Pimesiku

Väga vahva pimesikutamine :) Jalad kutsusid lisaks matkatiirule mööda kanarbikurada... Tänud peitmast ja kohta tutvustamast, vau.

Siin ma siis juba teist korda. Mahlamütsid olid aktsioonis ja aardepeidik sai peagi avastatud. Väga supper teostus! Minu poolt loomulikult ka FP! Aitähhid peitjale!

Tram tegi suure töö ära ja teha jäi veel kohapeal tuhnimine. Nii me seal pimedas ja seenevihmas vaikselt sonkisime kuni õige asi silma hakkas! Väga isane teostus tänasesse isadepäeva! Aitäh aardemeistrile, tee veel neid "kiuslikke aardeid" :D

Lahe aare ! Über alfaaare!Tänud !

Eelmine kord jäi karp leidmata. Tuhnisime küll kõvasti aga õigesse kohta ei sattnud. Ega nüüdki see lihtsalt ei tulnud. Oma pool tundi pidime vaeva nägema aga siis õnn naeratas. Tänud, vigadeparandus nüüd tehtud.

Tänud aarde eest!

Pimesikutamas me oleme siin käinud mitu korda. Just lõpus, algus oli kerge. Kevadel 2025 leidsime, esimene külastus 2023. Täna sattusime mööda sõitma ja multit oli vaja. Panin nime uuesti kirja. Aitäh aarde eest!

Lõpu koordinaadid sain ja geokontroll pihtas põhjas aga aardekarpi ei õnnestunud leida. Aega kulus tunnijagu, kõik kännud, mättad ja puud said paarkümne meetri raadiuses kontrollitud. Aare on väga hästi peidus. Tulen kindlasti tagasi. See on puhas mägurõõm kui otsida ka saab! Geopeitus pole ainult logimine. Tänan peitjat!

Leitud. Oli raske küll - polnud siin ka esimene kord ringi tuiata.
Aitäh!

Kui koordinaatide leidmisega saime mõistliku ajaga hakkama, siis lõpus pimesikutasime pilkases pimeduses ikka tükk aega, enne kui aardele jälile saime. Tänud peitjale!

Oli see vast otsimine. Päris pikalt poleerisime kambaga, tegime abikõne, kuid jäime ikka jänni. Võtsime peitjaga ühendust ja saime väga täpse vihje abil ääretult laheda aarde (eriti logiraamatu) leitud. Võtsime pealt kultuurikihti vähemaks, et järgmistel oleks mõistlikult võttes võimalik ikkagi leid teha. Aitäh!

Pimesikutasime ikka parajalt kaua, kolm silma- ja kätepaari ei tuvastanud ühtki kohta, mida tasuks tõsisemalt või kõvemalt inspekteerida. Otsustasime lõpuks peitja enda poole täpsustavate küsimustega pöörduda, mis oli õige otsus, ise oleksime siia ilmselt vaatlema jäänudki. Nüüd suunas Liis oma röntgennägemise õigesse punkti ning tuvastas aarde. Jätsime järgmistele asja pisut inimlikumalt leitavamaks. Aitäh!

Täna peale Kajakarahul käimist otsustasime mõned aarded veel teha, mis siis et juba pimenes. Esimeseks võtsime Pimesiku, kust oleme Maretiga korra mitteleiuga lahkunud. Seekord siis läks õnneks ja Helen tõi kastanid tulest välja. Ega kõik väga lihtsalt ei kulgenud ja olime juba loobumas, sest aare oli jäätunud. Õnneks olid soojemad ilmad ikka teda piisavalt sulatanud ja ühel hetkel karbika ikka halastas meile. Siis ei suutnud me suht pimedas kuidagi logiraamatut leida ning küsisime lõpuks peitjalt vihjet. No päris andekas. Selle saaga lõpetuseks said nimed logiraamatusse kirja. Väga vahva komplekt, tänud peitjale!

