Kloostrisaare tammed

Vabariigi aastapäeva eel tulime suuskadega esimest korda Pühajärve jäärajale ja muidugi kasutasime võimalust, et sealsed saareaarded ühtlasi ära korjata. Kolm tundi ja 11km hiljem päiksepaistes kulgemist võime tõdeda, et meid saatis 100% edu. Saime kirja 5/5st. Aitäh peitjale!

Kõndisin mööda jääd, nagu Jeesus vee peal. Keegi oli minu jaoks tee lahti lükanud. Järv tegi vaikseid madalahäälseid plumpsatusi, näidates, et ta on siiski elav olend. Selline kena kiiresti leitav aare ja väärikad tammehiiglased pimeduses. Ilmselt nende ellujäämise põhjuseks on seik, et nad on teiselpool vett, muidu oleks ablas inimeseraisk ka nemad oma tühise siplemise ohvriks toonud. Tõeline hiiekoht.

Tammed olid siis viimased mis siin Pühajärves veel käimata/vaatamata oli. Nüüd ka siia pilk peale visatud. Tänud!

Siin hakkas kohale jõudma ka see, et vaja on pärast tagasi ju ka jalutada ning kodusuuna ja diivani asemel siht hoopis Tõrvale võtta. Külma tuult trotsides sai ka siin käidud. Aitäh!

Lund tuiskas tohutul kiirusel vastu kui selle viimase saare poole astusime. Saarele lähemale jõudes tekkis õnneks natuke tuulevarju ja sai rahulikumalt hingata. Tammed olid tõesti uhked. Aitäh kutsumast!

Jalutasime siia Kurrunurruvutisaarelt. See saar meeldis Pühajäerve omadest mulle kõige rohkem. Ja need auväärsed tammed on ikka muljet avaldavad tõesti. Vägev. Tasub siia tulla. FP aardele. Tänan siinseid sari tutvustamast.

Huvitavad lood siin lõunamaal jah.. Aitäh!

Ah nii siis tekkiski see järv ja sai omale nime, uskumatu, eksole - lihtsalt järv sajab taevast saare alla 😂 Tammed tõesti võimsad ja hiljem selgus, et hirmsad ka! Aardetops tuli loogilisest kohast välja. Aitäh peitjale koha tutvustamise eest!

leidsin

Pühajärve sees olevad aarded... Sellised kodulähedased, aga enamasti ikkagi kuidagi keeruliselt kättesaadavad.

Aga täna hommikul tundus, et kõik loksub paika. Pakkisin autosse 2 paari suuski ja noorsportlase, kes mulle suusarada ette sõidaks. Vaatasin kaardi pealt, et äkki saab Kiigemäe lõkkakoha lähedal parkida ja nii see meie retkeke algaski.

Kiigemäe lõkkekoha sissesõidutee alguses sai täitsa kenasti auto seisma jätta, kaugemale teed lahti polnud lükatud, sealt sammusime jala edasi. Lõkkekohta jõudes kõlas selline vestlus:
Mina: "Kus see järv siin on?"
Oskar: "Seal, kus lage on ja puid pole".
Mina: "Ja kuidas Sinna saab?"
Oskar: "Sealtkaudu, kus puud on."
No kui selline navigaator on kaasas, siis kas saab midagi valesti minna?

Kohapeal leidsime matkaraja ja mööda seda jõudsime Kiigemäelt alla, algul soovituslikku parkalasse (kus tegelikult olekski vist saanud parkida, teeäärde oli lumevallide vahele üks veidikene laiem koht selleks jäätud. Samas viis trepp alla ja otse järve äärde. Seal panime suusad alla ja ettevaatlikult jääle. Kalda ääres oli lume sees üks vesisevõitu koht, aga jää oli üleni täitsa kõva, võis täitsa unustada, et kuskil seal allpool on vesi ka vedelas olekus.

