Ohvritorn

Vot sellised aarded on minu lemmikud. Sa lähed otsima midagi, mis pole kantud ühelegi kaardile, koordinaategi ei tea ja kõnnid metsloomaradu järgides ilusasti kuiva jalaga kohale. Selline mõnus geopeituse algusaastate vaib tuli meelde. Palju raskem oli leida üles ohvrikivi. See vaeseke nii maadligi, äärepealt oleks peale pissinud.

Okasroosikese torn

See aare tõi eeldatud ja tegeliku raskuse suhtarvu isikliku rekordi.
Pärast geojaani oli vaja sõita Virtsust Haapsallu. Natuke on ekstra aega, võtaks siit tee äärest selle väikese aardekese ära? Nii kiire ju nüüd ka ei ole, et ei võiks 15 minutit kulutada. Haa-haa-haa.

Esimene katse.
Algpunktis läks libedalt, suurim raskus oli natuke võsa. Tee järgmisse punkti tundus ka lubav. Torn on ju suur asi, eriti veel vaatlustorn, võiks kohe silma hakata. Kohe algasid aga raskused, sest kõik kaardile kantud rajad olid vähemalt 10 aastat vanad ja viisid ainult hulludesse võpsikutesse. Ainsaks elumärgiks olid iga rohukõrre peal passivad puugid, kes aeg-ajalt "banzai" karjudes mulle säärekarvadesse kargasid (ärge teie lühikeste pükstega sinna minge).
Küsisin teed ühe kõrre peal peesitavalt päevakoeralt (vt pilti), see tõmbas ennast kohe õigetpidi kerra ja juhatas edasi. Rannas polnud aga tornist jälgegi. Pärast mõningast kaootilist sebimist oletasin, et äkki jäi esimeses punktis asukoht valesti meelde. Okei, lähme tagasi, vaatame vihje uuesti üle. Tagasiminekuks alternatiivne rada, aga seal vajusime mingisse košmaarsesse mädasohu, mida hiljutine vihm tugevalt toitnud oli.

Teine katse.
Vaatasime kaardi üle, kõik tundus klappivat. Lähenesime kolmandat rada mööda, mis viis nii kõrgesse kõrkjastikku (vt pilti), et mina sealt vaevalt midagi välja nägema ulatusin ja Meistermõistataja sai üldse ainult kajaloodi meetodil teed leida.
Ikka ei midagi. Kuidas on võimalik, et terve torn kadunud on? Kas ta on kuidagi kokku varisenud? Oleme ikkagi vales kohas?

Kolmas katse.
Geopeitur kasutab kõiki olemasolevaid vahendeid. Ornitoloogiaseltsi kodulehel on kõigi linnuvaatlustornide kaart! Bingo, mõtlesin mina. Haa-haa, mõtles kuri saatus. Tornide kaart andis algpunkti omaga võrreldes tõesti omajagu teise asukoha, kuid juhatas veel hullemasse ja ebaloogilisemasse võssa, kus muuhulgas kasvasid mingid mitmemeetrised põrgunõgesed. Ilmselgelt tunnevad selle koostajad linde, aga mitte geograafiat.

Neljas katse.
Nüüd ei osanud enam midagi arvata, keksisime Browni liikumise põhimõttel suvaliselt ringi. Sõnumineerisin varemleidjale, kes osutas varjule kaardil, kuid see oli lihtsalt kõrgepingeliiniposti vari. Aga. Aga-aga-aga! Sellest punktist oli torn nähtav!! Suvise tiheda lehestiku tõttu ainult ühest konkreetsest punktist, nii kui natuke lähemale, kaugemale või teise asimuudi poole kalduda, kadus nähtavus jälle ära.

Ka päriselt aarde juurde saamine ise polnud triviaalne. Läbida tuli tõeline Okasroosikese muinasjutu vääriline tihnik, mina käisin kolm korda ümber piirkonna, aga siis Meistermõistataja avastas õnneks tunneli, kust läbi pugeda. Ja siis tuli veel aardele endale näpud taha saada, aga selle trauma blokeeris mu aju juba ära.

Kokkuvõttes läks 15 minuti asemel veidi üle kahe tunni, autosse tagasi jõudes olin täielikult märg, haisev, igalt poolt ära kraabitud ja kõrvetatud. Hilisem läbivaatus tuvastas minu pealt seitse ja Meistermõistataja pealt neli puuki.

