Männikjärve raba

Selle multi esimese punkti panime juba kodus paika, koha peal leidis saadud info ainult kinnitust. Männi leidsime ka üles. Aga vot neid koordinaate otsisime ikka igalt poolt ja päris pikalt kuni lõpuks tuli õlekõrs appi võtta. Oli plaan see koordinaat kuhugi kirja ka panna seal, aga selle plaani nurjasid saabuvad muguhordid ja samas ega ei tea ju ka, äkki on ikka nii hästi peidus ja meie lihtsalt looduse ilust pimestatud. Lõpp oli ka vaevaline, ikka tuli see karp välja sealt, kuhu enda arust kõige esimesena vaadatud sai ja mitte midagi nähtud. Karp ise kuiv ja korras. Aitäh peitjale rappa kutsumast!

Tegelikult sihtisin juba ammu hoopiski seda Vanemuise tütart, aga kuna see multi jäi tütrele külla minekul kenasti jalgu, siis soojenduseks kõlbas ideaalselt. Ilm oli suurepärane ja kõik sujus kenasti. Raba oli kaunis ja selle aarde leidmiseks vajaminevad sammud jäid igati mõistlikkuse piiridesse, nii et üks väga tore multi. Kui juba nimi kirjas oli ja edasist teekonda vaatasin, esialgu küll vaid kaardil, siis võttis väheke ohkama, aga kuna aega oli siis asusin aga teele.
Tänud peitjale siia Männikjärve rappa kutsumast ja aaret peitmast.

Järgmise punkti koordinaadid tulid loogilisse kohta, aga midagi ei leidnud. Rajal sai kuidagi üks teeots maha magatud ja tehtud suur ring vastupidi. Nüüdseks 100 aastane mänd sai hiljem üle vaadatud ja tagasigi kõnnitud, aga kasu polnud.
Igale poole ka ei julgenud käsi ajada, kuna leidus seal terava äärega konservikarp ja muud prügi.

Esimeses vahepunktis oli suurem grupp inimesi objekti kasutamas kuivatamisrestina, seetõttu pidin kahjuks telefoni järele haarama. Aitäh abistajale ja kutsujale!

Nilsiga väike matk kaunitel radadel. Oli õnnestunud leid ja kaunis augustikuine päev. Tegime suurema ringi kui oleks pidanud. Tänud peitmast!

Kui alguses info käes suundusime rajale aga kuna vihma hakkas sadama siis me ei leidnud vahepunktist midagi ja suundusime edasi Vanemuise tütre juurde.Tagasi teel oli juba ilm ilus siis saime ka nägijadeks.Tegime teel ka väikse rabajärve supluse,ning leidsime kuskil ka aarde.Aitäh!

Alguspunktis info leidmisega probleeme polnud. Matkarajale liikumiseks pidi küll pisikese ringi tegema, sest vahepeal eravaldused. Aga metsas ja laudteedel oli mõnus astuda. Esimeses vahepunktis sai tiirutatud omajagu aega ja loetud logisid ja siis hakkas tunduma, et kõik viimased leidjad edasi saanud mingite linnalegendide abil, mitte kohapeal infot leides. Eks siis haarasime ka abi järele, sest aardeleiu soov oli. Saadud vihje abil liikusimegi edasi ja lõpuks leidsime muidugi aardekarbi ka. See oli märg ja logiraamatki üsna niiske. Puhastasime karpi ja panime logiraamatule uue minigripi koos donotiidi pakikestega. Raba oli väga ilus ja vahelduseks metsikule rabas müttamisele oli isegi täitsa nauditav neid sirgeid laudteid mööda astuda. Aitäh rappa kutsumast!

Tänase päeva põhieesmärk oli käia ära Männikjärve raba matkarajal ja lisaboonusena lootsin ka mõne geopeituse aarde leida, üks tundus suisa rajal olevat. Kivide kirjad said üle vaadatud ja arvutused tehtud, mänd ja üle mõõdetud, vahepunkt tundus loogiline, aga ei karpi ega edasisi koordinaate sealt ei leidnud. Nii see aare leidmata jäigi. Matkarada sai aga läbitud!

Vahepunktis mitte midagi silma ei hakanud, olime kõrva taha pannud vihje ja alles vahepunktis laksasime läbi, mis kus. Ja sealt mis kus me aarde ka leidsime.
Tänud

Vaatasime Tiidu ja Leo üle, tegime vajalikud tehted ning läksime jalutama. Tuli tore 9 km jalutuskäik, mille ajal sai ka aare leitud.