Ehee, lõpuks sai pimesikk ikka ka asisemale asjale küüned taha. Kusjuures Helen leidis õige koha pea kohe peale saabumist. Aga siis alles möll hakkas. Kuna jää oli ümbriskasti oma pessa kinni keevitanud, siis oli tegu selle kättesaamisega. Aga millisel korralikul naisterahval pole ridikülis üht korralikku pussnuga. Tuleb välja, et mõnel ikka on. Aega läks aga asja sai. Kui lõpuks sisuni jõudsime, siis oli üks korralik möhh tunne. Olles vahetult enne lugenud, et naisterahvad vahest ei leiagi seda aaret, siis selle kinnituseks kaebasin peitjale, et logiraamatut netu, ise sama hästi kui et seda käes hoides. No kaaslane hoidis, aga vahet pole. Totudena tundsime end ikka kõik kolemekesi. Aga vähemalt lõbus oli ja hea meel, et see pikale veninud ajalugu selle aardega lõpuks õnneliku lõpu leidis. Tänud peitjale selle järjekordse vahvakese eest.

Leitud

Saigi pimesikutatud. Leid tuli kiirelt, aga logiraamatuni jõudmiseks oli nuputamist ja kangutamist üksjagu...

Esimest korda käisin ma alguses paar aastat tagasi, kui olin geopeituse suhtes ikka jumala roheline. Sealt ma edasi ei pääsenudki, ei osanud infot välja lugeda. Olin selle täiesti unustanud kuni täna taas siia sattudes tuli peidukas tuttav ette. Nüüd saime koordinaadid kätte küll, aga seal toppasime taas. Jupi aega, millest enamus kulus küll ussitanud seente seast mitteussitanute üles leidmisele, tallasime seal rohtu maha ja liiva sisse jälgi, aga tolku ei miskit. Pimesikutasime niisama.

Aastake ja kuu hiljem saime lõpule ka küüned taha: lumi ja jää seks korraks ära sulanud. Tegime õigesti, et eelmisel korral vägisi kangutama ei hakanud. Väga vahva logiraamat, aitäh!

See oli päris äge. Väga ainulaadne logiraamat. Tänud!

Leitud, logitud, tänan!

Algus leitud, lõpp katsutud, aga ei hakanud lõhkuma. Küllap saab siia kanti jälle asja teha, tööpõld jäi lai.

Tegelikult nägime, aga loodusjõudude vastu ei saa. Kui välja sulab, siis tuleme tagasi. Aitäh.

Paistab, et algus on jää ja lume sisse kinni jäänud. Lähen kevade poole tagasi.

Leidsime selle hirmutavana tundunud aarde. Peitja on siia palju panustanud, suur tänu selle eest! FP

Täielik tase!

Alguses sai pisut keerutatud, kuni lõpuks miskit kahtlast silma hakkas. Edasi läks lausa lepase reega, kenasti logiraamatu täitmiseni välja. Tore multi.

Tänan peitmast.

Tänud aarde eest.

Teel Haapsallu esimene peatus pimesiku mängimiseks. Tegelikult läks alguses päris hästi, ei mingit pimedust. Hoopis väike vihmatiba üllatas meid. Edasipääsu info saime kergelt kätte ja otsustasime natuke ka autot edasi nihutada. Järgmisele väiksele jalutuskäigule haarasime juba kaasa ka vihmajope ja vihmavarju. Õnneks suurt sadu siiski veel ei tulnud. Lõpus leidsime otsitava kiirelt, natuke nuputamist, kuidas lahti ja kuidas logiraamat leida. Väga äge taaskasutus. Aitäh laheda aarde eest!

Mina Läänes ja teadagi, ninapidi mullas... Ühe kohvipausi vahel uurisin veidi maad ja ilma ning geopeituse lehte. Kevadkoristuse masendavat lainet vaadates tuli meelde Pimesiku aare ja mõtlesin et uurin veidi Maa-ametit täpsemalt. Üllatuseks oli see, et aarde null on muutunud. Küll on hea, et ma eile Haapsalust tulles vaatama ei läinud. Ma oleks GP-lehte uurimata vanas kohas poleerinud kõiki kuuseokkaid.

