Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Karula järv (ka: Uue-Võidu järv) on kaitsealune looduslik järv Sakala kõrgustiku põhjaosas, Viljandi maakonna Viljandi valla Karula ja Aindu külas. Järv asub Sakala kõrgustikul Auksi-Võistre-Karula ürgorus. Järve läänekaldal asub Aindu ja idakaldal Karula küla, küladevaheline piir jookseb piki järve. Viljandi linnast asub järv paar kilomeetrit põhja pool ja jääb Viljandi tee ligidale. Järve pindala on 22,1 ha, pikkus 1,3 km, laius 360 m, keskmine sügavus 4,8 m, suurim sügavus 15 m.
Siin on ka kohaliku rahva ujumiskoht. Ilus vaikne, rahulik kohake.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
lahe_teostus (2), ujumiskoht (1), soovitan (1), muguoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC9WBEC
Logiteadete statistika:
60 (100,0%)
0
1
1
1
0
0
Kokku: 63
Järve äärne võss kenasti lehtedest puhas ja peiduka otsimisega hullu vaeva ei pidanud nägema. Tõsi, peiduka sulgur igatseb endiselt ühe pisikese kruvikese järele. Aitäh aardepeitjale!
Leid #4 Võru-Tartu-Põltsamaa-Pedassaare-tiirul. Tõesti sulnis väike järveke, meeldivalt inimtühi pealegi. Oleks vaja end kasta, oleks igati paslik olnud. Sellise kaldal võiks täna kuskil Võrumaal ööbida küll (päikseloojangul selgus, et see soov läkski täide). Ajasin siin pingil istudes kindlustuse müügineiuga juttu ja alles seejärel aardeotsing. Uksekinnitusel on üks kruvi puudu, oks hoiab. Muidu korras. tagasiteel korjatud tühi purk prügikasti. Tänud Rihole kena koha eest!
Ukselukk päris oma otstarvet ei toiminud ja logimine läks kiiresti. Sääskede pärast oleks heameelega veel kiiremini seda teinud. Tänud!
Vahva aare igatahes! Mõned ujujad olid ka järves, aga nood ei seganud. Nimed said kirja, kuigi häirijaid lendas palju! Aitäh!
Parkisime auto ära ning kõndisime edasi. Kuna järv oli lähedal, siis tulid sääsed segama, seetõttu oli keeruline nimesid kirja panna. Aitäh peitjale!
Vesi vaikselt meelitab ujuma juba, aga kindlasti natuke külm on veel. Tänud!
Parklasse jõudes tuli samasse veel üks auto, aga ujuma keegi siiski ei läinud. Vaatasime järve üle ja panime nimed kirja. Aitäh!
Veel ennem ronimisaktsiooni tulime põikasime siit ka läbi. Pyksisääred sai vihmaheinas m6nusalt märjaks. Konteiner ise oli igati vahva. M6ned kruvid logisesid ja pingutasime need ära. Pisut tuugalt liigun aga ei miskit hullu. Asja pysimise huvides ei hakanud riivi kasutama. Aitähhid
Kuna me mõlemad olime niiiii tublid, et ronisime seinal, siis Indy ülesandeks oli vaid rõõmusoleminekõikidejaoks ja no seda ta juba oskab. Mingi hetk leidis ta, et pargib oma taguotsa minu jalale. Nii ma siis Tuuliku juures seisin ühe jala peal ja vaatasin kuidas perenaine ronib.
Nüüd aga vajas ka Indy kiiremaid samme ja viisime ta järve äärde, kus selgus, mida kiibitsemine vee ääres tähendas - ta ootas oma perenaiselt luba vette minna. No nii armas on vaadata, kuidas need 2 on kokku kasvanud.
Aare oli vahva teostusega ja koos saime ta punnimisest jagu. Tänud kutsumast, meil oli tore!
Järgmiseks jalutasime siia, Indy sai veits käppi sirutada. Ilus teostus aardel, natuke raskesti avanes aga saime peale natukest pusimist ikkagi lahti. Aitäh.
Teel Võhmasse pet-toorikuid sai piisavalt, keerasime nüüd ära Karulasse, kuhu täna suund. Enne ronimissündmusele minekut põikasime järve äärde. Pärast vaigust pet-toorikute oli siin meeldiv üllatus leida täitsa toekas kast, Lukustus on küll ära väsinud, aga see ei seganud logiraamatu leidmist.
Aitäh.
Peale veskiseinal ronimist oli siin jalutamine hea pingete maandamiseks ja emotsioonide lahti laskmiseks. Kena pesa aardel.
Tänan peitmast.
Parklasse jõudes asutas üks paar just lahkuma, keda esmalt kolleegideks pidasin, aga logiraamatu järgi see siiski nii polnud. Ei tea, mida nad seal vihmamärja järve ääres veel tegid. Aare tahaks sanitaarremonti, aga üldjoontes kena teostus ja kena koht. Aitäh!
