Kadunud hiilgus- Pajaga kõrvuti

Matkasime kohale ja see fraas Pajaga kõrvuti kumises peas. Kohapeal leidsime loomulikult paja- aga kirjelduses olevat keldrit küll sima ei jäänud. Pusisime mis me pusisime aga kelder oli nähtamatu. Siis teiste abiga sai kelder leitud ja logi kirja. Tänud peitjale ja abistajaile

Eks neid koos hiilgusega kadunud kohti ole üle Eestimaa laiali nii et vähe pole. Tundub küll, et siin on omal ajal ikka üks ilmatuma uhke talu olnud. Aga tõepoolest, ei enam. Aga et siit ka üks leidmatu aare on kaduma läinud, on küll täitsa uudne asi. Igatahes selle teekonna lõpp siia kadunud hiilguse maile oli üks paras kolgata tee. Muidu kena astumine, kuni mingi tegelane oli otsustanud suurema osa võsast maha võtta ja kogu selle mahavõetu maha vedelema jätta. Vanduma võttis, aga noh, kohale saime. Ja pärast minemagi. Ja nende kahe käigu vahele mahtud siis varemetega tutvumine, keldri tuvastamine ja aardegi logimine.
Tänud peitjale siia kadunud hiilgust imetlema kutsumast ja aaret peitmast.

Leitud

Leitid

Vastu ootusi oli see üks õige meeldiv jalutuskäik läbi lilli täis metsatee, talu juures ringi vaadates jäid silma nii pada, kaev kui ka igasugu rauakolakad ning lõpuks sai ka keldri juurde satutud, kus aare kiirelt näole andis. Aardega kõik korras, aitäh peitmast!

Iseenesest oli talvisel ajal täiesti okei rännak - ükski satikas ei tahtnud verest tühjaks imeda ning kõik nõgesed olid talveunne läinud. Koordinaatidel olime küll natuke nõutud, aga Kaupo koperdas kogemata aarde otsa ja saime mõistliku ajaga tulema. Aitäh!

Logide põhjal võis aimata, et suvisel ajal on selle aardeni jõudmine paras võsas ragistamine ning eks see pool teed umbes nii kulgeski. Samas, märja ja vihmaga oleks olnud kindlasti hullem kui tänase palavusega, seega - elasime üle. Talukoht ise on nagu need vanad kohad ikka - vaid müüride järgi võid aimata, et midagi on siin kunagi olnud. Keldri leidsime, aga aarde enda leidmisega läks meil niisamuti väga piinlikult kaua. Vähene geokogemus, mis muud. Tegime suisa päästva kõne, et teada saada, kas otsime ikka õigest kohast. Olime ikka õiges keldris ning siis õige vihje viis ka leiuni. Otsisime ka sõprade poolt sinna unustatud jalutuskeppi, aga seda paraku silma ei jäänud. Peame ikka seda otsimise asja veel harjutama :) Täname aarde eest!

Tänan aasta jubedaima võsa eest!

Aitäh aarde eest!

Polnudki väga hull teekond. Auto jäi Adula oja äärde ning kõndisin traktori rada mööda, kuniks aarde algpunkti suunas hakkas pea otsejoones mingi teise masina oluliselt vanem rada minema. See viis ilusti hoonete juurde ja peale mõningast ringi vaatamist leidsin ka keldri ja aarde.

Keldri leidmisega muret polnud, aga topsiga läks piinlikult kaua. Igatahes üles me ta leidsime ja kui talukompleksile sai ka tiir peale, oli aeg tagasi võssa sukelduda. Tänud aarde eest!

Algul mööda rattajälgi ja porilompe, siis mööda rajakest kohale. Keldri asukoha tuvastasime ruttu , aare leitud ja logitud.
Tänud

Leitud, logitud, tänan!

Ilmselt polnud kõige mõistlikum siia tulla kui päev otsa ja veel mitu päeva jutti on vihma sadanud. Nii lähedale sõita ei saanud kui plaanisin, sest puu oli keset teed kukkunud ning lähimas parkimiskohas juba oli auto ees. Tõmbasin kummikud jalga ja asusime jalutama. Esimene teeots ei olnud päris see, ka teine mitte, kolmas aga tundus lootustandev ja just seda mööda hakkasimegi minema. Koer, kes varem ei kannatanud käppadega märjale asfaldile minna, jalutas vabalt rinnuni poriloikudes. Täitsa vahva oli vaadata.

