagasi tulla. Seda uut tulemist alustasime juba pimedas. Varustasime endid kõiksugu lambikestega ja nii me siis võtsime oma viimased jõuvarud kokku selle päeva viimaseks rännakuks, sest oli ju selge, et kohe-kohe oleme soojas toas ja saame mõnusalt varvast sirutada.
See kelk, millel oli suht raske koorem ja mis iga hetkega vaid raskemaks läks kuna põhjas oli väike auk, millest niiskevõitu lumi aina sisse trügis, pigistas minust ikka viimase energia välja. Aga pingutasin kõvasti, sest teadsin, et kohe on see läbi... kuni jõudsime onnini ja selgus tõde. Majaesine oli suuski täis pargitud ja terve ülemine, loe: soe korrus, oli teiste matkasellide poolt vallutatud!
Ma isegi ei oska siia kirja panna seda tunnet, mis mind valdas. Eks see tunne oli meil kõigil suht sarnane. Teadmatus, mis nüüd saab polnud just erilist naudingut pakkuv.
Selgus, et need sellid tulid otse üle raba. Ja selle üllatusega ei osanud me arvestada. Õnneks siiski oli meie hulgas ka neid, kes selle asja päris kiirelt lahendasid ja üsna kiirelt oli meil oma tuba, uhke punane vaip maas ja tuli pliidi all. Ainus, millest ilma jäime, oli naril magamine. Aga no tühja sest. Ja tegelikult said mõned meist ka naril lebotada, sest see keegi tundmatu ei tulnud õhtul ega öösel ega hommikul ega ka lõuna eel. Nii, et tegelikult me ei teagi, kelle toas me seal olime. Loodame väga, et see keegi on täie tervise juures ja temaga on kõik hästi. Parklas sõiduki kõrval vedelenud köis ja labidad muidugi tekitasid küsimusi aga ma parem seda siia kirja ei pane.
Igatahes oli see selline seiklus, mida kindlasti veel pikalt saab meenutada. Ja lõppkokkuvõttes läks meil ju kõik hästi.
Suured tänud, meile meeldis :)

Oma päeva lõpetasime Varessaare metsaonnis. Korra varem olen seal juba ööbinud ja siis oli küll mõnus soe olla. Seekord oli õues tunduvalt külmem ja keerulisem tuppa soojust saada. Istusime pliidi ees, nosisime head-paremat ja mängisime kaarte. Õhtu jooksul otsisime ka aarde üles. Aitäh uue põhjuse eest seal ööbimaks!

 1 

Karl pani põhilise kirja. Mina tänan peitjat ja seltskonda toreda nädalavahetuse eest. Jääb kindlasti kauaks, kauaks meelde. :D

 1 

Karl logis juba väga hästi antud aarde leidmise ära, niiet siinse jama lugemise asemel minge lugege parem tema logi :) Oli väga lahe nädalavahetus, tänud kaaslastele!

 14 

Olin väga rõõmus kui üks LK110 aaretest potsatas just Varessaare metsaonni. Meeldiv põhjus miks sinna tagasi matkata ja üks öö veeta. Teades, et väljaspoole talve jäävad olud on sinna saarele võrdlemisi vesised, siis tuli oodata talve tulekut. Lõpuks sai valitud üks tõeline talveilm. Lund rohkem kui mõne viimase aasta peale kokku. Külmakraadide osas sama lugu. Lubati lausa selle talve külmarekordeid üle Eesti. Kahtluseuss oli aga ses osas, et kas oleks võimalik nädalavahetusel sinna ennast mahutada.

