Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 4.5 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on valges plastikämbris, mis on omakorda tumedas prügikotis. Originaalis on aardes:
Parkida saab N 59° 10' 9.57" E 27° 9' 46.77".
Vihje: pole
Lingid: http://www.hot.ee/varessaare/
Aarde sildid:
soovitan (4), lumega_raske (3), metsaonn (3), lõkkeplats (2), rabamatk (2), piknikukoht (2), pikem_matk(>1km) (2), räätsad (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1MWE0
Logiteadete statistika:
62 (95,4%)
3
6
4
0
0
0
Kokku: 75
Aarde maastiku arvestades sai natuke ette valmistatud. Fred võttis kaasa kummikud ja ma soetasin realiseerimiskeskusest kahlamispüksid.Tegelikult oleks kohale jõudnud ka kuivade tossudega,arvestades aastaaega.Kummipükse loodan kasutada tulevikus raskemate aarete leidmisel või peitmisel.
Onni juurest viis selge rada raba peale ja seal kandis nii lumi, kui pinnas.. kuni ühel hetkel korraks ei kandnud. Paar tilka lipsas saapasse, kuid piisavalt vähe, et endiselt soe oleks. Aare andis end ka üsna kiirelt näole, nii et igati edukas retk oli.
Tänan peitmast.
Olime arvestanud miskipärast veidi pikema teekonnaga kui 730 meetrit. Alla kilomeetri rabas on käkitegu. Labidas oli mul seljakotis aga seda vaja ei läinud. Aarde lähistel polnud metsatukas lundki. Tänud
Mu jaoks käesoleva seisuga vanim leidmata Ida-Virumaa aare.
Kui LK110st positiivne emotsioon saadud, siis võtsime suuna päeva peaeesmärgi poole. 4.5 maastik väheke kohutas, aga 1) hullem kui Puhatu see ikka olla ei saa; 2) lumekiht oli maas ja maastikku polnud näha ja mida ei näe, seda ka ei karda.
Maja juurest olid aardeni närused 700m, mis tundusid kui nohu ja suht seda nad olidki. Tublide kambajõmmidega läks tee ruttu ja aardeleid tuli veel rutem ning saime lõpuks nimed sisse kribatud.
Nüüd on kohe hea mõelda, et ühtegi väga hullu aaret Ida-Virumaale eeldatavasti enam jäänud pole (jess).
Peale onni uudistamise tiiru oli loogiline jätk liikuda Muraka rappa selle vanakese juurde. Kuna teekond sinna ainult 700 meetrit ja rabaosa suhteliselt lühike, siis maatiku raskusaste meile muret ei valmistanud. Küll aga arvasime peidukoha talvistes oludes tunduvalt raskema kui 1,5 olevat. Igaks juhuks oli kaasas muidugi labidas, et saaks vajadusel kaevetöid teha. Kui vaid teaks, kust täpsemalt kaevata. Lootsime, et neljakesi suudame päris suure ala läbi sondeerida. Vot selliste mõtetega jalutasime üle külmunud ja lumevaese raba nulli poole.
Kohale jõudes tõmbasid esmalt meie tähelepanu paar kõrget posti, mis kunagi olid muidugi vähe jämedamad männid. Meie rõõmuks oli nulli ümbrus praktiliselt lumevaba ja siis pilgud maha suunates hakkas aare juba kenasti silma. Ei mingit kaevamist ega probleemi leidmisega. Sisu oli ilusti korras, tähendasime oma külaskäigu logiraamatusse. Ja siis juba tuldud teed tagasi onnini ja edasi parklani. See oli küll lihtne jalutuskäik mõnusa seltskonnaga. Aitäh kõigile!
Leidsin! Raske polnud. Õnneks on kuiv aeg. Logiraamat oli heas sesisus ja kuiv. Aitäh!
Kerge leid. Tagasiteel sai jõhvikaid korjata. Tänan teid!
Mul olid kaasas kahed saapad (räätsad ja kummikud olid muidugi kodukeldris), ühed saapad tegelesid kilode kaupa vee jäätamisega Jeepis (ja siis kuivasid ligi nädal otsa kodus), teised kogesid siis rabapesu pea kohe, kui olime oma toreda seltskonnaga suundunud raba peale. Aga noh, mis viga on oma jalgades tunda raba sooja niiskust, kui Reix teeb ette kindla ja otse kugeva raja rabasaarele. Sellel ajal kui teised nagu Kingi raamatus "Mobla" telefonihelinat kuulanud mõtetult ringi kõndisid, leidis tema seksikalt kavalalt matkajuhina ka aarde asupaiga ja juhtis mind taaskord ohutult kallikssaanud metsaonnini tagasi ka.
Tänud peitjale, kaaskulgejatele ja matkajuhile ka.
Hommikul otsustasime ikkagi selle aarde juures ka ära käia. Üllatuseks oli rabas oi-oi kui palju lund. Ikka poolde reide sai lumme astutud. Õnneks läks jäljemeister Reix ees ning ülejäänud tema järel ning nii me lõpuks kohale jõudsime.
Eelnev mitteleid ja lume hulk ei andnud just eriti palju lootust. Puude vahel oli õnneks lund natuke vähem ning olime teistelt peitmisviisi kohta ka natuke aimu saanud. Oleks sinna kindlasti vähemalt mõnekümneks minutiks kaevama jäänud, kui Reix poleks õige nurga alt läbi lumme sulanud augu aarde nurka näinud. Panime nimed kirja ja sumpasime tagasi. Nägime nii looma- kui suusajälgi. Aitäh!
Kui õhtul oli mõni, kes arvas, et ega selles kohas küll magamisest midagi suurt välja ei tule siis hommikul oldi juba teist meelt. Und jagus ikka seniks kuni suur valge juba väljas. Silmaluuke avades oli küll kuulda, et kiireks läheb ja aarded ei pidavat ootama vaid lähevad arhiivi aga sellest hoiatusest hoolimata oli meil aega küll, et mõnusat hommikut nautida ;)
Pooltel oli see aare leitud. Meie Peetriga kuulusime selle teise poole sisse, kel see aga veel leidmata.
Aarde poole suundudes tundus mulle, et siin oli küll hoooopis paksem lumi kui eelmisel päeval Puhatu rabas. Kui mingi aeg isegi püüdsin eriti sügavasse lumme vajumist vältida siis varsti oli sellest juba poogen. Kellegil meist räätsasid polnud ja nii ei saanud loota, et teist päeva järjest õnnestub sellist mõnusalt sissetallatud rada nautida. Olid vaid rajameister Reixi jäljed, mis kenasti aardeni viisid.
Ega ei teagi kui kaua seal väidetavas nullis oleks tiirutanud kui Reix õige nurga alt miskit kahtlast poleks silmanud.
Aare leitud, nimed kirjas ja suund juba järgmisele rabavallutusele.
Meie täname!
