Tärkma telliskivi

Loojanguga võidu matkatud. Loomi polnud, küll aga nende väljaheiteid ja vett oli ka. Õnneks seekord pääsesin kuivade varvastega. Ilus oli. Vaatamata sellele, et naastes pimestas päike mu pea täielikult. Suur tänu!

Kummikuid ei läinudki täna vaja. Aga seda saime alles poolel teel teada. Üldiselt muretu jalutuskäik. Kohalikud pruunid loomad ei arvanud meist eriti midagi. Hiilisime neist mööda ja tegime oma tegusid.

Logiraamat oli ok korras. Leitud ja aitäh!

Siin läks kergelt. Lojustega ei pidanud võitlema, kummik vett ei näinud. Kui vältida keerulist põhjalikumat seletust, siis kergelt leitav. Nägemist Hiiumaa. Aitäh!

Kuigi suvel võib üpris kuiv olla, siis hetkel ei saanud kuivuse üle kurta. Päris tegu oli, et jalast tulnud botast mudast välja sikutada, juba paarikümne meetri järel otsustasime loobuda. Jääb mõneks järgmiseks korraks. Loodetavasti.

Esmalt sai sadama aare üles otsitud ja siis tundus loogiline ka telliskivi üle vaadata. Päris tore jalutuskäik mööda randa. Suured sarvloomad jälgisid meid eemalt aga lähemale ei tulnud. Küllap nägime suhteliselt hirmuäratavad välja. Paar kraaviületust, null ja aardelogi. Tänud!

 1 

Kummikute kõrvale tõusevad märgade jalgade maastikul plätud, mille kasuks enamasti minu liisk langeb; nii ka siin. Kuigi hooaja esimese puugi konkurss oli juba võidetud, ei jäänud aare vastust võlgu, kindlustades geoedetabelis kukutamatu esikoha tiitliga hooaja Esimene Mäsa. Leidis see aset veidi hoogsamal kraaviületusel, kui avastasin vastaskaldale maandudes, et pinnas on oluliselt porisem, kui olin eeldanud ja nii ma kaugushüppaja stiilis seal püherdasin. Päikesepaiste hiilguses jõudsin tagasiteel autoni suurema osa kuivamisest korda saata.

Kui sadama ja ohvritamme logisime juba oma eelmisel Hiiumaa külastusel, siis telliskivi juurde jalutamiseks olime tookord liiga väsinud ja ega vist vastavaid jalanõusid ka kaasas polnud. Seekord olime aga korralikult valmistunud, lükkasime kummarid jalga ja asusime teele. Mõnus jalutuskäik, paar pikemat jalasirutust ja juba saigi nimed kirja panna. Tagasiteele ei saanud aga kohe asuda, sest leidsime aarde ümbrusest mõned ämmatossud ja pidime nendega natuke eksperimentaalkunsti tegema :D

Maapind oli veel mõnusalt külmunud ja nii oli hämaraski üsna muretu liikuda. Kraave ikka oli, aga ükski neist polnud õnneks ületamatu. Korras aarde leidsime kenasti üles, pinnavormide nägemiseks oli juba natuke liiga pime. Aitäh peitjale!

Õhtu lõpuks käisime ka selle aarde juurest läbi. Õnneks oli maa suhteliselt kõvaks külmunud ja see tegi liikumise oluliselt lihtsamaks, vaid mõnes kohas tuli kraavide ületamisel osavust ja loomingulisust üles näidata. Aitäh peitjale.

Täna olid ideaalsed tingimused aarde leidmiseks. Vähe lund, maapind külmunud ja kraavidel jää, lust oli aardeni ja tagasi matkata. Aitàh aarde eest!

Pikalt võitlesin endaga, kas minna üle kahtlase niiskusastmega rannakarjamaa seda aaret otsima, endal jalad üliväsinud ja märjad ja ärahõõrutud... sõitsin juba minema, aga siis märkasin mingit rajalaadset toodet ja tagurdasin ikkagi tagasi parklasse.

Tegelikult oli suht jalutuskäik pargis, mida sai vürtsitada mõne lihtsama kraaviületushüppega ja mõned korrad tuli miinide vahel stepptantsu teha, oligi kõik. Lõpus läks ka pigem kiiresti. Aitäh!

Õnneks olid loomad kuskil eemal ja isegi jalgu ei saanud märjaks! Tänud peitjale!

