Metsavend ja veskimees

Aarde omanik märkis aarde uuesti kättesaadavaks.

Üles leitud

Aarde omanik märkis aarde ajutiselt kättesaamatuks.

ilmselt ujuma läinud

Vihje ajas mind küll segadusse, ma oleks vastupidi sõnastanud, aga lõpuks siiski leidsin.
Aitäh peitjale, hea lugu!

////
Jaan läks saeveskisse tööle. Uus ülemus tervitas teda:
"Tere tulemast! Siin ongi vaja värsket verd."

Korjasime punkrist numbri ja suundusime kääbaste vahele seiklema. Kääpad külastatud seadsime suuna veski poole. Ja kus siis hakkas igasugu siuge teele ette jääma. Ju otsisid tee pealt soojemat kohta, aga seetõttu langesid ka osad rataste all. Kõigepealt märkasime surnud vaskussi, keda kuklased ära lohistada üritasid. Siis, ühes teede ristis jäi ette mitu noorukest rästikut, nii elusaid (ja meie peale väga kurje), kui juba laiaks sõidetud. Ning seejärel veel terve peotäie jagu vaskusse, nii päris pikakesi kui ka juppidena.
Veski majapidamise väravas sõitis pererahvas autoga vastu - neil linna asja. Perenaisel paistis päris kiire, aga peremees oli vups autost väljas, et meile kohta lähemalt näidata. Naljatas veel, et kui ta juba autost välja sai, mis see perenaine ikka enam teha saab. Maja juurde juhatades rääkis kiire jutu ja siis valis ikka kuldse kesktee. Meile sai maja võti, et mingu me kolage ise ringi, ja perenaisele sai peremees autosse tagasi, enne kui üldse maha jäetakse. No me siis natuke kolasime. Omal ajal ikka vägade suur elamine olnud, kus ka veski külalisi võõrustada. Pagana kahju, et see asjalikum osa maha sai lammutatud, oleks veelgi põnevam koht. Igal juhul suured tänud pererahvale külalislahkuse eest.
Aardekarp tuli ka kenasti oma pesast välja. Ning tagasiteel auto juurde sai veel portsu vaskusside juppide vahel ka ühte päris pikakest nastikut nähtud. Tänud peitjale, oli väga põnev ning kohati lausa närve kõditav käik.

Ma ikka tegelikult täiega nautisin siinses metsas seda tänast kulgemist. Kõik kolm aaret olid super toredad, selged ja huvitavad. Ning ei igal pool pakuta nii mõnusat metsaalust, ainult astu mööda pehmet sammalt, ei mingeid mudamülkaid ega pea läbimatut võsa.
Tänud peitjale toreda multi eest kaunis kohas.

Väga huvitav ja hariv teadmine, mis me siit saime. Lõpp oli muidugi iseäranis huvitav paik. Kahtlesime veidi meiegi läbi hoovi jalutades, aga kõikide siltide ja märkide järgi tundus see igati legaalne tegevus ja küllap peituja just nii seda mõelnud oligi. Täname.

See 3D mudel on küll päris äge. Võimas hoone oli. Aga see kolhoosniku mõistus on ikka tore - Kuna veskitamm tuleb lammutada, siis lõhume ka veski ära! Kuula ja imesta!

Geopeitusesõbralikku maaomanikku kodus ei olnud. Küll aga oli lipp vardasse tõmmatud :)

Esimeses punktis läks ikka veidi aega, põdrakärbsed päris tüütud, tuli nendega tegeleda. Aga väike ebakõla hakkas siiski silma õigel ajal. Veski juures läks juba kiiremini. Veski tuli nüüd tuttav ette, A-porteri videoklippi käidi kevadel või suvel seal filmimas ja sõbralt sain vihje, et geopeitusega ka see koht seotud.
Hiljem teise läheduses oleva aardega tegeledes uuris üks mööduv jalgrattur, kas saab otse Ahja-Rasina teele sealt, siis oli hea öelda, et jalgratturit kannab sild küll.