Sajakonna meetri suusatamise järel saime kokku korraliku maanteega, järvel on rannast kuni Kloostrisaareni korralik u 2m laiune tõukekelgurada. Sõsarsaarte ja Kloostrisaare aarded saaks kenasti tõukekelgutades teha. Aga esimesed 2 olid mul juba varem tehtud ja tagumiste saaretni rada ei lähe, seega valisin suusad ja veidi lähema alguse.

Kloostrisaarele ronisime varemleidjate jälgedes. GPS-i polnud vaja käima panna, rada läks otse aardeni. Ainult Tamme imetlemise ja logimise vaev.
Suur tänu peitmast!

iimane saareke siis siin Pühajärvel meie jaoks. Nüüd oli osa järvepinnast vesise lumega kaetud, aga all oli kõik siiski kindel mis kindel. Tundus väheke kaldu ka see värk siin, ju siis jää ei mahtunud järvepinnae korralikult ära, tegi endale ruumi. Neist tammedest ühe nägime kohe silmast silma ära, teine vist oli kuskil kaugemal. Vägev mürakas ikka. Heakene küll, peitja kül lahkelt jutustas tammede siin olemise saladuse ja Pühajärve tekke asja ära, aga miks Kloostrisaar. Oli tal siis mingi seos ka kloostriga või lihtsalt nimi... Igatahes hetkeks pani mõtlema.
Tänud peitjale siia saartele kutsumast ja aardeid peitmast, tõeliselt tore päikeseline talvepäev või vähemalt osa sellest kenasti veedetud.

Tänud aarde eest!

Sääse saar. Aga Leitud ta sai.

Kiire leid ja uhke tamm

Parkisime kanuu ära ja läksime saart uurima. Mõnus vaikne koht ilusate tammedega. Aare sai kiirelt leitud ja logitud. Peale seda sai ka väike söök tehtud, sest kanuu sõitmine on võõras tegevus ja väsitas meid hästi. Pikk maa veel järgmiste aareteni ju minna. Aitäh peitjale!

Rentisime kanuu ja läksime teele. Ilm oli ilus - vahelduv pilvisus, mitte liiga kuum. Ver peal olles putukad ei tülitanud, kuid saartel olles sääski jagus.
Tammed olid võimsad, lahedaid seeni oli ka. Aare leitud, aitäh!

Einohh .. ilm oli jama .. seda juba teame. Aga, et tuul nii tugev on ja laine suht mehine .. seda sain teel siia teada. Õnneks mul suur touring supp, see kannatab ka tormi .. ilmselt .. proovida väga ei taha samas.

Tammed võimsad, ei saa kurta :)

Tänud!

Leitud.

Kolmas aare tänases Pühajärve SUPimatka seerias. Mis ma oskan lisada - vägev saar. Veesõiduvahenditega lähenejatele - aarde läheduses on OK randumiskoht, me ronisime üles kaugemast ja tüütumast järsakust. Tammed on muljetavaldavad, nagu ka kogu saar oma looduse ja pinnavormiga. Aitäh aarde peitjale!

On ikka võimsad tammed siin saarekesel. Täitsa väärt külastamist. Aitäh peitjatele!

võimsad puud. aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Meie geotripi peamine plaan oli ära käia Pühajärvel. Sõitsime järve äärde, pumpasime paadi täis ja seiklus võiski alata. See osutus meie esimeseks aardeks.
Tänud

Laenutasime tõukekelgud ja sõitsime ringi ümber järve. Muuseas logisime kolm aaret. Aitäh!

Vist kõige ägedam saar siin järves. Tammed on jämedad nagu tünni ja näinud päris mitmeid aastasadu. Koht kuhu tasub kindlasti ka suvel purjetada. Aares heas konditsioonis.

Leidsime telgile paiga Kangro talu maal. Küsisime peremehelt paadi ja läksime. See oli esimene aare, Kuigi oleks võinud olla ka keskmine või viimane. Tamm oli vägev. Found it: 14.Jun.2021 17:38 Kloostrisaare tammed. Aare korras. Logiraamatus ruumi jagub. Ma panin templi esimesse vabasse auku ca 2019 aasta vahele. See oli kõige suvamalt täidetud LR. Aega pole või?

