Saunja linnuvaatleja

Pärast Hiiumaa töösutsult naasmist ja Haapsalu Hoolekandekeskuses ärikohtumist jalutasin mõnusa kerge surfituulebriisiga siia. Teekond oli sulnis. Tornini jõudes joondusid metsaveerel mäletsenud veised nagu üks mees. Kohapeal kulus oma 25 minutit, sest vihje oli poolpädev. Torn ise olla eluohtlik, kuigi mina küll ohtu ei tundnud. Ühe ämbliku vihastasin välja valest kohast kangutades. Leidsin üsna mitu väga head, kuid tühja peidikut. Lahkudes tuli mulle teele ka kitseke. Oli ikka looduslik paik. Aitäh peitjaduole!

Ilus päikesepaisteline pühapäev ja 9 soojakraadi meelitasid meid täna nii mõnegi linnuvaatlustorni juurde jalutama. Siit alustasime. Ühtegi veist siin ei kohanud, vaid üks kevadine kärbes mõnules päikese käes. Kui jalutades saime naha päris märjaks, siis torni poleerides oli üsna jahedat tuult tunda. Ja ega me ju 19 minutiga piirdunud nagu profimad - kui ikka otsida meeldib, siis 40 minutit ühe torni poleerimisele kulutada oli puhas rõõm. Igatahes kätte saime ja viskasime pilgu peale ka luikedele, keda siin päris hulgi näha oli. Aitäh peitjale!

Tänud aarde eest!

Aitäh aarde eest!

Tänase päeva peamised eesmärgid olid mõned linnuvaatlused teha ja Saunja torn sai esimeseks vaatluspaigaks. Kui teel siiapoole sadas veel tihedat vihma, siis siia jõudes tuli päike pilvede tagant välja ja pakkus imelisi kuldseid vaateid. Karjaaiad olid kõik lahti ja ühtegi looma kuskil ei kohanud. Küll aga oli karjamaa täis mudaseid sõrajälgi. Kohati oli pinnas väga püdel ja kummikud olid ainuõige jalatsivalik.

Peale väikest jalutust olimegi torni juures. Võtsin vastutuse ja ronisin üles. Enne vaatasin huvi pärast, et mis kell on. Pärast hea teada kaua otsinguteks aega läks. Päris hoolikalt sai kogu torn läbi katsutud ja vaadeldud. Mitu tiiru alla ja üles tehtud. Hakkas väike nõutus tekkima ja otsustasin natuke logisid lugeda. Kui jõudsin Krissu logini, kus mainiti, et aega läks 19 minutit ja vihje pigem eksitav, sain innustust uuesti poleerima hakata. Ja õige pea midagi huvipakkuvat näpu alla jäigi. Võtsin aarde välja, vaatasin kella ja märkasin, et leid tuli otsingute 19. minutil :)

Olime väga rahul, et ise suutsime leida ja ei pidanud abi küsima. Peale logimist muidugi lindude ja vaadete nautimine. Oli ilus koht ja supermõnus sügisilm. Aitäh siia juhatamast!

Alguses otsisime ikka hulga aega kohta, kuhu neljarattaline maha jätta – seal kandis tundus justkui iga ruutmeeter keelumärgimineeritud olevat. Lõpuks leidsime enda arvates ühe teeserva, kus paragrahvide mõttes peaks jokk olema. Aarde otsimine käis siis nii: vaatlesime linde ja kui sellest isu täis sai kutsusime aarde endaga mängima. Tema otsustas peitu jääda ja meie torni selle peale juppideks võtta. Kuna meil kokku pannes mõned naelad üle jäid, siis panime igaks juhuks üles sildi järgmistele minejatele – „ ronimine omal vastutusel“. Ähvardasime aaret, et meie temaga enam ei mängi ja jalutasime siniste nägudega minema. Kui olime karjamaa s…miinivälja ületanud kohtusime Miki ja Simpsuga – nad plaanisid ka torni vallutama minna. Soovisime neile edu ja asusime ise teele järgmisi linde vaatlema. Läks vaid pisut aega mööda, kui tuli kõne, et mõne inimesega aare ikka mängib. Oh seda ängi, mis siis õlgadele langes. Mis muud, kui pidime peale jõululindude külastamist siia tagasi tulema ja oma topelttäielikku geopimedust tunnistama. Ma arvan, et aardel oli meiega oma plaan – jõudsime lihtsalt esimesel korral liiga vara ja ta tahtis, et näeme ikka päikeseloojangu valguses võrratuid punakaskuldseks värvunud kõrkjaid. Aitäh peitjale nii mitmekülgseid emotsioone pakkumast!

