Lähedalt möödub Elva jõe ürgoru matkarada. Samas lähedal sportlik-lustlik atraktsioon. Aare peidetud karpi, karp mustas kilekotis.
Lähedalt möödub Elva jõe ürgoru matkarada. Samas lähedal sportlik-lustlik atraktsioon. Aare peidetud karpi, karp mustas kilekotis.
Seda aaret proovisin ma juba hulk aastaid tagasi leida, aga tookord edutult, ilmselt polnud Eesti maastikuga harjunud.
Seekord läks paremini õnneks, aitäh peitjale!
////
Nõid sammub reipalt mõõda raudteed. Tagant lähenev rong laseb vilet. Nõid ei tee väljagi.
Rong vilistab uuesti. Nõid ei tee kuulmagi.
Kui rong kolmandat korda vilistab, turtsatab nõid: "Häh, üks korralik hästikasvatatud tüdruk iga vile peale veel pead pöörama ei hakka".
Tänud aarde eest!
Läks tükk aega võsas ragistamist enne kui leitud sai. Peaegu antsime alla õnneks siiski siis märkasime. Äge nõiamaja ja ilus matka rada :P
leidsin
leitud.
leitud
Sügisene märgus jõudis läbi saabaste läbi imbuda ja soos ronimine ei ole ka kutsuv tegevus. Aga geopeitus nõuab ohverdusi. Väga vahva aare iseenesest ja otseteed tulles pole ka hullu, vaja vaid üks looduslik sillake ületada. Aitäh!
Oleme Elvas tihedad külalised ja tublide kohalike toel on meile tutvustatud ümberkaudseid matkaradu. Ühel sellisel sattusime ka Nõiamaja juurde. Geokontroll näitas läheduses peidetud aaret,kuid kõrge veetase segas edasi otsimast. Seekord üksi samasse kanti sattudes üritasin leiuni jõuda. Mõned vesisemad kohad olid. Nendest ülesaamiseks vedasin kaugemalt mõned mahakukkunud puutüved kohale. Rassimist oli,kuid üle ma sain. Mõni võib selle ettevõtmise peale naerda ja öelda,et kõrval kusagil ilus rada sees. Leitud see aare sai. Tänud juhatamast!
Jalutasime mööda matkarada nõiamajani ja siis tuli vesi ette,egas midagi autosse tagasi ning kummikud jalga ja uuele ringile.Kui nõiamaja taga olevast veetakistusest üle sai siis edasi juba mööda rada aardeni.
Mulle meeldis see nõiamaja.Aitäh!
Kunagi ühel soojal suvepäeval jalutasime siin rajal, vaatasime üle atraktsiooni aga edasi polnud isu minna, sest vihmamärg rohelus oli silmini. Otsustasin, et annan nüüd aardele uue võimaluse. Sain sellise nostalgialaksu nagu geopeitus selle aarde peitmise ajal just oli. Murdsin läbi võsa ja metsa, solberdasin mingil märgalal, hüplesin mätastel ja turnisin üle murdunud puude. Aga kohale ma jõudsin. Ja leidsin täiesti autentselt säilinud aarde - karp kilekotimähises suure geokuhja all. Tagasiteel leidsin mingi raja moodi asja aga see viis täitsa vales suunas. Kuna selles "soos" enam liikuda ei tahtnud, siis tegingi üsna pika ringi matkarajale tagasi jõudmiseks. Kokkuvõtteks täitsa meeldejääv elamus, mis meenutas mulle ehedalt, kuidas vanasti see mäng käis :)
Leitud. Geokuhi loetav, kott pisut mudane.
Minu esimene aare :) Väga tore oli leida. Läksime Annikaga matkama ja tekkis mõte vaadata kas lähedal on mõned aarded. Nakatusin vist geopeituse pisikuga :D
Olime Elva jõe ürgorgu matkarada vallutamas, kui meenus et võiks kohalikud aarded ka üle vaadata. Nõiamaja oli varasemast tuttav, ent siis veel ei teadnud, et siin ka muid boonuseid. Aardeleid tuli kiirelt, mõnus jalutuskäik ja koht. Ühtlasi Sille esimene geoaare, loodetavasti sai korralikult nakatatud geopisikuga:)
Leidsime, aitäh!
