KL viimane rada

Olles ise kohaliku Kaitseliidu liige, siis jah - tegelt on antud territoorium nüüdseks täiesti suletud tsiviilisikutele. Veel enam - aarde lähiümbruses rajatakse 600m ulatusega lasketiiru, alal käivad aktiivsed õppused kogu aeg ja ka välisriikide sõdurid käivad seal harjutamas. Et otseselt lasketiiru alale see aare nüüd jääb, et ega enam selliselt siin käia ei saa.

Vurasin keelumärgini ning helistasin lisatahvlil oleval numbril. Sealt uuriti, et ega ma vist ei ole sinna viimased kolm aastat helistanud ja ei tea, et Kiltsi lennuväli nüüd selliseks tsooniks tehtud, et tsiviilisikuid sinna üldse enam ei lubata. Nu vat... ei teagi nüüd, kas sattus vale isik telefoni vastu võtma või ongi mingid sihksed muutused aset leidnud.

Taheti minna, lubati minna. Läksime siis. Logitud. Aitäh!

Värav oli lahti, kuna kõrval rajal toimusid võistlused. Aarde juures käidud, nähtud, ronitud ja laskutud. Aitäh.

Siia tulek kohutas, õnneks ei viinud tee ka kunagi siit mööda. Kleonel polnud plaaniski siia tulla. Eeltöö oli 3 päeva tagasi tehtud, et lihtne. Oligi. Helistasime ja autoga 40 meetri peale ja siis 5 mintsa üles ja 5 mintsa alla. Tänud, täna toimusid siin Kiirendusvõistlused!

Tänud aarde eest!

Aasta tagasi olin siin käinud. Ei olnud hea mälestus, tagasi ei kippunud. Karu käis peale, et läheme ikka. Olgu siis nii, läksime. Seekord küsisin luba, mis tundus naljakas. Kolm geopeiturit peavad loa hankima, kui paarsada kiiret ja vihast pole kindlasti kõik luba küsinud terriotooriumil viibimiseks. Kus on võrdsus?

Aarde juurde mei ei läinud Uaziga vaid hoopis Toyotaga. KL viimast rada ei näinud, hoopis trammitee viis aardeni. Aitäh normaalse märgistuse eest, muidu oleks võimalik leida vaid juhuslikult ja suure õnne abil. Õnneks ei pea siia tagasi tulema. Aitäh aarde eest!

Olidki märgid eest et Kaitseliidu territoorium ja vajalik valdaja luba. Oli ka telefoni number ja kuna aare tahtis leidmist siis hellasin ja sain lahkelt loa territooriumil viibimiseks. Telefonis oli väga sõbralik neiu, kellele selgitasin et lähen aaret otsima, sain veel korralduse värav sulgeda kuna kiirendajad olid selle lahti unustanud. Võib julgelt helistada aga mõistlikul ajal, öeldi... Aaret otsisin põhjalikult ja väga kaua, maltsa oli palju, lõpuks astusin peidikule lihtsalt kogemata peale. Tegin hoolduse ja väikse geokuhja peidikule et järgmistel vähe kergem leid oleks. Tänud peitjale aarde eest!

Õnneks ei olnud loodus väga segamas enam. Veidi rahulikku mõtlemist ja saimegi leitud. Aitäh!

Oh seda rõõmu kui nii pikalt kuklas olnud aare lõpuks logitud saab!

Nullis viibides logisid lugedes selgus, et lokkava loodusega raske. Kinnastest tundsin puudust. Mis ..... , see uuesti.