Jah, jälle nägin midagi, millest geopeituseta aimugi poleks. Kuigi mõlemas punktis valdas täielik geopimedus, said nii koordinaadid kui karbike oma jõududega leitud. Täitsa silmaga näha ju! Ja paar peotäit kukeseeni sain veel boonuseks peale. Suur aitäh, Aare, toredaid kohti näitamast!

Esimene tund aega müristas ja sadas Aarnikul vahvasti. Puude all ei saanud nii hästi arugi, tee peal tahtis küll ära uputada ja lõppu otsustasime autoga sõita. Tee viis otse kellegi hoovi, keda küll õnneks kodus polnud ja nii saime selgitusteta logima minna. Vahva koht ja see kirjelduses mainitud sild on päris kobe tükk õppuse pealt rajamiseks. Kuigi mida peab suitsetama, et tuleks pähe mõte sinna metsaveokiga peale sõita? Kuiv ja korras, tänud peitjale.

Meil oli suurejooneline plaan juba talvel see leida, aga siis läks kõrvalaardega väga käänuliselt ja selle täpini ei leidnudki. Nüüd olime felix felicist joonud ja kõik läks ladusalt. Aitäh!

Jalutaisme nulli ja seal läks pisut aega, enne kui otsitav silma jäi. Lõpus oli natuke imelik tunne siin jalutada, aga kedagi polnud ja leid tuli ka ruttu. Eks kunagi TETi sõites saab siia uuesti tuldud.

Esimeses punktis läks imekiirelt, kuna tõenäoline anomaalia hakkas juba lähenedes silma. Vahepeal tegelesin naaberaardega ja nüüd sõitsin siia lõppu. Meeldis, kuidas keelumärgile oli juurde pandud roheline silt, et tsikliga tohib siiski läbi sõita ja et siit läheb läbi üle-Euroopaline tsiklite matkarada TET. Veski juures hingelisi ei paistnud, nii et imetlesin kaduvalt hiilgust ja läksin aaret otsima. Leid tuli kiirelt. Aardes oli veidi niiskust, aga minigrip oli hermeetiline ja logiraamat kuiv. Igati tore multi, aitäh peitjale!

Tänud huvitava aarde eest!

Kääbaste vahel ekslemise vahele mahtus nii mets, kui veski ainult vend-mees jäi seekord nägemata. Aga veskit oli väljastki huvitav uudistada.

Tänan peitmast.

Kui me juba siinkandis olime.. :) Aitäh!

Algusest saime kenasti minema,lõpus täna peremeest ei olnud,maja oli lukus.Aitäh!

Kohale sõites lasin endale veskimehe laulu. Lihtne lugu, mis kõnetab läbi aja üha enam. Hando Runnel on riimimeister, kelle mõned muudki read sügavalt südamesse läinud. Henn Rebase ilus viis nukral, kuid helget tulevikku ennustaval harmoonial. Siiski, olen veendunud - massiivse reverbiga sugestiivne sündisound tuleb siin puhtalt Jaak Jürissoni isikliku kogemuse ja visiooni pealt. Koos teemasse sobiva laulutämbriga tuleb kokku välja väga mõjuv komplekt, minu meelest.

Aardeotsing kulges laulule vastavas meeleolus. Seal on kamaluga ajalugu ja sellega kaasnenud valu, unustust ja meenutusi, väsimust ja väärikust, loodust ja lootust. Aitäh kutsumast!

Olime juba kuulnud kõlakaid, et siin on ootamas midagi tavapärasest otsingust erinevat ja panime vaimu valmis. Veskimees tervitas juba kaugelt ja saime meiegi korraliku tuuri veskimaja-kommuunis, isegi Oleviku trumme saime katsuda. Väga äge ja omapärane koht, millega tutvumiseks kulus korralik giidituur täitsa ära. Kui aaret otsima suundusime, hakkas vaikselt tibutama, kuid saime veel enne suure saju algust nime logiraamatusse kirja. Kuigi olime planeerinud pikemat ringi, siis tänu ilma muutumisele jäigi see tänase geopäeva viimaseks. Igati tore koht ja meeldivalt kulutatud aeg, meie täname!

