Saarnaki laid on Hiiumaa laidudest üks suuremaid – kuni 3,4 kilomeetrit pikk ja kuni 0,7 kilomeetrit lai, 143 hektari suurune.
Saarnaki laid on umbes 2500-aastase ajalooga. Saarnaki puhul oli veel paarsada aastat tagasi tegemist kahe eraldi laiuga: Vähe-Saarnaki ja (Suur-)Saarnakiga, mis hiljem kokku kasvasid. Laiu asustuslugu algas 16. sajandiga ning lõppes 1973. aastal, mil siit lahkusid viimsed elanikud. Elu saarel ei suutnud ülejäänud maailma üha kiireneva tempoga sammu pidada: lastel oli keeruline Hiiumaal koolis käia ning moodsa elu mugavused, nagu näiteks elekter, siia ei jõudnud. Nii jäigi Saarnaki inimtühjaks, kuid õnneks on saarel kaitseala moodustamise raames järjepidevalt jätkatud maaliliste pärandmaastike hooldamist. Ajalooliselt oli saarnaklaste elu väikesaartele omaselt kasin ning kesised võimalused äraelamiseks seadsid elanike arvu piiriks 16 inimest. Lisaraha teeniti nii kiviveoga linnadesse kui ka salapiiritusega sahkerdades. Inimesed, kelle juured pärinevad siit laiult, kannavad perekonnanime Saarnak. Põliselt oli Saarnakil kaks talukohta, mille tänini terviklikult säilinud talukompleksis on vanimateks ehitisteks rehemaja, suitsusaun ja pukktuulik (19. sajandi II pool).
Saare eriliseim koht on Pärnamäe rünk oma salapärase laialehise metsaga.
Saar kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidude sihtkaitsevööndisse.
Seotud lingid:
Saarnaki laid on Hiiumaa laidudest üks suuremaid – kuni 3,4 kilomeetrit pikk ja kuni 0,7 kilomeetrit lai, 143 hektari suurune.
Saarnaki laid on umbes 2500-aastase ajalooga. Saarnaki puhul oli veel paarsada aastat tagasi tegemist kahe eraldi laiuga: Vähe-Saarnaki ja (Suur-)Saarnakiga, mis hiljem kokku kasvasid. Laiu asustuslugu algas 16. sajandiga ning lõppes 1973. aastal, mil siit lahkusid viimsed elanikud. Elu saarel ei suutnud ülejäänud maailma üha kiireneva tempoga sammu pidada: lastel oli keeruline Hiiumaal koolis käia ning moodsa elu mugavused, nagu näiteks elekter, siia ei jõudnud. Nii jäigi Saarnaki inimtühjaks, kuid õnneks on saarel kaitseala moodustamise raames järjepidevalt jätkatud maaliliste pärandmaastike hooldamist. Ajalooliselt oli saarnaklaste elu väikesaartele omaselt kasin ning kesised võimalused äraelamiseks seadsid elanike arvu piiriks 16 inimest. Lisaraha teeniti nii kiviveoga linnadesse kui ka salapiiritusega sahkerdades. Inimesed, kelle juured pärinevad siit laiult, kannavad perekonnanime Saarnak. Põliselt oli Saarnakil kaks talukohta, mille tänini terviklikult säilinud talukompleksis on vanimateks ehitisteks rehemaja, suitsusaun ja pukktuulik (19. sajandi II pool).
Saare eriliseim koht on Pärnamäe rünk oma salapärase laialehise metsaga.
Saar kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidude sihtkaitsevööndisse.
Seotud lingid:
Saarnaki võlus kohe, soe merevesi ja midagi tuttavat, samas midagi täieati uut. Siia tuleks iga kell tagasi.
Saarnaki peale tahaks kindlasti veel tulla. Sääsed olid küll ahned, kuid soe merevesi, metsmaasikad ja kohtumine maja perenaisega tegid selle laiu eriliseks. Meie Gadiga alles uurisime pukktuulikut, kui Kadri küsis, mis see on. Aitäh.