Siin tegime pätti. Kuna esimene teeots, mida proovisime, oli kinni, siis ringiga teiseni. Kuri märk ees. Hmm. Vaatasin teises suunas, et märki ei näeks ja sõitsin läbi. Varsti uuesti seal, kust enne läbi ei saanud ja üha edasi. Teavitama ka ei hakanud kedagi, et küll nad siis teada saavad, kui kellegagi ninapidi kokku satume. Minnes polnud hingelistki, aga tagasiteel oli kõigepealt hoovõturaja nurga peal üks uhkematsorti auto ja eemalt lähenes sõjaväe värvides auto kah. Aga õnneks meid kinni ei peetud ja meie rahustamiseks pages koos meiega territooriumilt veel üks sõiduauto.
otsimisest. Tsiisas küll. Eelmine kord oli siin lokkava roheluse aegu, see peaaegu sama võimatu kui lumega. Nüüdki kui rohtu veel pole, eelmise aasta kulu vaid, andis seal ikka tuulata. Vahtisime ikka iga ruutsentimeetri sellest maapinnast läbi, aga ei miskit. Vaatasime siit nurga alt ja sealt nurga alt , ikka ei miskit. Poleks mingi hetk peale astunud, oleks vist taas leiuta lahkunud. Igavesti raske otsimine, kui aus olla. Kuigi mul oli varemleidnu kaasas, kes aga muud ei mäletanud, kui et pea kohe ja lihtsalt leidis. Eks ta seal ongi näkkamise asi, kui liiga palju looduslikku materjali peal, siis ülimalt keeruline.
Nüüd igatahes hea meel, et enam tagasi ei pea tulema. Tänud peitjale väljakutse esitamise ja aarde eest.

Geopäev Läänemaal. Auto jäi tankitõkete taha ja jalgsi aardeni. Kui vihjest aru sain tuli ka leid. Aitäh!

Nädalavahetusel mingit luba sinna sõiduks saada tundus võimatu ettevõtmine. Aga tahaks ju nime kirja saada. Seepärast läks käiku plaan B. Jala liikumise kohta silti ei paistnud. Jätsin auto lihtsalt märgi taha ja käisin ära. Huvipakkuv piirkond oli lumevaba ja minu võidunumbrid olid seekord 350 cm ja 70 cm. Hea, et mõõdulint kotis oli. Tänud!

Kohale saabudes järgisime peitja vihjeid aga asi tulemust ei toonud. Otsustavaks sai eelmise leidja poolt kirjeldatud otsimise viis. Ületamatud emotsioonid kui logi kirjas. Muidu oleks kindlalt sinise smiliga lahkunud. Tänud

Peale Kaksikute vaatamist käisin, teele jäänud, Lahe 17 KL staabist läbi ja sain loa lennujaama külastamiseks. See aga tähendas, et tuleb kindlasti see aare ära külastada. Eks me siis kihutasimegi kohale ja hakkasime taimestikku tuustima. Lõpuks osutus ikka kõige edasiviivamaks alt vaatamine.

Tänan peitmast.

Vaatasime põhjalikult selle koha, mida eelnevaltki kammitud, üle ja ei miskit. Vihjet küll lugesime, aga ega me sellest ikka lõpuni aru saanud. Samuti ei osanud õigeid järeldusi teha eelnevatest logidest. Õnneks saime vihje tõlgendamise abi varemleidnult - suur tänu! Peale seda sai veidi konkreetsemalt tegutsetud ja aare leitud - sellega on kõik hästi. Suur aitäh peitjale seda kohta näitamast!

Müttasime mis me müttasime siin lokkavas looduses, aga tulemus null

leitud, aitäh!

Perepea helistas kolleegile ja küsis luba territooriumile sisenemiseks. KL staabivalvur oli üllatunud, et aare ikka seal veel alles on, nad pidavat ammu tahtma, et see sealt ära viidaks.. Aga me siis liikusime objektile ja ronisime mööda järsku ja vihmalibedat kallakut objekti katusele konteinerit otsima.. otsinguid raskendasid rinnuni põldmarjade okkalised väädid ja midagi toredat siin polnud. Kõne varemleidnule andis kindlust, et koht on õige, aga ilmselt loodus raskendab leidmist. Nii oligi.. meist aga jäi sinna korralik tallutud maastik maha ja kes nüüd lähiajal läheb, leiab kindlasti. Vihjeks, et alt vaatamine on abiks. Aitäh!

