Käbikuninga: Laitmatu luud

Peale sündmust võtsime ette piirkonna uued ja vanad aarded.

 1 

Pohla taskus taas kohtudes Heleni ja Salmega arutasime mida keegi edasi teeb.Mul oli kaljukindel plaan elektikule külla minna aga vanajumalal olid teised plaanid.Keegi viskas õhku käbikuninga ja olin hoobilt müüdud,et mida siin veel arutada,meil varustusega Miki olemas ja super tubli Salme ning agarad Helen ja Aive.Nii me autoninad puu poole pöörasime.Edasine juba Heleni logis.Aitäh!

 3 

Seda, et me täna õhtul ka ühe käbikunni juures aega veedame, poleks ma ka kõige kummalisemates unenägudes ette näha osanud. Aga juhtus nii, et Pohlade juures edasisi plaane arutades tuli see aare koos oma värske naabriga jutuks ja kuna Mikil oli kogu vajalik varustus ka autos olemas, siis täiesti ootamatult õhku paisatud idee hakkas äkki konkreetset tegevuskava saama.

Lõkkeplatsil parkis juba paar autot ja näha oli paari inimest. Aarde null tundus olevat siiski natuke kaugemal, et mitte mugusid häirida. Kiire puuvaatluse tulemusena sai õige luud probleemideta leitud ja terase silmaga sai ka topsik kohe märgatud. Ega siis muud olnudki, kui varustus välja võtta ja tegutsema hakata. Meie askeldamist märganud mugud tulid ka uudistama ja alguses tundus neile meie plaan ikka väga kummaline aga natuke jutustades selgus, et Geopeituse nimi neile võõras pole, kahjuks küll mingi negatiivse juhtumi kaudu. Meie saime siiski sõbralikult vesteldud ja peagi läksid nad oma grilli äärde tagasi ja meie jätkasime oma eesmärgi poole püüdlemist. Nagu peitja soovituski, nii sai meie valikuks slingitamine. Pikk redel aitas Salme üsna mitu head meetrit lihtsa vaevaga ülespoole ja siis natuke slingidega madistamist ja oligi aare käega katsutav. Imeliselt tuulevaikne õhtu oli ja õnneks see luud ei kõikunud. Kuid tänu soojusele ja tuule puudumisele oli maapinna lähedal mustmiljon sääske. See oli minu selle kevadine esimene sääsekogemus ja üsna ebameeldiv kohe sellise rünnaku osaliseks saada. Ronijal õnneks selliseid muresid polnud. Umbes tunniga oli kõik vajalik tehtud ja mõnusa laskumisega Salme tagasi maapinnal. Ka mugud olid eemalt kõike salamisi jälginud ja nüüd kostus lõkkeplatsilt nende kiitust väljendav aplaus. Meie pakkisime varustuse kokku ja oligi veel päeva viimase aarde külastamine plaanis.

Suur tänu peitjale ja kiitus Mikile, kelle abiga tänane seiklus teoks sai. Oli taaskord väga mõnus ja meeleolukas õhtu.

Kõrgel ja veel kõrgemal

Laskumine

Tehtud!

See aare oli tänase päeva peaeesmärk. Aarde tuvastamine oli ikka paras vaev, oma tund aega vahtisin üles ja üritaisn seda 2.0 peidukohaga aaret tuvastada. Olin juba loobumas ja lahkumas, mõttes isegi mitteleiulogi valmis kirjutatud, kui lÕpuks topsik siiski silma jäi. Edasi oli juba vormistamine, mida on piisavalt harjutatud ja seega probleeme see ei valmistanud. Aitäh peitjale.

Leitud, logitud, tänan!

