Ekholm

Saartega on nii, et meil on abivahend olemas, aga küll pole aega, siis ilma v on teised kohustused. Eile küsis T, kas jomme Mohnile läheme? Mulle polnud seda teist korda vaja mainida: Of course! Nii me Võsust teele asusime. Kohapeal mina ronisin, T kiitis alt takka. aitäh, logi sai vanemasse aardekarpi.

Tulime tööasjus. Ikka uudistama, milliseid taimi saarel leidub. Ja ehk õnnestub ka veidi nurmikate, timutite, ristikute vm seemet uute sortide aretuseks kaasa koguda. Ah, kui põnev saar! Kõigepealt ülimalt lahke saarevaht, kellega pooled meist olevat kümmekond aastat tagasi talvel üle jää tulles kohtunud. Ja siis veel nii mitmekesine loodus, ja oh mis võimas pärn! Tallasime ikka kõige kaugemasse nurka välja. Teel leidsime nii aardeid, seemneid, huvitavaid kive kui mõnusaid ujumiskohti. Suur aitäh peitjale!

No kohe üldse ei mäletanud, et kunagi selle aarde juba leidnud olin aga tundub, et logid ei valeta.

Saarel võttis meid vastu väga muhe saarevaht, kes andis meile info, kuidas saarel liigelda, mida vaadata, kus ujuda ja, et saare üks suuri muresid on prügi leidumine looduses.
Alustasime siis saare aarete otsimise ja leidmisega, tegime mõnusa pikniku, ujusime nii saare põhja kui ka lõunakaldal, korjasime suure kastitäie prügi kokku, nägime ühte surnud hüljest, ronisime väikeste ja suurte kivide otsas.
Meile väga meeldis.

Minu esimene aare üle pika aja! Aga Mohnile tulles oli kohe selline tunne, et peab mõne aarde ka ikka leidma. TFTC

Eile küsis Krissu, et kas tahan täna Mohnile tulla. Loomulikult. Esimene aare siin kambaga. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Meie esimene siin saarel.
Tänud

Leitud

Tegime ka väikese merereisi Viinistust Mohnile, kus saarevaht Mati meid sõbralikult vastu võttis ja matkatee otsa kätte juhatas. Käisime pärna paitamas ja nautisime saarel avanevaid vaateid.

Pärast matka otsustasime natuke jalga puhata ja geopeituse kaardi lahti lüüa. Kuidagi oli õnnestunud ennast puhkama sättida 20 sammu kaugusele aardest, nii et leid tuli ootamatult kiirelt :) Tänud!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Pakuti võimalust Mohnit külastada ja õnneks õnnestus asju sättida nii, et jõudsin ka õigeks ajaks sadamasse.

Esimese geopeituse punktina tulime siia, aaret taastama. Teistel komplekteerisid kena aarde, mina võtsin uued koordinaadid.

Pärast saarele ringi peale tegemist külastasime ka aarde nimikangelast ning õnnestus ka kuulda, mis oli saanud kunagistest saarel olnud pärnadest ja tammedest.

Väikesaar, mille külastamisega meil olid omad plaanid ning ilmataadil selle meile võimaldamisega omad. Aga täna õhtul saime tulekuloa ikkagi kätte :). Esimene peatus sai tehtud siinse aarde eelmise pesa läheduses, muljetavaldavat puud ennast nägime alles vahetult enne ärasõitu ja saare teises servas :D. Kaaslased taastasid aarde, mina klõpsisin sellest pilte :), aitäh Ovele aarde eest.