Teel algusesse korjasime kukeseeni. Lõppu jõudes hakkas just üks auto lahkuma. Omanik näitas kohe, kuhu parkida, rääkis maja ajaloost ja tegi majas ringkäigu meile. Kõik magamistoad sai üle vaadatud.Olid ikka ägedad ruumid. Tõsiselt äge.. mööbel nagu ikka ja kui ringi vaadata, siis laest koorub värv ja aknad laperdavad. Selline vastastikune kooslus.
Loodan, et peremehel jätkub jaksu geopeituritele tuuri tegemisel, sest on , mida näidata/vaadata.
Tänud

Veidi oli aega ja tundus hea idee tee pealt kiirelt üks aare ka ära korjata. Alguses sai natukese otsimise järel koordinaadid kätte ja suundusime lõppu. Logidest oli silma jäänud, et peremeest ei tasu karta. Käisime aarde juures ära ja kui tagasi jõudsime, siis tegi peremees meile ka majas tuuri. Küll oli kahju, et Tartusse kiire oli. Selle aarde puhul tasub kindlasti aega varuda. Väga vahva, et peremees nii sõbralik oli. Tavaliselt on igal pool kurjad eravalduse sildid, aga siin oli kõik nii diametraalselt teistmoodi meeldivas suunas. Aitäh peitjale.

Olime seal kandis ja Tanel mainis, et lähedal üks uus aare, kas vaatame üle. Minu vastus oli "muidugi". Kirjeldust lugeda polnud jõudnud ja keerasin rooli vaid kaardilugeja juhatusel. Esimene punkt oli üllatavalt ilusas kohas. Koordinaatide leidmine oli natuke pimesikumäng. Teisele punktile lähenedes oli keelumärki nähes korraks õite ebamugav, aga siis tuiskas me poole peremees, kes pani väga teretulnuna tundma. Parkisime auto ta lahkel loal heki äärde ja kõmpisime aarde poole. Leid tuli lihtsalt, kohas endas oli aga üksjagu vaadata. Kui meil polnuks vaid aja peale Tartusse minekut.... Peremees tegi nii ägeda kiirtuuri valdustes, et lihtsalt super! Ärasõidul mõtisklesin, et kunagi lapsepõlves geoloogidega ringi sõites sattusime üsna tihti kohalikega lobisema ja siin tekkis just seesama mõnus tuttavlik tunne. Sellised inimesed ja vastuvõtud on tänapäeval juba tõeline haruldus.

Suur tänu peitjale kohta kutsumast ja jätkugu peremehel rõõmsat meelt ja entusiasmi ka järgmiste geopeiturite jaoks! Super!

Aitäh aarde eest! Lõpus sai tutvutud ka veski peremehega, kes pärast leiu fikseerimist tutvustas ka ülejäänud majarahvast ja tutvustas lahkelt ka maja sisemust.

13-päevase, pooleldi lastelastega ringi seigeldud Lõuna-Eesti tuuri otsing #87. Veel viimane aardeotsing pärast Tartut ja enne Valgesoo maakivivillasse suundumist. Algus oli hästi tehtud, lõpp-koordinaat kahes eri vormingus kahes eri kohas. Väärikas mälestus vastupanuvõitlejatest. Lõppu sõites tuli mootorrattur vastu, kes peanoogutusega auto kõrvale tõmbamise eest tänas. Lõpus on päris äge koht. Uudistasin ja pildistasin. Aare seisab natukene ehku peal oma peidikus, aga siiani alles. Tänud ajalugu ja toredaid paiku näitamast! Ilma aardeta küll ei taipa siia tulla.

Midagi introvertidele ;)
Aitäh!

Täiendasin kirjeldust veskirahva osas.

Nullis leidsime edasised juhised kiiresti, aga lõpus oleks mina küll tagurpidi tagasi ehmatanud kui kellegi õue sisse sõitsime. Õnneks olime tutvunud eelmise logiga ja seega julgesime edasi minna. Peremees tõttaski meile juba vastu ja oli ülimalt õnnelik külaliste üle. Saime korraliku ülevaate sellest põnevast kohast. Tänud tutvustamast.