Ei leidnu aga see polnudki asja juures kõige olulisem, teinekord on protsess see, mille pärast asju tehakse. Pühapäeva plaan oligi tegelikult kolme suusapaariga Alam-Pedjale minna. Aga üks sõber oli eelneval õhtul ennast Virumaale eelpositsioneerinud, seega plaan muutus, why not, nagu vanadel eestlastel oli kombeks öelda. Muraka rabaga oli tagasihoidlik plaan: sõita Mustassaarde ehk Varessaare parklasse, teha rabas radiaal, korjata aare, tiksuda Varessaares ja niisama suusatamisest mõnu tunda. Kohaliku päritolu sõbra eestvedamisel panime suusad alla hoopis Metskülas, et sealt kaudu rappa minna ja pärast Varessaare kaudu tagasi tulla. Kohapealne mõõtmine näitas lund 13" (tolli), mille sügavus metsas ja rabas varieerus märgatavalt. Aga kolmekesi oli paras suusatada, esimene lükkas jälge, teine lonkis ja kolmas sai nautida korraliku suusarada, va kohtades, kus puud olid lookas vastu maad ja muud looduslikud takistused. Raba suuri üllatusi ei pakkunud aga on alati muljetavaldav olnud, kui ma siia satun. Kulgemine oli enamasti sirgjooneline, vaatasime pilvi ja metsa nagu vanasti ikka navigeeriti. Kohati leidus täiesti lahtiseid laukaid ja märgasid kohtasid, kust oli mõistlik tiiruga ümber minna. Varesaare külje all jagunesime logimis ja lõkkegrupiks, mina kuulusin esimesse ja jätkasin üksi teed ülima eesmärgi suunas. Sobilik metsatukk paistis kaugelt ja kohapeal veendusin nulli olemasolus. Aga siis hakkas jenka pihta, kus kuramuse kohas see aare siis olla võiks, kõik on lumega kaetud ju. Tõe väljaselgitamise huvides töötlesin 30+ minuti jooksul nulli piirkonna vähemalt 5m raadiuses suusakepika sondeerides läbi. Hetkel avaneb seal vaatepilt, kus suurem osa ühest metsatukast on suusakepi sõõrikuid täis ja mitte hõredalt vaid kogu pind on kaetud. Aga ei midagi. Vahepeal sõin Selga küpsist ja jõin teed ning sondeerisin läbi ka rändom kohad aga õnne see mulle ei toonud. Kuna olin teinud tubli tööd, lõpetasin otsimise kerge südamega ja sõitsin maja juures lõket tegevate sõpradeni. Viimastest külastajates oli ahi veel soe ja maha jäetud mitmed produktid. Seega ootas mind ees äsja valminud grill ribi, mis tõstis meeleolu mitu punkti. Tulenevalt pingutusest maitses õlu ka suurepäraselt aga autojuhina pidin piirduma vaid mõne lonksuga. Järgmine ülesanne oli suuskade alt jää kraapimine, sest pidamine oli muutunud üle ootuste suurepäraseks. Sõpradel oli lapsepõlvest samuti puusuusa kogemus, mistõttu läks suuremaks suusa määrimiseks, vahendiks kohapealt leitud küünal. Et pidamine veelgi paremaks ei muutuks, võtsin projekti juhtimise enda kanda ning suusad said määritud nagu kord ja kohus. Varsti tuli aga videvik peale ja tuli suund tagasi võtta. Mootorsaani jälg tegi suusatamise lõbusaks ja kõik said nautida värskelt küünalt saanud suuskade erakordset libisemist. Teadupärast on tee maismaale igal aastaajal märg, nii ka seekord. Suured külmad polnud vulisevaid ojakesi vaigistada ja tuli teha raja valikuid. Ühel hetkel olime ümbritsetud halbadest valikutest, mis tähendas kas suuskade märjaks tegemist ehk jäätumist või suure tiiruga minekut. Valiti märg variant. Mina siis suures kavaluses võtsin suusad jalast ja otsisin teed suusatatavale maale. Elevuses oma tarkusest arvestasin jää paksust ja sammu pikkust totaalselt valesti, mis päädis ühe niiske ja teise vett täis kummikuga. Ja see vesi ei olnud soe. Autoni oli veel 6 kilomeetrit. Kummik jalast, vesi välja, vilt ja tald väänates kuivemaks, uus topeltsokk jalga, kilekott peale ja kogu kompott tagasi jalga. Kilekoti oleks võinud panemata ka jätta, sest juba varsti loksus varvaste vahel Põhja-Jäämeri. Seega tuli hakata tegema aktiivsemaid suusaliigutusi ja pole raske ennustada, kes autoni jõudes esikoha mõnu nautis. Kuiv sokk ja saabas olid nagu kirss tordil. Soe auto pärssis entusiasmi minna ronima Iisaku vaatetorni ja ka muud logimise mõtted. Hea oli, et kõik inimesed jäid terveks ning varbad külge. Selle aarde lähen otsin aga mõni teine kord ülesse ja siis ei kirjuta nii pikalt enam, loodetavasti.
Teistel oli see juba võetud aga nad olid nõus minuga kaasa jalutama.Ilmaga ka meil vedas,nägime isegi päikest natuke.Raba oli kaunis.Aitäh peitjale ja kaaslastele.
Täna oli trampimist juba omajagu saanud, nii märjal mättal kui kuival plangul, nii horisontaalselt kilomeetreid kattes kui ka vertikaalselt trepijooksu harrastades - aga egas küll küllale liiga tee, üks 4.5 Varessaare mahub ikka veel päeva ära. Kummikud näpu otsa, geps taskusse ja minek. Hmm ... gepsu akud kutud ja varu ka tühi - geps taskust tagasi autosse ja minek.
Kuskil kilomeeter algusest läks mudarada juba sellevõrra vesiseks, et vahetasin jalanõud. Tossud jäid lähima puu juurde ja püüdsin selle koha endale mällu vajutada. Tavapäraselt salvestan sellistel puhkudel gepsu lisapunkti, aga seekord pidin ebatäpset telefonigepsu usaldama, tehes foto, mille küljest pärast vajadusel koordinaadid saab. Edasi oli suhteliselt tuim mudalompides mulistamine praktiliselt kuni Varessaare metsaonnini välja. Pilk nina ees, igasugused mõtlemata jäänud mõtted peas oma rada jooksmas, ega sel teel miskit suurt ringi vaadata olegi enne kui Varessaarel.
"Onn" on selle häärberi kohta muidugi ülimalt tagasihoidlik sõna :o) Päriselt ka, olen vähemalt ühes Lõuna-Euroopa "villa"-nimelises kohas ööbinud, kus tingimused märgatavalt nigelamad. Nojah, ilmselt oleneb ka, mida keegi just korraliku majutuse juures ootab. Käisin maja läbi ja muudkui noogutasin heakskiitvalt - väga tõenäoliselt tahan ümbruskonda millalgi pikemale matkale tulla ning lemmik-ööbimiskoht läheb siis esimesena kaardile. Ühes toas oli koiku peal täis seljakott ning põrandal kerged spordijalatsid - omanik arvatavasti kusagil lähistel, vahest fotograaf? Või ehk geopeitur? Võtsin suuna aardele. Leidmiseks kulus mõni minut, selle aastanumbriga leidjaid kirjas polnud, kuid päev enne viimast jõululaupäeva jäeti sinna küll natuke isemoodi teade. Kuna ma komme karbis ei näinud, siis eeldan, et Tanel pistis kõik pintslisse, tubli! :o) Aare korras, aitäh!
Pole ammu nii sügavas lumes mütanud, ammugi veel rabas. See 720 m metsamehe majast aardeni kujunes pikemaks ja energiat kulus ka rohkem, sest ees paksu lumega maastik ja midagi ei tea ega näe, kas astud mättale või mööda sügavusse ja oled kõhuni lumes. Tagasi minek oli hoopis midagi muud, jäljed ju ees. Aga väga ilus oli päikeseloojangu ajal sumpamine ja tagasitee kuupaistel. Majakesse jõudes ootas meid ees soe ja maitsev söök ja jook. Peale mõnusat istumist toredas seltskonnas tuli minna 2,3 km parklani ja siis juba ootas ees kodutee. Huvitav koht, aitäh!
Kui Anne pakkus võimalust liituda kesktalvise Varessaare-retkega, siis väga pikka mõtlemist polnud - täpselt paslik aeg natuke talveväsimust kontidest välja võimelda ja üle mitme kuu geokamraadidele näkku vaadata. "Elva tiimi" koosseisus toimus veel viimasel õhtul üks vahetus ja start kippus ka veidi viibima. Otsustasime jooksvalt, et soojendusaaretest loobume ja sõidame otse Varessaare parklasse. Saabusime väga täpselt 5-10 minutit enne ülejäänud ekipaaže.
Edasi jäi üle ainult imestada, millised toidu- ja varustusekogused on mugava äraolemise huvides kaasa pakitud. Õhtul loomulikult selgus, et tegu oli tõesti peaaegu luksusmatkamisega - nii pikka toidulauda ja suurt lauamänguvalikut pole mina veel metsaonnis kohanud.
Aarde järel käimine oli väga äge elamus, mis ilmselt eelkõige tänu heale seltskonnale kurvaks DNF-iks ei pööranud - kamba peale mõeldi välja, kus aare võiks olla, ja ka tuvastati õige koht kaevamiseks. Rääkimata muidugi sellest, et nii sügavas lumes on ikka hea, kui keegi on juba jäljed ette sumbanud.
