E11: Tunnete tuulutamine

Tunded said tuulutatud! Tänud!

Tänud

18200.

Tänud aarde eest!

Olles täna varustatud kõrgusi mitte pelgava abivahendiga, tulime uuele katsele. Kui teised täna ronimist vajanud aarded olid ikka ka kõrgel, siis see oli ikka väga kõrgel. Jube oli altki vaadata, seega peitja poolt pakutava adrenaliinilaksu sai sealtki kätte. Aga koht jätkuvalt ilus, kuigi tee siia jätkuvalt porine, kuid ei sellest ole ju lugu, lihtsalt ütlesin jutu jätkuks. Tänud peitjale aarde eest.

Või kui täpne olla siis leitud ta sai, aga logitud mitte.

Mõlemad saime tunded tuulutatud - üks tõi karbi ülevalt alla, teine viis üles tagasi :)

Leitud

Leitud :)

Kui auto tee äärde ära parkisin, siis kohe hakkas levima mitteleiu lõhna, aga ikkagi trügisin läbi pori ja sopaaukude kohale , et see mitteleid ikka korrektselt ära vormistada. Nojah, hea et vähemalt nii suur kast sinna kase otsa riputatud, väiksemat poleks nii kõrgel vahest näinudki. Aga mul nüüd süda rahul, see rannikuosa kenasti ära värvitus, enamus kollaseks ja siinne siniseks. Igatahes jäid need tunded mul küll tuulutamata, las siis kopitavad edasi, minu jaoks ilmvõimatu. Aga meri sillerdas päikese käes ja linnukesed ka juba sädistasid rõõmsalt. Õhus on kevadet.

Leitud

Alguses sai abivahendit kasutada, edasi juba iseseisvalt. Kena kohake, aitäh!

Tunded tuulutatud !

Leitud

Kena kiire logimine. Ise käidud ja kirja pandud, teised ootasid kuni ma logima ronisin XD

Leitud

Siia aarde juurde tulin mina jooksuga, kuna merereisist oli külm sisse läinud ja autos õhukeste riietega sooja ei saanud. Tänu jooksule olin esimene ja käisin üleval kribinal krabinal ära. Kui alla tulin, sain juba teistega koos logida. Tänud tänud aarde eest.

Peale seiklusrohket merereisi tulime siia end tuulutama. Janar sai kõige rohkem tuulutada. Tänan.

Hea ronimine, pandav puu, lihtne hommikuvõimlemine, imeline vaade ... mida kõike ilusat veel teised nägid! Minu võttis juba all vanduma, siis keskel vandusin paksude pärast, kes vaheoksad on murdnud, siis vandusin, et kesse kurat niii kõrgele pidi selle kasti panema. Täpselt meeter enne polnud jupil ka jalga kuhugi enam sättida, jäin oma paksu persega lihtsalt kinni. Pusisin ennast küll väiksemaks, küll venitasin pikemaks. Logi sai kirja, riided mööda puutüve rikutud, käelihased valusaks ja jala tõmbasin ära, vandusin veel korra.

Viisaka lastetoaga tuleks peitjat tänada aga sorry peitja, seekord jääb leitud-logitud.

Jah, oli tõesti päris "pandav puu", nagu keegi eespool mainis. Peitjale tänud!

Leitud, logitud, tänan!

Pool kampa kaotasime snaiprite tule all merevette, aga ellujääjad jõudsid siia kohale. Lahesopp oli luiki nii paksult täis, et valget oli rohkem, kui sinist (parem ikka, kui punast). 4.0 raskusastmest ootasin midagi hullemat ja selleks puhuks oli autos ka abivahend, aga kuna selle tassimine tundus tüütu töö, siis sai see autosse jäetud - see osutus õigeks otsuseks. Täitsa pandav puu. Mõnel on vahepeal küll kas väga raske jalg olnud või üks puuronimise algtõde meelest läinud, mistõttu oli paar murdunud redelipulka, aga see üles jõudmist ei seganud. Aitäh vaate eest!

Kepsutasin ees kohale, sest Herki oli nõuks võtnud abivahendit tuulutada ja seda ta ka tegi - 2x300 meetrit, sest tee randa ei tundunud liiga autosõbralik. Nulli saabudes nentisin, et konteiner on tõepoolest atmosfääri ülakihtides, kuid võibolla siiski hea tahte korral külastatav.

Seega ei hakanud ma Herkile helistama ja missiooni katkestama, vaid lasin tal ähkides-puhkides abivahendiga kohale rühkida.

Vaatepilt võttis ka Herki silmi pööritama, aga mis sa hädaga teed - ikka pakid oma vahendi lahti, ajad puu najale püsti, jätad kallimaga hüvasti ja ... lähed, kuhu ükski inimene enne sind varem läinud ei ole....peale peitja ja logiraamatus oleva nimekirja miinus need muiduleivasööjad (mina kaasa arvatud), kes puu all endleid teevad, samal ajal kui tiimi kosmonaut kastaneid tulest välja toob:)
Vähesele tuulele vaatamata oli väga tore ja värskendav ning vaade oli lummav! Aitäh!

Arvasin kohe, et see 4,0 on päriselt 4,0. Karp jäi lahti muidugi kui selgus, et abivahend ei ulatu isegi poole peale. Tegelikult oli täitsa norm ronimine. Üks koht oli kahtlane. Mõned nõrgemad oksad olid raskemate meeste all järgi andnud. Sealt õnnestus ennast õnneks käte jõul üle upitada. Maas oli hea tunne, ilma aardeta ei roniks nii kõrgele, isegi mitte vaate pärast. Aitäh!

Tegime jalutuskäigu mere ääres ja Reigo pani nimed kirja. Aitäh!

Tegime toreda lumise geotuuri. Tundeid tuulutas Miki. Tänan aarde eest.

Tegime mõnusa pealelõunase tuuri virumaal. Alguses nuuskisin niisama juurikates, kuni kirjelduse avasin. Häiris see, et kahjuks olid päris mitmed toored oksad lihtsalt toorelt "jalust murtud", et mugavamalt aardeni jõuda. Kui on ikka vaja, siis on vaja.. Peitjale aitäh!

Mere äärde jalutades nägime põdra tegevuse jälgi. Karuonu tuulutas oma tundeid, mina tunnetasin loodust.

Juba teekond aardeni oli autoga õite pisut pinev. Idast ligi ja lääne poolt minema. Aarde juures ei silmanud esiti midagi, kui siis aga silmasin, vaatasin ka maastiku raskust. Oh seda rõõmu! Kui Marjele meeldib kui jalad on maas, siis mulle risti vastupidi. Lumelaud, lohe, mägijalgratas, geopeitus - kõik need on lõbusamad ja põnevamad kui maad või vett ei puutu. Mida rohkem meetreid pinnasest lahutab, seda põnevam. Lohega olen telefoni gepsu arvates seni 8+ meetrit suutnud hüpata. Sellega olen ikka veel mudaliigas - isegi tuntud lauljad kargavat üle 10 meetri, mis on mudaliigast väljumise piiriks ;-P Lumelauaga on kõrgust raskem mõõta, aga hüpete pikkus on olnud vast nii 12-13 meetrit. Mis muidugi on tippmarkidest kordades vähem. Rattaga ei hakka rääkimagi. Oeh, saaks vaid maast lahti..

Siin läks kõik ludinal, puhas rõõm oli kõrgustesse turnida. Aarde juurest avanes imeline vaade. Nii hea, et tegin kohe piltigi. Aitäh, Hanno, et sain oma tundeid ja ihugi tuulutada!

Tunded tuulutatud.Aitäh!