Seljamäe

Juhuslikult leitud. Olin selles kandis teistel eesmärkidel. Metallidetektorit liigutamas ja põhirada murdunud puu pärast läbimatu. Keegi heatahtlik ATV omanik kõrvale raja sisse sõitnud. Seda kasutades silmasin konteinerit. Tõeline aardeleid. Tänud!

Niisiis hakkasime Õõnese juurest tulema ja seest tõmbas ikka täitsa õõnsaks. Täielik rapik. No ei ole matkarada, ükskõik kui laiaks üritada selle sõna tähendust muuta. Mingi hetk andsime alla ja lihtsalt hambad ristis hakkasime läbi suruma. Samal ajal kõhubeebid vehkisid ja andsid märku, et, kallis emake, kuhu sa meid ometi tirimas oled. Sammhaaval surusime end aardeni ja viimased sajad meetrid olime taas matkarajal. Lõime seljad sirgu, panime nimed kirja ja tagasi läksime juba mööda rada, mis võiks tõesti matkaraja nime kanda. Ei oskagi öelda, kuidas ennist teelt nii väga kõrvale kaldusime.

Kui oma geonädalavahetust alustasin vihmast märgadel Rõõsa oosidel siis oli sobilik ka sellisel pinnavormil otsad kokku tõmmata. Ilm oli ilus ja lust väike jalutuskäik teha. Teise siinse aarde jätsin nimme järgmiseks korraks, ei saa seda vana matkarada lasta rohtu kasvada. Mõnus vaheldusrikas maastik ja korras aare, aitäh!

Niisugusel rajal on lausa lust jalutada ja kui veel boonuseks mõni aaregi siia peidetud, siis ei oskagi muud tahta. Tänud peitjale!

Olles selle Õõnsa üle vaadanud seadsime sammud sellegi aarde juurde. Tõeliselt nauditav jalutuskäik, ainuke väikene tõrvatilk oli tagasiteel meid kätte saanud vihm. Neid üles alla astumine oli, nii et lõpetuseks ronis juba väikene väsimus kontidesse. Tänud siia matkarajale kutsumast, Kalevbipojast pajatamast ja aaret peitmast.

Ma olin vaevu alustanud hommikusöögiga, kui Anna pakkus välja matkale minekut. Sai siis matkale mindud. Kohe raja algul Piibe poolt oli rada vee all ja siis ilmselt kaarti lugemise oskus oli veel roostes, et sai valesti liigutud. Edasi oli aga kõik viisakas. Vesine koht tekitas elevust ning porgandit ei näinud teed ületades. Aare oli igati viisakas ja hetkeseisuga päris raja kõrval. Tänud!

Kui vahepeal oli geopeitusest kergelt kopp ees, sest põhjused, siis nüüd oli väga tore rahuliku matka formaadis teele jäänud aare noppida. Esimese veebruari kohta on loodus väga kummaline ja harjumatu. Lund pole, loomajälgi palju, sarapuu ajab pungi juba. Tore oli selle seljaku peal vanas metsas ringi uudistada. Märg koht on praegu väga märg, andis otsida kuivemat rada mättalt mättale hüpates ja rontidest varba alla toestust ehitades, kuid hea saapaga Heiki jäid jalad kuivaks. Sama teed tagasi kõndida ei tahtnud, seega tegime ringi ja väike motivatsioonisirge sai mööda maanteed mõõdetud. Tänud!

Oosisid olen varem külastanud. See oos jättis omasuguste seas korraliku mulje. Meie valitud rada oli kergelt läbitav, mingeid takistusi ei näinud. Aitäh!

Leitud, tänud!

Olen Piibe mnt'lt sõites kollast Seljamäe matkaraja silti aastaid vaadanud, aga kunagi pole põhjust olnud peatuda. Lähenesime soovituslikust suunast ning kogesime ägedat Eesti loodust. Metsaalune oli kohati veel lumine, loomajälgi täis (vist isegi karu). Vahetult enne aaret vedeles kaks 4l õlikanistrit(tühja). Keegi oli jaksanud siia tuua, ei tea küll miks. Peale aardeleidu ja logimist haarasime need näppu ja võtsime kaasa. Sai natuke loodust puhtamaks. Matkaraja infosildi juures oli veel 10 õllepurki, aga kahjuks polnud enam vabu käsi ega kilekotti kaasas. Ehk mõni järgmine viitsib ka need ära korjata :)
Aitäh seda tõesti ägedat ja meie jaoks müstilist kohta tutvustamast!

Leitud.

Leitud! Kena rada.

Aitäh nii kenasse kohta juhatamast! Huvitav oli näha, kuidas raudtee oli rajatud läbi vallseljaku. Piilusin ka järve äärde, kuhu viis huvitav vanadest palkidest rada. Ilm oli kuum ja hirmus palav oli, aga sellisesse järve on keeruline suplema pääseda kahjuks :(

Leitud, logitud, tänan!

