Varessaare

11 juuni 2023 leidis Fred ja Kalle [simkalle]

Aarde maastiku arvestades sai natuke ette valmistatud. Fred võttis kaasa kummikud ja ma soetasin realiseerimiskeskusest kahlamispüksid.Tegelikult oleks kohale jõudnud ka kuivade tossudega,arvestades aastaaega.Kummipükse loodan kasutada tulevikus raskemate aarete leidmisel või peitmisel.

28 jaanuar 2023 leidis Inge ja Marko [markosu]

Aitäh aarde eest!

28 jaanuar 2023 leidis Inge, Marko [aunad]

Onni juurest viis selge rada raba peale ja seal kandis nii lumi, kui pinnas.. kuni ühel hetkel korraks ei kandnud. Paar tilka lipsas saapasse, kuid piisavalt vähe, et endiselt soe oleks. Aare andis end ka üsna kiirelt näole, nii et igati edukas retk oli.

Tänan peitmast.

22 jaanuar 2023 leidis Liis,Helen,Salme , Krissu [yksk6ik]

Olime arvestanud miskipärast veidi pikema teekonnaga kui 730 meetrit. Alla kilomeetri rabas on käkitegu. Labidas oli mul seljakotis aga seda vaja ei läinud. Aarde lähistel polnud metsatukas lundki. Tänud

22 jaanuar 2023 leidis Salme, Helen, Krissu, Liis [luurebuss]

Mu jaoks käesoleva seisuga vanim leidmata Ida-Virumaa aare.

Kui LK110st positiivne emotsioon saadud, siis võtsime suuna päeva peaeesmärgi poole. 4.5 maastik väheke kohutas, aga 1) hullem kui Puhatu see ikka olla ei saa; 2) lumekiht oli maas ja maastikku polnud näha ja mida ei näe, seda ka ei karda.

Maja juurest olid aardeni närused 700m, mis tundusid kui nohu ja suht seda nad olidki. Tublide kambajõmmidega läks tee ruttu ja aardeleid tuli veel rutem ning saime lõpuks nimed sisse kribatud.

Nüüd on kohe hea mõelda, et ühtegi väga hullu aaret Ida-Virumaale eeldatavasti enam jäänud pole (jess).

22 jaanuar 2023 leidis Krissu, Liis, Helen ja Salme [helen]

Peale onni uudistamise tiiru oli loogiline jätk liikuda Muraka rappa selle vanakese juurde. Kuna teekond sinna ainult 700 meetrit ja rabaosa suhteliselt lühike, siis maatiku raskusaste meile muret ei valmistanud. Küll aga arvasime peidukoha talvistes oludes tunduvalt raskema kui 1,5 olevat. Igaks juhuks oli kaasas muidugi labidas, et saaks vajadusel kaevetöid teha. Kui vaid teaks, kust täpsemalt kaevata. Lootsime, et neljakesi suudame päris suure ala läbi sondeerida. Vot selliste mõtetega jalutasime üle külmunud ja lumevaese raba nulli poole.

Kohale jõudes tõmbasid esmalt meie tähelepanu paar kõrget posti, mis kunagi olid muidugi vähe jämedamad männid. Meie rõõmuks oli nulli ümbrus praktiliselt lumevaba ja siis pilgud maha suunates hakkas aare juba kenasti silma. Ei mingit kaevamist ega probleemi leidmisega. Sisu oli ilusti korras, tähendasime oma külaskäigu logiraamatusse. Ja siis juba tuldud teed tagasi onnini ja edasi parklani. See oli küll lihtne jalutuskäik mõnusa seltskonnaga. Aitäh kõigile!

13 september 2022 leidis Nils [kuuseokas]

Leidsin! Raske polnud. Õnneks on kuiv aeg. Logiraamat oli heas sesisus ja kuiv. Aitäh!

12 september 2022 leidis Andrus [laanetallaja]

Kerge leid. Tagasiteel sai jõhvikaid korjata. Tänan teid!

13 august 2021 leidis Ove [ove]

Tänan aarde eest!

24 jaanuar 2021 leidis Reix, Loona, Piia ja Peeter [blondiin]

Mul olid kaasas kahed saapad (räätsad ja kummikud olid muidugi kodukeldris), ühed saapad tegelesid kilode kaupa vee jäätamisega Jeepis (ja siis kuivasid ligi nädal otsa kodus), teised kogesid siis rabapesu pea kohe, kui olime oma toreda seltskonnaga suundunud raba peale. Aga noh, mis viga on oma jalgades tunda raba sooja niiskust, kui Reix teeb ette kindla ja otse kugeva raja rabasaarele. Sellel ajal kui teised nagu Kingi raamatus "Mobla" telefonihelinat kuulanud mõtetult ringi kõndisid, leidis tema seksikalt kavalalt matkajuhina ka aarde asupaiga ja juhtis mind taaskord ohutult kallikssaanud metsaonnini tagasi ka.
Tänud peitjale, kaaskulgejatele ja matkajuhile ka.

24 jaanuar 2021 leidis Reix, Piia, Peeter ja Loona [paulaloona]

Hommikul otsustasime ikkagi selle aarde juures ka ära käia. Üllatuseks oli rabas oi-oi kui palju lund. Ikka poolde reide sai lumme astutud. Õnneks läks jäljemeister Reix ees ning ülejäänud tema järel ning nii me lõpuks kohale jõudsime.
Eelnev mitteleid ja lume hulk ei andnud just eriti palju lootust. Puude vahel oli õnneks lund natuke vähem ning olime teistelt peitmisviisi kohta ka natuke aimu saanud. Oleks sinna kindlasti vähemalt mõnekümneks minutiks kaevama jäänud, kui Reix poleks õige nurga alt läbi lumme sulanud augu aarde nurka näinud. Panime nimed kirja ja sumpasime tagasi. Nägime nii looma- kui suusajälgi. Aitäh!

24 jaanuar 2021 leidis Loona, Reix, Peeter ja Piia [piuks]

Kui õhtul oli mõni, kes arvas, et ega selles kohas küll magamisest midagi suurt välja ei tule siis hommikul oldi juba teist meelt. Und jagus ikka seniks kuni suur valge juba väljas. Silmaluuke avades oli küll kuulda, et kiireks läheb ja aarded ei pidavat ootama vaid lähevad arhiivi aga sellest hoiatusest hoolimata oli meil aega küll, et mõnusat hommikut nautida ;)
Pooltel oli see aare leitud. Meie Peetriga kuulusime selle teise poole sisse, kel see aga veel leidmata.
Aarde poole suundudes tundus mulle, et siin oli küll hoooopis paksem lumi kui eelmisel päeval Puhatu rabas. Kui mingi aeg isegi püüdsin eriti sügavasse lumme vajumist vältida siis varsti oli sellest juba poogen. Kellegil meist räätsasid polnud ja nii ei saanud loota, et teist päeva järjest õnnestub sellist mõnusalt sissetallatud rada nautida. Olid vaid rajameister Reixi jäljed, mis kenasti aardeni viisid.
Ega ei teagi kui kaua seal väidetavas nullis oleks tiirutanud kui Reix õige nurga alt miskit kahtlast poleks silmanud.
Aare leitud, nimed kirjas ja suund juba järgmisele rabavallutusele.
Meie täname!

17 jaanuar 2021 ei leidnud Mihkel [speedsta]

Ei leidnu aga see polnudki asja juures kõige olulisem, teinekord on protsess see, mille pärast asju tehakse. Pühapäeva plaan oligi tegelikult kolme suusapaariga Alam-Pedjale minna. Aga üks sõber oli eelneval õhtul ennast Virumaale eelpositsioneerinud, seega plaan muutus, why not, nagu vanadel eestlastel oli kombeks öelda. Muraka rabaga oli tagasihoidlik plaan: sõita Mustassaarde ehk Varessaare parklasse, teha rabas radiaal, korjata aare, tiksuda Varessaares ja niisama suusatamisest mõnu tunda. Kohaliku päritolu sõbra eestvedamisel panime suusad alla hoopis Metskülas, et sealt kaudu rappa minna ja pärast Varessaare kaudu tagasi tulla. Kohapealne mõõtmine näitas lund 13" (tolli), mille sügavus metsas ja rabas varieerus märgatavalt. Aga kolmekesi oli paras suusatada, esimene lükkas jälge, teine lonkis ja kolmas sai nautida korraliku suusarada, va kohtades, kus puud olid lookas vastu maad ja muud looduslikud takistused. Raba suuri üllatusi ei pakkunud aga on alati muljetavaldav olnud, kui ma siia satun. Kulgemine oli enamasti sirgjooneline, vaatasime pilvi ja metsa nagu vanasti ikka navigeeriti. Kohati leidus täiesti lahtiseid laukaid ja märgasid kohtasid, kust oli mõistlik tiiruga ümber minna. Varesaare külje all jagunesime logimis ja lõkkegrupiks, mina kuulusin esimesse ja jätkasin üksi teed ülima eesmärgi suunas. Sobilik metsatukk paistis kaugelt ja kohapeal veendusin nulli olemasolus. Aga siis hakkas jenka pihta, kus kuramuse kohas see aare siis olla võiks, kõik on lumega kaetud ju. Tõe väljaselgitamise huvides töötlesin 30+ minuti jooksul nulli piirkonna vähemalt 5m raadiuses suusakepika sondeerides läbi. Hetkel avaneb seal vaatepilt, kus suurem osa ühest metsatukast on suusakepi sõõrikuid täis ja mitte hõredalt vaid kogu pind on kaetud. Aga ei midagi. Vahepeal sõin Selga küpsist ja jõin teed ning sondeerisin läbi ka rändom kohad aga õnne see mulle ei toonud. Kuna olin teinud tubli tööd, lõpetasin otsimise kerge südamega ja sõitsin maja juures lõket tegevate sõpradeni. Viimastest külastajates oli ahi veel soe ja maha jäetud mitmed produktid. Seega ootas mind ees äsja valminud grill ribi, mis tõstis meeleolu mitu punkti. Tulenevalt pingutusest maitses õlu ka suurepäraselt aga autojuhina pidin piirduma vaid mõne lonksuga. Järgmine ülesanne oli suuskade alt jää kraapimine, sest pidamine oli muutunud üle ootuste suurepäraseks. Sõpradel oli lapsepõlvest samuti puusuusa kogemus, mistõttu läks suuremaks suusa määrimiseks, vahendiks kohapealt leitud küünal. Et pidamine veelgi paremaks ei muutuks, võtsin projekti juhtimise enda kanda ning suusad said määritud nagu kord ja kohus. Varsti tuli aga videvik peale ja tuli suund tagasi võtta. Mootorsaani jälg tegi suusatamise lõbusaks ja kõik said nautida värskelt küünalt saanud suuskade erakordset libisemist. Teadupärast on tee maismaale igal aastaajal märg, nii ka seekord. Suured külmad polnud vulisevaid ojakesi vaigistada ja tuli teha raja valikuid. Ühel hetkel olime ümbritsetud halbadest valikutest, mis tähendas kas suuskade märjaks tegemist ehk jäätumist või suure tiiruga minekut. Valiti märg variant. Mina siis suures kavaluses võtsin suusad jalast ja otsisin teed suusatatavale maale. Elevuses oma tarkusest arvestasin jää paksust ja sammu pikkust totaalselt valesti, mis päädis ühe niiske ja teise vett täis kummikuga. Ja see vesi ei olnud soe. Autoni oli veel 6 kilomeetrit. Kummik jalast, vesi välja, vilt ja tald väänates kuivemaks, uus topeltsokk jalga, kilekott peale ja kogu kompott tagasi jalga. Kilekoti oleks võinud panemata ka jätta, sest juba varsti loksus varvaste vahel Põhja-Jäämeri. Seega tuli hakata tegema aktiivsemaid suusaliigutusi ja pole raske ennustada, kes autoni jõudes esikoha mõnu nautis. Kuiv sokk ja saabas olid nagu kirss tordil. Soe auto pärssis entusiasmi minna ronima Iisaku vaatetorni ja ka muud logimise mõtted. Hea oli, et kõik inimesed jäid terveks ning varbad külge. Selle aarde lähen otsin aga mõni teine kord ülesse ja siis ei kirjuta nii pikalt enam, loodetavasti.

