Kurtna mr 46

Käisime ümber nulli järjest suureneva raadiusega ringides, kuni lõpuks õige loom silma jäi. Tore valvur. Kuiv ja korras, tänud peitjale.

Aitäh toreda päeva eest!
Pikem Logi Kurtna mr 39 juures.

Leitud, tänud!

Siin tabas meidki see kummaline fenomen, mida nimetatakse geopimeduseks. Omast arust vaatad kõikjale ja kõike, aga seda otsitavat, mis tegelikult jumala avalikult külastajaid ootab, lihtsalt ei näe. Õnneks see seisund ei kestnud kaua, nii et logi kirja ja taas teele. Tänud kutsumast siia kaunisse kohta.

Leitud, aitäh!

Tänud aarde eest!

Aitäh peitmast! Pikem jutt kogu rajast nr 1 juures.

Tops ja uus leht pandud!

Logiraamat läbivettinud ja täis!

Aitäh matkale kutsumast, pikem logi Kurtna mr 1 juures.

Ida-Virumaa teise päeva leid #66. Rahutuvi on tänases maailmas väga vajaka, nõutud linnuke. Kummastav, et ma siin mingit keerukust ei meenuta, kuigi mitmed pole leidnud ja paarikese logi, kes juba kolmas korda otsivad, on lausa kuldaväärt lugemine :-D Aitäh Janikale ja Margusele muheda aardeseeria eest! Potsik vesine, logi märg, vaevu kirjutatav.

JAILBREAK ´24

15938.

Mis ma oskan öelda - eelnevad kogemused olid entusiasmi teraviku kenasti nüriks lihvinud. Ei - see ei tähenda, et tahet või ootusi enam polnud - olid ikka! Aga otsimismeetod muutub sellise meeleseisundiga - oled rahulik ja tšill ja lased asjadel olla ja mõtled laiemalt ning vajadusel kastist välja. Ning ei usu kõike mida loed ja näed ning kui ikka ei leia, siis mis seal ikka - kõht ju metsmaasikaid täis, ilm ilus ja varsti saab ujuma minna. Ümised lauluviisi ja nuusutad metsalõhnu.

Muidugi mitte kõik ei ole võimelised, peale ebaõnnestumiste jada, sellest ZEN-rahu leidma.
Wingmänil oli oma meelestatus ja teistsugune strateegia - tema oli juba autost välja karates otsusekindlusega hambuni relvastatud ja kõik, kes tema ja logiraamatu nr. 46 vahel seisid, pidid lähima tunni sees veel kibedasti kahetsema, et nad üldse siia ilma sündinud olid. See oleks päris hirmutav olnud, kui ma just oma ZEN- olekus olnud poleks :)

Seega kui Wingmän lahinguväljale jõudis, ei olnud seal midagi, mida ta juba näinud ja katsunud poleks, mis vihastas teda veidi, aga ei takistanud seda kõike kordamast.

Mina tippisin samal ajal ringi nagu lillelaps muiste - sõin maasikaid, pildistasin lillekesi ja vaatasin niisama ringi. Rohelust tasub ikka vaadata ja erinevaid kaugusi silmaga mõõta on tervislik nii vaimselt kui ka silmale kui organile hea. Ühel sellisel vaatamise hetkel juhtusin lisaks rohelusele vaatlema ka Wingmäni, kes juhtumisi seisis ühest objektist, mis ei kuulu päriselt looduse hulka, umbes 1,5 meetri kaugusel. Pistsin suhu metsmaasika, lasin mõtetel voolata ja küsisin siis raugelt ja nagu muuseas:

Kas sa seda xxxxxxx oled juba vaadanud?

W: Mis xxxxxxx?

Mina: No seda seal

ja sõin oma maasikaid edasi - sest nagu juba öeldud - Wingmäni ja logiraamat nr. 46 vahele ei olnud tervislik töllerdama minna.