Seetõttu: SOOVITAN TUGEVALT, ÜLIKÕVA KOGEMUS JA AARE!
Varuge ainult natuke kannatust või siis rohkem taiplikkust kui minu arunatukese jagu :)

PS Lohutuseks oli hea vaadata nõukaaegset multikat: https://www.youtube.com/watch?v=Xj9XQJYV9vo
Siin tegutses vapper trammijuht, kes aitas kadunut otsida. Muuhulgas kõlasid siin fraasid nagu:
"Saabas pole nõel, ma leian selle kohe üles!" (2:05)
(kui saapa leidmine oli osutunud oodatust raskemaks) "Tüdruk pole saabas, ma leian ta kohe üles!" (5:57)
Praegu oleks saanud lisada kolmanda pildi: "Torn pole tüdruk, ma leian ta kohe üles!"

////
Küsib Nataša kord porutšik Rževskilt:
"Mu härra, te olete tuntud oma ropu suu ja kiimalise käitumise poolest, kas teile ei meeldiks kordki teha midagi puhast ja ülevat?"
"Mida te silmas peate?" jääb porutšik mõttesse. Äkki lööb tal nägu särama ja ta hüüab: "See on tõesti vahva - pärast sauna vaatetornis keppida!"

Rajad torni juurde on jah,pehmelt öeldes, rohtunud.Aga suvel on vist veel hullem.Aare on päris kavalalt peidetud,veidi läks ikka aega.Torni ronima ei hakanud,ilm oli udune.Aitäh peitjale!

Sellega läks nüüd nii kehvasti et aaret ei leidnud, ei leidnud ülesse isegi torni mis peaks aaret sisaldama. Võib-olla valetab Eesti linnuvaatlustornide andmebaas kust ma asukoha võtsin, seal on juba 2017 aastast kasutamine eluohtlik.

Ma tunnistan, et see aare mulle ikka üldse ei meeldinud. Vabandust :D Mõte oli ilus, aga see maastik aardeni - vastik, vastik, vastik. Vähemalt sai aare leitud ja eluohtlikke trikke tegema ei pidanud. Kuigi olge okastraadiga ettevaatlikud. Seda seal leidub. Aitäh!

Selleks hetkeks oli tõesti endalgi juba täielik ohvrimentaliteet. Hea, et aare leitud sai :)

Hundikivid jäid leidmata, kuid torni leidmisega probleeme polnud. Torni ka ronida ei julgenud. Poleerisime mitu tiiru tornile peale, kuni anomaalia silma hakkas. Natuke muukimist ja siis juba õnnestus ka logimine. Tänud!

Leitud, logitud! Olen siin vahelduva eduga 2008 aastast saati käinud poleerimas, objekt on selle ajaga üsna nukraks muutunud.

Tänase päeva põhirõhk oli töönädalast puhkamine, aga paar aaret tuleb selle käigus ju ikka külastada. Tänane saak paariga piirduski, aga mõlemad sattusid ikka niisugustes kohtades olevad, et hoia ja keela. Selle aarde alguspunktis käisin juba tubli paar aastat tagasi, tegin kodus natuke kaarditööd ja panin selle punni siis õigesse kohta ootama. Täna selgus, et jumala õigesse, aga külastust sai muudkui edasi lükatud, küll oli kiire praamile, küll tahtsin kiiresti koju. Hakkas teine juba niivõrd häirima, et tuli otsus, see koht saab külastatud ilma saarde minemata, vaid lihtsalt niisama, siinsamas kodjades. Küll alguses oli keeruline seda lähenemisteed leida, ikka jupi aega sai mütatud enne kui mingile teele pihta saime. Tagasi loomulikult leebemalt, nagu ikka. Leid tuli pea kohe, ei mingit hookus-pookust, ainukesed kohad, mis aaret võisid peita said kohe kogu me tähelepanu ja seal ta oligi. Tegelikult mulle kohe täitsa meeldis, rohkem kui tavaliselt. Ju see hea emotsioon, et lõpuks ikka kohale saime ja et nii ruttu leidsime, mängib niisuguste juhtudel ka oma osa. Praegu loen logidest, et mõni julgem oli lausa 6 aastat tagasi veel torni roninud, praegu pole seal küll võimalik isegi kätt eriti toetada, pudeneb laiali, aeg on oma tööd usinalt teinud. Tänud siia juhatamast ja aaret peitmast.

Seda torni märkasime me alles 15 meetri kauguselt. Valmistusime pikemaks otsimiseks aga seekord läks kiiresti. Tänud peitjale!

Seda sai igakord edasi lükatud kui siit mööda sõitsin,täna lõpuks tegime peatuse.Ei tulnud kergelt,ikka omajagu sai lõpus poleeritud enne kui leid tuli.Aitäh!

Poleerisin torni ja ümbrust, aga ei skoorinud kahjuks.