11 oktoober 2020 leidis Krista,Maris,Aive [sunflower]

Teistel oli see juba võetud aga nad olid nõus minuga kaasa jalutama.Ilmaga ka meil vedas,nägime isegi päikest natuke.Raba oli kaunis.Aitäh peitjale ja kaaslastele.

2 mai 2020 leidis   [tunk]

Täna oli trampimist juba omajagu saanud, nii märjal mättal kui kuival plangul, nii horisontaalselt kilomeetreid kattes kui ka vertikaalselt trepijooksu harrastades - aga egas küll küllale liiga tee, üks 4.5 Varessaare mahub ikka veel päeva ära. Kummikud näpu otsa, geps taskusse ja minek. Hmm ... gepsu akud kutud ja varu ka tühi - geps taskust tagasi autosse ja minek.

Kuskil kilomeeter algusest läks mudarada juba sellevõrra vesiseks, et vahetasin jalanõud. Tossud jäid lähima puu juurde ja püüdsin selle koha endale mällu vajutada. Tavapäraselt salvestan sellistel puhkudel gepsu lisapunkti, aga seekord pidin ebatäpset telefonigepsu usaldama, tehes foto, mille küljest pärast vajadusel koordinaadid saab. Edasi oli suhteliselt tuim mudalompides mulistamine praktiliselt kuni Varessaare metsaonnini välja. Pilk nina ees, igasugused mõtlemata jäänud mõtted peas oma rada jooksmas, ega sel teel miskit suurt ringi vaadata olegi enne kui Varessaarel.

"Onn" on selle häärberi kohta muidugi ülimalt tagasihoidlik sõna :o) Päriselt ka, olen vähemalt ühes Lõuna-Euroopa "villa"-nimelises kohas ööbinud, kus tingimused märgatavalt nigelamad. Nojah, ilmselt oleneb ka, mida keegi just korraliku majutuse juures ootab. Käisin maja läbi ja muudkui noogutasin heakskiitvalt - väga tõenäoliselt tahan ümbruskonda millalgi pikemale matkale tulla ning lemmik-ööbimiskoht läheb siis esimesena kaardile. Ühes toas oli koiku peal täis seljakott ning põrandal kerged spordijalatsid - omanik arvatavasti kusagil lähistel, vahest fotograaf? Või ehk geopeitur? Võtsin suuna aardele. Leidmiseks kulus mõni minut, selle aastanumbriga leidjaid kirjas polnud, kuid päev enne viimast jõululaupäeva jäeti sinna küll natuke isemoodi teade. Kuna ma komme karbis ei näinud, siis eeldan, et Tanel pistis kõik pintslisse, tubli! :o) Aare korras, aitäh!

19 jaanuar 2019 leidis Kleone, Reino, Martin, Rudolf, Arvo & Erle [polaar]

Pole ammu nii sügavas lumes mütanud, ammugi veel rabas. See 720 m metsamehe majast aardeni kujunes pikemaks ja energiat kulus ka rohkem, sest ees paksu lumega maastik ja midagi ei tea ega näe, kas astud mättale või mööda sügavusse ja oled kõhuni lumes. Tagasi minek oli hoopis midagi muud, jäljed ju ees. Aga väga ilus oli päikeseloojangu ajal sumpamine ja tagasitee kuupaistel. Majakesse jõudes ootas meid ees soe ja maitsev söök ja jook. Peale mõnusat istumist toredas seltskonnas tuli minna 2,3 km parklani ja siis juba ootas ees kodutee. Huvitav koht, aitäh!

19 jaanuar 2019 leidis Seltskonnaga [matu07]

Kui Anne pakkus võimalust liituda kesktalvise Varessaare-retkega, siis väga pikka mõtlemist polnud - täpselt paslik aeg natuke talveväsimust kontidest välja võimelda ja üle mitme kuu geokamraadidele näkku vaadata. "Elva tiimi" koosseisus toimus veel viimasel õhtul üks vahetus ja start kippus ka veidi viibima. Otsustasime jooksvalt, et soojendusaaretest loobume ja sõidame otse Varessaare parklasse. Saabusime väga täpselt 5-10 minutit enne ülejäänud ekipaaže.

Edasi jäi üle ainult imestada, millised toidu- ja varustusekogused on mugava äraolemise huvides kaasa pakitud. Õhtul loomulikult selgus, et tegu oli tõesti peaaegu luksusmatkamisega - nii pikka toidulauda ja suurt lauamänguvalikut pole mina veel metsaonnis kohanud.

Aarde järel käimine oli väga äge elamus, mis ilmselt eelkõige tänu heale seltskonnale kurvaks DNF-iks ei pööranud - kamba peale mõeldi välja, kus aare võiks olla, ja ka tuvastati õige koht kaevamiseks. Rääkimata muidugi sellest, et nii sügavas lumes on ikka hea, kui keegi on juba jäljed ette sumbanud.

Majas jätkus õhtu grilli, tšilli, juttude ja lauamängudega. Mingist hetkest jäid ainult tšill ja jutud, mis kestsid alumise korruse punkris pea varahommikuni.

Hommikul ärgates tuvastasin, et hingeõhku on küll näha (mis tähendab, et on 8 kraadi sooja või vähem), aga laenatud magamiskotis on meeldivalt soe. Samuti tuvastasin, et ülejäänud maja on ammu ärkvel ja asub koduteele. Eks jäime siis oma kambaga ülejäänud toidukuhjaga tõtt vahtima ja maja ajalugu + logiraamatut lugema, kuni uni silmast minema pühitud.

Varessaarele tuleks veel. Aitäh kutsumast, aitäh korraldamast!

19 jaanuar 2019 leidis Seltskond & [kallo]

Kui hommikupoole sai soojenduseks Karulaane jenkat tantsimas käidud, siis siin jätkus teine etapp meie plaanidest. See pidanuks olema küll kolmas, aga Punasoo lauka juurde mineku jätsime vahele. Ei õnnestunud sõita sinna, kuhu plaanisime, kuna teed olid lahti lükkamata ja maastur oli kodus. Seega siirdusime otse siia Varessaare parklasse, et mitte pimeda peale jääda. Autod pidime siia maha jätma ja edasi ei saanud, kuna maastur oli kodus. Tõsi, ega selle olemasolu poleks ka palju kaasa aidanud. Vast 500m oleks saanud lähemale, siis oleks ikka pidanud keelumärgi taha jääma.

Niisiis sai kogu vajalik kraam selga ja kelkudele pakitud ning punuma pandud. Või ega see nüüd niiväga punumine polnudki, pigem selline läbi lume rühkmine. Ega kerge ei ole paksus lumes liikuda. Ja siis sellise matka ajal on aega mõelda igasugu mõtteid. Näiteks ka selliseid, et omal ajal see liikumine nii käiski, hobustega või jala. Ja igasuguse ilmaga. Ka sellisega või veel hullemaga. Ja ka lapsed samamoodi. Aga noh, tänapäeva elutempo on nii kiire, et jala ei jõuaks enam kuhugi. FOMO kummitaks enamust meist, nii palju jääks tegemata :) Jah, tuleb õnnelik olla selle üle, mis meil. Ning sumpasime läbi lume edasi :)

Nagu juba eespool öeldud, ootas paras hundilaut meid ees. Aga puud olid olemas, ise võtsin veel ka kuivi puid kaasa igaks juhuks ja tule sai kiirelt nii pliidi alla kui ka alumise korruse burzuikat meenutavale ahjule. Kahjuks ei leidnud õhtul termomeetrit riiulilt üles, ei tea mis see temperatuur oli. Hommikul valges selle leidsin enne lahkumist, siis näitaks see, et meil oli seal 24 kraadi sooja. Pole üldse paha.

Õhtu oli mõnus. Aga sellise seltskonnaga ei saakski see ju kuidagi teisiti olla. Sai ohtralt süüa-juua, nalja, mänge mängida, vahepeal rabas aarde juures käia, siis veel süüa-juua jne. Kokkuvõttes oli ilmselt nende päevade energiakulu ikka väiksem, võrreldes sellega, kui palju sai seda energiat sisse söödud.

Tegelikult on vaja vahel selliseid "natuke teistmoodi" elu kogemusi. Siis oskad oma igapäevast elu ja selle mugavusi hoopis rohkem hinnata. Tõsi, see üks õhtu ei anna veel väga efekti. Nädalane onnis elamine mõjuks kindlasti, paljudele. Peale seda saad aru, et soe tuba või kraanist tulev puhas vesi on päris suur luksus. Ning wc, mitte kuivkäimla :)

Oli igati mõnus retk, tänud siia kutsumast!