Plaan siia ronima tulla, tuli mõned päevad tagasi. Me käisime enne veel kõrval rabas, seni sai Maret end puu otsa slingitada. Siis oligi minu kord. Tänud

 1 

Geosõbrad kutsusid kampa ja nii meie geoteekond siia Läänemaale Tänavjärve äärde kulges.Maret võttis enda peale kõige raskema osa,teistel oli juba lihtsam aardeni jõudmine.Ronimine oli seekord vähe teistsugune võrreldes eelmiste kordadega,sest tuul oli päris tugev ja lisas omamoodi vürtsi kõrgustes olemisele.

Aitüma Kristjanile tehnilise toe eest,samuti geokaaslastele kaasa kutsumast.

See oli minu esimene "Käbikuningas"

 4 

Ühel päikeselisel pühapäeval tegime seeriaga algust. Rapla-, Harju- ja Järvamaa käbikuningad õnnestus ühte päeva mahutada, kokku tuli tore georonimispäev. Ülejäänutega ilmselt nii ludinal ei lähe, on need käbikuningad ju kogu Eesti peale end laiali laotanud, ilmselt jätkub neid veel pikaks ajaks.
Kaupo kui meie geokamba peamine planeerija ja tuuride koostaja vaatas aga kohe välja, kuhu järgmiseks. Harjumaa naabri Läänemaa käbikuningaga tutvumiseks sobis ka argipäeva õhtu väga hästi, oligi hea mõte, sest lõkkeplatsidel, kus ilmselt suvistel nädalavahetustel raske vaba kohta leida, valitses vaikus. Vaid linnud häälitsesid meeldivalt meile taustaks. Kevadiselt kaunis metsas läks luua tuvastamisega pisut aega, aga paljude silmapaaride eest otsitav siiski peitu ei jäänud.

Kordamööda kõigil ronitud, paar segast käisid vahepeal ujumas, mida eemalt vaadates tõmbasid teised dressika luku kõrgemale kinni, huh;)

Aitäh peitjatele põhjuse eest veeta lõbus geoõhtu.

 4 

Kaupo pakkus välja, siia suhteliselt lähedal asuva käbikuninga sarja toodangut, otsima tulla mõni argipäeva õhtu. Mulle sobis see mõte suurepäraselt. Kuna gäng sai kokku, siis järelikult sobis ka teistele. Olles juba sellle sarja toodanguga mõned korrad tutvunud, siis tundus kuidagi eriti oluline, et Tarmo oma ragulka kaasa haaraks. Aga noh, haaras ta jah, hea et isegi kohale jõudis. Koht oli igati tuttav. On siin laululavaga grillplatsil üks meeleolukas telkimine mööda saadetud. Ja ega köite tirimine puudele võõraski polnud. Juba tookrd sai puude vahele laste rõõmuks üks superkiik ehitatud, mida juba naljalt mänguväljakult ei leia. Teekond Veskijärveni oli pikk, kuid loba saatel möödus aeg kiiresti. Ühtlasi oli kohale jõudes rõõm suur, et see siin oli tegemist käbikuninga suht leebe versiooniga. Näinud kuidas Kaupo jäksab lumepalle üle majaka visata, siis siinne vägitegu kagulkat asendada polnud mingi probleem. Sihikus oli siiski väike hälve sees ja ideaalsest asukohast jäi natuke puudu. Tarmo testimise peale, saime veendutud, peaaegu et kaela murdmise hinnaga, et nööri asetsus oli ideaalist siiski väga kaugel. Survetesti peale suutis pisike poiss suurelt puult siiski oksa küljest rebida. Kuna Tarmo oli juba täna palju lollusi korda saatnud, siis oli kohe selge, et tema läheb nüüd slingidega nööri paika panema. Oli näha, et ega ta selle vastu polnudki ja kõik võisid rahus hingata. Kui Tarzan oma toimetused ära sai tehtud ja vette ära jooksis, sain ohjad enda pihku. Pärast enda etteastet tundus kuidagi loomulik samuti vette tormata ning kalpsasin Tarmole järgi. Väike sulps ja puu otsas üles köetud keha sai mõnusalt maha jahutatud. Kui rohkem sulistajaid enam juurde tulemas ei paistnud, oli aeg puu alla tagasi kobida sääski toitma.