Lähenedes tundus, et täielik võsakas. Aga järve äärest viib täiesti tore rada. Majal uks lahti. Panin kinni aga väga hästi pidama ei jäänud
Sai käidud külas linnukesel ,oli teisel kodu uks kinni kiilunud. Nüüd sai kodu korda ja enam pole jõudu vaja kasutada. Head looduse nautimist.
Kõik viimased logid on täis juttu purunenud lukumehanismist ja pundunud uksest. Loomulikult lugesin neid mitu päeva hiljem, kui olid eelnevalt kõki hellad kobamised pesaaugus korda saatnud ja uks ikka ei avanenud, siis loobusin põhimõttest, et uksega tuleb käituda nagu naisterahvaga - et kui kohe ei avane, siis proovi uuesti, aga mitte kunagi jõuga. Kinnipundunud uksepuhul see põhimõte ika ei kehti
Kui peitja paar kruvi kaasa võtab ja kinnituse üle vaatab siis oleks kõik taas 5+
Ühtegi mugu silmapiiril polnud ja nii saime segamatult toimetada. Suvel ilmselt mugupuudust seal pole ;)
Pisut segadust seal oli. Ei tahtnud ju kuidagi ka jõudu kasutada. Õnneks avanes laegas nii, et mingeid lisakahjustusi ei tekkinud.
Aga muidu igati viisakas nikerdis teine :)
Vaatasime ka ujumiskoha üle. Täna oleks trikoo asemel aga uisud võinuks kaasas olla...
Täname aarde eest!
Nii kena ja vagane oli siin, et kui vesi poleks märg ja külm olnud, oleksin ujuma läinud. Peidukoha sein ei avanenud ja otsisin esiti mõnda salanaela, aga puumaja - vaja läks ikka kangutamist. Kuiv ja korras, aitäh peitjale.
Selle aarde juurde sai mõned sammud rohkem teha. Ilus, kena aare, aga lahti ei saanud. Tuli niiskusega natukene võidelda. Saime nimed kirja. Aitäh peitjale!
Aarde leidmisega polnud raskusi, aga avamine võttis kukalt sügama. Nagu midagi polnud, mida teha saaks, aga uks ei liikunud kohe üldse. Lõpuks selgus, et oli teine vist niiskusega lihtsalt paiste läinud tuli teda veidi tugevamalt motiveerida. Aitäh peitjale.
Tuul oli hirmus vali, järvel lausa lainetas. Kinnitusriiv ripub augu ees ja vajab hoolitsust. Õnneks olin logidest aru saanud, et võib jõudu rakendada, muidu poleks riivistamata ust lahti kangutada julgenud. Aitäh!
Igati kena kast, lahtine detail küll tekitas alguses veidi segadust, aga õige pea saime raamatule ligi. Tänud aarde eest!
Karula järv on tõepoolest väga ilus. Täname aardepeitjat!
Aare täis positiivseid emotsioone. Esmalt üllatusime, kui ilus allee siin on, seejärel, et kui kena supluskoht siin on ja siis, et kui ilus aare siia meisterdatud on. Suur tänu peitjale!
Tänu geopeitusele avastasin mõnusa ujumiskoha. Algul tundus küll vähe umbne vesi, aga kaldast kaugemale saades oli juba mõnus ujuda. Aitäh kohta tutvustamast, ilma geopeituseta poleks siia sattunud.
Ilus ujumiskoht järve kaldal. Aarde kast ei avanenud enam päris nii nagu peitja seda mõelnud aga peaks olema kergesti parandatav. Muidu aga ilus teostus. Aitäh!
Järve ääres olime ainsad ja saime rahulikult aaret otsima minna. Aitäh toreda aarde eest!
Ilm oli niisugune kehvake, nii et sai siin järve ääres uhkes üksinduses olla. Tänud peitjale
Päev oli juba õhtusse jõudnud, kuid ma polnud veel kodunt kaugemale jõudnud. Kasutasin võimalust, et Piiga silma kinni pani ning jätsin ta issi seltskonda nautima. Õigest teeotsast sõitsin lausa mitu korda mööda, enne kui pöörde tehtud sain. Rõõm oli suur, et polnud siia Civicuga logistama tulnud, väheke kõrgema sõiduvahendiga oli ikka julgem loksuda. Kohalikud nautisid herneid, mul aga oli siht teine. Järve äärest jalutas ujuja tagasi auto poole, hea on, et ta ei näinud kui ma padrikusse sukeldusin. Loodus tegi püksid ruttu märjaks, kuid õnneks polnud pikk maa minna. Aarde tuvastasin ruttu, siis aga proovisin aru saada, mis kavalusega nüüd tegemist on. Tegelikult kavalust aga polnud, segadust tekitas lahtine detail.