19 jaanuar 2019 leidis Anne, Kallo, Kaupo, Kristjan, Maire, Merle [meteta]

Seda nädalavahetust Varessaare onnis ootasid ilmselt kõik juba üsna kärsitult (mõned lihtsalt ei tahtnud esialgu tunnistada, et neile meeldib väga mõte keset talve külma metsamajja, kus lubati hea õnne korral isegi hiirte-rottide poolt lõbustatud saada, ööbima minna..)

Lõpuks oli põhjalikult planeeritud päev käes. Harjumaal tundus lund päris palju, üritasime selle küll mõttes vähemalt kahega korrutada ja ette kujutada, mis meid Virumaal ees ootab, kuid saime ikka üllatatud. Isegi pikematel oli lumi sageli üle põlve, mõne lühema puhul oli pähe pandud tutiga müts kohati väga hea valik, vähemalt tutt paistis hange tagant välja. No, kerge see sumpamine ei olnud, aga lõbus oli ju ikka;).

Kaaslased on juba värvikalt kirjeldanud meid ees oodanud luksöömaja. Enamik meist vist küll ei uskunud, et see tuba soojaks läheb. Mina isiklikult häälestasin end küll juba ette, kuidas öösel võimalikult efektiivseid kõverkujusid magamiskotis luua, et soojem oleks.. Pliit oli aga uus ja uhke ning ilmselt tubli cateringiülem Anne agar askeldamine ja teistegi käsutamine ka natuke asjalik olla, muutis toatemperatuuri aina lootustandvamaks.
Kui esimene punt pimedast rabast aarde juurest tagasi saabus, oli juba täitsa hubane olemine, aga ega siis geopeiturid saa rahulikult soojas toas istuda ja magama minna teadmisega, et leidmata aare siinsamas läheduses. Nii kulgesimegi kuupaistel rappa, isegi teiste poolt sissetallatud rajal saime tunda sügavas lumes sumpamise võlu.
Õhtu onnis oli väga vahva. Kästi küll muudkui süüa, aga mängida sai ka ja nalja veelgi rohkem. Hommikul idüll jätkus, rikkalik hommikusöök venis pikaks, kuni lõpuks oli aeg kompsud kokku pakkida. Lund muudkui sadas, eilsed jäljed teel parklani olid peaaegu kadunud. Lumi on ikka vahva!
Kui tõelist talve tahta, tuleb pealinnast eemale minna, näiteks Virumaale:)

Aitäh kaaslastele! Tänu teile oli väga äge nädalavahetus.

19 jaanuar 2019 leidis Anne, Kallo, Kaupo, Kristjan, Maire, Merle [nuffi]

Hetkel loen, et mina olla algataja siia 5* hotelli ööbima tulla. No teretore küll. Alguses tundus, et tuleme Kaupoga 2-si, kuid kui tegime grupi, siis kukkus rahvast juurde lisanduma. Osasid ei olnud küll võimalik ära meelitada kõigi mugavustega ööbima, kuid siis kärgatas mulle mõte Elva tiim kohale kupatada, sest siis on kindel, et tulevad ägedad logid. Kohal oli parklas 13 inimest ja kuna ma olla lubanud söögiga varustada, siis oli mul kompse palju. Oskuslikult oskasin kõik ära jagada ning mulle jäi kelk plastiknõude kastiga. Tee peal ei juhtunud midagi märkimisväärset, kui mitte arvestada Reino-Kallo sissekukkumist ja 100 korda kelkude ümberminemist.

Maja oli suur, peal plekk-katus ja puha, kuid tõesti külm kui hundilaut. Küll aga tervitas meid seal tutikas suur pliit, mis pärast osutus nagu keskkütte radikaks st kui puid kogu aeg alla panna, siis oli ka soe. Hakkasime kütma, joped seljas. Vaevaliselt kraadid tõusid ja riided vähenesid. Mina võtsin sisse söögitädi koha ehk sain nii sooja pliidi ääres olla. Kui 1-ne tiim aarde juurest tuli, istusime lauda. Täiesti õdus oli. Kuid siis tuli eiteakust ülejäänutel idee aarde juurde minna, no siililegi selge, tuli minna.

Rabas oli lund tõesti ropult ja kottpime. Maire istus lume peal nii, et ei pidanud jalgugi kõverdama. Mina püherdasin mitu korda ja kohale jõudsin ainult tänu 1-se tiimi rammitud rajale. Kuna meist jäi majja Elva tiim ja käsk grilli tuli üles teha, siis see tuluke paistis juba kaugele. Küll oli mõnna tunne. Ja siis läks Kaupo 4 aasta geomängu tähistamiseks. Ajataju polnud sellises onnis olemaski ja vapramad tulid siis magama kui mina juba tõusin, sest omatehtud lapi vatitekk kõlbas 20 aastat ideaalselt mu elamisse, siin aga osutus täiesti pussuks. No ma arvasin, et mul võib natuke külm hakata aga et kohe nii, no ei arvanud. Selga läksid kõik mu kaasas olnud riideasjad ja kui ka jope ja tutimüts käiku magamiseks läksid, siis sain aru, et sooja saab vaid siis kui tuli alla teha. Nii ma siis seal magasin püstijalu pliidi ääres. Aga see-eest olin ma hommikul teistest sammu võrra ees – minul enam riide ei olnud vaja panna, sest ma olin juba riides.

Kui ma seal lubasin, et sellises 5* hotellis ööbin ma esimest ja viimast korda, siis praegu juba räägin teist juttu. Tegelikult oli ju kõik meil olemas ja aru sain, et kõige tähtsam kõik, on ju kaaslased, aitäh olemas olemast! Tänud ka peitjale, sest minu jalg siia küll kunagi poleks atunud!

Lahkusime lumetuisus ja mu kallis vatitekk jäi sinna ootama järgmisi külastajaid, taaskasutus on ju moes ja teil on hea minna kui teate, et keegi ees ootab.

19 jaanuar 2019 leidis Maire ja teised [ftf]

Kui käidi välja idee otsida Varessaare aare ning ööbida ka metsaonnis, siis väga vaimustuses ma polnud ja hakkasin otsima Jõhvis erinevaid majutusasutusi. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin mõtlema, et vist ikka võiks metsaonnis ka ööbida. Päev enne väljasõitu sain oma koti pakitud ja mõtlesin, et mis siis kui onnis on mega külm ja ebamugav ja veel 1000 erinevat häda. Jätsime autod parklasse, panime kotid selga ja asusime oma ööbimiskoha poole teele. Jõudsime pärale, valisime voodid välja ja hakkasime ennast lahti pakkima ja maja kütma. Need, kes ööseks ei jäänud otsustasid kohe minna aaret otsima. Neil kulus päris palju aega, aga lihtne ju ei peagi olema reieni lumes. Sõime hernesuppi, pitsakringit ja magusat kringlit kaa. Peale kohvipausi suundusime meiegi rappa. Teise ringi otsijatel oli tunduvalt lihtsam, meil oli juba rada ees. Käisime 30 min ära. Esimestel kulus poole rohkem aega. Tagasi majas olles hakkas juba tuba soojaks minema. Sõime veel kartulit, grillvorstikesi ja torti!! Mängisime paar lauamängu, lobisesime veidi ja pugesime põhku. Öösel oli päris soe, kohati isegi palav. Hommikuks olid kõik eilsed sokid, jalanõud ja püksisääred ahju ääres ära kuivanud. Hommikusöök oli väga rikkalik, lubati ju vähemalt 4 tärni majutust.

19 jaanuar 2019 leidis Ööbijad [lepalind]

Umbes kuu aega tagasi tuli Annelt idee siia ööbima tulla. Alguses oli huvi väiksem, aga 2 nädala pärast hakkasime plaane tegema. Kes mida võtab, kes kellega ja kuidas kohale saab. Kokku saime 9 ööbijat ja 4 õhtuks koju minejat. Teades, et maja on külm ja antud päeval võib veel teisi seltskondi tulla, plaanisime kella 15ks onnis olla. Päris nii hästi ei õnnestunud, aga enam vähem. Lootsime küll drive-in teha, aga autoga on see üpris lootusetu igal aastajal. Ainult tõsine maastur tõsist kahju teele tehes võib õnnestuda. Maja oli külm, aga soe oli olla. See oli siiski tänu matkamisele ning kui keha maha jahtus, hakkas külm. Tegime tule alla ning hakkasime soendust tegema. Kui koka tehtud soe hernesupp sees oli juba hea olla.

Aardeni oli 700m ning tundus, et esimesed otsijad on kaduma läinud, nii kaua olid nad ära. Nähes kui kõrgelt nende püksid on märjad, saime matka raskusest teada. Õnneks mööda nende jälgi oli meil kerge käia.

Õhtul tulid võõrad siia öömaja vaatama. RMK lehel on kirjas, et 8 voodikohta on ning nähes parklas 3 autot tulid nad ikka vaatama. Nähes, et voodites kohti polnud siis mõtlesid, kus veel selliseid onne on. Olid alles optimistid, isegi kui nad kuhugi kell 21 jõudsid, siis sooja ööd neil vaevalt oli.

Meil oli õhtu pikk, aga mida aeg edasi seda kiiremini kell käis, nii et ühel hetkel Elva tiimi juurest üles minnes avastasin kõik magavat. Soovitan kõigile siia talvel ööbima tulla, on väärt kogemus.

19 jaanuar 2019 kommenteeris Reino [errvee]

GPS-i statistikat: parklast metsamajani 2,3 km ja aega 45 min. Esimene käik aardeni 925 + 860 m ja aega 33 + 12 + 21 = 1h 6 min. Tagasitee läks samuti 45 minutit.

19 jaanuar 2019 leidis Seltskond ja Kristjan [sportlane]

See tuli juba tunduvalt lihtsamalt, tänud.

19 jaanuar 2019 leidis Martin, Rudolf, Arvo, Erle, Reino ja Kleone [kleone]

Viimane teeots Varessaare parkla juurde tundus veidi hirmutav. Sügavas lumes ainult autojäljed ja kuna olime viimane auto, siis olid need jäljed minu autole veidi vale laiusega. Paris kohaks viskas veidi jäljest välja aga välja vedasime ja jõudsime õnnelikult parklasse. Edasi tuli pikk matk metsaonnini. Henriko kõndis vapralt terve tee jala kuna kelk oli varustust täis. Paar märjemat kohta jäi teele kuid neist saime kuiva jalaga kõrvalt mööda. Teel tuli meelde lapsepõlves olnud külaskäik Võrumaal elavate sugulaste juurde. Sugulane nimelt pidas metsavahi ametit ja tema maja asus keset paksu metsa. Siis tulid nad meile hobusega Piiroja jaama vastu. Vot hobusest, kes veaks meid ja meie asju, tundsin teel majani suurt puudust.

