Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 3.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Türisalu suusanõlv rajati 1970ndate lõpus. Õigemini paigaldati mäe keskele Druzba mootoriga tõstukimehhanism ja trossid, raiuti võsa. Tegijateks olid toonase Trammi-trollibussi valitsuse mehed, paljud neist tänaseks parematel jahimaadel. Omavahel nimetati kohta 1980. aastal toiminud talimängude auks Lake Placidiks. Kaheksakümnendatel varastati paaril korral nii mootor kui trossid, kuni nõukogude viljastavate tingimuste lõpuni need taastati. Uute aegade saabudes tekkis maaomanik (või selle esindaja?), kes oli ise ka õnneks suusahuviline. Kuna saabunud kapitalistlikes tingimustes muutus tõstuki pidamine keeruliseks, siis kahetuhandate esimesel poolel asi vaikselt hääbus. Asukoht on muide lumeolude suhtes väga keeruline, tuul puhub lume ära ja kevadpäike viis ülemiselt tõstukiosalt lume. Kuna lund jäi aina vähemaks, siis oli mingi jutt, et see tross pandi üles kuhugi Aegviitu. Aga tore oli liinibussiga nr 126 suusatama sõita.
Üks kaardipilt ka. Punasega on märgitud tõstuki, rohelise ja mustaga laskumised
Aarde leidmiseks ei ole vaja teha midagi muud kui minna nulli ja mõelda nagu üks laskuja. abivahenditeks sobibad suusad, kelgud, pa.... ja korralik taskulamp ei tee ka paha.
Aare on peidetud 2020. aasta detsembriseeria 17. detsembri aardena.
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Parkla | 59° 25.3201' 24° 19.8100' |
Aarde sildid:
ajaloo_seeria (2), soovitan (1), lumega_leitav (1), lühem_matk (1), ilus_vaade (1), advendiseeria_2020 (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC92BM0
Logiteadete statistika:
46 (93,9%)
3
1
0
0
0
0
Kokku: 50
Ei tea miks ma olin seda siin peljanud,tegelikult kõik lihtne ja loogiline.Aitäh!
Kohapeal olid hoopis muud olud, kui arvasin siin olema. Pooled juba laskusid ja hüüdsid teisigi järgnema. Ajalooga oli tore tutvuda. Tänud peitjale.
Kelku meil kaasas polnud. Seepärast tuli muid lahendusi kasutada. Üks abivahend osutus kehvapoolseks aga teine lahendus viis meid kenasti karbini. Täname!
Millalgi talvel sai juba aare üles leitud aga kuna rahvast oli mäel palju, siis tookord jäi logimata. Täna ei olnud mäel hingelistki.
Mina sain siis ka selle aasta esimese liu tehtud. Pea käis kolksaki vastu jääd ja selle järel mitu meetrit laskumist. Kuklas on siia maani imelik tunne, aga topsi saime kätte ja nimed kirja. :D Tänan.
Võtsime siis taliolümpia ette ja asusime pusima. Korralik abivahend oli kaasas ja varsti saimegi nimed kirja panna. See olümpia jäi meelde kui 15km suusatamises kuld kaotati 0,01 sekundiga. Aitäh aarde eest.
Kui me kohale jÕudsime, siis oli looduslik prozektor välja lülitamata ja minu taskulamp ei saanud sellele kuidagi vastu. Õnneks oli see juba kustumas ja eks sai siis natuke oodatud. Tükk aega otsisime järgmist punkti kuni lõpuks koitis selgusekiir, et tuleb hoopis konteiner võtta ja nimed kirja panna. Aitäh peitjale.
Aardepärastlõuna läks kiirelt ja Türisalu pangale jõudsime natuke liiga valges. Käisime eelvaatlusel ja niisama mereäärset nautimas. Saime osa piknikut pidavate noorte melust ning jälgisime teraselt igat päikse langemise millimeeterit. Kui pea kõik loojangunautijad parklas automootorid käivitasid ja minema tuiskasid, läksime meie uuele ringile. Aardekohani jõudes oli esimene mõte, et siin ongi või? Aitäh peitjale! Jälle natuke targem.
