Põõsaalune

ca aastake tagasi käisin siin naabeaardeid logimas ja jäin autoga totaalselt kinni. peale pääsemist matsin ülejäänud aardemõtted heaga maha. Täna sattusin siis jälle siitkandist mööda sõitma ja tegin juba tuttava põikke. Lumeolud olid nüüd oluliselt leebemad ja nii ma sealt veerema saingi. viimase 700m olid siiski läbi sõitmata ja ca 200m ennem aaret jäin ka kinni. Kiire hinnang pagasnikus võttis sygavalt ohkama. Suvel olin puhkuse ajal autost kogu geokola välja töstnud ja vahepeal peale subaru purunemist pole selle autoga kusagil müttamas käinud. Polnud ei vintsi, korralikku labidat, träkke ehk eneseabi vahendeid kaasas. Õnneks siiski vana hea zapõõrikas oli veel alles ja see ka nüüd kuuma sai. Kui olin auto taas liikuma saanud, siis viimased paarsada meetrit otsustasin siiski jalgsi minna. Veetakistusega täna probleeme polnud, pigem vastupidi. Kõige raskem osa oli külmunud geokuhja liikuma saamine. Nimi kirja ja mööda kraavimaanteed tagasi kuni yhe koha peal käs korralik raksatus. Rohkem hoiatusi ootama ei jäänud vaid ronisin heaga tee peale tagasi. Kuna korra olin juba kinni jäänud siis ei hakanud ümberpööramisega riskima vaid lasin viimased 500m reversiga mööda rööpaid tagasi. Tähhid peitjatele

Mööda ojakallast kohale.Aitäh!

Leitud. Kihulased, sääsed, parmud... päris kole oli see teekond sinna:) logiraamat suht niiske, aga peab veel vastu.

Algselt oli plaan paar päeva varem peale Sildet siia tulla. Eesootav magistritöö kaitsmine näris aga hinge ja jõudsime siia siis nüüd. Hea oligi, sest selgus, et niisama kergelt siit ei pääse. Läbi võsa oli täpselt null huvi rammida ning valisin supluse. Lambist oli vesi märg ja kihulaseparv elas seljas, aga sai kiljumise ja Kaupo naeru saatel siiski kenasti ära käidud. Aare täitsa okeis seisus. Aitäh!

Leitud

Leitud. Tänud!

Eks siia tulla ju lollus oli aga kus sa neid tarku mõtteid võtad kui oled üksi. Paar nädalat enne nägin Rapla poolt tulles ilusat metsateed, ega muidu polekski siia keeranud. Tee oligi korralik, vaid 1 mudalomp ja palun väga, auto oligi porine. Elektriliinide alt sai mööda rada ^peaegu aardeni^ juu. Välja arvata muidugist see kraavinärakas, mis oli tunduvamalt laiem kui mu kodutöö.

Esimene üle ulatuv kask õõtsus mis hirmus ja kuskilt kinni hoida ei olnud. Läksin nurgani ja palun väga - purre missugune. Täitsa kuiv kah veel. Igaksjuhuks võtsin 2 toigast ka ja see mind üle aitas, sest kui palk ongi kuiv pealtnäha siis extra teha lastud Politsei ja Sõjaväesaapad ei kõlba mingiks palgiületuseks üldsegi. Palk oli libe, mis libe nendega. No sain sentimeetrikaupa üle ja logi kirja. Tagasi palgil olles ostsustas mu ülihästi seotud saapapael lahti tulla, rsk ja proovi sa ühe jalaga astuda nii, et paelad lahti ja lahti oli JUST see 1ne jalg.

Mitu lorda mõtlesin, et astun lihtsalt vette aga proovi sa pärast kalleid saapaid kuivaks saada. Krt, oli see vast tsirkusenumber, et ma tagasi sain!

Tänud, praegu logi kirjutades oli tore!

Mitteleiulogi kohaselt olen siia esimest korda 29.01.2015 proovinud tulla, ei õnnestunud :D. Teist korda katsetasin 5-6 aastat hiljem aga siis ilmselt oli parasjagu logivõlg üle pea, toonane käigu kohta igatahes mitteleiulogi ei ole. Nu ja nüüd sai siis kolmas katse tehtud, seekord koos Helgega ja leid kirjas :).

Autost näitas karbini jalutuskäiku 800 m, siksakitasime ennast okste vahel põigeldes kohale ja aega jäi selle kõrvale ilupiltideks ka. Kõik tärkab, mõnusasse aega sattus me käik :). Aare korras, värskelt eelmisel päeval külastatud ka, aitäh Iksidele (mitmel korral) tulekuks põhjust pakkunud aarde eest.

Täitsa normaalne jalutuskäik, kohati sai kasutatud traktori rajatud rada. Aitäh!

Valisin lihtsama jalutamise, aga seetõttu tuli lõpus vesine takistus ületada. Otsisin paar toigast ennast toetama, aga kuna sild läks aina kõrgemaks ja mudakiht vees oli parajalt paks, siis ühest toest jäin üsna ruttu ilma. Ukerdasin õnneks kuivalt üle ja sain aaret logima minna. Tagasi üle silla minek tundus veel õudsem, aga kõik läks hästi. Aitäh!