Tiksume mööda rotirada aarde poole, kui tuttavad näod vastu tulevad. Et edasi pole mõtet sõita, kohe saab tee nagunii otsa. Nojah, parkisime siis tee algusesse viisakalt ära ja kuulsime, et aare jäi leidmata. Mis seal ikka, vaatame ka üle - kaks mitteleidu on alati parem, kui üks. Läks muidugi teisiti, leid tuli mõistliku ajaga ära ja andsime Tanelile ka teada, et tule ikka tagasi, aare on alles ja sättisime ise kõrvalaarde parklas söögilaua üles. Kiirnuudlid sulajuustu ja vorstidega on värskes õhus maailma parim roog.

Oli see alles ikaldus. Kõigepealt muidugi parkimiskohaga, tee ääres peatumist keelavad märgid. Soovituslikus parkas polnud olukord sugugi parem, sealgi oli parkimine keelatud, kui just looduskooli ei kavatse teenindada. Kõhlkelsime veidi ja siis parkisime karjamaale viiva teeotsa algusse. Tornini saime kohale, aga see oli alles algus. Johhaidii, oli see alles ürgpimedus, mis meid siin tabas. Ei teagi, kui kaua otsisime, lugesime logisid, lõpuks küsisime ka varemleidnutelt nõu, aga ei aidanud ussi ega püssirohi. Isegi ära minekuga ähvardamine ei aidanud. Omast arust sai kogu torn põhjalikult üle vaadatud ja poleeritud, aga no mida pole seda pole. Lõpuks andsime alla ja läksime järgmise aarde juurde. Eks see olekski nii jäänud, kui auto juurde jõudes poleks meile Miki vastu tulnud, kes torni juurde suundus. Meie läksime naabertorni juurde, kust Miki oli just tulnud. Me polnud isegi poolele teele jõudnud jalutada, kui sain Mikilt kõne, et aare leitud. Kui naabertornist tagasi jòudsime, siis tegime siia korduskülastuse ja panime oma nimed ka kirja. Tegelikult oli peidukas nii lihtne ja omast arust olime mõlemad selle koha põhjalikult üle vaadanud mitu korda. Ei saagi aru, kuidas me suutsime nii pikalt otsides sellele mitte otsa komistada. Igatahes nüüd jääb see pikalt meelde. Aitäh peitjale.

Leitud ja logitud! Aitäh!

Laps sai siin kõvasti naerda, kui issi võsa vahel veistega vastamisi üksteist vaatlema kukkusid. Lõpuks maletasime end kuhugi õigesse metsa serva ja ragistasime läbi võsa õigele rajale - selline oli meie lahkumistee.

Saabusime kenasti mööda niisket rada kõndides. Torni juures kiirendasime sammu, sest mägiveised olid läheduses ja tundusid uudishimulikud. Kuni meie aaret otsisime, otsustasid veised minna privaatsemasse kohta. Pärast saime teada, et nad jaotasid oma väed kenasti risti-põiki otse meie lahkumisteele. Aga otsimine kulges õndsas teadmatuses ja mitte vähest aega. Meil hakkas juba igasugu mõtteid tekkima - alla- andmine, loobumine jne. - ent siis naeratas meile õnn ja saime nägijateks.

See oli jube. Algus oli tegelikult ju tore. Õnnestus napilt vältida sooja koogi sisse astumist. Puukoristajad laulsivad õrnasti, mis kena kõrvale kuulata oli. Objektil mina olin pime, taolistes kohtades on see tavapärane. Kuuesekundi aare nagu teadjad räägivad. Catibergil pigem kuue minuti, minusugusel kolme külastuse. Lõpuks mingid lojused ründasivad. Pääsesime napilt. Aitäh!

Väike mõnus jalutuskäik koos mõõduka otsimisega. :)

Minu viimane linnuvaatleja. Kohale jalutades olid veised ülbelt keset teed ja mõni isegi astus minu suunas, nii et liiga kindlalt ma end ei tundnud. Eks ma siis rääkisin ennast tugevamaks ja oma trajektoori muutmata, nii 30cm vahega, suutsin siiski rahulikult paarist suuremast tegelasest mööduda, kuigi seesmiselt oleks tahtnud karjuda ja ära joosta.