Majas jätkus õhtu grilli, tšilli, juttude ja lauamängudega. Mingist hetkest jäid ainult tšill ja jutud, mis kestsid alumise korruse punkris pea varahommikuni.
Hommikul ärgates tuvastasin, et hingeõhku on küll näha (mis tähendab, et on 8 kraadi sooja või vähem), aga laenatud magamiskotis on meeldivalt soe. Samuti tuvastasin, et ülejäänud maja on ammu ärkvel ja asub koduteele. Eks jäime siis oma kambaga ülejäänud toidukuhjaga tõtt vahtima ja maja ajalugu + logiraamatut lugema, kuni uni silmast minema pühitud.
Varessaarele tuleks veel. Aitäh kutsumast, aitäh korraldamast!
Kui hommikupoole sai soojenduseks Karulaane jenkat tantsimas käidud, siis siin jätkus teine etapp meie plaanidest. See pidanuks olema küll kolmas, aga Punasoo lauka juurde mineku jätsime vahele. Ei õnnestunud sõita sinna, kuhu plaanisime, kuna teed olid lahti lükkamata ja maastur oli kodus. Seega siirdusime otse siia Varessaare parklasse, et mitte pimeda peale jääda. Autod pidime siia maha jätma ja edasi ei saanud, kuna maastur oli kodus. Tõsi, ega selle olemasolu poleks ka palju kaasa aidanud. Vast 500m oleks saanud lähemale, siis oleks ikka pidanud keelumärgi taha jääma.
Niisiis sai kogu vajalik kraam selga ja kelkudele pakitud ning punuma pandud. Või ega see nüüd niiväga punumine polnudki, pigem selline läbi lume rühkmine. Ega kerge ei ole paksus lumes liikuda. Ja siis sellise matka ajal on aega mõelda igasugu mõtteid. Näiteks ka selliseid, et omal ajal see liikumine nii käiski, hobustega või jala. Ja igasuguse ilmaga. Ka sellisega või veel hullemaga. Ja ka lapsed samamoodi. Aga noh, tänapäeva elutempo on nii kiire, et jala ei jõuaks enam kuhugi. FOMO kummitaks enamust meist, nii palju jääks tegemata :) Jah, tuleb õnnelik olla selle üle, mis meil. Ning sumpasime läbi lume edasi :)
Nagu juba eespool öeldud, ootas paras hundilaut meid ees. Aga puud olid olemas, ise võtsin veel ka kuivi puid kaasa igaks juhuks ja tule sai kiirelt nii pliidi alla kui ka alumise korruse burzuikat meenutavale ahjule. Kahjuks ei leidnud õhtul termomeetrit riiulilt üles, ei tea mis see temperatuur oli. Hommikul valges selle leidsin enne lahkumist, siis näitaks see, et meil oli seal 24 kraadi sooja. Pole üldse paha.
Õhtu oli mõnus. Aga sellise seltskonnaga ei saakski see ju kuidagi teisiti olla. Sai ohtralt süüa-juua, nalja, mänge mängida, vahepeal rabas aarde juures käia, siis veel süüa-juua jne. Kokkuvõttes oli ilmselt nende päevade energiakulu ikka väiksem, võrreldes sellega, kui palju sai seda energiat sisse söödud.
Tegelikult on vaja vahel selliseid "natuke teistmoodi" elu kogemusi. Siis oskad oma igapäevast elu ja selle mugavusi hoopis rohkem hinnata. Tõsi, see üks õhtu ei anna veel väga efekti. Nädalane onnis elamine mõjuks kindlasti, paljudele. Peale seda saad aru, et soe tuba või kraanist tulev puhas vesi on päris suur luksus. Ning wc, mitte kuivkäimla :)
Oli igati mõnus retk, tänud siia kutsumast!
Seda nädalavahetust Varessaare onnis ootasid ilmselt kõik juba üsna kärsitult (mõned lihtsalt ei tahtnud esialgu tunnistada, et neile meeldib väga mõte keset talve külma metsamajja, kus lubati hea õnne korral isegi hiirte-rottide poolt lõbustatud saada, ööbima minna..)
Lõpuks oli põhjalikult planeeritud päev käes. Harjumaal tundus lund päris palju, üritasime selle küll mõttes vähemalt kahega korrutada ja ette kujutada, mis meid Virumaal ees ootab, kuid saime ikka üllatatud. Isegi pikematel oli lumi sageli üle põlve, mõne lühema puhul oli pähe pandud tutiga müts kohati väga hea valik, vähemalt tutt paistis hange tagant välja. No, kerge see sumpamine ei olnud, aga lõbus oli ju ikka;).
Kaaslased on juba värvikalt kirjeldanud meid ees oodanud luksöömaja. Enamik meist vist küll ei uskunud, et see tuba soojaks läheb. Mina isiklikult häälestasin end küll juba ette, kuidas öösel võimalikult efektiivseid kõverkujusid magamiskotis luua, et soojem oleks.. Pliit oli aga uus ja uhke ning ilmselt tubli cateringiülem Anne agar askeldamine ja teistegi käsutamine ka natuke asjalik olla, muutis toatemperatuuri aina lootustandvamaks.
Kui esimene punt pimedast rabast aarde juurest tagasi saabus, oli juba täitsa hubane olemine, aga ega siis geopeiturid saa rahulikult soojas toas istuda ja magama minna teadmisega, et leidmata aare siinsamas läheduses. Nii kulgesimegi kuupaistel rappa, isegi teiste poolt sissetallatud rajal saime tunda sügavas lumes sumpamise võlu.
Õhtu onnis oli väga vahva. Kästi küll muudkui süüa, aga mängida sai ka ja nalja veelgi rohkem. Hommikul idüll jätkus, rikkalik hommikusöök venis pikaks, kuni lõpuks oli aeg kompsud kokku pakkida. Lund muudkui sadas, eilsed jäljed teel parklani olid peaaegu kadunud. Lumi on ikka vahva!
Kui tõelist talve tahta, tuleb pealinnast eemale minna, näiteks Virumaale:)
Aitäh kaaslastele! Tänu teile oli väga äge nädalavahetus.
Hetkel loen, et mina olla algataja siia 5* hotelli ööbima tulla. No teretore küll. Alguses tundus, et tuleme Kaupoga 2-si, kuid kui tegime grupi, siis kukkus rahvast juurde lisanduma. Osasid ei olnud küll võimalik ära meelitada kõigi mugavustega ööbima, kuid siis kärgatas mulle mõte Elva tiim kohale kupatada, sest siis on kindel, et tulevad ägedad logid. Kohal oli parklas 13 inimest ja kuna ma olla lubanud söögiga varustada, siis oli mul kompse palju. Oskuslikult oskasin kõik ära jagada ning mulle jäi kelk plastiknõude kastiga. Tee peal ei juhtunud midagi märkimisväärset, kui mitte arvestada Reino-Kallo sissekukkumist ja 100 korda kelkude ümberminemist.
Maja oli suur, peal plekk-katus ja puha, kuid tõesti külm kui hundilaut. Küll aga tervitas meid seal tutikas suur pliit, mis pärast osutus nagu keskkütte radikaks st kui puid kogu aeg alla panna, siis oli ka soe. Hakkasime kütma, joped seljas. Vaevaliselt kraadid tõusid ja riided vähenesid. Mina võtsin sisse söögitädi koha ehk sain nii sooja pliidi ääres olla. Kui 1-ne tiim aarde juurest tuli, istusime lauda. Täiesti õdus oli. Kuid siis tuli eiteakust ülejäänutel idee aarde juurde minna, no siililegi selge, tuli minna.