Ei teadnudki varem, et siin kunagi selline asi oli, lahe avastus. Toimetasime vastavalt juhistele ja jõudsime igasuguseid objekte läbi otsida. Vahepeal vaatasin huviga kuidas neljaliikmeline sakslaste punt laskujateks kehastus, igaühel oma tehnika, üks naljakam kui teine. Peale seda tekkis idee, aga mingi Inga loetud logi peale arvasin, et see on vale mõte ja kondasime veel natuke ringi. Lõpuks pidin ikka üle kontrollima selle idee ja mul oligi õigus! Topsi kättesaamine abivahendiga oli lihtne aga tagasipanekuga pusimine tegi Ingale kõvasti nalja ning abivahendi asemel tuli vähe akrobaatikat teha. Tänan.
Lake Placidist ei mäleta ma midagi. Suusavarustust oli mul kaasas vähem kui veerand. Sellest jäi aardeleiuks väheks. Proovisin erinevaid nõlvu, aga lumest oli ikka puudu. Lõpuks läksin tõin autost midagi nõukogudeaegse kelgu sarnast. Vähemalt külgvaates. Sellest oli abi. Aga ise pidin kah kiire ja osav olema. Nime sain kirja ja mugudele vahele ei jäänud. Aitäh!
Lund oli tänasel päeval vähevõitu. Tõttöelda, polnudki teist. Lisaks oli ka päris valge väljas, mis ei tulnud meile kasuks. Neist asjaoludest hoolimata olime entusiastlikud ja vedasime end mäe otsa, et sealt siis õiges suunas ettekujutluse toel liikuma hakata. Ei tea, kas läks aega palju või vähe, aga aega läks. Erinevatest takistustest hoolimata jõudsime täitsa pädevasse kohta pärale ning preemiaks tõesti ka aardetops meid seal ootas. Tänud aarde eest!
Natuke vaatasime ringi, aga päris täpselt ei saanud aru, kuhu suunas sihtima peaks. Jääb mõneks muuks korraks ehk.
Veidi aega otsisime, aga hästi kirjeldusest aru ei saanud, kust ja kuidas täpsemalt otsida ja otsustasime asja sinnapaika jätta.
Põikasime korra Keila-Joale ja Türisallu, mil tegin ettepaneku päeva lõpetuseks üks ajaloo seeria lisaboonus üles otsida. Maire ei olnud küll väga vaimustuses veel ühest aardest aga suutsin ta ikka ära moosida.
Pangal olev parkla oli autosid täis. Mahtusime ka ilusti ühte vahemikku ära ja suundusime nulli otsima. Olen sealt alla käinud korduvalt aga ei olnud aimugi, et siin kunagi lausa tõstukiga suusanõlv olnud. Põnev! Panime siis kujuteldavad suusaprillid pähe ja hakkasime nullist laskuma. Pidevalt takerdusime igale poole kinni ehk jäime aaret otsima. Lõpuks tekkis üks parem mõte mis vajas kontrollimist ja see viis meid ka aardeleiuni. Peidik on muutunud natukene ebastabiilseks. Loodetavasti mitte geopeiturite mõjul.
Lahkudes leidsime veel teisigi suusatajaid. Oldi veidi segaduses näoga. Soovitasime natukene veel edasi laskuda :)
Tarmole aitäh huvitava koha eest!
Jätsime auto parklasse ja läksime nulli otsima. Rahvast jalutas omajagu, aga õnneks meid nad ei seganud. Nullist valisime ühe suuna ja hakkasime otsima. Käisime paar kohta läbi ja siis mõtlesin, et vot seal võiks küll aare olla. Seal see oligi. Tiimitööna sai aare logitud. Tagasi auto poole minnes kohtasime keset mäge nõutu näoga meest. Soovisime talle edu ja suunasime väheke aarde otsingutel. Ei teagi nüüd, kas ta ka aarde üles leidis.