Esimese teelõigu jalutasin rööbaste keskel kõrgemal, teise lõigu jalutasin porilompides. Rabarber kasvas keset teed. Siis sai aga kohe kraavi lõppedes vasakule pööratud. Oleks ma vaid kaks meetrit hiljem seda teinud, oleks poole vähem kannatusi olnud :D Vett, võssi ja muud loodust oli kohati rinnuni. Ennetamaks seda, et koer tahab otsa ümber pöörata, läbis ta ühe sirge mul süles. Metsatukas oli juba palju meeldivam jalutada kui see välja arvata, et talukohta silmitsedes hakaks kui oavarrest sadama. Varjusime küll puu alla, kuid see väga kaitset ei pakkunud. Kui sadu veidi vähenes, sai ettevaatlikult nullile lähenetud. Siis tabas mind samasugune nõutus nagu ka arvutiekraani taga olles, et kuidas selle aarde siis siin leidma peaks. Mõttes kirusin end, et siia just sellel aastaajal tulin kui pole näha ei kaugele ega jalge alla. Ka maaameti aeglaselt avanev kaart mind tõele lähemale ei viinud. Kui juba siia, sinna ja tänna vaadatud; siis sai poolkogemata lahkudes ka keldri juurde jõutud. Keldris oli tõesti ka rauakolu nii et Exet ringi vaatama ma ei tahtnud lubada. Istus mul seljakoti peal, kuniks ma enda varjus proovisin võimalikult kuivalt logimise protseduure läbi viia.

Nagu juba kombeks, siis tagasitee möödus veidi kiiremini. Enam ei pidanud ma ka ettevaatlikumalt puuokstest mööduma, sest isegi sokid olid mul läbimärjad. Natuke metsatukka ja võssi ja saingi mööda sirget tagasi teise sirgeni, kust sain tagasi autoteeni. Autoteele jõudes tuli ka päike välja ning vihmas polnud enam lõhnagi. Elevust tekitas ka kraavist järsku lendu tõusnud hani.

(777) Aitäh! EVEJ

Selle aarde otsimise saab ilma südametunnistuse piinadeta ilusa ilma kraesse veeretada. Mitu korda oleme plaaninud, aga ikka on miskit ette tulnud. Täna ei leidnud enam mingit ettekäänet. Lisaks oli veel soov teada saada, kas tõesti jutud, et viimane kui üks kullerkupp eestimaa pealt kadunud on, tõeks võivad osutuda. Omajagu ringi hulgutud, aga ega väga silma ei ole enam hakanud jah. Siiski tundub, et asi ikka nii hull ei ole. Aardepaiga ümbruses neid kuldseid pallikesi ikka hulgi. Aarde leidsime tänu kohaliku aardevalvuri juhatusele õige kärmelt. Üks sokupoiss kihutas sealt minema ja kui kohta lähemalt uurima läksime, oli selge, et ongi see päris õige paik. Logi sai kirja täpselt aasta peale eelmist leidu. :)
Aitäh aardepeitjale juhatamast. Selline mõnus nostalgialaks.

Millalgi päris võimas talu olnud... Huvitav, kuidas nii suured kivimürakad müüri nii kõrgele tõsteti? Tasus see jalutuskäik ette võtta. Sääsed hakkavad ka juba välja ilmuma ja tüütama... Nägime teel aardeni pääsusilmi, pole juba aastakümneid neid looduses näinud.. Aitäh peitjale siia juhatamast!

Nii ilus ilm, mitte miski ei hoia toas kinni. Tuleb minna. Võtame veel kodu lähedalt, nii 50 km raadiuses. See jäi 20 peale. Autoga saime 700 m peale, edasi traktori jälgepidi, kuni "maja hoovi". Null paigas, kelder kindlaks tehtud, logi kirjas. tagasi kõndides kohtasime veel ühte geopeiturit jalgrattal, tore on kohtuda. Tänud aarde ja linnulaulu eest. ????????