Rabas oli lund tõesti ropult ja kottpime. Maire istus lume peal nii, et ei pidanud jalgugi kõverdama. Mina püherdasin mitu korda ja kohale jõudsin ainult tänu 1-se tiimi rammitud rajale. Kuna meist jäi majja Elva tiim ja käsk grilli tuli üles teha, siis see tuluke paistis juba kaugele. Küll oli mõnna tunne. Ja siis läks Kaupo 4 aasta geomängu tähistamiseks. Ajataju polnud sellises onnis olemaski ja vapramad tulid siis magama kui mina juba tõusin, sest omatehtud lapi vatitekk kõlbas 20 aastat ideaalselt mu elamisse, siin aga osutus täiesti pussuks. No ma arvasin, et mul võib natuke külm hakata aga et kohe nii, no ei arvanud. Selga läksid kõik mu kaasas olnud riideasjad ja kui ka jope ja tutimüts käiku magamiseks läksid, siis sain aru, et sooja saab vaid siis kui tuli alla teha. Nii ma siis seal magasin püstijalu pliidi ääres. Aga see-eest olin ma hommikul teistest sammu võrra ees – minul enam riide ei olnud vaja panna, sest ma olin juba riides.
Kui ma seal lubasin, et sellises 5* hotellis ööbin ma esimest ja viimast korda, siis praegu juba räägin teist juttu. Tegelikult oli ju kõik meil olemas ja aru sain, et kõige tähtsam kõik, on ju kaaslased, aitäh olemas olemast! Tänud ka peitjale, sest minu jalg siia küll kunagi poleks atunud!
Lahkusime lumetuisus ja mu kallis vatitekk jäi sinna ootama järgmisi külastajaid, taaskasutus on ju moes ja teil on hea minna kui teate, et keegi ees ootab.
Kui käidi välja idee otsida Varessaare aare ning ööbida ka metsaonnis, siis väga vaimustuses ma polnud ja hakkasin otsima Jõhvis erinevaid majutusasutusi. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin mõtlema, et vist ikka võiks metsaonnis ka ööbida. Päev enne väljasõitu sain oma koti pakitud ja mõtlesin, et mis siis kui onnis on mega külm ja ebamugav ja veel 1000 erinevat häda. Jätsime autod parklasse, panime kotid selga ja asusime oma ööbimiskoha poole teele. Jõudsime pärale, valisime voodid välja ja hakkasime ennast lahti pakkima ja maja kütma. Need, kes ööseks ei jäänud otsustasid kohe minna aaret otsima. Neil kulus päris palju aega, aga lihtne ju ei peagi olema reieni lumes. Sõime hernesuppi, pitsakringit ja magusat kringlit kaa. Peale kohvipausi suundusime meiegi rappa. Teise ringi otsijatel oli tunduvalt lihtsam, meil oli juba rada ees. Käisime 30 min ära. Esimestel kulus poole rohkem aega. Tagasi majas olles hakkas juba tuba soojaks minema. Sõime veel kartulit, grillvorstikesi ja torti!! Mängisime paar lauamängu, lobisesime veidi ja pugesime põhku. Öösel oli päris soe, kohati isegi palav. Hommikuks olid kõik eilsed sokid, jalanõud ja püksisääred ahju ääres ära kuivanud. Hommikusöök oli väga rikkalik, lubati ju vähemalt 4 tärni majutust.
Umbes kuu aega tagasi tuli Annelt idee siia ööbima tulla. Alguses oli huvi väiksem, aga 2 nädala pärast hakkasime plaane tegema. Kes mida võtab, kes kellega ja kuidas kohale saab. Kokku saime 9 ööbijat ja 4 õhtuks koju minejat. Teades, et maja on külm ja antud päeval võib veel teisi seltskondi tulla, plaanisime kella 15ks onnis olla. Päris nii hästi ei õnnestunud, aga enam vähem. Lootsime küll drive-in teha, aga autoga on see üpris lootusetu igal aastajal. Ainult tõsine maastur tõsist kahju teele tehes võib õnnestuda. Maja oli külm, aga soe oli olla. See oli siiski tänu matkamisele ning kui keha maha jahtus, hakkas külm. Tegime tule alla ning hakkasime soendust tegema. Kui koka tehtud soe hernesupp sees oli juba hea olla.
Aardeni oli 700m ning tundus, et esimesed otsijad on kaduma läinud, nii kaua olid nad ära. Nähes kui kõrgelt nende püksid on märjad, saime matka raskusest teada. Õnneks mööda nende jälgi oli meil kerge käia.
Õhtul tulid võõrad siia öömaja vaatama. RMK lehel on kirjas, et 8 voodikohta on ning nähes parklas 3 autot tulid nad ikka vaatama. Nähes, et voodites kohti polnud siis mõtlesid, kus veel selliseid onne on. Olid alles optimistid, isegi kui nad kuhugi kell 21 jõudsid, siis sooja ööd neil vaevalt oli.
Meil oli õhtu pikk, aga mida aeg edasi seda kiiremini kell käis, nii et ühel hetkel Elva tiimi juurest üles minnes avastasin kõik magavat. Soovitan kõigile siia talvel ööbima tulla, on väärt kogemus.
GPS-i statistikat: parklast metsamajani 2,3 km ja aega 45 min. Esimene käik aardeni 925 + 860 m ja aega 33 + 12 + 21 = 1h 6 min. Tagasitee läks samuti 45 minutit.
See tuli juba tunduvalt lihtsamalt, tänud.
Viimane teeots Varessaare parkla juurde tundus veidi hirmutav. Sügavas lumes ainult autojäljed ja kuna olime viimane auto, siis olid need jäljed minu autole veidi vale laiusega. Paris kohaks viskas veidi jäljest välja aga välja vedasime ja jõudsime õnnelikult parklasse. Edasi tuli pikk matk metsaonnini. Henriko kõndis vapralt terve tee jala kuna kelk oli varustust täis. Paar märjemat kohta jäi teele kuid neist saime kuiva jalaga kõrvalt mööda. Teel tuli meelde lapsepõlves olnud külaskäik Võrumaal elavate sugulaste juurde. Sugulane nimelt pidas metsavahi ametit ja tema maja asus keset paksu metsa. Siis tulid nad meile hobusega Piiroja jaama vastu. Vot hobusest, kes veaks meid ja meie asju, tundsin teel majani suurt puudust.
Maja ise oli vägev kuid külm nagu hundilaut. Jätsime osa seltskonda maja kütma ja suppi keetma. Kaasa saime endile Elva pundi. Muidugi oli meie esimene rajavalik totaalne ebaõnnestumine. Nimelt otsustasime majast otse aardeni läbi poolde reide ulatuva lume rühkida. Peagi olime tagasi metsa all asuval seljandikul kus loomulikult asus maja poolt tulev rada. Veidi see lihtsamaks meil teekonda tegi kuid peagi tuli uuesti rabasse suunduda. GPS hakkas kohe alguses keerutama ja suunas alguses otse ja pärast näitas aaret hoopis veidi paremal. Vaevaliselt me siiski kohale jõudsime ja alles seejärel tuli teadmine, et aare on lumega raske. Kui juba nii kaugel oli tuldud, siis tuli kaevata. Õnneks oli rabas mobiililevi täiesti olemas ja Erle leidis logidest pildi aarde täpsemast asukohast. Siis oli juba lihtsam, kõrvutasime pilti erinevate rontidega ümbruses ja peagi leidsime selle õige, mille kõrval aare asus. Uh, kätte saime.
Tagasi metsaonnis olles anti teada, et meie aarde otsing kestis kokku 1,5 tundi. Omast arust kulutasime otsingutele poole vähem. Henriko juba arvas, et me jäämegi rabasse. Sõime kõhu suppi ja kringlit täis ning asusime Erle ja Reinoga koduteele. Seltskond, kes metsaonni ööbima ja alguses kütma jäid, asus omakorda aarde poole teele. Meie kodutee Henrikoga kulges parajaks katsumuseks kuna poolel teel tabas meid lumetorm, kus nähtavus oli alla 100 m ja teed kattis paks lumekiht. Kui alguses näitas autonavi koju jõudmise ajaks 22:22, siis tegelikuse jõudsime koju tund hiljem. Aitäh.