Pärast naaberaarde külastamist kummikustusime ja asusime mööda karjamaad aarde poole rühkima. Mina viisaka kodanikuna üritasin ikka võimalikult mere lähedale hoida, kuigi veetakistused seda kohati takistasid ja karjamaa asukad ka veidi liiga lähedale nihkuvat tundusid. Suuri probleeme siiski ei esinenud, aardeni me jõudsime ning puust ja punaseks kirjelduse peale selle ka leidsime. Tagasi loivamise ajal kappas lehmakari rannikust kaugemale. Autos viskasime end veidiks ajaks leboasendisse, kui ühtäkki meie kõrvale teine auto ilmus ja sealt väljuv peremees uuris, kas leidsime selle, mida otsisime. Ta ilmselt arvas, et käisime linde vms otsimas ja oli telliste põletamise legendi üle üllatunud. Olevat tulnud tegelikult karja kuskile ümber ajama, aga no see oli ju selleks ajaks juba metsa poole pagenud. Kutsus siis meid hoopis vaatetorni maja seespoolt vaatama. Seal nägime ajaloolisi pilte ja kuulsime igasuguseid kohalikke lugusid, muu hulgas seda, et tema arvates olevat see "soolaelu" legend üsna ebatõenäoline. Jutuks tuli ka militaarobjektide turismi ja sõja ajal väina ületanud tankid. Oli huvitav kohtumine, mis tavalisele aardeleiule kindlasti vürtsi lisas. Aitäh!

 1 

Et lojused olid kallasraja hõivanud ja polnud mingit soovi minna nendega lähemat tutvust sobitada, siis siis tegin vähe suurema kaare. Tänud aarde eest!

Selle aarde puhul oli sinna- ja tagasiteel toimuv hulga huvitavam kui aarde enda juures.

Aarde poole liikudes märkasin eemal paremal käel ühte vasikat, kes oli mere lähedal end istuma sättinud. Kõik teised veised olid kaugemal mu vasakul käel. Tundus natukene veider, miks vasikas sedasi teistest eraldunud on, aga mõtlesin, et ju ta ühineb varsti teistega. Ühtlasi tundus, et üks teisel pool olnud lehm tundis me tegevuste vastu rohkem huvi kui teised. Otsustasin, et kui vasikas on pärast aarde juurest naasmist ikka veel sama koha peal, lähen vaatan lähemalt, et mis temaga on.

Tagasiteel ei märganud tükk aega vasikat, küll aga seda sama lehma ringi vaatamas. Liikusin siis rohkem mere poole, kuni viimaks vasikas silma jäi. Tundus, et ta oli ära väsinud ja tukkuma jäänud. Minu lähenedes tõstis esialgu pea ja seejärel kogu keha maast üles. Otsustasin teda karja ja potentsiaalse ema poole suunata. See polnud aga väga lihtne, kuna vasika ja teiste vahele jäi üks vesine ala, mida vasikas nähtavasti ületada ei tahtnud. Aga õnneks oli ta seal juba piisavalt nähtaval ja teda märgati. Ema hakkas vasikat häälega kutsuma ja viimane vastas omalt poolt. Kutsumisest oli kasu, vasikas liikus veetakistusest üle ja taaskohtus samal ajal teiselt poolt läheneva emaga. Seejärel pöörasid mõlemad ninad karja poole ja vasikas isegi kepsles ema kõrval.

Aitäh!

Üksik vasikas

Rõõmus taaskohtumine

Vesine jalutuskäik tehtud ja ajalooga tutvutud. Tänan peitmast.

Geopäev Hiiumaal. Aitäh!

Jalutuskäik tehtud ja logitud :) Nüüd hüppan üle kraavide tagasi. Kummikud on hea mõte

Leitud.

Karjamaa oli poolenisti vee all. Vahepeal lausa nii sügav, et pidi proovima, kas minu kummikutega sealt läbi saab. Dauno katsetas, tal pikemad kummikud. Tänud

Eelmine aasta vaatasime, kuidas vissid territooriumil tegutsesid, aga täna oli plats puhas - vissid teisel pool teed. Kuum oli küll, aga vapralt sammusime üle heinamaa ja läbi kuivade kraavide aardeni. Aitäh peitjale!

Leitud. Kraavid on hetkel täiesti kuivad, seega kummikuid ei läinud vaja.

Uurisime, kustkaudu ligineda tuleb aga lõpuks tegime ikka jalutuskäigu heinamaal. Ei kohanud hingelistki, lehmad-veised olid ka kusagil mujal. Aitäh ajalootunni eest.

