Jalase järv

Päeva algus läks rappa - fantastiline! Ilm oli super. Parklas tekkis kohe äratundmise rõõm - olen selle järve ääres kord käinud, aga suurima heameelega lähen jälle. Vee ääres kahtles üks paarike, kas me serva mööda teisele poole järve nõnda lihtsalt saame. Me panime räätsad alla ja kökimöki (peaaegu oleks ilmagi saanud). Ka ei suutnud ma tagasiteel vee ahvaltusele vastu panna ja tegin mõnusa lõõgastusringi. Aitäh peitjale!

Tänast geopäeva alustasime siit. Parkisime auto ära ja hakkasime astuma. Kõigepealt metsarada, siis laudteed mööda järveni, räätsad jalga ja edasi. Räätsad on ikka imelised asjad. Ei saanud arugi, kui juba aarde juures olime, hea et mööda ei kihutanud. Vormistasime asja ära ja võtsime kursi naaberaarde poole. Aitäh peitjale.

Jalutasime ümber järve Meelega matkade Sõbesoo saladuste õhtumatkal ja olime selle aarde leidmisel nats kimbatuses. Aga leitud ja logitud sai. Siis väike suplus ja tagasi parklasse. Aitäh!

Leitud , äge , tänud peitjatele ???? , ühe asja võtsin ja ühe panin asemele ????. Mõnusat jahti !!!

Tänud aarde eest!

Käisime rabas jõhvikaid korjamas ja möödaminnes viskasime ka aardele pilgu. Kõik oli parimas korras, värskendamine vaid karbil olevaid kirju. Kaasa võtsime rabaserval pikalt aega veetnud ränduri.

Liikudes soovitud parklasse kuhu tee oli kohutavalt libe viskas järsku auto keset teed risti, mul "kõrvalistujana" jäi vaadata ainult kuidas puud lähenevad, õnneks olid lumevallid ees mis auto peatasid enne puid. Lamelliga 0 pidamist. Kun tundus sealt parklast pikk tee aardeni siis läksin ka lähemale parklasse. Tänan jalutuskäigu eest.

Soovitatud parkla tundus ebareaalselt kaugel, tulin lähemasse parklasse. Edasi ootas viisakas sild koos laudteega mis juhatas järve äärde, sealt otse üle jää ja enne kui jõudsin asukohta lehvitas aare kaugelt vastu :)
Väga mõnus ja rahulik koht, aitäh :)

Leitud

Leitud

Mõnus matkake ümber järve. Ilm ilus. Sai väike sullamulla ka tehtud. Ja no rappa tulime jah, sest laps tahtis raba näha. Napilt oleks rappa jäänudki, sest Maru ei saanud mustikatest eemale kuidagi.

Ükspäev Maru küsis: "A mis see raba on?" Vot siis, poiss on oma kolme eluaasta jooksul käinud viiel välisreisil, matkanud pikki matkasid Tatrates, Vahemere saartel, Kanaaride vulkaanide vahel ja Lapimaa värviliste tundurite peal, aga kodumaa raba on meelest läinud. Täna sai see viga siis parandatud. Eelmise aarde juures sai küsitud, kas pikem või lühem matk. Maru kohe, et pikem. Ma siis igaks juhuks selgitan, et kandekotti pole kaasas ja ta peab ikka ise kõndima. Seejärel arvas, et siis ikka lühem. Seega alustasime matka põllult, raba servast. Teel järveni leidsime mustikaid, viskasime mõned marjad suhu ja kõndisime järveni. Tegime vastupäeva tiiru ümber järve. Õpetasin poisile kuidas saab hundinuia lehte "lasta". Leidsime aarde, logisime, vahetasime reisiputukaid. Suplesime järves. Tagasiteel pidime pikalt Maru järele ootama, sest ta unustas end mustikaid sööma. Muudkui sättis end ühe põõsa juurest järgmise juurde. Tänud rappa kutsumast!