Jalutasime mööda hommikust kastemärga metsaalust kunagise punkri juurde ja asusime vaatlema. Siin läks meil ikka jupp aega enne kui lõpuks õigesse kohta pilgud suunasime. Teises punktis sattusime veskimehe õuele keset pühapäeva hommikust ärkamise saginat. Õnneks oli pererahvas aardest ja geopeitusest väga hästi teadlikud ja kutsusid meid lahkelt edasi. Aga see infokilluke, et maaomanik on asjast teadlik, peaks olema ka kirjelduses kirjas. Võõrana tundus algul ikka väga kummaline niimoodi teiste ellu sisse astuda. Peremees oli küll väga muhe tegelane, tutvustas meid õuel liikuvatele inimestele kui külla saabunud geopoliitikuid :P ja tegi põhjaliku ajalooülevaate veskist ja ekskursiooni oma valdustes. Kuskil seal vahepeal käisime ka aardekarbil külas. Aitäh peitjale, väga meeldejääv ja tore aardeotsing kokkuvõtteks.

[STF] umbes kella poole 9 paiku õhtul. Nullis nii kiirelt ei läinud kui eelmistel, tabasin ühe eksleva puugi oma jalal jalutamast, kuid viimaks need koordinaadid end ikkagi ilmutasid! Lõpus läks juba puhta vahvalt - saime lausa veski peremehega peolauda istuda, koha ajalugu lähemalt kuulda ja midagi hambagi alla! Vägev! Alguses vaatasime, et oi issand kuhu me sattunud oleme, eramaa vist äkki ja ei tea kas peab kohe otsa ringi pöörama ja vehkat tegema. Autole lähenenud noormees oli aga väga sõbralik ja ütles, et jajaa parkige siia ja tulge uudistage rahulikult. Kui logimast tagasi tulime, siis mõtlesime, et lähme kähku ära, et rahval siin mingi koosolemine ja ei taha ju ometi segada. Peolised tundusid jube kahtlase olemisega ka algul, et vist on vähe pikale see pidu siin veninud ja ei tea mis kontingent see siin õige ikka on ja kas tasub lauda minna jne. Pärast lauda maha istumist saime teada, et neidudele oli tehtud üllatuspidu ning teemaks olid bomšid ja muud loomad, mis selgitas niiiiii mõndagi haha. Piduliste hulgas leidus nii mõnigi kellega sai juttu tehtud ja ka geopeitus polnud paljudele võõras. Tore seltskond oli koos seal ja saime isegi ühispildile mälestuseks. Vot küll see oli leid ja väärt külastus Tartust! Aitüma peitjale siia toomast ja peremehele meid lahkelt vastu võtmast! :)

Kui raske saab olla ühe aarde otsimiseks kaaslase leidmine? Selle aarde avaldumispäeval selgus, et päris keeruline. Lõpuks suutsin moosida Tiitu nii palju, et ta oli nõus pika tee teisest Eestimaa otsast ette võtma.

Aarde alguspunktist arvasin, et seal on meeletu võsa. Oletasin seda peamiselt kaardile vaatamise ja maastiku raskusastme tõttu. See oli peamine põhjus, miks ma üksi sinna minna ei tahtnud. Aga tegelikult on tegemist tüüpilise kauni Põlvamaa männimetsaga, see on samblane, madala alustaimestikuga, nii et sai jalutada nagu pargis. Alguspunkti leidmine polnud keeruline ja sealt info kogumine samuti mitte - Tiit näitas kohe näpuga kätte, kust infot saab.

Lõpp oli muidugi täpselt seal, kus iga vähegi kogenud geopeitur kirjelduse lugemise peale selle arvab olevat. Ja mulle jättis see koht päris sügava mulje. Lisaks - minu jaoks oli täiesti tundmatu koht, isegi kuulnud polnud ma sellest varem mitte kunagi. Ma vaatasin alles suu ammuli ümbrust, kui Tiit juba värisevate kätega karpi avas. Ongi tühi logiraamat! FTF läks kirjas kell 12:07.

Suur-suur tänu peitmast aaret, mis nii huvitavaid ja nii peidus kohti tutvustab! Pikka iga aardele!