Vahva õhtu oli, tänud kõigile osapooltele.

 5 

Kuidagi unarusse on jäänud need ronimised ja otsingud. Eks põhjus ole ka selles et kodus üks suuremat sorti projekt sai ette võetud. Ega ma päris kindel polnud kas tänagi tiimiga ühineda jõuan aga lubasin vähemalt puuduolevat varustust laenata. Pakkisin veel õhtul ronimisasjad ukse ette valmis aga hommikul suutsin kiiruga neist ikka mõõda kõndida. Niipalju siis varustuse kaasa võtmisest. Õhtul suutsin veel teha klassikalist kõige lähem kõige hiljem trikki. Nagu kooli ajal jõudsid kõige lähemad viimasena tundi, siis mina olin täna õhtul Keila lähistel ja jõudsin ikkagi viitega. Väga vabandan et ülejäänud tiim pidi minu järgi ootama. Tee peal oli veel jutuks et sellel puul pidavat vaid üks hea viskeoks olema. Etteruttavalt võin vaid õelda et jah tõesti "oli". Kaupo viskekäega sai kohe esimese soojendusviskega nõõr üle õige oksa, kuid tüvest pisut liiga kaugele. See ei takistanud aga kõit üles saatmast et alt kohendada. Kohendamisest ei tulnud muidugi midagi välja ja oksa kandevõimet testides sadas see hoopis raksakaga alla. Ega siin enam pikka mõtlemist polnud kui et rakmed peale ja slingiralli. Üleval kõis paikka ja võisin nüüd esimesena järve ujuma minna. Vesi oli täitsa mõnusalt 17c. Kui viimane orav ka orbiidilt alla naases, hakkasime kõit alla sikutama. Alt ankurdamise asemel otsustasin täna ülemist poomissõlme kasutada. Nagu kiuste maksis see tehnikavahetus mulle kätte kui kõis allatulemise aaemel oksakõntide taha end kinni poos. Egas midagi, tuli uuesti rakmed peale ajada ja kõit kohendama minna. Uus vaiguvaba kõis jooksis tõesti nagu õlitatult. Oligi hea korra sääskede eest pakku saada. Et siis minul ka see kuninglik skoor avatud. Tänud tiimikaaslastele ja muidugi peitjale selle omapärase seeria eest ;)

 2 

See aare tundus piisavalt lähedal kodus ja samas ka kandi üksik ronimisaare, mistõttu ei näinud mõtet terve päevast NKT tiimi tuuri siia teha. Sai lepitud, et võtta tööpäeva õhtul ära ja nii ka läks. Esimese viskega oli küll liin üle õige oksa, aga kuna see ära murdus, siis pidi Tarmo slingitama. Kõik käisid üleval ära nagu Käbikuninga reegel näeb, Tarmo isegi kaks korda. Üks ronimine jälle tehtud.

 5 

Kaupo tegi NKT-ga ühel nädalavahetusel kolm käbikuningat ära ja peale seda keksis elamises uhkelt ringi, endal kolm krooni peas. Minu oli käbikuningate skoor avamata ning kui Kaupo andis teada, et just täna õhtul on minek, siis pool päeva sügavalt kahtlesin ja kaalusin ja lõpuks tegin nii, et võtsin läpaka kaasa ja tuugalt õppisin nii teel aardeni, aarde juures kui ka tagasiteel.

Mikrokonteiner sai mõistliku aja jooksul tuvastatud. Köis lendas küll üle sellise oksa, mis väga hästi ei kandnud ning mis Tarmo uperkuuti viskas. Järgmised seepärast muretsema ei pea - seda suurt oksa seal puu küljes lihtsalt enam pole. Sillu saatis Tarmo puu otsa slingitama ning köis sai õigesti paika. Mingi hetk oli minu kord minna - läksin ja veendusin, et logiraamatusse oli mind ikka kirja pandud ja tulin maa peale tagasi.