Kanuuga siia, ujuma, logima, ujuma, kanuuga edasi. Praegu veel parme järvel pole, aga suve poole soovitan mõni tõsisem peletaja peale määrida, enne kui välja sõita. Paadis veel saab rapsida, aga kanuus või aerulaual segavad jubedalt aerutamist. Kuiv, korras, tänud peitjale.

Kahe eelmise saare juurde kirjutasin pika jutu. Selle saare tammed aga võtsid mu nii tummaks, et ma lihtsalt jupp aega seisin seal üksinda tammede all ja mõtisklesin loodusest. Aitäh!

Pärast hommikusööki viisime lapsed tädi juurde ja sõitsime Otepääle. Ega me veel kindlad ei olnud, kas läheme jääle jalutama või mitte. Parkisime auto Mõisakääru juures olevasse parklasse ja uudistasime, kas keegi jääl ka liikumas on. Vahetasime jalanõud kummikute vastu ja jalutasime kuni rannani. Järvel sõitis pisike traktor, mis uisurada puhastas ja tõukekelkudel liikus mitmeid inimesi. Näha olid ka üksikud kalamehed. Seega võtsime julguse kokku ja tegime oma esimesed sammukesed Sõsarsaarte suunas. Jää oli kaetud päris paksu vesise lumega, kuid aluspind oli kindel. Peagi jõudsimegi esimese aardeni ja olime õnnelikud. Naabri Salme aarde leidsime kenasti üles ja panime nime kirja. Naabri Valve juurde kõndisime mööda maismaad ja ka seal sai nimi logiraamatusse. Kloostrisaarele ei hakanud otse mööda jääd minema, vaid võtsime suuna Murrumetsale, et matkarajal minna kuni Angunina tipuni. Väga mõnus ja tuulevaikne oli mööda metsarada jalutada. Poolel teel tegime väikse peatuse grillimiskohas. Angunina tipus olles vaatasime järvele juba veidi kahtlevalt. Aga märkasime kauguses üht kalameest ja see andis julguse jälle jääle minna. Võtsime suuna Kloostrisaarele ja kindla sammuga olime varsti saarel. Aarde leidsime loogilisest peidukast ja panime nime kirja. Nüüd leppisime kokku viimase marsruudi ja võtsime suuna Inimsööjate saare aarde suunas. See oli meie pikim lõik jää peal. Ka siin sai nimi kenasti kirja. Ja nüüd viimase Kurrunurruvutisaare aarde juurde. Siin oli aarde kättesaamiseks vaja pikemat käesirutust. Kahjuks oli meil kaasas olev harilik pliiats liiga pikk ja aardesse ei mahtunud. Nüüd aga jäi meil veel jalutada viimane lõik üle jää. Võtsime suuna lähima maismaa ehk Liivanina suunas. Oli ikka hea tunne küll jälle kahe jalaga kindla maa peal olla. Tehtud! Nüüd aga oli vaja tagasi autoni jõuda. Otsustasime seda teha mööda maanteed. Kõndisime siis üle põllu tee suunas ja jõudsime Raasiku bussipeatusesse. Puhkasime veidi jalga ja nii huvi pärast vaatasin bussigraafikut. Ja paari minuti pärast pidigi tulema kohalik buss. Otsustasime, et läheme sellele. Panime viisakalt maskid ette ja piletiraha valmis. Ning peagi nägimegi lähenevat bussi. Meie positiivseks üllatuseks oli tegemist tasuta liiniga ja nii me siis saimegi oma seikluse lõpetatud mõnusa ajavõiduga. Tulime küll üks peatus varem maha, aga see oligi lahedam. Saimegi rahulikult käsikäes jalutada ja päiksepaistelist kevadilma nautida. Täname aaretepeitjaid, et andsite põhjust mõnusaks seikluseks! Meile meeldis!

Leidsin