Mis on tõenäosus, et siia keset metsi olevasse võssa satub mitu aardeotsijat korraga kui näiteks 2016 aastal ei käinud siin keegi ja 2018 ainult üks logi jäeti? Täna nii aga juhtus :-) Olin just 15km vändanud kui nägin metsateel autot seismas, kuna polnud tegu maasturiga, siis jahimehed võis välistada. Rattaga kannatas rööbastes veel edasi sõita ja umbes poolel teel aardeni kohtusingi autoomanikuga, küsimus: Kas aarde juurest? sai muidugi jaatava vastuse. Lõpuks tuli ratas võssa lükata ja viimased sajad meetrid jalgsi läbida. Üllatav oli see, et talu ümber pole võsa kuigi keegi seal ei niida, teed ja sihid on võsa tõttu aga pea läbimatuks muutunud aja jooksul. Pada leitud, alustasin keldri otsingutega, isegi kaevu leidsin, ilmselt ka sauna aga kelder ilmutas enda ehk kolmandal ringil, aega läks tõesti palju. Õnneks oli aardes ikka pliiats olemas, mina olin oma pastaka koos rattaga kaugele võssa ju jätnud. Nii sai see aare sel päeval teise logi kirja ja sel aastal on neid nüüd 3 seal. Kuna logisid väga palju polnud, siis tegin omale pildid kõigist logiraamatu lehtedest, hea hiljem ilma tüütute kärbesteta tudeerida. Mõned tuttavad Suveseiklejad jäid aga kohe silma :-)

Pidime ära noppima siit nurgast ainult rebaste silla. Aga sillale jõudes vedeles seal keset teed kiiver ja tühjad longero purgid, ning ka sild ise oli noorte poolt hõivatud. Kuna aga too käik läks niikuinii nihu, siis võtsime vastu otsuse et proovime siis seda paja aaret ka ikkagi otsida, kuigi me olime selle tänasest päevast juba välja praakinud. Leidsime korraliku kaherealise metsatee, seega tundus ees ootavat mõnus jautuskäik. Korra küll mõtlesin, et peaks pikad püksid jalga sikutama, aga kuna nii palav oli, siis erilist vaimustust seda teha ei olnud. Mõistatuse osas aga tegin pattu, usaldasin täielikult Kaupo poolt välja raalitud punkti ja ei vaevunud isegi kirjeldust lugema. Tossud jalga ja teekond mööda erakordselt laia metsateed võis alata. Ühel hetkel aga tuli ikka võssa keerata ja juhtus see mida poleks tahtnud tänases päevas rohkem näha. Taas murtsime ennast läbi võsa samal ajal parmupilv pea kohal tiirlemas. Nõgesed olid siin sama õeldad ja parmud sama osavad kui olid seda ühe juba lappama läinud aarde juures. Kuna võsas murdmist oli seekord aardeni jõudmisel vähem, siis ma nii närvi ei jõudnudki teekonnal minna. Kaupo lõi paja kõrvale lipu maasse ja andis käsu otsima hakata. No otsisime siis. Kaua otsisime. Seisma oli pea võimatu jääda, seega logidest vihjeterakeste välja noppimisel oli oma hind. 1gramm liha iga paigal püsimise hetke eest. Samal ajal andsid ka nõgesed jalgadele valu. Kaupol läks vist eriti kehvasti, igatahes kuulsin seda mehemürakat niimoodi valjult vandumas esimest korda. Pärast meid oli kogu hoov taimedest maha tallatud, nagu oleks seal juba aastaid lambaid peetud. Lõpuks kui närv juba mustemast mustem oli, haarasime õlekõrre järele. Et nagu mis siis selgus! Me olime ikka väga valele kohale keskendunud. Pärast seda väikest asukoha korrektuuri, oli kõik endiselt paksu jama täis, aga vähemalt saime lõpuks leiu kirja. Ja nüüd ruttu Türile, enne kui viimane rong minema sõidab. Ei istu mulle sellised enese piinamised, aga nagu näha, et loll ei õpi isegi enda vigadest.

Tänud peitjale. Ja Karlile vihjepoja eest, mis meid õigele suunale aitas.