Varessaarest sai meie kahepäevase georetke keskpunkt. Autod jätsime lumisesse parklasse ja kraam selga-kelkudele. Vahepeal varitsesid neid risti ja piki teed voolavad salaveed. Aga kohale jõudsime. Kes ööbima plaanisid jääda, need jäid kütma, suppi keetma ja muidu asjatama. Meie, kellel veel kodusõit õhtuplaanides, otsustasime majalähedase aarde ühe soojaga üles otsida. 720 m ei kõla väga hirmutavalt. Aga kui seda korrutada lumegi poolde reide, siis pole asi enam elementaarne. Ja aare ise. Kui "lumega raske", mis siis veel "lumega 50 cm". Aga kamba peale ja pärast logipiltide uurimist jõudsime ka õigesse kohta kaevama. Tagasiminek hämaras kuuvalgel oli raske aga sedavõrd mõnusam oli majas küdeva pliidi ja sooja hernesupiga oma füüsist kosutada. Piisavalt kosunud võtsime ette tagasitee autodeni. Tee peal kohtasime majakese poole kõndivaid koerajalutajaid, kes tundub küll "full-house"-i täna siin kohata ei lootnud. Tänud emotsioone pakkumast.
Vaikus tühjavõitu väljal on väga kaunis. 0 kraadi ja tuulevaikusega piisas üleval toas poolest päevast kütmisest, et öö läbi ahjuvalveta soe püsiks. Pliit praksus mõnusasti ja toitki sai sellel valmis.
Piret andis teada, et läheb noortega Varessaare kanti päeva veetma ja majakesse ööbima ning kel soovi, võib ühineda. Eks jõulu ajal ole juba palju soovitud ja palju ka Jõuluvanale lubatud, ei teadnud kohe tahtagi. Täna hommikul silmad lahti lüües oli aga tunne tugev ja soov ilmselge... ning aega täpselt pool tundi. Maele telefonikõne - ta on ikka uskumatu kiirreageerija! -, astelpaju tee tulele-termosesse, võileib hambusse, kummikud ja soojad sokid autosse ning minekule! Et ööseks ei planeerinud jääda, siis pidžaama ja hambaharja pakkimise jagu jäi aega ülegi:)
Lähemale jõudes hakkas aeg hoopis rahulikumalt kulgema: vaatasime veel imelises Avinurme puiduaidas ja lillepoes ringi ning nautisime vaateid: iga kilomeeter edasi hakkasid teed talvisemaks minema ja puudel rohkem lund olema - imeline vaikne talveilm!
Varessaare teeotsal kohtusime üle 20 noore matkalisega,kes kogu varustust kelkudele ja seljakottidesse pakkisid, misjärel kenake hanerivi hakkas majakese poole liikuma. Seal olid esimesed tegelased juba tulegi jõudnud üles teha. Mõnus! Väike kehakosutus, siis nagu üks mees räätsad alla ja läbi lume raba suunas! Kohe metsa serval tervitas meid müstiline udu - uuuuhhh, ilus! Retk aardeni läks lustakalt, paljud proovisid Pireti õhutusel luua omaenese räätsajälgi lumel (on ikka raskem küll, kui rivis nt 21. astuda). Kui aarde varemleidja Piret teatas, et see olevat maas, siis korraks juba jõudsime suurele kühveldamisele ja kraapimisele mõelda, kui Mae terav silm märkas lume all konteinerit paistmas. Aare kenasti korras, eemaldasime sealt vaid viimaste külaliste jäetud peotäie kommi...mitte et meil kõhud tühjad oleks, vaid et toitu aardesse ei jäeta.
Seejärel tatsusime veel avaral rabal - no on ikka suur lage küll!- ja kui teised jäid nuputama kohas "ei-saa-üle-Emajõest", siis pöörasime Maega otsa ringi ja tulime tagasi onni, et veel valges tee autoni leida. Tublil Mardil oli selle ajaga suppki valmis saanud ja hüüdis juba raba suunas kõiki sööma:)
Oli ikka ülimalt mõnus päev! Suur aitäh peitjale, Piretile ja kõigile vahvatele matkasellidele!
Tee Varessaare parklasse tundus ikka ilmatuma pikk. Aga vähemalt kui igalpool ähvardati vihma ja äikesega, siis seal säras päike. Jalutasime maja juurde, vaatasime häärberi üle ja edasi raba poole. Seal sain esimest korda elus räätsadega käimist katsetada. Eks see tahab harjumist, aga päris huvitav oli ja esimeseks kõnniks oli matk raba peal parajalt lühike. Pärast tegime puhke- ja söögi-joogipausi ja tatsasime auto poole tagasi. Tore käik oli. Tänud juhatamast.
Algne plaan oli vallutada mõni kaugem keerulisema maastikuga täpike. Ehk sellest retkest sai jälle üks aare, kus ühe täpi pärast olen maha sõitnud ropult palju kilomeetreid ning pühendanud päeva ühele ainukesele naudingule. Mulle nii meeldib. Mitte küll alati, aga vahel võib olla geogurmaan ja lihtsalt nautida seda ühte. Algsele plaanile järgnes ilmateade, mis lubas üle Eesti äikest, paduvihma ja 15 kraadi. Ega muidu selles 15 kraadis poleks ju miskit hullu. Väljaarvatud juhul kui viimased nädalad on temperatuur 30 kraadi ümber kõikunud. Siis tundub 15 kraadi nagu arktiline kliima. Väike arutelu Ingridiga ja kiire otsus, et keda see ilm enne on seganud. Kokkusaamiskohaks ja alguspunktiks oli Rakvere tagune tankla ning sealt algas meie ühine sõit pärapõrgusse, mis seekord kandis Varessaare nime. Üsna pea sai otsa normaalne tee ning algasid teeremondi piinad. Elasin need ilusti üle ja lõpus ootas uhke suht värskelt uue katte saanud parkla matkalistele, kes suunduvad Varessaarde. Kõik oli imeilus. 20 kraadi, lõõskav päike ja suvine lõhnav Eestimaa. Ega me väga oma õnne uskuda ei suutnud ja ei teadnud ka, kaua see mõnu kestab. Tee Varessaarde. Valik sinna matkata praegu kuival suvepäeval on üks parimaid valikuid. Parim ja siledam saab siin tee olla vaid talvel lumega. Ka praegu laiutasid teel mudamülkad, kuid neist õnnestus mööda hiilida. Uskumatu, et sellisel kuival suvel, siin tee peal vesi ei kao. Avastasime mudast värsked jäljed - keegi oli kõndinud siin meie ees paljajalu. ?? tekitas küsimusi, et kas kohtume, aga juba järgmises mülkas olid ka tagasisuunduvad varbajäljed, nii et mitte täna. Head teeolud aitasid meid kiirelt majani jõuda. Uurisime kohe, kas ja kes on need värsked külalised. Maja oli köetud, ahi alles soe, matkajad olid siin öösel ööbinud ja teel nägime nende lahkuvaid jälgi. Edasi suund rappa. Üllatavalt lihtsalt tuli see 4,5 maastik täna. Raba peal vaid mõned sajad meetrid ja saigi logi raamatusse. Viimane siia raamatusse logitud külaskäik oli Mihkli talvine. Tagasi maja juures tegime väikse võileiva pausi, nautisime hetke ja siis tagasi. Vahemärkusena, et ikka oli veel sinine valgete pilvetuttidega taevas kuni autoni. Padukas ja mõned välgusähvatused tabasid meid tagasisõidul alguspunkti ehk Rakverre. Tee auras. Kui taipasin autotermomeetrit vaadata, oligi järelejäänud vaid 15 kraadi. Läks napilt :)
Superilusa talveilma tõttu otsustasin koos mõne muguga nädalavahetusel Varessaare onni matkata. Esmapilgul võimatu ülesanne seda ühistranspordiga teha osutus päris lihtsaks. Alustasime õhtul kuue ajal Mäetaguselt ja kümneks jõudsime onni. Arvasime, et onn on tühi, kuid leidsime eest tervelt üheksa matkalist. Õnneks oli meile üks tuba tühjaks jäetud, juhtumisi oli seal täpselt neli voodikohta :) Sisustasime hilisõhtu söögi valmistamisega(Mehhiko pada) ja lume joogiveeks sulatamisega. Hommikul oli äratus kell kaheksa. Keetsime väikese supikese, pakkisime asjad ja tegime ilma kodinateta väikese tiiru aarde juurde. Lumi oli päris sügav, kohati oli raba alt külmumata ja jäljed täitusid veega. Aarde leidsin kiiresti, seisukord rahuldav. Tagasi tsivilisatsiooni liikusime üle Seli raba. Kokku tuli umbes 36km paksus lumes rühkimist, päris mõnus. Pitsa Jõhvi bussijaamas oli kirsiks tordil. Aitäh!
