Heateo

Leitud.

Kenasti alles ja korras!

Aitàh. Tänu geojahile tehtud!

Ilma geojahi vajaduseta Mandri-Eesti kõige läänepoolsema aarde juures ära käia, oleks vist selle aarde poole liikudes väravani jõudmise järel lihtsalt ringi pööranud. Kui inimesel on privaatsusvajadus suur, aga maja mereni viiva tee ääres, siis ma võin enamasti vabalt logimisest loobuda ja mujale randa minna. Aga olime kohaletulemiseks üle 3h sõitnud (puhas sõiduaeg) ja nüüd ilma logita ja ülesannet täitmata lahkuda tundus liiga nukker.

Algul kulges tee täiesti normaalselt, kuni paremat kätt hakkas paistma maja. Ühtegi hingelist me ei märganud, aga maja ees seisis ka auto, seega tundus, et pererahvas pole ilmselt kaugel. Majast eemaldudes hingaseme juba kergemalt, kadusime metsatuka taha. Lootsin vaikselt, et pererahvas meid ehk ei märganud või kui märkas, siis ehk ei saada oma koduloomi meiega tagasiteel tutvuma. Aga tol hetkel oli see tuleviku meie probleem ja see tulevik nii umbes 15-20min kaugusel, seega liikusin edasi täitsa kerge südamega. Kuni hakkas kostma müra. Ma arvan, et see võis oli mõni suuremat sorti võsavõtmise murutraktor vms, mis meile paremalt poolt lähenes, samm läks kohe kiiremaks ja õnnestus põgeneda monstrumi teelt, enne kui ta meieni jõudis.

Aarde leidmine polnud keeruline, kirjelduses oli piisavalt vihjeid, et logi kiiresti kirja sada. Käisime vaatasime randa ka. Nägime ära, kustkohast tuleb Eestisse internet ja hakkasime seejärel tagasisuunas sättima. Õnneks oli tagasitee täiesti sündmustevaene. Geopoiss silmas küll koera, aga kutsa asus majas ja tegeles aknast välja vaatamisega läbi klaasi.

Päris hea meel, et see käik meil õnnestus.

Aitäh peitmast!

See aare pakkus ikka korralikult närvikõdi. Logisid sai sirvima hakatud õnneks alles siis, kui värav juba ees oli, võib-olla kui varem oleks hakanud, poleks tulnudki. Etteruttavalt võib öelda, et me ei kohanud mitte kedagi - kuulsime küll klähvimist - hääle järgi ei olnud ei dobermann ega rotweiler, keda ma vaimusilmas ette olin kujutanud ja kuulsime ka mingi suure hirmutava masina möllamist kuskil läheduses võsas (vabalt võis see olla tilluke murutraktor, aga me olime liiga hirmul), kelle eest me samuti peitu jäime. Igatahes parajalt "vaenlase tagalas" tunne oli küll. Koht tegelikult väga tore, aare ka, kahju kohe, et see eravaldur siin niimoodi. Võiks ju vähemalt sildi panna, mis laadi ja mis iseloomuga koertega tegemist. Küll oli hea tunne, kui auto juurde tagasi jõudsime! Aitäh!

leitud ja logitud. Nägin ainult üht koera toas magamas ning kuulsime natuke haukumist ka

Tänud aarde eest!

Süstaga üle vee Norrbyst. Aitäh!

Leitud

Sõitsime autoga väravani ja edasi jalutasime tipa-tapa aardeni. Minnes oli kõik vaikne ja rahulik. Panime nimed kirja ja vaatasime üle ka rannaääre - lahedad kivid siin. Tagasi teel aga nägime suured kutsad ka ära. Jooksidki täitsa lahtiselt tee peal. Algul tundus, et tuleb ringiga tagasi minna, aga nägime ka inimesi liikumas ja lootsime, et ehk peremees meid ära süüa ei lase. Kutsad olid sõbralikud ja tulid kontrollisid meid üle, aga neil oli rohkem siiski üksteisega tegemist. Tervitasime maja juures olevate inimestega ja sammusime rahulikul meelel auto poole tagasi. Tänud peitjale!

Käidud.
Koera ei näinud.
Tänud aarde eest

Leitud

Leitud. Tänud!

Aitäh peitjale!

Kõndisime ka siis julgelt väravast sisse ja maja juures kohtusime valvurist saksa lambakoeraga. Natuke klähvis, aga vähemalt meie puhul ta oma aiast kaugemale ikkagi ei tulnud.

Tagasi jalutasime mööda rannajoont, mis oli vaatamata tugevale tuulele, väga mõnus.

Sain varasematest logidest julgustust ja julgesin ka ikk jalutada aiast läbi. Edasi ootas meid õnnis rahu ja vaikus ja null hingelist. Koer sai joosta, meie saime metsmaasikaid süüa ja mina sain laheda aarde logida. Aitäh nii ilusasse kohta kutsumast!