Geopeitur teeb plaanid ja Ilmataat kujundab need ringi. Kui juba kaks korda oli hr Ilm meile tormi korraldanud ja meie Mohnile mineku plaani rikkunud, siis kolmas kord otsustasime kavalad olla. Pika plaani pidamise asemel tegime eksprompt mineku täna õhtul. Väheke turris (nii soengu kui tuju poolest) paadimees viis meid saarele ja kinnitas, et ootab meid ka seal niikaua kui oma asjatoimetused tehtud saame. Esimesena võtsimegi suuna sellele aardele. Olime juba varem Ovega kokku leppinud, et taastame aarde ja kõik vajalik oli kaasas. Vanas peidukohas on palju puid maha võetud. Algul tekitas selline lageraie nii väiksel saarel hämmastust, kuid hiljem lugesime infotahvlilt, et nii taastatakse kukemarja kasvukohti. Aardekarbi panime allesjäänud metsatuka serva. Saaretuuri lõpuks otsisime üles ka aarde nimikangelaseks oleva Pärna. Ühtegi viita sellele ei suunanud, üks tagasihoidlik rajake siiski soovitud suunas läks ja nii me muljetavaldava puu ka leidsime. Aga, kes seda spetsiaalselt otsima ei lähe, sellel jääb see küll tavapärase saareringi ajal nägemata.

Tänu vabatahtlikele aarde taastajatele on Ekholmi aare uues asukohas taas kättesaadav. Uued koordinaadid on N 59° 40.947' E 025° 47.937', 19,3 m kaugusel esialgsest asukohast.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Viimase belglasest geopeituri info alusel on aaret peitev puu maha raiutud. Kuni olukorra kontrollimiseni ja vajadusel aarde taastamiseni märgin aarde ajutiselt kättesaamatuks.

Kui juba Viinistul ööbisime, siis tahtsime ka Mohni saarel ära käia. Hotelli adminn sai sadamakapteniga kokkuleppele ja saime kogu perega tavahinnaga kenasti saarele. Kapten oli sõbralik ja teel saarele rääkis kohalike külameeste kunagise rikkuse saladustest. Saare peal olemiseks leppisime kokku 2 tundi. Suundusime kohe matkarajale ja siis esimese aarde juurde. Veidi sai nullis tiirutatud, siis vihjet vaadatud ja oligi karp käes. Loodus on siin ikka teistsugune kui kesk-eestis. Ja praegu ka värviline. Nagu jalutaks kiviktaimlate vahel. Tore, et siia on aardeid peidetud. Täname!

Kohalikule paadimehele mustalt sulli ja olimegi järsku saarel. Ma tõsiselt lootsin, et pole vaja erivarustust nagu ronimisaarete puhul. Sest on juba selliseidki ju saartele tekkinud ja ei mulle selline jama meeldi. Niigi raske saada saartele ja siis tassi veel mingit spetsvarustust kaasa? Jäägu need erivarustusega asjad mandrile, kus on võimalik igalühel tassida nulli, mis talle meeldib.

Siin aga oli väga mõnus aaret otsida ja üldse on Mohni õitemereajal lihtsalt fantastiline. Aitäh!

Tormi tôttu ära jäänud Pakri matka
asemel leidsime ennast hoopis Mohnilt.
Aega oli küll vaid napp kolm tundi aga
sellest piisas saare “tühjendamiseks”.
Aare oli kergesti leitav.

Seoses ühe vahva üritusega sai Mohni saarele esimest korda sõidetud. Muidugi otsustasin ma ka aarded üles otsida, millised on peidetud sellele saarele. Ilm oli väga kuum. Tõeline suvi ja nauding! :) Kui vees oli saanud mõned ringid suplust ära teha, võtsime jalutuskäigu ette. Saar on ilus ja vaated imeilusad! Selle aarde leidsime täpselt vihjele vastavast kohast. Aitäh peitjale!

Sõit saarele oli mõnus rahulik, tagasitee oli vähe merelisem tunne ja veidi pritsis vett üle paadiserva ka. Randusime liival ja alustasime matka mööda ägedat laudteed.
Peale Linnuraipe ja Vintsi aarde jäi saare viimaseks Ekholm. Aare kenasti leitav ja kui ka logitud, siis muidugi vaatasime ka pärna üle ja jalutasime majaka juurde, uurisime sealseid majutusvõimalusi ja lõpetuseks jagasime oma aega ka kohaliku kuke ja kanadega.
Jalutuskäik saarel oli super ilus ja igati mõnus tunne jäi sellest väikesaarest. Tänud saarele kutsumast!

Aitüma kenale väikesaarele peitmast!

