E11: Piiroja tunnel

Aitäh!

Kogu aeg on kiire. Täna võtsin spetsiaalselt Setomaa jaoks aega. Käidud ja nähtud. Aitäh aarde eest!

E11 seeria aaretest mul veel kolm leidmata ongi. Eelmisel aastal siit mööda sõites jätsin selle külastamata, et kui kunagi Käbikunni tulen tegema, siis käin siin ka. Ja täna oligi see hetk käes. Auto jätsime maantee äärde ja asusime mööda kunagist raudteetammi kõndima. Umbes kilomeetrike ja olimegi kohal, vaja vaid laskuda. Aga selleks olid isegi mõned trepiastmed paksu rohu sees. Alla jõudes oli täielik vau, ohoo efekt. Olin varem midagi kuulnud, et siin üks eriline koht aga oma silmaga selle mastaapse rajatise nägemine oli tõeline elamus. Muidugi jalutasime seal all edasi-tagasi ja mõtisklesime, kuidas see küll 100 aastat tagasi siia ehitati, kuidas materjal kohale toimetati jne. Tõeline vaatamisväärsus ja väga tänulik, et aare siia teed juhatas. Muidu küll poleks ilmaski seda näinud. Täname!

Metsa matkarada peidab endas palju huvitavaid kohti. Ja mulle meeldivad parklaga aarded. Nii lihtne, jätan auto teeotsa ja sammun. Nüüd tagantjärgi lugesin Loona muljeid. Väga vahvad lugeda ja tore, et ta neid meiega jagas. Muidugi oli ka minul jänes püksis. Üksi üle 1 km metsikus metsas. Oi, kui mõni matkaja oleks ootamatult ilmunud, siis ma oleks ehmatusest ilmselt meetrikõrguse hüppe sooritanud. Aga tegelikult oli kõik hästi ja põnev üllatus lõpus ootamas. Et tunnel oodatavast suurem on, seda oskasin aimata. Aga et nii kuulsate meeste tehtud ja väga uhke sooritus, no seda tõesti saab ainult ise kogeda. Tänan peitjat Raio Piiroja nimelist tunnelit vaatama kutsumast! (ka see nali on siin juba varasemalt tehtud, aga olgu veel kord üle korratud :)

Päris tore matk oli aardeni, sai veel eelmise E11 aarde juures alustatud seenesaaki täiendatud. Koht ka muidugi väga sürr siin keset metsa. Aitäh aarde eest!

Vägev koht! Ja nii vahva, et matkarada siit läbi läheb. Jalge all voolas küll vesi, aga saime ettevaatlikult astudes kuiva jalaga teisele poole. Aitäh!

15652.

Selline koht

Geojaanituuri leid #49. Jätsin auto 900 meetrit eemale eravalduse sildi juurde metsateele. 17 minutit mööda matkateed kohale ja teist tagasi. Kaasas oli nöör, multitööriist ja üks nipukas, sest olin lugenud, et kast maas. Kohapeal selgus, et kõik juba okoo, lasin vaid veidi lõdvemaks, et pooks puud hiljem. Ja tunnel oli küll äärmiselt lahe. Aitüma Hannole näitamast!

Ah siis selline tunnel.Aitäh!

No vot oli üllatav leid, tänu geopeitusele. Omapärane. Tänud tutvustamast

No vot oli üllatav leid, tänu geopeitusele. Omapärane. Tänud tutvustamast

Aare korras.

Vägev tunnel keset metsa. Tänud peitjale kohta tutvustamast!

Siinkandis olen ikka kordi aastas, aga kunagi pole olnud kas aega või viitsimist selle aarde juurde tulla. Nüüd siis hommikuse värskusega ja teotahtega sai suund tunneli poole võetud. Õhus oli juba tunda saabuvat kuumust, aga veel polnud väga vigagi. Tunnel ise ikka üllatavalt vägev siin. Üllatuslikult tore. Tagasiteel noppisime kaasa need kukekad, millele juba teistpidi rada tallates silm oli peale pandud. Üks korjamiskõlbulik puravik sattus ka teele, teine oli väheke vanavõitu.
Tänud peitjale seda toredat tunnelit näitamast ja aaret peitmast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

Päris lahe tunnel keset metsa. Tänud peitjale.

Kast tuleks puu külge tagasi kinnitada.

Kui ma õigesti mäletan, siis oli siin kast puu otsast alla sadanud. Sidusime ta lihtsalt ühe oksa külge kõlkuma - tulevikus tuleks ilmselt kohendada.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Tänud peitjale!

See aare oli osa minu kahepäevasest minirattamatkast. Kopeerin siia oma muljed, mis seostuvad selle aardega. Aitäh peitjale!