Poleks jah mingi valemiga ise siin maastikul olles aru saanud, mis siin kunagi oli. Selles mõttes igati suur tänu juhatamast. Muidu tundub mets ikka mets ja aas ikka aas. Aga näed, kus siin on hoopis savi.

Kena topelt karp. Saime jääteed mööda üle karjamaa kuivalt kohale. Found it: 26.Apr.2022 10:07 Tärkma telliskivi / Tärkma brick. Vesi oli madal ja kallsarada jalutatav. Loomi ka veel karjamaal polnud segamas. Surrerpusser lõpus.

Teised jäid autosse pikutama ja mina võtsin teekonna ette. Erinevalt suvisest ajast polnud nüüd lehmi ja sain julgelt astuma hakata. Algul läksin kõrgepingeliini lähedalt, aga vesisemad kohad ja kraavid nügisid mind aina rohkem otse nulli poole kõndima. Esimesed kraavid läksid kergelt, aga siis tuli juba paar keerulisenat ette, mis vajasid rohkem planeerimist. Vahepeal sai astuda miskise suurema masina jäätunud jäljes, siis jälle läbi vesise lume ja üle praksuva jää. Päris viimane kraav enne aaret ehmatas esialgu päris ära, aga liikusin veel rohkem mere poole, et üle tugevama jää minna. Aarde enda leidmine muret ei tekitanud, sest lund seal palju polnud. Tagasitee läks juba hulga kiiremini, sest maastik oli selge. Aitäh!

 1 

Kummikud! Linnapreili peaks soetama geovarustusse lõpuks ometi geopeituseks sobilikud kummikud. ps. aare leitud!

Igaks juhuks võtsin geotripile kummikud kaasa, nüüd olid nad kasuks. Kuigi jah, minu madalad kummikud mind päris kuiva jalaga ei jätnud. Üks kraavidest oli liialt lai ja vett täis. Ei olnud ka aega (ja viitsimist) kitsamat kohta otsida. Kui kraavid ületatud, siis aardeleid tuli kiirelt. Aitäh peitjale!

Kohe raja alguses oli märg ja porine, kuid hiljem oli kuiv, kui üks väiksem kraav välja arvata. Seega kokkuvõttes meeldiv jalutuskäik.

Esialgu tundus teekond kahtlane. Suured lombid ja kari lehmi. Lehmad õnneks meid uudistama ei tahtnud tulla ja lompide vastu aitasid kõrgemaa säärega kummikud. Seega läks teekond ilma viperusteta. Tänan.

Leitud, logitud, tänan!

Leitud

Algselt mõtlesin jätta selle jalutuskäigu siia "seemneks",kuid koos kambaga on ikka mõnusam kulgeda keset "karjamaad" :) Nii saigi tehtud,loomad meile väga lähedale ei tikkunud ja meie saime aarde logitud.Aitüma

Peale sadamahoonest tehtud lehmavaatlust otsustasime ikkagi proovida, kas saame ilma karja segamata aardeni. Liikusime hästi vaikselt ja tundus, et tuul puhus ka nii, et meie lõhn nendeni jõudma ei peaks. Kui alguses kogu kari pikutas vee ääres, siis mingil hetkel tõusid ikka kõik jalule, vahtisid meie poole ja liikusid natuke paralleelselt meiega. Midagi ähvardavat me sellest välja ei lugenud ja jätkasime oma teekonda. Aardeleid oli üpris kiire, ainult ei-tea-kust välja ilmunud parmud sundisid meid nobedalt tegutsema. Tagasi lagedale jõudes olid kõik putukad kadunud ja saime mööda kõrbekuiva karjamaad uuesti auto poole liikuda. Nüüd loomad isegi ei liikunud, pöörasid vaid laisalt pead meid nähes ja ajasid oma asju edasi. Täitsa vahva matk, natuke närvikõdi ja tore aardeleid.

Tärkma sadamas kohtasime Allanit ja Katret. Neil ei olnud esialgu plaani seda kaugemat aaret otsima minna aga ühinesid siiski meiega. Veised olid ka teekonnal ees aga paistab, et viimase aja sagedased geopeiturid on enamuse uudishimust juba enda peale võtnud ja meie olime neile pigem igavad. Korra jooksid aga muud hullu ei midagi. Aaret eeldasin miskipärast puu otsast leida aga vihjet lugedes selgus üllatus ja panime nimed kirja. Aitäh jalutuskäigu eest!