Alguses olime mitmeid kordi mööda sõitnud aga kordagi polnud aega lõppu minna. Seekord piirdusime ainult mandriga ja võtsime aega. Ega kiirelt ei läinud. Aeg teeb oma töö ja ainult kunagi videotes nähtud oskustega saime leitud.

Tänud

Leitud, logitud, tänan!

Leitud nii müstilisel kuupäeval, kusjuures see on siin juba teine kord poleerimas käia. Viimati sai siin oldud oma geopeituse algusaastatel, nimelt 20.02.2018 kui torn oli ikka kena ja korras. Nüüdseks on vaatetorn lagunev ja pehkinud, võib isegi öelda, et ohtlik ja kuna geopeitusel osalejaid on nii noori kui vanu, siis soovitaksin olla ettevaatlik aarde otsimisel. Raskusastme järgi eeldavad enamus, et aare asub üleval tornis....

Tahvli leidsime kiirelt ja tundus olevat selge, kus on ohvrikivid ja kuhu suunda jääb torn. No kive seal oli, aga neid, millest jutt, küll ei näinud. Torni ei paistnud ka algul kusagilt, aga jonnakalt läbi võsa ja vesise lageda sumbates rühkisime siiski üsna õiges suunas kohale. Torn oli küll nii armetus seisus, et vaate nautimise peale me isegi ei mõelnud. Poleerisime oma pool tundi arvates, et on selge, kus aare on, aga võta näpust. Kuna märjad varbad hakkasid juba külmetama ja meil polnud mitte mingit tahtmist siia teist korda tulla, siis otsustasime peitjalt väikest abistavat vihjet küsida. Eks me ju olimegi täiesti õigel teel, aga pisut jäi ikka taiplikkusest puudu. Suur tänu peitjale selle multi ja muidugi ka meid päästnud vihje eest!

Algusest sain kenasti juhised kuhu edasi liikuda ning väikse kaarditöö tulemusel kulgesin rahulikult mööda radasid torni juurde. Hoolimata suht nirust seisust käisin ikka ülevalt avanevat vaadet ka kaemas. Peale seda lihtsalt vaatlesin pisut aega torni ja võtsin aarde ning logisin. Ei midagi liiga keerulist, täitsa kenasti sujuv multi ju.

Tänan peitmast.

Teadetetahvli leidmine oli lihtne. Edasi oli ränk võsast läbi murdmine ja tee rajamine objektile. Torni ümbruses oli villatorte. Ilmselt mingi loom oli omale õhtusöögi saanud seal. Torn on ikka väga lagunenud ja pehme. Ilmselt lausa eluohtlik on sinna üles ronida. Aare ei tahtnud kuidagi end kätte anda. Palusime ka juba vihjet, kuid samas jätkasime oma teooria kontrollimist. Lõppude lõpuks saime ikka oma arvamusele kinnitust ja leidsime otsitava. Siis tuli ka peitja abistav vihje. Aitäh kiirelt reageerimist. Tagasiteel ehmatasime ühe kitse lendu ja autoni jõudes oli meil miljon kleepuvat seemet küljes. Oli küll väga elamusterohke matk, kuid teist korda sinna enam minna ei tahaks. Aitäh peitjale!

Käisin infotahvli juures ära ja tuvastasin kaardil objekt 3, kuid vaadates ümbrust ja oma suvist sooja päeva riietust ning lugedes eelnevaid logisid läks selle aarde otsimise isu üle. Proovisin kaardilt ka muud lähenemisteed leida aga seda kas pole või ei osanud ma otsida. Ju näeb, võib-olla kunagi tulen veel siia kohasema riietusega... aga võib-olla ka mitte.

Leitud.

Tänan!

Kuni tornini läks kõik hästi. Siia tagasi tulla enam ei soovi.

Vähene geokogemus andis tunda, ei leidnud. Aga koht on vahva. Aitäh juhatamast.

Leitud

Eelmisel korral siin otsimas käies kahtlustasin juba sellist peitmisviisi. Ju siis polnud tol korral piisavalt järjekindel. Sel korral leidsin paari minutiga. Aitäh, kaval!

Siit paigast on kogu aeg mööda sõidetud ja kunagi pole aega peatuda. Täna olin spetsiaalselt siin kandis aardeid otsimas ja aega oli küllalt. Nii viisin end olukorraga kurssi ja vaatsin välja kuhu ma end relokeerima pean. Esimene ülesanne oli kerge, teine enam mitte. Igal pool ju loodus ja ei viinudki ilusat teed otse aarde juurde. Veidi rassimist andis siiski (sooja naha ja) õige tulemuse ning võisin alustada uue ülesande sooritamist - leia aare! ei tulnud see midagi ludinal. Ikka selline paras kiusupunn teine. Kui aga enam ühtegi võimalikku kohta alles polnud jäänud, võtsin viimasest aarde välja. Hea, et niigi läits! Aitäh.