Lake Placid olümpiat mu mälupildis ei eksisteeri. Küll aga järgmine Sarajevo ja Marja-Liisa oma uutmoodi suusa-, pooluisu sammuga. Seda, et siin mingi tõstuk on olnud olen varemgi tähele pannud. Täna siis uurisin veidi agregaati ja seejärel vaatasin laskumisnõlvale. Liug viis õigesse suunda ja aare sai leitud. Aitäh!
1980 a olin ma 10 aastane, ometi on minul nendest mängudest mitmeid mälupilte
Esiteks Eric Heideni 5 kordne kuldmedal kiiruisutamises
teiseks Juha Mieto kaotus Thomas Wassbergile 15 km suusatamises 1 sajandik sekundiga. see kuidas Juha selle peale suusad lumehange virutas ja röögatas perkele. Taaskord jäi sügaval nõuka ajal Eesti hümn kuulmata. Seda saigi nendel mängudel kuulda vaid korra - siis kui Törmanen suushüpetel triumfeeris
Kolmandaks USA ülikoolide kollanokkade võit jäähokis NSVL proffide üle
Päris palju mälestusi sellest kaugest ajast. Oli ootamatu et sellise nõlva peal on ka selline huvitav ajalugu. Aitäh jutustamast
Nulli jõudes päike siras taevas, kuid kujutlusvõime juhtis eksimatult õige koha suunas. Tsirkust sai ja nimed said ka kirja.
Tänan peitmast.
Libisemine oli hea aga õnneks peed ei pidanud kasutama. Kõigepealt laskusime, seejärel natukene ka tõusime ja saimegi nimed kirja. Aitäh!
Algul sai ikka pisut üle mõeldud. Siis aga olime pisut tagasihoidlikumad ja nii pääsesimegi logiraamatuni ;)
Meie täname :)
Kuna logides oli suuna kohta piisavalt infot, siis nendesse triipudesse väga süvenema ei hakanud ja jalutasin lihtsalt veidike ringi, kuniks õige koht silma jäi. Topsi kättesaamisega ka suure,at muret polnud, aga vot see tagasipaneku osa oli paras ikaldus. Lõpuks siiski saabus üks vähe pikem muguvaba hetk ja sai see osa ka tehtud. Tänud aarde eest!
Täna oli meri Lake Placidis sini-sinine. Suusatajaid oli vähevõitu ja mäest laskujaid oli kaks - Ingrid ja mina. Võtsime sisse sobiva asendi ja õige suuna - hopsaa suund allapoole. Ma kipun arvama, et laskujad hoiavad vaadet ikka hoopis muul, kuid geopeituri pilk on alati aarde suunas. Aitäh!
Haarasime kaasa sooviva lapselapse ühes ja tulime tuulist ilma nautima. Parklast all merele vaadates oli kaht lohetajat näha. Kusjuures tuult vaadates mõtlesin sellele enne isegi, aga temperatuurinäidikut nähes läks isu üles ;-)
Pärast aardeleidu ja enne kättesaamist matkasime Vääna-Jõesuu rippsillani. Vees hulpis ka üks lainelaudur, kes vähemalt korra ka lauale püsti sai.
Mäest alla laskusime kes kükitades, kes tagumiku peal :D Seega saime kogu aardega plaanitud emotsioonid kätte. Leid ise üleliia lihtsalt ei tulnud, esialgu ajasime tõstukijoont taga. Leidsime sellel joonel metalse kinnituskonksu, korraliku musta plasttoru ja kohati maa peal paistva jämeda elektrikaabli. Marje naiselik intuitsioon viis lõpuks siiski õigesse kohta. Hankisime rannast tagasi tulles abivahendid ja saime aarde kätte. Kodule lähim mõistatusaare jälle leitud. Juhuu! Olin tõstukist kuulnud ja nullis olevat kasti ennegi külastanud. Tore, et ajalugu kõik alles. Aitäh Tarmole ajalugu meenutamast!