Korduskülastus 7. märtsil 2026. Jää oli väga paks (35-40 cm) ja kindel, et muretsema ei pidanud. Tulin jalgrattaga Suur Pihlakare poolt ning võtsin suuna Saarnaki lääneranniku äärde. Vesiotsa juures sai kenasti kuiva jalaga randa. Veeribal oli selle koha peal justkui vahe sees. Laiul lund peaaegu polnud, sai näha loodust paremini kui 2 aastat tagasi paksu lumega. Geopeituse aare osutus olema päris heas korras. Oli igati tore külastus Saarnakile. Ehk õnnestub siia kunagi ka suvel tulla. Tänud aarde peitjale siia kutsumast!
Voilaa, siin elavad lausa päris inimesed ju!
Nii nagu Robinsoni aarde juures oli laager püsti pandud, nii oli ka siin talu hoovil see nii. Erinevalt teisest laagrist oli siin ka rahvas kohal. Neid jagus nii õuele päikest võtma, raamatu lugema, palli mängima, kui ka randa ja ujuma, nii riides kui paljalt. Ei lasknud nad meist end väga häirida ega ka meie neist. Kuigi tundus, et aare asub väga kehvas kohas ja tuleb taluhoovist läbi minna, siis tegelikult leidsime väga viisakad (niidetud) teerajad ja möödusime kogu kompleksist vasakult. Sellist aarde peidupaika ei osanud muidugi oodata, aga näib, et see paik on siinsetele laidudele üsna omane. Täname aarde eest!
Hanikatsilt tulles oli tuul kenasti vastu. Samas pool päeva meresõitu oli juba seljataga ja kõik tundus turvaline ja kena kui vahetult peale laevatee ületamist käis mootor kivisse. Eelmisest trajektoorist napilt veerand miili maa poole ja kohe käis laks ära. Eks need madalad veed on siin teada, aga sellise kohapeal ei osanud küll pauku oodata. Õnneks möödus kõik vaid väikese kriimustusega ja meretee sai rahulikult jätkuda. Siin sõime ära oma viimased võikud, et päeva lõpule rõõmsalt vastu minna.
Leitud kahepäevase süstamatka käigus. Täname!
Kui ettepanek laidudele Anult minna tuli, siis minu ülesandeks jäi kutsuda geopeitureid. Saatsin kiirelt teated aga oh häda, paat mahutas poole vähem kui oli soovijaid. Mul vedas nii hästi, et isegi ise rool ei pidanud olema, aitäh Ann.
Paat tundus alguses kahtlasevõitu aga kohe sai selgeks, et turvaline. Parkisin katusele end labosse ja sellist imelist vaadet polnud ma kunagi näinud. Aitäh kaasa kutsumast ja nii ägeda paadimehega diili tegemast!
Oli tore meeldejääv merereis ja laidudel matkamine. Suured tänud Anule korraldamise eest ja kõigile kes osalesid. Aardeni viis niidetud rada ja nullis läks noorgeopeituritel leidmisega kiirelt. Jätsin aardesse juhendi. Aitäh peitjale aarde eest!
Mitu-mitu aastat olin neid Hiiumaa laidudele peidetud aardeid vaadanud. Sel talvel kui mitmed üle-vee-aarded leitud said, meenusid ka need siin. Taas kord unustasin vaikselt ühest kaunist suvepäevast, kus päikese paistel paadis päikest võtan ja mööda laide jalutan. Selgus, et see unistus ei olegi nii püüdmatu, kui alguses tundus. Vaja oli ainult ühte paadimehe telefoninumbrit (Endel Kaevats), paadimehe kalendris üht vaba päeva, ühte Annet, kes umbes poole tunniga pani kokku umbes pooleteise paadi täie reisijaid (vabandused veelkord neile, kes maha jäid) ning siis kõiki neid reisijaid, kes minu hullu plaani usaldasid, kohe esimesel silmapilgul "jah" ütlesid ja oma elu ning plaanid ümber seadsid. Aitäh teile kõigile ja tänud ka nendele jõududele, mis kõik selle koos toimima pani!
Igatahes jõudis kätte päev, kui kohtusime terve selle vapra seltskonnaga Hiiumaal Sarve sadamas, tõstsime pikemalt mõtlemata oma kompsud laevale ja asusime teele, lootuses kõik laiud õhtuks läbi sõita. Esimese laiuni ei olnud üldse pikk tee. Siia jõudsime kiiremini kui ma jõudsin lahti saada hirmust, et kas mul kaasas olevatest noorgeopeituritest mu isiklik liha ja veri kavatseb paadist välja potsatada seal suuremas koguses ringironimise peale või mitte.
