Rist Kakerdaja rabas

Alguses lähenesin ida suunast aga seal kellegi maja ja ise ehitatud tõkkepuu oli ees seega läksin teist tee otsa piiluma lõuna suunda.
Teed oli vähe kasutatud, lumine, jäine, rööpad sisse sõidetud. Kuna juba seal sai oldud tuli proovida, ikka päris paha tee oli, oleks vb isegi loobunud aga mitte ühtegi ümber keeramise võimalust polnud ja tuli hinge kinni hoida ja edasi suruda. Peale 4km seal teel vingerdamist rööbaste vahel ja erinevaid takistusi ületades olin lõpuks matka tee alguses. Laudtee oli kohati lumine ja väga libe aga sellegi poolest oli 100x parem kui kuskil lumes sumbata :)
Aare viisakas ja korras. Tagasi jalutades mõtlesin, et krt seda 4km ei tahaks küll uuesti sõita ja prooviks välja jõuda ikka ida tee otsast, selle tõkkepuu annab vajadusel eest ära tõsta ja kui omanik peakski kodus olema siis annab ju ette ja taha vabandada. Samas tema viga ka, et matka raja juures juba tupiku või eramaa silti pole. Tee oli sealt poolt küll lühem aga veel hullem kui see 4km, mitu korda sai ikka autost välja tuldud ja mõeldud, et kas üldse on lootust siit edasi saada või jään kohe kinni. Aga kuna endiselt ringi pööramis võimalust polnud siis tuli silmad kinni panna ja edasi suruda nii et saab mis saab. Imekombel auto läbis kogu tee ilma kinni jäämata ja midagi ära lõhkumata, ees ootas 2 tõkkepuud, viimasest läbi sõites ja kinni pannes oli kaugelt kuulda häält, et mida te otsite siit aga siis juba olin autos ja sai ruttu ära mindud :D Korralik seiklus jälle, aitäh :D

Tulime taas konteinerit vahetama, kolmas siis nüüd. Taas oli niiskus leidnud tee tuppa. Vaatasin risti ja mõtlesin, et kumb enne põrmuks muutub kas mina või tema. Ei tea

Kui juba Hiiesaarel sai oldud, siis mõtlesime selle aarde ka ära noppida. Tänan

Leitud.

Avastasin, et siia rappa saab ju kenasti suvel kohale. Ei tea, miks enamus siin talvel käivad? Asusime õhtueel teele, käisime Hiiesaarel, siis kõmpisime läbi raba teise otsa, kus üks aare veel ootel oli ja tagasiteel pöörasime risti poole sisse. Kohale saime kenasti kuiva jalaga. Pärast käisime preemiaks järves ujumas, vesi oli mega soe... mõnus! Tänan.

Talviste olude ärakasutamine. Rabaürituse ajal ei olnud erilist motti siia trügida aga nüüd sai see viga parandatud. Kalvil aare enne leitud aga ta vantsis siiski muga vapralt kaasa. Leitud, logitud. Tänud Peetrile siia juhatamast!

See Kakerdaja rist on juba ammu pilku püüdnud, aga tema külastamist sai muudkui edasi lükatud. Nüüd kui ligidusse peideti veel kaks tava aaret ja mitte kaugele potsatas ka ühe mõistatuse lõpp, siis sai plaan paika. Kaarditöö andis tulemuseks mingi kümne kilomeetrise rabamatka. Nii saigi olema. Esimesena siis suund siia. Lumi ja jää kandsid ideaalselt niikaua kuni prauhh... üks jalg sukeldus põlveni laukasse. Kaasnevate kahjude minimaliseerimiseks viskusin ruttu kõhuli ja koukisin oma tilkuva jala veest välja. Nooh, kuna selle risti juures oli juba käidud ja rabarada käeulatuses, siis lirtsusin selleni ning väike arupidamine. No kuidas sa ikka kohe alla annad, vesi juba soojenes mõnusasti saapas ja jõuvarud olid kõik veel kasutamata, nii et ikka edasi. Järgmise aarde juures väänasin soki kuivemaks, kuigi kahtlesin sügavalt, kas sellest ka kasu on, sest saapa voodriosa andis meelsasti osa endas peituvast veest kohe sokile edasi. Üllatuseks kogu teekonna vältel jalg külmetama ei hakanudki ja kogu plaanitud matk sai edukalt läbitud. Peitjale tänud põhjust andmast taas Kakerdaja rappa tulemiseks ja aarde peitmise eest. Ah jah, minigripp katki ja tänu sellele logiraamat mõningal määral märg (tänasel päeval siis külmunud). Kahjuks täna olin ise kehvalt varustatud aga järgmine külastuse planeerija võiks vajaliku kaasa võtta.