Endla rabas on enne geopeituse aegu käidud mõnel korral, ammu polnudki sattunud, täna oli hea põhjus kambaga taas rappa tulla, laudteed sobivad ju jalutamiseks nii lastele kui vanaemale;). Kõigile meeldis.

Aitäh peitjale.

Endla järve äärest kappasin edasi Männikjärve raba poole. Tegelikult sai seal juba 23.05.2020 seda aaret otsitud. Alguses kividelt tähed-numbrid (ei mäletagi täpselt, mis) leitud ja õige mänd üle mõõdetud ja puha. Igatahes sai seda matkarada kõnnitud ja enda teada leidsin ka lõpu koordinaadid tookord kätte. Aga lõpus ei leidnud tookord midagi, natukene sai koos noorgeopeituritega üsna tagasihoidlikult otsitud. Aga meid segasid kaks läheduses peesitava mugu, kes omavahel vene keeles kõnelesid ja mul tookord kaasas olnud noorgeopeituritele käratasid, et kaaaks pluss kaaaks. Mille järel meie otsingud tookord lõppesid. Aga ega tookord väga lootust polnudki. Matkarada oli nii inimesi täis nagu nõukaaegne kauplus kaubapäeval.

Seekord algas aardeotsing Endla järve ääres, kus ma just olin leidnud Vanemuise tütre ja sooritanud eduka logimise. Teadsin, et sealtsamast peaks matkarada ju Männikjärve poole pöörama, aga ... no ei leia! Lõpuks leidsin midagi, mis meenutas auto rattaroopaid, kuigi oli senistest matkaradadest (mis olid pigem laiad ja niidetud) palju rohtunum. Aga mõnekümne meetri järel nägin, et nii 20-30m kaugusel sellest rajast paistab tuttuus laudtee ja kahlasin sinna. Sealt oli küll lausa lust astuda ja äraeksimist polnud karta. Laudtee küll muutus peagi jälle metsarajaks. Mida edasi ma jõudsin, seda rohkem oli seal metsarajal poriseid kohti ja vahetult enne Männikjärve matkarajale jõudmist tegin oma käimade küljed veits märjaks. Aga neid kohti, kust valgeid botaseid rikkumata poleks saanud läbi jalutada, oli siiski vaid 4-5 kogu raja jooksul.

See oli alles ilus pilt, kui Männikjärve raba laudtee ja kena vaatetorn paistma hakkasid. Laudtee otsas tegin väikese pausi, sest jalad hakkasid juba vaikselt tundma andma, selleks ajaks olin juba u 5h rännanud vaid 1 söögi, 1 aarde ja 1 ujumispausiga. Järgmise pikema pausi tegin vaatetorni otsas, sest sealt lihtsalt ei raatsinud edasi liikuda. Kena suveilm, mõnus pehme suvetuul, mis peletas kõik sääsed-parmud, lisaks oli kotis veel üks mõnus naistekas bussis lugemiseks, mida lugedes vaatetornis umbes tunnikese veetsin.

Edasi liikusin juba rabast välja. Männikjärve ääres metsas vaatasin tühje mustikavarsi ja kirusin end, et Endla järve ääres natuke marju kaasa ei haaranud. Ujuma ma sinna järve ei söandanud minna, sest kaldaserv oli paras õõtsik, keegi ühtki ujumissilda polnud rajanud ja mul polnud eriti lootust veest jälle välja saada. Aga ujuma tõttasin Toomale Linajärve. Ja Toomalt jälle maantee äärde bussi peale. Tartu bussi olin küll maha maganud, aga Jõgevale läks puha tasuta maakonnaliin, kus olin ainus reisija. Ja Jõgevalt sain Tartu rongiga jälle koju.

Aga aare, mis sellega sai? No see sai ka teel siiski logitud. Kõige kiuste. Seekord rajal mugusid liikus, aga neid oli võrreldes 2+a taguse külastusega ikka ülivähe. Seega kui ma lõppu jõudsin, siis sain seal segamatult mütata. Ja uurida-puurida. Aga no mitte midagi ei leidnud! Jälle! No kuidas siis nii. Pidin jälle Annet nimepäeva kiuste tülitama ja temalt aarde asukoha kohta vihjeid pinnima. No ja siis muidugi leidsin. Kohast, kuhu ma täiesti kindlasti eelmisel korral vaatasin. Ei saa siiani aru, kuidas see sai tookord leidmata jääda. Aga nüüd leitud. Karbi põhi ja nänn oli märk, logiraamat gripp-kotis õnneks kuiv. Kuivatasin kogu kraami veidi tuule käes (päike oli kiuste natukeseks peitu pugenud) ja karbipõhja harisin oma kostüümi seni kuivaks jäänud osadega. Aare üldiselt korras. Aitäh peitjale toreda mõistatuse eest! Ja toredat kohta tutvutamast. Minu lemmikraba!