Hea lihtne välimõistatus.Olümpia ise jäi eriti hästi meelde NSVL toonasele parteiladvikule.Sellel ajal maailma jäähokis domineeriv ja kohati võitmatuna tunduv koondis sai finaalis kotti USA üliõpilastelt.
Nii nulli kui lõpu juures oli päris palju mugusid liikvel ja aarde kättesaamiseks tuli sobivat momenti oodata. Sobiv abivahend aarde kättesaamiseks oli mul kaasas. Kohapealset objekti on aga ilmselt aarde kättesaamiseks juba lõhutud ja ilmselt saab see veelgi kannatada.
Nii mitmes kohas olen mõeldnud, et siin võis kunagi suusanõlv olla, aga kindlaid fakte pole. Nagu näiteks Vanakas, facebookis jäi silma, et kunagi seal puidust suusahüppetorn olnud. Antud nõlval olen ka enne geopeitust korduvalt käinud ja lapsena kelgutamas, aga nullis olevat kasti nägin küll esimest korda. Ei saanud aru, kuidas varem seda näinud pole.
Täna mõtlesime end kelgutajateks, Liisi lasi pidevalt liugu ja ka mina ühe korra, kui pidamine ära kadus. Õige pea oli aare käes, palju kergem kui olin ette kujutanud.
Tänan kohta tutvustamas. Põhiline rada mere äärde on mu lemmik tõus kaherattalisega võtmiseks.
Kohale jõudes oli kohe selge mis tegema peab aga lõpuks läks tuli 45 minti ära ja isegi vihjet oli vaja xD loogikast sain alles hiljem aru, aitäh turnimise eest :P
Loetud päevad varem sõitsime mööda ja hindasime võimalikku olukorda. Nüüd oli vaja linnukest kirja saada ning võtsime vaevaks ära logida. Aitäh!
Suuski kaasas polnud, aga lootsime ka ilma nendeta hakkama saada. Mingil hetkel tuli inspiratsioon peale ja jõudsimegi logiraamatuni. Algul keerulisena tunduv mõistatus lahenes kergemalt, kui arvasime. Aitäh!
Tillusuusad ja liulauad olid juba autos ning tulime kunagise suusakeskusega tutvuma. Polnud kuulnudki, et siin uhke motoriseeritud suusanõlv oli. Nulli poole liikudes oli juba kaugelt kuulda ja näha, et täna käis siin hoogne talverõõmude nautimine, suusatajaid küll ei näinud, aga kelgutajaid oli mitmeid.
Nuputasime natuke ja laskusime nõlvast alla, otse hooga mereni välja, otsustasime kõigepealt mere ääres jalutuskäigu teha ning oodata, kuni mäel tegevust vähemaks jääb. Rannas tirisime esialgu kapuutsid tugevamini pähe, aga õnneks nurga taga siiski tuul rahunes ning oli päris mõnus tuterdamine, kõik urud said nii lastel kui neljajalgsel läbi uuritud, nii mõnigi sai tabatud teolt uhkeid ja veel uhkemaid jääpurikaid limpsimas. Tükk aega hiljem suusanõlvade juurde tagasi jõudes oligi plats juba tühi ning kõik laskumised meie päralt, said ka ära proovitud. Mõistatuse võtsime muidugi ka nüüd tõsisemalt ette ja müsteerium laheneski.
Aitäh! Oli tore.