Parklas saime Krissuga kokku ja matk rabasse või alata,kuni rabajärveni läksime mööda laudteed siis üle järvejää,pärast natuke veel laudteed ja edasi meie Küllikesega võtsime suuna Risti peale ning Krissu(kellel Risti juures juba käidud) läks Kõrvemaa rajad otsima.Tänu sulale oli lumi suland ja laukad veel jääs päris hea kulgemine.Mingi 100m peal saime juba eilsetes jälgedes minna. Tagasi sama teed mis tuldud,laudteel läksime Krissule natuke vastu ja edasi kõik koos Hiiessaarele ja taas rabajärv,laudtee ning lõkkeplast kus täindasime oma jõuvarusi ning algaski koju sõit.Aitäh!

See aare ei jäänud kohe üldse tee peale ja plaan oli see aare teiseks korraks jätta, kuid kui Hiiessaares olime ära käinud ja kõndisime matkaraja lõpu poole, siis mingil hetkel tundus maapind täitsa kuiv, et risti otsima minna. Võtsime siis teekonna ette, laugaste vahelt kuivemaid kohti otsides. Paaril korral vajusime läbi, nii et üks jalg sai ikka märjaks, kuid üldiselt oli ilma lisavarustuseta matk tänase ilmaga võimalik. Meie lähenemistee ei olnud küll kõige otsem, kuid arvatavasti kõige kuivem. Tänud aarde eest!

Leitud, logitud, tänan!

Panin kõik panused sellele, et raba on kuiv ja jalga jäid tossud. Läks õnneks, jalad jäid kuivaks. Ma polnud siia rappa kunagi sattunud ja üllatusin kui ilus see koht on. Olin lummatud. Taas üks koht kuhu võiks täitsa vabalt tagasi tulla. Hoolimata tugevast tuulest ja vilust ilmast, ei pidanud ma siingi tungile vastu ja käisin planeerimatult vees ära. Tuul oli pärast nagu föön mis imekiirelt keha kuivaks puhus.

Tänud.

Leitud

Nooo, siin sai ikka mingi 4 korda vist kokku vees käidud tänu otseteedele :) :D Aga kätte saime :D

Mnjah - raba nalja ei mõista. Või kui, siis ainult natuke.
Leitud. Aitäh!

Võimas raba. Räätsasid polnud ja ei tundnud ka puudust nendest. Kohati oli vana rada nähtav. Aitäh!

Kui Ethel mulle helistas, siis olime täiesti teises Eestimaa otsas, võtsin korraks mõtlemisaja ja googeldasin kohale jõudmise aja kohta. No mis see poolteist tundi sõitu siis ära ei ole. Nii saigi nõusolek antud. Kui sõbranna oli hommikul kõhu täis söötnud, asusimegi teele. Kohale jõudes räätsad näppu ja minek. Laudtee viimasel ribal aarde läheduses istus kamp inimesi, kes väga kahtlevad olid meie mineku üle. Rahustasin neid, et meie teada pole veel keegi niimoodi kadunuks jäänud. Asusime teele, ikka ümber järvede ja veelkord ümber, telefon loopis ühte kohta ja teise ja aare kaugenes. Murdsime siis otse ja see töötas. Rist nähtud, nimed kirjas. Räätsamatkajad olid meile tee aardest laudteeni ette teinud, sealt me tagasi tulimegi.
Tänud

Naabrinaine ütles, et lähevad hommikul siia rabasse päiksestõusu vaatama. Ma siis ei saanud kehvem olla, küll päiksesetõusu ei plaaninudki vaatama minna, aga väikse rabamatka tahtsin küll räätsadega teha. Eile rääkisin Krissule oma plaanidest ja ta oli ka suht koht kohe nõus. Sinna sai mindud väikse ringiga ja nagu ikka tavaks tagasi kõige otsemat teed. Tänud peitjale mõnus matka eest.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Kui käes on pühapäev, siis meie jaoks tähendab see rabapäeva. Eriti kui ilmataat lubas päikest ja mõnusat sooja. Alustasime varakult, et enne muguuputust rappa jõuda. Üllatavalt auklik ja vilets oli metsatee parklani, kohati veel täitsa jäine. Kui RMK teeb ülitoredaid radu metsadesse ja rabadesse, siis kuidagi võiks need ligipääsuteed ka paremaks teha. Kohale me jõudsime ja õnneks oli parklas vaid 5 autot. Seljakott selga, räätsad õlale asusime mõnusas päikesepaistes mööda laudteed raba poole teele. Kõndisime järvest mööda ja siis panime räätsad alla. Jõudsime ilusti ristini ja aardegi leidsime kiirelt. Kahjuks oli topsis vesi, kuid seda tühjaks kallutada ei saanud. Tegime siis paberinutsakust mopi ja imesime vee välja.