Torni juures oli õnneks vaikne ja veisevaba ning sai otsimisega täie tähelepanuga tegeleda. Selle tulemusel avaldus aare üsna kiirelt. Mulle tundus see isegi liiga lihtsalt peidetuna :D Küllap selle tõttu saingi lähenedes ja lahkudes raskema katsumuse osaliseks.

Tänan peitmast.

Olime talvel multi-aarde esimeses punktis käinud ja endale järgmise kenasti ära salvestanud. Mis siis nii viga täna 1 km sinna matkata. Ei osanud midagi arvata, et aarde tüüp nüüd "tavaline" tundus. Oli alles vahva issandast hüljatud rada. Puugid olid siin ilmselt nädalaid meid oodanud. Lõpuks olime vaatlustorni juures, ronisime selle otsa ja puhkasime hetkeks jalga. Otsisime oma veerand tundi, nii tornist kui võpsikust. Aaret ei leidnud, aga lõpuks leidsime järgmise punkti koordinaadid :D Sinna ei jaksanud enam jalutada. Üks matk päevas ;) Sae pekki, oli ikka loll küll valesse kohta kõmpida. Aga matk oli tore ja keegi meid segama ega keelama ka ei saabunud.

Aitäh, Arvo! Kunagi lähme kindlasti ka nüüdse, tavalise aarde peidiku manu :D

Kõigepealt tahtsid veised meie poole dessandi korraldada, õnneks oli meil abivahend kaasas, kes olukorra stabiliseeris. Torni juures läks täna väga vaevaliselt, olin juba mõttes loobumas, kuid mõte, et tuleb kunagi tagasi tulla ei meeldinud mulle sugugi. Sai siis tibutava vihma kiuste poleeritud ja poleeritud, kuni võiduka lõpuni.

Parkisime auto kah sinna jalgtee algusesse ja hakkasime astuma. Algul polnud heinamaa asukaid kuskil näha, aga kui neid päid sealt põõsastest hakkas välja ilmuma, siis oli neid ikka hiiglama palju. Ja siis trügisid põõsastest välja ka peade omanikud . Katrin hakkas juba kartlikult ringi vahtima, kuid mu mitte eriti linnastunud geokoer muutus eeskujulikuks karjakoeraks ja sundis need uudishimulikud tegelased taanduma. Natuke veel astumist ja jõudsimegi torni juurde ning hakkasime otsima. Tsiisas krais, oli see ikka otsimine. No mingi pool tundi ikka kobasime ja vaatasime, vaatasime ja kobasime. Aga peale niisugust otsimist on ikka leiu üle tõeliselt hea meel. Tänud peitjale

Haapsaluga saime ühele poole, võtsime suuna Noarootsi. Väike mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga, ei ühtegi hirmsat sarvedega elukat. :D Torn ainult ei tahtnud oma saladust paljastada. Kõne viimasele leidjale aitas hädast välja. No roostes, mis roostes, tuleb ikka tihedamini aardeid otsida, mitte suvilas kraapida. :D Aitäh!

Jätsime auto kenasti raja algusesse ja tegime väikse jalutuskäigu, mille käigus tõdesime, et hetkel täiesti drive-in aare. No seda tõesti ainult hetkel, sest loomad olid teisel karjamaal ja pinnas oli ka piisavalt kuiv.

Aarde leidmine ise võttis ikka piisavalt kaua aeda, olin vähemalt kolm korda kobanud õiges kohas, aga umbes 2 cm aarde kõrvalt. Neljandal korral siiski naeratas mulle õnn. Tänan.

Kaarti vaadates ning logisid lugedes sündis otsus kedagi kampa kutsuda :) No ei tahtnud millegipärast üksinda sinna hängima minna. Saimegi sipsti käidud ja logitud.Aitüma

800 m oli minna. Väike lõik oli märg, muu oli kerge astumine.
Vihje siin pigem eksitav. Aare ilmutas end 19 ndal minutil.
Tänud

Parkimine tekitas natuke segadust, aga hakkama saime. Jalutasime mööda sisse tallatud ja söödud rada tornini. Veidi kipakas ta oli, ju püsib veel natukene aega. Otsisime kõikvõimalikud kohad läbi, aga ei leidnud midagi. Olime juba üsna nõutud. Õnneks alla ei andnud ja saime leiuga tulema.

Venitasime selle aardega nii kaua, et vahepeal jõudis teine punkt probleemseks muutuda. Siis ei jäänud enam muud üle kui teha kaarditööd ja otsida see õige vaatetorn üles. Natukene nokitsemist ja käes. Nüüd on multist saanud veel hoopis tavaline aare.