Tagantjärele targana - siin oli väga hea koht soojendusaarde jaoks. "Sadamast" sai aardeni jalutada mööda niidetud teed. Ei võtnud küll laiul viibimise jooksul aega, aga ma arvan, et üle 20 minuti ei läinud. Oleks muidugi olnud tore laidu lähemalt uurida, aga ees ootas veel 5 laidu.
Aitäh peitajatele!
Esimene aare Hiiumaa laidude vallutuste reas. Alustan kohe tänusõnadega: Anule georetke korraldamise eest, paadimees Endelile abi eest üle veevälja aitamise ja laidude tutvustamise eest, Annele kaasakutsumise eest, ülejäänud kaaslastele hea seltskonna eest ja ilmavanale päikeselise päeva ja sooja merevee eest.
Paadimees teadis kohta, kust rada aardeni algab. Rada oli kenasti niidetud ja mis nii viga aardeni astuda. Egas aaregi end kaua varjanu. Viimased ei jõudnud nii ruttu kohalegi, kui aare leituks sai. Aitäh!
Siis kui Anul tekkis mõte Hiiumaa laide vallutama minna, et kujutanud mina ettegi, et selline päev ees võiks oodata. Siis kui Anu Annele juba kindlamat plaani tutvustas, kutsus Anne minu kampa. Olin kohe nõus, sest üksi sellisele retkele ei oleks sattunud. Kahtlesin viimase hetkeni, kas külmun ära ja/või toidan päev otsa kalu. Selgus, et päev oli üllatavalt soe. Meri oli soe.
Kapten Endel oli lisaks heale paadi juhtimisele äärmiselt tore infoallikas. Anu oli nii tore, et plaani organiseeris, Anne oli tore, et minu kaasa kutsus. 9h merel (ja pärast veel tutvus Tigeda parmuga).
Saarnakis saime raskusteta maale ning noorpeiturid tormasid kõige esimesena tuuliku suunas. Selleks ajaks, kui mina kohale jõudsin, oli tops juba leitud. Logisime ja asusime tagasiteele.
Valelt poolt saart on liginemine raske. Parem on ikka lääne poolt minna, seal niidetud rada ees. Pääsupojad olid pesas väljalennupäeva ootamas. Aitäh!
Kelle sa ikka oma hullumeelsete plaanide proovimisele kaasa kutsud? Ikka need, kellele alati kindel olla saad. Uurisin Siimult, kuidas ta mu mõttesse jääle minna suhtub. Selgus, et positiivselt. Isegi kaasa oli nõus tulema. Uiskudega. Mul oli siis vaja ka midagi sebida, millega end kiiremini edasi liigutada suudaksin. Valik teatavasti suur pole, kelgu leidsin.
Ilm muutus aga aina keerulisemaks. (Siinkohal tänan oma head abilist - parimat geopeiturist jääolude tundjat ja kelguspetsialisti Leviat. Ilma temata poleks ma julgenud unistama hakatagi. Aitäh!)
Praami ajad ka väga ei soosinud meie plaani. Halvad plaanid tuleb paremateks keevitada. Sain saarel ööbimise ja läksime õhtul üle. Praamilt vaadates eriti paljulubav ei tundunud. Läksime siiski hommikul kaema.
Siim vaatas vähe kahtlase pilguga, aga kui jää mind kandis, siis libises ise kah peale ja hakkas suuri kaari keerutama. Mina vaatasin, et nina õiges suunas püsiks. Kui Saarnaki otsani jõudsime, siis teatas kutt, et tal on riideid liiga palju, läheb võtab vähemaks. Nii tegimegi. Siim kihutas riideid vähemaks võtma, mina suundusin aarde poole. Alguses tundus, et saare külje all olev jää ei kanna. Krabises ja ragises rohkem kui teel nähtu. Aga kandis kenasti. Parkisin kelgu ja jalutasin veski juurde. Olen seal suvel kunagi kõrrelisi kirjanud. Nüüd tutvusin veski sisemusega. Aare mulle kohe silma ei jäänud. Enne Siimu kohalejõudmist sain ikka leitud. Tore. Aitäh!
Leitud ja logitud. Tänud peitjale aarde eest!
Korralik müttamine oli siia läbi lume. Arvo on väga detailselt juba ära kirjeldanud meie seikluse. Tänud peitjale siia kutsumast!