Mul ei olnud selleks nädalavahetuseks tuuritamise plaane, aga kui Silver pakkus välja telkimisega tuuri, siis tekkis huvi. Alustasime kohe reedel pärast tööd, et aega võimalikult efektiivselt ära kasutada. Telkisime Võrtsijärve väravate 6 juures ning sõitsime Võrtsijärvele tiiru peale. Kõige viimaseks leiuks jäi see. Mul oli salvestatud ainult Pajaga kõrvuti aarde null, rohkem polnud kirjeldusest meeles. Pada sai kergelt leitud. Eeldasin, et ongi paja kõrval ning sai pikalt otsitud. Nõgestes sai väga palju käidud, lõpuks enam väikseid kõrvetusi ei pannud tähele. Ka parmud ja sääsed andsid kõvasti leile juurde. Tegime geokõnesid ning kui saime aru, et kuskilt eemalt tuleb kelder üles leida, siis hakkas alles asi edenema. Vahepeal tuli päeva parim tunne: sügasin ühe jala paelteosaga teise jala sääremarja, aga kõrvenõges jäi nende vahele. Kui kelder leitud siis varsti ka aare käes ja tõmbasime siit urkast uttu. Oli alles geopäev, nii ära kriibitud ja kõrvetatud pole jalad ammu olnud.

Vot see aare oli mul plaanis. Sõber mõni aasta tagasi ostis piirkonnas vana metsavahitalu, käisime seal sõpradega talgutel. Hommikul ärgates suutsin kõigile vaimu sisse peksta ja läksime siis seda talu uudistama. Talu veel metsafirma omandis, kus mu sõber töötab. Seega luba ju käia ka olemas ja ega seal käimine tõesti kellegi omandivormi ei riiva. Väga võimas talu suurte hoonetega olnud, nüüd puhta ajahõlma vajunud. Suutsime identifitseerida nii mõnegi hoone aga renniga lauda osas ei osanud keegi aru saada, et miks betoonist jooginõu moodi renn oli tehtud sinna. Aare sai leitud kiiresti, võimsad puud tunnistajateks. Aitäh.

See aare on kaua oma aega oodanud. Kaks aastat tagasi sai siin ümberringi teised aarded ära võetud aga see jäi oma ligipääsmatuse tõttu tollal logimata. Täna tõmbasin selle pinnu välja.

Kui kodus siia tulekut planeerisin, siis avastasin kaardilt terve külatäie mahajäetud talusid. Kaks - kolm kilomeetrit siit kagus. Täna sõitsin sealt läbi, suu ammuli auto aknast passides neid sissekukkunud katustega maju, millel veel aknadki ees ja mööbel toas. Ümbrus kahjuks on küll üsna totaalselt metsast lagedaks tehtud. Kui enne või pärast Küti talus paja ja katla otsimisest aega üle jääb, siis soovitan seal ringi vaadata. Miks mitte ka sinna üks uus aare poetada...

Nii, aga nüüd Küti talu külastus. Sain geomobiiliga 430m peale, siis jäi liiga suur mahakukkunud kask ette. Jalastusin ja sel hetkel jooksid viis Küti talu peremeest/-naist teiselt poolt kaske üle sihi. Nii, väga hea, omanikud kodust ära, saab rahus ringi luusida.

Läksin nulli, leidsin paja, leidsin kaevu, leidsin keldri, leidsin aarde. Ümbes selles järjestuses. Ikka vinged kivimüürid olid sellel talul siin... Tegin oma varesejalad raamatusse ja seadsin sammud mööda vanu heinamaid tagasi auto poole.

Oojaa, just sellised aarded jätsid mulle mu esimestel geoaastatel kustumatu jälje, millest algas üks tõsine sõltuvus. Vanad talukohad tänapäevases mõistes eikusagil. Jõudmiseks peab läbima üle kilomeetri võssi, kindlasti ei tohi puududa teekonnalt nõgesed ja siis kohale jõudes saab hakata fantaseerima kuidas kunagi ammusel ajal elati.

Lähenemisteed ma ei suutnud kodus välja mõelda. Panin paika vaid ühe loogilise koha. Tegelikkuses nägi see auto aknast välja väga ropp. Sõitsin edasi lootuses leida paremat stardipositsiooni. Leidsingi kuid mõtlesin, et no proovin siis natukene veel. Ja siis ilmus mingi jumalik sähvatus ja avanes ilus lai tee ning täpselt oodatud suunas. Korra käis peast läbi isegi autoga edasi rammida aga mõistus oli veel kodus. Niisutasin kurku ja magu oma veepudeli sisuga ning hakkasin minema. Jäi küll selline mulje nagu Harvesterimees elakski seal talus või käiks vähemalt üle päeva kanade mune ära korjamas. Lõpupoole vähekene ikka sain võssi ja mõned nõgesed aga kokkuvõttes oli jalutuskäik pargis. Talukoht oli ka väga uhkelt ära hooldatud. Igale poole viisid rajad ja puudealune oli ära niidetud. Siis nägin ka peremeest. Teretama ta mind ei tulnud vaid pistis jooksu. Kits oli seal tubli tööd teinud ja ümbruskonda viisakana hoidnud.