Polnud kuulnudki sellisest rajast. Sai siis läbi matkatud.
Tänud

Peale ennelõunaseid veelõbusid Ao paijärvel otsustasime õhtupooliku väikeste jalutuskäikudega sisustada. See oli esimene pikem astumine mõnusal matkarajal. Siltide ja viitade "parim enne" on küll möödas, kuid rada täitsa ilusti jalutatav. Soovituslikus parkimiskohas oli veel üks auto ja arvasime, et ju mõni pere siin matkamas. Kuid ei õnnestunud meil kedagi kohata enne, kui olime just aaret logimas. Siis äkki märkasime enda lähedal võsas ühte lapilises riietuses kogu metalliotsijaga. Tundus, et tema jäi oma asja edasi otsima, meie leidsime, mis vaja ja panime muidugi nimed kirja. Tagasiteel jalutasime ka järvekese juurde, kus juba üsna lagunenud laudtee pakkus ka natuke närvikõdi. Ilus koht, tore seltskond ja kindel eesmärk, milleta poleks kunagi siia sattunud. Aitäh kutsumast!

Parkisime soovitatud parklas, lähenesime mööda matkarada. Kõik oli ilus lumine, vahepeal hargivaheni, mõnel pool pisut rohkem. 15cm lumikate tundus lausa lahtiaetud teena. Sinna 50 minutit, tagasi tänu jalaaukudele juba 15 min kiiremini. Mõnus võhmamatk! Kevadel on matkarajal jalaaukudekujulised sambakesed, ärge siis ehmatage! Aitäh!

Mõnus kulgemine mööda matkarada aardeni. Raudtee ületuskohas on ainult matkarada võssa kasvanud ja trepi astmed lagunenud.

Tundub, et seda rada on loodus vaikselt tagasi võtmas.

Pisut unarusse on jäänud see matkarada ja kisub metsikuks kätte ära.

Tänan peitmast.

Ootamatult mõnus kulg mööda kogu matkarada, millel nii nauditavalt pikkust kui vaheldustki. All madamal oli näha veel viimaseid talvehambaid. Kahju kohe, taas peab ootama nii palju kuid, pikki pimeduseta suveöid, enne kui tuleb taas see kauaigatsetud november, mil ulub tuul ja lehed on maas ja ootad kohekohe saabuvat lund

Kunagi talvel kui siitkandist koos sõpradega läbi sõitsime, tuli jutuks, et me võiks selle aarde ka üles otsida. Ettepanek oli, et käime tsiu-lips ja logime kiirelt ära.

No küll on hea, et tol korral laiskus võitis ;) Nüüd saime mõnusa matka ärkavas looduses :)

Suured tänud, meile väga meeldis!

Täna siin jalutades sai tõelise jõulutunde kätte.Aitäh!

Mõnus jalutuskäik ilusas metsas, tänud.

Siin oli täitsa mõnus jalutuskäik. Haarasime autost natuke toitu ka kaasa, mida teepeal põske pista, ning hakkasime astuma. RAudtee juures oli tõesti natuke keeruline tee uuesti üles leida, kuid otsige üles minevaid puiduga ääristatud astmeid. Need viivad juhatussildini välja. Mõtlesime, et miks selle nimi just Seljamägi on. Ma pakkusin välja, et see on pikk nagu selgroog. Aitäh!

Oosid on ühed mu suuremad lemmikud meie looduses. Niisugune suhteliselt kitsas rada, kust saab kahele poole suhteliselt järskudele külgedele alla vaadata. Kohati näeb üle puulatvade päris kaugelegi. Ja kuna kõik tahavad oosi harjal astuda, siis on seal alati üsna mugav jalutada, kõrget heina pole. Aitäh kutsumast, siin on mõnus.

Natuke omapärane, et ametlik matkarada niimoodi samal tasandil raudteega ristub, pealegi veel täpselt pimeda kurvi kohal. Mul on kõrvakuulmine korras ja suurt probleemi ei näe, aga raudteeohutuse eest vastutavatel isikutel oleks vast kobisemist küll. Samas loomulikult arusaadav, et nende väheste matkajate jaoks ei tasu seal pikka ja kõrget silda rajama hakata. Eks taolisi erandeid ole muidugi mujalgi, kasvõi näiteks hulka populaarsema Oandu-Ikla ristumine E20-ga.

Meie alustasime oma matka Seljamäele just Oljult. Nii sobis see paremini meie marsruudile. Täna ei olnud siin rajal me üksi, kuskil rajal olles tuli meile vastu neljaliikmeline perekond. Oli tõesti mõnus astumine ning aare ise väga korralik ja kergelt leitav. Täname!

Leitud. Mõnus matkarada. Selle aardega lükkasin käima geopeituse nädalavahetuse.

Leitud! Tänud peitjale :)

Väga nauditav matkarada. Parklas tervitasid meid kolm kitse. Edasi jalutades kuulsime lühikesi haugatusi, ma küll kindel p8le, et see koer oli. Järve ääres kruugutasid kaks paari sookurgesid. Kevad tuleb!