Elda

Kuna leviga oli probleeme, siis alguses oli segadus, et mis teed pidi liikuda tuleb, mistõttu saime algust kaks korda käia. Selge on see, et peitmise ajaga on olud muutunud ja uus parkimiskoht on märkimisväärselt kaugemal. Aga vähemalt on eramaalane viisakas olnud ja möödasõidu hooldamisega vaeva näinud, nii et jalutus oli probleemivaba. Randa jõudes jäi silma mitmesugust prügi, mis jalutuse edenedes järjest enam häirima hakkas. Lõpus oli veidi keerutamist, enne kui õige kivi lehmakookide vahel silma jäi. Ning siis läks asi päris käest ära. Iga teise kivi taga vedeles plastpudel ja vahele veel muud träna. Kuna meie käed said kiiresti täis ja prügikotte kaasas ei olnud, tuli olla leidlik. Mingitest nöörijuppidest sai kompunnitud lisakäed ja lõpuks ka üks leitud ämber kasutusele võetud. Õnneks oli nulli lähedal kaks puust kasti, mis juba osaliselt prügiga täidetud, nii et suundusime oma korjamisega nende suunas. Viimased meetrid oli juba paras katsumust (sest kaks korda ju ikka ei käiks). Siiralt loodan, et need kastid olidki selle eesmärgiga, ja kui mitte, siis usun, et peremees mõistab. Igatahes järgmistele külastajatele soovitan südamest, võtke mõni suurem prügikott kaasa ja laduge seal rannas täis. Peitjale tänud siia Eestimaa lääneserva kutsumast - väga ilus kant, kui ainult seda prügi nii palju ei oleks.

Tänud aarde eest!

Aega oli ja võtsime selle pikema matka ette. Enne telkimisala sõitsime mööda treila peal olnud Kaitsi masinast. Tagantjärgi kuulsime, et olukord lahenes üllatavalt kiiresti. Sõitsime autoga nii kaugele kui võimalik ja jalutasime aardeni. Veidi pidi otsima, sest vihjega määratletud ala oli päris suur. Aitäh aarde eest!

Leitud.

imeline koht!

Auto jäi kuskile kaugusesse, teel nägime vaid mesilasi ning lehmakooke. Lõpus ka mõned luiged ja muud linnud. Veidi kahtlusi tekkis lõpuosas aga saime kenasti hakkama. Aitäh aarde eest!

Hommikul telkimisalal tegime väikse kohvi ja pakkisime asjad kokku. Seejärel võtsime ette väikse jalutuskäigu siia maalilisse kohta. Aare ilmus ka mõistliku ajaga välja. Tänan.

Tänu eramaalastele saab auto juba kaugele maha jätta ja teha aardeni tervisliku jalutuskäigu. Aitäh!

Aare leitud ja nagu näha oli koguni terve talve puutumatuna kivi all veetnud

Peale ööd Elda telkimisalal (vaade merele kahjuks puudub aga muidu puhas ja vaikne hästi varustatud RMK koht) sai ette võetud retk Elda pangale. Auto jäi talu juurde parkimiskohale ja edasi liikusin jalgsi parempoolset lühemat teed pidi. Eraomaniku poolt on kõik korrektselt tähistatud ja midagi karta nagu polnud. Tee möödub lähedalt mesitarudest, üle vingerdavate nastikute ja siis läksin ka ranna kaudu ümber lehmade. Aare oli omal kohal ja logist selgus, et tõesti 1a ja 1 kuu viimasest leidmisest. Kuna lehmad seal peremehetsevad ja kõik kadakavahed on neil läbi trambitud, siis imestasin, et aare veel puutumata oli. Minuarust oli see väga ilusa loodusega jalutuskäik ja julgen kõigile soovitada kes just elusloodust ei karda.

Vaatamata päris ebamäärasele koha vihjele õnnestus karbike siiski imekombel leida.

Kirjeldus enam paika ei pea ja nulli autoga sõita ei saa. Eramaa on ees ja seal tohib vaid jala liikuda. Infotahvlil oleva selgituse põhjal on siiski kõik matkajad ja loodetavasti geopeiturid teretulnud. Seega auto tuli umbes 1,3 km kaugusele jätta ja sealt edasi jalutada. Ilus tee viis läbi metsa, üle karjamaa mere äärde. Aarde peidukoha lähedusse jõudes asusime kadakaid ja kive vaatlema. Kummastki siin puudust ei tulnud, kuid õnneks sai õige koht kiirelt leitud. Asendasime katkise karbi uuega ja panime nimed kirja väga hästi säilinud logiraamatusse. Üsna mõnus jalutuskäik, ühtegi putukat polnud, veised olid kuskil kaugemal ja maaomanik askelda ka omas aias. Aitäh!