Tänase päeva peamine plaan oli selle aarde leidmine ja rabajärve ülevaatamine. 2019a kevadel, kui siit NKT läbides sai mööda tuhisetud, siis jäi mulle see viit järve suunas veidi kripeldama. Nagu mitmedki teised kohad, sest NKT arhiveerimine oli selleks ajaks juba teada ja polnud aega rajalt eriti kõrvalepõikeid teha.
Parklasse jõudes lippasin kõigepealt 200m kaugusele RV-d logima ja siis tagasi autosse kerget lõunat võtma. Kui ma veel kohmitsesin, siis jõudis parklasse wingman, kes minust enne end järve poole suundumiseks valmis seadis, pilgu telefoni heitis - millest mul kohe kahtlus tekkis, et tegemist geopeituriga - ja kiirelt sammul minema tõttas. Lõpetasin oma kohmitsemise ka ära ja tõttasin talle järgi, aga minu jalad nii kiireid samme siiski ei teinud.
Rada kulges esimses otsas kaunis sinilillemetsas. Astuda oli seal küll vahepeal üsna ebamugav, puude juured kippusid jalga taha panema, aga milline lilleromantika! Sinised sinililled vaheldusid lillade ja roosadega.
Metsarajale järgnes jupike üle heinamaa ja siis juba laudtee, sest siit algaski raba. Laudtee viis kena järveni, aga aardeotsijate jaoks käänas järveni jõudes valele poole. Järve ääres istusid kaks prouat (kellega enne parklas juba paar sõna vahetasime, sest nad tundsid huvi, kust ma tulin - vastasin, et leidsin ühe maastikumängu punkti) ja ütlesid mulle lahkelt, et "siin üks punktiotsija läks sinnapoole". No mis mulgi muud teha, vudisin järgi.
Wingman oli kulutanud veidi rohkem aega kuivema lähenemistee otsimisele ja nii sain ta paarkümmend meetrit enne aarde juurde jõudmist kätte, nii et nulli saabusime koos ja seal ka tutvusime. Aarde juures oli kõige rohkem hooldust vajav asi must kilekott, mis oli olnud ümber aardekarbi. See oli läbimärg ja auke täis. Kui keegi arvab, et see võiks aarde säilimisele kaasa aidata, võiks uue ja terve viia. Pigem siis juba suurema grip-koti.
Tagasiteel leidsime kuivemad rajad üsna vähese pingutusega ja peagi olime tagasi kahe proua juures, kellest selgub, et nad käivad seal rabas igal kevadel konni vaatlemas. Ja mõnel aastal on peale sattunud vaatepildile, kus kogu raba on tihedalt sigivaid konni täis, nii et laudteelt maha astumiseks pole ruumi.

Aitäh aarde eest!

Paik oli täna populaarne. Aarde logisin koos mängijaga roosinupp. Olin võtnud hoolduseks vajalikud asjad kaasa seoses viimaste logidega. Tegelikult oli aardega kõik korras. Panime tagasi natuke paremini, et vesi kotti ei pääseks. Lisaks olid järve ääres ennast valmis sättinud konnavaatlejad. Selgus, et see on väga konnarikas järv. Praegu oli veel vähe konnasid liikvel. Ühed paaritusid, teised ujusid niisama. Õige paaritumisaeg pidi hakkama lähinädalatel. Siia võib teinekordki tulla. 1049. Aitäh!

TFTC!Jätsime ränduri

TFTC! Jätsin ränduri!

Tore jalutuskäik rabas. Aare sulandub ümbritseva looduse värvidega aga leitav

Leitud

Taas üks imeilus päev soo radadel. Tänud

Mulle oli antud vaba päev ja kuidas seda muidu ikka veeta kui võtta koer, valida üks mõnus matkarada ja asuda seda läbima. Kohale jõudes rakendusid esimesena Murphy seadused, sest on ju ikka nii, et kui ma olen üle 100km kodust üksinda eemal, siis otsustab auto näidata mulle mootoririket (midagi muidu kunagi autol viga pole) ja paneb korraks südame kiiremalt põksuma, et kas ikka veab rajani välja. Korraks lasin peast mõtte läbi, et kas peaks kohe seisma jääma ja asja kontrollima aga kuna kõik muud näidikud olid normis ja auto liikus olenemata avarii režiimist küllaltki edukalt, siis tundus mõtetu mõned kilomeetrid enne rada kuskile teeäärde tõmmata - kui rajani välja veab las seisab siis seal :D Õnneks vedas välja ja uuel käivitamisel oli ka juba märgutuli koos kõigi kirjade ja viledega kadunud. Esimestest ehmatustest edukalt üle saanud seadsime sammud rajale, keskäevast vaatamata oli parklas ainult 1 auto mille ümber seltskond vorstikesi grillis, nii et rada oli täielikult meie päralt. Nautisime mõnusat päikesepaistet, uudistasime ringiaskeldavaid konnasid ja sisalikke ning nautisime niisama vaikust ja rahu. Järve ääres pidasin plaani, et kummalt poolt läheneda, kuna kummik oli jalas siis sai jalgade säästmiseks lühem teekond valitud, aare kenasti logitud ja tagasi minnes otsustasin ikka laudtee lõpuni käia ja teiselpool järve ka rabavees varbaid leotada. Tagasiteel kohtasime juba ka teisi matkalisi, kes samuti olid tulnud ilusat ilma natuima :) Raja lõpuks saime kokku kella järgi 5+ ülimalt rahuldust pakkuvat kilomeetrit. Aitäh siia kutsumast ja sellist mõnusat jalutuskäiku pakkumast! :)

Leitud, logitud, tänan!