Maja ise oli vägev kuid külm nagu hundilaut. Jätsime osa seltskonda maja kütma ja suppi keetma. Kaasa saime endile Elva pundi. Muidugi oli meie esimene rajavalik totaalne ebaõnnestumine. Nimelt otsustasime majast otse aardeni läbi poolde reide ulatuva lume rühkida. Peagi olime tagasi metsa all asuval seljandikul kus loomulikult asus maja poolt tulev rada. Veidi see lihtsamaks meil teekonda tegi kuid peagi tuli uuesti rabasse suunduda. GPS hakkas kohe alguses keerutama ja suunas alguses otse ja pärast näitas aaret hoopis veidi paremal. Vaevaliselt me siiski kohale jõudsime ja alles seejärel tuli teadmine, et aare on lumega raske. Kui juba nii kaugel oli tuldud, siis tuli kaevata. Õnneks oli rabas mobiililevi täiesti olemas ja Erle leidis logidest pildi aarde täpsemast asukohast. Siis oli juba lihtsam, kõrvutasime pilti erinevate rontidega ümbruses ja peagi leidsime selle õige, mille kõrval aare asus. Uh, kätte saime.

Tagasi metsaonnis olles anti teada, et meie aarde otsing kestis kokku 1,5 tundi. Omast arust kulutasime otsingutele poole vähem. Henriko juba arvas, et me jäämegi rabasse. Sõime kõhu suppi ja kringlit täis ning asusime Erle ja Reinoga koduteele. Seltskond, kes metsaonni ööbima ja alguses kütma jäid, asus omakorda aarde poole teele. Meie kodutee Henrikoga kulges parajaks katsumuseks kuna poolel teel tabas meid lumetorm, kus nähtavus oli alla 100 m ja teed kattis paks lumekiht. Kui alguses näitas autonavi koju jõudmise ajaks 22:22, siis tegelikuse jõudsime koju tund hiljem. Aitäh.

19 jaanuar 2019 leidis Hulk geopeitureid ja Reino [errvee]

Varessaarest sai meie kahepäevase georetke keskpunkt. Autod jätsime lumisesse parklasse ja kraam selga-kelkudele. Vahepeal varitsesid neid risti ja piki teed voolavad salaveed. Aga kohale jõudsime. Kes ööbima plaanisid jääda, need jäid kütma, suppi keetma ja muidu asjatama. Meie, kellel veel kodusõit õhtuplaanides, otsustasime majalähedase aarde ühe soojaga üles otsida. 720 m ei kõla väga hirmutavalt. Aga kui seda korrutada lumegi poolde reide, siis pole asi enam elementaarne. Ja aare ise. Kui "lumega raske", mis siis veel "lumega 50 cm". Aga kamba peale ja pärast logipiltide uurimist jõudsime ka õigesse kohta kaevama. Tagasiminek hämaras kuuvalgel oli raske aga sedavõrd mõnusam oli majas küdeva pliidi ja sooja hernesupiga oma füüsist kosutada. Piisavalt kosunud võtsime ette tagasitee autodeni. Tee peal kohtasime majakese poole kõndivaid koerajalutajaid, kes tundub küll "full-house"-i täna siin kohata ei lootnud. Tänud emotsioone pakkumast.

28 detsember 2018 leidis Kadri-Anna [kadriann]

Vaikus tühjavõitu väljal on väga kaunis. 0 kraadi ja tuulevaikusega piisas üleval toas poolest päevast kütmisest, et öö läbi ahjuvalveta soe püsiks. Pliit praksus mõnusasti ja toitki sai sellel valmis.

27 detsember 2018 leidis Külli, Mae, Piret ja veel 24 matkaselli [ky]

Piret andis teada, et läheb noortega Varessaare kanti päeva veetma ja majakesse ööbima ning kel soovi, võib ühineda. Eks jõulu ajal ole juba palju soovitud ja palju ka Jõuluvanale lubatud, ei teadnud kohe tahtagi. Täna hommikul silmad lahti lüües oli aga tunne tugev ja soov ilmselge... ning aega täpselt pool tundi. Maele telefonikõne - ta on ikka uskumatu kiirreageerija! -, astelpaju tee tulele-termosesse, võileib hambusse, kummikud ja soojad sokid autosse ning minekule! Et ööseks ei planeerinud jääda, siis pidžaama ja hambaharja pakkimise jagu jäi aega ülegi:)

Lähemale jõudes hakkas aeg hoopis rahulikumalt kulgema: vaatasime veel imelises Avinurme puiduaidas ja lillepoes ringi ning nautisime vaateid: iga kilomeeter edasi hakkasid teed talvisemaks minema ja puudel rohkem lund olema - imeline vaikne talveilm!

Varessaare teeotsal kohtusime üle 20 noore matkalisega,kes kogu varustust kelkudele ja seljakottidesse pakkisid, misjärel kenake hanerivi hakkas majakese poole liikuma. Seal olid esimesed tegelased juba tulegi jõudnud üles teha. Mõnus! Väike kehakosutus, siis nagu üks mees räätsad alla ja läbi lume raba suunas! Kohe metsa serval tervitas meid müstiline udu - uuuuhhh, ilus! Retk aardeni läks lustakalt, paljud proovisid Pireti õhutusel luua omaenese räätsajälgi lumel (on ikka raskem küll, kui rivis nt 21. astuda). Kui aarde varemleidja Piret teatas, et see olevat maas, siis korraks juba jõudsime suurele kühveldamisele ja kraapimisele mõelda, kui Mae terav silm märkas lume all konteinerit paistmas. Aare kenasti korras, eemaldasime sealt vaid viimaste külaliste jäetud peotäie kommi...mitte et meil kõhud tühjad oleks, vaid et toitu aardesse ei jäeta.

Seejärel tatsusime veel avaral rabal - no on ikka suur lage küll!- ja kui teised jäid nuputama kohas "ei-saa-üle-Emajõest", siis pöörasime Maega otsa ringi ja tulime tagasi onni, et veel valges tee autoni leida. Tublil Mardil oli selle ajaga suppki valmis saanud ja hüüdis juba raba suunas kõiki sööma:)

Oli ikka ülimalt mõnus päev! Suur aitäh peitjale, Piretile ja kõigile vahvatele matkasellidele!

12 august 2018 leidis Maris ja [ingrid]

Tee Varessaare parklasse tundus ikka ilmatuma pikk. Aga vähemalt kui igalpool ähvardati vihma ja äikesega, siis seal säras päike. Jalutasime maja juurde, vaatasime häärberi üle ja edasi raba poole. Seal sain esimest korda elus räätsadega käimist katsetada. Eks see tahab harjumist, aga päris huvitav oli ja esimeseks kõnniks oli matk raba peal parajalt lühike. Pärast tegime puhke- ja söögi-joogipausi ja tatsasime auto poole tagasi. Tore käik oli. Tänud juhatamast.

12 august 2018 leidis Ingrid ja Maris [max]

Algne plaan oli vallutada mõni kaugem keerulisema maastikuga täpike. Ehk sellest retkest sai jälle üks aare, kus ühe täpi pärast olen maha sõitnud ropult palju kilomeetreid ning pühendanud päeva ühele ainukesele naudingule. Mulle nii meeldib. Mitte küll alati, aga vahel võib olla geogurmaan ja lihtsalt nautida seda ühte. Algsele plaanile järgnes ilmateade, mis lubas üle Eesti äikest, paduvihma ja 15 kraadi. Ega muidu selles 15 kraadis poleks ju miskit hullu. Väljaarvatud juhul kui viimased nädalad on temperatuur 30 kraadi ümber kõikunud. Siis tundub 15 kraadi nagu arktiline kliima. Väike arutelu Ingridiga ja kiire otsus, et keda see ilm enne on seganud. Kokkusaamiskohaks ja alguspunktiks oli Rakvere tagune tankla ning sealt algas meie ühine sõit pärapõrgusse, mis seekord kandis Varessaare nime. Üsna pea sai otsa normaalne tee ning algasid teeremondi piinad. Elasin need ilusti üle ja lõpus ootas uhke suht värskelt uue katte saanud parkla matkalistele, kes suunduvad Varessaarde. Kõik oli imeilus. 20 kraadi, lõõskav päike ja suvine lõhnav Eestimaa. Ega me väga oma õnne uskuda ei suutnud ja ei teadnud ka, kaua see mõnu kestab. Tee Varessaarde. Valik sinna matkata praegu kuival suvepäeval on üks parimaid valikuid. Parim ja siledam saab siin tee olla vaid talvel lumega. Ka praegu laiutasid teel mudamülkad, kuid neist õnnestus mööda hiilida. Uskumatu, et sellisel kuival suvel, siin tee peal vesi ei kao. Avastasime mudast värsked jäljed - keegi oli kõndinud siin meie ees paljajalu. ?? tekitas küsimusi, et kas kohtume, aga juba järgmises mülkas olid ka tagasisuunduvad varbajäljed, nii et mitte täna. Head teeolud aitasid meid kiirelt majani jõuda. Uurisime kohe, kas ja kes on need värsked külalised. Maja oli köetud, ahi alles soe, matkajad olid siin öösel ööbinud ja teel nägime nende lahkuvaid jälgi. Edasi suund rappa. Üllatavalt lihtsalt tuli see 4,5 maastik täna. Raba peal vaid mõned sajad meetrid ja saigi logi raamatusse. Viimane siia raamatusse logitud külaskäik oli Mihkli talvine. Tagasi maja juures tegime väikse võileiva pausi, nautisime hetke ja siis tagasi. Vahemärkusena, et ikka oli veel sinine valgete pilvetuttidega taevas kuni autoni. Padukas ja mõned välgusähvatused tabasid meid tagasisõidul alguspunkti ehk Rakverre. Tee auras. Kui taipasin autotermomeetrit vaadata, oligi järelejäänud vaid 15 kraadi. Läks napilt :)

11 veebruar 2018 leidis K, V, A ja Mihkel [mihkelp]

Superilusa talveilma tõttu otsustasin koos mõne muguga nädalavahetusel Varessaare onni matkata. Esmapilgul võimatu ülesanne seda ühistranspordiga teha osutus päris lihtsaks. Alustasime õhtul kuue ajal Mäetaguselt ja kümneks jõudsime onni. Arvasime, et onn on tühi, kuid leidsime eest tervelt üheksa matkalist. Õnneks oli meile üks tuba tühjaks jäetud, juhtumisi oli seal täpselt neli voodikohta :) Sisustasime hilisõhtu söögi valmistamisega(Mehhiko pada) ja lume joogiveeks sulatamisega. Hommikul oli äratus kell kaheksa. Keetsime väikese supikese, pakkisime asjad ja tegime ilma kodinateta väikese tiiru aarde juurde. Lumi oli päris sügav, kohati oli raba alt külmumata ja jäljed täitusid veega. Aarde leidsin kiiresti, seisukord rahuldav. Tagasi tsivilisatsiooni liikusime üle Seli raba. Kokku tuli umbes 36km paksus lumes rühkimist, päris mõnus. Pitsa Jõhvi bussijaamas oli kirsiks tordil. Aitäh!