Hooldusvajadust märkasime alles siis kui auto parkisime ja jalgsirännakule asusime. Autos oli vaid üks väikese suurusega karbike ja see sai kaasa võetud. Vaatamata pragunenud karbile oli aare täitsa kuiv ja esialgne logiraamat suurepärases seisukorras. Panime uue karbi ja nüüd aarde suurus "väike".

Matkasime lastega inglite juurde kohale. Tee oli jube sopane ja kohati ka kummikutega läbimatu.
Koha peal oli rohkem kui üks kadakas ja veel rohkem kui üks kivi... Ning kohutav prügi igas ilmakaares.
Koordinaadid kivini ja kadakani meid ei juhatanud. Ja ausalt öelda ei saagi aru, miks sellised aarded "karbike kivi all" üldse olema peavad..

Leitud, logitud, tänan!

Karp on katki.

Täna hommikul oli lausa jahe. Temperatuur näitas vaid 21 soojakraadi. Tegelikult oli see vahelduseks hea leevendus. Nii kummaline, kui see ka ei tundu, siis selle kuumusega (27+) harjub ikka mingil määral ära küll. Mõistatus ise oli lihtne ja koht huvitav. Karp oli katki, logiraamat kuiv. Tänan.

Hullumaja, me ütleks. Miski saun keset eimidagi, kottpimedusest äkki seisvad "inglid", mis rohkem tulnukaid pealambivalguses meenutasid.. kell oli lõpuks 23 kui olime kõikvõimalikke kive tagurpidi proovinud keerata, kadakaid oli ka n+1, kus nüüd just SEE kadakas on? Olime lõpuks närvis ja valmis käega lööma, hargnesime ja pingutasime veel, tuldud tee oli kehv ja siia naljalt tagasi ei kipu.. lõpuks kaikus üle tuule üks "LEIDSIN" ning peale tükiajast imetlust ja kirumist said nimed kirja, mõni minut enne südaööd olime autos tagasi ning alustasime 7km teekonda mööda uisuvälja/auklikku kruusateed tagasi tivilisatsiooni poole.
NB!!! KARP KATKI NING KARPI ÜMBRITSEV KILEKOTT AUKLIK! Sisu niiske aga logiraamat gripkotis kuiv, ehk uued minejad saavad uue karbi ja koti panna. :)

Uudistamist siin teekonnal juba jagus. Kari luiki lehvitasid meile randa jõudes sabaga ning kogu piirkond ilus ja uhke. Lõppu jõudes oli olukord kõike muud kui kerge. Hoolimata suurest gängist, ei tahtnud see karbike kuidagi ennast ilmutada. Üsna kiirelt sai puudust tundma hakata autosse jäetud sapöörilabidast. Edaspidi püüdsin seda ikka tihemini jalutama kaasa võtta. Kui niisama tuulamine tulemust ei toonud, haarasime kodukootud abivahendi ja asusime vähe jõulisemalt potensiaalsete aarde peidukateni lähenema. Taktika toimis ja peagi saatis meid edu.

Tänud.

Päris telkimisala juurest ei pidanud jalutama hakkama, aga sammusid sai sellegipoolest omajagu. Päris huvitav vaade oli raiesmikust ja viljapuude ymbrusesse istutatud uutest puudest. Ja siis need kujukesed ja saun keset ei midagi. L6pus aga hajutasime pundi laiali ja kaevetööd võisid alata. Aga ega kymne silma ja 50 s6rme eest ei jää miski kauaks peitu. Ilmastikust olenevalt tuli nac j6u ja ilunumbreid kasutada ja v6isimegi logima hakata. Tänud peitjale

Kogu tripi üks lemmikaardeid. Mitte selle teostuse, vaid asukoha poolest. Omajagu tuli jalutada, aga selles oli nii mitmeid ilusaid kilde, näiteks tünnisaun ei kusagil, pink vaatega merele ja huvitavad kujud. Aardeotsimine ise oli muidu paras taak ja lumeta raske silt on igati õigustatud. Olin just taevaste jõudude poole pöördunud, kui NKT välja kaevas

Vahepeal on ajad muutunud ning nüüd tuleb 280 meetri asemel 1300 meetrit jalutada. See ei hirmutanud, küll aga lumi tegi leidu kaheldavaks. Lootsin ise, et Saaremaa lääne osas pidi 0 cm lund olema ning pole probleemi, aga see kaart küll tegelikussele ei vastanud. Lund jagu piisavalt, aga suure kambaga kaevates jõuti ikka õige kivini. Aga koht on külastamist väärt.