Kõige vajalikum abivahend jäi kahjuks koju. Aare leitud ja nimed kirjas. Aitäh
Valmistasime end ette raskeks mõistatuseks, hehh...tehtud nagu naksti. Tänud
Kui juba siiakanti grillima ja saunatama sai tuldud, siis tuli ikka see läheduses olev aare ka üle vaadata. Haarasin siis peitja ka kaasa kes omakorda haaras kelgu kaasa. Tegemist ju ikkagi kelgumäega. Hülgasime masina juba tuttavas parklas ning peagi olime nullis. Ega seal palju aega ei kulunudki kui kui suund käes ja sihtmärk paigas. Aarde juures selgus muidugist et abivahendit kaasas pole. Oot- oot, mis ma sokin, loomulikult oli sobiv parim abivahend kaasas. See ju vuhises mulle kelguga järgi nii et lund lendas kahte lehte. Tuli teine ainult positsioonile kamandada ja käes ta oligi. Kui see kohustuslik osa läbi sai, tegime veel ühisegi laskumise kelgumäelt. Hea et kivid ette jäid, muidu oleks otse merre põrutanud.
Mõnus soojendus vahvale õhtule mis grillides ja chillides mööda sai saadetud. Tänud.
Täna sain kaasa Merikese ja Alexiga karpi otsima :). Kottpimedasse parklasse saabudes kribisin chatti, et olen siin ja siin ja siis Merike vastas et jaa, me näeme, seisad meie kõrval :D. Mul viskas selle peale kohe silme ette tolle Liisi jagatud kiivriga rallikana pildi, no tõesti, kas annab rohkem plähmerdis olla… :D. Üksteise asukohad tuvastatud, läks edasi aga üle ootuste lihtsalt. Sest teades peitja võimekust ronida nt mööda sillaposte üles ka jupi ehituspoe nööri abil olin ma valmis tõesti juba ei tea milleks :D. Ja siis tegelikkuses läks nii, et Alex suunas oma pealambi (mis, tõsi küll, näitas sellist valgust, et paistis ilusti kätte peale meie vist ka sinna merel asuvale laevateele :D) otse peidukale ja meil polnud Merikesega muud kui sellele mõõduka sammuga külje alla tippida ning nimed topsi kirja panna :). Tarmole tänud ajalooseeriasse sätitud advendika eest, sain teadlikuks põnevast faktist, mis seni täiesti kuulmata oli :).
Kuna pole ette teada, kas ja millal Tallinna ümbrust lumega õnnistatakse, siis otsustasime täna sel nõlval kuiva trenni teha.
Järgmistele, eriti pimedal ajal otsijatele, ka väike hoiatus: nullis on mõnel "sportlasel" järsku nõlva nähes vist põhja alt ära löönud ja sinna on maha laotatud värske hunnik.
Õnneks meie olime siin päevavalgel ajal ja suutsime ohtusid vältides nullile pilgu peale visata ning siis hakata mõtlema laskuja moodi. Mina harrastasin slaalomi ja Salme kiirlaskumist. Minu ühe laskumise jooksul oli Salmel juba 2 sööstu tehtud ja olimegi aarde leidnud. Meeskonnatööna saime konteineri hästi kätte ja panime nimed kirja. Edasi jalutasime mööda kallast veel naaberaardeni.
Aitäh peitjale!
Täitsa mõistan, miks neid suuskureid tross ülesse tirib, sest omal jalal oli väga raske suusanõlva alt ülesse vallutada. Kuid jällegi põnev teadmine kunagistest aegadest, polnud kuulnudki, et taoline ehitis rajati. Kõige lahedam hetk oli, et peidukoha juures "jäime vahele" aarde tegijale. :)
Naljakas, aarde avaldamisest nädal möödas ja TTF koht ikka vaba.
Kõõlusin nullis ja mõtlesin, et mida see suusataja ikka mõtleb. Esimene mõte oli täitsa vale teine aga viis juba sihile. Huvitav, et seda jurakat pole veel metalliks viidud. Natuke leituamist ja oligi nimi raamatus.
Laskusime seekord veidi turvalisemast kohast kui need, kes siin kunagi laskumisega tegelesid. Sellegipoolest õnnestus õige koht üles leida. Tänud!