Niisiis tundus mõte Paliverre minna täiesti nagu plaan. Oligi tarvis oma kerele selgeks teha, et normaalne oleks end taas sirgu ajada, mitte kummuli kukkunud U tähena labida najal olla. Nii ma siis autole hääled sisse ajasin ja täie teadmisega end Tehase parklasse sättisin. Parim enese sirgu ajamiseks on jalgsimatk. Jalutasin ja mõtlesin, kas varasem ajalugu on mind sinna ujuma toonud, aga ega ma oma mälus kindel küll ei ole. Vist, äkki, ikkagi käisime.. tont seda teab...

Esimese punktiga läks seekord küll kergelt. Ma olin isegi gepsu kaasa võtnud ja isegi käima pannud muuseas... Jaht loomaaias, siis jaht loomaaias. Geps polnud veel midagi mõistlikku arvanud, kui ma oma nina õigesse kohta toppisin. Väike kõhklus ja kahtlus, kuid geopeituse nimel näpib inimene mõndagi.

Hetk juurdlemist, mida leituga peale hakata ja juba võiski sammuda edasi.

Gepsu sisestatud punktile lähenedes pani kaugelt nähtu küll vanduma. Just seal, kuhu mul tarvis minna, seisis üks pirukalaadne valge auto. Tont võtaks.. Kas keegi aaret otsimas, siis oleks veel hästi, seltsis segasem.. Või on keegi tete-a-tete "vestlust" pidamas ja mina seal ilmselgelt üleliigne. Jalgsi lähenemisel see häda ka veel, et keegi ju ei kuule. Laulda tundus liigne familiaarsus, endaga rääkida tundus totakas, vilistada väga hästi ei oska. "Jõudu külamehed! Mul on vaja just praegu te auto kõrval (peaaegu all) veidi asjatada, ärge laske end segada!" Umbes nii mõtlesin lausuda... Õnneks oli aga auto tühi, vähemalt esiiste ja kuna auto ei kõikunud ka, siis hingasin kergendatult. Varsti kostis kuskilt lähikonnast mingi võsasae hääl, mis selgitas auto sealviibimist.. Uhhh...

Imekombel leidsin aarde päris kiiresti, ei mingit pikemat agooniat ega maailmavalu. Veidi tekitas hämmingut logiraamatu puudumine... Või siis ikka mitte. Väga hääääääää! Kiidusõnad leidlikkuse eest!

Kogu krempel tsipake niiskepoolne, aga lausa häda ka sellest ei ole. Pakkisin kõik kokku ja jalutasin minema. Tagasiteel korjasin ka endale õhtusöögi, kehviku spargleid- põdrakanepivõrseid peotäie. Kala oleks ka saanud, keegi oli püüdnud ja vaid pea ära söönud. Sellest pakutust aga loobusin.

Nüüd siis on see aupaklikkust ja "nagunii on see midagi üle mu mõistuse ja ajalimiidi" tunnet tekitav aare leitud. Kõigest mõni aasta läks, et söandaks ette võtta. :)

Aitäh, aitäh, aitäh!!!

Ega ma neid Ahto aardeid eriti otsima ei kipu, siuksed õelad teised, vaja mõistust, jõudu ja ei tea mida veel. :D Eks ta peab mu ise kohale vedama, siis ei jää muud üle kui pean ära logima.
Kuna alguspunkt oli kadunud ja Ahto tuligi seda taastama, siis minul läks selle osaga lihtsalt. Lõpus nii lihtsalt ei saanud, sai seal ikka hoolega vales suunas vahitud. Lõpuks leidsin logimiskoha ikka üles. Päris vahva asi, aitäh!

See algus oli jah natuke halb koht ka sest mugud parkisid ja grillisid seal tihti. Panin alguse veidi rohkem metsa sisse peitu- N 58° 57.062 E 23° 54.454
Tänud Helbele testimast ja kaasa mõtlemast.
Tagasi sõitsime ratastega läbi tehase hoovi ,ooside tagusele vahvale rajale, mis viis meid seiklema Pikajala mäele.