Algul suundusime pisut liiga otse. Oli natuke võsas ragistamist. Tagasi tulles aga sai päris käidavat metsaalust ja korraliku kuhila kukekaid. Tänud
Päris korralik turnimine toimus, kuniks saime peiduka kätte. Aare veidi niiske.
Siin käisin kunagi mitteleidmas. Kuna oli kõvasti tormimurdu, siis pidasin tõenäliseks, et oli kas selle alla või taha jäänud.
Nüüd siis olin tagasi. Teel maja juurde veetsin aega ühe kena oravajõmpsikaga. Mina jälgisin teda maapinnalt, tema mind kuuseokstelt. Maja juures oli näha, et ümbritsevad skulptuurid on üpris väsinud, hoone ise aga tundus oma viltusele olekule vaatamata üpris hästi vastu pidavat. Enne aarde juurde minekut käisin uuesti sees ka ära. Ühest otsast sisse ja teisest välja.
Nulli läheduses oli ka sel korral tuulemurdu, mis tegi otsimise mõnevõrra raskemaks. Selgus aga tõenäoline põhjus, miks ma eelmisel korral aaret ei leidnud - koordinaadid olid lihtsalt valed. Kui olin jälle tükk aega mitteleidnud, süvenesin logidesse ja hakkasin laiema pilguga ringi vaatama ning geokuhja otsima. See viiski leiuni. Minu arvates on N 58° 10.923', E 026° 25.537' täpsemad koordinaadid.
Edasi liikusin huvitavate puuskulptuuridega haldjarada avastama. Kõige põnevamaks leiuks osutus seal aga hoopis veripunaste südametega kaunistatud verikireslane.
Natuke tuhlamist ja leitud. Tänud peitjale.
Ikka läbi metsa, üle jõe, jalad märjad. Nagu tõeline geopeitur. Minnes ringi, tagasi mööda teed.???????? Vaatasime ka selle laheda maja üle. Rahvast oli metsas palju. Tänud kohta näitamast. ????????????
Möödunud korral kui püüdsime seda aaret leida, oli talv ja lumi maas ning leidmata see jäigi. Täna, suvisel ajal olukord ikka palju lihtsam ning muidugi oli seekordne käik edukas. Ühtlasi jäime ööseks siinsele RMK telkimiskohale ja nautisime nii loodushääli kui ka eemalt kostuvat Hip-Hop Festivali. Aitäh.
Uurisime maja, siis teid ja siis logisime aarde. Geokuhi aitas leidmisel. Aitäh!
Tahtsime rattaga ühe pika tiiru teha kuid ilm keeras meile käru. Õnneks enne vihma ja äikest õnnestus see aare üles minna. Algul arvasime, et georada pole georada. Ent läksime ja proovisime ja peale jalutuskäiku jõudsime ka kahtlase kuhjani. Aare sai leitud ja logitud. Aitäh peitjale!
Ööbisime lähedaloleval RMK platsil, päeva esimene aardejaht tõi seega siia. Suht kiire leid, kuna geokuhi jäi silma. Uut minigrippi oleks vaja. Ma veel eelmisel päeval ostsin neid terve hunniku, 3 erinevas mõõdus, kuid selles oli vähe kasu, kui need autos :/ Peitjale tänud siia juhatamast!
Olles Illide juures ära käinud, oli otse loomulikult ka vaja nõiamaja üle vaadata. Autot parkides lendas meile peale mingi väike koeranähvits, kellest esiotsa olid näha vaid hambad. Peremeeste sõna ta ei kuulanud ja minu koerast ka abi polnud, see vaid kõõritas ja praktiliselt puges minu taha peitu. No õnneks me augustatud ei saanud ja saime metsa suunduda. Vau kui vahva nõiamaja. Kuid ega see nõid nüüd küll eriti nõialik ei tundunud, kuigi katel podises teisel nina ees. Keegi oli talle lausa lillepärja pähe pannud ja andamiks teokarpe sülle poetanud. Majake ja selle elanik imetletud, sai aardeotsingule minna. ikka jupi aega tiirlesin seal rägastikus enne kui silm õigesse kohta pidama jäi. Poleks vaja olnud tegelikult niiväga turnidagi, kõik kenasti lahedal. Aga see ju tõdemus, mis saabub peale leidu, nagu ikka. Tänud peitjale toredat kohta näitamaks ja aaret peitmast
Geopinedusega löödud.
Paistis eemalt mudasem lähenemine kui oli. Jõele lähemal on üsna kuiv pinnas. Raamat niiske, aga muidu korras, tänud peitjale.
