Turbahunt

Turbaalad hõlmavad Eesti territooriumist 1,2 mln ha ehk üle viiendiku maismaast, millest mahajäetud freesturbaväljad moodustavad vaid 1 protsendi. Turvas on Eestis oluline loodusvara ja kütusena on see olnud põlevkivi ja puidu järel tähtsuselt kolmandal kohal. “Esimesed kirjalikud andmed turba kasutamisest Eestis pärinevad juba 17. sajandist, kuid laiemalt hakati turvast kasutama sajand hiljem. Nimelt 1777. aastal välja antud raamatus “Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland” mainis A. W. Hupel turvast kui küttematerjali, mida paljud mõisad kasutavad oma rehtedes ja viinaköökides. Samuti oli hakatud turvast kasutama talumajade kütmiseks ja loomade allapanuks. Turvast kaevati pikka aega käsitsi, milleks oli vaja piklikke, ristkülikukujulisi ja lühikese varrega labidaid. Selliste tööriistadega sai hõlpsamini lõigata turbaplokke, mis sätiti turbaakude lähedusse varju alla kuivama. Mida väiksem oli turba vee- ja tuhasisaldus ning suurem lagunemisaste ja tihedus, seda suurem oli turba kütteväärtus. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses olid turbakaevajateks mõisamoonakad, kes lõikasid turvast nii kütteks kui loomadele allapanuks.

Labidaturba kaevandamise keerukusest annab aimu 20. sajandi alguse “Postimehes” ilmunud kirjeldus: “Turwaste lõikamine algab pärast tõuwildja mahategemist. Turbalõikaja seisab hommikust õhtuni põlwini mudases wees. Tema särigkäised on küünarnukini üles kääritud ja halja labidaga tõstab ta turba turba järele kaldale, kust nasesed ja tüdrukud neid kuiwale maale kärutawad ja kikki kuiwama seawad. See on märg, must ja raske töö. Igaüks on rõõmus, kuirbahauale selga tohib pöörda. Seda tehakse siis, kui arwatakse, et aastane küti osa kikkis seisab. On kewadene päikene ja tuul turbastele koorukese ümber kuiwatanud, siis ei leota wihmahood mitte neid kergesti ära; aga kestab wihmasadu kaua, siis on inimestel küttega wilets lugu…” Turvast on ka mõttetult hävitatud. Viimase okupatsiooni ajal Ida-Virumaal uusi põlevkivi tootmiskarjääre rajades ei hoolitud karjääride alale jäävatest turbamaardlatest, sest Nõukogude Liidus ei hinnatud turvast erilise maavarana. Et turbalademete alt põlevkivi kätte saada, lükati turvas koos mineraalkihi ja võsametsaga lihtsalt aheraine hunnikutesse. Kui palju turvast sel moel hävitati, ei oska täpselt keegi öelda. Arvestades põlevkivikarjääride ulatust ja sealse turbakihi tüsedust, võib arvata, et tegu oli mitme miljoni tonniga, kui mitte veelgi rohkemaga. Kurioosum on seegi, et põlevkivi peal olnud turbakihi kütteväärtus ületas märksa turba all oleva põlevkivi oma.

Omal ajal oli praktiliselt igas talus olemas käsitsi käitatav agregaat mida nimetati turbahundiks.Sellega purustati need turbapätsid, mis peale kuivamist lõpuks rabast hobusetega välja veeti ja siis kodus või mõisas läbi turbahundi lasti.See agregaat kujutas endast sellist ümmargust puupakku kuhu olid kinnitatud kõverad metallist kihvad mis turba pätsi purustasid kui see üleval asuvasse kolusse sisse lükati..Algul oli see kõik inimjõul käsitsi ringi aetav, aga hiljem tulid juba aurumasina või mingil mingi muu kütusega süsteemid kasutusse.Minu vanavanemate mälestustest on läbi kumanud, et sellised agregaadid olid eriti ohtlikud ja alalõpmata juhtus õnnetusi.Üsna tavalised olid sellised teated nagu omaaegsetest lehtedest lugeda võis.

Järva Teataja nr. 142, 3 detsember 1937 Turbahunt purustas Käe. Eile õhtul toimetati Järwa maahaiglasse Paidesse 38aastane Hugo Puka Käru vallast Lungu talust. Mees oli töötanud turbahundi juures, kus temaga juhtunud kurb õnnetus, kuna parem käsi oli jäänud turbahundi wahele ja osutus küünarnukini purustatuks. Käsi amputeeriti samal õhtul.

Aare asub Põltsamaa jõe ääres kus kunagi mõisate ajal turvast lõigati ja nüüdseks on säilinud kuskil 40 turbapätsi kuhilat mis omal ajal nõrguma pandi ja mingil põhjusel sinna jäetigi. Samas on seal säilinud ka 7 aimatavat turba auku mille veed juhiti kaevatud kraavi abil otse Põltsamaa jõkke, et hiljem oleks kergem turvast lõigata.