Enne geoüritusele minekut üritasin siin kiiresti logi kirja saada. Jõudsin juba hämardudes kohale, üritasin NKT RV juures logida kiiresti, kuid lõpuks veetsin seal pool tundi ja ei leidnudki. Siis oli juba üsna hämar. Just nii palju hämar, et ma kohe algusest parklast panin valesti ja lihtsalt olin vale teeotsa peal. Sain miski hetk aru, et täiesti tüma ja vale koht. Parklas kaardist ka pilti ei teinud. Ega muu ei aidanud, kui käsigeps välja ja suund paika ja hakkasin läbi metsa müttama. Räme ragistamine võsas lihtsalt, jää ka igalt poolt ei kandnud. Rõve värk. Kui lõpuks heinamaale välja jõudsin ja rajale sain, oli juba oluliselt turvalisem tunne. Järve ääres oli kõik kena, seal lagedam ja jää kandis ja sain suht lihtsa vaevaga aardeni ära. Aarde juures igati kõik korras. Vut vut tagasi ruttu, mööda teed oli lausa lust. Eks tagasitee oli puhtalt lambi valgel juba, enam ei näinud mitte midagi ilma lambita. Aga oli päris mõnus kogemus üle pika aja pimedas üksi niimoodi tuuseldada. Kaotadki selle tunde ära, mis on nii üksi tuterdada. Nagu igal aastal telkimishooaja alguses on esimene öö suts õudne, edaspidi magad nagu nott ise ja vaid telki sisse trügida üritav rebane või telki alt puuriv mullamutt võib kerge hirmujudina tekitada peale (teadmatus on suurim hirm, hiljem saad aru, mis värk on). Nii oli ka siin.

Igastahes kena aare ja laudrada värgid on väga eeskujulikud sellise rahuliku ja vaikse kandi kohta. Aitäh aarde eest, oli rõõm siin käia.

Peale pidu ajasime kostitajad rabasse. Laps läks kõhukotti, koer rihma otsa ja teekond võis alata. Laudtee oli väga libe, tükk tegemist, et püsti püsida. Liuglesime järveni, sumpasime aardeni , nimed kirja ja tagasi. Taskulambid olid pimedas palju abiks.
Tänud

tänud

Selle aardeni jõudmine kulges teisiti kui ühegi varasema või tulevase aardeni, geoloog heitis oma kandes asjaoludele veidi valgust. Rituaal puhastas hinge ning Jalase järve puhas vesi keha. Aitäh aarde peitjatele, aga kõige enam headele sõpradele eesotsas geoloogiga!

Igati märgilise tähendusega kõrge sümboolika omandanud aare. Logitud nimelt Pantograafi poissmeeste õhtu raames. Pärast minevikutaakade rituaalset minetamist, ujusime seltskonnaga laudteelt vette ning aardeni. Põhi oli mõnevõrra ootamatu oma vägagi mitte sügava profiili poolest. Isegi, kui ulpida vees kõverdatud põlvedega, paitab kintse rohke bioloogia.

Au ja kuulsus Pantograafile!

Kunagi sai siit NKT rada läbides suure hooga mööda vuhisetud. Siis polnud aega selliseks kõrvalpõikeks. Täna aga olid sootuks vastupidised lood. Põhiplaan oligi siin väike jalutuskäik teha.Tuttavad teed olid täna palju porisemad kui paar aastat tagasi, seega tundub, et tookord ikka ilma ja oludega vedas täiega. Parkisin masina tuttava puhkenurga juurde ja asusin aga tatsama. Poolel teel jäi veel üks masin silma. Ah et siia saab siis ka lähemalegi ligi. Järve äärde jõudes, paistis aarde pool ka masina omanik kala püüdmas. Võtsin siis kohanemiseks suurema kaarega suuna aarde poole. Koht on ilus ja järv ka kutsus muudkui enda poole. Hoidisin ennast tagasi ja püüdsin suunda aarde poole hoida. Peagi oligi juba karp näpus ja mõned kümned meetrid hiljem ka juba kalamehe juures. Täna polnud kalailm. Ämber oli igatahes tühi, hoolimata sellest, et vees oli neli õnge korraga. Aga kala ei pidavatki tema jaoks esmatähtis olema. Ikka see, et saaks vahepeal naise juurest putku pista. Kuna ta mainis, et tuli siia rahu ja vaikust nautima, siis jätsingi peagi ta rahule ja lippasin edasi. Aga enne päris lahkumist, tuli ikka ennast paljaks koorida ja kalad ujumissilla juurest tema poole peletada. Siin juba vesi nii soe ei olnud kui Matsimäe Pühajärve ääres. Kuid sellegipoolest soojem kui õhk ja mõnus oli ka tunne kuidas pärast keha ennast ise taas kuumaks küttis.

Eesti on ikka ilusaid paiku täis, loodan et neid jääb mu teele ikka veel ja veel. Tänud siia meelitamast.

Tänud peitjale siia kutsumast!

Tasus tulla, tänud peitjale !

Leitud ja logitud. Aare ise oli väga heas korras, jalutuskäik ümber järve suurepärane. Varem pole siia juhtunud, aga kindlasti tulen teistel aastaaegadel veel.