Kõinastu

0-punkti läheduses olid kohalikud kärsalised juba aarde leidnud, korralikult laiali pillutanud, aga jätnud tagasi paigaldamata. Korjasin nähtavad osad kokku ja pakkisin kokku ning toimetasin oletatavasse 0-punkti. Kuna pliiats jäi kaaslaste juurde, siis kleepisin logimise märgiks logiraamatusse ühe plaastri.

Võeh, selle saare kolmas. Peale mudašokki esimese Kõinastult leitud aarde juures, millele järgnes puugišokk teise Kõinastult leitud aarde juures, olid ootused selle aarde osas üpris madalad. Siin ootas meid ees kadakašokk. Reaalselt nagu Harry Potteri seeria, igas osas uus katsumus.

Teadsin küll, et siin saarel mehed ei nuta, aga mul oli küll nutt täitsa kurgus, kui aardeni näitas 2m, aga ümbritsev kadakarapik oli nii vänge, et seda 2m oleksin lävinud sama kiiresti nagu Tallinnast Pariisi jõudnud. Kaupo oli vapram, tema muudkui tiirutas ja tiirutas kuniks lõpuks leidis aarde üles, mispeale ma täie auruga (nii vähe, kui see kadakarapikus võimalik oli), saarelt vehkat tegin.

Soe ja vaikne ilm, vesi poolde säärde. Tulime kohale, matkasime soovitatud ringi ja leidsime kolm aaret. Aitäh!

Leitud

Mõtlesime minna proovima, kas jääteed mööda Kõinastule saab. Sai küll, nagu jalutuskäik pargis oli. Tegime saarele ka ringi peale ja vaatasime, mis seisus see aare on. Vedeles teine niisama puu all, ilmselt mõni loom on tuuseldanud. Panin ühe kivi alla rohkem peitud. Pärast kuulasime, kuidas jää naksub ja vaatasime jääpragu Hiiumaa poole suundumas.

Külastatud.
Tänud

Ka siin kulus vaadete vaatamisele märksa rohkem aega, kui aarde leidmisele. Tänud aarde eest!

Jätkasin oma tänast uitamist Kõinastul. Piki mereranda kulgedes ei näinud ei merel ega rannal ühtegi teist inimest. Uurin mitmes kohas põnevaid roose meenutavaid kive ja mõtlen, miks siin maa-aaret pole, äge koht ju. Tulepaagile lähemale jõudes tundub hea hetk nädalavahetuse sulps siiski ära teha, olin ju mõned tunnid tagasi saanud tiimilt vastava märguande, aga Muhu idakalda kõle tuul ja lained ei ahvatlenud distantsilt kaaslastega ühinema, siin olid aga palju sobivamad tingimused ja ei olnud mingit vabandust täna poppi teha. Minu üksinda laiul naudingu katkestas vaikne jutukõmin ja hetk peale minu veest välja ronimist kerkisid künka tagant kaks pead ning veel sekund hiljem loksus üks paat kalameestega nuka tagant välja. Mõtle veel, et oled üksinda laiul :). Jalutajad lahkusid, paat kaugenes, mina jätkasin oma kulgemist. Enne uue tulepaagi ülevaatamist käisin kontrollisin ka aaret ning logisin taaskülastuse. Kõinastu on mõnus.

Kõinastul jalutada oli palju mõnusam, kui teekond sinna. Puud hoidsid tuult kinni ja palju soojem tundus. Kahjuks torni enam pole.

Vana torn on oma otsa leidnud - tema asemel aitab edaspidi paatidel navigeerida päevamärk. Aarde leidsime kohe, silm juba tuvastas potentsiaalse koha ja lähemale jõudes oli vaja käsi välja sirutada. Päris mõnus kant :)

Leitud, logitud, tänan!

Pikem olengu jutt teise aarde juures juba kirjeldatud aga see otsimine läks päris ladusalt. Kartsin, et läheb tõsiseks otsimiseks aga õnneks avaldus aare päris hästi täpselt seal, kus see olema pidigi.