Oma teise geopäeva ekstreemsuseks otsustasin matkata Varessaarele ja seal ka ühe öö mööda saata. Auto jätsin peitja poolt soovitatud Mustassaare talukohta. Läbi lume läks üsna värske ATV jälg, mida pidasin mõne RMK töötaja omaks. Oleks võinud arvata, et matk on tänu talvele lihtne aga see ei olnud seda. Kohati oli tee täis väikeseid hüppeliigeseid väänavaid jäiseid rööpaid. Siis olid ka libedad ja sirged liuväljad, mille keskkohas olid üldjuhul märjad üllatused allikate näol. ATV oli hooga üle pannud aga mind tundmatu sügavusega lahtine vesi ei meelitanud. Jää hakkas juba varakult ragisema. Muidugi ka seljakoti olin teinud ebamaiselt raskeks ja kaasa tassinud igasugu ebavajalikku pahna. Kui viimase päevavalguse ajal hakkas majake paistma, siis oli väga hea meel kohalejõudmise üle.
Esmalt tegin majale tiiru peale. Paistis, et eelmised külalised olid vist just lahkunud, sest ukseesisel olevad võõrad jalajäljed nägid välja sama värsked kui minu enda jäetudki. Sisenesin majja ja tutvusin rohkearvuliste tubadega. Esimese korruse köetavasse ruumi viskasin koti maha ja mõtlesin, et peaks nüüd kiirelt rabas ära käima. Teisele korrusele minevad lumised jalajäljed kiskusid aga ka ülemist korrust uudistama. Ukse avamisele järgnes paras üllatus. Tuba täiesti soe ja termomeeter näitas 15 kraadi. Täis luksus! Midagi sellist küll ei oleks osanud oodata. Tassisin oma tavaari nüüd siis köetud korrusele ja võis rahuliku südamega rappa suunduda.
ATV jälg läks mööda matkarada edasi ja see mulle ei sobinud. Kuivkäimla kõrvalt leidsin ühe metsa suunduva jalajälje rea, mis viiski mind lühimat teedpidi rappa. Valgust oli nüüdseks jäänud nii väheseks, et pidi pealambi põlema panema. Minu esimene pimedas rabas matkamine. Teel aardeni ületasin veel ühed ATV -ja inimjäljed. Raba ise nagu kandis aga siis jälle ei kandnud ka. Kolm korda astusin millestki ka läbi. Igatahes nii osavalt, et poolel maal olid mul mõlemad jalad juba läbimärjad. Õige piin hakkas aga alles nullis. Kogu puudealune oli kaetud lumega, väljas kottpime ja lisandunud tihe lumesadu. Oi kui kaua ma jalgadega lund riisusin. Kuna olin nii kaugele juba tulnud, siis ei olnud tahtmist ka loobuda. Kokku kulus suure karbi leidmiseks lausa pool tundi. Lõpuks aitas GP lehel olevate piltide detailne analüüsimine, mis suunas mind nullist ca 10 meetri kaugusele. Pagana hea tunne oli. Tagasi majani liikusin mööda enda jäetuid jälgi, kuigi lumesadu tegi seda keeruliseks. Maja juures olnud jalajäljed olid juba täielikult ära kustutatud looduse poolt.
Ka majas olev soe tuba oli vahepeal muutunud 5 kraadi võrra külmemaks. Ikkagist kõvasti parem stardipositsioon kui miinuskraadidega välistemperatuur. Tegin ahju tule ja tassisin piisava koguse küttematerjali tuppa, et ei peaks rohkem õue minema. Järgnes õhtusöök, riiete kuivatamine ja kohaliku logiraamatu lehitsemine. Plaan oli ka geoaarete logisid kirjutada aga igasugune levi oli puudulik - ainult hädaabikõned. Läpakas oli seega järjekordne ebapraktiline kaasa võetud lisaraskus. Ka kaasa võetud alkoholi ei olnud isu juua, sest tuba oli ju soe ja külma õue keha kergendama ei tahtnuks minna. Sama lugu oli tavalise veega. Hävitasin siis lihtsalt kaasa võetud sööki ja ootasin, et bursuika saaks soojaks köetud. Vahepeal sain veel kohalike hiirtega tutvust teha kui nad minu tehtud prügikoti sisu laiali lammutasid. Probleem sai lahendatud kui olin kõik ahvatlused tõstnud maapinnalt kõrgustesse. Kella 10ks õhtul oli kõik valmis seatud, et võiks järgneda üks väga meeldiv öö.
Aitäh peitjale Varassaare aarde eest, mis jääb kindlasti tükiks ajaks meelde!
Kuigi olime omadega Ida-Virumaale jõudnud geopeitusevälistel põhjustel, siis tundus sobilik ka mõned aarded korjata. Varessaare ei ole küll päris selline möödaminnes võtmise aare, aga õnneks olime sättinud ööbimise RMK majja, mis lihtsustas asja oluliselt. Pärast vesist teekonda majani ja suurt võitlust sääskedega oli kell jõudnud juba väga õhtusse. Otsustasime siiski minna veel ka raba peale, et järgmisel hommikul kohe edasi suunduda saaks. Hindan selle päeva parimaks otsuseks, sest päris ilus oli. Aga seda näitavad pildid paremini, kui minu jutt. Aarde leidmisega läks omajagu aega, sest GPS ei soostunud koostööd tegema (mis kujunes ka järgneva päeva läbivaks jooneks). Juhuslikult siiski hakkas silma. Tänud peitjale!
Pori ei olnud, jääd ja vett oli piisavalt. Mõnus jalutuskäik. Tänud!
Ühe matkaseltskonaga võtsime nädalavahetusel plaani Muraka raba läbida ning paistis, et ajastus sai hea - enamus rabast oli peaaegu külmunud, sisse väga kuhugi ei vajunud (suvel oleks see paratamatu olnud:), polnud ei sääski-parme, sai ilma räätsadetta hakkama. Varessaarde jõudsime üle raba alles pimedas ning jagasime maja ühe väiksema matkasünnipäevaliste seltskonnaga. Õhtul tähistaeva valgel üritasime rabaservas ka hunte kuulata ning hommikul väiksel lisaringil sai ka aaret külastatud. Majast teeservani viiv tee oli ka enamus jää all ning sai ilma poriste jalgadetta läbitud. Igati vinge koht talvel külastada, suvel pole veel sinna sattunud.
Kui esimest korda paar aastat tagasi selle matka ette võtsime, ei olnud meil geopeitusest halli aimugi. Maastik tookord võis küll 4,5 lähedane olla. Tookord võimendas seda ilmselt varakevadine sula. Täna oli tunduvalt kergem ja meeldivam: õrn pehme lumi, veetakistused jäätunud...vaid kohalejalutamise vaev. Aare ise ka tuli juba paari esimese koputusega välja.
Vaatamata ilusale talveilmale me eriti kedagi ei kohanud...vaid üks rebane ja jänesejäljed :)
Mõnus, väga mõnus :)
Aitäh peitjale!
Päeva viimane jalutuskäik. Täitsa mõnus seiklemine läbi vesise maastiku, tore majake, loomade-lindude jäljed. Rabaosa osutus ka ootamatult kergeks. Tagasitee läks poole kiiremini, sest võileib ja kakud ootasid, nutitelefoni aku tühjenes ja jalad olid juba märja maastikuga kohanenud.