Kui ma paar aastat tagasi avastasin, et logisid saab lugeda ja mõned päris huvitavad, siis jäi mulle silma, et ühel saarel on kass, keda kõik toidavad ja kes kõik seepeale ärasööb. Aasta siis oli 2011. Asi meenus alles saarel ja loomulikult sisaldas mu seljakott igasugu vahetusriideid ja omale kõlbulikku sööki aga Miisule ei miskit. Samas ega me teda ennast näinud ka. Samuti polnud ka 6 rebast, ju ta need oli pintsli pistnud.

Elavaid hingi nägime aga küll. Keset platsi laut ja kanad! Täiesti müstiline, hiiglaslik kukk oli ka. Katkusin rohtu ja söötsin neil kõhud täis ja oligi aeg lahkuda. Lahkuda kohast, mis jäi hinge. Tänud, Ove kutsumast, tuleks siia küll ja veel!

Jõudsimegi oma matkaga viimase aarde juurde. Ilus koht aardele valitud. Edasi kõndisime majaka juurde ja imestasime, et Mohni pärna juures aaret pole. Kaardilt aga näen, et see jääks 160m sisse. Kõige huvitavam oli mõistagi majaka ja kanade juures, neid ei osanud küll saarelt oodata. Kui tiir peale tehtud, siis läksime tagasi paati ja kärutasime Viinistusse. Igati hea tuur tuli.

Hommikul vaadatud ilmaprognoos tõi mõtte, et just täna pean ma saarele saama. Tegin kiire kõne Viinistu sadamasse ja veetakistus polnudki enam teema. Leidsin ka omasuguse veel uue geopeituri, kellel kindlasti olid saare aarded leidmata. Pisut provianti ja tormijakk kotti ning teele. Viinistu sadama lähedalt tabasime teolt Caro ja Karuonu ning seltsis Gulliveri aarde juures asjatades jõudiski kätte pardale astumise aeg. Pilvine ja jahe Viinuistu jäi selja taha ning päikseline, soe ja kaunis Mohni võttis meid külalislahkelt vastu. Kapteniga taaskohtumine 3 tunni pärast kokku lepitud, oligi aeg esimese aarde suunas liikuma hakata. Ekholmile iseloomulik taimestik on ajajooksul oluliselt muutunud. Ei olnud enam näha ka munkadest mereröövliteks saanutest märkisid. Aare seevastu peesitas rahulikult oma pesas ja kutsus lahkelt logima. Tänan kutsumast.

Hommikul une ajal tuli kõne, et lähme saarele... veidi meelte segaduses võtsin 5 minutit seedimiseks ja nii mindud saigi. Tripp oli lahe ja saare saime vägagi kiiresti puhtaks, aarde leiuga probleeme polnud, tänud :)

Uus väikesaarte minu jaoks kiire tutvus hoonete ja pärnaga kiire logi ja päikest nautima tore saar oli:-)

Leitud.

Lahemaa tripp 33. Kaatriga randudes võttis meid vastu Mohni saarevaht Mati. Kuum suveilm oli saarekesele toonud ohtralt rahvast. Kes telkisid, kes sukeldusid, kes olid oma kaatrid randa ajanud, sita muusika põhja keeranud ja end jalutuks joonud. Eks igale oma, aga selline helireostus on küll viimane asi, mida ühel saarel tarbida sooviks. Kusjuures ei olnudki venelased, täitsa eestlased. Aga ok, meie astusime maale, leppisime kokku, et paadimees tuleb meile 3h pärast järele ja läksime kohe omi asju ajama. Uudistasime natuke majaka juures ning seadsime sammud aarde suunas. Leid liiga kiire, karp paistis kaugelt, kuna vedeles täiesti avalikult vihjeobjekti all. Panime logi kirja, ühe fototeemalise TB aardesse fotokursuslasi ootama ning peitsime aarde natuke varju ära. Et igale uudistajale kohe silma ei satuks. Edasi võtsime suuna mööda saare idakallast Mohni vintsi poole.

Leitud ja logitud!
Tänud!
:D