Älvi

Aare automaatselt avatud.

Aarde omanik märkis aarde ajutiselt kättesaamatuks.

Mööda jääteed uisutasime kohale. Aare oli kaugele näha ja sai kiiresti leitud.

Eelmine käik siiakanti oli asi veel lukus. Täna sai kenasti ligi. Tee peal sai lehmadega tõtt vahitud ning nullis pehmet jalaalust nauditud. Võtsime kaardipaki ja jätsime koera, pingviini, delfiini ja orava - üks tegelane iga masti eest. Täname kutsumast!

Kuivade jalgadega kohale ei saanud, aga õige varustusega pole probleemi kõndida vees. Muidugi vesi oli ka soe. Päeva viimaseks aardeks oli hea valik. Täname peitjat!

Vot see on lahe saar. Kui olime ratastega Natturi külla jõudnud asusime otsima sobivat teed saarele. Lahked külaelanikud näitasid kõige parema teeotsa kätte. Jätsime rattad sadama juurde ja edasi kõndisime läbi mägiveiste karjamaa saare poole. Kuna veetase oli suht kõrge, sai jalatsid ära võetud ja läbi mere saare poole sumbatud. Saar on pisike ja kena, eriti meeldis saare põhjapoolne osa. Tänud peitjale ilusasse kohta juhatamast.

Leitud, logitud, tänan!

Ka see tipp tahtis vallutamist. Täna oli siia täiesti kuiv jalutuskäik. Karjaaias tervitasid meid pisikesed veised oma vanematega.
Tänud

Peale kuradisaart tulime siia.Teekond viis ka veiste juurest mööda,küll need väiksed on ikka armsad.Aardeni oli teekond täna lausa drive in.Aitäh!

Meie esimene aare, mille kogemata leidsime ja siis hakkasimegi uurima, mis asi see geopeitus on. Aitäh peitjale!

Keeruline oli teed leida, avasime elektrikarjuseid ja tulime läbi. Ehk ei häirinud väga kohalikke. Mõnusalt salapärane looduskaunis kohake ja palju linde :) Tagasiteel nägime suurte sarvedega veiseid naaberkarjamaal, kelle aias ilmselt minnes käisime. Täname seiklema kutsumast!

Täna mööda rannikut matkates piilusin esialgu sadamahoone juurest, mis olud Älvi saarele minekuks täna on. Läbi paksu udu tuvastasin, et võrreldes minu eelmise külastusega on siin hoopis teistmoodi. Mägiveised on head tööd teinud, rannajoon puhas ja täiesti roostikuvaba, lisaks teekond saarele kuiv ja kena. Loomulikult ei jätnud ma nüüd ka seda põiget tegemata. Jalutasin saarele, tegin põhjapoolseimas tipus väikese kommisöömise pausi ning jätkasin oma tänast matka, enne pimedat vaja ju Võsule jõuda;). Aardega kõik hästi, nunnult maskeeritud ja ootab külastajaid.

Märtsi lõpus, umbes nädal enne lindude pesitsushooaega käisin üle merejää proovimas. aga jääpangad hulpisid juba üsna lahtiselt ja vette astudes oleks sügavust jagunud tublisti üle põlve. Nii suur see tahtmine ei olnud ja võtsin vastu otsuse parem suve lõpus uuesti tulla. Näiteks täna. Mõeldud-tehtud. Kohalike veiste vahelt läbi sammudes tänasin neid hea töö eest mugavama raja rajamisel. Suurema vaevata sai kohale ja küllalt madala veetaseme tõttu läks saarele jõudmine üle ootuste ladusalt. Nullis jäi aaregi kiirelt silma ja kõik tundus igati heas korras. Aitäh!

Et saarele pääseda ja tagasi saada, oli vaja natuke ikka jalanõud märjaks teha. Aga vahva retk oli. Aitäh.