Hommikul ärgates avastasin, et olen 700 meetri kaugusel 4,5 maastikuga aardest. Ilm oli ilus ja saigi hommikul virgutuseks omadega rappa mindud. Lumekoorik kandis ideaalselt, mõnes kohas vaid veidi vajus, aga sedagi mitte oluliselt. Ei saanud arugi kui äkki olin juba loetud meetrite kaugusel aardest. Maastik oli äärmisel juhul 1,5. Aga see tuli siiski peiduka raskuse arvelt, mis oli omajagu tõusnud. Õnneks ühel hetkel jäi siiski geokuhi silma ja seal ta oligi. Võtsime aardest kaasa ränduri. Tagasiteel leidsime looduslikult külmunud ja uuesti peaaegu üles sulanud jõhvikaid. Küll olid maitsvad :) Et maastikku natukenegi tõsta, siis läksime tagasi väikse ringiga. Väga mõnus hommikune jalutuskäik oli.
Kuna oli kindel plaan marjule minna, seadsin eesmärgiks ka aare võtta. Geps ei tahtnud algul koostööd teha, kuid lõpuks leidsin ikka õige koha üles. Rabast välja tulema hakates, tuli algul nutt kurku. Ei saa, st ei taha, välja tulla. Maa lihtsalt nii punane. Lõpuks ajas mõttes lausa hüsteeriliselt karjuma, kuna maha jäi lõputult ilus punane vaip. Peab ikka tagasi minema. Aitäh peitjale.
Kus siis veel mujal marjul käia kui Varessaares. Tee hästi sisse sõidetud, rohi niidetud ja metsaonn ootamas külastajaid. Tänagi tulid kaks seltskonda vastu. Sai ka aaret külastatud, väga heas seisukorras. Sel aastal on samuti marjauputus.
Meie väikese matkakese teekond oli väga mitmekesine. Oli vett, oli jääd, oli lund, oli jäätunud maad, oli pori, oli muda, oli pehmet pinda. Vist sellest mitmekesisusest tingituna läks teekond nii ruttu, et ei saanudki aru, kui juba olime maja juures. Väga vahva majake võttis meid vastu. Jätsime toidud ja kotid sinna ja läksime edasi lõpp-punkti poole. Et teekond rabas väga lühike ei tunduks, siis viis geps meid aarde juurde suure ringiga. Tagasi tulles arvas Mart, et otsem oleks lühem maa. :) Taas maja juurde jõudes tegime seal väikese toidupausi. Ka tagasitee autoni kulges ruttu. Aitäh Kristale ja Annile ja Erikule vahva seltskonna eest! Aitäh aarde peitjale! EVEJ
Pireti kutsel matkale. Kummik jalas ja minekule. Majakeseni oli kevadist põnevust vuliseva vee, jää, pori ja mõnusa metsaraja näol. Majakese juurest raba servani ja räätsadele. Rabaski oli kevadist lahtist vett, lumekest, jõhvikat ja jäätunud mättaid. Igati mõnus matkake. Tänud peitjale.
Igaks aardeks on oma aeg, nii ootas ka see aare oma aega ,et meie jaoks õige moment tekiks. Aga täna oli kõik nii kui peab. Astusime mööda metsarada parklast maja poole ja kiitsime ennast, et nii õige aja oskasime valida. Maja juurde jõudsime suht vaevata ja siis üritasime rada leida, mis omadega rappa viiks. Esimene tee polnud peris see, nii trügisime õigemas suunas ja ikka ei leidnud rada, küll aga leidsime raba üles :P. Tee rabas oli mõnus, aarde saime ka logitud .Nii hea oli peale rabast väljasaamist majas oma jalgu puhata, väga vahva onnike, siia tasub täitsa ööbima tulla. Tänud peitjale!
Osalesin siinkandis matkal koos kohtlaste ja jõhvikatega Uudo Timmi juhendamisel. Tore seltskond ja hariv matk. Sel ajal kui grupp metsaonnis lõunat pidas käisin logisin aarde leituks. Kui hoolega vaadata siis viib kena georada onni juurest aardeni. Lõpus muutub rada lausa maanteeks. Tehtav kenasti kaardi ja päikese abil. Aitäh!
Paarist päevast sai terve kuu, aga aare oli ilusasti omal kohal. Logiraamatusse sai vist hooldus märtsikuu peale kirjutatud. Järgmine äkki parandab selle juuliks :D Kuivatasime veidi ja lisasime ka nänni. Aare ootab leidjaid (:
Olin just kaks nädalat Eestist eemal aga proovin lähipäevil aaret külastada. Kirjelduse järgi on vist tõesti kadunud, kui koordinaat klappis :(
Istun mina nukralt rabamännitukas ja jälgin kuidas geopeituses minust pisut rohelisem kolleeg nõutult puutokiga mättaid torgib. Aaret pole kusagil- pole ei valget ämbrit ega musta kilekotti. Helistan koju õele, lasen tal logisid ette lugeda, aga abi ei miskit. GPS on mul täpne ja ka koordinaadid said õigesti sisestatud- tundub, et lume sulamise järel on rabaaare kaotsi läinud. Oleme paaripäevasel jalgsimatkal- eile kõmpisime õhtupimeduses Varessaare onnini üle väga märja siirdesoo, tee oli vist ligi kolmekümne protsendi ulatuses täielikult vee all. Jalanõudeks sandaalid- olen alati eelistanud matkadel märjaks ja mudaseks saada. Tasuta RMK metsaonnina kasutusel olevat endist metsavahi maja soovitan kõigil ulualusena kasutada- teelisi ootab siin kaks korrust ahiköetavat luksust,ühes naridega ülakorrusel. Hommikul rappa vantsides jäi sandaal mitu korda älvesse kinni, tagasiteel rebestasin kogemata oma püksid- keha kergendamine muutus küll nii tunduvalt lihtsamaks, ent probleemiks kujunesid kiiresti mustad sääseparved, kes nüüd vabalt säärtele maanduda said. Nii oleks meist mõni kõrvalvaataja küll suure ringiga mööda käinud. Igal juhul suur aitäh peitjale, ilma geopeituseta poleks me ilmselt nii sügavale rappa söandanud minnagi.
Nii palju lund nagu siin polegi ammu näinud :) Lombine tee oli viimaseid hetki veel üsna tahkes olekus, raba peal saime juba longata, üks jalg mättal ja järgmine juba mätaste vahel. Jõhvikaid oli ikka veel palju, ei jaksanud neid kõiki ära süüa, kuigi päeva kolmeteistkümnendaks kilomeetriks kippus nälg juba kallale küll. Täitsa tore maja ja isegi üllatav, et sinna kaugele nii palju viitsitakse käia - külaliste raamat oli sissekandeid tihedalt täis ja geopeiturid olid siin pigem vähemuses.
PS Parklast leidsin musta Crafti meestekinda, nii puhas, et äkki eelmiste külaliste oma? Vaimar, see on nüüd toki otsas paju najal.
Ei saa salata, need kaks eelmist logi kallutasid meie valiku ka kindlalt siia tänaseks. Erinevalt paljudest teistest Eesti osadest toimus siin varakevad - metsa all oli LUND, see sulas, tee peal lombis oli JÄÄ ja see ka sulas, vesi vulises jne. Ja uskumatult kiiresti sulas parklasse enam porivabalt ei saand, jääst vajusin tagasiteel ka korra läbi ja raba, mis eemalt paistis umbes samas seisus kui Allikaraba kuu aega tagasi, paindus jala all - vat mis vahe, kui külm on lumega nagu siin või lumeta nagu seal. Suusajälgi polnud kuskil, jalajälgi küll, lõkkejälgi kah ja isegi üks lõoke oli ennast saba kohale laulma vinnanud. Aga mõnus oli astuda seda kõva teed mööda ikkagi, just natsa üle 6 km nagu lubatud. Jõhvikaid sõime ka raba ealt vähemaks ja maja vaatasime üle. Aitüma suunamast - ülikooli ajal jäi siin miskipärast käimata
Varessaare oli tegemata matkade nimekirjas juba kaua seisnud kui nüüd tuli peitja hooldusteade. Rohkem kui üks õhtu mõtlemiseks polnud aega vaja.
Täna oli tõepoolest üks viimaseid päevi kus maastiku raskusaste on 1,5. Autoga peaaegu porivabalt parklasse ja sealt matkasaapaga kuivalt rabaservani välja, seal 20m soonikut ja raba peal jällegi punase sambla külmunud pind.