Maa peal sääseparves tuli teemaks aarete kadumaminek, nii et kamba peale kujutasime ette, kuidas isa läheb õhtu ,,Salajase elu" alguspunktiga koju ja ütleb: ,,Lapsed, vaadake, mis ma teile täna tõin". Lapsed hakkavad rõõmsalt mängima, kuniks poeg ütleb: ,,Aga issi, mis see geopeitus siin tähendab?". Isa: ,,Poiss, ole vait, ära küsi liiga palju!". Ja järgmisel päeval toob isa lastele laulva kanakasti koju ning lastel jälle rõõmus meel...

Oli järjekordne vahva õhtu NKT-ga, aitäh peitjatele ja geokaaslastele.

 7 

T5-turnee mööda käbimände ehk puhkus ongi tugevatele :D #1

Kui need Simone ja Kristjani aarded 1. mail kõik üles tulid, vaatasin GP-lehte täpselt selliste “Oo! Eiooot, misasja!?!? No vau mis seeria... Iihhhhh, laheeee!!!! :D” emotsioonidega. Edasi tuli sügav sissehingamine ja paus, seejärel veel hunnik iiihhhhhh’e, kuupäevade sobitamist ja kondiproov Simone kingituse juures. Ja siis oligi käes päev siinse luua all seista. Või noh, õhtu. Reigo kõrval toda tuules tugevalt kiikuvat latva vahtides mõtlesin küll korra, et jeebus küll ja oli seda nüüd vaja aga see mõttepoeg sumbus kiiresti hoopis suuremasse põnevuselevusse... Minul :D. Reigo, kes kogu köienduse meile ka turvaliselt igal pool üles pidi sättima, vaatas asju kaugelt mõtlikuma moega :D ning kuigi ma maapealsete abitöödega sain natuke talle abiks olla, jaotus tööraskus sellel tripil siiski tugevalt protsendivahemikesse 80/20...

Esimesel päeval piirdusime sissejuhatuseks ühe puuga, mu telefonis oleva pildirea kohaselt alustasime 19:45 paiku ning tagasi laagriplatsi oleme sammunud ca 2 tundi hiljem. Reigo vb kirjutab oma logides pikemalt nendest varustuse sättimise nüanssidest ja võimalikest ebamugavustest /kasulikest nippidest iga puu juures, ma enda poolt oskan märkida vaid seda, et too esimene luud oli kindlasti kõige saledam kõigist nendest, mida järgnevatel päevadel nägime ning kui ma õigesti mäletan, siis ka ainuke, mille juures köit esialgsest kohast kõrgemale polnud vaja viia.

Väga-väga äge seeria Simone ja Kristjani poolt meile siia välja sätitud, tegin logi kirjasaamiseks siin täna tõesti kõike siira rõõmuga ning sain tänu maakondi läbivale sarjale samas emotsioonimullis edasi fun’ida lausa mitme päeva jagu, aitäh-aitäh-aitäh :).

Kui sain kutse, et võiks seda aaret vallutama minna ega siis ei saanud sellest keelduda. Olin esimene kes sinna kohale jõudis, enne seda 1 tavalise aarde veel ülesse leides. Kohapeal tuiasin ikka päris kaua, käisin osegi drooniga luurel. Aga eks olin vb liiga koordinaadis kinni, hiljem vaatasin eemalt ja siis hakkas juba silma. Hakkasin viskeliini ülesse loopima kui sain kõne, et ollakse kuskil kõrbes 1.5km eemal autoga liivas kinni. Jätsin asjad pooleli ja läksin ka kaema. Kuna teest oli veidi eemal siis krabasin köie jupi ja sõrgkangi kaasa teadmata mis ees ootab. Ega kaasa võetud asjadest suurt kasu polnud eriti. Peagi saabusid teised kohale ja kambaga saime auto liiva seest välja. Edasi suundusime siis kõik uuesti puu alla. Peaegu hakkasid nimed kirja saama järjest. Puu oli veits liiga vaigune aga tänud aarde eest (Y)

 1 

See aare oli üpris lähedale kodule riputatud, aga üksi ei tahtnud sinna turnima minna. Korra käisin eelnevalt piilumas küll. Sel korral oli aga rahvast rohkem ja üleval sai lausa köie abi käidud. Tänud peitjale ja kaaslastele!