Milline võrratu vaade selle aarde juurest avaldus ja kui mõnus oli siinpool saart merevesi - tegime aardeleiu järel kiire tiiru ka vees ;) Aare ise oli muiudgi korralikus võpsikus aga 2004 aastal peidetud aarde kohta isegi väga mõistlikus ja selgesti eristavas kohas ;) Ämblikuvõrke oli piisavalt ja kui Muhus jäi nende pärast terve aare skoorimata siis siia ei raatsinud midagi maha jätta - võtsin oma viimased julguseriismed kokku ja sukeldusin pea ees võssa :D Nimed kirjas uudistasime veel natuke ringi ja suundusime matkale läbi saare tagasi :)

Kajakiga saarele ja see punkt meelitas meid teise otsa välja kõmpima.

Väga vahva matk sai koos lastega mööda merd Kõinastule ette võetud. Ilm ja olud olid suurepärased. Nullis keskendusin esimese hooga valele kohale, kuid kui null paika loksus oli vaid logimise vaev.

Aitäh. Võimalik, et tulen siia veel kunagi tagasi.

Kõinastu laiul nägime kolme infotahvlit, kõigil täpipealt sama tekst ja pildid. Ainult filmitsitaadid erinesid. Aarde juude saatsime Miku, kes triibulisena tagasi tsivilisatsiooni jõudis. Ujumisriietes ei soovita! Aitäh!

Aitäh!

Oi see aare oli ikka rõve vanakoolikas ropus võsas :D Kohale jõudes oli kõik kraabitud ja üle kere ämbliku võrke täis. Aga nimed ikka kirja saime. Muidu super kaunis koht kus veedaks hea meelega ka kauem aega :) Tänud!

Esimest korda Kõinastul.

Tänud aarde eest! Väga vahva ettevõtmine oli see Kõinastul käik.

Mööda panka kleidikese aarde juurest jõudsime otsitavani. Tulepaagi juures tegime väikse pikniku, nautisime vaadet ja madala päikese poolt põnevaks värvitud ümbrust. Kulgesime saarel veel käimata radadel ja üllatus oli enne saarelt lahkumist jõuda tammede alale. Me Marisega kulgesime Kõinastult trakatsite parklasse tagasi merevees. Aive ja Heldur kulgesid Kõinastu lee kaudu. Tuntavalt madalamaks oli veetase taandunud. Tänud peitjale ja kaaslastele.

Meie matk Kõinastule sai teoks oktoobrikuu lõpus. Tõuke selleks retkeks andis kindlasti sellele eelnenud Pireti matk koos koolilastega koolivaheajal. Et veeseis oli soosiv, tuul olematu ja ilm kena, siis polnudki meie plaanile ühtki vastuväidet. Tiirutasime saarel mööda väheseid teid ning viskasime pilgu nendele vähestele majadele, mis siin leidub. Kiikasime tammikusse ja heinamaale. Pakuksin, et ega peale meie siin kedagi teist sellisel ajal polnud. Aga tont seda teab. Võis vabalt olla, et veel keegi nautis sügise värvikirevust ja rahu. Meie ei kohanud kedagi. Tore, et saarel on lausa mitu aaret, siis ikka tummisem otsimine. Tänan peitjat ja kaaslaseid! Oli tore päev.

Väga lahe laupäevane matk läbi vee.Aitäh!

Neljapäevane matk noortega Saaremaal. Kolmas päev - matk Kõinastule. Oli väga vinge ja samas sürr ka - kamp noori koos täiskasvanutega täiesti vesihallis ümbruses rahulikult tulemas-minemas laiule kalamehekummikud jalas. Kohati oli vesi taandunud, kohati ulatus pahkluuni. Aitäh aarde eest!

Tulime siia Chilli varjus õrnas kleidis aarde juurest. Hea, et pikad püksid jalas olid, muidu oleks kõvasti torkida saanud. Aare korras, aitäh!