Tagasi jõudes polnud kodused sentimeetritki liigutanud. Nii et selle aarde otsimise sai igati kordaläinuks lugeda. Aitäh! EVEJ
Mööda loogilist teed aardele lähenedes tuli üks hetk keelumärk vastu ja parkisin oma masina sinna ära. Järve äärde jalutades selgus, et kõigi jaoks see märk ikka ei kehti ja üks auto oli järve äärde välja sõitnud. Ujumas kedagi ei olnud, mujal läheduses ka mitte, seega sain muretult aardega tegeleda ja nime kirja panna. Tänud aarde ja koha näitamise eest, äkki satub siia kunagi ka ujuma.
Kõigepealt möödusime koerajalutajast, siis logisime, siis katsusime vett, nägime ära esimese randa saabuja ja sõitsime edasi. Aitäh!
Ujumas polnud kedagi ja saime rahus mööda rada aardeni jalutada. Ukse riiv oli juba katki, aga ta seisab selletagi kinni. Ilus aare.
Rand oli täitsa tühi. Algul trügisin lastega nulli, aga kuna palavus ja sääsed olid väga hullud, siis viisin nad pingile istuma ja nad lubasid mul üksi ära käia. Kui tagasi jõudsin, siis teadsid poisid mulle rääkida, et üks mees läks püksata ujuma. Nad arvasid, et võiks ära oodata kuni ta välja tuleb, siis ma ka näen, aga ma pidasin targemaks siiski jahedasse autosse tagasi minna. :) Ujujaid tuli sinna meie lahkudes veel juurdegi. Tänud kena aarde eest! Viimane kord Viljandist ära sõites just imestasin, miks siia järve äärde pole geopeitureid kutsutud :)
Mööda georada aardeni. Siis katsusime vee temperatuuri ära ja tõime autost rätikud. Vesi oli sama soe kui üleeile Lasajärves. Ujumas käidud, võtsime vastu otsuse, et põrutame Vändra kanti Jaanitulele. Tänud aarde eest
Värskete suviste aaretega on see hea asi, et kindel saab olla pika rohu sisse tallatud georaja olemasolus. Nii ei pidanud siin ise rassima, jalutasime mööda rada kohale ja lihtsa liigutusega avasime ukse. Kõik toimis hästi ja panime kiirelt nimed kirja, et sääsed meid nahka ei pistaks. Pärast vaatasime ka ujumiskoha üle, kuid ise siin suplema ei hakanud. Aitäh aarde eest!
Minu teada olla see ujumiskoht juba ammu kinni. Juba ammusel ajal maaomanik vedanud kivid selle tee peale. Meenuks nagu oleks isegi neid kive näinud. Nüüd jälle selgus, et päris nii see ei ole. Majaukse avamine osutus üleootuste (või olgem ausad, mingeid ootusi ju polnudki) keerukaks. Aga kus ta Kadri käest ikka pääseb. Nii said nimed kirja ja kompensatsiooniks nänni ka. Palav oli. Aitäh.
Üritasime meenutada, millal viimati siin ujumas käisime, aga ei suutnudki välja mõelda. Küll aga oli toona kõik palju metsikum. Tee alla oli väga kole, porine ja sügavate rööbastega, kuid ikkagi kuskile välja jõudis. Sest ega üles polnud ka kuskile autot jätta. Ilmselt sellepärast ka seal enam ei käinud, et hirmus ebameeldiv minek oli. Mälestused olid nii tugevad, et auto jätsimegi majade juurde ja kogusime kõnnisamme. Keelumärgini oleks aga vabalt võinud ka autoga minna, sealt edasi vuhisesid meist mööda aga mopeedid. Telliskivi polnud argument. Mida noorsugu võis arvata kahest vanainimesest, kes joonelt kuskile võssa ronisid, seda me teada ei saanud. Aarde leidmine läks kiirelt, edasi nii kiirelt ei läinud. Käsitlesime liiga hellalt. :D
Kui aga logiraamat käes, siis hakkas nännikarbist veidi kahju, et ta nii tühi on. Kaevasin siis veidi oma ridikülis ja kui kommid ja valuvaigistid välja praakinud olin, siis läksid kotipõhjast leitud nipukad, tikutoos ja kaks AA patareid karpi. Selle varustatusega võib keegi maailma küll juba vallutada! :)
Tagasiteel veel paar klõpsu ja võiski seekordse geotripi lõpetatuks lugeda.
Väike kaalutlemine, et kas äkki teha veel midagi nii ekstreemset, kui Viljandi järve ujuma minek või siis ikka mitte...
Kodus tundus aga toredam mõte võtta trikoo asemel endale puhkehetk veini ja sääskedega.
Aitäh! Tore aare, mis päästis mikrodepäeva!