Auto jätsime tee äärde viimaste majade juurde. Algul mõtlesime, et alustame rännakut kohe kalda äärest, kuid veendusime, et seal on kõrkjad ja üsna ebameeldiv maastik. Polnud siis midagi muud teha, kui jalutada aeda sisse ja kohtuda perenaise ja tema kolme valge karvapalliga, kes meid rõõmsalt tervitama jooksid. Küsimuse peale, kas ja kuidas saarele saab, oli esimene vastus, et üldse ei saagi. Sellise vastusega me rahule ei saanud jääda ja edasi usutledes selgus, et ikka on täitsa õige koht, aga jube ohtlik. Rästikuid pidi seal kümnete viisi olema ja suured nagu voolikud. Meil soovitati kummikud jalga tõmmata, kui ikka edasi minna julgeme. Jalutasime siis veelkord autoni tagasi, panime kummikud jalga ja liikusime edasi perenaiselt saadud juhiste järgi. Mõnusalt metsarajalt jõudsime sadama moodi kohta ja sealt edasi viis heakorrastatud kaldaäär ja kõrkjatesse sisse tallatud rada. Avastasime, et praegu ei olnudki tegemist saarega vaid pigem poolsaarega. Maismaa ja saare vahel oli kuiv kiviriba, mida mööda sai ilma jalgu märjaks tegemata kohale jalutada. Ühtegi ussi ega muud ohtu me ei märganud. Aarde leidsime ilusti ja sellega oli kõik korras.

Täname ilusasse kohta juhatamast, praegu ilmselt ideaalne aeg selle aarde külastamiseks.

Aare kenasti paigas... Seekord leitud ilma igasuguse tehnoloogia abita

Leitud.

Päeva teine samalaadne matk. Siin oli isegi kergem. Teekond oli niikuinii lühem ning vesi nii palju üle kummiku ei tulnud. Aarde leidsime kiiresti. Üllatuslikult oli enne meid seal samal päeval suurem kamp mugusid käinud. Vahva, aitäh!

See oli teine päeva eesmärk, sest suvel palju mõnusam siia tulla kui muul aastaajal. Parkisime auto enne maju ning jalutasime suure ringiga kohale. Tükk aega otsisime õiget vettemineku kohta, sest tulime põhja poolt. Lõunast tulles oleks see kohe silma jäänud. Vesi oli poolde säärde, vähemasti seal kus ma käisin, võisin ka mõne sammu rajalt kõrvale sattuda. Leid oli kerge ning nagu logiraamatust näha, siis sellel suvel juba kaks seltskonda juhuslikult leidnud. Ilus koht, aitäh seda tutvustamast.

Käsmuga asjad ühel pool, oli valida kas Pardikannu või Älvi. Valik langes Älvi peale, Platseerisime ennast vee äärde pingi peale ja korra käisin ümber nurga vaatamas, et kuidas lähenemisega on. Ei tundunud nagu väga, aga kui kohalik supleja veest välja sai ja andis kinnitust, et see on ikka õige tee, siis ajasin säärikud jalga ja läksin vaatasin põhjalikumalt. Oligi nii, et ainult natuke algust oli peidus, edasi oli juba rada konkreetsem ja astumine mõnusam. Vee ületamiseks olid ka hetkel ideaalilähedased tingimused, seega sai kummikuga paterdades mõnusasti saarele. Tänud aarde eest, tore jalutamine oli!

Leitud. Tänud

Täitsa sai kummaritega üle jalutada, ilus koht, tänud :)

Oli valida - kas täna või 4 kuu pärast. No muidugi täna. Priit oli nõus autot juhtima ja tõkkepuu taga ootama. Mina aga läksin vapralt edasi 3 koeraga kohtuma. Koerad sügatud ja nende perenaiselt juhised ning hoiatus kõrge veeseisu kohta saadud, jalutasin vapralt edasi. Peagi hakkas saar paistma. Varakevadiselt mõnusa nähtavusega leidsin üsna pea ka koha, kus peaks kõrgem maariba olema. Seal oli aeg kummikud susside vastu vahetada ning vesisele teekonnale asuda. Tegelikult oli vesi siiski üsna madal, nii poolde säärde. Kummikuga siiski jalad kuivaks poleks lainetuse tõttu jäänud, nii et jalatsivalik oli igati õigustatud.
Puhus mahe tuulekene, lainekestes hõljusid laisalt aardevalvuritest luiged, isegi päike piilus ja saarele jõudsin liigagi kiiresti. Kiirelt leitud aare oli oma tuulutus asendis kenasti kuiv ja heas korras. Oh kuidas mulle väikesaared meeldivad.
Tänan mõnusat kohta tutvustamast.

Leitud

Tänane lemmik, aitäh natuke teistsugust logimaminekut korraldamiast :).