Tänase päeva teine aare :) Esimene mõte naistel on ikka otse ja omadega :D vaatasime siis ikkagi korraks kaarti ja leidsime vähe parema lähenemistee. Kohale jõudes ootas ees üks väga vana ja väsinud torn, otsimine käis nii pealt kui alt, no muidugi õigest kohast ikka mitu korda kinni ja siis viimasel hetkel enne allaandmist jäi siiski aare näppu. Tänud siia juhatamast :)

Torn on nii kehvas seisukorras, et igal pool ei taha turnidagi.

Minu jaoks oli see teine kord toda torni külastada. Kui eelmine kord veetsin seal ikka korralikult aega ja lahkusin ikka ilma leiuta, siis sel korral ei läinud viite minutitki. Tänud peitjale!

Sai seal pisike aarete noppimis ring tehtud, sest seal olnud ainult nii palju kui Saaremaale ja tagasi tulnud. Aga niisama seal kandis uudistamas polnud käinud. Kuna aarete vahele sattus ka see multiaare ja kirjeldusest leitud kohta nägin juba enne parkimist siis auto tee äärde ja kohta kaema. Aarde asukoht sai tuvastatud, suht siin samas ju. Sai siis suund niivõrd kuivõrd linnulennul sinna poole võetud. Kuna alguses oli ilusti suviselt muru väljas ja no kui peaks märg ala tulema siis tegelikult on praegu ju siiski talv, selle jutuga tahtsin jõuda sinna maani, et milleks praegu kummikuid vaja? Et muru kuiv ja lombid jääs, kõik supper.

...Edasine ei olnud enam nii supper...

Alguses oli kergelt lund ja peast käis ikka mitu korda mõte läbi, et auto ei ole veel nii kaugel, samas, ega lõpp ka enam nii kaugel pole ja mis see kerge lumi ikka teeb.
Mida autost kaugemale ja aardele lähemale jõudsime seda soisemaks läks pinnas. Küll sai tiirutatud sinna ja tänna, otsitud kohta kust vähegi läbi saaks nii, et jalg kuivaks jääks. Kuna sõber polnud minuga sama meelt (ehk siis muru roheline ja lombid jääs) siis tema pani juba varakult kummarid jalga. Ehk siis sõber läks ees ja ma lonkisin kuidagi moodi järgi ühelt mättalt teisele hüpates, kirudes vandudes, et no oli raske neid jalga panna eks?
Aga kuna ümber pööramiseks oli see hetk juba ilmselgelt liiga hilja siis sai ikka edasi pürgitud. Kohale jõudmise rõõm oli suur, sest... seal oli kuiv. Aga selge, hakkame nüüd otsima. Kogu ala läbi kammitud ja ei miskit. Aga õnneks juba väike kogemus on ja silma teravus paranenud siis tegelikult jäi aare suhteliselt kiiresti pihku. Kõik oli nagu hästi, piinarikas teekond läbitud ja ka aare leitud (Y) Aga siis tabas nagu välk selgest taevast, et tagasi peab ju ka minema...
Väikem mõtte paus, kaardi uurimine ja tulime järeldusele, et samat teed enam ei taha, pigem sirgjooneliselt suund maanteele ja pärast mööda maanteed autoni. Plaan paigas ja minekut.
Aga kahjuks saatus polnud meiega sama meelt ja siis alles seiklused hakkasid. Kuna ees ootas täielik soo, mis peitis ennast õhukese lume ja jää all. Kohati jää kannatas ja siis praksatas läbi. Kuna mul polnud kummikuid ja sõbral olid siis oli au tal ees minna. Läks 20 sammu ja kui pääses ilma läbi vajumiseta siis läksin samades jälgedes järgi. Siis läks edasi 10 sammu ja vajus läbi, tuli 3 sammu tagasi ja proovis muud teed. Kui sealt vajus ka läbi valmis järgmise, nii kaua kuni ei vajunud ja siis mina jälle samades jälgedes järgi. Ja kogu see pull umbes 300m teeni kestis kuskil pool tundi, sõber vajus läbi jää selle ajajooksul vähemalt 30 korda, mida mina lihtsalt pealt vaatasin ja ootasin kuiva jala teerada. Kui lõpuks asfaldi peale saime siis alles tundsin, et saapad ikkagi olid juba märjad ja kogu sõbra vaev oli asjata. Aga seda ma muidugi talle ei öelnud

Aga suured tänud kiire vahepeatuse eest ja multi aare oli nagu naksti käes, tänud :)