Kusagilt mööda kivist randa jalutasin kohale. Siis käisin edasi-tagasi. Ei osanud kusagilt läheneda. Lõpuks ikka julmalt läbi võsa ja logitud ta saigi. Tagasiteel läbi vee tundus veetase suht sama, kuid liivaväljad olid tunduvalt suuremad.

Taaskülastus 10 päeva hiljem. Kui eelmisel korral tulime jalgsi, siis oli vesi põlvini. Nüüd kajakiga olles oli vett nii vähe, et kohati oli mõistlikum sõidukist välja astuda ja seda kas lükata või tõmmata.

Peale Muhu lõunaotsa aerutamist otsustasime siin ka pisut aerudega vehkida. Ega see alguses eriti õnnestuda ei tahtnud sest vett oli vähevõitu. Kui lõpuks piisavalt sügavasse vette jõudsime sattusime hullavate kalade parvele, kes algul kahtlaselt mullitades, pärast mõnuga sulpsu lüües sõidu kohe hulka lõbusamaks tegid. Kajakiga lähenedes täitsa drive-in aare. Tänan peitmast.

Kõinastu teise aardele lähenesin jooksmise asemel jalutades, kuna muutsime plaani nii palju, et otsustasime praamijärjekorda minna elavas järjekorras, selle asemel et kindlaks kellaajaks sadamasse jõuda.
Aardele eelnev teekond oli tore, aga sinna kadakate vahele andis ikka rada otsida. Ega see mõnus küll ei olnud, aga vähemalt leitud ja logitud ta sai.

Pärast sadamale lähenedes möödusime ikka päris pikast autoderivist, kes kõik tahtsid pühapäeva õhtul veel mandrile jõuda. Õnneks minul oli broneering (küll varasemale) laevale tehtud, mis tähendab, et saime kohe tõkkepuu taha ja sealt läbi tavajärjekorda. Sel korral teenindas meid nostalgiliselt mõjuv Regula.

Liikusime mööda kivist rannaäärt laiul edasi. Väga huvitavaid kivististega kivisid leidsime. Varsti olimegi laiu kõige kaugemas nurgas ja hakkasime Kõinastu aaret otsima. Kohe algul jäi silma üks kahtlust äratav suurem objekt, aga millegipärast sai ikka otsitud esialgu kõikidest muudest kohtadest. Huvitav avastus oli, et peaaegu iga kivi ääre all oli mõni tühi klaaspudel. Huvitav, kuidas neid sinna niipalju sattunud on`? Lõpuks otsustasime siiski pika säärega püksid jalga tõmmata ja kadakatesse sukelduda ja nüüd sai ka aare leitud sealt, kus algul kahtus oli. Aardekarp oli seest niiske, logiraamat natukene niiske aga GP juhend täitsa läbimärg. Istusime, nautisime vaadet merele ja kuivatasime tuule ja päikese käes logiraamatut. Juhend nii kiiresti kuivada ei tahtnud ja seega panime uue kuiva eksemplari koos logiraamatuga puhtasse minigrip kotti. Aare tagasi pakitud, panime ta oma peidukasse tagasi ja läksime lõkkekohta einestama. Tagasitee valisime sellise, et saaks võimalikult palju erinevaid radu laiul käia. Randa jõudes võttis meid vastu natuke tuulisem ilm ja merel oli täielik vastutuul. Vees kõndimine oli raskem kui minnes, aga siiski väga mõnus. Vesi on kristallselge, palju on roosakaid millimallikaid ja meie jalge eest ujus läbi isegi üks lest.
See oli väga tore matk, kokku käisime üle 13 km ja aega kulus täpselt 5 tundi. Soovitame teistelgi võtta aega ja laiul olemist nautida. Oli üks ütlemata tore suvepäev. Täname aarete peitjaid, kes laiu külastamiseks hea põhjuse andsid.