21 jaanuar 2018 leidis Karl [zdrk]

Oma teise geopäeva ekstreemsuseks otsustasin matkata Varessaarele ja seal ka ühe öö mööda saata. Auto jätsin peitja poolt soovitatud Mustassaare talukohta. Läbi lume läks üsna värske ATV jälg, mida pidasin mõne RMK töötaja omaks. Oleks võinud arvata, et matk on tänu talvele lihtne aga see ei olnud seda. Kohati oli tee täis väikeseid hüppeliigeseid väänavaid jäiseid rööpaid. Siis olid ka libedad ja sirged liuväljad, mille keskkohas olid üldjuhul märjad üllatused allikate näol. ATV oli hooga üle pannud aga mind tundmatu sügavusega lahtine vesi ei meelitanud. Jää hakkas juba varakult ragisema. Muidugi ka seljakoti olin teinud ebamaiselt raskeks ja kaasa tassinud igasugu ebavajalikku pahna. Kui viimase päevavalguse ajal hakkas majake paistma, siis oli väga hea meel kohalejõudmise üle.

Esmalt tegin majale tiiru peale. Paistis, et eelmised külalised olid vist just lahkunud, sest ukseesisel olevad võõrad jalajäljed nägid välja sama värsked kui minu enda jäetudki. Sisenesin majja ja tutvusin rohkearvuliste tubadega. Esimese korruse köetavasse ruumi viskasin koti maha ja mõtlesin, et peaks nüüd kiirelt rabas ära käima. Teisele korrusele minevad lumised jalajäljed kiskusid aga ka ülemist korrust uudistama. Ukse avamisele järgnes paras üllatus. Tuba täiesti soe ja termomeeter näitas 15 kraadi. Täis luksus! Midagi sellist küll ei oleks osanud oodata. Tassisin oma tavaari nüüd siis köetud korrusele ja võis rahuliku südamega rappa suunduda.

ATV jälg läks mööda matkarada edasi ja see mulle ei sobinud. Kuivkäimla kõrvalt leidsin ühe metsa suunduva jalajälje rea, mis viiski mind lühimat teedpidi rappa. Valgust oli nüüdseks jäänud nii väheseks, et pidi pealambi põlema panema. Minu esimene pimedas rabas matkamine. Teel aardeni ületasin veel ühed ATV -ja inimjäljed. Raba ise nagu kandis aga siis jälle ei kandnud ka. Kolm korda astusin millestki ka läbi. Igatahes nii osavalt, et poolel maal olid mul mõlemad jalad juba läbimärjad. Õige piin hakkas aga alles nullis. Kogu puudealune oli kaetud lumega, väljas kottpime ja lisandunud tihe lumesadu. Oi kui kaua ma jalgadega lund riisusin. Kuna olin nii kaugele juba tulnud, siis ei olnud tahtmist ka loobuda. Kokku kulus suure karbi leidmiseks lausa pool tundi. Lõpuks aitas GP lehel olevate piltide detailne analüüsimine, mis suunas mind nullist ca 10 meetri kaugusele. Pagana hea tunne oli. Tagasi majani liikusin mööda enda jäetuid jälgi, kuigi lumesadu tegi seda keeruliseks. Maja juures olnud jalajäljed olid juba täielikult ära kustutatud looduse poolt.

Ka majas olev soe tuba oli vahepeal muutunud 5 kraadi võrra külmemaks. Ikkagist kõvasti parem stardipositsioon kui miinuskraadidega välistemperatuur. Tegin ahju tule ja tassisin piisava koguse küttematerjali tuppa, et ei peaks rohkem õue minema. Järgnes õhtusöök, riiete kuivatamine ja kohaliku logiraamatu lehitsemine. Plaan oli ka geoaarete logisid kirjutada aga igasugune levi oli puudulik - ainult hädaabikõned. Läpakas oli seega järjekordne ebapraktiline kaasa võetud lisaraskus. Ka kaasa võetud alkoholi ei olnud isu juua, sest tuba oli ju soe ja külma õue keha kergendama ei tahtnuks minna. Sama lugu oli tavalise veega. Hävitasin siis lihtsalt kaasa võetud sööki ja ootasin, et bursuika saaks soojaks köetud. Vahepeal sain veel kohalike hiirtega tutvust teha kui nad minu tehtud prügikoti sisu laiali lammutasid. Probleem sai lahendatud kui olin kõik ahvatlused tõstnud maapinnalt kõrgustesse. Kella 10ks õhtul oli kõik valmis seatud, et võiks järgneda üks väga meeldiv öö.

Aitäh peitjale Varassaare aarde eest, mis jääb kindlasti tükiks ajaks meelde!

9 juuni 2017 leidis Villem ja Marta [marta]

Kuigi olime omadega Ida-Virumaale jõudnud geopeitusevälistel põhjustel, siis tundus sobilik ka mõned aarded korjata. Varessaare ei ole küll päris selline möödaminnes võtmise aare, aga õnneks olime sättinud ööbimise RMK majja, mis lihtsustas asja oluliselt. Pärast vesist teekonda majani ja suurt võitlust sääskedega oli kell jõudnud juba väga õhtusse. Otsustasime siiski minna veel ka raba peale, et järgmisel hommikul kohe edasi suunduda saaks. Hindan selle päeva parimaks otsuseks, sest päris ilus oli. Aga seda näitavad pildid paremini, kui minu jutt. Aarde leidmisega läks omajagu aega, sest GPS ei soostunud koostööd tegema (mis kujunes ka järgneva päeva läbivaks jooneks). Juhuslikult siiski hakkas silma. Tänud peitjale!

2 märts 2017 leidis Heldur [heldur]

Pori ei olnud, jääd ja vett oli piisavalt. Mõnus jalutuskäik. Tänud!

22 jaanuar 2017 leidis Annika [annix]

Ühe matkaseltskonaga võtsime nädalavahetusel plaani Muraka raba läbida ning paistis, et ajastus sai hea - enamus rabast oli peaaegu külmunud, sisse väga kuhugi ei vajunud (suvel oleks see paratamatu olnud:), polnud ei sääski-parme, sai ilma räätsadetta hakkama. Varessaarde jõudsime üle raba alles pimedas ning jagasime maja ühe väiksema matkasünnipäevaliste seltskonnaga. Õhtul tähistaeva valgel üritasime rabaservas ka hunte kuulata ning hommikul väiksel lisaringil sai ka aaret külastatud. Majast teeservani viiv tee oli ka enamus jää all ning sai ilma poriste jalgadetta läbitud. Igati vinge koht talvel külastada, suvel pole veel sinna sattunud.

8 jaanuar 2017 leidis Margus ja [kaksikmadu]

Kui esimest korda paar aastat tagasi selle matka ette võtsime, ei olnud meil geopeitusest halli aimugi. Maastik tookord võis küll 4,5 lähedane olla. Tookord võimendas seda ilmselt varakevadine sula. Täna oli tunduvalt kergem ja meeldivam: õrn pehme lumi, veetakistused jäätunud...vaid kohalejalutamise vaev. Aare ise ka tuli juba paari esimese koputusega välja.
Vaatamata ilusale talveilmale me eriti kedagi ei kohanud...vaid üks rebane ja jänesejäljed :)
Mõnus, väga mõnus :)
Aitäh peitjale!

9 aprill 2016 leidis T & [eren]

Päeva viimane jalutuskäik. Täitsa mõnus seiklemine läbi vesise maastiku, tore majake, loomade-lindude jäljed. Rabaosa osutus ka ootamatult kergeks. Tagasitee läks poole kiiremini, sest võileib ja kakud ootasid, nutitelefoni aku tühjenes ja jalad olid juba märja maastikuga kohanenud.

13 märts 2016 leidis Tanel ja Edvin [phantom]

Hommikul ärgates avastasin, et olen 700 meetri kaugusel 4,5 maastikuga aardest. Ilm oli ilus ja saigi hommikul virgutuseks omadega rappa mindud. Lumekoorik kandis ideaalselt, mõnes kohas vaid veidi vajus, aga sedagi mitte oluliselt. Ei saanud arugi kui äkki olin juba loetud meetrite kaugusel aardest. Maastik oli äärmisel juhul 1,5. Aga see tuli siiski peiduka raskuse arvelt, mis oli omajagu tõusnud. Õnneks ühel hetkel jäi siiski geokuhi silma ja seal ta oligi. Võtsime aardest kaasa ränduri. Tagasiteel leidsime looduslikult külmunud ja uuesti peaaegu üles sulanud jõhvikaid. Küll olid maitsvad :) Et maastikku natukenegi tõsta, siis läksime tagasi väikse ringiga. Väga mõnus hommikune jalutuskäik oli.

19 september 2015 hooldas [virumaalane] [virumaalane]

Aare ok; jätsin GC.

13 september 2015 leidis Külli [kamardik]

Kuna oli kindel plaan marjule minna, seadsin eesmärgiks ka aare võtta. Geps ei tahtnud algul koostööd teha, kuid lõpuks leidsin ikka õige koha üles. Rabast välja tulema hakates, tuli algul nutt kurku. Ei saa, st ei taha, välja tulla. Maa lihtsalt nii punane. Lõpuks ajas mõttes lausa hüsteeriliselt karjuma, kuna maha jäi lõputult ilus punane vaip. Peab ikka tagasi minema. Aitäh peitjale.

13 september 2015 kommenteeris Einar [pagarid]

Kus siis veel mujal marjul käia kui Varessaares. Tee hästi sisse sõidetud, rohi niidetud ja metsaonn ootamas külastajaid. Tänagi tulid kaks seltskonda vastu. Sai ka aaret külastatud, väga heas seisukorras. Sel aastal on samuti marjauputus.