Oli märke, et segane idee sellise külmaga metsaonnis ööbida ei pruugi olla kõigi jaoks maailma parim mõte aga keegi õnneks siiski alt ei hüpanud ja üheskoos selle seikluse ette võtsime. Parklasse jõudes paistis ees üks auto. Ennem kui süda jõudis saapasäärde vajuda, lehvitas üks naine ja näitas kuhu ta soovitaks parkida. Oli teine väga jutukas. Saime teada, et ta oli eelmine päev oma autoga siin sootuks kinni jäänud. Saabunud RMK mees oli ta välja aidanud. Majas olla olnud väga suur ja tore seltskond. Jäetud maha ka suurel hulgal head ja paremat. Tuba pidavat soe olema ja mis kõige peamine - tema lahkumise järel ei jäänud sinna kedagi teist. Matka Varessaareni alustades saime veel lahkelt võimaluse, et teeb meist mõne grupifoto ja võisimegi võtta suuna oma öömajale.

Teekonnale saime ka paar nippi ja soovitust kuidas vältida märjemaid kohti. Pidavat olema näha kõik kohad kus keegi läbi vajunud. Ta ise olevat kuskil põlvini sisse astunud. Ja nii oligi. Märjad kohad olid kõik varasemate matkaliste poolt markeeritud ja tekkinud rajad ümber suuremate allikate lompide. Kõige ees liikunu pani meil ikkagist natukene pange ja magas õige teeraja maha, mis tähendas jalanõu uputamist. Kohale jõudsime me pool tunnikest ennem päikeseloojangut ja suundusime maja uudistama.

Toas oli 6 soojakraadi. Kõlab väheselt aga 23 kraadi soojem kui samal ajal õues. Laur tegi ahju tule ja ma lõhkusin rohkelt pakke halgudeks. Soojenduseks keetsime natuke lund söögiks aga kuna lumi oli niivõrd õhuline, siis sellega oleks me nälga ja janusse jäänud. Võtsime appi vee. Sõime kõhud täis, snäkkisime ja mängisime kaarte. Lõpuks saime tuppa lausa 16 soojakraadi. Mulle meeldis maja logiraamatu lugemine. Lugesin läbi kõik uued logid pärast minu viimast visiiti. Erilist tähelepanu köitis ühe seltskonna 7-leheküljeline piltidega illustreeritud logi. Olevat leidnud majast salapeidiku, kus asus granaat. Ise nad peitsid sinna majavaimu. Peidik sai vähe hiljem ka ise üles leitud. Aaret otsisin ma kohe väga mitmest kohast õhtu jooksul ebaõnnestunult. Üks hetk Maire kommenteeris, et äkki on see lihtsalt nii ja vot nii just oligi.

Öösel tuli ootuspäraselt meile külla ka üks hiireke, kes sahistas riiulis. Näha mul teda ei õnnestunud, sest taskulambi tööle panek võinuks tähendada kaaslaste asjatut üles äratamist. Kohalikus logiraamatus jäi silma, et suvel olevat seal olnud ka lutikad. Õnneks need tegelased olid vist kõik soojale maale lahkunud. Mulle külastus meeldis ja loodan sinna kunagi veelkord tagasi sattuda.

Tänan peitjaid aarde eest ja kaaslasi seda lollust üheskoos läbi tegemast!

Hiire auk

Külm pressib tuppa

Paar lehekülge ühest ägedast sissekandest

 2 

20 meetrit enne parklat jõudsin hõisata, et kedagi pole, parklasse keerates paistis aga kaks autot. Meie väike matkaseltskond pidi siis alla neelama kaotusvalu, et härraste kamber on majas tõenäoliselt juba võetud. Pimedas tundus tee erakordselt vesine ja porine, mis naastes muidugi nii kehva enam ei paistnudki. Teekonda jäi ilmestama vaid üks kummiku kaotamise napikas, ise pääsesin üsna puhta ja kuiva saapaga. Kohapeal selgus, et kahe autoga oli tulnud tervenisti 10 Tartus õppivat välistudengit. Meie väikesele seltskonnale vabastati alumine väikese ahjuga tuba, mille üle meil ka hea meel oli. Vastu ööd jõudsid kohale veel kolm matkameest, seega oli kogunumber 17. Maja peab üllatavalt hästi heli või siis oli tudengiseltskond hämmastavalt vaikne, igatahes keegi üksteist ei seganud. Kuna aarde kohta midagi täpsemalt kirjutatud polnud, eeldasin et see kusagil üleval kindlasti on. Hommikul võtsid matkamehed tudengi oma kampa ja läksid Kotkanina suunas, mis andis võimaluse minna ülemist korrust inspekteerima. Võrreldes alumise korrusega oli seal soe nagu saunas ja aare andis ennast kergesti kätte. Nimi kirja ja suundusime väiksele raba tiirule, et võtta pärast seda suund Poruni metsa.