Sai pandud Erkoga paika võimas plaan - et läheme Hiiumaa laidudele ja imehead jääolud jääkaardi alusel. Et küll 30km ja notime need laiud aaretest puhtaks.
Eelneval õhtul sai kokku otsitud kaks tõukekelku, üks Markolt laenatud ja teine minu enda vileuus. Siis viskasin veel auto peale kaks paari suuski ja suusakeppe. Jõudsime Salinõmme sadamasse ja pakkisime päeva varustuse kokku ning tõukekelkudele. Alustasime siis võidukat teekonda...
10 meetrit jää peal sõidetud ja asi oli selge, et nende tõukekelkudega ei jõua me täna mitte kusagile. Jää peal 10-15 cm täiesti kokkupakkinud ja mitme koorikukihiga lund. Mis ei kanna, kuid mis takistab sedavõrd, et tõukekelk oli nagu paku taga kinni, kui lükkama hakkad. Ei jäänud midagi üle, kui tagasi parklasse minna. Proovisime, mis proovisime, kuid tundus ainuõige lahendus. Suuskadega paraku oli ka nii, et suures pakkimistuhinas polnud ma kaasa võtnud suusasaapaid! Niiet ega muud polnud, kui siis mõtlesime, et läheme jala. Vaatame, kuidas tempo on.
Hakkasime jala minema ja ega siis tahtis ka kiirelt nutt peale tulla, tempo mega aeglane. Vajud läbi jää ja ei saa mitte mingit tempot teha. Põhimõtteliselt tuli marssida nagu mõni kindral, et jalg liigub ülevalt alla paigalmarsis. Proovi siis nii tempot teha. Päeva jooksul sai selgeks, et 3km tunnis on lagi, mis tähendab samal ajal korralikku ponnistust. Ja nii me siis läksimegi ja kõigepealt peitsime Suur Pihlakare aarde ära. Ning seejärel Saarnaki saare poole teele. See saar ei tulnud mitte kergelt kätte. Lootus oli, et äkki leiame lumest vabamaid kohti saare ääres. Eemalt paistiski, et lagedamad kohad tulevad - sadama lähedal oli seal ilus jää ja sai hooga kõndida. Siin aga selgus, et merevesi on jää peale pressinud ja see paks lumekiht on lisaks veel täis vedel lörts. Kuna soovi jalad ka veel märjaks saada polnud, tuli hakata hoopis ringiga käima ja saarest eemale hoida, mis tõi veelgi lisameetreid. Aga iga meeter oli üsna vaevarikas täna.
Ja nii ta oligi, et ega ma ei mäleta, kaua see aega võttis, et Saarnakil ära käia, kuid selgeks sai, et täna pole mõtet kaugemale pressida ka. Viimaste aareteni ja mõistliku ajaga tagasi ei jõua täna mitte mingit valemiga. Lõpuks tegime päevas 20km sellise ropu lumega ära ja ega mingit isu rohkem käia ka poleks olnud. Lihtsalt ei jaksaks.
Seega võib ütelda, et mina ja Erko oleme degenerandid, vanad laiskvorstid ja sporti oleme küll vaid teleka vahendusel näinud - sellist nalja, et füüsilise vormi pärast jätad aarded logimata, mis on hommikul plaanidesse pandud, naljalt ei mäletagi. Nüüd aga on ka see läbitud faas. Oo vanadus!
Kuna 2x on neid laide talvega külastatud ja kunagi sai kogu tiir päevaga tõukekelguga ära tehtud, siis vaevalt ma talvel viitsin enam siia tulla. Vaadata pole suurt essugi ja pigem võiks ju kunagi suvel ja paadiga ka nõrka panna. Saaks vähemalt saarte ilu ka suvel kogeda. Aitäh aarde eest!
Laidude tuuri viimaseks külastuseks oli Saarnaki. Randusime üsna aarde lähedal ja kõige otsemat teed pidi suundusime veskini. Panime nimed kirja ja vaatasime pisut ringi, hoonete juures oli näha inimesi liikumas ja paadimeeski teadis rääkida, et sel nädalavahetusel võib neid siin palju olla. Ta isegi oli neid siia eelmisel päeval toonud. Kuna meie plaanitud aeg oli juba niigi ületatud, siis pikemat jalutuskäiku laiul ei teinud, kuigi oleks tahtnud, võibolla mõni teine kord. Plaanitud kuus aaret sai kuue tunnise tuuriga võetud - oli väga mõnus matk. Aitäh peitjale!