Hommik algas naabruses asuval lõkkeplatsil, nii oli loogiline esimene jalutuskäik täna nõiamaja juurde. Tore majake ootas ees. Aitäh peitjale.
Mul oli küll päevakava juba lukus ja rohkem aardeid ei plaaninud enam täna otsida. Küll aga elu kippus vingerpussitama. Plaan oli semudega Võrtsu ääres kokku saada ja seal ööbida. Kuna välja valitud ööbimiskoht oli ülerahvastatud, olime sunnitud uut kohta otsima ja jõudsime siiakanti. Telgid püsti, kõhud täis, tekkis ka sobiv moment ööpimeduses väike jalutuskäik ette võtta. Nõiamaja jäi õnneks enne aaret silma ja asusime seda uudistama. Küll see peab ikka pisike ja vähenõudlik nõid olema, kes siin elab. Meie Kaupoga sinna laua taha igatahes ära ei mahtunud ja sobivat kohta madratsile ka ei tuvastanud. Aga vahva oli ikka uudistada. Noorpaar proovis ka kiige ära, said rütmi täitsa kätte. Lähenemissuunaga aarde poole panime küll esimese hooga täitsa puuse. Olud kiskusid aina vesisemaks ja aare aina kaugenes. Teisel katsel läks juba paremini ja tagasi tulime vapsee mööda rada. Täitsa meeldis see retk. Hiljem jah sai lõkkeplatsis isegi natuke tantsu lüüa. Nõia kiuste sai seda tehtud hoopis trollide rütmis.
Tänud.
Peale seda, kui olime siinkandis mõnusa ööbimiskoha leidnud ja mustlaslaagri püsti ajanud, otsustasime lähima aarde ära skoorida. Väljas oli küll kottpime ja kell umbes miljon, aga sellise seltskonnaga pole eriti vahet, kas lähed päeval kl 12 parki jalutama või öösel kell miljon kottpimedas Nõiamajja - samad toredad kõik. Niisiis hakkasime minema ja esmalt kiitsime sillameistrit, tänu kellele vaesed geopeiturid intuitiivselt kuhugi mülkasse ei karanud.
Seejärel vantsisime mööda rada, kuniks jõudsime järgmise sillani, mis nõiamajja viis. (Ja nüüd sisestagem siia Liisi rõõmus-rõõmus-äge emotsioon selle maja nägemisest). Üritasin Kaupole ka selgitada, et meie majale peaks ka ikka kindlasti kanajalad alla tegema, aga ta miskipärast ei tahtnud sellest eriti kuulda. Mehed...
Seejärel nautisime Nõiamajas ringikooserdamist kohe pikemalt: Sillu ja Kaupo üritasid laua taha ära mahtuda, aga kui hiljem fotodelt nende ilmeid vaatasin, siis eriti meeldiv ülesanne see polnud. Pakkusin välja hoopis selles majas ööbimise, aga Kaupo oleks vist siis pidanud niimoodi magama, et pea on aknast väljas ja jalad uksest väljas :S. Siis proovisime Kaupoga kohaliku kiige ära ja no väga hästi töötas.
Igatahes hakkasime mingi hetk targalt aarde poole vantsima. Meetreid nagu eriti polegi, aga miskipärast aare lähemale ka ei jõua. Tiirutame ja tiirutame, saame lausa jalad märjaks ja siis jõuame korraga Nõiamaja juurde tagasi. Nõiavärk, mis muud. Kuidagiviisi saime siiski aarde lähistele ja Silveri teravad silmad meil kaua ringi piinelda ei lubanud. Tagasi jalutasime mööda rada, mis üllatus-üllatus, viis Nõiamaja taha ja edasi oli juba jalutuskäik pargis tagasi mustlaslaagrini.
Aga sellega õhtu positiivsed emotsioonid ei piirdunud. Varsti saime ühe heas mõttes kahtlase teate ja ei läinud kaua aega mööda, kui Sillu lõi erinevatel tasanditel tantsu ja Merle jõudis ka kohale. Nii tore õhtu oli, aitäh geosõpradele!
Eks Nõiamaja avaldabki aarded ilmselt vaid siis kui on õige aeg ning õige seltskond - oleme siin varem ka ringi vaatamas käinud, kuid seekord avaldas ennast ka aare. Aitäh peitjale!