Leitud, logitud, tänan!

Ei leidnud, sest, olgem ausad, ei otsinudki. Tee tõi seekord valelt poolt, lõpp oli algus ja uuele ringile poleks jaksanud enam minna. Aga panen omale meeldetuletuseks sinise punni maha ja märgin teistele huvilistele ka ära, et sügisesel ajal on need rajad siin ikka hirmus ilusad ja igati jalutamist väärt.

Ossa kus siin rabas on ikka huvitavaid asju. Tegime kohe pika ringi ja käisime naaberaarde juures ka ära. Aaret küll poole tunniga sima ei jäänud aga see polnud probleem. Eriti üllatav oli leida metsast mitmesaja meetrine laudtee sõidukitele. Tänud, oli vahva u15km matk.

Tore multi ilusas asukohas. Peale lahendamist käisin enne logimist hoopis Vanemuise tütre aarde juures ja siis tagasiteel logisin multi. Mul oli see esimene kord olla Endla rabas ja mulle väga meeldis siin.

Väga mõnus multi kaunis looduses, kuhu tahan kindlasti veel tagasi tulla. Eriti mõnus oli nautida vaatetornis täielikku vaikust. Aitäh!

Alguses sai loogiline sihtkoht paika pandud ning peale mõnda aega olid ka vahepunktist juhised välja meelitatud. Lõppu liikudes hakkas aeg pisut peale suruma, kuid õnneks oli seal kiire leid ning jõudsin kenasti piisavalt enne etendust Kuremaale.

Kaunis paik matkamiseks, kuigi need sirged rajad on ikka võõra võitu looduses liikumisel.

Tänan peitmast.

Hapud leidmata viinamarjad natuke mossitavad, sest lootus oli, et eelmine kord Kärdil sõbrannadega pooleli jäänud kohast minu geokogemus edasi aitab, aga jäime pika ninaga. Samas imekaunis koht, kus ma nüüd ka RMK rakenduse tugevusi avastasin, seega hea meelega kunagi tagasi.

Vahepeal oli raske otsida, sest rahvas vooris pidevalt ringi ja vaade rabas on avar. Pisikese suunava vihjega saime õiged arvud teada ja lõpp-aare leitud vahvast kohast. Toredad sildid õpetasid taimi-loomi tundma, kuigi hanevitsa me leida ei suutnudki. Jääb järgmiseks rabaskäiguks. Aitäh!

Kui suvel jäi aardejaht mingis punktis mugude tõttu pooleli, siis talvel lootsin sellest murest üle saada. Tänane kaunis päikesepaisteline pühapäev oli loomulikult ikkagi rahvast rappa meelitanud, kuid loojangu järel arvasin üksi jäävat. Noh, peaaegu. Tegelikult sain hoopis vahetult enne loojangut ligi 10 minutit rahus otsida ja siis laekus suurem seltskond. Jalutasin vahepeal niisama ringi, aga veel pea tund hiljem chillis pool seltskonnast objektil. Jäin eemale ootele ning just täpselt siis kui mõttes juba käega lõin, hakkasid nad lõpuks liikuma. Külmaga paigal passimine tegi kere kergelt hellaks, enne otsingutele asumist ajasin mõne energilisema minutiga sooja jälle sisse. Segamatult ja metoodiliselt lambiga iga ruutsentimeetrit üle valgustades sain viimaks ometi jälle otsa peale, sealt edasi logi kirjutamiseni enam kuigi kaua aega ei läinud kah. Olgugi, et pikad sirged laudteed mõjuvad justkui ebaloomulikult, pilku loodusel hoides see mind tegelikult ei sega. Ja eelmise korra matkast tean, et õpperaja teises servas metsa vahel leidub märksa vallatumaid rajalõike.

Mida sellise käreda pakasega ikka muud teha, kui rabas hulkuda. Esimeses vahepunktis läks nii kaua aega, et tuli teha lühike kõne sõbrale. Seejärel läks kõik juba kiirelt.