Hommikul läksime vaatama, mis värk selle aardega on. Alguses tekkis väike segadus, et mis siin teha tuleb, mingi sokivärv. Leidsin loogilise asja ja suundusin mäest alla, et leida veel teinegi loogiline asi. Koperdasin just selle otsa, kui Madis kaugusest "Leitud!" hüüdis. No niipalju siis minu teooriast, asi lahenes kuidagi väga kiiresti ja ootamatult. Aitäh aarde eest! Neetud mikiliisid olid ette jõudnud :S
Liis hakkas hommikul huvituma, et võiks selles aardes ära käia, äkki esmaleid on veel ripakil. Mis naine soovib, seda naine peab saama ning kohale jõudes jäeti mind nulli inspekteerima. Ma küll ei saanud aru, miks üks laskuja peaks hakkama tõstukit uurima, aga enne edasi liikumist tegin seda siiski taskulambi abil. Kui Liis oli silmapiirilt kadunud, siis otsustasin järgi vantsida ning enda teooriat kontrollida. Täitsa õiges kohas vaatas sobiv objekt vastu ning jäi ka tops silma. Kutsusin Liisi appi ning kahe peale saime aarde kätte. Aitäh, täitsa loogiline mõistatus oli minu jaoks!
Mul oli büroos viimane praktikapäev, millele järgnes jõuluistumine. Riietus oli sihuke geopeiturlik: kleit ja kontsad ja mantel, õhtul lisandus sellele sihuke suuuuur lillekimp büroo poolt. Enne kl 21 tekkis mõte, et kuidas ilus õhtu veel ilusamini lõpetada - ahhaa, mis geopeitusemaailmas toimub, sest jälle oli suurem auk aaretamises sisse jäänud. Kl 21, kui aare avaldus, olime Mikiga Vabaduse puiesteel. Tavapärase teineteisest ülepläkutamise asemel oli autos vaikus. Üks vahtis teed, teine oma lillekimpu ja vahepeal aknast välja. Jõudsime eee Keilasse?? ning Miki ütles, et pole ikka sihuke geopeituse tuju, et lähme tagasi Tallinna. Vastasin külmalt ok ja sõitsime tagasi Tallinna poole. Olime mõnda aega sõitnud, kui autol pöörati nina ümber, et ah, suva, no käime seal Türisalul ikka ära. Läksime ja vaatasime, et nojah, et esimesed juba läinud, ainult üks auto on jäänud (peitja oma). Peitjal oli päkapikumüts peas ja ilmselgelt ootab. Hüppasime välja ja selgus, et oleme esimesed. Nagu päriselt või? Aare avaldus eeee liiga palju aega tagasi ja mitte keegi, reaalselt mitte keegi ei ole tulnud ja mõttes ohkasime kergendusest, et ei sõitnud ikka Tallinna tagasi ja ei jätnud peitjat koos kommide-mandariinidega ootama. Läksime rajale. Minu riietus oli igati õige :D. Hakkas kenasti minema ja mõnus lahe rada möödus ruttu. Lõpus tegime tavapärast akrobaatikat ja saime nimed esimestena kirja. Ajasime tükk aega geojuttu ja ootasime, millal järgmised jõuavad, aga mitte kedagi ei tulnud. Mul oli tõesti kahju, aga kui nii, siis nii. Aare ise oli lahe ja meeldis. Aitäh peitjale!
EDIT: aarde juures mõtlesime, et peaks ehk effteeeffisõltlastele esimese rea tühjaks jätma. Tol korral me seda ei teinud ja minagi elasin õndsalt edasi, kuniks minuni jõudis üks emotsionaalne kiri selle aarde effteeffi osas. Aitäh autoritele! Eks järka kord paneb see neetud tiim mikiliis oma nime heaga STF-i reale, et madiseliis saaks FTF-i (isegi kui sama õhtu asemel leitakse aare järgmisel päeval). :)
Olen ikka seda meelt, et kui on probleem ja mingi asi kraabib hinge, siis tuleb sellest rääkida. Nüüd on siis räägitud ja teame arvestada :)