Täna võtsin selle teekonna ette ühe kohalikuga või õigemini peaaegu kohalikuga, kes teadis rääkida, et see värav on tegelikult püstitatud valla maale ja valla teele, mille lõpus on avalik rand, mille kasutamine on nüüdseks hoopiski soiku jäänud. Kohtuotsusega on väravapüstitajale antud käsk see sealt teelt likvideerida, aga tolku ei miskit, härra ikkagi Tallinnast ja teeb mis tahab. Teekond aardeni oli ilus ja rahulik, peitjale tänud kohta näitamast.

Oluline vast teada, et teerajale ettejääv värav on jalgsi läbitav ja täiesti legaalselt. Kena kant, palju huvitavat uudistamist. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Sõitsime, kuni tee sai otsa. Jalastusime ja asusime heategu otsima. Koera ei kohanud.
Sammusin tärkavaid nurmenukke vältides ja lõpuks jõudsin sinna, kuhu jõudma pidin. Aitäh!

Ma saan aru küll eestlaste eramaa hullusest ja tean, et paljudel juhtudel on tegu oma piiride ületamisega, aga ebamugav oli ikkagi. Õnneks ebameeldivaid vahejuhtumeid ei esinenud ja hambajälgi ka kuhugi ei õnnestunud saada. Selline tunne oli nagu oleks jõudnud maailma lõppu. Eksida polnud võimalik sest ainult ühes suunas sai liikuda. Aitäh!

Aed oli ees ja ei hakanud end läbi pressima. Veits hirmutas ka koer. Läksin hoopis ringi. Koera ei näinud. Väga mugav teerada läks aardeni.Tänan

Pidime natuke jooksma, et päikeseloojangu ajaks kohale jõuda. Jõudsime ja nägime. Tagasiteel sai ka aare ära nopitud. Aitäh!

Teekond siia oli põnev ja kahtlane. Ma pole kindel, kas tulin kohale nii nagu peaks...aga kohale jõudsin ja aarde leidsin. Boonuseks kaunis vaade merele.

See aare siia üksida nugrutsema jäänud, viimane kord kui siin kandis oldud sai siis oli plaanis aga...
Kütus oli otsa korral ja kui vaatasin kus lähim tankla oli ja palju sõita sain siis numbrid olid täpselt samad ehk siis napilt jõudsin tanklasse umbes 20km eemal sealt. Kui oleks seda aaret võtma läinud siis ilmselt viimased 5km oleks autot käekõrval lükanud :D
Aga seekord seda muret polnud ja sai sinna kruiisitud, väga ilus ja rahulik koht, ilm oli veel ilus ja täiesti tuulevaikne. Oleks autoga lähemale saanud oleks köiega ka maja katusel ära käinud :) tagasi teel tuli üks suur kutsu ka meid taga ajama aga pigem oli mängu hoos, et isegi omanikud ajasid teda seal oma 10 minutit taga :D väga lahe koht, vb kunagi uuesti siia, tänud :)

Jalutasime värava juurest aardeni ja peale logimist viskasime pilgu ka üle väina paistvatele Seasaarele ja Väike-Tjukale, kust just tulnud olime. Igati kena koht. Tänan kutsumast.

Teel aarde juurde jalutaski lammas keset teed. Aega läks, aga lõpuks ta siiski suundus teepervele ja saime edasi sõita. Auto jäi väravate kõrvale ja läbi jalakäiate värava asusime teele. Jalutuskäigu algul oli vastas veisekari. Meid nähes põgenesid kiirelt ja tee oli vaba. Väraval lubatud koera ei kohanud. Tõesti rahulik ja mõnus koht. Aare ilmutas end kohe.

Selle kohaga saime veidi targemaks. Hetkel on maa eraomandis ja autoga sinna kindlasti ei saa, vallaga on kokkulepe,et jalgsi sealt läbi käia tohib. Kohtus sõdivad selle tee pärast, eks näis, kes peale jääb.. Seda, kas seal reaalselt mingi koer ringi luusib, ei oska keegi öelda. Vot selline info

Tundub, et maaomanik ei soovi juhuslikke kùlalisi ! Kinnised väravad ja lemmiklooma hoiatavad sildid ees. Kahju...

Päeva viimane, auto parklasse, natuke jalutamist ja kohal me olimegi. Tore peidukas jäi kohe silma, kandsime nimed sisse, tutvusime veel veidi pakutavate vaadete ning väärsustega ja oligi aeg päevale joon alla tõmmata. Tänud aarde eest!

Auto jäi sinna, kus keset teed oli uhke värav püsti pandud. Jalgsi liikumist ei takistanud miski ja nii me väikese matka ette võtsime. Metsa vahel oli hullult palav, mere ääres puhus üsna jahutav tuul. Aare sai leitud kiirelt ja, et pääseda sipelgate rünnakust läksime mere äärde väikest lõunapausi pidama ja logima. Kui hakkasime juba lõpetama, põristas kohale üks mees ATV-ga. Vist tuli olukorda kontrollima, sest miskit muud asjalikku tegevust me küll temaga seoses ei täheldanud. Meiega ta kontakti ei loonud ja saime rahulikult aarde tagasi panna ja auto poole jalutada. Metsa all imetlesime ka käpalisi. Oli väga ilus mereäärne koht ja tore aare.