Igatahes oli Wingmän nüüd seisundis, mida saab kirjeldada ka kui agressiivset õnne. See on midagi sellist, et kui sulle öeldakse, et maakera tabab asteroid, aga viimasel hetkel selgub, et maailmalõpp jääb ära..... ja siis sa oledki - agressiivselt õnnelik.

Logitud ja aitäh!

Tagasiteel korjasime - sedapuhku mõlemad koos - suure peotäie metsmaasikaid ka oma pesamunale. Wingmän ümises laulujoru, peas oli tal lõhnav lillepärg, selga ilmus särk Make Love No War. Ja sinna, kuhu ta paljad jalad astusid, tärkas värske muru ja linnud lendasid me peade kohal, moodustades õhus rahu ja armastuse sümboleid. Tublid ja kenad linnud olid - eriti see üks, kes finaalis fanfaarihelide saatel Wingmänile noka vahelt oliivioksa käte vahele poetas:)

Aitäh peitjale nende hetkede eest!

Tulime täna siia pisarat valama. Viimane kuhumaläen pisar. Selle aarde juures kolmas kord. Vist on olukord uuenenud, sest seekord leidsime kiiresti ja enne nii pimedad ei saanud olla. Tänu kiirele leiule jäi aega tegeleda korilusega, et täita autos igavleva järeltulija kõhtu. See rada nüüd peaaegu kotis, ühe jätsime seemneks. Aitäh!

No ei jää kohe kuidagi silma.

Ajasime pundi kokku ja otsustasime Kirde-Eestis meelt lahutada aarete otsimisega. Peab mainima, et oli igati kvaliteetne aeg sõpradega korralikult loodud georajal.

Tänud.

Suur tänu! Pikemalt Kurtna mr 54 logis.

Siin läks meil aega, kuidagi ei jäänud otsitav silma. Osad meist olid valmis alla andma ja edasi matkama, aga Kaupo oli sihikindel ning see tasus ära, lõpuks päästiski tema päeva.

Aitäh peitjale.

Sellest sai meie traili pähkel nr 2. Ikka piinlikult kaua aega läks siin ja päris mitu korda oli m6te et jääb vist leidmata. Aga siis ytles Kaupo kuldsed s6nad et siia v6psikusse ei taha kyll tagasi tulla ja leiuta me ei lahku. Mis seal ikka härga sarvist, meest s6nast. Ja justnimelt Kaupo oligi see kes kysis l6puks aga mis see on. Ai see oli magus leid. Korduvalt ja korduvalt sai sellest m66da k6nnitud ja kiigatud. Hea et otsa ae astunud :D Hea vaheldus et silm laisaks ei muutuks :D Aitähhid

Pikemalt Kurtna mr 54 logis.

Noored silmad leidsid ruttu. Aitäh!

Toreda selli tabas jälle kõige noorem otsija, aitäh!

Matk Kurtna radadel tehtud. Aarde null on mööda.

Aitäh peitjatele!

Pikemalt kirjutasin Kurtna mr 54 logis.

Siia tulin veel õhtul tagasi, kui sain viimatileidnult vihje, et mida otsima pean. Ennem olin keskendunud liiga palju objektidele. Aga nüüd tuli leid lausa õhtuhämaruses suhteliselt kergelt ja sain rahulikult magama minna.

Minul kolmas kord siin olla. Algselt plaanisin ülejäänud rada korraga lõpetada. Kusagil 18da juures oli toss päris otsakorral. Taastusin veidi lagedamas metsas, nelja suure numbriga aaret otsides. Uuesti autos. oli tunne selline, et siiski jätkame. Ja siiski lõpetasime. Mis siis, et neid parme ja sõgelasi palju oli. Mis siis et mõni päris suure tüki sinust hammustas, et veri veel peale õgardi hävitamist veel edasi voolas. Ära tegime! Suured tänud peitjale aarde eest.

Kiire leid tänu joppamisele. Null hüppas ning no ta sulandub ikka väga hästi sinna, kus ta on. Peitjale tänud!

Aitüma aarde eest!

Leitud, logitud, tänan!

Geopäev Kurtna järvedel. Aitäh!