Leitud.
Tänud

Veel päikeseloojangu paiku jõudsime aardele lähenedes lõpuks kellegi aia taha, mis andis valiku suunduda kahele erinevale matkarajale, et aardeni jõuda. Nii et enam ei saa kindlasti autot aardest kirjelduses toodud koordinaatidele jätta. Valisime lühema 1.3 km pikkuse raja ja hakkasime astuma. Lehmad karjamaal ja metsa vahel olid kohati segaduses, et kes neid nii hilja veel vaatama tuleb, aga hoidsid siiski omaette. Kohale jõudes olid mere kaldal toredad kujud ja saun. Panka ennast polnudki eriti olla, aga eks see on ka kirjelduses kirjas. Aardega läks ikka natuke aega, et aru saada, kus ja mis ja mida, aga lõpuks olid nimed kirjas ja imeilus päikeseloojang silmapiiril. Aitäh!

Peale Vilsandi laidude külastamist ja lähimate aarete ülevaatamist tegime päikeseloojangul jalutuskäigu veiste karjamaal aardeni ja tagasi. Mingit panka me siit eest ei leidnud aga päikeseloojang oli mere ääres kena.

Auto jätsime infotahvli juurde ja jalutasime inglite juurde. Teele jäi vaid üks avamist vajav värav ja loomulikult suurem hulk veiseid. Inglite juures saatsime päikese silmapiiri taha ja edasi jalutades jõudsime lähimasse suure saare punkti, kust Salavad ja Loonalaid kenasti kätte paistsid. Aare ise oli omas pesas kenasti olemas. Tänan.

Parkisin auto erinevate keelavate siltide juurde ja asusin infotahvlit lugema. Sellejärgi peaks nagu mööda parempoolset teed jala edasi minema. Kuid ka selle juures olev silt keelas kõrvalistel isikutel sisenemise. Ei viitsind kellegagi vaidlema hakata, läksin veel rohkem paremalt läbi kiviaias oleva augu ja läbi võsa-metsa. Seal tundus kohati ka miski rada olevat. Majast kaugemale jõudes liikusin tee peale, väravate läbimiseks tundus kõige lihtsam variant ennast alt läbi veeretada. Peale väikest jalutuskäiku sai ka aare leitud.

Timmul oli Saaremaal sukeldujate seminar toimumas, nii et sõitis neljapäeval juba kohale, kuna mina pidin reedel veel tööl olema, siis läksin peale tööpäeva bussiga järgi.

Timmu korjas mu bussijaamast peale, käisime poest läbi, et õhtuks midagi süüa/juua osta ning peale seda läksime otsisime endale ööbimiskoha.

Leidsime mõnusa vaikse paiga, kus polnud peale meie hingelistki. Grillisime ja käisime ujumas ning peagi keerasime magama, et hommikul vara ärgata, sest Timmul oli laupäeva hommikuks skeldumine orgunnitud. Oli väike lootus, et saab Mullitaja juures ära käia, kuid grupis olnud soomlastele oli selle asemel lähedal asuvat vrakki lubatud, nii et napilt jäi siiski puudu... Kuna see aare üks Timmu eesmärkidest oli, siis äkki teen kunagi ise ära...

Pühapäeva järgmine leid. Kokku leidsime ikka väga vähe, nii et kindlasti pean millalgi tagasi tulema. :)

Tänud peitjale!

Mõnus jalutuskäik, imeilus koht.

Eelmisel õhtul olime seadnud auto Elda telkimisplatsi poole. Terve päeva oli olnud imeilus ilm, järsku ca 3 km enne telkimisala hakkas tulema hullu padukat. Lõbus juu. ca 1 km enne telkimisala nägime kuidas mingi suure looma ahter teepealt üle läks. Kes? Täpselt ei teadnud aga oli suur ja tume. Telkimisala juures lõppes ruttu vihm ja saime oma vorstid ära grillida. Minul muidugi oli külmetusest kerge tõbi kallal, seega Hendrik tegelikult askeldas ja hoolitses mu eest.
Hommikul tegime hommikusööki ja seadsime auto aarde suunas. Ruttu selgus, et ei saa ühtki nii lähedale kui lootsime. Hendrik vestles omanikuga ja sai eitava vastuse. Parkisime siis auto ja seadsime sammud omaniku poolt suunatud matkateele kiviaia kõrvalt. Mõned karjused ja lehmad möödas, leidsime ka aarde. Leidsime ka võimalikud "endiste geopeiturite" luud. Aare logitud, tegime ka mõnusa hommikuse supluse oma kivises privaatrannas . Tänan peitjat!