15 märts 2015 leidis Erik [lemmu32]

Leitud

7 märts 2015 leidis Piret, Mart, Krista, Anni, Erik [sylli]

Meie väikese matkakese teekond oli väga mitmekesine. Oli vett, oli jääd, oli lund, oli jäätunud maad, oli pori, oli muda, oli pehmet pinda. Vist sellest mitmekesisusest tingituna läks teekond nii ruttu, et ei saanudki aru, kui juba olime maja juures. Väga vahva majake võttis meid vastu. Jätsime toidud ja kotid sinna ja läksime edasi lõpp-punkti poole. Et teekond rabas väga lühike ei tunduks, siis viis geps meid aarde juurde suure ringiga. Tagasi tulles arvas Mart, et otsem oleks lühem maa. :) Taas maja juurde jõudes tegime seal väikese toidupausi. Ka tagasitee autoni kulges ruttu. Aitäh Kristale ja Annile ja Erikule vahva seltskonna eest! Aitäh aarde peitjale! EVEJ

7 märts 2015 leidis Anni,Piret,Erik,Mart,Krista [krista]

Pireti kutsel matkale. Kummik jalas ja minekule. Majakeseni oli kevadist põnevust vuliseva vee, jää, pori ja mõnusa metsaraja näol. Majakese juurest raba servani ja räätsadele. Rabaski oli kevadist lahtist vett, lumekest, jõhvikat ja jäätunud mättaid. Igati mõnus matkake. Tänud peitjale.

29 detsember 2014 leidis Alex ja [mooritz]

Igaks aardeks on oma aeg, nii ootas ka see aare oma aega ,et meie jaoks õige moment tekiks. Aga täna oli kõik nii kui peab. Astusime mööda metsarada parklast maja poole ja kiitsime ennast, et nii õige aja oskasime valida. Maja juurde jõudsime suht vaevata ja siis üritasime rada leida, mis omadega rappa viiks. Esimene tee polnud peris see, nii trügisime õigemas suunas ja ikka ei leidnud rada, küll aga leidsime raba üles :P. Tee rabas oli mõnus, aarde saime ka logitud .Nii hea oli peale rabast väljasaamist majas oma jalgu puhata, väga vahva onnike, siia tasub täitsa ööbima tulla. Tänud peitjale!

13 juuli 2014 leidis Raivo [raivo]

Osalesin siinkandis matkal koos kohtlaste ja jõhvikatega Uudo Timmi juhendamisel. Tore seltskond ja hariv matk. Sel ajal kui grupp metsaonnis lõunat pidas käisin logisin aarde leituks. Kui hoolega vaadata siis viib kena georada onni juurest aardeni. Lõpus muutub rada lausa maanteeks. Tehtav kenasti kaardi ja päikese abil. Aitäh!

12 juuli 2014 hooldas [virumaalane] [virumaalane]

Paarist päevast sai terve kuu, aga aare oli ilusasti omal kohal. Logiraamatusse sai vist hooldus märtsikuu peale kirjutatud. Järgmine äkki parandab selle juuliks :D Kuivatasime veidi ja lisasime ka nänni. Aare ootab leidjaid (:

14 juuni 2014 kommenteeris [virumaalane] [virumaalane]

Olin just kaks nädalat Eestist eemal aga proovin lähipäevil aaret külastada. Kirjelduse järgi on vist tõesti kadunud, kui koordinaat klappis :(

31 mai 2014 ei leidnud Joosep, Siim-Kaarel [jooseptrumm]

Istun mina nukralt rabamännitukas ja jälgin kuidas geopeituses minust pisut rohelisem kolleeg nõutult puutokiga mättaid torgib. Aaret pole kusagil- pole ei valget ämbrit ega musta kilekotti. Helistan koju õele, lasen tal logisid ette lugeda, aga abi ei miskit. GPS on mul täpne ja ka koordinaadid said õigesti sisestatud- tundub, et lume sulamise järel on rabaaare kaotsi läinud. Oleme paaripäevasel jalgsimatkal- eile kõmpisime õhtupimeduses Varessaare onnini üle väga märja siirdesoo, tee oli vist ligi kolmekümne protsendi ulatuses täielikult vee all. Jalanõudeks sandaalid- olen alati eelistanud matkadel märjaks ja mudaseks saada. Tasuta RMK metsaonnina kasutusel olevat endist metsavahi maja soovitan kõigil ulualusena kasutada- teelisi ootab siin kaks korrust ahiköetavat luksust,ühes naridega ülakorrusel. Hommikul rappa vantsides jäi sandaal mitu korda älvesse kinni, tagasiteel rebestasin kogemata oma püksid- keha kergendamine muutus küll nii tunduvalt lihtsamaks, ent probleemiks kujunesid kiiresti mustad sääseparved, kes nüüd vabalt säärtele maanduda said. Nii oleks meist mõni kõrvalvaataja küll suure ringiga mööda käinud. Igal juhul suur aitäh peitjale, ilma geopeituseta poleks me ilmselt nii sügavale rappa söandanud minnagi.

5 märts 2014 leidis Hannes ja Triin [trine]

Nii palju lund nagu siin polegi ammu näinud :) Lombine tee oli viimaseid hetki veel üsna tahkes olekus, raba peal saime juba longata, üks jalg mättal ja järgmine juba mätaste vahel. Jõhvikaid oli ikka veel palju, ei jaksanud neid kõiki ära süüa, kuigi päeva kolmeteistkümnendaks kilomeetriks kippus nälg juba kallale küll. Täitsa tore maja ja isegi üllatav, et sinna kaugele nii palju viitsitakse käia - külaliste raamat oli sissekandeid tihedalt täis ja geopeiturid olid siin pigem vähemuses.

PS Parklast leidsin musta Crafti meestekinda, nii puhas, et äkki eelmiste külaliste oma? Vaimar, see on nüüd toki otsas paju najal.

5 märts 2014 leidis Hannes ja Triin [hpalang1]

Ei saa salata, need kaks eelmist logi kallutasid meie valiku ka kindlalt siia tänaseks. Erinevalt paljudest teistest Eesti osadest toimus siin varakevad - metsa all oli LUND, see sulas, tee peal lombis oli JÄÄ ja see ka sulas, vesi vulises jne. Ja uskumatult kiiresti sulas parklasse enam porivabalt ei saand, jääst vajusin tagasiteel ka korra läbi ja raba, mis eemalt paistis umbes samas seisus kui Allikaraba kuu aega tagasi, paindus jala all - vat mis vahe, kui külm on lumega nagu siin või lumeta nagu seal. Suusajälgi polnud kuskil, jalajälgi küll, lõkkejälgi kah ja isegi üks lõoke oli ennast saba kohale laulma vinnanud. Aga mõnus oli astuda seda kõva teed mööda ikkagi, just natsa üle 6 km nagu lubatud. Jõhvikaid sõime ka raba ealt vähemaks ja maja vaatasime üle. Aitüma suunamast - ülikooli ajal jäi siin miskipärast käimata

4 märts 2014 leidis Ruth ja [vaimar]

Varessaare oli tegemata matkade nimekirjas juba kaua seisnud kui nüüd tuli peitja hooldusteade. Rohkem kui üks õhtu mõtlemiseks polnud aega vaja.
Täna oli tõepoolest üks viimaseid päevi kus maastiku raskusaste on 1,5. Autoga peaaegu porivabalt parklasse ja sealt matkasaapaga kuivalt rabaservani välja, seal 20m soonikut ja raba peal jällegi punase sambla külmunud pind.
Kohati käisime suusajälgedes, arvasime, et on peitja omad. Onnis aga lugesime, et üks "hull" matkaja oli Tartust tulnud ja põhja poole edasi suuskanud. Väga mõnus matk oli! Tänud peitjale!

[kurisookaru] pealampi ei leidnud. Peale Sinu külaskäiku oli onni raamatus oi kui palju kandeid sees.

2 märts 2014 hooldas [virumaalane] [virumaalane]

Aare tiptop korras. Lisatud seda-teist. Kes suvel soos madistada ei viitsi, siis praegu on hea võimalus praktiliselt kuiva jalaga sinna saada.

1 detsember 2013 leidis Jansa, Randel, Batman [kurisookaru]

Tulime laupa öömajale, kõik kohad olid vett täis. oli paras seiklus majani saada. Batman sai kõige märjemaks kui rinnuli vette käis. Pühapa läksime aaret kaema ja ega seegi teekond ei olnud kerge, aga kätte me ta saime. Tänud Ps! Unusatasin majja oma pealambi, punane Petzli oma. Kui keegi leiab, siis hääd kasutamist või vaevatasu :)

2 august 2013 leidis Einar [pagarid]

Kõigepealt juurdepääsu kohta. Lähenesin lõunast, tee sõidetav,aga mõningate aukudega. Lahkusin põhja poole. Teeremont peaaegu läbi, aga lahtist killustiku veel palju. Parkimisplatsilt viib majani ATV tee. Keegi oli seljatäie küttepuid poolele teele maha jätnud. Maja ümbrus sel aastal niitmata. Rabasse minnes lõi pahviks jõhvikate rohkus. Kes hooajal läheb, korv kaasa. Aare korras, aga must prügikott kadunud. Autost autoni poolteist tundi.

20 juuni 2013 leidis Andres [elektrik]

Umbes kuue ajal õhtul jõudsin parklasse. Mõtlesin, et suht kuiv ilm ja hakkasin saabastega minema. Ületasin edukalt mõned mülkad, kuni jõudsin ühe sügavamani. Kas minna edasi või minna tagasi kummikute järgi? Siin olla rästikuid ka nähtud, lähen tagasi. Jalanõude vahetus, sääsetõrjet ka ja uuele katsele. Hea, et sai kummikud võetud, järjest hullemaks läks. Kuni lõpuks jõudsin majani. Tutvusin majaga, uuendasin kaitset sääskede vastu ja hakkasin aarde poole liikuma. Maja ümber oli hein kõrge ja ei saanudki aru, kas siin kusagil peaks mõni rada ka olema. Alguses läksin mööda raba minema, kuid kuna olin üksi ja rabas liikumise kogemus puudub, keerasin varsti tagasi metsa alla. Liikusin siis kusagilt läbi metsa kohani, kus jäi veel umbes 300 meetrit üle raba minna. Metsast väljudes jäid sääsed maha ja asemele tulid kärbsed. vahepeal leidsin veel kellegi jäljed, mis läksid aarde ligidale välja. Natuke otsimist ja logitud ta saigi. Hakkasin siis mööda jälgi tagasi minema, lootes mööda võõraid jälgi minnes leida mingi normaalse raja. Kuid teises suunas minnes ei näinud millegipärast neid jälgi peaaegu üldse ning hakkasin jälgi otsides jubedaid sik-sakke tegema. Loobusin ja liikusin GPS-i järgi tuldud teed tagasi. Vähemalt pole mingeid üüratuid takistusi. Metsas vahepeal leidsin ka tee üles. Kuid siis tuli võsa ja peast kõrgemale ulatuv hein ning pöördusin jälle tagasi rabale, tuldud teele. Tagasi maja juures sõin, lugesin külalisteraamatut ja 21:45 asusin tagasiteele. Natuke peale 22:00 jõudsin auto juurde. Jällegi üks huvitav koht, tänan.