Alustasin oma mini matka sõites rongiga Koidulasse. Võiks arvata, et rattapiletiga ei ole nii palju rattureid, aga tipphetkel oli C alas 14 ratast, üks käru ja üks liikumisabivahend. Sain istuma alles viimaseks 20 minutiks. Üldiselt on lõuna liinid mulle väga tuttavad, aga siin polnudki varem maha tulnud (läbi olen ka ainult korra sõitnud). Rongist väljudes suundusid kõik raudteejaama sisse. Turvamees jäi mind imeliku pilguga vaatama - just nagu, et miks ma ka ei lähe. Avasin kaardi, tegin suuna selgeks ja hakkasin jalutama vasakule poole. Selle peale võttis turvamees ratta ning hakkas sõitma. Ma olin nii segaduses. Ta juhatas mind lukustatud värava juurde ja lasi välja. Tänasin teda eesti keeles ja ta tänas samuti eesti keeles. Need olid ka ainsad sõnad tema suust :D Naljakas, aga vist piiripunktile omane asi.

Esimene eesmärk oli leida Piiroja tunneli aare. Ligipääs sellele pole väga hea, kuid kaardilt tundus see olevat täpselt kahe matkatee ristumispunktis ja kui neid mööda minna, siis võiks pärast suurele teele tagasi ka saada. Alustasin Metsa matarajal (mille sarjast aare ise ka on), mis oli alguses täitsa sõidetav. Selline natuke rohtunud tee. Varsti muutus aga teel sõitmine keeruliseks ning kõndides sain jalgadelt 5 puuki ära pühkida, kes õnneks apsata keegi ei jõudnud. Seda kõndimist oli õnneks alla 100 meetri.

Mõne aja pärast jõudsingi tunnelini. Ossa raks, missugune suur asi siia ehitatud on. Piltide pealt tundus ikka palju väiksem. Jätsin ratta tunnelisse ja otsisin aarde üles, ise samal ajal kepseldes, et putukad elusalt âra ei sööks. Minu "toredaks" üllatuseks oli aga see, et teine, ristuv matkatee läks aga hoopis palju kõrgemalt, kui see, millel olin sõitnud. See oli nimelt tunneli peal endisel raudtee tammil (vähemalt tundus nii). Mis siis ikka - tuli asjad üles vedada. Kõigepealt proovisin kogu rattakremplit korraga liigutada, aga ei jaksanud seda isegi poolt meetrit sealt üles vinnata. Ei jäänud muud üle, kui hommikul nokitsetud ekspanderid lahti teha ja kõik tükkideks võtta. Ratas, kott, matt, telk - kõik sai eraldi üles viidud. Muide, sain teada, et mu ratas on ikka sitaks raske. Selle üles tõmbamine keset putukaparve ja palavust oli minu jaoks tõeline eneseületus. Vandesõnu lendas liigagi palju, aga tehtud see sai. Alla tulles avastasin isegi mõned trepiastmed, mida järgmiste kottide puhul sain kasutada.

Üles jõudes ei olnud pilt jätkuvalt roosiline. Kruus oli suuretükiline ja sellel kõndiminegi oli keeruline, rääkimata sõitmisest. Järgmised kilomeetri suure teeni kõndisin ratas käekõrval, põiklesin nõgeste eest ja laulsin, et julgem oleks. Üks asi, millest esimese paari tunniga juba aru sain, on see, et võõras metsas (eriti suhteliselt sügaval) on üksi ikka kõhe. Tegin endale märkuse matkaradadele rattaga enam mitte ronida, nii tee kui kõheda tunde pärast.

Nii 30 meetrit enne suurt teed vaatasid vastu mulle astelpajud. Pole mitte kunagi neid varem nâinud looduses kasvamas, küllap mõne vana talu jääk. Päris valmis need küll polnud, aga täitsa söödavad. Võite küsida astelpaju korjamise koordinaati, kes soovivad :)

Võimas üllatus siin!

Täname :)

Inimene suudab ikka päris palju korda saata, võimas

Vaadates aardele lisatud pilti ja mis sellest kõigest sai. Ebareaalne!

Leitud, logitud, tänan!

Jääb ootama lumevaesemat aega. Autot ei tahtnud keset teed jätta ja ka 2.5 km lumes sumbata ei olnud ahvatlev. Hiljem logisid lugedes ja pilte vaadates oli küll kahju, aga küll jõuab.

Siin oli GPS omajagu segaduses ja saatis mingit pisikest teed mööda. Kui see salakavalalt järjest nirumaks ja nirumaks muutus, siis mõtlesin, et kindlasti sõidan paralleelselt mingi normaalse teega, aga tagasi ka ei viitsinud keerata. Viimane teeots oli nii vaevumärgatv, et esimese hooga panin üldse mööda. Tunnel oli küll korralik ohhoo, õnneks oli oja kuiv ja sai rahulikult läbi jalutada. Aitäh peitjale.

Kui truup nähtavale ilmus siis oli vaatamata eelnevale infole ikkagi korralik wow-efekt. Ronisime ka tammile. Loodus on seal tühja koha päris kiiresti peaaaegu ära täitnud. Tänud peitjale.

Tänud aarde eest!