Hiiumaa laidude kolmepäevase tripi viimane päev viis meid Saarnakile. Sealne veski on võrreldes Hanikatsiga veel täitsa heas seisus. Edasi liikusime talukompleksini, kus perenaine meile kohalikust elust ja oma Saarnakil veedetud lapsepõlvest ja majapidamise segasest ajaloost rääkis. Sõime taluhoovis kaasa võetud lõunasööki, jalutasime veel randa ja kuna aega hakkas nappima, siis Pärnamäe rängal jäi seekord käimata (õnneks oli see enamikel meist varem juba üle vaadatud). Aitäh aarde peitjale!
Kui eelmised leidjatele oli see viimane laid, siis sellest aardest ja laiust algas meie Hiiumaa laidude georetk. Kui eelmine aasta saime Mardiga Vaindloo kirja, siis sama seltskonnaga vallutasime ühel augusti kuu reedesel päeval lausa 4 laidu - Saarnaki, Hanikatsi, Vareslaid ja Kõrgelaid. Mariti leidis muheda paadimehe Endeli, kes põristas oma paadiga ühelt saarelt teisele ja viis väikesema paadiga veelgi laiule lähemale. Kuulasime tema muhedaid jutte ning näitasime ka mida olime otsima tulnud ning saime juhendust saarde osas.
Esimene saar oligi Saarnaki, kus paadimees juba ütles merel olles - see täpp on Teil veski juures ja nii oligi. Kiire leid kirja ja seejärel uudistasime juba Saarnaki maju ning sai kõnnitud vägagi viisakat jalgrada tagasi paadini. Seejärel suund Hanikatsile ;)
Mulle tundub, et mina olin sellel laidude tripil puuk, kes end teistele kaasa haakis. Olin lihtsalt õigel ajal õiges kohas. Kõik muu oli nii hästi ära organiseeritud, isegi minu praamipilet Hiiumaale oli Triinul varakult ära ostetud. Tänud tripi organisaatoritele, paadimehele ja peitjale! Oli tore päev merel!
Hiiumaa laiude külastamine oli seekordse saaretripi põhipõhjus, Inge kohe oskab teha rahvale laiemaid puhkuseplaane :D. Kuigi jah, ega ma sellest reisi organisatoorsest köögipoolest suurt midagi ei teagi, idee tuli ju Triinult ning kapteni leidis / detailid rääkis läbi temaga Marit :).
Start oli meil kokku lepitud Naistlaiu sadamast, saabusin kohale essana ning alguses tundus, et siit meil küll täna midagi väljuda ei saa - ümbruses ei tundunud liikuvat peale minu ühtegi hinge ning sadamavärava olid blokeerinud varjus rahulikult pikutavad lambad kes vaatasid hoopis mind sellise näoga, et mis naljakas võõrkeha nende heinamaale nüüd sisse sadas :D. Kui Triin, Marit ja Kairi ka kohale jõudsid ning koos sadama territooriumile jalutasime, siis ühe paadi juures elu oli siiski märgata ning liginemisel selgus, et toimetaja osutuski meie kapteniks. Polnudki siis muud kui ronisime paati ja ring laidude vahel läks lahti, esimesena tegime peatuse Saarnakil. Hea otsikasõbralik peitmislahendus ootas meid siin ees, aitäh Ingele peitmast.
Mõnda aega oli mõtteis laidude retk. Sel suvel tekkis tõsisem plaan ja tuli hakata paadimeest otsima. Üsna kiirelt saime paadimees Endeliga kaubale ja seltskonna kokku. Esimeseks sihtkohaks valisime Saarnaki, olen seal lapsena kanuumatkal käinud aga laiust suurt midagi ei mäletanud, seega oli tore taaskülastus
Saarnaki on kõige külastatavam ja seetõttu rohkem hooldatud. Astusime mööda rada aardeni, uurisime pisut aardeobjekti ning vormistasime leiu. Paadi poole liikuma hakates tuli meile vastu Endel, kes kutsus eskurssioonile laiul olevatesse majadesse. Olles jälle targemaks saanud, suundusime uuesti merele ja võtsime suuna Hanikatsi poole.