4 aprill 2013 hooldas [virumaalane] [virumaalane]

Seoses Muraka looduskaitseala sihtkaitsevööndite piiride nihutamisega pole aardele ligipääs enam takistatud. Aare on vabalt kättesaadav aasta läbi.

11 november 2012 leidis Kajaliis [lylleke]

Leitud

11 november 2012 leidis Kaja, Bruno ja kolm hobigeopeiturit [kajaliis]

Eelmise päeva õhtul matkasime taskulambivalgel metsamajakesse. Külm kui kurjam ja räämas-lagane pealekauba. Koristasime, kütsime, peletasime hiired minema. Hommikul matkasime aardeni, tegime sissekande ja seejärel kohvilauda tagasi, kus täheldasime ka oma sissekande majaraamatusse. Aitäh juhatamast! Aare korras.

7 oktoober 2012 leidis andres [andres]

Kolme aasta tagune esimene katsetus selle aardega oli küll meeldejääv, kuid kõike muud kui meeldiv (kes eelmise logi läbi on lugenud, siis – kaamera läks ikkagi suht kulukasse remonti pärast...). Aega on aga piisavalt mööda läinud ja aare ise oma asukohaga on selline, mis on kogu aeg meelel püsinud. Ja kui nüüd üle hulga aja langesid kokku vaba puhkepäev ja päikseline ilm, siis sai uus katse ette võetud.

Tee parkimiskohani on endiselt suurepäraselt sõidetav. Kummikud jalga, eelmise kogemuse põhjal kaasa vaid hädavajalik – geps tagavarapatareidega, telefon ja kirjutusvahend (on ju selgeks tehtud et kes ilma ringi liigub on ise loll...).

Kurb, aga esmamulje oli analoogiline eelmise katsega – metsa (soo)tee mis RMK majani viib on mingi tehnikavahendiga sügavateks mudasteks vagudeks sõidetud, lisaks sellele et kohati on tee nagunii pikkade lõikudena lausa vee all. Kuidagi kurvaks tegid need õlilaigulised veesilmad rattarööbastes. No kas ikka tõesti on vaja...

Muidugi ei ole vihmane aastaaeg lähenemiseks soodsaim – tee vee all, tee kõrval väga pehme soine pinnas. Paraja pikkuse ja tugevusega roigas osutus väga kasulikuks abivahendiks et püsti püsida ja kindlaks teha kuhu üldse astuda tasub. Majakese juures lõppesid rööpad ja meelolu paranes. Ja oh mis rõõm – eelmisel katsel ületamatuks jäänud kummikust sügavamat veetakistust metsa ja raba vahel seekord ei olnud, mõistlik niiske pinnas.

Ja siis see viimane 400 meetrit rabas – see oli tore. Rahulikult jalutades (hmm, ok lausa jalutamiseks oli pinnas piisavalt pehme, raba ikkagi, aga mõõdukas koormus tuleb ainult kasuks) kadusid ka eelnevad kurjad mõtted. Leid tuli kiiresti, võtsin ühe märkidest, leidsin midagi taskust ka jätmiseks (huvitav mida see AMM sellel märgil tähendab, Googli pakkumine: Association of Manitoba Municipalities, ei tundu usutav).

Tagasiteel kordus kõik vastupidises järjekorras. Kaunis rabajalutuskäik, niidetud väljakud metsamaja ümbruses ja siis kaks kilomeetrit väiksemate ja suuremate veekogudega teed. Eduka leiu tõttu oli vaid meelolu ja sellele vastavalt suhtumine oluliselt positiivsem.

Autoga ärasõidutee sai valitud teine – justkui otsem. Tee oli iseenesest suurepärane, äsja ümberehitatud või isegi veel ehitusjärgus – korralike truupide, geotekstiiliga jne. aga.... pea neli kilomeetrit sellest oli veel kaetud kruusaga mille väiksemad tükid võivad jaanalinnumunadega võistelda... lõplik silumine oli seal ilmselt veel tegemata, Igatahes kulus vääääga palju aega seal vaevu edasi liikudes ja üritades rööpaid vältida. Ja kolinat põhja alt oli siiski korduvalt kuulda. Seega vähemalt hetkel ma põhja poolt parkimiskohale lähenevat teed ei soovitaks sõiduautole, parem väike ring ja läheneda lõunast.

Kokku autost lahkumisest kuni tagasijõudmiseni 2 tundi ja 10 minutit ja 6,5km. Tänud peitjale!

8 september 2012 leidis Maku [maku]

Kuna ma selleks reisiks laenasin Alexilt räätsasi siis mõtlesin selle aarde juures neid testida aga läks nagu ikka. Räätsad said mu turjal loksuda aardeni ja tagasi ehk siis selle aarde juures ei olnud mingisugust vajadust neid kasutada. Lugesin logisid ja kirusin, et Jussikese loodetud vihm sadas mulle siin kaela üle aasta hiljem kui ta seda lootis.

16 juuli 2012 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

1 veebruar 2012 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

1 august 2011 leidis Martti [geoloog]

Ajarännak tagasi kadunud matkadesse joonas444 ning tõenäoliselt ka soengu juurde

1 august 2011 leidis Joonas [joonas444]
1819.

25 juuli 2010 leidis Urve ja Hannes [jussike]
Pärast Lauri logi lugemist olime täis optimismi ja lootsime ilmajaamade poolt lubatud värskendavatele vihmahoogudele. Eile jäi kahjuks Varessaares käimata, sest aega nappis ja ausalt öeldes ei olnud erilist tahtmist trügida metsa sellises vallas, kus on metsas liikumise keeld alles jõustunud. Täna hommikul sai RMK infotelefonilt täpsustavat infot ja ka kooskõlastuse Varessaare metsaonni külastamiseks tingimusel, et auto jääb maanteele ja metsa ei võeta kaasa tuletegemise vahendeid. Lõuna paiku jõudsime lõpuks parklasse ja nentisime, et varjus on 31°C. Meenutasime eelmise leidja vihjeid masohhismi teemadel ja leidsime, et kui juba sai nii kaugele kodust tuldud, siis läheme lõpuni. Meenutasime Brokrogain V ja Karukäpa leidmist 25-27°C ning siis soos rändamise ajal üksteisele sisendatud tõde, et me teeme seda täiesti vabatahtlikult ja tunneme sellest lõbu. Lootes, et ehk ei olegi väga hull see sooretk, vahetasime tänavariided sobivamate vastu (Eesti Kaitseväe suvine välivorm kaitseb väga hästi lendavate söödikute eest), kummikud jalga, OFFi ja muud samataolist parfüümi peale, seljakott veenõudega selga ja minek! Esimesed kaks ja pool kilomeetrit läks päris lõbusalt, üksainus veeloik oligi teel, sääski ja parme polnud ka eriti, kerge tuuleõhk jõudis isegi metsarajale. Metsaonnis puhkasime pisut jalgu, logisime kohalikku külalisteraamatusse ja lõime endale sinna baaslaagri enne otsustavat rünnakut sihtmärgile. Aardele lähenesime tüüpilise geopeituri kombel – otse läbi võsa, rinnuni rohu ja seejärel jalge all nõtkuva raba, tagasi nagu tavaliselt – mööda jalgradu. Küll maitses baaslaagrisse jäänud joogivesi hästi – nagu parim allikas. Murakate jaoks jäime hiljaks – nende aeg oli juba läbi. Hoolimata hoolikast jalge ette vaatamisest ei õnnestunud ühtegi ussi näha. Tagasitee auto juurde läks kiirelt, kohtusime samade metslindudega, kellega ka onni poole minnes. Suurem tedrepere oli leidnud endale sobiva asukoha teeraja ja raba vahel. Auto juures värskendasime end nii seestpoolt kui ka väljastpoolt, autosalongis olnud vesi oli peaaegu keev. Lahkudes näitas termomeeter varjus üle 31°C ja veevarusid üle vaadates selgus, et selleks retkeks kulus meil pisut alla ämbri vedelikku. Kokkuvõttes oli tore matk ja üldse mitte masohhistlik. EV, J: kaks kirjut kummipalli.

20 juuli 2010 leidis Lauri [algaja]
Ikka üsna raske asi minu jaoks. Auto jäi umbes 2,7 km peale aga teoreetiliselt oleks ka metsniku majani välja pressinud. Õnneks taipasin autost väljuda pikkade varrukate ja säärtega varustet riietuses, muidu oleks esimene parmu, kärbse, sääse ja veel mingite tundmatute asjade pilv mind rämeda maksahaagiga sinnasamma niitnud. Kuni metsniku majani oli täiesti muretu jalutada. Eelnevatest logidest meelde jäänud poriaugud olid kadunud. Võis aimata kus need olid ja mõnes kohas oli isegi veidike vett. Aga see oli minu arvates ka ainuke positiivne asi. Majas oli vist kellegi elamine pikemaks ajaks. Igatahes oli ta ära läinud ja magamisriided alles jätnud. Peale pisikest istumist ja palavusest kerget leevendust saades trügisin edasi. Rabaservale jõudsin ka üsna muretult. Ja viimane umbes 500 meetrit tallamist võttis peaaegu pildituks. Kraade oli kuskil 25 kanti (vbl ka rohkem), kolme maakonna kärbsed trampisid näo peal ja jalg vajus iga sammuga lõdvalt 20 cm pinnasesse. Vett siiski kuskil lirtsumas ei olnud ja seega sai sammude seadmisele vähem tähelepanu pöörata. Vahepeal GPSi uurides ilmnes reeglipärane fakt, et olen jällegi kursilt kõrvale kaldunud. Igatahes tunni ajaga suutsin umbes 2,7 km läbida ja olin aarde juures. Muidugi ma seda kohe ei leidnud. Ikka mitu minutit vahtisin. Peale logimist sain aru, et ma pean ju veel tagasi ka minema ja siis hakkas mulle Puhatu meenuma. Seal vähemalt ei olnud palav. Riiete äravõtmise mõtte tegi ümbritsev putukapilv üsna pahaks mõtteks. Vahepeal nägin ka päikest nende putukate vahelt. Rabaservani olev pool kilti vähenes ikka eriti aeglaselt. Kui lõpuks rabast tagasi sain siis oli edasine jälle lihtne. Metsniku maja juures muljusin end uksest sisse ja mingi 2 liitrit limonaadi auras hetkega kaasavõetud pudelist ära. Õnneks polnud seal ka lendavaid peletisi. Istusin mingi aja kuskil ahju juures põrandal ja kui pilt jälle ees oli siis tallasin auto juurde tagasi. See oli kökimöki võrreldes rabaga. Kokku läks 2 tundi autost autoni. Auto juures rüüpasin pisut veel autosse jäänud kaasavõetud 5 liitrisest pudelist. Peale paari lonksu jäi sinna natuke alla poole veel järgi. Karjase aarde juurde mineku mõtted läksid hästi kaugele, kuna kirjeldus lubab veel hullemat teekonda. Kes tahab teada misasi on masohhism see võib homme minna ja proovida. Aardel polnud viga midagi. Ja kaasatassitud söögi (Hanno logi põhjal mõtlesin kah seal söömingu korraldada) tassisin kõik tagasi. Suurim söök olin seal mina. Pikad riided hoidsid muidugi suurema putukate pillerkaari ära. Teel kohtasin ka loomi. Kahte looma. Tegelikult oli üks ja sama aga ma nägin teda nii minnes kui ka tulles.