Vedas, et talvel siia ei sattunud. Praegu oli hea kuiv jalutuskäik, üle oja oli ka korralik purre ehitatud. Aitäh!

tänud

Mõnus ukerdamine. Kopraraja võiks aarde nimeks panna. Leitud, logitud.

Auto jätsime umbes 700 m kaugusele ja otsustasime matka alustada kohe õigel kaldal. Jõgi tundus päris lai ja vulises mõnuga, ei tahtnud mingi koprapurde peale lootma jääda. Alguses oli päris mõnus metsatee, siis olid loomarajad ja kohati tuli lihtsalt raagus kuusenoorendikust end läbi pressida. Kaitsevisiir oleks küll võinud näo ees olla, nii mõnigi kord tabasid oksad valusalt põski. Täitsa vanakooli geopeitus tuli meelde, kui paljusid aardeid niimoodi võsas ragistades otsimas sai käidud. Nulli jõudes leidsime kännuriismed ja peidus oleva aarde. Logiraamat oli üsna nätske olemisega. Tuulutasime lehti päikese käes ja kuivatasime topsikut seest. Edasi võtsime suuna Silde aardele.

Aitäh, mõnus kevadine metsaseiklus oli!

Täna oli Tagadi kanti asja ja loomulikult uurisin kaardilt ka lähimaid aardeid. See sai välja valitud ning peagi alustasin ka teekonda aade poole. Täpselt kopratammi kõrval august üle astudes käis järsku sahmerdamine ja sisin ning napilt pääsesin üles sööstva kopra eest, kes koheselt auku tagasi kadus ja hääle järgi minuga sama kiirelt mööda käiku sündmuskohalt kadus. Uhhh.. vähemalt aarde leidsin kiirelt. Tänan.

Autoga saime nulli kõrvale aga täpselt teisele poole kraavi. Veidi eemalt sai mingi kaigas leitud, mis tasakaaluks vajalik oli ja teekond aarde juurde üle veetakistuse võis alata. Sild meenutas eskalaatorit, millel pole elektri ühendust ega ainsatki astet.. Lõpus hakkas veel perutama ka ja tahtis vette kukutada.. õnneks tabasid jalatallad enne maad. Känd on hakanud mädanema veidi.
Tänud

Leitud.

:)

Teekond aardeni oli meeldivalt seikluslik, seda nii rasketehnika radadele sobimatu geomobiiliga hinge kinni pidades nulli poole kulgedes kui ka purdel tasakaalu hoides oja ületades. Kuid pingutusi kroonis edu ja nii said nimed kirja. Aitäh aarde eest!

Kobras teeb ikka tänuväärt tööd.
Näiteks ehitab aarde juurde pääsemiseks sillad.

No tee aardeni oli küll autosurm. Egas ju metsa maasturiga ei minda. Maastur jäetakse ilusti koju puhkama. Kui Dodge meeleheitlikult seda teed läbida proovis, tekkis mul idee uue aarde nime suhtes. Nimelt "tühjapõhja" tunne oli, kui Dodge põhja mööda maad kraapis.

Tänud!

Jätsin vana raamatu (kergelt niiske ja lehed tiba rabedad) alles, panin talle paar niiskuskogujat kõrvale ja terve minigripkoti ümber.

Jätsin auto “suurema” tee äärde ja lirtsusin mudaaukudes libastudes kurvini. Looduslikud purded olid kaunis ebakindlad, seega kulus julguse kogumiseks veidi aega ikka ka: jube sügav on see oja, tasakaalutokid tuli ikka väga pikad valida. Aga üle sain ja igati põhjalikult maskeeritud topsi sain samuti kätte. Polnud sel logiraamatul nii hullu viga midagi, olin küll ennetavalt kaasa võtnud kahes eri mõõdus raamatud, aga jätsin esmase raamatu siiski välja vahetamata. Lehed küll veidi rabedad, aga kannatavad kirjutamist küll.

Leitud ja logitud. Tänud!

Päeva nael! See oli küll üks kena jalutuskäik. Päike paistis, vesi vulises, esimesed õiekesed sambla sees sinetama löönud.

Ja nüüd täpsemalt: kunagi sai mängitud rollimänguraamatuid (gamebook), kus iga lehekülje lõpul pidi tegema valiku, kas keerad paremale või vasakule, proovid ust või mitte, virutad vastutulijale üle tahi või kõnnid edasi...