Kui ELFi talgud Saarnakile tõid, siis oli rõõm avastada, et saare ainus aare peidab ennast ööbimiskoha ligiduses. Leitud ja logitud.
Päeva viimane. Kokkuvõtteks tuli laidude vahel 40km merd, nägime hülgeid ja valgeid kuradeid. Saime nii mõnusat jalutuskäiku, kui mudas püherdamist - ühesõnaga kõike. Oli väga lahe geopäev, aitäh!
Päeva viimane laid. Kuna hakkas tekkima oht, et vaatamisväärsustega tutvuma jäädes meid mandrile enam õhtul ei viida, siis tegime siin käbedalt. Tänud peitjale!
Hiiumaa laidude külastamseks olime välja valinudud ilusa ilma ja Karl oli paadi meile muretsenud. Egas siis midagi, saimegi teele asuda. Saarnakile jõudes oli tunne nagu kuskil soojamaa väikesaarel, ankrus oli palju väikeseid veesõidukeid. Jautasime üle hooldatud taluõue tuulikuni. Aardeleid tuli lihtsalt. Aitäh!
Aitäh!
Laidude külastamise plaan oli õhus juba eelmisel suvel aga sügis jõudis ennem kätte kui tegudeni oleksime jõudnud. See aasta sai plaanilt uuesti tolm maha puhutud ja otsitud välja kuupäevad mis kõigile sobiksid. Üle jäi otsida sobiv paat, majutus ja loota, et ilm soosib meie sõidu õnnestumist.
Merega ümbritsetud Hiiumaal ei ole sobiva paadirendi leidmine sugugi nii lihtne kui arvata võiks. Sadamad asuvad laidudest kas liiga kaugel või tahetakse saada ebarealistlikult palju raha. Mandrilt rentides võib leida küll hea pakkumise aga kohale jõudmine on paras peavalu ja rahakulu. Parima valikuni jõudsin läbi ühe majutuse 2010 aasta facebooki postituse, kellelt lisainfot pärides sain ühe Salinõmme sadama paadimehe kontakti. Helistades sain teada, et viimati olevat paati rentinud paar aastat tagasi €30-ga. Pakkus välja, et nüüd siis äkki €40-50. Lõpuks saime €45 + kulutatud kütus (6L). Kui keegi soovib, siis kontaktnumbriks on 5231888.
Majutuse saime mugavalt Salinõmme sadama lähistele Suuremõisasse. Väga OK korter ja võib ka julgelt soovitada - Suuremõisa Holiday Apartment.
Paadimehega olime paar päeva varem leppinud kokkusaamise kella 10-ks. Ärkasime vastavalt Klaara nõudmistele aga pool tundi ennem äratuskella ja jõudsime sedasi ka pool tundi varem sadamasse. Õnneks elas Salinõmme paadimees väga lähedal ja oli mõne minutiga kohal. Kiire instruktaaž, asjade ja reisijate paati komplekteerimine ja olimegi 9:55 vaikselt sadamast eemale põristamas.
Kõik olid rõõmsad. Ilm oli supper - 28 kraadi ja päike. Soe tuuleiil vaheldumisi paadininast pritsiva veega. Paat liikus rahulikult, kuid sihikindlalt 10km/h meie esimese sihtpunkti poole - Saarnaki laiule. Laiu lahte olid ankurdatud mõned purjekad ja jahid ning kaldale olid uhutud ka mõned muud veealused. Sõitsime üle imeilusa liivase vee ja jõudsime ka ise kaldale. Kõik oli vägagi idülliline. Jalutasime mööda mereranda hooldatud talu hoovini, sealt läbi ja lõpuks üle värskelt niidetud heinamaa tuulikuni. Aare sai leitud kiiresti ja korraks ka veski sisse piilutud.
Pärast õhtupoole oli tore avastada, et kortermajutuses, kus ööbisime, oli naabriks Saarnak. Vähemalt postkasti peal oli vastav nimi.
Saarnaki laid vääris igatahes kohe kindlasti ühte aaret. Aitäh peitmast!
Esimene peatus paadiga. Ja ausalt oli see ka terve tripi kõige mõnusam. Laht oli väga lahe, eemal seisis suurem puidust purjekas. Mere põhi oli mõnusalt liivane (kaldast eemal) ja ka aardeni viis kena niidetud rada läbi ajaloolise talukompleksi. Päev algas mõnusalt :) Suured tänud!