Hiiumaa ringilt tulles otsustasime selle jalutuskäigu ära teha ennem kuniks miskit uut muutub. Parkla tekitas veidi küsimusi, et kas me tohime seal parkida. 1,5km ulatuses ennem märgitud parklat ei tohi parkida tee ääres ja parklas endas on lubatud parkida vaid loodushariduskeskust teenindaval transpordil. Lootsime, et keegi ei pahanda ja jätsime väljapääsule lähimasse punkti oma masina.

Jalutuskäik oli mõnus ja ei midagi konti murdvat. Üks karjusest sisse laskmine ja siis mööda veisete rada tornini. Valdavalt on nad hea isuga olnud ja raja puhtaks söönud. Mõnes kohas aga ülemeelikusi teinud ja mudaauku meisterdanud.

Torni jõudes saabus aga täielik nõutus. Mitte küll kohe aga umbes nii 5-10 minuti järel. Kuhu võiks see peidetud olla kuhu veel vaadanud pole? Lõpuks kui otsitud umbes 40 minutit, halastas vaatetorn meile ja saime logitud.

Matk oli tore ja soe tuul torni juures mõnus. Aitäh aarde eest!

Palun lisa ametlik ja lubatud lähenemise tee ja uus parkla ka. RMK sulges ja korjas raja ära selle eravalduri pärast.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Kuigi 2. aarede punkt on reaalselt ikkagi külastatav, siis mõistlikum on ikkagi teha nö. tavaaardeks see. Ehk siis lõpukoht on ju alati ligipääsetav, konteiner ka ei saa väga kuhugi kaduda. Seega mis muud, kui võtke õige koordinaat ette ja logima.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Näis, et vahepeal üks Valdurist eraomanik tekkinud, Eravaldur, kes külalisi oma maalt läbi jalutama enam ei taha. Seega 2. punkti jõudmine raskendatud. Näis, mõtlen ja kaalutlen, kuidas asi ära lahendada. Lõpp iseenesest korras ja ligipääsetav. Kes kõvasti geokontrolli ja loogilist mõtlemist viitsib pommitada, saab ikkagi logida :) Aga senikauaks jääb ootele.

See oli mitme päeva projekt, sest kõige esimesel korral naaberaaret külastades ei saanud esimesest punktist edasi, järgmisel korral ei saanud lõppu, sest vesi oli kõrge ja polnud piisavat varustust selle ületamiseks. Täna käisin lõpus ära, torn oli veidi kahtlane, kuid minu all veel ei lagunenud, lindusid oli küllaga. Väga mõnus matk oli.

Leidmisega läks natuke ikka aega. Merele kohaselt oli tuul väga külm ja tugev. Kuna ilmselt sinna enam ei satu siis oli kindel eesmärk otsitav üles leida. Tänan

Ükskord mitu aega tagasi käisin nullis algust otsimas, aga lambiaku sai enne tühjaks kui ma midagi geopeidulist avastanud oleks. Pimedas ei viitsinud toona jätkata niikuinii. Vahepeal kontrollisin kodutööna vahepunkti roheliseks ja täna läksin seda lähemalt vaatama. Täpselt 2 tundi oli aega ka, enne kui Rohukülla sõitma pidi, et päeva viimase Hiiumaa praami peale jõuda. Lõpu koordinaadid sain kiirelt selgeks, sinna kohale minek polnud ka teab mis keeruline, aga aardeleid võttis ikka kõvasti kauem kui eeldasin. Veerand tundi lasin üle endale piiriks seatud kellaaja. Täpselt siis kui otsustasin, et nüüd peab tõesti tagasi auto juurde jooksma, leidsin sellest kõige-kõige viimasest kohast - täielik klassika :D Oi, mul oli hea meel! Hästi peidetud, aitäh!

Selle aardega sai pool rehkendust ja kaarditööd kodus ära tehtud, nii oli kohapeal lihtsam. Mõnus oli siin vaikuses läbi lume sahinal jalutada. Sündmuspaigalgi oli lund omajagu, aga sai loetud, et peab olema lumega leitav. Sellest ja vihjest juhindudes sai kontrollitud palju võimalikke asukohti, aga ei paistnud topsi kuskil. Hästi natuke enne loobumist siiski õnneks jäi Annale peikoht ning ka tops silma. Nii sai löödud kaks kärbest ühe hoobiga - nägime linde (peamiselt luiki) ja leidsime ka aarde. Meie täname!