Kuna mõnisada meetrit räätsatamist tundus liiga vähe, siis asusime tagasiteele hoopis ringiga laugaste vahelt. Leidsime täitsa korraliku sisselohistatud raja, ilmselt on see populaarne matkaring ka mugudele. Kohati oli päris vesine ja õõtsuv, kuid kummik ja rääts aitasid igast takistusest üle.

Lausa lust oli seal kulgeda ja imetleda paremale ja vasakule jäävaid rabavaateid. Ühe laukasaare olid endale vallutanud kajakad, kes meie liikumise peale kurjalt kriiskama hakkasid. Ei tea, kas plaanivad sinna pesa punuda?

Tagasi tsivilisatsiooni jõudsime täpselt esimese platvormi juures. Tegime seal pisukese puhkepausi ja loputasime räätsasid ja kummikuid. Platvormil külitades avastasime, et selle all on üks telefon. Nii, et kui keegi kaotanud, siis hetkel täitsa hästi ujub seal vees. Tagasi laudteel olles hakkas muguseltskondi vastu voorima. Kuna enamik neist oli riidest tossudes ja meie olime kummikutes, siis saime päris palju raja kõrval astuda, et tennisemugud pääseks kuiva jalaga rappa.

Kokku veetsime Kakerdaja rabas umbes 2 tundi ja see oli imeliselt veedetud aeg. Suur-suur tänu peitjatele meile väga mõnusat rabaelamust pakkumast!

Lõpuks selle kandi ainus lahtisõidetud metsatee - parklas seisis 24 autot, mõni tuli teel vastu ka. Platvormil einestas üle kümne inimese, astusime neist mööda otse rappa. Pisut tuli astumist-hüppamist valida, aga üllatavalt lihtne oli. Värske lumi muidugi tegi pinnase hindamise raskemaks, aga matkasaabastes jalgu märjaks ei saanud. Topsi põhjas oli vett, logiraamat kuiv. Aitäh rappa toomast!

Ma tegelikult otsima ei läinudki, jalutasin vaid järveni. Soojenduseks, või nii. Et kui järgmisel korral tulen, siis juba tuleb leiulogi ka. Aga et saaks mitte-midagi-ütlevaid pilte panna, siis midagi tuleb ju kirjutada.

Otsisin täna alternatiivseid võimalusi räätsamatka jaoks Kakerdaja rabas, kui selle risti lähedal midagi mittelooduslikku silma jäi. Pole ju aastaid enam aardeid otsinud. Logitud. Pastakad konteineris külmunud, nii et enda kirjutusvahend kaasa. Konteiner avanes vaevata ning sisu on heas korras. EVEJ
P. S. Hiiesaare poolt ärge vast vasakule suunduvat üksikut räätsajälge järgige. 500m enne talu olid laukad risti-rästi ees ning nende vahel väga nõrga jääga ühenduskohad. Keerutasin pea 1km tagasi, enne kui enam-vähem usaldusväärse läbipääsu leidsin.

Päev varem oli büroos olnud viimane praktikapäev, nüüd oli ühine räätsamatk Kakerdaja rabas. Suurem osa seltskonnast imetles niisama raba, mina ja herr vandeadvokaat otsustasime, et kui juba üks geopeituse aare siin rabas on, siis loomulikult tuleb ära käia. Irdusime teistest ja läksime kahe kaardiga aina aarde suunas. Leid tuli kiiresti, muguandrusele samuti meeldis ning võtsime laugaste vahel seigeldes suuna tagasi parkla poole.

Praegusel hetkel oli ilmataat tee ristini jõudmiseks ikka väga lihtsaks ja kiireks teinud.