Eemal paistsid loomad, seega mõtlesime et neljakesi on ikka julgem minna. Tatsasime üle heinamaa ja mõned rohusööjad näitasid meie vastu ka huvi üles. Õnneks julgemad said neist mööda ja leidsid aarde.

Olin alles eelmisel õhtul Vormsi näsil nende suksude eest minema karganud, nüüd olid nad siia ujunud. Ohkasin juba tervituseks ja hakkasime minema. Õnneks alles siis, kui olime juba aarde juures, nad elavnesid ja mõtlesid, kas teha meist õhtusöök või mitte. Sel korral jäi tegemata ja saime rahulikult tagasi minna.

Parkisime sadama juurde, viskasime vatid seljast ja hakkasime jalutama. Muidu oleks jätnud aarde õhtusse, aga päeval palavaga on nad loiumad ning ehk ei tule meile kambakat tegema. Nii läkski, alles aardest 80m kaugusel olles hakkasid nad meie poole jooksma, aga päris lähedale ei tulnud. Logisime aarde ning läksime väikse kaarega tagasi, et neist kaugemal olla. Siis ei teinud nad meist väljagi ja saime rahus elavalt tagasi.

Tundus kiirelt tehtav ja libistasin end värava ja posti vahelt läbi. Sammusin silmad maas umbes 100m ära ja kui siis silmad tõstsin, siis nägin, et ühed elukad vahivad kõik mind. Jäin seisma ja mõtlesin, et mis nüüd siis teha. Nemad hakkasid tasapisi minu suunas tulema. Keerasin ruttu otsa ümber ja värava suunas tagasi. Ei olnud mul tahtmist selle karja alla jääda. Veisevaesemal ajal tagasi.

Meenus, et olen koos Nilsiga siin lehmade eest põgenenud! meeletu!

Aardele lähenedes ja naastes tuli korduvalt jooksusammul lähenevat mitmekümnepealist lehma- ja pullikarja peletada, see oli kergelt ehmatav. Ei mõistnud, miks nad selliseid sööste minu suunas tegid. Aardeleid ise läks kiirelt!

Pilk üle aia ja kiire otsus, et see aare jääb täna meist küll otsimata - kari, kes vastu vaatas, oli piisavalt suur ja lähedal merele, et mingit tahtmist ei tekkinud nendega võidu joosta. Jääb teiseks korraks.

Praegu on seal nagu kõrbes. Kraavides polnud tilkagi vett. Mööda lagedat välja, kus tuuleke jahutas oli mõnus jalutada. Aarde juures ründasid meid aga taaskord parmud. Seega tegime kiiremaid liigutusi, et kiiresti puude juurest eemalduda. Tagasi jõudes tegime TBin-i ehk pugesime värava vahelt läbi. Minnes olime agaramad. Avasime värava. Aitäh aarde eest!

Hommikupooliku võrdlemisi soojad kraadid panid natuke mõtlema, et kas tasub kutsuga see matk ette võtta, kuid kerge jahutav tuul ja mõned märjad loigud keset karjamaad (lisaks kaasa võetud joogiveele) panid koerapoisi nii rõõmsalt ringi jooksma, et aardeni jõudsime ilusti ja tagasi samuti. Üks üritas küll seletada aardekirjelduse peeneid juhiseid aardeni, kuid teine ignoreeris seletusi ja võttis lihtsalt aarde oma peidukast välja. Aitäh peitjale!

Selle aarde juures oli nii palju asjaolusid, mis mulle meeldisid. Alates sellest, et läksin parklasse mõttega, et vaatan, mis see 700 m aardeni endast kujutab. Ja seal oli värav. Edasi tühi väli, ei ühtki segavat suurt looma. Puudusid ka pesitsevad ründavad linnud. Hakkasin minema ja juba oligi pool maad käidud. Kõik kraavid oli täpselt arvestatud minu lennuvõimekusega. Ja isegi kui avastasin, et aare ei paikne kohe metsaveerul vaid edasi, kus ees avanes vaade mändidele ning nende vahele pikitud kadakatele. Avasin juhendi, mis tundus täiesti jabur. Seisa näoga kirdesse, jaluta männini ja võta kadaka alt aare. Ja see toimis. Täpselt nii oligi. Tänan, oli tore!