Aitäh!

See siin oli ideaane aare tutvustamaks geopeitust. Leidus nii mõistatuse poolt, koordinaatide otsimise poolt kui ka muidugi konteineri enda avastamise poolt. Kõige keerulisem oli esimeses vahepunktis. Saime seal üksjagu aega veedetud ning silmi punnitatud. Õnneks kogemus aitas siinkohal välja ning mentaliteet "vaata ka sinna, kuhu sa veel vaadanud ei ole" toimis täitsa kenasti. Sama põhimõtet rakendasime ka lõpus ning nii see karp kätte saigi. Aitäh, uskumatu, et alles meie teine multi.

Nädalavahetus viis meid Torma kanti. Enne sinna jõudmist tuli päevane aare ära võtta. Kuna liikusime ringi kahe väga hea mugust sõbraga, siis otsustasime Mirjamiga nakatada neid geopisikuga. See õnnestus täitsa kenasti ja nad sattusid päris korralikult hasarti. Kivide pealt said arvud kenasti kokku ja järgmine vahepunkt ka. Seal me tuuseldasime ikka pikalt, aga lõpuks sai vajalik kokku. Edasine oli juba üsna lihtne. Lõpus otsisime ka tõesti igast kohast. Osad meist hakkasid puhkepausi võtma ja uusi ideid ammutama, kui Mirjam lõpuks leiuga lagedale tuli. Mõnus matk rabas! Täname!

Selle aardega olime kunagi varem juba algust teinud, aga rabamatkale tol korral ei läinud. Kuna Piial ja Peetril mingeid muid plaane täna õhtuks ei olnud, siis hoolimata sellest, et nad selle aarde juba varem on leidnud, teadsid nad, et see on väga tore raba ja siia on nad ikka alati nõus uuesti tulema.

Natuke enne kui parklasse jõudsime, tuli meile vastu ca 7-8 autot. Mõtlesime, et nüüd on küll kõik tänased raba külastajad siit läinud, aga ei. Parklas oli ikka veel päris palju autosid. Järelikult oli ka veel päris palju inimesi kuskil siin teel.

Kui end teele sättisime, eks siis kohtasimegi vastutulevaid inimesi päris palju. Kuigi rabasse viiv laudtee oli pigem kitsas, siis saime ikka neist ohutult möödutud. Pidime tunnistama meiegi, et väga kena raba ja väga mõnus siin jalutada. Väga maaliline ja aarde kirjelduse juures olev pilt on lihtsalt suurepärane. Kuigi ühes vahepunktis jäime pisut kimpu, siis olid meil õiged õlekõrred kaasas ning nende abiga saime kenasti aardekarbi kätte. Oli tore retk, täname aarde eest!

Mõnus jalutuskäik rabas, tänud.

Kuna otsetee parklast aardeni oli kinni siis võtsime ette järgmise ja mitte üldse väga palju pikema valiku. Õnneks kulges enamus sellest puude vahel, sest laudteel oli ikka surmavalt palav. Nautuke sai ikka otsida enne leidmist. Aitäh!

Sättisin auto parklaservas seisva suure puu varju, nõnda et hommikune päike autot kohe kell 8 saunaks ei kütaks ja seal ikka poole laubalõunani põõnata võiks :o) Nullis läks ludinal. Uus siht kaardi peal, võtsin siidri ühes ja asutasin õhtusele jalutuskäigule. Kohtusin kohalike hobustega, vaatlesin ilmavaatlusaparaate, mõõtsin pea sajandivanust mändi, imetlesin õhtupäikesega ülekullatud rabamaastikku ning sügavsiniseid laukasilmi, ainult aardeotsing ei edenenud ja lõpuks saabus päris ikaldus. Vähemasti oli meeldiv võimalus kena ilmaga kogu õpperada läbi jalutada - seega kordaläinud õhtu ikkagi, küll aarde pärast saab teinekord veel tulla, ega mul kahju pole :o)

Otsetee oli viiruse tõttu suletud, viidad juhatasid ringiga kohale. Aitäh!

Väga ilus oli jalutada. Leo ei andnud end kohe kätte aga lõpuks leidsime. Vaated tornist olid rabavad. Veidi jäime otsingutega kimpu, kuid seekord oli õnn meie poolel. Aitäh!

See oli nüüd küll lihtne. On vist vahepeal asukohta muutnud.

Tänud!