 1 

Peale otsetee kasutamisest tekkinud 'kõrbe seiklust' sai ringiga kohale tuldud ja peale mõningast silmade teritamist ka aaret silmatud.

Ausalt öelda arvasin ma, et see puu võiks olla õigele luuale kohaselt kask või vähemalt lihtsalt võimas lehtpuu, kuid tuleb välja, et moodsal ajal meenutab luud rohkem sellist kohevat ja hõljuvat tolmuharja ning on ilmatuma pika varrega.. ja vaigune.

Aardeni jõudsin esimesena ja selleks, et teistel ka miskit teha oleks, kukutasin esimese asjana logiraamatu alla. Kui ma lõpuks alla tagasi sain olid nimed kirjas ja järgmised asusid tagasi viimise teele.

Tänud kaaslastele ja peitjatele.

Kui kutsutakse, siis tasub ikka minna, muidu järgmine kord enam ei kutsutagi. Nii oligi, et geosõbrad andsid teada, et täna on plaanis siin Veskijärve ääres üks ronimine korraldada. Muidugi olime meiegi käpad. Eks see ronimine oli nagu oli, on olnud lihtsamaid. Tegelikult osutus kõige keerulisemaks liini õigest oksast üle saamine. Kui see lõpuks paigas, siis läks kõik juba ludinal. Kuna kõik see rassimine sel soojal päeval ajas naha kuumaks, siis kasutasin võimalust ja tegin ka selle aasta esimese ujumise ära. Oli väga mõnus ja värskendav. Täname aarde eest!

Kõik oli täpselt nii nagu Airi oma logis kirjutas. Midagi keerulist siin ei olnud, täiesti tavaline ronides leitud aare. Koht on puhkamiseks ilus, tänase jaheda ja veidi tuulise ilmaga õnneks mugusid meie tegevust uudistamas ei olnud.

 1 

Päev tagasi tegi Ove ettepaneku mõnda Käbikuninga aaret ronima minna. Muidugi ei olnud mul selle vastu mitte vähematki. Eks oli soov ka näha, mis vidinate ja taktikaga Ove ronib. Aga selgus, et miskit uut sealt ei tulegi. Teisalt muidugi kohe hulka turvalisem tunne, kui sõpradeks juba vanad head ja tuttavad vahendid. Kogunesime sündmuspaigal õhtul peale kuut. Tuvastasime õige puu ja esimene sihik lendas kohe nätaki õigesti. Ei mingit luua all külmetamist, kuigi tuul oli seal üsna õelalt jahe. Ajasin rõõmsalt rakmed jalga ja krõbistasin end üles. Ikka oli vaja natuke närvikõdi ka teha ja öelda, et me polegi esimesed. Noh tegelikult ikka olime, määrisin siis seal kõrgustes selle raamatu kohe oma punase pastakaga ära, aeg oli siis 18:54 ja viskasin topsi alla, et Ovel ka ikka põhjust üles tulla oleks. Aga luud oli madal ja igati oma nime vääriline. Eriti selgelt paistis see siis, kui teisi selle otsas ronimas nägin. Kenasti vetrus ja õõtsus see latv. Nagu oleks tahtnud puu otsast alla pühkida aga see jäi õnneks vaid mu elavasse kujutlusvõimesse. Üldiselt läks kõik hästi, isegi toredasti ja see mõnus vana tuttav koht meeldib mulle ka, kuigi me täna paraku siia grillima ei jäänud. Tänud kaaslastele ning kniks ja kraaps peitjatele!