Kohati käisime suusajälgedes, arvasime, et on peitja omad. Onnis aga lugesime, et üks "hull" matkaja oli Tartust tulnud ja põhja poole edasi suuskanud. Väga mõnus matk oli! Tänud peitjale!
[kurisookaru] pealampi ei leidnud. Peale Sinu külaskäiku oli onni raamatus oi kui palju kandeid sees.
Aare tiptop korras. Lisatud seda-teist. Kes suvel soos madistada ei viitsi, siis praegu on hea võimalus praktiliselt kuiva jalaga sinna saada.
Tulime laupa öömajale, kõik kohad olid vett täis. oli paras seiklus majani saada. Batman sai kõige märjemaks kui rinnuli vette käis. Pühapa läksime aaret kaema ja ega seegi teekond ei olnud kerge, aga kätte me ta saime. Tänud Ps! Unusatasin majja oma pealambi, punane Petzli oma. Kui keegi leiab, siis hääd kasutamist või vaevatasu :)
Kõigepealt juurdepääsu kohta. Lähenesin lõunast, tee sõidetav,aga mõningate aukudega. Lahkusin põhja poole. Teeremont peaaegu läbi, aga lahtist killustiku veel palju. Parkimisplatsilt viib majani ATV tee. Keegi oli seljatäie küttepuid poolele teele maha jätnud. Maja ümbrus sel aastal niitmata. Rabasse minnes lõi pahviks jõhvikate rohkus. Kes hooajal läheb, korv kaasa. Aare korras, aga must prügikott kadunud. Autost autoni poolteist tundi.
Umbes kuue ajal õhtul jõudsin parklasse. Mõtlesin, et suht kuiv ilm ja hakkasin saabastega minema. Ületasin edukalt mõned mülkad, kuni jõudsin ühe sügavamani. Kas minna edasi või minna tagasi kummikute järgi? Siin olla rästikuid ka nähtud, lähen tagasi. Jalanõude vahetus, sääsetõrjet ka ja uuele katsele. Hea, et sai kummikud võetud, järjest hullemaks läks. Kuni lõpuks jõudsin majani. Tutvusin majaga, uuendasin kaitset sääskede vastu ja hakkasin aarde poole liikuma. Maja ümber oli hein kõrge ja ei saanudki aru, kas siin kusagil peaks mõni rada ka olema. Alguses läksin mööda raba minema, kuid kuna olin üksi ja rabas liikumise kogemus puudub, keerasin varsti tagasi metsa alla. Liikusin siis kusagilt läbi metsa kohani, kus jäi veel umbes 300 meetrit üle raba minna. Metsast väljudes jäid sääsed maha ja asemele tulid kärbsed. vahepeal leidsin veel kellegi jäljed, mis läksid aarde ligidale välja. Natuke otsimist ja logitud ta saigi. Hakkasin siis mööda jälgi tagasi minema, lootes mööda võõraid jälgi minnes leida mingi normaalse raja. Kuid teises suunas minnes ei näinud millegipärast neid jälgi peaaegu üldse ning hakkasin jälgi otsides jubedaid sik-sakke tegema. Loobusin ja liikusin GPS-i järgi tuldud teed tagasi. Vähemalt pole mingeid üüratuid takistusi. Metsas vahepeal leidsin ka tee üles. Kuid siis tuli võsa ja peast kõrgemale ulatuv hein ning pöördusin jälle tagasi rabale, tuldud teele. Tagasi maja juures sõin, lugesin külalisteraamatut ja 21:45 asusin tagasiteele. Natuke peale 22:00 jõudsin auto juurde. Jällegi üks huvitav koht, tänan.
Seoses Muraka looduskaitseala sihtkaitsevööndite piiride nihutamisega pole aardele ligipääs enam takistatud. Aare on vabalt kättesaadav aasta läbi.
Eelmise päeva õhtul matkasime taskulambivalgel metsamajakesse. Külm kui kurjam ja räämas-lagane pealekauba. Koristasime, kütsime, peletasime hiired minema. Hommikul matkasime aardeni, tegime sissekande ja seejärel kohvilauda tagasi, kus täheldasime ka oma sissekande majaraamatusse. Aitäh juhatamast! Aare korras.
Kolme aasta tagune esimene katsetus selle aardega oli küll meeldejääv, kuid kõike muud kui meeldiv (kes eelmise logi läbi on lugenud, siis – kaamera läks ikkagi suht kulukasse remonti pärast...). Aega on aga piisavalt mööda läinud ja aare ise oma asukohaga on selline, mis on kogu aeg meelel püsinud. Ja kui nüüd üle hulga aja langesid kokku vaba puhkepäev ja päikseline ilm, siis sai uus katse ette võetud.
Tee parkimiskohani on endiselt suurepäraselt sõidetav. Kummikud jalga, eelmise kogemuse põhjal kaasa vaid hädavajalik – geps tagavarapatareidega, telefon ja kirjutusvahend (on ju selgeks tehtud et kes ilma ringi liigub on ise loll...).
Kurb, aga esmamulje oli analoogiline eelmise katsega – metsa (soo)tee mis RMK majani viib on mingi tehnikavahendiga sügavateks mudasteks vagudeks sõidetud, lisaks sellele et kohati on tee nagunii pikkade lõikudena lausa vee all. Kuidagi kurvaks tegid need õlilaigulised veesilmad rattarööbastes. No kas ikka tõesti on vaja...
Muidugi ei ole vihmane aastaaeg lähenemiseks soodsaim – tee vee all, tee kõrval väga pehme soine pinnas. Paraja pikkuse ja tugevusega roigas osutus väga kasulikuks abivahendiks et püsti püsida ja kindlaks teha kuhu üldse astuda tasub. Majakese juures lõppesid rööpad ja meelolu paranes. Ja oh mis rõõm – eelmisel katsel ületamatuks jäänud kummikust sügavamat veetakistust metsa ja raba vahel seekord ei olnud, mõistlik niiske pinnas.
Ja siis see viimane 400 meetrit rabas – see oli tore. Rahulikult jalutades (hmm, ok lausa jalutamiseks oli pinnas piisavalt pehme, raba ikkagi, aga mõõdukas koormus tuleb ainult kasuks) kadusid ka eelnevad kurjad mõtted. Leid tuli kiiresti, võtsin ühe märkidest, leidsin midagi taskust ka jätmiseks (huvitav mida see AMM sellel märgil tähendab, Googli pakkumine: Association of Manitoba Municipalities, ei tundu usutav).
Tagasiteel kordus kõik vastupidises järjekorras. Kaunis rabajalutuskäik, niidetud väljakud metsamaja ümbruses ja siis kaks kilomeetrit väiksemate ja suuremate veekogudega teed. Eduka leiu tõttu oli vaid meelolu ja sellele vastavalt suhtumine oluliselt positiivsem.
Autoga ärasõidutee sai valitud teine – justkui otsem. Tee oli iseenesest suurepärane, äsja ümberehitatud või isegi veel ehitusjärgus – korralike truupide, geotekstiiliga jne. aga.... pea neli kilomeetrit sellest oli veel kaetud kruusaga mille väiksemad tükid võivad jaanalinnumunadega võistelda... lõplik silumine oli seal ilmselt veel tegemata, Igatahes kulus vääääga palju aega seal vaevu edasi liikudes ja üritades rööpaid vältida. Ja kolinat põhja alt oli siiski korduvalt kuulda. Seega vähemalt hetkel ma põhja poolt parkimiskohale lähenevat teed ei soovitaks sõiduautole, parem väike ring ja läheneda lõunast.
Kokku autost lahkumisest kuni tagasijõudmiseni 2 tundi ja 10 minutit ja 6,5km. Tänud peitjale!
Kuna ma selleks reisiks laenasin Alexilt räätsasi siis mõtlesin selle aarde juures neid testida aga läks nagu ikka. Räätsad said mu turjal loksuda aardeni ja tagasi ehk siis selle aarde juures ei olnud mingisugust vajadust neid kasutada. Lugesin logisid ja kirusin, et Jussikese loodetud vihm sadas mulle siin kaela üle aasta hiljem kui ta seda lootis.
Ajarännak tagasi kadunud matkadesse joonas444 ning tõenäoliselt ka soengu juurde