Selle aardega läks ikka väga pikalt aega. Ülesse, alla, ülesse, alla. Ilmselt on enne talve või varakevadel seda tunduvalt lihtsam (a kindlasti libedam) leida, sest siis pole igasugust üleliigset floorat ja faunat seal. KL tundub, et ei meeldi väga, et see aare seal on :/

Leitud. Tänud peitjale.

Leitud, logitud. Aitäh.

Kuidagi negatiivne mälestus jäi eelmisest korrast. Õnneks olid seekord praami peal kaaslased, kes olid nõus uuesti proovima. Nüüd helistasime õigel numbril ja saime isegi puhkepäeval osaliseks korrektsele ja vastutulelikule suhtlemisele. Ainult kiidusõnad seetõttu kaitseliidu asjaajamisele.

Olles varustatud tunniajalise kirjaliku loaga teadsime, et kauem otsida me ei saa. Õnneks saime kiiremini hakkama.

Tavaliselt kipuvad need aarded jääma viimaseks, kus on vaja midagi küsida ja paluda ja seletada. Kuigi mitme aasta jooksul on mööda sõidetud kordi ja kordi, siis kuidagi on jäänud. Nüüd on tehtud.

Enne meid oli äsja käidud ja uus logiraamat pandud, seega hetkel kõik korras.

Pikka aega oleme seda piirkonda ja seda aaret peljanud, tundus päris pikk ja tüütu ettevõtmine ning kuna muid aardeid, mida otsida, on olnud piisavalt, siis olemegi otsinud neid muid. Täna aga saarest tulles oli ilm nii ilus, et mõtlesime, et prooviks äkki.

Piia-Peeter olla korra proovinud, kaugele ei jõudnud. Täna tegime uue katse. Lennuvälja serval etteantud numbrile helistades selgus, et suulist luba me ei saa, vaja ikka kirjaliku järele minna. Seda siis Kaitseliidu kohalikku staapi. Rääkisime seal korrapidajale oma soovi ära ning muidugi saime loa oma väike seiklus sinna alale teha.

Ühtlasi vestlesime veidi pikemalt geopeitusest ja sellest, et ka eelnevatel aastatel on eelmistel geopeituritel olnud huvi sinna minna. Et miks selline huvi ja et miks nemad selle territooriumi valdajana ei ole teadlikud sellest, et selline aare seal asub? Et kes meil seda geopeitust siin üldse organiseerib ja miks on organiseeritud nii, et mängijatel on vaja minna just sinna nende territooriumile? Me ei osanud kosta muud kui, et see on üsna detsentraliseeritud mäng ja keegi keskselt ei kontrolligi - peitja vastutus. Igatahes lõppes vestlus sellega, et otsisime välja ja edastasime aarde peitja andmed, et edasi saavad omavahel otse arutleda geopeituse teemadel, selle positiivsetest ja negatiivsetest aspektidest. Soovisime kõike paremat ja lahkusime otsinguile.

Seal kulges kõik lihtsalt, võiks isegi öelda, et igavalt. Kuna on aru saada, et suvel on otsimine pigem keeruline, siis praegu oli küll lihtne. Et seganud rohelus ega kuklasepoisidki.

See täpp siis ka nüüd värvitud, tänud aarde eest!

Korra oleme Peetriga siin üritanud. Tookord lõppes see aga kiirelt kuna teiselpool telefonitoru oli üks üsna lühikes jutuga konkreetne mees.

Sel korral oli seljatagune juba oluliselt tugevam ja see lõppes sellega, et meie nimed said igati heas korras logiraamat vol 2-e teisele reale jäädvustatud ;)

Meie täname!

Leitud.

Loa saime kenasti. Koht ise väga põnev. Polnud aimugi, et see nii suur oli. Aardele aare oli mattunud rohu ja põldmarjade väätide alla, aga lõpuks ilmutas end. Seejärel tuli võidelda sipelgatega, kes olid aarde peale juba korraliku hulga munasid jõudnud toota. Kaasasolev abivahendi aitas hädast välja. Logiraamat on niiske. Aitäh!