Kuna nädalavahetuse plaanid keerati pea peale, oli vaja uued teha ja otsustasime võtta igast selliseid aardeid Põhjarannikul, millele kindlasti ei õnnestu kiiret logimist muul ajal teha. Enne seda olid veel mõned, millel mul juba leiud kirjas, niiet need jäid ainult Marise leida. See oli siis minu jaoks esimene. Lugesime natuke logisi, et saada aimu kust tasub läheneda. Palju targemaks ei saanud, kuna Mihkli logi suurest koerast hoidis soovitatud kohast eemale. Seda just seetõttu, et meil oli endal ka koer kaasas ja kesteab mispidiseks jamaks seal võib minna. Otsustasime siis vähe kaugemalt minna juba mööda rannajoont. Läksime üle heinamaa veeni, kuid kahjuks selgus, et ega seal mingit randa polegi, ainult kõrkjad. Mis siis muud kui vette ja kahlasime mööda seda kuni jõudsime kuiva kohani enne Älvit. Sealt minnes saab hetkel täiesti rahulikult ka kuiva jalaga käidud. Aarde endaga läks ikka ka aega, kuna gps jooksutas ringi ja levi oli suht nullis. Telefoni oli salvestatud niipalju, et vihje on pildil aga mis kasu sellest, kui pilti ei lae :D Mõne aja pärast puhus tuul ühe pulga neligeed ikka kohale ja saime pildi lahti. Seejärel tuli leid juba kiirelt, umbes 20m eemal sealt kus me otsisime. Logi kirja ja tuldud teed tagasi :) Tänud peitjale!

Lahke pererahvas lubas otse Älvi poolsaarele läbi nende õue minna. Ei tea, kas selleks oli võlusõna "geopeitus" või midagi muud. Aare ise oli poolenisti täitsa väljas ja vahtis meile otsa. Eeldasime, et see ei pea nii olema, veidi maskeeringut poleks paha. Tagasi tulles saime tõelise paduka osaliseks, nii et see reis jääb igavesti meelde.

Lähenesin teetõkke kaudu, sest logides on kirjas, et sealtkaudu läheb legaalne lähenemistee. Tulin tõkke alt läbi ja kohe oli minu juures hiiglaslik haukuv koer. Tavaliselt haukuv koer ei hammusta, aga see loom tungis ikka väga lähedale. Hoidsin ratast enda ja tema vahel barjäärina ja liikusin mööda teed edasi. Sadamast läks edasi väike rajake. Jätsin ratta maha ja läksin sobivat kohta otsima läbi kõrkjate murdmiseks. Endalegi üllatuseks leidsin aardeni viiva rajakese. Isegi vesi oli viisakalt koomale tõmmanud, pidin ainult 10 sammu madalas vees astuma. Terve see saar oli penoplasti tükikesi täis, kas keegi tassib seda sinna või on meri koostöös tuulega selle pahandusega hakkama saanud? Panin logi kirja ja läksin tagasi ratta juurde. Tagasi ei tahtnud ma eriti sealt teetõkke kohast minna selle koera pärast, üritasin siis mööda kallast edasi liikuda, aga see muutus kiiresti võsaseks. Sain aru, et ainus võimalus siit ära on läbi teetõkke. Võtsin julguse kokku ja läksin. Suurt koera ei tulnudki, tuli ainult väike valge klähvits, kes mind ei häirinud. Aitäh!

Pärast hiljutist Kõinastule käiku, kuhu tuli põlvini vees mitu tundi sumbata, laps küll kõhkles, kas tahab seda aaret otsima minna, aga meelitasin ikka kohale ja oli väga rahul, et tuli. Auto jätsime eemale, kust mõtlesime algul risti mere äärde minna ja piki seda saareni, kohalik lahke proua aga arvas, mere äärt mööda on kehva, mingu me otse läbi küla ja ärgu me kartke ka tõkkepuud, mis on avalikul teel ja sealt võib vabalt läbi jalutada. Nii tegimegi, aga ilma selle julgustuseta oleks küll kahelnud ja hoidnud tagasi sooviga mitte kellegi hoovi sattuda.. Päris kuiva jalaga ei saanud, aga tõeline nauding. Aare paistis kaugelt silma, pärast püüdsime natuke rohkem sammalt peale panna. Täname siia juhatamast!

Kaua olin seda täpikest jõllitanud ja oodanud seda õiget aega. Täna "jätsin" ta siis lõpuks teepeale ja rändasin aardeni. Vesi mõnusalt madala ja kõrge vahepealne, laine pisut üle kummiku aga muidu tossusügavus. Koer sai ka palju hullata. Tänud peitjale, aare ilus.