Edasi hakkasin ümbruskonda avastama lootusega kaevu asemel keldri otsa koperdada. Hooneid oli siin küll päris palju olnud. Müürid olid võimsad. Õunapuuaias leidsin koha kus peremees käib tavalisest rohkem jalga puhkamas. Hakkaski juba tekkima tunne, et äkki see kits oligi mõnes eelmises elus talu peremees või naine. Ma pole üheski talukohas näinud, et mõni loom oleks ümbruses kõik nii ilusti korda teinud. Üks hetk jõudsin oma ringiga ka keldrini, milles ma ei olnud küll 100% kindel. Seest leitu aga andis kinnitust, et peab õige koht olema. Välimisse konteinerisse olid herilased aga pesa teinud. Kedagi lendamas ei näinud. Õrnalt oksaga toksisin ja eemaldusin. Siis juba vägivaldsemalt. Joppas - mahajäetud pesa. Pistsin käe sisse ja panin nime kirja. Kaev jäigi mul peitu. Ju siis peremees hoiab teadlikult selle koha peidus, et ükski võõras sisse ei pissiks. Oli lahe koht, aitäh siia kutsumast!

Siin sai pada kiiremini leitud kui aare. Lõpuks jäid silma varemed, mis sobiksid väga hästi keldriks. Kui õige ruum käes, siis ilmutas ka aare ennast kiiresti.

Mööda uut metsateed jõudsime väiksesse parklasse. Astusime kuni kiviaiani, siis heinamaale ja vajaliku hoone leidsime ruttu. Kiviaeda laius siin kordades enam, võrreldes kaardile märgituga. Tänud peitjale.

Tee on valmis saanud ja väga hea. Jalgsiretk langi serva mööda oli ka praegusel aastaajal mõnus jalutuskäik. Kohapeal oli imestamist, et nii palju endistest põllu- ja heinamadest ei olnudki veel võssa kasvanud ning muidugi see kiviaed millega kogu maatükk oli ära piiratud. Tänud peitjale kutsumast. Aare kenasti korras.

Kõmmutame selle aarde ka oma kõrgelt 13. kohalt veits allapoole. (13.Kadunud hiilgus- Pajaga kõrvuti 15.11.2015 467) Tee oli hästi läbitav. Parkima pidime veidi enne planeeritud kohta, sest vaatamata pidupäevale toimus siin metsatöö ja palkide minemavedu. Aarde juurde minekut ja leidmist see ei seganud. Keldri leidsime kergesti. On siin ikka kive olnud, et selliseid müüre ja aedu on saanud ehitada. Aitäh!

Vabandust jah, et ma unustasin hoiatava pildi panna. Viga parandatud, hoiatav pilt lisatud aarde kirjelduse juurde. Tänud igastahes Alexile ja Merikesele, kes mind pildiga teavitasid...

28.juulil oli seis selline. Peitjat teavitasime ka, aga ju ta unustas pildi üles panna.

Ei leidnud, sest ei saanud otsidagi 1/3. Olin kodus välja vaadanud parima koha kuhu maani saab autoga ja kust jala. 1.8km parklast tuli ette esimene takistus. Keset teed liivahunnik ja sügav auk. Laveerisin napilt kraavi ja hunniku vahelt mööda. Paarisaja meetri pärast tuli järgmine takistus. Sellest ei saanud enam üle ega ümber ja silmapiiril paistsid teetöö masinad. Nüüd sain ka aru, et need augud oli kaevatud põhjusega, et minusugused ei pressiks autoga läbi neid segama. Ei suutnud välja mõelda ka ühtegi mõistlikku parkimiskohta ja otsustasin parem loobuda ja tulevikus kui uhke tee valmis, siis uuesti proovida.

Tänan aarde eest!