 1 

Rada majakeseni oli minu pettumuseks liiga hea päikese paistel. Pori ja vett oli ikka võrreldes eelmise korraga väga vähe. Raja kõrvalt sai vajadusel väga lihtsalt ja mööda kuiva sügislehtedega kaetud maapinda astuda kuni rohetava heinamaani. Uue katusega kahekordset hoonet sai huviga mõnda aega inspekteeritud. Tänud peitjale Varessaare metsaonni kutsumast.

 1 

See oli meie päeva pikimaid jalgsimatku.Oh mis kena majake meid lõpus ees ootas.Aitäh!

 1 

Täna olid plaanis LK 110 seeria Alutaguse aarded. Nii tõigi meid see plaan ka järjekordselt Varessaarde. Minul siin külaskäik kirjas 2018 aastast ja Kristal veel varasem - 2015. Aeg möödub, aga siin läheb elu-olu ainult mõnusamaks. Märgata on nii RMK poolset tublit tööd, kui ka rohkeid matkajate jälgi siia tooval teelõigul. Eks see mõte siia tulekust ikka korra lukastuse esile kutsub, sest millegipärast on eelmisest külastuskorrast meeldejäänud just see mudane vesine teelõik. Aga imeilus roheline avar muruplats maja juures toob kohe südamesse mõnusat rahulolu, kui see platsike puude vahelt paistma hakkab. Nii et tegelikult on alati tore siia uuesti tulla. Käisime ka raba peal ning tegime Varessaare aardele kordusleiu, sest Aivel oli too karbike alles leidmata. Täname RMK-d ja peitjaid!

Tänud aarde eest!

 1 

Satutasin ennast Varessaarde kaasa Mardi ja Andrese matkaga. No ja selle eest olin nõus seal ka suppi keetma suuremale seltskonnale. Samas sain katsetada ka uut (mahutavusega 70+10 kg) seljakotti. Sinna sisse mahtus ikka tõesti palju asju nagu suur supipott jpm.

Aga 2,5km ja natuke üle selle teekond oli tõesti nagu üks mudavann. Polegi nii mõnuga läbi varbavahe lirtsuvat muda ammu nautinud. :) Sel ajal kui teised rabamatkal üle 30 kraadi kuumusega nautlesid, siis mina keetsin majas suppi. Lõpuks hakkas sama soe. Sain ikka higistada nagu teisedki väljas. Ja siis teiste tegevuste taustal leidsin täitsa tahtmatult ka aarde. Plaanisin seda lõpus hakata otsima. Oleks vist isegi kauem aega võtnud, kui poleks juhuslikku leidu olnud. :) Aitäh vahva aarde eest!

Leebe mudavann

 1 

Eile ei viitsinud siia tulla ja õieti tegime. Rada ei tunne üldse ära. Algul on püütud traktoriga laiendada ja edasi lihtsalt läbi sõidetud.Kahes kohas lainetas tee pikalt, aga kõrvalt saab mööda. Praegu peab minema kindlasti kummikutega. Keegi oli eile paljajalu käinud ja külalisteraamatus oli sissekanne, et võttis kaks korda mudavanni. Meil nii hästi ei läinud! Kui olime logi kirja saanud, mängisime Tiiaga turakat, kaardid on seal olemas, ja sirvisime sissekandeid. Tagasiteel põikasime iga künkakese otsa ja pannitäis kukeseeni sai leitud. Tore matk oli. Aitäh.