8 november 2009 ei leidnud andres [andres]
Olles nüüd eilsest veidi maha rahunenud siis mõne sõnaga sellest, kuidas ma aaret ei leidnud. Korraliku lumerajasõidu järel (tegelikult igati korralikul, ainult et libedavõitu teel) paigutasin auto soovitatud parklasse ja valmistusin kenaks jalutuskäiguks. Just selliseks kus enne kiiret töönädalat on võimalik vaikuses oma mõtetega närve puhata.
Vaikus oli. Aga närvide puhkamine lõppes paarisaja meetri pärast, kui ilmnes et keegi off-roadi kalduvustega idioot oli oma sõidukiga otsustanud parkimiskohast kaugemale sõita. Siia vahele märkus et olen väga rahul et ei leidnud siit ühtegi logi a’la õnnestus peaaegu nulli sõita, vähemalt ei olnud tegu „omadega”. Ja nii möödusid kaks kilomeetrit porimülkaks muutunud tee servades kohta otsides, kus vesi üle kummiku ei ulatuks. Nii palju roppe mõtteid ei ole ammu pähe tulnud.. Tekkis ettekujutus kuidas mingi jõllis silmadega ja rippuva keelega tüüp, üks käsi roolil ja teine püksis, rahuldustundega oma dsiipi läbi suurimate poriaukude roolib. Ja kui ühes suunas sõites õnnestus paras mülgas tekitada, siis tagasi tuli ju sõita mitte sama teed, vaid kuskilt põõsaste vahelt, nii et oksad ja peenemad tüved murduvad. No nii, see selleks.
Aarde otsimisest kah. Maja juurest edasi liikudes selgus et taas kord olin ma muraka raba jaoks täiesti vale aastaaja valinud. See et vesi juba enne rabaserva jõudmist kohati üle kummiku kippus oli vaid pool häda. Rabapinnas ise oli kaetud lumega (mis tänaseks juba ilmselt sulanud) ja väga märg ja vesine... Kogu eelnev seiklus oli võtnud planeeritud aja, ja nii tuli alla anda. Vähese lumega külv talv või kuiv suvi on selgelt sobivamad. No ja kõige krooniks – tagasiteel ühe eriti efektse rattarööpa serval ukerdades kukkus vette õlal rippuv kaamera... kuivab nüüd, loodetavasti ei juhtunud midagi väga hullu, ja pildid neist mülgastest saavad kunagi siia logi juurde.

Et kõik ajukääbikutest offroaderid laukasse vajuks!!!

25 september 2009 leidis Paavo [speedy]
Peale paaritunnist und hilistel hommikutundidel Meresuu spaas tundus see aare justkui paslik puhastustuli, millega enda patte lunastada ja ihust mürke väljutada. Autost aardeni on pisut üle 3 km, millest 2 km on üsna lihtsat kummikuga trambitavat kohati vesist metsateed. Mõni tahaks ehk oma korralikuma maasturi siin proovile panna, linnajeepidega pole siin midagi teha. Vahetult enne metsavahi "puukuuri" muutus metsameeste lemmiktee küll kitsamaks jalgteeks, aga varem on ilmselt sealgi sõidetud. Rabas oli ka mõnus tatsuda, seda oli selleks piisavalt vähe. Läksin ja tulin pisut eri teid mööda. Aaret sain vist magamatusest töntsi silma tõttu kümmekond minutit otsida, mille kestel pidin isegi kirjeldust vaatama. Lõpuks leidsin ikkagi 7 m eemalt, kui minu gepsu null. Aare oli heas korras. V: rinnamärgi ja terava naela, sest see lõhuks peagi kilekoti. J: mina-rinnamärk. Suur aitäh uut kohta tutvustamast ja puhastustuld pakkumast! B-)

29 august 2009 leidis Ermo [pioneer]
Mõnusate sentimentaalsete mälestustega seotud aare. Esiteks oli väga huvitav sõita mööda vana Metsküla ringi, mida lapsepõlves isaga ETKVL-i autolavkaga sai korduvalt läbitud ning üritada ära tunda vanu kohti ja talusid. Teiseks õnnestus likvideerida vana võlg Jõhvi Pioneeridemaja matkaringi aegadest, mil Muraka raba ja Varessaare ööbimisega matk mingitel hämaratel põhjustel vahele jäi. Igatahes on nüüd metsniku maja üle vaadatud ja sisemine rahu leitud :D Aare korras. EVEJ. Raba oli väga ilus, kahju oli ainult oma jälgi sinna jätta. Tänud peitjale!

25 august 2009 leidis Lembit [polekala]
Vahva aare! Aare sai jäetud õhtul viimaseks. Aardeni liikudes sai teeots käest kaotatud ja siis mõnda aega metsas otse orjenteerutud - tänu sellele sai leitud kivipuravikke ja kukeseeni hulgas, mis võimaldas neid hiljem võis mõnusalt praadida ja kõhu täis mugida. Hiljem tagasi tulles sai kogu tee mööda rada läbitud, kuna GPS-i patareid hakkasid tühjaks saama ning taskulampi polnud ning oli juba üsna hämar. TÄnud! EVEJ.

24 juuli 2009 leidis Miki ja Blond [miki]
Kuna Blond arvas, et tema ja rästik hästi läbi ei saa, siis planeerisime retke õhtuhämarusse, mil roomajad peaks juba urgudes olema. Kohale jõudsime muidugi pimedas, mis tegi jalutuskäigu veel põnevamaks. Targu jätsin esialgu lisamata, et sealkandis olla karusid ja hunte nähtud. Retk ise oli nauditav, paras lakk-kingaga võetav aare. Me panime küll igaks juhuks kummikud jalga. Metsavahi maja oli hea üllatus keset metsa, kui kellegil peaks mõni georetk pikaks venima ja kusagil öömaja vaja, siis võin julgelt seda pesa soovitada. Kaua seal ei nuuskinud, ragistasime väikese kaarega aarde suunas. Kohapeal pimedas tuias Miki juhmi näoga nullis ringi, Blond samal ajal võttis mõned meetrid eemal sujuva liigutusega aarde pesast. Tegelikult loogilise koha peal ja midagi keerulist ei olnud.

22 juuli 2009 leidis Hanno [hanno5000]
Lähenesin põhja poolt ja tänu sellele jäi ka metsamaja nägemata. Siiski oli väga mõnus matk, kohati üle pea rägastikus mööda põdrajälgi ja kohati oli nii pehme, et kummik ei tahtnud kuidagi enam jalas püsida... Kui maastik rabasemakas läks oli ka juba kergem liikuda, vahepeal käis rada läbi ka mõnusast männimetsast, mis paksult mustikaid täis, see muidugi pidurdas natuke, kuid lõpuks leidsin end saarelt täpselt nullist, kus aaret muidugi polnud.. õige peiduka juures näitas kauguseks 10 meetrit, mis tegelikult igati normaalne... Vahetasin siis kaupa ja jätsin raamatusse ka endast märgi maha, sõin ära spetsiaalselt selleks otstarbeks kaasa võetud põdrakonservi, hammustasin leiba kõrvale ja imetlesin ümbrust. Kui tagasiteele asusin jäi kummitama Mari logi, kus palju murakaid ja rästikuid mainitud oli, esimesi kohtasin küll ja küll, aga ussid jäidki seekord nägemata, loodan, et neid ka edaspidi minu teele ei satu :)) V: märk ja GC J: paar Totalit

21 juuli 2009 leidis Mari [marx303]
ftf. Mul on juba mitu aastat olnud plaan Varessaares ära käia, ent tegudeni pole asi jõudnud. Hommik tundus OK olevat, nii et läks tegudeks. Alguses mõtlesin vaadata põhja poolt lähenevat teed, kuid sinnakanti jõudes hakkas meeletult sadama. Veeresin siis rahulikult peitjate poolt soovitatud parklasse. Kuigi mul olid kummikud kaasas, ei viitsinud neid nii sooja ilmaga jalga tõmmata. Märg oli küll, aga tossudes oli lahe... Kuni ma nägin esimest rästikut. Olgu öeldud, et nägin neid täna rohkem, kui kogu oma eelneva elu jooksul kokku. Pealegi olid siinsed rabarästikud väga rahulikud olevused, kes ei kippunud eest ära roomama. Võibolla oli põhjus pidevas müristamises. Kes teab. Igatahes on keegi ajukääbik sõitnud autoga Varessaare metsavahi majani. Ma ei tea, mis auto see oli, aga lombid olid võrdväärsed Ahvena lähistel olevatega. Ja see meeletu pori. On ikka tahtmine loodust ja masinat rikkuda. Metsavahi majja ma sisse ei läinud, sest üks siug roomas minu kohale jõudes maja alla. Ma ei ole just eriline maosõber, nii jäigi maja seest külastamata. Tahtsin ruttu edasi saada. Rabas on mõnus murakaaeg. Kuna taevas läks pärast leidu (+naerunägu) hullusti pilve, siis jäid marjad minust järgmistele. Ainult kukeseeni korjasin kaasa ja kõndisin sajus autoni tagasi. Autosse jõudes sadu muidugi lõppes.

16 juuli 2009 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".