Minu valikud algasid sellest, et kas siitpoolt või sealtpoolt vett. Ühel pool vett seisis valge MB kaubik. Kuna polnud teada, kuulub see geopeituritele või korralikele inimestele, otsustasin kahtlasest sõidukist kaugemale hoida ja sellega tegin esimese õige valiku. Tee, mida pidi astuma hakkasin, oli alguses päris tee moodi. Imestasin ainult, et igal sammul võis poolenisti maasse küntud prügijäänuseid märgata. Sain aru, et siin oli rasketehnikaga tõhusalt heakorda panustatud ning eelkäijate kirjeldet jäätmehunnikud kokku kraabitud ja ära viidud. Raskete masinate rada muutus aga üha kummalisemaks - tee oli kaetud horisontaalseks rudjutud võsaga ning mitu korda mõtlesin (ilmselt mitte esimese geopeiturina) et kumba tuleks eelistada, kas looduslikku metsaalust kõigi vitste ja orkidega või ikkagi inimeste loodud, aga sügavaroopalist sõidusongermaad. Õnneks see valikuvõimalus varsti kadus. Suursõiduk oli võsaje tõmmanud ning kraaviperv minu. Rada ees ja puha. Mõne aja pärast mõistsin, et rada on hästi jälgitav küll maapinnal, kuid põlvekõrguselt ulatusid sellest üha üle nõelteravad kuuseoksad. Mõningase juhmi juurdlemise järel tabas mind äratundmine, et ju ma siis ei ole kobras, et tee nõnda läbimatu tundub. Tegin vastavad korrektuurid.

Muide need loomakesed (teate ju seda salmi: "Mägerid ja Põderid, need on meie sõberid" - lastele õpetuseks, kes aulikke naabriprouasid loomariigi esindajatena käänata üritavad) - need koberid - on ühed visad vennad. Mulle tundub, et kogu massiivne mullatöö, mille jälgi tänavusel kevadtalvel Angerja oja ümbruses näha võib, sai riigimetsa ning Tallinna veevarude majandajail ette võetud just kopratammidest vabanemise nimel. Nüüd on kümned kopatunnid tehtud, kütus kulutatud, majanduskasvule tubli tõuge antud ja koprad - need väsimatud targad loomad - kannatlikult ja visalt uuele ringile läinud - oma kop(r)atunde tegema. Vähemalt ühes kohas ulatus uhiuus tamm juba jälle poolde jõkke.

Ründasin edasi, ise imestasin kummaliste pinnavormide üle, kuni alles lõpus meenus, mida kirjeldusest lugesin - 1966. aasta kraavitustööde tulemus - paelahmakad ja vallid-kraavid. Finišis olin taas rõõmus, et nii kena ilmaga ühtegi lendavat-nõelavat ei kaasne, õhutasin logiraamatut ja nägin viimaks ka need mersumehed ära, kes oma neljarattaliste seljas teisel kaldal auto poole tagasi põristasid.

Aitäh aarde eest!

Kunagi olin seda juba üritanud, siis leidsin end aardest täpselt teiselpool veetakistust ja uuesti ka ei viitsinud minema hakata. Täna siis uuele katsele. Ilm oli täitsa mõnus ja võsa polnud ka lehes. Kohapeal läks omajagu aega, sest kes teab, kui adekvaatne see info nii vanal aardel on. õnneks ta siiski leitud sai ja nimi kirja. Tehtud. Aitäh peitjale.

Peale seda, kui olin ragistanud läbi metsa naaber aarde juurest siia ja vahepeal peaaegu ujuma pidanud, oli kell juba jõudnud üle südaöö tiksuda. Aarde leid tuli kiiresti. Kui olin logi kirja saanud ja juba 100 meetrit tagasi jalutanud, tuli meelde, et vahepeal on ju ka kuupäev vahetunud. Ots ringi ja tagasi käik. Lõpuks siis logi kirja õige kuupäevaga ja auto poole minekut. Oleks siis sellega seiklused lõppenud. Nüüd oli vaja kuidagi autoga veel minema saada. Sellega oleks eriti täbaralt läinud. Suutsin auto peaaegu mutta kinni kaapida. Juba käis mõte läbi pea, et pean kahe kilomeetri kaugusele metsaveo traktori käest abi minema küsima või kõige lähema tuttava üles leidma. Pika nökerdamise peale suutsin siiski oma jõududega välja saada. Muidugi oli peale seda kaapimist alles eile pestud auto hull mudakäkk. Tänud peitjatele aarde eest.

Leitud

Leitud. Natukene läks aega õige kännu leidmisega. Praegu on ideaalne aastaaeg ja ilm selle aarde võtmiseks. Maa on peaaegu külmunud, lehti pole ning putukaid pole.

Aarde vajab kiiremas korras hooldust. Harilik ei kirjuta enam väga hästi niiskele paberile.

Leitud. Tänud

Autoga nulli murda väga ei kannatanud seega sai teekonda jala jätkatud. Üle vee sai mööda kobraste ehitatud tammi mis pidas uskumatult hästi vastu. Edasi oli 200m võsa vahel mis tegelt polnud üldse võsane ja putukad olid vist puhkusele läinud sest täitsa meeldiv jalutamine oli kuni aardeni. Kohalpeal tekkis korra küsimärk, et kus siis aare on kuna nett ka jukerdas nullis olles. Aga siis tegin veidi pikema käe sirutuse taeva jumala poole ja tuligi 4g nett. Nii kui maaameti kaardi avasin jalutasin kohe nulli ja leid tuli kiiresti.
Otsest ja kiiret hooldust nagu koheselt ei vaja, logiraamat oli kergelt vist niiske aga ütleks, et heas korras. Võrreldes teiste aaretega mis on maapinnale peidetud siis seis on täitsa hea.