Kui kodust anti märku et pole ammu rabas käinud ja pakuti näiteks kakerdajat. Ega pikka mõtlemist ei olnud ja olin loomulikult koheselt plaaniga päri. Nac uudistasin geokaarti ka ja vaatasin siis seda laudteest mitmesaja meetri kaugusel asetsevat täpikest. Mnjaa. Räätsasid mul veel endiselt pole, aga rabakogemustest tean et kui piisavalt siksakitada siis saab ka kõrgema saapaga hakkama. Nii pakkisingi lisaks kõigele muule 2 paari kummikuid kaasa. Esialgu tegelikul ühe paari aga poiss vaatas kohe et selge peab ka kummikud võtma :) tegime siis rabale tiiru peale ja kui piknikukohas paar esimest kohvilonksu võetud vahetasimegi poisiga matkajalanõud kummikute vastu. Mineku suutsin geps taskus 380 pealt sujuvalt poole pikemaks siksakitada kuni lõpuks sain atu et tasub siin laugaste vahel ikka rohkem gepsu ka jälgida. See ju vana tõde et üks jalg on lügem kui teine ja kaldud kuhugi vales suunas ära ;) igaks juhuks oli ka täis hoolduskomplekt kaasas. Mine sa neid rabakaid tea. Aga aare oli igati vinks vonks konditsioonis. Tagasi kõndisime juba möösa sissetallatud rada ja saime palju lihtsamalt kui tulles. Oleks pidanud kohe seda järgima. Rabajärve ääres tegime ka mõnusa supluse. Vesi on ju loomulikult veel mõnusalt kutsuvalt soe. Peitjale tänud mõnusa matka eest siia kaunisse rappa ;)

Algselt oli plaan tulla rabamatkale kogu perega laupäeval. Kuna RMK hoiatas, et Kakerdaja raba on ülerahvastatud ja ka ilm oli soe ja päikseline, siis jätsime tulemata. Täna hommikul oli väljas juba tuuline ja nullilähedane ilm ja tulin siiski vaatama, et ehk tänasega ilmaga ei ole rabassse soovijaid liigselt. Parkla oligi tühi, korraks tegi parklas tiiru Keskkonnainspektsiooni auto, ilmselt käivad kontrollimas, et liiga palju rahvast korraga matkarajale ei läheks. Teekond aardeni möödus kiirelt, viimased sajad meetrid kasutasin lähenemiseks räätsasid. Tagasiteel tegin puhkepausi järve ääres. Ühel hetkel tuli 2 inimest ka vastu aga nad astusid kenasti laudtee tupikharule, et saaksin mööduda. Parklasse oli juurde tekkinud paar autot aga inimesi näha polnud, küllap olid nad siis läinud teisele matkarajale, mitte rabasse laudteele.

Peale geoürituse lõppu suundusime siis rabasse jalutama.
Kui Inge kuulis, et selle aarde juurde on minek, siis vaatas korra mu matkasaapaid ja pakkus lahkelt oma kummikuid asemele, suur tänu!
Kakerdaja rabas polnud varem käinud ja üldse polnud ma varem rabas laudteelt maha astunudki. Kristjan õpetas, et punase peale võib astuda ja rohelisest tuleb eemale hoida - tagurpidi valgusfoor!
Kui nägin, et peitjad varustavad ennast räätsadega, ja tuttav ka läbi messengeri kommenteeris, et oleksin ettevaatlik, sest mõned on siin teinud ka oma elu viimase kakerdamise, siis tekkis kerge ebalus, aga lohutasin ennast, et kui laukasse vajun, siis äkki keegi ikka viitsib mind välja tõmmata :D Alustasime siiski laudteest ja kui mingi aeg maha astusime, siis ei tundunudki enam väga hirmus, kuigi kõrvalt peitjad kommenteerisid, et nii palju vett pole siin kunagi enne olnud. Igatahes aardeni oli põnev tee läbi labürindi rabalaugaste vahel, aga ilma kuhugi vajumata me kõik täies kooseisus siiski kohale jõudsime ja pärast tagasi ka :) TFTC!

Oma aura siin risti juures on küll. Konteiner oligi seest märg. Miks, ei teagi. Siis selgus et uus kaasvõetud konteiner on juba paika panemist katki, uus, juba esimeste sissekannetega logiraamat ei mahu vanasse konteinerisse.... Õnneks leidus geokotis veel üks (järjekorras siis neljas logiraamat). Kuidas see rist siin ligi 80 aastat vastu on pidanud, seda ma küll ei mõista

Peale sündmust sai ette võetud kerge jalutuskäik, tänud.

Minu jaoks nö boonusaare, mis sai ette võetud tänu raba juures aset leidnud geosünnipäeva sündmusele ning sealt leitud kaaslastele. Eriline tänu peitjatele räätsasid laenamast. Tänu räätsadele see retk minu jaoks üldse võimalikuks sai.