Aardeni jalutamiseks sai kaasa võetud ka kummikud aga vaja neid ei läinudki. Aarde juurest leidsime päikeseprillid, ilmselgelt geopeiturite omad. Viimastele leidjatele kirjutasin juba eraldi aga kui keegi varasematest leidjatest avastab, et on oma päikeseprillida kaotanud ja satub minu logi lugema, siis teab kelle käest neid küsida.

Leidsime!

Mõnus pühapäevahommikune jalutuskäik. Aare on päris hästi peidetud. Esimese hooga ei paistnud geokuhja alt väljagi. Huvitava ajalooga koht. Täname kutsumast!
Jätsime ränduri.

 1 

Oli väga mõnus kulgemine päikesepaistelisel rannaluhal. Keegi oli kunagi kadakad maha lõiganud, et meil oleks nüüd kõndides vaadet ja keegi oli kunagi kraavid kaldasse lõiganud,et meil oleks ikka huvitavam liikuda. Maastik võimaldas harrastada mitut kunagist olümpiamängude kergejõustiku alagi - näiteks hoota kaugushüpe. Sinna arutasime juurde, kas ja kuipalju keegi kolmikhüpet hüppas. Õnneks olid kraavid teineteisest niipalju lahutatud, et seda me harrastama ei hakanud.
Kuskil seal oma peidukas oli aare ja sinna otsa mõnus tagasikulgemine. Minu Hiiumaa kaart puhtaks ei saanud. Olen alati jätnud selle pärli Ristna tuletornis hinge ootusena särama.

 1 

Sadama juurest liikusime mööda loogilist rada edasi siia selle aarde poole. Vähemalt arvasime, et see on loogiline rada, aga tegelikult oli siin rannal vett omajagu ja seetõttu tuli tegeleda "tee" otsimisega, et jalad kuivaks jääks. Nii oligi me teele päris mitu kraavi joonistatud ja vesigi sinna sisse pistetud ja see tekitas muidugi elevust. Et kas ja kust ja kuidas siit või sealt üle pääseb. Aga pääsesime ja kuivade jalgadega jõudsime kõik ka kohale.

Oleme jälle killukese ajaloo võrra targemad. Sellega me saare aardetuur lõppeski ja ongi jälle saar puhas. Täname aarde eest!

 1 

Meie Hiiutripi teine ja viimane leid :)
Aardeni kulgedes saime lõbusalt kooliaegu meenutada, et kes kui kaugele kohalt kaugust hüppas. Ikka kõigil tuli see meelde ja kohe nii hästi, et mitte keegi meist kusagile keset kraavi ei plärtsatanud :D
Hea tervise juures olev aare oli just täpselt seal, kuhu peitja suunas.
Meie täname. Kahju ainult, et nii ruttu läbi sai ;)

Leitud

Aardeni jalutades rääkisime maast ja ilmast. 20m ennem aaret hakkas Miki riietuma ja mina toimetasin juba varsti telliskiviga ehk panin nimed kirja. Tagasi auto juurde jõudes nägime kaugelt, et üks auto oli meie läheduses kinni jäänud. Miki abistas auto august välja. Abivajajad olid tänulikud ning Miki sai ka väikse purgiüllatuse. Aitäh!

Tänan aarde eest! :)

Sadamas käisin õhtul ära, aga siia telliskivi kohta raatsinud küll pimedas tulla. Parem panustasin valgele ajale näiteks uue päeva lõunapausil. Nõnda sündiski. Külm tuul vilistas ja keerutas lagedal väljal üles peent valget pulbrit, mida öö jooksul näpuotsaga anti, et maapind napilt valgeks värvida. Justnimelt viimasel ööl, sest 12 tundi varem nägi Hiiumaa välja suisa teist tooni - mitte kübetki lund kusagil. Päris ootamatu kontrast mandrilt tulles, kus arvestatav lumekiht maad kattis. Noh, täna siis hakkas vaikselt looma juba ka Eesti kõige päikselisemas maakonnas.

Külmunud maapinnal oli liikumine lihtne. Peidukoha leidmine tänu üksikasjalikele juhistele samuti. Kell 11:53 kirjutasin esimese logi raamatusse ja siis võtsin veel mõne minuti ringi vaatamiseks. Eks need ajaloo jäljed seal küngaste all rohkem kujuteldavad ole, nüüd lisaks taimestikule veel kerge lumekirme. Üks poolik tellis õnnestus leida, koostise poolest nägi välja nagu pärineks see tõesti päris kaugetest aegadest.